Ilukirjanduse loomine on tavaliselt üsna privaatne tegevus, mille müstilisse protsessi püütakse enamjaolt kaasata nii vähe segavaid elemente kui võimalik. Keskendumine vajab arusaadavalt vaikust ja rahu või vähemalt ühtlast mõõdukat tausta. Igal kirjanikul on omad rituaalid, inspireeriv keskkond, sobiv aeg ja emotsionaalne laetuse aste, mis tagavad kõrgeima produktiivsuse. Kui käsikirja või jutu mustand on ilmavalgust nägemas, saab pahaaimamatuid testlugejaid või kurnatud sisutoimetajaid halastamatult ära kasutada, et nood võiksid loodud sõnarägastikku oma kullahinnaliste kommentaaridega vürtsitada.
Ma ei tea, kuidas on lood Eestis olmekirjandusmaastikul või teistes žanrikirjanduse kogukondades, mis pole seotud ulmega, aga üldiselt tundub kirjanikkude kooslustel puuduvat harjumus regulaarselt aasta läbi koos kirjutamas käia. Toimuvad küll perioodilise aktiivsusega üritused (kord kuus või kvartalis erinevad loometoad, novembris NaNoWriMo jt), aga regulaarne iganädalane kooskirjutamise rutiin pole kuigivõrd levinud. Sellest johtuvalt on huvitav nentida, et ulmekirjutajatel on alates viimase kümnendi algusest olnud võimalus osaleda Maniakkide Tänava korraldatud arvukates Tartu töötubades.
Vajadus töötoa järele tulenes peamiselt sellest, et kuidagi stimuleerida algajatest ulmekirjutajaid uusi lugusid looma. Algselt oli põhiliseks vormiks lühijuttude välkkirjutamine, mis on aja jooksul pisut muutunud. Kõigepealt pakuvad kõik kohaletulnud minimaalselt ühe teema või pealkirja välja, seejärel toimub hääletamine ja kõige enam hääli saanud teemal kirjutatakse. Muidugi võis soovi korral kasutada ka teisi teemasid või üldse enda valikul midagi kirjutada, aga selline fikseeritud pealkiri aitas tihtilugu kirjanikehakatistel mõtte kiiremini liikuma panna. Aega anti kirjutamiseks napp pool tundi, mille jooksul pidi terviklik lugu valmis saama. Algus, teemaarendus ja puänt. Vahel anti veidi ajapikendust, kuid üldiselt soositi tungivalt selle vahemikuga hakkama saamist. Seejärel said autorid oma värske jutu ette lugeda, mille järel pidid kõik kohal viibijad antud loo kohta midagi negatiivset välja tooma. Muidugi konstruktiivselt.
Väidet, et nii lühikese ajaga paberile või arvutisse visandatud jutud on kehvad, võib võtta lausa aksioomina. Taolise ülesehitusega töötoa peamiseks eesmärgiks oli pakkuda läbi kriitika ja ettepanekute võimalust autoril edaspidi iseseisvalt oma lugu konarustest siledaks lihvida. Tihtipeale kujunes kuulajate vaheline arutelu heas mõttes hullu panemiseks, kus ideed ja teemaarendused kohati väga fantastilisi pöördeid võtsid, mis ulmežanris igati tervitatavad. Autoritele ei pruugi kõik sellised ettepanekud sobida, mis on täiesti mõistetav. Oluline on endale kasulik info üles tähendada ja kriitilised kohad loos üle käia. Midagi pole katki ka sellisel juhul, kui ühtegi säravat mõtet kuulajad välja pakkuda ei suuda. Autoril peab olema ülbust enda loomingule kindlaks jääda. Sellisel juhul võib kasu olla vihjetest liig õhukeste tegelaste, loo vähese originaalsuse, dialoogide konarlikkuse või jutu üldise voolavuse puudumise kohta.
Üheks vähem räägitud teemaks on kriitikameele kasvatamine. Autorile tuleb kasuks omada paksu kesta, kuna lugejate arvamused võivad olla üpris karmid. Seetõttu on hea väiksemas seltskonnas harjutada end kriitikatulvast kasulikke noppeid leidma ning öeldut mitte isiklikult võtma. Kommenteeritakse siiski loomingut, mitte autorit. Iga lugejal on õigus oma arvamusele ja maitsele, millega tuleb ühel kirjanikul lihtsalt arvestada. Ei tasu väljatoodud vigadest heituda, vaid püüda parem neist õppida ja edasi kirjutada. Pelgalt õlale patsutamine või kiitmine ei ole üldiselt konstruktiivne. See võib hiljem teose avaldumise järel autorile hoopis karuteene valmistada, kui petlikult positiivse esmamulje järel hakkab BAAS-ist või mujalt ainult negatiivseid arvustusi krae vahele sadama.
