Tunnil, mil ma kollase ukse tagant esimest korda kolinat kuulma hakkasin, sai järjekordsest haruteest arvukate teiste koridoride hulgas hoobilt ka järjekordne suletud sektor. Kurvalt, aga hoolikalt trampisin endas maha kohemaid pead tõstnud mõistusevastase lootuse, et seal ukse taga on mõni ellujäänu, mõni minusugune, keegi, kellel oleks kaks silma peas ja suu kõrvuni mind nähes, või kes vähemalt hakkaks ebamäärases inimkeeles mõmisema, kui ma teda sinna päästma tõttaksin… Aga ei, selliseid seal ilmselt olla ei saanud ja minust olnuks idiootlik seda igaks juhuks kontrollima minna.

Isegi, kui mulle korraks tundus, et keegi hüüab summutatult appi. Ja siis juba mitte nii väga summutatult.


Ma tegelikult jäingi veidikeseks kuulatama - rinnus ju igritses see hõõguv, see soolane, see kibemagus tung lihtsalt minna ja järele vaadata - no korraks! - lihtsalt korra kiigata… Võib see siis häda teha, mõtlesin ma, kui ma ainult ukse vahelt piilun ja veendun, et ma ei eksi ja seal tõesti varitseb vaid surm ning ma ei jää millestki olulisest ilma, kui ma igaks juhuks ukse kinni pitseerin? Või noh, ma mitte ei mõelnud seda, vaid igatsesin. Need olid tunded, mitte mõistus. Ma nii väga igatsesin teist inimest näha ja olin samal ajal ka kohutavalt väsinud ning mu tunded kippusid lihtsalt veidi üle keema. Mõtlemine manitses mind, et tundeid ei saa uskuda, aga see mõtlemine oli paraku sama väsinud kui mu keha ja mu tundeelu - kellelegi ei meeldi üksi jääda, see sööb närvid seest! Ja kõige hullem on vist hakata vähehaaval aimama, et see üksindus ja see jäämine võib olla kergelt lõplikuvõitu. Sel hetkel olin ma tõesti oma jamadest väga ära väsimas. Mul käis hetkeks läbi pea isegi selline haletsusväärselt lödipükslik variant, et kui ma äkki seekord lihtsalt astuksin sellest neetud uksest sisse ära ja saaks selle asjaga kord ühele poole!

Aga siis ma kuulsin, et keegi hüüdis mu nime. Ei noh, otsige lolli!

Ajasin selja sirgu, andsin endale kujuteldava kainestava laksu vastu kujuteldavaid mökukõrvu ja blokeerisin kohemaid kollase ukse. Neid oli siin olemas tegelikult ikka kaugelt rohkemates värvitoonides, kui mina värvinimetusi teadsin, nii et enamiku jaoks mul selliseid lihtsaid hüüdnimesid ei jätkunud, ja ma kutsusin neid oma peas igasuguste muude tunnuste järgi. Küll triibu-sakiga, küll klaasmulliga, küll väljaulatuva klotsiga usteks, mõnele tuli isegi omakäeliselt midagi selgituseks peale joonistada, et ma neid sarnastega segamini ei ajaks. Aga selle, lihtsalt-kollase ukse sulgemise pärast oli mul kuidagi eriliselt kahju, sest selle taga sügavustes oli mul senimaani kõige enam õnne olnud. Toidu-õnne ja muidu kah. Kuid kui nad mu nime hüüdsid, tegin oma südame kõvaks, lükkasin ta vaikselt kinni ja sulgesin sektori.

Tähendab, nii lihtsalt see ei käi - mul tuli selleks ikka natuke vaeva ka näha. Sellepärast ma ütlesingi, et “sel tunnil”, mitte “sel minutil”.

Ma peaksin nüüd võib-olla selgitama, mis mulle selle juures raskusi valmistas. Nimelt, tööriistad. Peamiselt nende puudumine. Mul ei ole hetkel selliseid rahvalemmikuid nagu TIG-kaar või gaaskeevitus, ega uusi, plasmaga, neid pliiatsikujulisi, nii et ma ei saa lihtsalt minna ja rauduksi kinni punktida, veelvähem neid filigraansete ja hermeetiliste õmblustega sissemurdmis-kindlalt üle tõmmata.

Ja hea ongi, et mul neid aparaate ei ole! Ma üksi ei oskaks neid ju kasutada - ei jõudnud ära õppida, enne kui meil traat ja balloonid salapärasel kombel haihtusid, nagu siin kõik hajuma kipub. Ja enne kui Kolja kadus. Pealt nägin aga nii palju, et keevitada tuleb kindlasti suletud silmadega, kui sul see spets näokilp esimese asjana ära kadunud on, nagu meil juhtuski, ja pärast on ikka sihverplaat punaseks põlenud ning käed puhta villis - päris kange kraam! Tean ka seda, et plasmapliiatseid meile ei ole jagatudki, aga Haruto oli justkui kusagil nendega töötanud ja mäletas neid ihaleda, niiviisi ajas oma juttudega teistele ka isu peale. Kuigi, varsti pärast seda polnud meil ei Harutot ega tema jutte.

Nii et ma pidin selle ukse lihtsalt raskete asjadega ära blokeerima, aga enne seda teipisin veel praod üle - äkki nad tunnevad mu lõhna. Või noh, selles ma olen millegipärast kindel - küll nad juba lõhna tunnevad. Neil oli kohe eriline huvi just elus inimeste vastu ning isegi kui meie kohati täitsa arvestatav toiduvaru võis nad ehk kohalegi meelitada, ei tundunud see neid sugugi ahvatlevat, vaid, nagu me järeldasime, oli meie toit nende jaoks lihtsalt märgiks meie leidumise õigest suunast neis pimedates koridorides. Kuna aga  selle vastu, et mul siin keskuses üsna kõvasti inimese järele haiseb, ei saanud eriti midagi ette võtta, siis kasutasingi ukse peal teipi ja tõkkeid.

Hea, et teipi parajasti jätkus. Barrikaadidega mul kuluski kauem, sest ma tahtsin esmalt midagi natuke kergemat kohale tassida - mida ma suutnuks vaiksemalt liigutada ja mis annaks mulle väikese ohutusvaru, kui ma järgmist ja raskemat kasti kohale kantides kogemata liigset müra peaksin põhjustama.

Mitte, et siin, seespool, olnuks enam kuhugi palju taganeda, kui see minu ohutusvaru järele hakkaks andma. Aga see oleks mind hoiatanud ja ma oleksin jõudnud siis ehk labida haarata ja äsada.

Ma ei tea, kellele. Ma ei olnud seal kollases koridoris kunagi midagi ohtlikku seni näinud.

Ka mujal olin ma ise oma isikus ainult ühel korral elukate peale sattunud - see oli kahe ristiga koridoris - ja rahvas räägib, et need minu omad olid veel kõige ohutumad kõigist liikidest. Ometigi ei suuda ma isegi seda, nii öelda ohutut seltskonda kuidagi peast pühkida - kuidas nad lihtsalt nagu pimedusest välja sulandusid ja sealt ahnete ja sõgedate nägudega padinal minu suunas tulema hakkasid… Noh, jah, ma küll tookord pääsesin, aga mitte tänu omaenese leidlikkusele või külmaverelisusele! Ma pääsesin vaid tänu Olmeri ja Kanta abile, kes tulnukate pihta tule avasid ja neid senikaua kuulidega pudistasid, kuni need ei suutnud oma välimust enam ühes tükis hoida ja kuidagi pettunult tagasi pöördusid. Just nimelt! See tähendab, jah, täpselt nagu see kõlaski, et kuni selle hetkeni suutsid nad küll oma igas suunas lendavaid pritsmeid ja tükikesi otse õhust tagasi imeda ja seesuguste isevärki purskkaevudena sadasidki tagasi terveteks, ma ütleks, kõva viis minutit järjest, või vähemalt senikaua, kuni minul hakkas see vaatepilt läbi silmade ja läbi aju juba kolba tagaküljele graveeruma. Ma kaotasin ilmselt ajataju ja reaalsustaju ja mida seal veel kaotada oli - jooksmise jõu jalgadest ja taipamise seda teha oma peast, ja üha vahtisin neisse õudustäratavatesse kehapurskkaevudesse nagu oleksin ma isegi võinud sinna täienduseks sisse sadada, ja nende krudisevalt uhiuued inimkujulised näolapid ei tundunud pooltki nii usutamatud kui nende kurvad, peaaegu meeleheitlikult inimlikud ilmed pidevalt taastuvatel näolappidel, kuni kuulirahe neid hakkis. Mulle hakkas tunduma, et see nende loomuvastane nälg või janu või iha meie, inimeste, järele, et see oli ühtäkki kuidagi - andestatav. Ma tundsin endas nende vastu nagu mingisugust arglikku poolehoidu või kaastunnet, ma oleksin tahtnud neid lohutama hakata, kui nad seal oma isehakanud ihuliikmeid kokku lappisid ja meie järele sirutasid ja nägid välja nii… Mulle hakkas tunduma, et ma tahan nendega kaasa minna!

Ja selle omaduse pärast ma kartsin neid juba siis, kui mul veel oli relv ja sobilik padrunivaru ning ma polnud veel jäänud üksipäini, mõtisklema, mis minust saab nüüd, mil ühtegi Olmerit ega Kantat ei ole minu hädist tagumikku rünnakute alt ära päästmas. Kõik vanad olijad on otsa saanud. Nüüd olen mina üksi see - vana olija. Aga uusi ei ole juba tükk aega saabunud.

