Öised lõhnad haarasid teda enda embusesse. Niiske sammal, hapukasmagus; puukoore kuiv, mõrkjas aroom, mis kandis endas omakorda sellest möödunud olevuste lõhnajälgi: jänes, paar päeva vana. Salk metssigu, peaaegu hääbunud ja nüüdseks juba siit kaugel.

See mets oli iidne. Hunt tundis seda. Ei, tea teadis seda. Maha langenud oksad ja lehepuru oli kaetud pehme samblaga, kus tema käpad alati õige koha leidsid, kordagi libisemata, kordagi kõhklemata.

Mets ei ole kunagi vaikne. Hundi tähelepanelikud kõrvad püüdsid kinni iga väiksema kui krabina. Põldhiir langenud ja õõnsaks mädanenud puu sees. Peaaegu kõrvulukustavad ritsikad. Vahetevahel huikav öökull. Kord lähedal, kord kaugel.

Ja hundiulg.

Hunt jäi seisma. Kogu tema keha oli valvel. Ta käpp oli tardunud poole sammu pealt, selg oli närviliselt lohku tõmbunud, kui ta kaela välja sirutas ja kõrvad kikki ajas, et veenduda – kas ta ikka kuulis õigesti?

Jah, veel kord, aga nüüd juba kaugemal.

Kuskil ulgus üksik hunt. Samasugune nagu tema.

Ta unustas kõik muud hääled ja lõhnad peale selle. Hunt sööstis hääle suunas. Ta lipsas puude vahelt kummitusena läbi, pigistadesvahepeal silmad kinni pekslevate kuuseokste eest. Ta hüppas langenud puule, mis oli kevadtormiga juurtpidi välja kistud. Ta tegi endale teed, kuni jõudis veidi kõrgemale ja lasi kuuldavale enda ulu. Ta pani sellesse oma igatsuse ja kurbuse. Ta oli üksi. Ta vajas kedagi, kes oleks nagu tema. Kes mõistaks teda.

Hunt kuulatas, oodates vastust. Ta ei pidanud kaua ootama, sest üsna pea kostis lähedalt taas selle sama hundi vastus.

Hunt rajas endale langenud puult tagasi maapinnale teed ja pistis punuma. Ta hingeldas veidi, süda trummeldas rinnus, kuid see kõik oli nii erutav, nii huvitav. Ta ei olnud kunagi siin metsas ühtegi teist hunti kohanud.

Ta jäi seisma jõekaldal. Veepind oli liikumatu, peegeldades vähest kuuvalgust endalt tagasi. Kallas oli pehme ning isegi oma käppadega vajus ta veidi sisse. Ta niuksatas, otsides närviliselt mööda kallast sörkides kohta, kust ta saaks üle ujuda. Järsku jäi ta aga seisma, tõstis taas pea kõrgele ja tõmbas sügavalt hinge.

Teine hunt oli lähedal. Koheselt kuulis ta ka pooleldi niutsatust - haugatust ja ta pööras pilgu vastaskaldale.

Seal ta seisis. Üle ebaloomulikult tasa seisva vee nägi ta teist hunti.

Ta oli suurem kui tema. Isane. Vanem. Ta karv ei läikinud hõbehallilt nagu tema. Tema oma oli pruunikashall nagu härmatise alla kattunud puukoor.

Nad silmitsesid tükk aega üksteist. Liikumatult. Pelglikult. Ootusärevalt.

Ja siis ta lahkus. Hunt niuksatas, joostes närviliselt paar korda edasi tagasi, suutmata kuidagi oma pettumust ja meeleheidet väljendada. Ta jooksis mööda kallast, kuni leidis viimaks koha, kust üle ujuda. Vettehüppamise plartsatus ehmatas vaikusesse mattunud metsa, rikkudesvalitsenud ideaalset rahu. Veepinda lõhestasid ühtlased lainetused, kui hunt kiirelt üle ujus.

Ta raputas end kaldal õlgadest sabaotsani välja jajooksis teist kallast pidi tagasi, otsides paaniliselt pruuni hundi lõhnajälge.

Seal! Hundi samm muutus kindlamaks, eesmärgistatumaks. Üsna pea liikus ta mööda selgelt jälge.

Kuskil tema sees kõneles järskukõhklus ning hunt aeglustas sammu. Teine hunt oli teel inimeste poole. Ta samm muutus ettevaatlikumaks, kuni ta viimaks metsa äärde seisma jäi.

Hunt nuhutas üle põldude, tundes selgelt inimlõhna. Kuid oli öö ja inimesed ei käinud öösiti väljas. Pealegi läks jälg ümber küla, mööda puude äärt.