Ühisel töötoas kirjutamisel on loomulikult omad varjuküljed. Esiteks ei pruugi kõigile sobida seltsis kirjutamine. Inimeste iseloomud on erinevad ja kindlasti leidub palju kirjanikke, kes ei talu ühtegi inimhinge enda kõrval, kui on vaja loomingulised tšakrad valla päästa. Sellisel juhul võib alati ulmekirjutamistoa seltskonna poole pöörduda näiteks e-maili teel, kui on soov leida testlugejaid või saada abi ideede osas.
Teiseks probleemiks võib olla töötoa püsikirjutajate seltskond ise. Paratamatult on igal kirjanikult sarnaselt lugejatele omad lemmikteemad, maitse, teadmised ja kogemused. Ei ole võimalik, et kõigile autoritele sama stiil, mida lävivad töötoa liikmed, sobiks ja see ei tohigi nii olla. Antud probleemi vältimiseks on nõu andmine ajas muutunud. Kui esimestel aastate võis tõesti uuele autorile tunduda, et eestvedajad tahavad oma ettepanekutega põhimõtteliselt tema loo ümber kirjutada, siis nüüd on olukord sootuks teine. Pigem proovitakse anda üldisemaid viiteid probleemsematele kohtadele ja kui lähebki sisutoimetamiseks, siis alati rõhutatud klausliga, et see kõik on pelgalt soovituslik. Kuidas võimalikud ulmelugejad autori teksti tajuvad, mis võiks teisiti olla, kuidas paremini lõppu lahendada.
Palju välist kriitikat on tulnud just selle nn „Tartu koolkonna“ kohta, mis väidetavalt propageerib lugudes ajuvaba tegevusmöllu, jomkasid, matsakat jämehuumorit ja pätiromantikat. Võin enda puhul käsi südamel öelda, et ma ei ole oma töötoas kirjutatud juttudesse ja romaani midagi sellist sisse pannud. Võimalik, et mõni autor tõesti üht või teist noist teemadest põgusalt puudutab, aga see on tema isiklik valik, mitte töötoa rahva poolt pealesurutud sisu. Elavad arutelud, mis käivituvad teemadel nagu näiteks transhumanism, füüsika kosmoses, võõra kirjeldamine (või mitte kirjeldamine), usutav maagia, maailmaloome, teistsuguse ühiskonna sotsiaalsed arengud, kaasavad tavaliselt kõiki töötoas viibijaid. Juhtub ka seda, et mõni meist loeb lõigu või peatüki ette, mille järel saavad teised selle loogilisust või struktuuri arvustada. Olles lugenud mitmete töötoa autorite lugude mustandeid ja lõpetatud jutte, võin rahumeeles kinnitada, et lõigu alguses välja toodud väited ei vasta tõele. Ei ole võimalik taolist üldistust teha.
Järjest enam on töötoa püsikirjutajad ja külalised tegelenud oma pikkade projektidega ja see on täiesti OK. Olen viimasel kahel hooajal (perioodil sügis 2017 – kuni kevad 2019) vedanud ulmekirjutamise töötuba koos Maniakkide Tänaviga. Mina olin enamasti kõigest koha eest vastutaja, kuigi mõnel korral pidin pealiku puudumisel ise juhtrolli täitma. Enda kogemusest võin rääkida, et nendel kahel intensiivsel kirjutamise aastal tegelesime kõik 95 protsendi ulatuses enda projektidega – olgu nendeks siis tellitud teemakogumikesse kirjutamine, isiklik jutukogu, lühiromaanid või romaanid. Töötuba muutis selle perioodi jooksul tugevalt oma formaati. Uus programm nägi välja selline, et alguses tehti ulmeteemadel (loetud raamatud, ideed, ulmeuudised jms) sooja aju õigele lainele saamiseks. Seejärel hakkasime kõik omi kirjatöid tegema ja see võis kesta parematel juhtudel neli-viis tundi jutti. Sõnasaak varieerus meil vahemikus 500-2000, keskmiselt umbes 1000 lähistel. Kui lähtuda mõne Eesti ulmekirjaniku motost, et päevas peab minimaalselt 200 sõna ritta saama, suutsid paljud meist töönädala normi edukalt täita. Tuleb meeles pidada, et tegemist on hobikirjutajate, mitte elukutseliste kirjanikega, kellel hoopis teised piirväärtused.