***

Peagi olin muidugi tagasi koridoride hargnemissaalis, kaasas labidas ja kott. Teha oli palju - ega ma õhust ei ela! Ning pealegi, kuhu mujale mul ikka minna? Suundusin ettevõtlikult otsima täiendust leidtoiduvarude näol mu märksa igavamale isekasvatatud kraamile. Selleks tuli lihtsalt valida üks järelejäänud, see tähendab praakimata ja sulgemata koridoride hulgast, ja kõndida neis ohutult piisavalt kaugele ilma kedagi kahtlast kohtamata. See ei hirmutanud mind enamasti. Ma olin veidi uimane ja juba piisavalt ärkvel olnud, et ööuni ette võtta, aga mõtlesin, et väike trett enne magamist teeks mulle pigem head. Kui õnnestub lasta mõtteid kollase koridori kaotuse järgselt veidi tuulutada, on mul parem tuju, ning samal ajal võis midagi kasulikku ja huvitavat leida - midagi söödavat või mõne uue tööriista uurimiseks.

 

Koridorides on üldiselt nii, et sa lihtsalt hakkad aeglaselt kõndima ja püüad kõigi ihukarvadega ära tunda, kuidas eespool on. Öeldakse, et kui juba algul on “vale” tunne, siis head sellest retkest ei tulegi. Teisalt, mina jällegi püüdsin uskuda, et kui hoida positiivset meeleolu, ei pääse koridoride hingus nii kergesti ligi. See ei tähendanud muidugi silmad kinni ja valju lauluga ringi tormamist ega ilmselgete märkide eiramist, lihtsalt polnud mõistlik hakata igast krabinast ja tuuleõhust võpatama ja end üles kruvima. See ei teinud inimest valvsamaks ega taiplikumaks, vaid põhjustas rapsimist ning vigu, mida muidu oleks taibanud vältida.

Ma olin valinud ühe silmatorkamatu, hallikasrohelise ukse, mille matil pinnal paistsid reljeefsed püstised vaod, sest kuigi see jäi kahe hiljuti suletud ukse vahele, olin ma sealt hiljuti uue huvitava maardla leidnud. Selles koridoris, umbes veerand tundi minna, hakkas kõigepealt kahel pool seintes paistma rida püstiseid orvandeid, mida ma algul panin murelikult tähele pigem neis valitseva pimeduse tõttu. Kui koridori valgustamiseks on käes ainult hädine käsilatern, mis pealegi oma vanuse tõttu tahaks üha sagedamini laadimist saada, siis eespool seintes mustendavad kõrged varjud mõjuvad üksjagu tontlikuna. Ma olin seal isegi seisnud ja kaalunud tagasiminekut. Muide, tagasi minnakse selg ees märksa sagedamini, kui seda teistele tunnistada tahaks. Aga targemad on seda uutele isegi soovitanud. Sellepärast pean minagi oluliseks see ära märkida, ehkki ma kahtlen, kas ka ilma õpetamata leiduks inimest, kes julgeks koridorile selja keerata, kui ta on sealt just midagi kahtlast kuulnud või näinud. Aga siis mõtlesin lihtsalt julgustuseks iseendale, et ei ole vaja end selle pärast veel argpüksina tunda.

Ma olin tookord sealt edasi läinud ja leidnud, et uurendid olid kaugemal kaetud mingisuguste õhukeste ja kitsaste kaante või ustega, ja paaris kohas neisse sisse vaadanud. Mingit huvitavat sisu esimestes ei tundunud olevat, aga neid veidraid seinakappe jätkus ees veel pikalt ning kaugemad tundusid olevat varustatud mingite kinnituste või lukkudega. Mulle tundus, nagu oleks kapid kaugemal kuidagi järjest rohkem “valmis”, ehk olnuks neis ka midagi sees?

 Seisingi siis veerand tunni peal, esimeste uurendite juures, püüdes tunnetada, kuidas täna on.

Kuiv, korralik koridor, vaikne, asjalik. Põrandad on puhtad, ei midagi hirmuäratavat vedelemas, tuul ei tõmba vilinal, helisid ei kosta.

Midagi sellist, mida võiks käsitleda halva kõhutundena, ma ei tajunud, aga ikka oli kuidagi kõhe hakata astuma mööda nendest orvanditest. Koridorid ju ei hargne. Me siin ei ole harjunud jätma endale selja taha midagi sellist, mis võiks teoreetiliselt pakkuda varitsemisvõimalust. Või tagasitee ära lõikamist. Ma ei saanud aga kõndida normaalses tempos, kui mul tuli igal sammul heita pilk nii vasemasse kui paremasse õõnsusesse ja samal ajal silmas pidada ka ees vähehaaval valgusesse nihkuvat koridoriosa. Liiatigi tegi korodor peagi käänaku. Ning selle järel pidid algama kaaned, mille taha kiikamiseks tulnuks neid kergitada. Ja tagatipuks, kui mul oli kavatsus mõned suletud uksed labidaga lahti murda, pidin ma selleks peatuma ja kangutama ja tegema tõenäoliselt üsna valju müra, jättes ise kõik muu korraks tähelepanuta.

Kui ehk täna siiski ei läheks? Viimati olin siin käinud koos Anitaga, koos oli olnud ikka märksa toekam. Nüüd tundsin juba selgelt, kuidas mu sees miski, võibolla terve selgroog, punnib minekule vastu ja kõhus hakkab vähehaaval keerama. Üksi selle ettevõtmise kujutlemine tundus mu jalgadest kogu jõu välja nõrutavat, vaju või nurka soiguma.

Aga ma olin mõelnud - või tegelikult Anita oli mõelnud - et ehk on nendes imelikes pikkades kappides peidus mingit lahingumoona.

Miks Anita seda arvas, tulenes muidugi tema osavusest igalt poolt relvi leida, lisaks sellele, et kapid olid sellise veidra kujuga. Minu meelest ei vihjanud see kuju veel millelegi, sest paljud relvad, mida ma näinud olin, oleksid samahästi mahtunud piknikukorvi või taskusse ega vajanud üldse niisuguseid inimesest kõrgemaid nišše. Paneb kohe mõtisklema, millega see Anita siis tegelenud on, et kust tal sellised kogemused, või milliseid relvi ta näha ootas.

Vaatasin kella. Venitasin. Kuulsin kuidagi liiga valjusti oma hingamist ja see pigem ärritas kui hirmutas mind. Mõtlesin, et ma olen ikka loll - võinuksin praegu mõnusasti põõnata, kui ma ei oleks ennast sellesse koridori vedanud ega seisaks nüüd siin, jalad vedelad all, ei edasi ega tagasi. Püüdsin ärritust veidi üles keerata, lootuses, et see aitaks mu otsustamatusest üle.

Ja vaatasin uuesti kella.

See kellade asi, muide, see on pisut imelik. Nimelt, igaühel oli kell. Pole teada, või vähemalt keegi ei ole mäletanud edasi rääkida, et siia keskusesse oleks kunagi tulnud keegi, kellel omaenda kella ei oleks. Ülejäänud tööriistad võisid olla või olemata olla, aga kell oli igaühel, alati. Ja see ei kadunud salapäraselt ära ega sõltunud kuidagi teistest kohalolijatest, see oli nagu midagi, mis käis inimeseks olemisega lihtsalt kaasas ja pakkus nagu mingit ühist pinda, isegi kui teistes punktides olime nagu sead ja käod. Aga mis kellad ikka tõeliselt kummaliseks tegi, oli nende välimus. Või isegi olemus. Kellad olid alati olemas, kuid alati erinevad!

Tähendab, absoluutselt igaühel oli mingisugune kell olemas, aga see ei näidanud põhimõtteliselt mitte kunagi teiste kelladega sama aega. Aja tempo, niipalju kui me mõõta olime osanud, oli sama, aga aja näit, vaat see oli erinev. Mõnikord lausa nii erinev, et me ei saanud üksteise jutust kohe aru, kuigi me õppisime ühtmoodi nimetama aja mõõtmise ühikuid. Ent vastavalt ajast mõtlemise algsele erinevusele nägid kellad ka välja üsna erinevad. Minu oma näiteks oli selge ja konkreetne, kuvas arusaadavaid numbreid ja mõõtis mu pulssi, luges samme ja võis isegi joonistada mu käimistest väikese kaardikese. See kaart nägi küll välja liiga üldistatud, minu peas oli tänu uste erinevustele ja igasugustele lisanduvatele mälestustele koridoridest märksa informatiivsem pilt olemas kui see ühevärviline merisiiliku mudel mu kellakuval. Aga mis sellest, vahel oli tore vaadata seda harulist ämblikku kellal, seda keerutada ja imetleda. Ja muidu ka, see oli tore kell, hea kell, mulle igati mõistetav kell.

Teistel olin aga näinud asju, mida ainult nemad ise – parema sõna puudumisel ilmselt! – kellaks nimetada tihkasid. Näiteks võis mõni lugeda aega veidralt, liikuvate hoobade ja ketastega kandikult, mille muidu üsna nägusat kujundust pidid nad isegi tükk aega põrnitsema ja tõlgendama, et sellest sotti saada. Me teised ei oleks sellest niigipalju aru saanud. Mu sõbral Raoulil jälle, oli olnud väike läikiv randmekell, mille tööpõhimõtte ma küll oma ajust üles leidsin, aga millest kellaaja kätte saamine nõudis minult peaaegu et arvutamist. Ma pidin selleks kõigepealt hindama, milline indikaatornõel näitab mis aspekti, sest nad asusid kõik tsentreeritult ühe ja sama skaala peal ja olid kahjuks omavahel üsna sarnased. Seejärel vaatasin servas olevaid märke ning meenutasin, et tunni nimetamiseks võib lugeda lähemalolevaid numbreid, aga minutite ja sekundite jaoks tuleb korrutada sektori asukoht viiega ning võtta siis silma järgi natuke maha. Sekundi täpsust me siin küll üldiselt ei kasutanud, aga Raoul, märganud, et teised tema kella lugeda ei oska, tahtis loomulikult eputada ja luges alati ette ka sekundinäidu. Ise nii uhke ja rõõmsa häälega, nagu oleks sekundid talle lisaportsjon suhkruvetikaid.

