Siin ma nüüd olen – kaugel Põhja-Norras Finnmargis, Barentsi mere ääres. Täiesti üksi mahajäetud külas. Kunagi oli siin kalatöötlemistehas, aga kui see möödunud sajandi kaheksakümnendatel tegevuse lõpetas, kolis kõik see rahvas minema ja nüüd elab külas inimesi ainult suviti. Talvel on tee läbimatu, sest pole ju mõtet seda lahti hoida, kui siin kedagi ei ela. Kui mõni majaomanik käib talvel oma valdusi üle vaatamas, sõidab ta kohale mootorsaaniga.

Kuidas ma siia sattusin, on pikk lugu, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, nii et jah, siin ma nüüd olen. Täpsustuseks pean ütlema, et ma ei ole niisama turist – majakese külge on ehitatud kohvik ja minu siinoleku põhjuseks ongi see, et saan oma arvutitöö kõrvalt ka kohviku uksed lahti hoida ning külastajatele kohvi ja öömaja pakkuda, sel ajal kui kohvikuomanik ise mujal asjatamas on.

Majake, milles elan, asub fjordist saja meetri kaugusel, ehitatud ehk sajand tagasi, kuid omaniku kätetööna tumedaks põletatud ajupuiduga üle vuntsitud, nii et ta näeb küllaltki sünge välja, eriti kui küla teiste – roostepunaste ja helekollaste – majadega võrrelda. Aga mingi eriline võlu on ses majas, kui ta künka otsast ja põõsaste vahelt fjordile vaatab. Ja veel see uhke kivitrepp, mis ulatub merre ...

Eks pikalt üksi olemine ole enese proovilepanek nii mõneski mõttes. Tegelikult ei meeldi mulle eriti üksi olla, kui aus olla, kardan ma ka pimedust, aga sellega siin õnneks probleeme pole, sest vähemasti praegu, juunikuus, särab päike terve ööpäeva ning magama minnes pean lausa kardinad ette tõmbama, kuigi magamistoa akna taga on kõrge kalju ning päike otseselt silma ei paistagi.

Esimene öö üksi möödub nagu öö ikka ja hommikul ärkan kellatirina peale, sest kohvikuuksed tuleb lahti teha, kohv tahab keetmist ja kaminatuli süütamist, et külastajad – kui neid täna üldse tulebki – end õdusalt tunneksid. Toimetused tehtud, istun arvuti taha – olen endale teisele korrusele kontori teinud –, aga töötegemisest ei tule midagi välja, sest aknast avaneb fjordile hingematvalt kaunis vaade.

Nii ma siis lihtsalt istun ning vahin neid mägesid ja sadamakaid ja imeliselt sillerdavat vett, kuni kuulen, et auto vurab maja ette. On saabunud esimesed kohvikukülastajad. Saksa vanapaar, natuke nina-püsti-olekuga, aga saame hakkama. Nad on pea kogu Skandinaaviale juba ringi peale teinud ning nüüd mingi ime läbi ka selle pärapõrgus peituva koha avastanud, mis neile nii väga meeldib, et nad otsustavad ka ööseks jääda. Eks ta õige ole, juba on õhtupoolik ja lähim asustatud koht on kolmekümne viie kilomeetri kaugusel. Kohviku kõrvale on turistide jaoks ehitatud kolm pisikest maja, nii et joome kohvi, näitan neile majakese kätte ja lähen taas ülakorrusele, et natuke oma arvutitööd teha. Aga ei õnnestu mul ka seekord tööl sabast kinni saada, vahin muudkui fjordi ja näen silmanurgast, et küla peal on isegi mingit liikumist näha: kooliaasta on lõppenud ja esimesed pered on suvitama saabunud. Vähemasti ei ole ma nüüd enam üksi. Kuna sakslased on kaugemale jalutama läinud, võtan ette oma – pean ju siin mõnda aega üksi perenaine olema – valduste ülevaatamise.

