Wycliffe Welli kõrtsihoonest välja astudes rabas kuumalaine meid jälle jalust. Keegi oleks nagu suure fööniga tulist õhku näkku puhunud. See oli siinkandis tavapärane. Puu all külitas paar-kolm aborigeeni, kelle loiud silmad meist aeglaselt üle libisesid, näitamata vähimatki märki, et nad oleksid meid tegelikult näinud. Ka see oli siinkandis tavapärane. Tundus, et aborigeenid elavad mingis omaette maailmas, millel pärismaailmaga palju pistmist polnud.

Ernstil polnud aega pärismaalastele tähelepanu pöörata, ta oli selleks liialt ärritatud. „Kuramuse diletandid!” pahandas ta. „Ise peavad end ufopealinnaks, aga võin kihla vedada, et nad ei tunneks tulnukat ära ka siis, kui see neile paraadskafandris vastu tuleks. Kuidas saab olla nii piiratud silmaringiga? Mida ma siin näen -  ainult täiesti mõttetud viiekümne aasta tagused ajaleheväljalõiked ja plastmassist külmkapimagnetid, suurte roheliste peadega!”

„Ära nüüd erutu,” püüdsin Ernsti rahustada. „Nad on praktilised inimesed, turisti rahakoti peal väljas, ei ole neil mingeid tõsisemaid eesmärke. Võta rahulikult, muidu saad veel kuumarabanduse.”

„Tõepoolest,” muutus Ernst murelikuks ja kõõritas silmi kissitades lõõskava päikese poole. Tema nägu lõi veel rohkem punetama. „Ruttu autosse ja kliima tööle, siin väljas ei ole normaalsel inimesel võimalik elus püsida!”

Ronisime autosse ja jätkasime sõitu Uluru poole. „Miks sa mind üldse Austraaliasse vedasid, kui sa kuuma ei kannata?” küsisin tüdinult.

„Kuidas miks?” üllatus Ernst. „Ma ju rääkisin sulle, et John – mäletad, minu salajane kontakt Arecibo observatooriumis – sattus peale infovahetusele, mille üks ots oli päris kindlasti Austraalias.”

„Mis infovahetus? Need on ainult sinu luulud, kuidas sa aru ei saa? Kosmoses on palju asju, mis kiirgavad raadiokiirgust, täiesti loomulike füüsikaliste protsesside käigus. Ja Austraalias on muidugi samuti palju antenne, mis kiirgavad raadiokiirgust. Ja kui nad juhtuvad seda samal ajal tegema, ei tähenda see seda, et nad suhtlevad omavahel!”

Ernst põrnitses mind altkulmu ja litsus ainult tugevamini gaasipedaali. See oli viga, sest samal ajal tormas hõredate põõsaste varjust välja salk suuri kahejalgseid olendeid, kes tõtlikul sammul üle tee kiirustasid.

„Vaata ette!” karjatasin ma, kuid oli juba hilja. Kostus tume mütsatus, pidurid krigisesid ja auto jäi poolkülitsi keset teed seisma. Vastutulev kolme järelhaagisega reka andis signaali ja mürises tohutut tolmupilve üles tõstes pooleldi teepeenrale vajudes mööda. Järelhaagised vänderdasid ohtlikult kaldudes meeter maad küljelt küljele, kuid imekombel ei pudenenud ükski küljest ega riivanud meid.

Ronisime välja ja silmitsesime pika pilguga asfaldil lebavat emu. Suled sassis ja pikk kael veel pikemana välja venitatud. Silmad suletud ja verenire noka vahelt nõrgumas. Selle linnu maine teekond lõppes siin.

„Rendifirmale see ei meeldi,” nentisin ma kapotile tekkinud mõlgile osutades.

Ernst ei pööranud mulle vähimatki tähelepanu. Selle asemel otsis ta välja oma peegelkaamera (tõsisel ufoloogil ei sobi ju moblaga pilti teha!), Geigeri loenduri ja portatiivse paneelkiirgusdetektori, mille abil ta asus õnnetuskohta mõõtma ning jäädvustama, samal ajal oma võidunud kaantega kaustikusse midagi hoolikalt üles kirjutades.

„Mida sa teed?” küsisin üllatunult.

„Kuidas mida? Dokumenteerin ebatavalisi sündmuseid! Või tahad sa öelda, et sina ajad iga päev

 emusid alla?”