Mõni pidi oma kella vaatamiseks maha istuma ja lambiga valgust näitama, mõnel aga näitas kell ise vajadusel valgust. Ühel oli kell kolm, teisel viisteist ja kolmandal, millegipärast, seitse! Aga kõigel sellel ei olnud olulist vahet, kui me ütlesime üksteisele: “kohtume tunni pärast Purpurpunase ees,” või, “Ristikheina neljakümnendal minutil asub järsk Z-kurv, mille taga muutub käik langevaks liurajaks”, sest need olid faktid, mida sai alati siduda nii omaenda ajaga kui aja mõistega üldiselt, kus eksimine sõltus pigem hajameelsusest kui taustsüsteemist, ja igaüks püüdis, et ta hajameelne ei oleks. Aja mõõtmine tundus olevat väheseid asju, milles meie kogemused näisid iseenesest ühtlustuvat. Polnud siis ime, kui ajataju kadumist pidasime üheks nõmedaimaks nuhtluseks ja hindasime oma kellasid armsamaks kui toiduvara.

Sest kella olemasolul kasvas lootus tulnuka-ilmingute, ehk zombidega, nagu mõni neid kutsus, üldse mitte kokku sattuda ja tarvidus laskemoona omada ei olnud enam nii pakiline.

Minust kahel pool haigutasid tühjad mustad orvandid oma varjudega pimeduses, mis niigi tundus kleepuv. Mu lamp näis väeti ja see sinakas kuma, mida ma suutsin ümberringi heita, samapalju häiris nägemist kui toetas. Kuulatasin vaikust. Mõnikord tekkib koridoris kaja, siis on targem kohe ringi pöörata ja joosta nagu jalad võtavad, kuni ringipööramine veel võimalik on. Aga praegu tundus ruum kõlatu ja suletud, rõhk surus mu kõrvadele nagu villaste patjadega ning ma kuulsin oma pulssi. See ei teinud mind miskipärast rahutumaks ega rahulikumaks, aga tölplasena pool tundi viieteistkümnendal minutil seista tundus kindlasti üha jaburam.

Heakene küll, mõtlesin. Ma lähen. Ei kõnni kaugele, ainult esimeste lukustatud kappideni, vaatan sisse ja tulen tagasi. Siis on aeg ööpuhkuseks ja korralikuks uneks.

Hakkasin ettevaatlikult minema. Jalad surisesid. Heitsin pilke vasakule ja paremale, aga peamiselt püüdsin kuulatada, püüdsin näonahaga ära tabada, kui mind mingi muutus peaks ähvardama. Edenedes ilma vahejuhtumiteta piki koridori, hakkas mu hirm vähenema, aga ebameeldiv tunne kummatigi mitte. See lihtsalt ei olnud mu lemmik-koridor! Ma olin siin asjapärast, jah, mul olid lootused, aga mul ei olnud siin sellist rahulikku tunnet, nagu mõnes teises koridoris vahel oli - mõnes näiteks tekkis justkui iseenesest selline lõõgastumisvõime nagu keskuses, noh et keera või magama.

Ja mõnes koridoris oli meil, kui me mitmekesi läksime, igaühel erinev tunne. Arvake sellest, mida oskate.

Nii olin ma näiteks maha maganud ohu märgid, kui Anita… Lahkus.

Me olime seal koos olnud. Me kõndisime, Anita püssiga ja mina oma optimismiga. Ma naersin, kui ta oma kuklakarvade üle kurtma hakkas, kuigi mitte tema üle, vaid tema lohutamiseks. Samal põhjusel püüdsin ta pead sasida, mille peale ta mulle oma pisikese ja tigeda küünarnukiga ribidesse äsas, nii et ma jätsin järele ja kõndisin edasi. Aga ma tõesti ei tundnud, ei tunnetanud ohtu tolles koridoris! Ja kui siis äkitselt kasvas meie ette valge ja pöörlev hiigelsammas, millest paiskus välja kümneid ja kümneid välkkiirelt haaravaid inimkäsi, seisin ma seal jahmunult ja suu ammuli nagu põrandasse kasvanud post, samal ajal kui mu sõber püüdis ära joosta, seejärel tuld avada, seejärel relvapäraga peksta ja lõpuks samba lummusesse langes. See ei suutnud teda enne päriselt haarata, kui Anita ise laskis sellel juhtuda, aga mina lihtsalt vaatasin pealt ega teinud midagi tema takistamiseks, kui ta näoilme muutus. Mul ei ole selle õigustuseks mitte midagi öelda, see lihtsalt kukkus nii välja, et ma munesin maha õige hetke ja siis oli juba ühtäkki hilja. Ja siis ma jooksin, jooksin, jooksin! Koridoris tuhises midagi tõmbetuule taolist, mis rohkem meenutas kiirevoolulist jõge - õhujõge, milles ma vaevaga vastuvoolu kahlasin, silmist pime ja hing kinni, kuni uks oli mu käeulatuses, mu käes, selja taga.

Selliseid uksi ei tulnud meil pitseerida.

Erinevalt nendest, kust me kõik eluga välja pääsesime, ohvri nõudnud koridor sulgus täiesti iseseisvalt. Järele ei jäänud ukse rantigi. Teised uksed nihkusid ja vahetasid kohti, kõik kolises ja mürises ja liikus, me seisime kesksaalis ja hoidsime kõrvu kinni ning mõni meist koguni karjus sisemisest ebamugavustundest, kuni see ruumide liikumine omadega valmis sai ja lakkas, nagu poleks midagi juhtunud. Ning siis oli kõik - Anitat ei olnud enam ja tema uks oli läinud… Ja meie, teised, lihtsalt istusime maha ja püüdsime sellega leppida, hoidudes omaette ja vältides üksteise pilkusid. Ma isegi ei nutnud tol päeval.

Anita kadumine oli ainus, mida ma otse koridoris ise pealt olin näinud, ja see mälestus kippus tormlema mu mõtetesse, kui ma kõndisin nüüd üksi mööda mõnda koridori, kus me olime enne koos käinud. Näiteks seekord selles ribilises, millest Anita oli lootnud relvi otsida. Mäletasin tema valget sammast ja tundsin ennast kummaliselt, suutes edasi kõndida ja samal ajal märgates end hirmu tundes, mõeldes Aitast ja tema äravõtmisest ning samal ajal kõndides pimedas koridoris vastu tundmatusele, otsima asju, millest ma väga lootsin, et mul neid vajagi ei lähe.

Mõistagi ei saanud koridoride “ilmingud” olla lihtsalt zombid, nagu neist kiputi arvama. See arvamus tulenes sellest, et paljud olid näinud inimkujulisi tulnukaid ahnelt ja meeleheitlikult meie, inimeste, järele krabamas, mispeale nad kuidagi ignoreerisid teisi teateid sellistest nähtustest, mis juba väliskuju poolest zombiks ega tondiks poleks sobinud. Mina, peale Anita äravõtmist, ei uskunud zombivõimalust. Ma ei suutnud neid asju pidada ka mutantideks, kuigi mitmed minu kaaslased pajatasid õõvastavaid lugusid inimkatsetest või katastroofiohvritest, millest nad mäletasid kuulnud olevat enne siia, meie juurde, sattumist. Ma oleksin võinud pidada neid mingiteks üleloomulikeks jõududeks, sest seda võis kindlasti kahtlustada iga kord, kui nad teadsid asju, mida ma kohe kindlasti neile "öelnud" polnud, nagu näiteks minu nimi. Aga millised üleloomulikud jõud? Olid need mingisugused deemonid? Olid need meilt ammu ära võetud inimeste kummitused? Mida ma teadsin kummitustest ja kas see muutis nad mulle ohutumaks või ohtlikumaks? Juhul, kui saab üldse ohutuse üle arutleda situatsioonis, kus keegi hirmutab su südame seisma või paneb su kontrollimatult ära jooksma nii ettevaatamatult, et sa lõpetad, raudlatt läbi silmnäo.

Ma olin, vastu oma tahtmist, aga kangesti endale iseloomulikult, osanud kappide kontrollimise ajal sügavale mõttesse vajuda. Esimeste, lahtiste, uste taha olin üritanud pisteliselt ka sisse vaadata. Nendes ei olnud midagi. Igav tulemus oli aga mu ärevust summutanud. Virgusin mõtetest alles selle peale, kui märkasin esimest kinnitustega varustatud kapiust. Seisatasin ja kuulatasin ümberringi, tegin paar sammu käänaku taha ja tulin siis tagasi.

Nagu olingi arvanud, sain kaasavõetud labida kerge vaevaga üle ukse käiva põõna taha libistada, et seda siis kangina kasutada. Materjal oli üsna tugev ning minult nõudis algul kõva pingutamist, et mingisugunegi liikumine esile kutsuda. Pusisin seal ja higistasin, aegajalt ümber enda pilke heites, kuni ühtäkki andis põõn raginal järele. Uks vajus avali, paljastades kapi pikkusega sobiva kõrge agregaadi, mis läikis minu sinaka valguse käes tuhmilt vastu. Ese oli põhijoontes toru või silindri kujuga, mille mõlemast otsast turritas järkjärguliselt väheneva läbimõõduga torusid ja kõrsi, see toetus ülalt vastu tagaseina ja näis püsti seisvat samast materjalist neljal rattal. Üle korpuse keskosa jooksis ruudukujuliste aukude rida.