Ta püüdis teise hundi kinni napilt enne inimeste maja. See oli suur hoone, kõrgudes puude kõrguselt hundi kohal. Siin oli nii palju erinevaid lõhnu, et hunt pidi end vägisi hoidma jälgedes. Niipalju uut, nii palju huvitavat ja nii ohtlik. Võõras koht oli alati ohtlik.

Märkamatult olid karvad ta seljal turri tõusnud. Hirm ja erutus ajasid teda segadusse. Ta jõudishiigelsuure inimeste maja taha ning jäi seisma.

Seal ta seisis. Hunt, keda ta oli otsinud. Teine temasugune. Ta sõi parasjagu midagi, rapsides vahepeal vihaselt peaga. Inimeste loomi on küll kerge murda, kuid nad muutuvad alati kahtlustavaks. Inimestele ei meeldi, kuid hundid nende juurde tulevad. Sellepärast ei lahkunud tapeaaegu kunagi metsast.

Hunt läks lähemale ja teine tõstis pea, vaadates talle arukate silmadega otsa. Nad seisis üksteisest kümnekonna meetri kaugusel, takseerides teineteist tähelepanelikult. Hundi süda peksles rõõmust, ta oleks tahtnud teise kutsuda kaasa, joosta temaga mööda metsaaluseid, kuni päike tõuseb.

Ja siis märkas ta, mida teine hunt sööb.

Kaks jalga. Kaks kätt. Pikad heledad juuksed verest läbi imbunud. Vere ja värske liha lõhn oleks pidanud teda enda juurde meelitama, kuid hunt taganes. Teine astus paar sammu tema poole, lõrisedes. Ähvardades millegagi, millest ta aru ei saanud.

Ta jooksis. Ta jooksis, jättes selja taha teise endasuguse. Ta jooksis, kuni ta käpad olid hellad ja marraskil ning kuni tema süda ütles, etpäikesetõus on tulemas. Ja siis jooksis ta koju.

Mõisapreili Loviise oli surnud.

Maarja sai seda teadaalles lõuna paiku, kui mõisniku kupja saadetud virgats nende taluväravas peatus. Maarja tõusis nende väikeselt köögiviljapõllulapilt ja peitis oma verevail käed põlle alla.

„Tere hommikust, Ants,” ütles ta viisakalt, tehes omale teed värava poole. „Kuidas ma aidata saan?”

„Herral on kibe aeg, kibe aeg,” vangutas mees pead. Ta oli lühikest kasvu erakordselt kondine mees. Ta kandis alati seljas mitu kihti riideid, et veidigi turskem välja näha, kuid väljatungivad põsesarnad reetsid Antsu ikkagi.

Ants jätkas: „Preila on surnd. Leiti hommikul hallide poolt puretuna tõllakuuri eest. Hirmus kibe onherral olla küll.”

„Vaene tüdruk,” vangutas Maarja pead, talitsedes vaevalt oma värisevat häält.

„Ütle oma isandale, et kespäival olgu mõisas koos tulirauaga. Herral on miski plaan, kuidas hallidel elu sama kibedaks teha.”

Maarja noogutas pead. Muidugi. Kui hundid olid inimest rünnanud, kuulutatakse välja jaht. See oli ju ikkagi mõisniku enda tütar, kes oli hukkunud... Ta tahab kätte maksta.

Ants aga ei asunud veel minekule. Ta niheles, matsutas paar korda suud ja oli näha, et ta tahtis midagi küsida.

„Kas sa soovid juua?” pakkus Maarja, kirudes end kohe. Siis näeks Ants ta käsi ja hakkaks kohe küsimusi esitama. Küsimused olid ohtlikud. Need võisid viia valede järeldusteni.

„Ikki võiks,” möönas mees ja Maarja langetas pea, kui ta kaevule läks. Õnneks oli ta tagasi tulles juba petteloo peas kokku pannud, juhuks kui Ants midagi ütleb.

Ta ulatas Antsule veekapa ning mehe pilk langes Maarja räsitud kätele. Need olid täis kriime ja verevalumeid. Antsu puhmas kulmud tõmbusid krimpsu.

„Mul kukkus sõlg kibuvitsapõõsasse,” kiirustas Maarja kohe ütlema, „Ma üritasin tükk aega seda kätte saada ja tõmbasin endi täitsa puruks. Loodetavast ei lähe haavad ummuksisse.”

„Viina pääle ja ongi teine tera,” teadis Ants öelda, kuid oli näha, et see vabandus ei kõlanud piisavalt veenvalt. Temasse jäi veel umbusku, mis võis idanema hakata.Maarja köhatas ja langetas pilgu.

„Ma ütlen Joosepile edasi,” sõnas ta vaikselt.

„Selge pilt. Jõudu tööle!”