 „Seda mitte, aga ma ei ela ka Austraalias. Ja lehmakorjuste järgi otsustades ei ole sellised õnnetused siin sugugi mitte haruldased!”

„Nii, radioaktiivne kiirgus puudub, röntgenikiirgust pole, metalliotsija näitab vaske... Misasja???” Ernst põrnitses jahmunult oma aparaate ning asus seejärel emu hoolikalt uuesti üle mõõtma. Lõpuks pöördus ta minu poole ja teatas: „Muidu on normaalne, aga kaela sees on nagu mingi traat.”

„Mis traat? Kas ta sõi telefonikaablit?”

Ernst oli juba lahti koukinud oma Šveitsi sõjaväenoa ja hakanud emu kaela pealt sulgesid nüsima, seejärel nahka ja konte. Pärast suuri pingutusi eraldus emu pea lõpuks keha küljest.

„Kurat, kõik kohad on verd täis, midagi ei saa aru!” kaebas Ernst.

„Aja parem auto tee pealt ära, enne kui järgmine reka tuleb,” soovitasin mina.

„Okei, võtame kaasa ja uurime hiljem,” andis Ernst alla. „Paki pagasnikusse!”

Vaatasin kahtlevalt tolmust ja verist surnukeha, kuid tundsin Ernsti juba piisavalt selleks, et mitte vastu vaielda. Leidsin suure prügikoti, mis mahutas suurema osa emust, ja laadisin linnu autosse.

Olime vaevalt autosse istunud, et edasi sõita, kui avastasime järsku, et meile on siginenud kaasreisija. Tagaistmelt vaatas meile vastu tõmmu kõhn plikatirts, pikad mustad juuksed üle õlgade, endal suu kõrvuni. „Hellõu!” teatas ta meile võidukalt.

„Mis sina siin teed? Kust sa siia said? Kobi kohe välja!” ärritus Ernst. Tüdruk raputas pead ja tema naeratus venis aina laiemaks. „Ümbrus hea sisalik sisalik. Sõit soov sina auto.” ütles ta. Sõnad olid selges inglise keeles, aga nende mõte jäi ähmaseks.

„Ära jaburda, räägi korralikult!” kamandas Ernst. Tundub, et tüdrukule see meeldis, ta hakkas istmel üles-alla hüppama.

„Pea nüüd hoogu! Mis su nimi on?” tundsin mina huvi. Tüdruk juurdles hetke selle küsimuse üle ja teatas siis kihistades: „Suhe juhuslik tähendus nimi.”

Vaatasin Ernsti poole, aga ka tema ei olnud vist millestki aru saanud. Proovisin uuesti: „Minu nimi on Eerik. Mis on sinu nimi?”

Tüdruk tundus üllatunud. „Suhe ümbrus tähendus nimi. Nimi ümbrus mina sisalik,” ütles ta ja kummardus istmel ette, öeldes „Nimi ümbrus mina madu!” ning end seejärel kõrvale kallutades: „Nimi ümbrus mina potoroo!”

„Niisiis Potoroo,” otsustas Ernst. „Vahet pole. Aga kus su vanemad on? Sinu suguharu, või kuidas neid veel kutsuda? Mida sa siin üksinda teed?”

„Lähedus soov Talinguru mina!” vastas tüdruk. Nähes, et me ei reageeri, täpsustas ta: „Lähedus tugev Uluru Talinguru! Liikumine meeldiv auto sina. Kinnitus tugev sisalik mina, klass ohutu sisalik rihm.”

Nende sõnadega osutas ta turvavööle, mille ta tõepoolest oli endale korralikult peale tõmmanud.

„Me ei saa teda siia niimoodi üksi jätta,” pöördusin Ernsti poole. „Sõidame edasi ja kui kedagi näeme, anname üle.”

Ernst põrnitses uut reisijat vaenulikult üle seljatoe, pööras siis ringi ja lülitas süüte sisse. Sõitsime edasi, nüüd juba aeglasemalt. Tee oli sirge ja tühi, kuum õhk virvendas asfaldi kohal.

„Mis jama see nüüd on, miks siin nii palav on?” kurtis Ernst ja keeras konditsioneeri põhja. Midagi ei muutunud, autos muutus järjest palavamaks. Lõpuks lasi Ernst aknad alla, kuid ka sissetungiv tuul ei pakkunud erilist jahutust. Ainult Potoroo vahtis erksalt paremale ja vasakule ega pannud kuumust tähelegi.