Ena riistapuud!

Ma ei osanud seda millekski pidada. Minus ei kutsunud see esile mingisuguseid aimdusi ega mälestusi, samahästi oleks kapis võinud seista tuule poolt kokku keerutatud heinapahmakas - mul ei olnud sellega midagi teha ja ma ei osanud isegi otsustada, kas tegu võis olla Anita poolt ennustatud relvaga või sobis see objekt pigem makaronide vormimiseks.

Olin pettunud ja polnud ka - see oli nii tüüpiline! Leida mingi veider kaadervärk, millega mitte kui midagi muud ei olnud peale hakata, kui lootusrikkalt teistele ette näidata. Enamasti leidus keegi, kes selle ära tundis ja kasutama hakkas. Tööriistad alati kuidagi tekkisid ja kadusid koos inimestega, kellel neist tolku oli, nii et ülejäänud võisid, kui vedas, neist ainult korraks samuti kasu saada. Mõnikord. Aga kahjuks polnud mul praegu leitud riistapuud kellelegi esitleda ja et ta tundus ka parajalt raske, jätsin ta sinnapaika. Sulgesin ukse. See jäi tänu murtud põõnale pisut praokile, aga ma lootsin, et sellest ei tule probleemi. Kas ma oleksin pidanud oma jälgi peitma sama usinalt kui ma üritasin vaikne olla ja vähe tähelepanu tõmmata? Aga enamik meie toiduvarudest pärines koridoridest ja mitte keskusest - kuidas oleksime me ellu jäänud ilma siit-sealt matti võtmata, ning kuidas oleksime me saanud näpata ilma märke maha jätmata?

Järsku tabasin end aga mõtisklemast, kas uue tööriista leidmine tähendas mulle peatset lisa kaaslase näol, kes võiks selle ära tunda ja kasutusele võtta.

See ei olnud täiesti kindel, sest ka minule endale võis ootamatult meenuda asju, mida ma just veidi aega varem polnud justkui teadnud. Kõik, mida ma teadsin, kas lihtsalt oli mu mõtetes olemas, või tekkis sinna mingi stiimuli mõjul, justkui kasvas minust välja vastusena uuele olukorrale. Ma ei mäletanud, kuidas ma olin need kogemused esmakordselt omandanud, need lihtsalt olid minus. Vastandina asjadele, mida ei olnud minus ja mida ka kaaslaste korduvad seletused ei suutnud minus pärustada.

Meie koridoriteadmised aga - need olid erilised - nende puhul ma teadsin, mis millest sündis, millal ja miks. Isegi juhul, kui tegu oli kellegi teise jutustusega tema juhtumustest, tundusid need mulle käegakatsutavamad kui mõnedki kübemed mu niiöelda peasügavustest pärit mälestustest. Koridoriskäimine oli kunst, mille olin ise õppinud, kogemusest. Siin ja praegu.

Aga see oli kaduv kunst.

Mõtlesin nukralt, kui kaua ma üksi pean mäletama asju, mida oleks võibolla kasulik edasi anda värsketele ja algajatele kaaslastele, juhul kui neid kunagi jälle peaks siia sattuma… Ja tundsin end nii üksildasena, nagu ma polnud end veel iial varem tundnud.

Ma olin üksi! Ja ma ei teadnud, kuidas nii oli läinud. Ma ei teadnud, kes me sellised olime, kust me tulnud olime ja miks sealt enam lisa ei saabu - ja kuidas üldse oli võimalik, et ma seda endalt nii harva küsinud olen? Meil oli nii palju tegemist söögipoolise otsimisega, imestamise ja uurimisega, enese kaitsmise ja kartmisest üle saamisega, et me küsisime endilt väga harva, miks me siin olime - see oli mulle nagu ärkamine unest, kus ma jooksin ja jooksin ilma paigast liikumata ning samal ajal küsimata, mis mind siis kinni hoiab - see hoiab, ja kõik! - Nii käib une loogika. Kas mina siis magasin? Kuidas ma muidu võisin olla tulnud tühjusest, saanud tekkida eimillestki, omades samas selgelt mitmesuguseid ideid selle kohta, mida ma normaalseks pean, ja siis lihvida kaaslastega nurki, ilma jaksamata imestada, kuidas me sellesse jamasse sattusime?

Või kas üldse sattusimegi. Äkki see koht siin, koos kõigega, mis teeb ta irreaalseks, on mäng, on mingisugune simulaator või õppeprogramm, mingi eksam, milles me peame sobilikuks osutuma? Kuid miks ma siis üksi olin jäänud?

Ei noh, see on siis küll tore - mina üksi ei tunne mingeid erilisi tehnoloogiaid, mul üksi ei ole mingeid erilisi mälestusi ja mind ei ole ära napsatud seni veel mitte ühegi „eksamikoridori“ poolt - mina, kõige rumalam ja kõlbmatum…

Jõuetult tõstsin labida ja surusin järgmise põõna vahele.

Kuid see polnud ju päris nõnda, taipasin aga, kui uks ragises. Mind on tagasi hoidnud vaid minu enda soovimatus - mind on haarata üritatud ju küll! Ma lihtsalt ei tahtnud! Ma kartsin, või mulle ei meeldinud, või ma ei olnud ehk ikkagi piisavalt küps äraminemise jaoks. Tagasi oma kõlbmatust tunnistamas, olin ma täielikult minetanud hirmu koridori pimeduses varitseda võivate ohtude ees, ja asusin kangutama järgmist kappi.

Sellest ilmus õhuke painduv ketas, mis hakkas helendama, kui teda vajutada. Ma järeldasin, et tegu on lambiga, rullisin selle kokku ja pistsin taskusse. Lampe läks ju alati vaja.

Ma olin kolmanda luku kallal, kui mu sisikond äkitselt pahupidi paiskus, ma tundsin, ma kohe lausa teadsin, et nüüd tuleb rünnak!

Kuhu nii kiiresti joosta? Ma jooksin küll, aga see nimetu õudus lähenes üha, ma samahästi tundsin kui kuulsin seda. Mind tabas mõte – meeleheitlikult viskusin ühe lahtise ukse taha ja rebisin selle enda järel kinni, hoides küüntega, püüdes mitte hingata, kuni väljas tormas edasi ja tagasi mingi nimetu õud, nii et kõik mu ihukarvad püsti tõusid, kui ma üritasin mitte nutma hakata, mitte püksi teha, mitte hingeldada, mitte lõdiseda ja lõdisemisega kapiust kolistada... Aga iga ihurakuga ma teadsin, et see, mis seal oli, tahtis mind endale ja tema nälg minu järele oli nii üliväga veenev, aga mina – mina ise – ei olnud veendunud ja minus püsis tugev vastumeelsus anduda sellele kutsele, kuigi mu väsinud keha tundis allaandmist. Tühja kah, kannatan välja mis tuleb, arvas mu keha…

Aga ma ei tahtund kannatada välja, ma tahtsin leida õiget koridori!

Mitte seda, mis paneb mu hingekeeled kriiskama ja kartma.

Mitte koridoris, kuhu ma kardan isegi natukeseks sisse minna, mitte sellises koridoris ei tahtnud ma saatusele alla anda!

Ja ma jooksin, pekseldes ja kriisates, põtkides ja paisates, rebides end käigupealt lahti igast väikesest ja suurest asjast, mis minusse puutuda üritas, kuni ma olin peaaegu mälutult jooksnud ära ja välja, taha ja ümber, minema ja edasi ja läbi kogu keskuse.

***

Ma olin üritanud magada.

Ja süüa.

Vähemalt magadagi.

Püüdsin saavutada normaalsust, aga miski ei klappinud minuga, miski ei toonud mulle rahu pärast seda üleelamist, ma ei leidnud mingit asu. Eriti just puhkamine ei õnnestunud sugugi, kuigi tundsin end lõputult üleväsinuna. Kordasin mõttes üle masendava tõdemuse, et minu olukord ei pruugi olla reaalne, aga et ma ei oska või ei suuda sellega ka midagi ette võtta, kuni ma aru ei saa, millega mul tegu on või mis mind siin kinni hoiab.

Hakkasin näppima oma leidu, ümmargust tahvel-lampi, mis lülitus tööle ja hakkas helendama. Aga natuke seda silmitsenud ja selle valgel oma kodinaid ringi korraldanud, torkasin ma seda kogemata näpuga. Ja äkitselt avanes see nagu veel üks kord! See oli õhuke painduv ketas, millele sisse vaadates paistis palju kihte ja korruseid, mida ma sain sõrmega toksates üles kutsuda ja suuremaks ning selgemaks teha. Imetlesin seda tükk aega, teadmata, mis see olema peaks. Ühtäkki aga justnagu tundsin selle siiski ära! Sellesse saab infot laadida ja pärast välja võtta, see on arvuti! Ja kui minu peas hakkasid ilma kõrvalise abita ilmuma mälestused selle tööriista kohta, siis, tähendab... See oli ju mulle, see oli minule mõeldud tööriist! Ma oskan seda varsti kasutada, mul oli tulevik! Või, mul oli hoopis minevik, mul oli mu olemus!

Sattusin sellest tööriistast vaimustusse, kuigi ma ei teadnud, mida mul sellega minu antud ümbruskonna turvalisuse mõttes teha oleks olnud. Kuid see leid oli tõstnud mu enesekindlust, mis kihutas nüüd kergendusest kosmilistesse kõrgustesse. Ehk olen ma hoopis eriline, mitte küündimatu?

