Ukrainakeelne diktaatorite lühiajalugu. Katkend romaanst “Sada aastat püksata”

Müütiline Inimkoi

Ühtaegu väga veider ja samas väga otsesõnaline tekst on jaotatud kaheks nii-öelda peatükiks. Esimeses, “Puhja Tao, 1941”, äiutab seltsimees Stalin hällis väikest Hruštšovi, eemal inkubaatoris haub Brežnevi muna, kui juurde tuleb sm Beria järjekordsete mahalastavate nimekirjadega, mis nõuavad Stalini allkirju. Peatükis “Poodud võõraste mets, 1941” on Stalin algul kodus, loeb kirju ja teeb esialgseid plaane nädalavahetuseks, seejärel näitab tema jahil käimist.

See on jutt, mis oma tobeduses võib ühtedele lugejatele mõjuda mõttetu lorana, teistele aga väga laheda satiirina Nõukogude diktatuuri pihta. Üldiselt kipun ma arvustatavaid jutte lugema kaks korda - esiteks ülevaatliku esmamulje mõttes ja selleks, et mulje laagerduks, teist korda selleks, et värske pilguga võib-olla midagi uut leida. Nõnda õnnestus mul sedagi teksti näha mõlemat pidi - esimesel korral mõttetu lorana, teisel korral salamisi nutika asjana.

Esimesel lugemisel valdas mind tunne, et paroodia oli tibake liiga üle võlli ja et iroonia sihtmärk oli kuidagi liiga lihtne. Näiteks hällis magav Hruštšov esimeses “peatükis”. Nõukogude liidu valitsejate selline mõnitav käsitlus... Mind vist lihtsalt ei huvita Nõukogude liit ega kommunistlik diktatuur sedavõrd, et see mõjuks mu silmis kuigi tabava või aktuaalse satiiriobjektina.

Teisel lugemisel aga tabasin end mõttelt, et see ei tundugi üksnes vahetunnis vihikusse soditud  ülemeeliku poisivolaski jauramisena. Paar nalja täitsa töötavad oma grotesksuses (näiteks lugedes südamlikku kirja kelleltki Mamlakatilt Tadžikistanist, pühkides pisaraid, tegi Stalin mõttes märkuse - lugupidamise väljanäitamiseks Mamlakati vanemad oma käega maha lasta). Või et kalale minek on väärt mõte, aga Beriat ei saa, sest tollel on mahalaskmissõltuvus - probleem, millega tegeletakse igast meditsiiniliste vahenditega. Midagi oli ehk veel. Mitte lausa tabavad jupid, aga huvitava grotesksuse määraga ja kuidagi huvitavad.

Veel tundsin, et mulle tundmatuid nimesid oli piisavalt, et kinnitada, et autoril on mingi huvi teema vastu (või kas just võõraid, aga igatahes vahepeal unustatuid - Zinovjev ja Kamenev koertena rihma otsas, jahtimas kas Jakovlevi või Mikojani). Võib-olla on satiiriobjekt tema jaoks igati aktuaalne. Mulle endale küll tundub, et tegemist on huvitava näitega läbini aegunud satiirist - mõni kümnend varem olnuks see päris terav ja põnev, praegu on see lihtsalt hambutu näkitsemine nende kallal, kelle nimi ei tekita enam seda õudu või aukartust, mis kunagi ammu.

3/10


Kollased silmad öös

Artur Räpp

Mees varjab end surmaga ähvardavate kollaste silmade eest sohu. Vihm trummeldab, on külm ja kõle, ent see on hea - seda suurem lootus, et nemad ei leia teda ja et nad lähevad temast mööda. Seda suurem lootus pääseda oma ultrakiust päästenööri Regina juurde. Pärast vihma heidab ta selga eelmise päeva uimasisalike saagi (uimainimestele uus laar rõõmu, neile Reginaga uus rahalaar). Ent koduteel näeb ta liiga palju punaseid jälgi, et tunda kergendust kojujõudmise üle. Kas tõesti veri...? Kui ta koduukse avas, siis sai kõik selgeks...