Me ei põlga ära ka teisi ulmesse panustavaid inimesi. Meil on käinud töötoas nii tõlkijad, kujundajad ja kunstnikud kui ka ajakirjade toimetajad. Kõik, mis on seotud ulmega, sobib. Arusaadavalt on rõhk ulmekirjanduse loomisel, kuid meil pole probleemiks olnud arutleda teemadel, kuidas ühte või teist sõna/väljendit maakeelde panna, kuidas kujutada kosmoselaeva või toetada moraalselt toimetajat, kes ahastusest juukseid kiskudes peanahka vigastab. Ma pigem arvan, et sellise kirju seltskonna liikmed hoopis inspireerivad üksteist. Olen tähendanud, kuidas mitmed kohalolnud kiidavad just seda regulaarsust (töötuba toimub kord nädalas), et see paneb „sunni“ peale. Kodus või mujal on sada kolm teist asja teha. Hästi mõjub ka kaaslaste nägemine, kes klapid peas armutult klaviatuure klõbistavad või kannatamatul ilmel lisapaberit küsivad. Räägitud on sedagi, et kuna kirjutamine toimub regulaarselt samal nädalapäeval ja kellaajal, siis on autor juba päeva jooksul end vaimselt õigele lainele sättinud ja lugu peas läbi mälunud, mistõttu kohapeal tuleb produkt lihtsalt ära realiseerida.
Kui osalejatest rääkida, siis meil on 7-8 püsikirjutajat, kes püüavad pea igal nädalal kohal olla. Huvi pärast vaatasin viimase kahe aasta töötoa külaliste nimekirja ja sain kokku täpselt 30 erinevat inimest. Seega võib öelda, et üpris suur osa Tartu linnas või selle ümbruses tegutsevatest ulmekirjanikest on vähemal või rohkemal määral meie juures kirjutamas käinud – Maniakkide Tänav, Jaagup Mahkra, Joel Jans, Mairi Laurik, Meelis Friedenthal, Miikael Jekimov, Meelis Ivanov, kui mõnda tuntud nime nimetada. Lisaks on meil käinud külalisi ka kaugematest Eesti paikadest nagu näiteks Heinrich Weinberg Paidest või Indrek Hargla Viimsist. Müts maha nende ees, et nad on leidnud aega ja tahtmist sõita Tartusse kirjutama. Vastutasuks võtsime selle aasta jaanuaris ette dessandi pealinna, et sealsele kirjutamistoa seltskonnale vaheldust pakkuda ja neisse indu süstida. Sündmust kajastati ka Reaktoris (https://www.ulmeajakiri.ee/?tallinn-tartu-uhiskirjutamine-10-jaanuaril). Sellest kujunes omamoodi linnu ühendav kirjutamissündmus, mis oli loodetavasti inspireeriv mõlemale poolele. Ei saa välistada, et tulevikus plaanitakse sarnaseid ühiskirjutamisi korrata.
Lõpetuseks pean ütlema, et minu laiska kirjutamist arvestades on töötuba aidanud nii mõnedki projektid lõpuni viia ja uusi mahukamaid asju edasi liigutada. Mis seal salata, kui vahel juhtub, et terve nädal pole saanud mahti sõnagi ritta seada, sunnib töötuba seda ometi tegema. Mida sa seal niisama ikka passid, parem juba kirjutad. Seega teen üleskutse, et kel vähegi soovi meeldiva seltskonnaga koos ulmet luua, olete väga oodatud. Ei ole oluline, kas kirjutad oma esimest juttu või oled vana kirjahunt. Väikese muudatusena on sellest maist muutunud töötoa asukoht. Nüüd kirjutame neljapäeviti algusega 18.00 Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna (Vanemuise 19, Tartu) ruumes. Võtke oma kirjutusvahend (paber, pliiats või sülearvuti) kaasa ja astuge läbi!