Olen ehk mina ise see simulaator, see superarvuti, või kui juba, siis miks mitte arhitekt ise, looja? Ehk on siinne võttepaik ainult minu märkmed sellest, mida ma luua kavatsen (või mida ma päris kindlasti luua ei tahaks?) Oi, ma tundsin end oivaliselt tõestuse paistel, et ka minul oli lõpuks ometi midagi lahedat, mida ma ära tundsin ja võisin enda omaks pidada, ehk isegi teistele õpetada.

Kui ainult...

Kui oleks mingeid teisi. Kui ma ei oleks olnud nii üksi! Miks ma olin üksi? Kas ma olin ise loonud endale maailma, kus üksi olla, või olin ikkagi välisel sunnil üksi jäänud, ja kui, siis mispärast? Olin ma looja või looming, ohver või ohverdaja, olin ma objekt või subjekt? Kas sai olla kõike seda korraga, ja kus ma seda ideed varem kuulnud olin?

Idee. Ma olin kuulnud ideid, aga ma võisin isegi olla idee, ideehelmes ideede maailmast, mis alles tahaks tõeliseks saada? Valin siin oma tulevikku või universumit, millesse sündida, olen inimene, keda veel pole, kes alles valib võimalike tulevikkude vahel ja hääletab maha kõik, mis mingil põhjusel ei klapi kasvõi sellegagi, mida ma õppida tahan. See kõlas kuidagi tuttavalt ja meenutas äkitselt ….

Ma kargasin püsti, uni oli pagenud päästmatusse kaugusesse ja mu keha võbeles ühekorraga nagu taipamistest ja küündimatusest - keset ohutut keskust oma kastide ja panipaikade vahel mitme helendava lambi valguses seistes tundsin ma end nagu hiigelsuures tühemikus rippudes, kõikudes vaimselt mingis siia-sinna pöörduvas tõmbuses. Nagu olnuksin ma koridori tõmbetuules.

Mind oli ju tõesti püütud haarata, kutsuda, veenda, aga ma polnud läinud, mina ise olin olnud see, kes polnud läinud, sest ma polnud mõistnud. Aga ma olin näinud Anita näoilmet, kui see muutus, kui see mõistis midagi, mida mina seal kõrval ei kuulnud, ja siis vooluga kaasa läks - vooluga, millest mina välja ujusin, sest mina ei olnud seda kuulnud, mõistnud ja uskunud.

Meid kutsuti, aga me pidime aru saama, miks meid kutsuti, ja alles siis võisime me minna. Meil tuli kõigepealt mõista, et meid kutsutakse - sündima!

Aga kui see oli nii, ja mul tuli tõesti neist koridoridest üks välja valida, lihtsalt selleks, et sündida… Siis ei lahenda see ju peaaegu ühtegi mu küsimust! Neetud! See pelgalt tõstab mu ette järgmise, veelgi valusama probleemi.

Oletame tõesti, et kõigi nende tööriistade valikuline ilmumine ja kadumine oli seotud siin viivitlevate sündimata isikute seniste kogemustega ja meie ruumes võisid kokku sattuda inimesed nii kaugest minevikust, enam vähem olevikust kui vahest koguni sama kaugelt tulevikust, ja seda olenemata sellest, kelle olevikust me räägime… Ja olgu tõsi, et me võisime oma parema äratundmise järele valida ühe neist koridoridest ja neis “võetud saada” selle alusel, kuidas meile endile tundus, et me seal varitsevat – või noh, hea küll! – seal meid kenasti ees ootavate sünniasjaolude ja isegi saatusega hakkama kavatseme saada, ja loeme siis ka tõeks, et ma küll ei mäletanud end uskuvat millessegi või kellessegi, ega tärganud minus ka nüüd mingeid religioosseid aimdusi… Siis miks, no miks ometi ei olnud selles minu niinimetatud sünnieelses osakonnas näha ühtegi teist hinge peale minu üksildase isiku?

Kui vastab tõele, et me taas-sünnime lõputus tsüklis, siis mille taha protsess seekord takerdus? Mille taha üldse niisugused protsessid takerduda saaksid?

Ma lõikasin värisevate kätega suurest seenest ühe võiselt rammusa viilu ja haukasin seda toorelt. Minetanud hetkeks kõik olmelised mugavussoovid, keskendusin pigem seene tekstuurile ja ignoreerisin küpsetamata kübaraliha kõledat metsakõdumekki. Niikuinii, mõtlesin ma kibedalt, on ju nii seen kui ka maitsenäsad hoopis mu kujutlusvõime vili ja söömisel tekkivad aistingud samahästi kui luulud, pärit kes teab missuguse taassünni kogemusest kusagil maises viletsuses, kord nälja sunnil lauanurka närides, kord pidades käsilolevat rooga kulinaarseks meistritööks. Filosoofiline ärevus, mis mind oli tabanud, tõrjus kõrvale säärased tühised olmemured ja täitis mind hirmuga oma tuleviku pärast lausa niivõrd, et ma ei teadnud, kumb saaks hullem - kas kiirustamise ja valeotsuste läbi endale teadmata ulatusega kahju põhjustada, või veeta selles liminaarsuses veel ja veel piinarikkaid lisaminuteid, püüdes etteantud näruste andmete najal midagi paikapidavalt järeldada.

Ühtäkki valdasid mind korraga tohutu kärsitus astuda sisse ükskõik millisest uksest ja saada lõpuks ometi kätte mingi lahendus, kui ka soov end lihtsalt kuhugi nurka ära peita ja võdiseda seal, kuni kõik mööda läheb, ilma et ma peaks midagi nii põhimõttelist otsustama nagu küsimus, kelleks ma sündida tahan. Tulgu kasvõi maailmalõpp.

Jah.

Kas järsku see… Kas maailmalõpp oligi tegelikult tulnud?

Kas äkki just seepärast ei olnud viimasel ajal meie ruumidesse saabunud uusi nägusid ja mina pidin siin üksipäini ringi tilkudes mõtisklema korraga nii argiste kui filosoofiliste probleemide üle, saamata mingit kaastööd, leidmata mingit vastukaja, jõudmata kuhugi välja? Mil moel võis olla võimalik, et ma olin seda küsimust lahkamas üksi ja mitte keset suurt rahvamassi? Selleks pidi Maad olema tabanud mingi katastroof ja tapma kõik või enamiku minu liigikaaslastest, kellesse või kelle kaudu on üldse võimalik inimeseks sündida.

Ehmunult põrkusin ma kõrvale küsimusest, kas mul tuleks ehk kaaluda tõuguks sündimist – koridore ju jätkus, kellekski või millekski saamise küsimus polnud samavõrd ripakil kuivõrd see teine asi – kus olid kõik teised hinged praegu? Kas mingil seletamatul kombel pidid inimesed olema otsa saanud, nii et meid, hingi, ei kutsutud enam sündima – suutsin selle välja öelda küll, aga kas ma suutsin ka täielikult uskuda, et kõik need “tulnukad” sealt koridoridest, olgugi hirmuäratavad, olgugi sageli vaenuliku moega, kuidagiviisi kõik siiski kutsusid meid kuhugi, kutsusid meid sündima? Jah, nüüd suutsin. Just nende meeleheitliku janu pärast, selle veidra armuvalu pärast, mida olin nende võõras-inimlikel nägudel näinud. Nemad olid kutsujad, meie olime kutsutavad. Aga millegipärast käis rebimine ainult minu pärast, ma olin nagu mingisugune karikas mäe otsas, mille poole huikasid kõik allesjäänud kutsujad korraga.

Ent kui inimesed olid otsa saanud, kuhu siis kõik nende hinged olid jäänud? Kas ei pidanuks ma, maailmalõpu asetleidmise korral, üksildase uitamise asemel tundma end siin nagu kilukarbis, püstijala tukkudes kõigi üleliigsete sündidasoovijate vahele kiilutult ja kartes oma ettekujuteldava nälja kätte käegakatsutavalt ära kõngeda?

Ilma ise nägemata või siinse teispoolsuse reeglistikku omast kogemusest mäletamata, võinuksin ma need reeglid ehk kokku järeldada, kui ma välistan mõned asjad, mille kehtimisele hetkel silma hakkavad asjaolud tundusid kriipsu peale tõmmata tahtvat.

Nimelt, kahtlustasin ma, pidi ju olema võimalik, et mitte kõik suremise läbi teinud hinged ei saabu otse “sünnieelsesse osakonda” - jah, mulle äkitselt isegi meenus niisugune kontseptsioon, ka elus inimesed olid oma mõtisklustes sellise võimaluse peale tulnud! - paljud või suisa enamik hingi ei pruugi vajada kohest taassündi, vaid võisid olla ära teeninud vahepeatuse kusagil puhkusemaal, olla väljaspool tajumist, väljaspool aega ja mõneks ajaks ka väljaspool sündimise tõmmet. Jah, see kõlas ju suhteliselt usutavalt, ükskõik mida ka ütles minu viimase “käitumishinde” kohta Maa peal asjaolu, et mina ei olnud enda teada niisugust puhkust pälvinud. Kuigi, mis puutus minu teadmistesse minu enese kohta, siis nendes ei saanud ma samuti kindel olla. Ma ei mäletanud otseselt midagi selget ega lahenduslikku! Kust võisin ma sel juhul teada, et minu vaevu-heiastuvate ja arglikult kogunevate tõdemuste hulk oli pärit äsjase surma tagusest, hiljutisest taassünnist - samahästi võisin minagi olla veetnud millenniumi või paar kusagil ajatajust väljapoole jäävas paigas, kus ma ei saanud enese kohta arvet pidada, aga mis võib-olla mõjus kasulikult mu - no ma ei tea! - sisemisele tasakaalule või millelegi muule säärasele tähtsale ja tuumsele minus. See igal juhul selgitaks, miks ma omal käel ja ilma õpetamata ei tundnud oma kaasaegsete poolt esile manatud tööriistade tegelikku kasutamist - selliseid ei olnud lihtsalt minu ajal olemas olnud! Äkki neid ei olnud keegi veel leiutanud või olid nad juba ammu unustatud ajal, mil mina viimati taassündisin? Kuidas ma siitpoolt võinuksingi aru saada, mis on “väljas” parajasti moes, kui mul ei ole millegagi välisaja kulgemist mõõta?