Viimati ühe Arturi teksti kohta ütlesin, et parem kui varem, ja andsin ikkagi piinlikult vähe punkte. Aga mulle on üldiselt varem tundunud, et kirjeldatavas maailmas on nii mõndagi, aga see kaob kuidagi ära kirjelduste samaaegsesse kuhjamispüüdu ja väljajättelisusse. Kõlab paradoksaalselt, aga siiski pole seda - ühelt poolt oleks nagu isegi liiale mindud kirjeldustega, mis väljuvad konkreetse sündmuse või konkreetselt tajutava piiridest, teisalt ei ole kirjeldatud seda, mis annaks edasi tervikut käesolevast sündmusest.

Praegusele tekstile annab ehk juurde see, et sündmustik on vägagi kitsalt piiritletud. Seeläbi muutuvad kõik need hetkesündmusest väljuvad kirjeldused selle planeedi elusloodusest ja maagilistest või teadusulmelistest olenditest vägagi oluliseks, sest tihendavad hetkesündmust, kuivõrd toovad esile kõiki neid ohte, mis võivad meest tabada.

Siinkohal pean ütlema, et asjaolu, et nimetan meest tabavaid ohte “maagilisteks või teadusulmelisteks olenditeks”, võib jätta mulje, nagu ma poleks aru saanud, kumba nad õigupoolest olid. Mu jaoks oligi huvitav, et nad olid mõlemat. Öeldakse küll, et kontkäed, näiteks, on pärit Berengi süsteemi neljandalt ja pääsenud kogemata “siia planeedile”. Seega pealtnäha teadusulmelised, milleks üldse rääkida maagilisusest või müstilisusest. Aga siiski, neid nimetatakse “kontkäteks”. Mingeid teisi nimetatakse libarebasteks. Ja see, milline needus näib varjavat end kollastes silmades, sugugi ei peegelda teadusulmelist materialistlikku maailmavaadet. Seega on tehtud väga huvitav valik - tegemist on teadusulmeliste olenditega, aga neisse suhtutakse kui fantastilistesse ja õudsetesse koletistesse. Mulle näis see olevat huvitav märk ebausust ja vaimupimedusest kauges tulevikus.

Süžee oli napp, peategelase emotsionaalsus oli ehk tiba dramaatilisemapoolne (Räpi tekstides mu mäletamist mööda ennegi olnud melodraamale lähenevaid reaktsioone tegelastelt), aga seda kõike oli hallatavas koguses. Tjah, põhiliseks nurisemise kohaks jääb mul vaid see, et tekst oli lõppeks natuke lihtne. Tuli mõningane paranoia, et kas tõesti sai lahendus olla nii lihtne - vägisi tahtsid silmad välja lugeda mingit lisatähendust või varjatud tagamõtet. Aga ei, see oligi täpselt selline, nagu oli. Natuke lihtne ja naiivseke, aga vähemalt polnud tegemist pongestatud künismiga.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et ilmselt on tegemist mu lemmiku Artur Räpi tekstiga. Kas teen ülekohut, kui aiman, et kuskil oli mängus toimetaja, kes ütles, et selle võib välja jätta, selle kah - et tuleks teadlikult kokkukoondatud tekst? A mine tea, võib-olla oli see toimetaja Arturis eneses, kes selge vaimuga teksti üle lugedes nägi, kust mida ja kuidas koondada.

6/10


Golem

Ander Skarp

Elevil Joona viib vanaisa põnevusega keldrisse, kus oli ootamas suur mudakuhil. Vanaisa mõtleb algul pragama pista, enne kui näeb, et sel on ju silmad ja suu ja muud täitsa inimlikud jooned. Täitsa pael, golem hoopis! Vanaisa küll hoiatab, et golem on mudast kratt - kui teda kolme veretilgaga toita, ärkab ta ellu ja nõuab käske. Kui vanaisa lahkub, otsustab Joona teda ikkagi kasta verega. Sellele järgnev ei tee kellelegi head...