Niisama kiirelt oligi Ants läinud. Maarja pilk saatis teda, kuni ta oli puude taha kadunud. Maarja langetas pilgu oma katkikraabitud kätele, keerutades neid ühte ja teist pidi.Punakad triibud jooksid üle peopesade, sõrmed lillakaspunaselt marraskil. Seekord ei jäeta teda kahe silma vahele. Kõik teadsid, et Loviise oli tapnud hunt.

Maarja oleks pidanud tundma hirmu või vähemalt muretki. Kuid tema sees oli must pime tühjus.

Oli juba pikalt olnud.

Välja arvatud siis, kui ta öösel hundina metsas jooksis.

Maarja naasis köögiviljapõllule, liigutused aeglased haavadest, nii nähtavatest kui ka nähtamatutest.

Joosep võttis uudise vastu täpselt nii nagu Maarja oli kartnud. Ta põrnitses Maarjat tükk aega üle laua altkulmu, ninasõõrmed paisumas iga kord kui ta vihaselt sisse hingas. Kand kopsis närviliselt vastu põrandat.

„Nii? Olid see sina?” põrutas tamadalal kindlal häälel. See kõrvu paitav hääl oli olnud üks põhjus, miks Maarja oli temasse kunagi armunud. Nüüd ei liigutanud valitsev tühjus Maarja sees isegi mitte unesegaselt, kui ta Joosepit rääkimas kuulis.

„Ei,” vastas Maarja nõrgalt.

„Valetad,” urises Joosep. Maarja poleks ise ka ennast uskunud, kuid ta teadis, et see oli tõde. Tema ei tapnud Loviiset. Ta ei tapnud kunagi hundina.

„Vähe sellest, et ma pean räpase poolinimesega kokku elama, nüüd pean ma ka mõrtsukat varjama,” Joosep põrutas raevunult vastu lauda. Üks savikaussidest hüppas löökjõust põrandale. Maarja kummardus seda üles tõstma, kui Joosepi jalg tema ribisid tabas.

„Kutsikas, raisk,” porises Joosep. Maarja jäi paigale. Üles tõusta ei olnud mõistlik. Joosep tahtis vaid oma võimu välja näidata. Kui ta vastu hakkaks, oleks ta võinud palju, palju hullemini lõpetada.

„Vähemalt oli sul nii palju mõistust, et omade kallale ei läinud,” lisas Joosep pärast hetkelist vaikust, „Kuigi mõisapreili asemel oleksid võinud hoopis mõisniku enda ära tappa. Või see siga saadab meid ilma tasuta hundijahile...”

Maarja vaikis. Ta vaatas enda ette ning nägi silmanurgast, kuidas Joosep tooli ragisedes püsti tõusis. Lisaks võluvale häälele oli Joosep ka küla kõige suurem ja tugevam mees. Tõeline mees, nagu Maarja vanemad olid öelnud. Nii uhked oma tütre üle, et ta oli sellise vägilase pilgu endale püüdnud.

Nüüd see vägilane lasi kõlada vägeval röhatusel, kui ta magamisaseme juurde oma püssi otsima läks, midagi arusaamatut omaette pomisedes.

Mõisnik hoiab neid kinni ilmselt kuni pimedani. Maarja silme ette kerkis pilt, kuidas ta metsiku hundina mööda metsi jookseb, põgenedes siit kaugele, kaugele. Kuid ta mattis selle mõtte kohe maha. Nad ju lähevad hundijahile. Tema oleks jahitav.

Joosep viskas ülekuue selga ja sidus vöö kinni, silmad Maarjal. Maarja enda pilk oli maas, kuid ta tundis selgelt Joosepi puurivat silmavaadet.

„Peale jahti lähen ma meestega kõrtsi. Vaevalt see suslik meid üle pimeda kinni hoiab. Pärast tuled mulle kõrtsi järgi,” sõnas Joosep otsustavalt, „Hommeei saa jumalateenistuselehiljaks jääda, pärast see papp vahib nagu oleks mul saatan õla peal.”

„Mis kell?” küsis Maarja nõrgalt.

„Peale keskööd,” vastas Joosep pärast hetkelist mõtlemist, „Ja ära siis hunditempe tee, kui ma ära olen.”

Joosep astus uksestvälja, enda nalja üle muheledes. Maarja jäi veel mõneks hetkeks põrandale lamama ja ajas end siis aeglaselt üles.

Ülejäänud päeva sai ta olla täiesti üksinda. Maarja sulges silmad ja ohkas sügavalt. Oli see rõõmukübe, mis muidu mustavas üksluisuses korraks välgatas? Maarja kulm tõmbus kortsu. Ei. Isegi sellest ei suuda ta rõõmu tunda.