Aga seda see siiski ei selgitaks, miks tekivad taassünniosakonnas sellised hõrendused - miks mul ei ole enam kaaslasi!

Veidike järele mõelnud, tõdesin ma, et bioloogilisest seisukohast võttes olnuks väga raske konstrueerida olukorda, kus inimesi tükk aega järjest ei sünni, aga seejärel uuesti sünnib. Sest kes neid siis sünnitama hakkaks?

Järelikult pidi käesolev juhtum olema äärmiselt unikaalne - esimene (ja ilmselt ka viimane) omasuguste seas. Maailm lõpeb varsti, kui ta juhuslikult juba lõppenud ei ole.

Kui ta juba ei ole lõppenud. Oh häda! Ilma minuta! Ja kuigi ma tundusin endale olemasolev (või suisa elus), siis lõputult üksildast viibimist selle käigustiku kaheldavalt kaitsvas embuses ei tahtnud ega saanud ma ju ometi nimetada õnnelikuks pääsemiseks maailmalõpust!

Ma mõtlesin pingsalt, närides mehaaniliselt ise ikka veel oma seenejuppi, mille maitse sööbis mulle mällu nagu truu, aga tüütult kasutu kõrvalseisja, kes püüab iga veidi aja tagant mulle ilusast ilmast pajatada, ajal mil ma ise miskipärast ohtralt verd jooksen. Ma ei tahtnud aga kuidagi tunnistada seda, mille mõistmise äärele järelduste rada mind toonud oli. Sest tõesti, oh häda! Kui mu tõdemused olid käinud õiges suunas, siis teist võimalust ilmselt ei saanudki olla.

Maailmalõpp pidi tõesti juba olema aset leidnud!

Ja see oleks tõsi olenemata sellest, kas sündida soovijad istusid kõik koos mingis vahepeatuses (ja pididki jääma sinna istuma), või ei olnud nad veel miskipärast Maa pealt tulemagi hakanud.

Selle teise võimaluse esilekutsumiseks pidi olema olla nii juhtunud, et mu kaaslastel oli zombide olemasolu suhtes algul ikkagi õigus olnud, ainult et natukene valel aadressil.

Mis tähendaks, et inimsfääri on järsku tabanud sellist sorti maailmalõpp, mis on enamiku hingedest vangistanud päriselt-mitte-surnud-kehadesse! Kes ütleb, millise ajutegevuse taseme-languse astmel laseb keha lõpuks hingest lahti - mina seda kindlasti ei teadnud, mina oma surmasid ei mäletanud ega või ka kosta, kas ma, hingena, sain kuidagi ise oma pillide kotti pakkimise üle otsustada või löödi mind mu hääbuvast kehast minema mingi kõrgema jõu sunnil. Igatahes ei osanud ma otsustada, kas kehadesse kinni jäämine võis olla hingede puudumise põhjuseks või ei võinud see mitte kuidagi nii juhtuda.

Ent kui kõik võimalikud sündijad on, ikkagi, kinni surijate kehades, ja, oletamisi, nimelt zombide kehades, siis ei ole mul ju üleüldse mõtet lähiajal sündida! Mind notitaks kohe maha, süüaks liha luudelt ja mõistetaks koos teiste zombidega ringi roites kestvasse ja lõputusse agooniasse, kus ma, ajutegevuse puudumisel, ei saa ju üldse edasi areneda ega sünni ning surma tsüklis kuhugi poole kaldudes enam kunagi puhkust ära teenida!

Selge siis!

Ma jään paigale. Ma jään siia! Siin hea küllalt!

Närisin oma toorest seenejuppi võiduka irvega ning püüdsin taas-kohaneda ideega, et nii see siin nüüd hakkabki meil siis olema. Igavesti.

Just.

Ma nihelesin. Heitsin pilgu ümberringi, püüdsin rõõmustada oma ühe inimese jaoks küllaltki jätkusuutlike istanduste üle ning meenutada, et ma olin ju tegelikult päris edukas retkelkäija ka - lausa kõige edukam siiamaani. Mida mul karta oli?

Miskipärast ei tundunud aga avanev väljavaade (või tähendab, selle puudumine) nüüd enam  niigi palju talutav kui ajal, mil ma veel arvasin, et olen neisse katakombidesse suletud omal soovil, kaitseks väljas marutavate tulnukate või mutantide või kurat-teab-kelle rünnakute eest. Uues valguses, sisse sunnituna, tundus seis veel tükk maad troostitum.

Kõht oli pooltäis, aga suu kirvendas metsamaitsest, nagu oleksin pehkinud puuronti järanud. Pooleldi igatsesin rüübata kuuma teed, ent selle keetmiseks olin liiga kärsitu. Mõtlesin palavikuliselt, ega ma millestki mööda vaadanud ei ole.

Oli ka võimalik, et hinged polnud ei vangis zombikehades ega laiselnud ka paradiisimaal. Ehk istusid nad kinni hoopis mingisuguses karistusasutuses või põrgus, kust oma voli järgi lahkumiseks neil veel tükil ajal luba polnud.

Ma närisin oma seent. Võimalik, et mu silmad vilasid palavikuliselt. Igatahes oli mul, või siis minu hingekehal, vägagi painatud enesetunne ja ma poleks tahtnud olla mina, kui ma oleksin saanud olla keegi teine, ent ometi olin ma samal ajal ka äärmiselt huvitatud vastusest, mida ma oma probleemile otsimas olin.

Kui teised hinged olid puhastustules ja mitte zombikehades kinni minu mahatapmise võimalust ootamas, kas sellisel juhul oli mul nüüd rohkem mõtet ruttu sündima hakata? Kui piisavalt suur hulk inimesi ühekorraga hukka oli saanud, kas tähendas see, et mul oli sündimisega tegelikult lausa kiire - kuna võis eeldada, et me, inimesed, vajame sündimiseks ikkagi bioloogiliselt sobivaid asjaolusid, lisaks väga suurele tahtmisele just selle saatusekoridori kaudu ilmale tulla - või polnud tegelikult enam mingit vahet. Kui inimesi oli hõredalt, võis vabalt juhtuda, et ma sünnin kuhugi isolatsiooni ja sellega mu lugu lõpebki. Planeet on suur, mingite viimaste ellujääjate kaapekakuks sündimine ei garanteerinud veel võimalust oma eluajal vastassoost isendit leida, kellega liiki päästa. Ja ega see eluigagi pikk ei tõotanud tulla mingites katastroofilähedastes oludes, mis seal valitseda võisid, kui mina, väeti lapsukene, võib-olla veel ruttu orvukski jään. No palju õnne mulle! Kui ma nüüd koridori valesti valin, sureb mu liik välja!

Ma närisin seent. Ma olin hirmul. Ja taga hullemaks kõik läks! Vähe veel liigist - minu najal pidi sellisel juhul ju seisma tohutu leegioni purgatoorimus virelevate hingede tulevane taassünnivõimalus, ja taassünniga tükis ka kannatuste tsüklist vabanemise võimalus - ning olles juba kord end identifitseerinud taassünnile ordineeritud olendina, pidin ma käsitlema kõikide hukatuste hulgast just seda aspekti tõelise katastroofina. Tajusin endal kogu vastutuse raskust ja kõigi nende hättasattunud hingede ühtäkki minule suunatud ootuste koputust… Hädiselt niheledes kujutlesin ma, kuidas mul tuleb kõigepealt väga õigesti sündida ning seejärel püüda neist kasinatest hingevarudest, mis ehk minu järel loodetavasti siia olesk-ruumi siiski ootele tilguvad, sigitada enda järele napp aga kestlik suguvõsakene… Niisiis, elada tuleb mul vaikselt ja nõnda osavalt, et mu maine korpus ikka senikaua käigus püsiks, kuni esimesed ohvrid hingede pelgupaigas oma lõivude maksmise või traumadest toibumisega ühelepoole saama hakkavad, ning varakult tuleks valmis panna ka õpetussõnad, mõistulood või ise välja mõeldud religioonialgmed, mis mu tulevastele harvadele järglastele mõistuse pähe paneksid ja sunniksid neid omakorda ikka õiges tasases tempos ning sündsas taktis järglasi muretsema.

Tuli end kuidagi kokku võtta, õigele soonele häälestada ja asi ära teha. Ma närisin oma seent, mis pidi teadaolevalt jääma viimaseks palukeseks enne hoomamatu tuleviku pihtahakkamist - see on, kui mul ikka õnnestub end sündima sundida. Seenes tuli ette vintskem koht, mis mulle peaaegu hingekurku läks. Läkastasin ja imestasin oma reflekside üle ja meenutasin kõiki neid usutavalt realistlikke surmahirmu kohti, kus ma olin olnud hirmul oma elu pärast, teadmata, et mul ilmselt polegi parajasti elu, mida kaotada.