Maja, mis tundub väljast vana ja väike, on seest vaadates päris suur, tänapäevane ja luksuslikki, välisuksest pääseb avarasse esikusse, mille vasakust taganurgast viib pime trepp teisele korrusele. Siitsamast esikust avaneb uks esimesele korrusele, kus on köök, minu magamistuba, tualettruum ja (mulli)vannituba. Köögist viib raske puidust uks kohvikusse. Nurgas on veel kitsas redelitaoline trepp, kust pääseb otse teise korruse elutuppa. Teisel korrusel on kaminaga elutuba, mille olen ristinud oma kontoriks, ning rohkete ustega väike esik, mille ühest uksest pääseb tagumisele pimedale trepile, teisest magamistuppa, kolmandast duširuumi, neljandast värvilõhnalisse ateljeesse. Lisaks veel uks, mille taga on kitsas järsk trepp pööningukorrusele, kus omakorda on suur ja avar kolme voodiga tuba külastajate majutamiseks. Kuulen, et kohvikuukse kelluke tiliseb, ja ronin kribinal-krabinal treppidest alla.

Tulijaks on meesterahvas, jutu käigus selgub, et naabrimees, kes on just oma suvekoju saabunud ja tahab kangesti suhelda. Eks see kohvik olegi omamoodi külakeskus, sest poodi ja postkontorit pole siin enam ammu. Võtame kohvikruusid pihku ja istume põhjapõdranahaga kaetud pinkidele. Kamin köeb. Kogu kohviku mööbel on tehtud mine-tea-mis-tõukude järatud jämedatest ajupalkidest. Hubane ja kaunis. „Kas sa ei karda siin olla?“ küsib mees, ja kui ma rõõmsalt teatan, et mida siin ikka karta, pole ju kedagi, jääb ta mind hetkeks silmitsema ning ütleb elutargalt: „Siin, põhjas, pole sa iial üksi.“ Hiljem märkan, et see lause on mind kuidagi kummitama jäänud ning pannud endamisi juurdlema, mida ta küll sellega mõelda võis. Aga siis tulevad juba sakslased, nüüd on nad elevil, sõbralikud, muljetest pakatavad ning ütlevad, et jäävad siia veel lausa paariks päevaks. Keedan neile kohvi.

Rohkem sel päeval kedagi ei tule ning kui ma kohviku ukse kinni panen, mõtlen, et nüüd võiksin end mullivanniga premeerida. Lähen vannituppa, ühendan mullivanni vooluvõrku ja panen vee jooksma. Avan – pauguga! – kodust kaasa võetud vahuveini, valan endale pokaalikese ja koorin riidest lahti, et vanni minna, kui tunnen äkki, et seljale tekib kananahk ja kõik ihukarvad tõusevad püsti. Pole ju külm, imestan, ja poen sooja vahusesse vanni. Lülitan mullimootori sisse ja naudin. Vannituba on hämar, seda valgustab ainult üks pisike klaasvitraažaken, seinad on kaetud musta kiltkiviga ja igas seinas on peeglid. Varvas hakkab krampi kiskuma, nagu näpistaks seda keegi. Millegipärast hakkab mul äkki kõhe ja ma väldin peeglitesse vaatamist, ise aru saamata, miks. Vannis on ebamugav, nii lülitan ma mootori välja, tõmban korgi eest ja katkestan vooluühenduse ka elektrikilbist, kraban hommikumantli ja lahkun tagasi vaatamata. Meenub naabrimehe ütlus, aga köök on soe ja valge, nii et rahunen maha, joon veel natuke vahuveini ja siis – voodisse. Uni tuleb kohe.

Ärkan öösel mürina peale. Unesegasena ei saa ma algul aru, mis toimub, kas on mõni suur auto tulnud õuele või mootorpaat sadamasse või ... Mullivanni mootor on tööle hakanud! Avan vannitoa ukse, klõbistan paaniliselt mullivanni nuppe, aga mitte miski ei mõika, sest vann pole ju vooluvõrguski. Tunnen, nagu seisaks keegi mu selja taga, aga kui peeglisse vaatan, ei näe ma kedagi. Keegi siiski karjub, aga karjuja olen vist mina ise? Haaran hommikumantli, torman paanikas vannitoast välja ja mootor jääb äkitselt vait. Jalad värisevad, istun köögis taburetile ja pressin selja vastu seina, sedasi on justkui turvalisem. Nii istun seal hommikuni, kuni saabub aeg kohviku uksed lahti teha. Panen riidesse ja hakkan toimetama.