Õhtu lähenes kohutava kiirusega. Maarja tegi kõik tööd ära, nii tänase kui ka homse eest ja veetis viimased tunnid hämaruses laetalade puujooni jälgides. Päikese loojumisega tõusis temas meeletu soov panna selga hundinahk. Kuna kihk oli nii suur, oli ta hundinaha voodisse toonud. Maarja valulikud sõrmed uppusid hundi võimsasse halli kasukasse. See ei olnud mingi tavaline vihmahall. See meenutas vihmast sügishommikut, kus kogu maailm on pruunikashall. See oli ka karge talvehommik, kui puud paistsid kaugelt helkiv hallid ja tumedad. See oli tema vanaema silmade värvi. Maarja jaoks oli tema hundikasukas siin maailmas kõige ilusam asi.

Maarja sõrmed jooksid aeglaselt üle kasuka. Selle karv oli tihe ja paks. Natuke isegi torkis. Kuid Maarja naeratas õrnalt, kui ta kujutas end sellega.

Ta ei tohi. Mitte täna. Täna saaks ta metsas kuuli. Võib-olla Joosepilt endalt, võib-olla hoopis mõisnikult.

Vaene Loviise muidugi. Hukkuda hundi lõugade vahel võis olla kohutav surm. Maarja kujutas hetkeks ette, et tal on laps ja temaga juhtub midagi sellist. Ilmselt oleks ta ise praegu püssiga metsas, leinast hullunud ja otsiks seda elukat.

Maarja libistas hundikasuka aeglaselt pealt ning tõusis istukile. Ta peab oma naha ära peitma. Kui see teine hunt kedagi veel ründab, mõnda külaelanikku, siis Joosepil võib tulla mõte see hävitada. Maarja tõmbas naha kaitsvalt vastu rinda. Seda ei saa juhtuda.

Kesköö saabus ootamatult kiiresti. Maarja lisas hobusele sammu ning heinavanker logises veelgi rohkem rööbastesse sattudes. Öö oli pilvine, kattes ära ainsagi valgusallika, mis oleks võinud talle teed näidata. Inimese meeled olid nii nürid ja kasutud pimedas. Hobune leidis aga alati õige koha, kuhu astuda.

Mida pimedam oli öö, seda valjemana ta kõlas. Ritsikad siristasid üksteise võidu. Kuskil hõikas öökull ning koera haukumine kaikus üle mitme kilomeetri. Mida lähemale ta külasüdamele jõudis, seda enam lisandus muid helisid. Kauge pillimäng, naeruhääled ja joobes hõiked.

Joosepi leidis ta muidugi kõrtsist nagu lubatud. Mitte sellest korralikust kõrtsist, kus inimesed ukse ees lõbusalt jutustasid, avatud uksest kostus aga kandlehelisid ja õrna lauluhäält ning rasvaste vorstide lõhn kõhu korisema pani. Joosep oli kaugemal.

Joosepi meelispaigaks oli Kännu kõrts. See seisis teistest veidi eemal, pooleldi lääpa vajunud laastukatusega ning akendega, millele olid alati luugid ette löödud. Maarja sidus hobuse aeglaselt posti külge ning hingas sügavalt sisse, tunnistades puhtalt tahtejõul püsivat hoonet süngelt.

Ukseava oli nii madal, et isegi Maarja pidi sealt läbi minnes kummardama.

Kõrtsi astudes tabas teda esimesena hais. See oli segu kapsahautisest ja kitse väljaheitest. Maarja tõmbas oma näo sügavamale salli sisse. Muldpõrand oli tallutud kõvaks pinnaseks, täis savikilde, toiduraasukesi ja muud sodi.

Kõrts ise oli väike, kõigest ühe toa suurune. Ukse lähedal kõrgel pukil magas pea rinnal Vambola, sulane, kes kuidagi ei suutnud ühes talus üle aasta püsida. Eemal nägi ta aga Joosepit oma tavalise seltskonnaga. Rinnuni habemega kõrtsmik Jüri, ise vist juba ühe jalaga hauas, noogutas talle tervituseks.

„Joosepi järgi?” oletas ta ning Maarja noogutas. Jüri heitis pilgu laudkonna poole, nähes just, kuidas Joosep näost punane naera kõõksub. Jüri viipas Maarjat lähemale.

„Pool klaasikest naistepuna, mis sa arvad?”

Jüri sõstravein oli peaaegu sama kange kui tema haljas, nii et Maarja raputas pead.

„Maja kulul,” ei jätnud Jüri jonni. Tema sagris habemes toimus mingi liikumine ja ta välgatas Maarja suunas kiire naeratuse.

„Ainult väikse sõrmeni,” arvas Maarja, olles nõus vaid seepärast, et ta ei tahtnud Jüri silmis halba nimekirja sattuda. See oleks tähendanud halba valgust ka Joosepile ja kui Jüri Joosepit enam siia ei lase, kes teab, kuhu see hull siis veel hulkuma läheb.