Aga, mõtlesin ma äkitselt, kui hingi pole siin hoopis sellepärast…

Äkki neid ei ole siin lihtsalt sellepärast, et inimsfäär on olnud nupukam, kui ma neist oma kogemuse põhjal oletada oskasin? Kuidas oleks, kui inimesed ei ole tõmmanud eneste peale mitte maailmalõppu, mitte apokalüptilist katku ega Viimast Maailmasõda, vaid nad on lõpuks ometi rahu leidnud ja muutunud füüsiliselt surematuks? Äkki on teadus selle suure hüppe lõpuks ära teinud, millest minu arvates võis inimkond olla unistanud küll kogu oma eksistentsi kestel?

Seenetükk kukkus mul käest, ma tõusin robinal püsti ja tahtsin nagu kuhugi joosta, ainult et ei teadnud ikka veel, kuhu olnuks mõtet putkata.

Kui inimesed on muutunud surematuks ja lahendanud oma energiaprobleemid, millest mina veel midagi ähmaselt mäletasin, ja leidnud pääsetee ruumipuudusest lennates tähtedele, millest ma veel midagi ei teadnud, ja nad on sealgi muudkui surematud edasi, siis ei ole neil - mind ju enam vaja!

Ja ma lähen neil meelest!

Ja nad ei kutsu mind enam!

Mind ei pruugi kunagi sündida, kui ma kohe praegu ei lähe, ja ma jään üksinda siia maha, kui kõik teised hinged on igavesti elus, ja võib-olla kummardunud suurte kristallkauniste teadusmõistatuste kohale elik tegelevad lausa jumalike filosoofiaküsimustega, kuni mina siin, rumal nägu peas ja seenetükk näpus, mõistatan igavesti, kes ma olen ja kuhu ma lähen ning kuhu ometi kõik teised jäänud on.

Appi!

Ärge jätke mind maha!

Kutsuge mind! Ma tahan sündida! Mul on ruttu vaja ilmale tulla, tahan ju minagi saada surematuks, nii nagu teisedki saavad! Ma olen inimene! Ma tahan sinna, kus teised on, ma vajan teid, inimesi! Tühja sellest taassünnitsüklist, võtke mind kaasa maisesse igavikku! Ma palun, kutsuge mind!

Jooksin kiiresti koridoride ristumissaali ja vahtisin paaniliselt ringi. Polnud ju selge, kust nii äkki “ohtlikke” koridore võtta. Olin nii pingsalt kartnud uute ohtlike teket, et vanade üle polnud mahti olnud muretseda. Ma ei teadnud, kas ammu suletud käikudes olid veel olemas need kõige ehmatavamad (ja innukamad) kutsujad, või olid need sealt pettunult lahkunud. Ma ei teadnud, kuhu joosta, kes mind ootaks, kus ma võiksin sündida ja kus ma saaksin vähemalt natukeseks ajaks ellu jäämise lootust leida - piisavalt, et ühineda inimkonnaga selles, mis neil nüüd parajasti teoksil oli. Kas rohkem olnuks lootust mõnes tühjas koridoris piisavalt kaugele ekseldes või mõnes vanas, suletus, kus enne kindlasti ilminguid leidus, ent mille me ise hülgasime ja tagasi tõrjusime?

Ma panin kõrva vastu kollast ust. Selles oli mul alati kõige rohkem õnne olnud. Toidu mõttes ja muidu ka. Lükkasin, nüüd müra tegemisest hoolimata, rasked kastid ühekaupa kõrvale, ja tõmbasin vana kulunud teibi servast lahti. Kuidas see nii ruttu nii luitunuks ja tänkjaks paakus, kas mul polnud enam üldse ajataju? Korra kükitad kingapaela siduma ja… Aga läbi juuspeene ukseprao tundus selgelt värsket tõmbetuult puhuvat, nii julgesin ma ukse vaikselt avada ja selle vahelt sisse piiluda.

Nägin ainult pimedust, aga see pimedus tundus mulle soe ja leebe. Koridor mõjus kutsuvalt ja hubaselt. Ma astusin sisse ja tegin mõned sammud. Ja siis mõned veel. Katsusin sõrmedega koridori seinu, mis meenutasid mulle ühekorraga nii põnevusest õõnsaks võtvaid katakombe kui seninägematute kosmoselaevade siledaid sisekäikusid, minu sõõrmetesse tungisid tulevase elu maitsed ja lõhnad, minu pead täitsid kujutlused ja ümberringi viirastusid mu senimäletamata tulevased mälestused, et aina ümber rivistuda ja juba teed anda lootustele, mida ma siiski veel loota kartsin, nende kohal lehvisid elutähtsad küsimused ning paistsid oma keerukuses siiski nii veetlevad, nii paeluvad - ja kõige kohal hõllandus nähtamatu ja käestpagev, aga alati eel virvendav õnnelootus. Vaevu julgedes hingata, tahtnuksin ma kõva häälega hüüda ja karjuda, et koridoris ammu olnud tulnukad taas esile kerkiksid, mind kuuleksid ja mulle vastu tuleksid - et keegi mind kutsuks! Väga kartsin teada saada, et kedagi ei tule, et mind pole enam vaja, et ma olen hiljaks jäänud. Kõndisin hääletult ning vargsi, aga ma kõndisin peatumata.

Äkitselt sulandus pimedusest välja midagi sarnast sellele, mida ma polnud suutnud oma meeltest pühkida esimesest kohtumisest peale.

Kaks kuju, mis ähmaselt meenutasid mulle inimfiguure, tulid minu poole ja hakkasid mind nähes üha selgemaks muutuma, just nagu ka nemad leiutaksid end alles praegu - minu jaoks!

Ma läksin ja läksin ja seejärel me läksime koos, ma tundsin ja hoomasin ja samal ajal unustasin nii palju, kõik klaarus ja selgines ning jäi minevikku ja jäi maha samaaegselt, kuni ma nägin ainult ühte eredat punkti ees kauguses ja tundsin ainult ühte suurt kõikehõlmavat tunnet iseeneses, ning selles suures tundes lahustus kõik, mida ma olin teadnud või arvanud enese ja maailma kohta. Ma alustasin kõike otsast. Ma tulin nagu lubadus armastada, olla kutsutud ja ise kutsuda. Ma olin üks suur carte blanche, üks suur ja võimas Jah-sõna.

***

“Tema, ja tema tuhat nägu,” ütles mees hetke harduses. Naine toetas pea mehe õlale. Nad imetlesid heldinult beebit, kelle universum neile pärast pikka ootust ning juba kustuma hakkavaid lootusi siiski oli läkitanud, ja tundsid end lihtsalt imeliselt. Imiku näol vaheldusid kiiresti erinevad ilmed, justnagu sosistaks kellegi kuuldamatu hääl talle salajast muinasjuttu kõrva sisse. Midagi nii vaimustavat ja ometi nii tõelist - mis saaks olla veel pärisem ja veel parem kui see suurepärane tita?

Titt puhus huultelt mulli ja näis oma saavutuse üle üllatunud, hetkepärast unustades selle ning keskendudes üllatunult omaenda tillukesele käekesele, mis ta näokese eest ootamatult läbi oli vuhisenud. “Ta ei suuda mitte midagi veel kontrollida,” mõtiskles naine valjusti, “aga ometi püüab ta juba kõike taibata, kõigega nii kursis olla. No sa vaata teda vaid…”

Mees, värske isa, asetas hellalt naise kõrvale viaali kuuma joogiga, mille rikas aroom tõotas kosutust, ning lahkus kõrvaltuppa. Uks sulgus hääletult. Naine sosistas toale mõned parameetrid ja jättis ülejäänu automaatika hoolde. Tuba pööras end vaikselt, kuni jäi aknaga hämariku suunas. Beebi hakkas uinuma. Naine suudles tema tekiserva, võttis oma joogi ning järgnes mehele.

“Ma ei suuda uskuda, et me oleme väheseid viimaseid inimesi maailmas,” ütles naine mõne aja pärast elutoas. Mees avas silmad ja väljus väikesest uuringust, mis tal tema loometöö tarvis käsil oli. “Sa mõtled…?” päris ta täpsustust.

“Noh, ma mõtlen seda, et… Kuidas nad suutsid?”

Mees niheles veidi, otsides mugavamat asendit ja püüdes keskenduda naise tõstetud teemale, ilma kaotamata viimaseid, alles hapralt välja joonistunud ideid tema enda teemas, ta poolelioleva teose raames.

“Nende jaoks ei ole see enam küsimus,” pakkus ta tüüpilist vastust, milleni olid jõudnud lugematud arutelud ka varem, siis, kui inimkond oli veel olnud palju suurem. “Aga meie jaoks on see puhas õnn. Kõik see küllus meie päralt, ei mingeid näguripäevi enam, ei lahinguid, ei taude! Vaid lõputult aega ja võimalusi, lihtsalt ela ja loo!”

Jah, neil praktiliselt ei olnud olmeprobleeme ning nad võisid oma aega ja mõttejõudu pühendada millele iganes ise tahtsid, teades, et koostöös Võrguga loob see midagi suuremat, midagi huvitavamat. Nad olid nagu tillukesed, aga väga väärtuslikud harumõistused, mis, liidetuna kaitstult ja individuaalsust hoolikalt säilitades selle suurema ja põhjalikuma tehismõistuste võrgustiku külge, pakkusid sellele täiuslikkusele ehedat inimlikku aktsenti.

“Meil on hea, ja äraläinutel on ka hea,” arvas mees ja silmitses muretsevat naist uurivalt, nagu püüdes ilma isikliku kogemuseta otsustada, mis tunne on sõrme ukse vahele lüüa.

“No terve situatsioon on mulle muidugi selge, aga ma justkui ei suuda nendest lahkujatest päriselt aru saada,” arutas naine, laskudes oma tööpesasse elutoa teises nurgas. “Tähendab, noh, on väga tore, et nii läks, aga kuidas, no kuidas ikkagi? Ja kui ma ei suuda isegi mõttes asetada ennast nende asemele, kas ma ikka võin siis uskuda, et teine pool ei saanud selles olukorras kuidagi kannatada? Ja kas mul on sel juhul moraalset õigust rõõmustada meie olukorra üle?”