Sakslased tulevad kohvile ja ütlevad, et nad lähevad siiski täna ära. Küsin, miks. Pika pinnimise peale selgub, et nad olid keset ööd ärganud selle peale, et hakkas külm. Sest nende majakese uks olevat pärani lahti olnud, samas kui nad täiesti kindlalt mäletasid, et olid õhtul ukse seestpoolt haaki pannud. Ja et veel õhtul laual olnud lina leidsid nad tooli pealt, korralikult kokkuvoldituna, samas tassid olid endiselt laual nii, nagu nad need jätnud olid. Ka ei olevat kraanist vett tulnud. Kui ma küsin, miks nad siinsamas asuvast allikast vett ei võtnud, vaatavad nad mind, nagu oleksin kuu pealt kukkunud. Heh, nad ei tea, et sellestsamast allikast tuleb veetoru ka majja. Kas vesi läheb sellest paremaks, kui on mõned meetrid toru läbinud? Lumehelbekesed, ma ütlen ... Viin neile kanistriga vett, allikavett muidugi, aga seda ma neile ei maini.

Jälle tiliseb kohviku uksekell, jooksen kohvikusse, saabuvad venelased. Terve bussitäis. Küsivad kempsu, appi, vett ju pole, viin neile sinna ämbritäie vett ja kopsiku. Viin ka kööki ämbritäie, teen kohvi ja teed, ajame juttu – naeravad, et kemps on nagu neil kodus ... Üks venelastest, kes näeb välja kui selgeltnägijate saatest välja karanu, ei taha kuidagi ära minna. Ütleb, et tal oleks minuga paljustki rääkida. Aga giid kamandab kõik bussi, neil on tihe graafik ja nii nad minema sõidavadki. Pärast märkan, et giid on oma pearäti kohvikusse maha jätnud.

Ka sakslased sõidavad ära, mornid näod peas. Kui kõik on lahkunud, helistan omanikule. Ta võtab kohe vastu ja enne veel, kui ise midagi öelda jõuan, ütleb tema, et mõistab täiesti, kui tahan kohe koju sõita. No ja kui ma talle oma uudised ette vuristan, siis kuulen, et ta jättiski mulle rääkimata selle, et põhjamaal pole keegi iial üksi. Et ta ei võtnud seda jutuks, kuna tal oli mu abi hädasti vaja. Et ta loodab, et ma siiski jään. „Harju ära,“ ütleb ta, „harju, sa oled tugev naine, saad hakkama. Räägi mägedega.“ Imelik, et tean kohe, milliseid mägesid ta mõtleb, neidsamu kahte punakat kaljut, mis fjordi teiselt kaldalt mulle vastu vaatavad. Raske südamega ütlen talle, et pean veel ühe öö vastu, et räägime homme uuesti.

Tegelikult ma ju ei taha ära minna, sest see koht siin mahajäetud nurgakeses on nii imeline ja kaunis, et oleks lausa patt minna, kui on antud võimalus siin olla. Valguski on siin hoopis teistsugune kui kodus, ta on kirgas, värviline, läbipaistev. Tundub, nagu võiks õhku käega katsuda, on teine selline paks, meenutab miskipärast tarretist. Meri aga on nii selge veega, et tundub olevat läbipaistev kui õhk. Siin on kõik teistmoodi.

Lõpuks ometi leian aega minna uurima, miks kraanidest vett ei tule – keegi on vahepeal majja tuleva vee kraani kinni keeranud. Sakslased on oma mütsid majakesse unustanud.

Saabub naabrimees. Võtame kohvitassid ja istume. Räägin ka talle. Ta muigab ja ütleb, et ma kohviku mõneks ajaks kinni paneksin, et ta tahab mulle midagi näidata. „Võta õmblusnõel ja rahakott kaasa,“ ütleb ta. Õmblusnõel??? Istume autosse, sõidame kümmekond kilomeetrit, peame kinni kitsas mäekurus. „Tule!“ Seejärel ronime kitsast kivist rada pidi mitusada meetrit aina ülespoole ja ülespoole, kuni avaneb väike lagendik kolme suure kandilise kiviga. Saamide pühapaik, ainult külarahvas teab, kus see on. Tunnen, kuidas taas tekib seljale kananahk, muidu on tunne sama nagu toona vannitoas, aga seekord ei ole hirmu, pigem sihuke pühalik-pidulik tunne. Ühel kivil on sügav lohk ja nüüd tean juba täpselt, et pean nõela ja kogu kaasasoleva peenraha sinna panema. Muud võimalust pole. Asetan oma annid kivile, seisatame veel hetkeks ja asume tagasiteele. Vaikime terve tee.