Jüri otsis kuskilt tagant välja tuhmunud veiniklaasi, mis ilmselt kümme või isegi kakskümmend aastat tagasi oli olnud mõisa vara. Ta kallas Maarjale põhja peale veidi sõstraveini ning naine tänas teda vaikselt.

„See metsapeni lugu on ikki hirmus,” arvas Jüri ning Maarja noogutas taas kaasa, „Hea, et see kõigest saks oli. Hull värk, kui selline kasukakandja peaks küla kallale tulema.”

Miski tema hääles pani Maarja pilku tõsta. Jüri seisis käed laiali letil ja põrnitses üksisilmi Maarjat. Kasukakandja. Mitte hunt, võsavillem, sorusaba või hallvatukas. Kasukakandja. Nagu...

„Jah,” sai Maarja välja, kurk järsku käre, „Oleks küll,”

„Ma loodan seda tema enda huvides,” lisas Jüri sõnu venitades, et tema sõnum ikka kohale jõuaks.

Maarja noogutas kiirelt, näost punane ning võimetu ühtegi sõna kuuldavale tooma. Ta jättis veini puutumata ning astus kiirelt Joosepi laua poole.

„Õigluse terviseks!” müristas Joosepi kõrval istuv mees. Ta oli sama suur ja turske kui Joosep ning üsna tema nägu. Oli kaugelt aru saada, et nad on vennad.

Laudkonnas käis läbi nõustuv mõmin ning õllekapad kummutati poole peale. Joosep ohkas sügavalt, asetas kannu matsuga lauale ning märkas siis Maarjat.

„Mu kallis naisuke!” hõikas ta ülevoolavalt ning Maarja tõmbus hetkeks kangeks. Siis manas ta pingutusega kiire naeratuse näole.

„Abikaasa,” ütles ta, teades kui totralt ja ülespuhutult ta kõlab, aga Joosepile meeldis teiste ees teha nägu nagu oleksid nad täiuslik paar.

„Ma palusin Maarjal mulle järgi tulla, et ma homseks kirikuks välja magaks,” selgitas ta teistele.

„Minu vend,” kõmistas Joosepi vend ja patsutas hiiglasliku kämblaga talle õlale. Joosep vappus iga löögi all, „Nii vaga ja jumalakartlik.”

Maarja hoidis vaevu tagasi silmade pööritamist. Joosep oskas alati head nägu teha teiste ees. Koduseinte vahel oli ta täiesti teine inimene.

„Pole ta nii vaga midagi,” pomises Maarjale lähim mees. Too oli vanem, hõre hall habe sorakil ja õllest läbi imbunud. Tema näos olid sügavad kortsud, mis liikusid omasoodu, kui ta kõneles. Ragnar, mees, kellele Maarja oleks peaaegu mehele pidanud minema. Õnneks oli ta emal aru pähe tulnud ja leidis, et tütart ei ole ikka sobilik poole vanemale mehele ära lubada. Pealegi oli Maarja ähvardanud ära joosta ja ükski pere ei taha põgenenud pruudi häbi.

Mehed jäid hetkeks üllatunult Ragnarit tunnistama, oodates et äkki tuleb sealt veel midagi.

„Noh, kui sul on midagi öelda, ütle kohe,” sõnas Joosep süngelt. See oli juba rohkem tema moodi. Maarja ei olnud arugi saanud, et ta taganes, kui järsku põrkas tema selg vastu seina. Suudaks ta vaid sealtki end läbi pigistada.

Ragnar heitis Maarjale kõõrdpilgu ja vaatas siis otse Joosepile otsa.

„Sa magatad nõida,” sülitas ta mürgiselt.

Maarja süda jättis löögi vahele. Põgeneda, põgeneda, minema siit. Nad teavad. Nad tapavad ta.

Joosep tõusis pingi kriginal järsult püsti ja lajatas rusikaga võimsalt vastu lauda.

„Kurat, see on minu naine, kellest sa räägid! Suumulk kinni!”

Ragnar, kuigi Joosepist poole vanem, ajas end sama kiirelt püsti.

„Nii et sa eitad seda, et su naine käib libahundiks?” nõudis ta.

Joosep oli hetkeks sõnatu. Ragnar kasutas seda ära ja muigas võidukalt, „Küllap tegi tollele mõisapreilale ka otsa peale. Kord juba vere maitse suus...”

„See ei olnud mina!” purskas Maarja järsku. Kõigi pilgud pöördusid tema poole ja naine kahetses, et ta oli üldse suu lahti teinud. Ta oli näost tulipunane ning ta üritas oma värisevaid, värskeid haavu täis käsi taltsutada.