“Empaatia põhiprobleem - kaastunnet saab rakendada lähtuvalt sarnasest kogemusest, aga vaja on seda tavaliselt just sarnaste kogemuste puudumisel…” tsiteeris mees.

“Ja kui meil enne oli olemas mingi üldinimlik tõde, isegi kui kultuurilised määrajad võisid pärustada mitmeid eritõdesid, siis pärast hingeteooria tõestamist…” Naine suunas pilgu läbi lae kaugustesse ja kõrvutas mõningaid oma mälestusi mõnede oma järeldustega poolvirtuaalsel mõttekaardil, kuhu visatud ideesildid hakkasid (tema kahte peamist järeldusmustrit järgides) kohemaid ümber joonduma ning osutama seostele ning lünkadele.

“Või pigem kogemata taas-avastamist,” täpsustas mees.

“Et pärast hingeteooria taasavastamist selle nii-öelda filosoofide tuleproovi käigus,” soostus naine, ja jätkas: “Jah, on täiesti võimalik, et pärast seda kõike hakkas üha enam ja enam inimesi ühel või teisel viisil taaskord valgustust otsima, kuna nad, lõpuks ometi või jälle, võisid kindlad olla, et sellel on mõtet. Et see viibki ennustatud lõpptulemuseni ja et… Noh, et neid ei tõmmata haneks, kui nad juba oma eluajal kõigist maistest soovidest loobuvad, saavutavad kannatuste lakkamise ja lahustuvad Kõiksusesse või ühinevad Algega või kuidas keegi oma Teed paremini sõnastas. Ja on usutav, et nemad, lahkujad, tajuvad valgustumist nagu vabanemist samavõrd, nagu meie tajume õnne optimeerimist... ” Ta jäi hajameelselt vait.

Mees näppis sama hajameelselt muutujaid oma töös, joonistas mõned noolekesed mõttekaardile ja viis kohe sisse paar kiiret tekstiparandust ka põhitöösse, mille järel nii butafooriafail kui ka masinlavastus sünkroonisid end juba iseseisvalt. Ta silmad kontrollisid samal ajal teose visuaalset tulemust, kui suu küsis naiselt veel poolelioleva jututeema kohta: “Kas sa kahtled? Kas oled rahutu, et valisid maise ja ajaliku naudingu, kallis?”

Naine vaatas arupidavalt mehe suunas. Ta nägi, et mees keskendub tööle, ja heldis. Ka tema ise võinuks muretsemise asemel juba tegutseda oma tööfailides. Aga paraku, rahulolu oli kehalisele olemasolule ainult samavõrd omane kui rahutus, ning hetkel valdasid teda läbisegi mõlemad äärmused. Ent see oli tegelikult loomulik ja hea. Kui kõik olemasolev oli püsitu ja pidevas muutumises, siis iga tõde oligi olemas vaid küsitlemiseks. See polnud imelik, et teda vaevas mure kadunud kaasinimeste pärast, kes ise enam millegi pärast ei muretsenud.

“Aga ma siiski imestan, kuidas me niimoodi lahknesime,” lausus naine. “Kuidas nemad suutsid ajutäiendustega tagatud rahulolust astuda peagi edasi lõplikku rahuolekusse - nimetatagu seda pealegi nirvaanaks - kuid meie sinuga ja see habras vähemus ümber meie, astusime teises suunas? Kas meie oleme imelikud või nemad on?”

Mõlemad vaatasid korraks beebitoa poole, kust kostis mingi vaikne armas hääleke, mille tark tuba kohe tagasi unele hällitas.

“Ja kuidas nad suutsid loobuda sellisest imest,” küsis naine, viidates peaga lapse magamispaiga suunas. “Ma saan mõistusega aru, aga tunnetega ma ei suuda seda õigeks pidada - seda nende viisi.”

“Nirvaanat,” noogutas mees.

“Jah,” vastas naine. “Teoreetiliselt ei kõla see eesmärgina üldse valesti, aga mulle see ei tundu auhinnana, ei tundu isegi vajaliku eesmärgina.”

“Vaid millena?”

“See tundub mulle surmana!” vastas naine. “See kõlab nagu surm, kuidas see siis saab olla midagi muud kui surm? Mul on liiga palju proovimata ja tegemata, liiga palju küsimusi läbi uurimata, liiga palju kõike seda, isegi liiga palju nuttu nutmata! Jah, ma tahan isegi nuttusid nutta! Mul on neid olnud ja ma ei annaks neidki ära! Meie sinuga ei suudaks valida halva lakkamise pandiks hea lakkamist, ihade kadumist… Ja ilmselt meie sinuga ei sõnasta seda lahendust ka õigete sõnadega, sest me ei näe seda oma südames lahendusena ega saa teada, mismoodi nemad nägid. Kuiv sõnapuru on lihtsalt targutamine, kui sa ei ole sihtgrupp.”

“Need on noored hinged,” muheles mees, “meie sinuga. Meie, kes me ei näe valgustust eesmärgina, sest oleme noored hinged.”

“Noh, jah! Ja just selle tõttu see nende äraminek, see ei saagi tunduda mulle mingi küpse lahendusena, mingi täiusliku disainina, kui kogu inimkond ei ole selleks ühekorraga valmis! Nende äraminek! See tundub suisa egoistlikuna, mitte valgustatuna! Kuidas meid saab niimoodi maha jätta, ilma meile midagi toeks andmata! Mis siis, kui mõni meist, noortest hingedest, peaks vajama veel tuhat korda jätkamist! Ja mitte ükski tõugunasündinu ei tule veel tuhat aastat siia inimeseks sündima. Kuidas me hakkama saame, kui meid on nii vähe? Emad hakkavad sünnitades surema, et oma lastena taassündida, ja Võrk lihtsalt laseb sellel juhtuda?”

“Ma olen kindel, kallis,” ütles mees armastavalt, “et nii dramaatiliseks ehk ei kisu.”

“Ma arvan, et kisub küll. Kui kaua me Ossut ootasime!”

Nad vaikisid murelikult. Mees tõmbas ühe noolekese ja seejärel kirjutas midagi.

“Aga teisest küljest,” pomises naine omaette, “kui me ei oleks pidanud Ossu ootamise taolist muret üle elama, ei oleks meil võib-olla piisavalt tasakaalu, et teha oma tööd. Meil ei oleks murekogemust. Võrk peaks seda meile kuidagiviisi korraldama hakkama, et meil oleks siin planeedil jälle rasked ajad. Noh, et meid arendada, nagu vanasti käis.”

“Areng,” ütles mees. “Jah, areng käib enamasti väljasuremise piiril. Meie areng peab nüüd ilmselt toimuma ilma selleta.”

“Sünni piiril!” muigas naine.

Kõrvaltoas vääksatas lapsuke, kes oli endasse kogunud piisavalt palju ennesünniaegset murekogemust, et jätkuks vanematelegi. Tema eest ja tema korraliku arenguvaru jagu elamuste eest oli Võrk oma uusima ja kaugeleküündivaima projekti raames juba hästi hoolitsenud.

“Sel juhul ongi meil tegemist liigi lahknemisega,” ütles mees. “Üks haru võttis preemia välja ning läks koos au ja kuulsusega ajalukku, aga teine haru jätkab evolutsiooniga nagu vanasti, olgu see siis meie skeptilisusest või põnevuseihast või lihtsalt sellest, et räägib see, kes saab.”

Homo sapiens sapiens, homo extinctuse eellane,” hakkas naine naerma.

Mees heitis talle veel ühe uuriva pilgu. “Päris tabav,” tõdes ta. “Just ihade kustumise vaates. Aga vana sapiensi inimese nime viime meie edasi. Säilitame liiki, juhuks, kui kosmos ise peaks seda vajama. Ja pakume kõikvõimsaks saanud Võrgule inimpärast variatiivsust.”

Nad laskusid tagasi oma tööpesasse. Ka naine avas oma failid, kus ta peagi leidis värske süvenemise oma ideedesse ning mõtisklustesse, kaugenedes imestusest inimkonna massinirvaana üle ja lähenedes järelejäänud inimesi huvitavate küsimuste lahendamisele, milleks olid kõikvõimalikud visionäärlikud mõistatused. Ta vaatas üle mõnede väheste tuttavate saadetud uued teated sõlmpunktide kohta, mille üle nad läbi Võrgu olid viimati arutlenud, ja hakkas kokku panema oma vastust. Pärastpoole kavatses ta üle lugeda ka mehe õhtused edusammud, sest kuigi nad ei töötanud ligikaudseltki samade küsimuste kallal, olid nad mõlemad ju - samast liigist.

Homo speculativus, sikerdas naise mõttestiilus tema märkmete servale väikese memo ja lendles siis mujale.

“Meie,” ütles mees jutu jätkuks ja pisut nagu mõtteidki lugedes, “armastasime probleeme ja küsimusi, uusi imepäraseid lahendusi. Meie alaliik armastas juba olmemurede ajastul ulmet liiga palju selleks, et oleks võinud kaaluda see koos teiste ihade ja kannatustega ära anda - ju meil lihtsalt pole aju ehitus veel sobiv sellise valgustatuse jaoks.”

“Jah. Pole sobiv, sest me armastame küsimusi ja maailma. Kõiki võimalikke maailmu! Ja mõtetest sildasid maailmate vahel – ulmet,” nõustus naine ja naeratas õnnelikult. “Me ei suutnud loobuda ulmest.”

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1031)