Nagu Artur Räpi looga, oli siingi fookus kitsas ja see mõjus hästi. Krati lugu on lihtne ja mugav jälgida, näib ka, et lihtne ja mugav kirjutada. Klassikaline värk. Tegelased - Joona ja vanaisa - olid täitsa sellised nagu ikka, ei väljunud selliste tegelaste tüüpmallidest. See kõik oli igati sirgjooneline ja turvaline lugemine.

Kui aga kratti verega toideti, väljus asi sellest mallist, siis alles hakkasid vaatama, mida autor otsustab erilist teha. Ja sealtmaalt läks asi allamäge. Sest kratil polnud Joonaga midagi huvitavat teha. Hoiatan kohe spoilerite eest, aga et - kratt otsustas, et Joonast tuleb kaitsta, ja temast saab üheolendiline loodusjõud, mis asub hävitama kõike oma teel. Kui krati tutvustamine lugejatele ning tema loomine oli kena ja klassikaline, siis sellele järgnev oli distantsilt ülevaatlik sündmuste loetelu, mis mõjus selle teksti sees võõralt.

Näib, et autorile ei meeldinud esimese poole lihtsus, mispärast pookis ta juurde mingid edasised sündmused, andmata neile mingit eluvaimu loolisel kujul. Vast pole kohatu öelda, et kui teksti esimene pool oli veel kenasti välja kirjutatud ja elas, siis teisele poolele jäid kolm veretilka andmata - see oli lihtsalt mudahunnik. (Ma siiski ei ütleks, et sõnnikuhunnik, sest seal polnud midagi aktiivselt halba, seal lihtsalt polnud midagi muud peale elutute sündmuste.)

Autor võinuks mõelda nii mõnelegi küsimusele, millega teksti vürtsitada. Kui loo teine pool jäänuks alles, saanuks seda konstrueerida tuumse küsimuse ümber, milleks on: mis teeb Joona vere nii eriliseks, et tema kratist sai selline enneolematult kõikvõimas hävituslik jõud? (Tegelt tabas mind lugedes küsimus, miks keegi teine ei teinud vägevat kratti, kes hävitaks golemi, aga huvitavam näib Joona krati seninägematu vägevus ja selle tagamaade avamine).

Usaldusväärsem ja õpetlikum ja ilmselt ka viljakam olnuks aga teise poole väljajätmine. Kui lugu on lihtne ja tüüpiline, siis millega võiks seda vürtsitada? Joona ja vanaisa suhtlus - miks otsustab Joona krati ikkagi ellu äratada? Kirjeldatagu seda protsessi psühholoogilises plaanis. Praegu Joona lihtsalt elustas tolle niipea, kui vanaisa lahkus. Mis mõtted või tunded teda ajendasid? Isegi kui tegemist oli lapse läbimõtlematu teoga - impulsiivne ja uudishimulik lollus võib olla huvitav asi, mida vaadelda, sest ta teab, et ei peaks, aga tahaks nagu, lihtsalt tahaks. Loo esimene pool kujutas endast ühe lihtsa loo raamistikku, aga sellele lihtsusele saanuks panna huvitavaid nüansse. Tore on harjutada kätt ülilihtsa süžeevõimalusega, aga suurepärane oleks anda sellele omapoolne originaalne tõlgendus. Nii avastad kirjandusliku näpuharjutusega, mis paneb ühe loo toimima.

6/10


Unistus ilusamast homsest

Mairi Laurik

Peter on meeskonnaga Veenuse orbiidil. Nad saadavad planeedi atmosfääri eraldaja, Peteri loodud tehnoloogilise abivahendi, millega peaks õnnestuma luua planeedil uue linna. Peteri motiivid ei piirdu ent leiduri saavutusõhinaga - ta on jätnud seljataha elu Maal. Ta laseb end krüogeeniliselt tarduma panna, et saada Veenuse esimese linna üheks esimeseks asukaks. Eraldajaga peab kõik õnnestuma, sest tema jaoks pole tagasiteed.