„Aga sa ei eita, et sa oled nõid?” ründas Ragnar, „Et sa oled soend?”

Maarja maigutas suud, suutmata neid sõnu ümber lükata.

„Ma ei ole kedagi tapnud,” sosistas ta siis viimaks vaevukuuldavalt. Joosep ei jätnud aga asja sinnapaika.

„Tead, mees, kui sa palju mölised, siis juhtub sinuga sama, mis mõisapreiliga.”

„Kas sa, raisk, ähvardad mind? Mind?” röökis Ragnar, üritades üle laua Joosepile kallale minna.

„Varsti sureb see seitse nahka kooriv neetud mõisnik ja sina oled järgmine!” röökis Joosep vastu. Teised kaks üritasid neid lahutada ja isegi Jüri tuli leti tagant ära, üritades korda luua.

„Ah et äkki käite koos soenditeks? Kurat, kes seda nõiamoori ikka tahab, kui mitte nõid ise!”

Joosepi rusikas tabas Ragnarit vastu põsesarna. Mees kukkus löögijõust otse Jüri sülle ja koos lendasid nad vahekäiku känkrasse.

„Mina ei ole mingi räpane libahunt!” röökis Joosep, näost tumepunane, „Ja kui sa, sitaratas, mind ühe korra veel süüdistad, saadan ma Maarja sinu lambakarja kallale ja seejärel rebib ta sinu enda tükkideks!”

Maarja oli nihkunud mööda seina eemale. Ta süda ähvardas kurgust välja hüpata, kui ta Joosepi viimseid sõnu kuulis. Mida ta ometi mõtleb? Nagu Maarja tapaks inimesi kellegi soovide kohaselt? Nagu Joosep valitseks Maarjat hundi kujul? Maarja nägemine muutus uduseks ning ta sai aru, et ta nutab. Ta üritas kähku pisarad ära pühkida.

„Ma lasen papil sinu ja su naise tappa! Ja terve küla vaatab pealt ja laulab rõõmust!” ulgus Ragnar, üritades kuidagi Jüri toel jalgu alla saada.

See oli viimane piisk. Maarja sai ennast viimaks liigutada ning ta tormas kõrtsist välja. Ukseavas lõi ta küünarnuki valusalt vastu uksepiita, kuid teda ei huvitanud.

Hobune tõstis korraks pea, arvates, et Maarja tuli tema juurde. Kuid naine jooksis mööda tänavaid, nägu pisarais, Ragnari sõnad peas kõlamas. Tal on vaja oma hundinahka. Nüüd ja kohe. Ta põgeneb siit. Ta läheb ükskõik kuhu mujale, aga siin ei suuda ta enam olla.

Maarja põrkas kellelegi otsa ja kaotas peaaegu tasakaalu. Ta kihutas vabandamata edasi ja tema peas hakkas valima plaan. Kui ta vaid enne Joosepit koju jõuaks. Äkki mees ei pannud tähelegi, et ta oli minema jooksnud? Äkki ta ei tule Maarjale järgi?

Maarja jõudis viimaks nende kodutallu ja võttis suuna sauna poole. Ta ahmis õhku, näost peaaegu sinine ning küljes olid teravad valud. Ta oli harjunud jooksma hundina, mitte inimesena.

Ta oli hundinaha saunaräästa alla peitnud. Kohe, kui ta sõrmed kasukat puutusid, valgus temasse rahu. Ta oli päästetud. Nüüd ei saa enam midagi halba juhtuda.

Ärevus naases, kui ta kuulis vankri logisemist. Joosep tuli talle järgi. Ta ei kaotanud aega ja tormas metsa poole.

Sammal vetrus ja oskad praksusid ta käppade all. Tuul vuhises kaselatvades, painutades neid enda tahte alla. Oli tõusnud torm.

Hunt jooksis läbi tuule, iilid kasukat sasimas kord ühte, kord teist pidi. Ta jäi metsaveerel, jõe ääres seisma ning seisis koonuga tuule suunas. Tema kasukas lainetas ning nina täitus kaugete, uute aroomidega, mis temas uudishimu äratasid.

Kui ta uuris jõge, siis ta pooledi lootis leida vastaskaldalt teist hunti, keda ta kord jälitanud oli. See oli vist päev või kaks tagasi, kuid hundile tundus sellest nädalaid. Vahepealne vihm oli pesnud kõik jäljed ning sama hästi oleks ta võinud viirastus olla.

Siiski kiskus teda selle hundi jälgedesse, mida ta arvas mäletavat. Ta hüppas kaldalt vette ja ujus kiirelt vastaskaldale. Tuul oli rikkunud järve tüüne ja salapärase rahu. Säbrulised lained jätsid mulje nagu selle elanikud oleksid rahutud.