Öösel magan kui nott.

Avan taas kohviku, keedan uue kohvi ja lähen kontorisse, tööd tegema, aga tegelikult ikkagi aknast välja vaatama. Mäed põrnitsevad mind, justkui oodates. „Tere, mäed,“ ütlen ma, „siin ma nüüd olen. Tahaksin terve suve siin veeta. Sobib see teile?“ Tumedale mäeküljele langeb päikeselaik. Seni peegelsile fjord muutub säbruliseks. Laik kaob sama kiirelt kui tekkis, ja merigi muutub taas peegelsiledaks. Võtan vastu otsuse, et siia ma jään, kogu suveks, saagu mis saab. Helistan omanikule, et jään kohvikut pidama. Olen just kõne lõpetanud, kui äkitselt käib kõva kolin, oletan endamisi, et tagumisel trepil. Lähen vaatama ja näen, et trepikoja seina najale asetatud raske lauaplaat on vastasseina äärde kolinud.

Aeg kulgeb siin teistmoodi kui kodus, päevad veerevad kui värvilised herned, ilm on muutlik, on tormi, on päikest. Aeg-ajalt satub ikka mõni turist tulema, neid pudeneb siia igast maailma otsast, kuidas nad selle koha küll üles leiavad? Mõni ööbib, mõni mitte, toredad külastajad kõik, tegemist jagub, ikkagi suur majapidamine. Naabrimees käib iga päev kohvi joomas, olen ka ülejäänud külarahvaga tutvunud. Öösiti käin mägedes jalutamas, soojematel öödel ka mägiojas suplemas, ning kui lõpuks voodisse heidan, magan nii raskelt, et ei kuule midagi.

Ühel ööl siiski ärkan, kuulen ülakorruselt samme. Ma ei ole seekord ainus inimene majas, kõik kolm majakest on turiste täis ja viimased tulijad, polüneeslased, said teise korruse magamistuppa majutatud. Unetud? Kesköine päike ei lase magada? Kuulatan teraselt. Keegi nihutab mööblit ühest kohast teise, uksed käivad, aga juttu kuulda ei ole. Lõpuks jääb kõik vaikseks ja mul õnnestub uuesti uinuda. Hommikul kohvilaua ääres küsivad polüneeslased minult, miks ma öösel diivani nende ukse ette lükkasin. Jään vastuse võlgu. Piinlik lugu, eks. Nemad aga lähevad väga elevile. Vadistavad omaette midagi, millest jääb kõrvu mapatau, ma patau, mapa tau... „Mapatau?“ küsin, noogutavad innukalt. Tunnen, et pean tegema ettepaneku saamide pühapaika külastada. Tahavad, väga tahavad minna. Käimegi ära ja märkan, et nad poetavad kõige suurema kivi peale nõela ja paar münti. Otsustavad teiseks ööks veel jääda. Õhtul guugeldades leian, et mapatau võib tähendada kaht asja, kas what do you know? või safety. Jajah, mida mina ka turvalisusest tean.

Tulevad rootslased, abielupaar, kaks toredat naist (!) kahe kassiga. Ilusad kassid, üks must ja teine kollane, reisimisega harjunud, olevat terve tee autos suures kassipuuris rahulikult maganud. Annan rootslastele kõige suurema majakese, et kõigil oleks lahedalt ruumi – nii naistel kui ka kassidel. Käivad oma traksistatud kiisudega küla peal jalutamas. Öösel on need elukad äkitselt minu voodis, nurruvad mis kole. Rootslased ei märka vist midagi, vähemasti kohvilauas seda jutuks ei võeta. Jäävad teiseks ööks veel, neile väga meeldib. Teisel ööl magab kollane kass mu padjal, ärkan siis, kui ta külge keerab. Musta ei ole. Hommikul, kui ärkan, on kass läinud. Rootslased sõidavad ära, lehvitavad, mõlemad kassid on autos.