Loen seda ja tunnen end enam-vähem samamoodi, nagu Maniakkide Tänava eelmise kuu juttu lugedes. Kompetentselt kirjutatud ja tehnoloogilisest keelepruugist küllastatud jutt, mis liigub kenasti väljamõõdetud sammul - selline ongi Eesti harrastusulme ülemine kiht. Küllap on tegemist laetud väitega ja mõni hakkaks nurisema, nähes selles nurjatut sõbramehelikku õlalepatsutamist (noh, et ikkagi ülemine kiht). Neile ütleks vastuseks, et “harrastusulme ülemine kiht” on siiski samm allpool seda, mida ma nimetaks professionaalseks. Ja neile, kes näevad selles väites raske kirjutamistöö taandamist üksnes harrastustegevuseks või, pagan võtaks, lihtsalt mingiks hobiks, vastaksin, et mu muljetus põhineb üksnes lühikese jutu lugemisel. Pealegi sellise, millel omad vead, mis ei luba kohe valimatult kiita.

Enne aga räägin kiiduväärsest. Esiteks see, mida juba mainitud - tehnoloogilisest keelepruugist küllastatud jutt. Tegemist ikkagi ühe leiutise katsetamisega, selle tööprotsessi kirjeldamisega (kui mina oleks sellist süžeed kirjutanud, oleks ma jutustajaks teinud laeva koristaja; minu tehnikakauguse rõhutamiseks oleks see koristaja veel mingisuguse vaimudefektiga - nõnda õigustaksin tehniliste aspektide vältimise või ülimalt umbmäärase kirjeldamise). Laurikul olid need kenasti kirjutatud, inimesed vaatamas ja jälgimas näidikuid ja muretsedes operatsiooni õnnestumist. Tegemist oli ka süžeega, mis paneb rõhku tehniliste asjade suht korrektsele väljakirjutamisele.


Ometi näis teksti tuum peituvat mitte tehnoloogilise vidina katsetamises, vaid ühes tegelases valikus. See polnud ühe fiktiivse tehnoloogilise lahenduse juhtumianalüüs, vaid Peteri lugu. Lugeja sai teada tema enese tööle keskendumise ja perekondlike suhete kohta, anti ka Maalt lahkumise tagamaid.

Nii et kaks aspekti, mida võib ära mainida. Sellegipoolest jäi mulle tunne, et mõlemat võinuks veidi paremini lahendada. Tehnoloogiline leiutis oli mu arust huvitavalt kirjeldatud, aga lõpuks öeldi ilma kommentaarita, et projekt jäeti katki. Põhjendust ei antud - oleks tahtnud teada, kas oli äkki mingi asjaolu, millega nad polnud siiski arvestanud...? See tõmmanuks leiutise juhtumianalüüsile kena lõpetatuse. Saanuks ehk olla midagi sellist, et avalik huvi projekti vastu oli palju väiksem kui nemad oma hermeetilistes laborites aimata oskasid. Ootamatult aktuaalne põhjendus oleks see, et teadusrahastus sai ootamatu löögi osaks - mida räägib üliodavast Läti õllest maani täis tütar... Aga ei, las ma lähen oma rumalate naljade juurest järgmise lõigu juurde.

Mulle meeldis, et loo rõhk oli pigem psühholoogilisel aspektil - peategelase minevikul ja äratulemisel Maalt, selle põhjendamisel -, aga järele mõeldes jäi kuidagi tunne, et see oli kuidagi liiga lihtne ja stereotüüpne, et kanda teksti. Selles polnud midagi sellist, mis, nuh, iseenesest õigustaks Peteri loo kirjutamist. Sellele saab vastata, et loo tehniline ja psühholoogiline külg käisid paralleelselt, kumbki polnud mõeldud teisest üle kõlama. Kaks poolt kokku annavad ühe kenasti kirjutatud loo. Aga jäi tunne, et nõks jäi veel puudu, et oleks hea lugu.

7/10

 

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0601)