Oma mälu järgi liikus hunt suurte hoonete poole. Ta ei julgenud lähedale minna, vaid luuskis eemal, üritades teise hundi jälge leida. Tulutult.

Maja ümber käis tihe sebimine ning isegi siit kaugelt märkas ta inimeste käes põlevaid oksi. Tuli tegi teda närviliselt. Tuli kõrvetas ja oli vaenlane.

Keegi aevastas ta kõrval ning hunt hüppas ehmatusest peaaegu õhku, tehes midagi kiunatuse ja urisemise vahepealselt. Ta ajas end kohe sirgu, nähes et see oli seesama hunt, keda ta otsis.

Ka tema silmitses oma vastas olevat hunti tähelepanelikult. Nad nuusutasid üksteist ettevaatlikult, seljad pingest sirged ning sabad kui oksad kangelt püsti. Tema rahunes esimesena ning istus.

Pruun hunt liigutas rahutult kõrvu. Inimeste juurest kostus päris valjusid hääli. Tal oli tunne, et ta teab selle põhjust, kuid mõistus ei suutnud hundina seda põhjust hoomata.

Ta andis märku, et tahab jooksma minna, kuid teine hunt jäi paigale, jälgides inimesi ettevaatlikult. Tal tuli meelde, et too oli ühte inimest rünnanud ja inimesed olid kurjaks saanud. See muutis ta lõpmata kurvaks ning ta hakkas niutsuma, tahtes kangesti kuuldavale lasta ühe kurva, igatseva ulu.

Teine hunt urises hoiatavalt ja ta lõksatas lõuad kinni. Ta kallutas vasakule ja paremale pead, uurides seda teist. Too oli vanem, seda oli näha tema kasukast, mis oli väsinud ja õhuke. Mööda koonu jooksid mitmed armid ning mõned kinnikasvanud haavad olid ka kasukas nähtaval. Ta oli saanud kunagi väga, väga haiget. Ta üritas teise hundi haavu lakkuda, kuid too tõmbus urisedes eemale.

Esimene püssipauk pani teda kohalt sööstma. Ta ei pidanud isegi mõtlema, keha reageeris omasoodu. Ta tormas taas läbi tormise metsa, kuid seekord oli tema kõrval ka teine hunt. Juba minutiga unustas ta ära, miks ta jookseb ja lihtsalt nautis vabadust. Vabadust minna, kuhu ta tahtis. Vabadust teha, mida ta tahtis. Vabadust olla tema ise. Vabadust olla hunt.

Nad kahlasid läbi jõe. Ta ajas kõrvad kikki, kui kuulis kaugusest koerte klähvimist. Neid aeti taga nagu saakloomi. Ta vaatas vanema hundi poole, kelle pilk oli ühekorraga kurb ja piinatud. Nemad on ju kiskjad, kes ajavad nõrgemaid taga. Kuidas sai see nii olla, et nad on ohus?

Ta järgnes teisele hundile, kes paistis teadvat, kuhu minna. Tema käpad polnud eelmisest korrast veel täielikult paranenud, nii et ta ei suutnud nii kiiresti joosta kui teine, kuid too jäi teda iga natukese aja tagant ootama.

Tundus nagu oleks nad terve öö liikvel olnud. Võib-olla see oligi nii. Ta ei mäletanud, millal ta viimati nii palju korraga jooksma oli pidanud.

Viimaks ei aidanud isegi ootamine. Hall hunt vajus kurnatusest pikali, keha pingutusest ja väsimusest värisemas. Ta niiksatas, paludes, et teine teda ei jätaks.

Nende taga hahetas ja hunt tundis, et tema aeg hakkab läbi saama. Ta peab peitu minema, uinuma, kuni tuleb taas öö. Hundina oli tal rohkem jõudu. Kes teab, mis temaga juhtub, kui päike tõuseb ja ta peab oma hundinahast loobuma. Ühe öö oli ta metsas nõnda üle elanud, kuid siis ei ajanud keegi teda taga.

Vanem hunt vaatas teda pikalt. Ta tuli tema juurde, müksas teda vingatades koonuga. Ta üritas korraks jalgele tõusta, kuid vajus kohe pikali. Tallad olid katki ja verised, keel oli lõõtsutades suust väljas. Hundi jaks oli otsas.

Teine hunt vaatas pingsalt kaugusesse, kartes näha nende tagaajajaid. Kas koerte haukumine ja meeste kisa tundus olevat lähemal või oli see kõigest hirm, mis iga heli valjendas?