Esmaspäev on mul ikka poepäev, käin siis lähimas linnas toidukraami ja muud vajalikku ostmas. Sätin end poodi minema ja näen aknast, et trepile on tekkinud põhjapõdrasarved. Erkvalged, terved, ilusad, mitte sellised murdunud hallid tükid, nagu neid mägedest leida võib. Lapsed toonud ehk, mõtlen. Kui mõne aja möödudes väljun, on sarved endiselt trepil, ja millegipärast võtan nad kaasa. Kitsas mäekurus, tõusu peal, sureb auto mootor välja. Käivitan mitu korda, lõpuks võtab mootor vedu. Aga ... eestpoolt kostab tume mürin, teele langeb kivilaviin. Tohutud kivimürakad sajavad alla, osa kalpsab üle tee vasakule kraavi, pelgan, et väikse autoga siit enam edasi ei pääse. Käed hakkavad värisema – palju ei puudunud, et ... Poodi ma tõesti ei pääse, pööran otsa ringi ja sõidan tagasi, panen sarved trepile. Öösel näen unes saami pühapaika, sarved on ohvrikivi lohus. Tõesti, hommikuks on nad trepilt läinud. Ahjaa, eile õhtul palusin naabrimehel selle varingu asjus helistada kuhu vaja. Muidu oleme siin plindris. Küllap ta teab, kuhu teatada. Toob mulle linnast ka piima-leiba-saia, kui tee lahti saab.

Majakesed on jälle rahvast täis, aga just saabus austerlane, kes vajab samuti ööbimiskohta. Tundub teine kuidagi hajameelne olevat, pole söökigi kaasa võtnud, no ega ei saa inimest nälga jätta. Pakun talle kartulit ja kalapulki, lihtsat toitu, mida endalegi teen, pole siin enam aega mingeid hõrgutisi valmistada. Sööme ja siis läheme kitsast trepist elutuppa, et saaksin talle teise korruse magamistuba näidata. Sobib. Viskab oma seljakoti voodile ja läheb kalale. Õhtusöögiks on meil delikatess. Värskelt püütud lõhe. Natuke soola peale ja ... Pole elus paremat kala saanud. Ütleme head ööd ja ta ronib teisele korrusele. Lähen magama. Hommikul elutuppa jõudes avastan, et ta magab diivanil. Magamistoa uks on lukus, seljakott toas luku taga ... Otsin tükk aega võtit, aga kui selle leian, on uks juba ise lukust lahti läinud. Austerlasel hakkab äkki hirmus kiire, pole aega kohvigi juua. Kui ta on autole hääled sisse saanud, avastan, et ta on õnge trepile unustanud. Jooksen talle seda ära viima, aga ta on autost viimast välja võttes juba kaugel.

Lõpuks ometi on ka omanik kohal. On turismi tippaeg ja päris üksi on siin raske, kui mitte võimatu hakkama saada. Nüüd töötame siis mõnda aega kahekesi. Omanik sätib end ateljeesse, aga ega ta reisist puhata jõuagi, töö läheb kohe käima, sest kohvik on puupüsti rahvast täis ja paljud tahavad ööbima jääda. On soomlasi, taanlasi, austerlasi, filipiinlasi, prantslasi, itaallasi, ameeriklasi. Tõeline keeltepaabel, aga väga lõbus on. Soomlased otsustavad ära sõita, ülejäänud jäävad paigale. Hakkame neid majutama, kes ees, see mees.

Nii, majakesed on täis, teise korruse magamistuba täis, aga kuhu filipiinlased panna? Pööningule. Nad on sellised vahvad pisikesed ja käbedad, pole probleemi kitsast pööningutrepist käimisega. Magan sügavalt, hommikul ärkan hilja – lõpuks ometi saan korralikult välja magada, sest omanik on külastajad kohvikus enda hoolde võtnud. Jutuvadin, lõbus melu, aga filipiinlasi pole miskipärast näha, ei tea, kas läksid juba mägedesse? Ronin üles asja uurima. Pööningutrepile viiv uks on väljastpoolt haaki pandud, üleval on küll vaikne, aga lähen viskan siiski igaks juhuks pilgu peale. Seal nad siis on kolmekesi, kohkunud nägudega, istuvad diivanil justkui tardunult. Öösel olevat keegi neil tekke pealt tirinud ja nad ei pääsenud pööningult alla, uks oli kinni. Läheme koos kohvikusse, kus küsin ameeriklastelt – nemad olid teise korruse magamistoas –, kas nad kuulsid öösel midagi. Nende sõnul olevat filipiinlased öö läbi trepist üles-alla käinud nagu kuutõbised. Samas kõrval asuvasse ateljeesse polevat midagi kuulda olnud.

Filipiinlased sõidavad ära. Pööningut koristama minnes leian, et nad on karvase mänguasja, armsa punases kampsunis põhjapõdra maha unustanud. Viin selle kohvikusse, las lapsed mängivad. Üks soomlane on jope toolile jätnud.

Ühel õhtul, kui ühtegi reisiselli pole ja plaanin end varakult magama seada, näen omanikku kohvikusse siirdumas, malelaud kaenlas. Ütleb, et keegi olevat ateljees kõik värvituubid lahti korkinud, nii et ega seal värvihaisus praegu eriti magada saagi. Hommikul, kui ärkan, on ta endiselt kohvikus malelaua taga, olevat öö läbi mänginud. „Kellega sa män...?“ küsin ja jään poolelt sõnalt vait.

Hooaeg hakkab juba vaiksemaks jääma, mõni päev ei käi ühtegi inimest peale naabrimehe, ja omanik sätib end taas minekule. Jään jälle üksi. Noh, muidugi mitte päris üksi.

Panen tavaliselt õhtuti vee ja kohvipuru masinasse valmis, et hommikul piisaks ainult nupuvajutusest – kui sedagi, sest mõnel hommikul ärkan värske kohvi lõhna peale. Teinekord on keegi nõudepesumasina käima pannud. Ta on kogu aeg siin, selge see, aga ma olen pelgusest üle saanud. Pole ju enam võõrad, tükk aega ühes majas elatud. Seltsis segasem, eks. Millegipärast tahan siiski istuda nii, et selg on vastu seina, ja öösel tõmban teki üle pea, aga kui temast päev või paar märkigi pole, on nagu midagi puudu.

Jätan talle ööseks toidu lauale. Mõnikord on taldrik hommikuks teise kohta nihkunud, mõnikord mitte. Liha ta vist eriti ei armasta, kala- ja kommimaias on küll ... Teinekord kolib vaas ühelt korruselt teisele. Pildid vahetavad seintel asukohta. Keegi avab öösiti aknaid, tuulutama ju peab. Klaasist nipsasjake, mis seisis ometigi riiuli tagaservas, on ühel päeval põrandal kildudeks ... Mullivann läheb endiselt nädalas korra või paar öösel käima, aga nüüd ma lihtsalt torisen natuke ja riidlen, miks ta siis sinna vett ei lase, ja et võtku ikka šampooni kah.

Augustis põleb mullivanni mootor läbi. Selleks ajaks on ka polaarpäev lõppenud, nii et nüüd on öösiti juba pime. Jätan ööseks kõigis tubades tuled põlema, igaks juhuks. Ka käin korra nädalas saamide pühapaigas. Tunnen, et vaja on käia. Olen seal ka muud külarahvast kohanud.

Suve jooksul on traditsiooniks saanud, et lõunakohvi juurde vahetame naabrimehe ja teiste külaelanikega muljeid. Kui kaugemalt külastajaid parasjagu pole, ja neid on viimasel ajal tõesti vähe, on mul aega istuda, ning jutud kisuvad päris pikaks. Kõigepealt natuke ilmast, siis lastest, siis tööst, siis kalasaagist ja siis ikka see põhiteema, iga päev. Et siin ei saa üksi olla, alati on keegi veel. Spøkelse, ütlevad kohalikud. Kummitus.

Neid on igas majas. Mõni on vaikne, teine kolistab igal ööl. Mõni hulgub mägedes ja võib näiteks su murakakorvi ära peita, küllap itsitab pihku, kui otsid, aga siis on korv äkitselt taas sul käe otsas kõlkumas. Mõni armastab pererahvaga kalal käia ja pillub püütud kalad merre tagasi, eriti just need pisemat sorti. Teinekord näed oma paati kaugel merel, aga hetk hiljem on ta kenasti kai ääres tagasi. Või teed näiteks endale hommikul kohvi, aga kui võtma lähed, on kann pooltühi ... Või kallad kruusi kohvi täis, aga kui jooma hakkad, on ainult tilk põhjas. Täiesti igapäevased asjad. Üks ühine huvi on neil siiski ka – kümblustünnid. Siin on iga maja juures suur kümblustünn, ainult minul pole. Kui näiteks majas elab neli inimest, siis peab ostma viiele inimesele mõeldud kümblustünni. Muidu ei mahu pere tünni ära, kuigi ruumi näib olevat. Ka peab majas alati vähemasti üks tühi voodi olema. Ja üks vaba tool. Nii see elu siin käib, alati on nii olnud.