Hunt tundis tuttavat kihelust, mis andis tavaliselt tunda, et tema aeg on läbi. Inimene tema sees tõstis pead ning inimese tulekuga kaasnes ka mõistmine, et ta on tõelises surmaohus. Hunt tahtis takistada inimese tulekut, kuna temaga kaasnevad tunded olid võõrad ja hirmutavad, kuid see võitlus oli tulutu. Üsna pea oli tema see, kes oli surutud peitu.

Maarja tõmbas teravalt hinge, üritades valuaistinguid alla suruda. Tema lihased olid rampväsinud, iga viimanegi koht tema kehal karjus valust. Isegi kätt oli raske tõsta, kuid ta pidi end kokku võtma.

Ta otsis pilguga teist hunti, kuid looma asemel kõrgus tema kohal pikk turske mees, kelle nägu varjasid pulstis juuksed ja hõre habe.

„Tule üles,” uratas ta käredalt, hääles rohkem hunti kui inimest.Ta pühkis juuksed silme ees ja Maarja ahmis õhku, tundes ära Ragnari. Üle tema käe lebas hundinahk. Maarja tõmbas instinktiivselt enda hundinaha vastu oma paljast ihu ja üritas jalgele tõusta.

Maarja ajas end puu najal üles, jalad all värisemas. Ta tegi paar hädist sammu ja jäi siis seisma. Iga meeter tema jaoks oli tohutu pingutus. Kogu valu ei suutnud varjutada isegi mitte vapustus, et Ragnar oligi see teine hunt. Ragnar, kes oli teda kõrtsis kõigi ees süüdistanud, teda nõiaks ja libaks nimetanud. Nüüd tundus see muidugi loogiline. Küllap tundis ta Maarjas juba ammu omasuguse ära ja ärapõlgamise viha oli temas tükk aega podisenud.

Inimkõrvale tundusid tagaajajad väga kaugel olevat. Ja kes teab, ehk koerad kaotavad jäljed, nüüd mil nad on hoopiski inimesed. See oli vaid õhkõrn lootus.

Hoolimata vastumeelsusest, ei suutnud ta Ragnarile öelda, et too põgeneks üksi. Ta ei tahtnud, et keegi teine viga saaks, isegi mitte Ragnar, kuid mõte üksi jäämisest täitis teda paanikaga, mille sarnast ta ei olnud eales tundnud.

„Me peale liikuma,” ütles Ragnar järsku.

Mees võttis ta raskusteta sülle ja võttis sihikindlalt suuna kaugustesse. Maarja peitis oma näo hundikasukasse, hingates sisse selle tuttavlikku ja lohutavad hõngu. Ta oleks tahtnud küsida, miks Ragnar teda aitab, miks ta teda lihtsalt maha ei jäta, kuid Maarjas ei olnud enam nii paljukestki jõudu. Ragnari õõtsuv samm oli uinutav ja hoolimata surmahirmust jäi ta kurnatusest korraks magama.

Ta ärkas justkui sekundi pärast, kui mees ta kuuse alla asetas. Vanad okkad torkisid Maarja alasti keha, kui ta uimaselt silmi pühkis. Kõik jäsemed olid rammestunud ning Maarja oli üsna kindel ,et sealt ta enam ei tõuse.

Järgmisena kuulis Maarja meeste hõikeid, mis olid võimatult lähedal. Ta vaatas ehmunult Ragnari poole, kuid too ajas juba oma hundinahka selga. Maarja hundinahal ei olnud nii palju nõiavõimu, et seda saaks kasutada ka päise päeva ajal, kuid mees paistis olevat enda omas kindel. Maarja pilku tajudes jäi ta korraks seisma, otsides sõnu. Neid leidmata langetas ta häbiga silmad.

„Ma saan aru,” sundis Maarja end ütlema. Tema hääl värises ning ta hingas sügavalt sisse enda rahustamiseks. Maarja jälgis põnevusega, kuidas Ragnarist sai mõne sekundiga libahunt. Võib-olla kujutas Maarja seda ette, kuid hundi silmades oli lõpmata kurbus. Ta nuhutas naise kätt, Maarja tõmbas peopesaga üle tema pea ning läinud ta oligi.

Maarja toetus ohates vastu kuuske ja ajas pea kuklasse. Parem hukkugu üks kui nad mõlemad. Esimeses koidukiired pigistasid end puude vahelt läbi, kuid hunt jõuab kaugele, enne kuipäev jõuab tõeliselt alata. Tormituuled kohisesid endiselt läbi latvade ning Maarja sulges silmad. Tuul meenutas talle ta vabadusehetki. Kuidas tuulehoog ta kasukat sasis ja endas kõiksugu imelisi lõhnu kandis...

„Seal! Ta on seal!”

Maarja neelatas, keeldudes häälte poole vaatamast. Täna saab küla oma kättemaksu. Nad surmavad libahundi. Mis siis, et vale libahundi, kuid ikkagi – hundi.