Kogu aeg toimub midagi veel ja siis veel midagi ja veel midagi. Võõrad tavaliselt ei taju seda, on liiga lühikest aega siin, aga kui kauem olla, võib hulluks minna: see valgus ajab hulluks, see õhk ajab hulluks, kogu ilu ja avarus, mida sa näed, ja ka see, mida ei näe, võib sind hulluks ajada, sest kõik on nii teistmoodi, kõike on korraga liiga palju. Küll ja küll on turiste sellestki külakesest hullusärki pistetud ja haiglasse viidud. On neid helikopteriga mägedes taga otsitud, kui nad on kabuhirmus põgenenud. Või teinekord on nad lihtsalt ootamatult külast ära sõitnud, ehkki algne plaan oli kauemaks jääda, nii kiire on neil hakanud, et osa asju on maha ununenud, ja iial ei tule keegi neile enam järele. Märkasid nad midagi, kuulsid midagi, tajusid midagi ... Võib-olla on nii, et nad hirmutatakse sihilikult minema, on kuidagi valed või teab mis. Omadega pole probleemi, kõik teavad ja mõistavad, on harjunud. Nii lihtsalt on. Rõõm tõdeda, et olen nüüd omaks loetud või saanud või võetud.

Eelviimasel õhtul on ilm udune, rahvast pole liikvel ja ma panen kohviku kinni, et mere äärde jalutama minna. Mere äärest helistan veel sõbrale. Tagasi tulles avastan, et telefon kadunud. Väljas on pime ja on hakanud paduvihma sadama, ega ma täna ei leia. Telefoniga on nüüd ilmselt kõik, nii märg ju õues ... Kuidas ma pikal kojusõidul ilma hakkama saan? Hommikul jalutan esimese asjana õhtuse raja läbi. Mida pole, seda pole. Alles õhtul, kui lahkumispeo jaoks grillimaja ette valmistan, leian sealt ka oma telefoni. Ma pole grillimajas mitu päeva käinud! Spøkelse vist ei taha, et ma ära lähen. Ma ise ka ei taha minna, aga pean.

 

PS1. On talv, sajab lund, olen kodus, ning mõtlen ikka ja jälle sellele külale ja paljudele teistelegi mahajäetud küladele seal kaugel Barentsi mere ääres, seal, kus lumi on teinekord katuseservani tuisanud, nii et peab pööninguakna kaudu majja ronima. Kus on tähistatud mootorsaanirajad, sest paksu valge vaibaga kaetud avarusse on väga lihtne eksida. Kus meri ei jäätu kunagi, sest Golfi hoovus ei lase. Kus on rahu ja vaikus ja pilkane pimedus ning valgust näeb ainult siis, kui täiskuu vee peal peegeldub ja fjordi ümbritsevad lumised mäed kõik ses valguses heledalt särama löövad, või siis, kui taevas on täis virmaliste tulevärki. Mida spøkelse’d teevad – kas nad magavad talveund või on kõik kohvikusse kogunenud ja arutavad suveplaane? Saadan neile mõttes tervituse. Luban, et kohtume taas.

PS2. Veetsin seal viis suve. Viimane suvi oli kuidagi kummaline. Kõik oli muidu nagu ikka, aga olin terve suve üksi. Kogu külas polnud ühtegi spøkelse’t. Inimesed vangutasid pead, sest see oli tõesti väga-väga imelik ja harjumatu. Sügisel lahkudes võtsin kohvikust põhjapõdra koju kaasa, vaatas teine nii kurvalt oma nööpsilmadega, justkui palus, et ärgu jätku ma teda maha. Keerasin ukse lukku, lahkusin, klimp kurgus nagu ära tulles alati, aga eks järgmisel suvel jälle. Nii ma siis mõtlesin. Saabus talv. Kevadeks oli kohvik kadunud, nagu oleks maa alla vajunud. Sügisel jäi ta minust sinna täies hiilguses, aga kevadel, lume sulades, meenutas kohvikut ainult kõrge kivitrepp. Kohalikus lehes ilmus selle kohta ka üks nupuke, kolmandal leheküljel, omanik näitas mulle. Külarahvaga suhtlen senini, Facebookis. Ütlevad, et ka ohvrikive pole enam. Põhjapõder istub mul nüüd kodus diivanil.


Toimetanud Valli Voor

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0803)