„Siia me kärvame,” nentis Ernst süngelt. „Kuramuse emu lõhkus kliima ära.”

„Ära ole nii negatiivne!” proovisin teda ergutada. „Kängurud ja sisalikud ei kurda kuumuse üle! Ja pärismaalased on siin kuuskümmend tuhat aastat elanud ja kenasti hakkama saanud!” Kõõritasin tagaistme poole.

Korraga kuulsime tugevat signaali ja arusaamatuid plekiseid häälitsusi. Ernst viskas pilgu peeglisse, jõnksatas end sirgemaks ja keeras auto teepeenrale. Mürisedes möödus meist sõjaväekolonn, soomusmasinad kihutamas kiiremini kui ma eales varem olin näinud.

„Paistab, et asi on tõsine,” ütlesin ma Ernstile. „Tundub, et meie kallite naabrite nagistamine on isegi siia jõudnud.”

„Kes peaks midagi tahtma Austraaliast? Sisalikud ja termiidipesad, muud siin ei ole. Ma ei saa aru, miks neil üldse sõjavägi on.”

„Sõda rünnak sisalik Jaapan, aeg keskmine sisalik ümbrus.” kostus tagaistmelt. Vaatasime üllatunult Potoroo poole. „Purunemine äkiline Abigooga Jaapan.” selgitas ta. „Põhjus selge madu sisalik, remont edukas Abigooga madu,  relv nõrk Jaapan sisalik. Sarnasus tugev auto ümbrus!” näitas ta näpuga kapoti suunas.

„Autol pole viga midagi!” uratas Ernst. „Kuramuse rauast emu oli süüdi!”

„Kartmine tarbetu sisalik ümbrus,” teatas Potoroo. „Mõju nõrk madu relv, kaitse riiklik madu Austraalia.  Sügavus vähene sisalik mõju, katmine kihiti sisalik elektron. Ümbrus hea sisalik sisalik!”

Vaatasime Ernstiga segaduses teineteisele otsa ega osanud selle jutu peale midagi öelda. Tüdruk naeris valgeid hambaid välgutades ning kõigutas süles oma kaheliitrist kokakoolapudelit.

* * *

Peatusime Ti Trees, et bensiini võtta ja veidrast kaasreisijast kuidagi vabaneda. Viimasega läks lihtsalt, auto oli vaevalt seisma jäänud, kui Potoroo uksest välja lipsas ning lähima nurga taha kadus. Ohkasime kergendatult, et häirivast jõnglasest lahti saime.

Bensiinijaama kõrval asus aborigeenide kunstikeskus, mis oli tavapäraselt konditsioneeritud, nii et peamiselt enda jahutamiseks astusime sisse ja vaatasime ringi.

„Ma ei mõista, miks mina ei võiks neidsamaseid konni ja sisalikke maalida ja kenasti ära elada,” kaebas Ernst piltide ees edasi-tagasi käies. „Kas mina ei ole oma maal pärismaalane?”

„Kes sind keelab?” küsisin mina. „Konnad ja sisalikud oleksid sinu maalituna palju eksootilisemad kui siin.”

Siis langes Ernsti pilk postkaartidele ning üks neist pälvis tema tähelepanu.

„Näed siin, need kaljud on kuldlõikelises suhtes. See on nii selge, et ei saa kuidagi olla juhus!” teatas ta ning toppis postkaarti mulle nina alla.

Ma ei näinud kaardil midagi erilist, kuid soovitasin selle asitõendina ära osta ja katalogiseerida. Ernsti maja oli ehitatud endise Vene sõjaväepunkri peale ja tal oli maa all kolm korrust hoidlaid, mis olid täis tuubitud kõikvõimalikke potentsiaalselt tulnukatega seotud esemeid. Üks postkaart mahtus sinna kindlasti veel.

Ernst hakkas otsima kedagi, kes meile postkaardi müüks. Ateljeeruumis oli mitu aborigeeni, kuid need vahtisid oma lõuendeid ega teinud meid märkamagi. Kui Ernst ühele neist õlale koputas, siis vaatas too korraks üllatunult üles, kuid ilmselt midagi reageerimisväärset nägemata süvenes kohe jälle oma poolelioleva töö põrnitsemisse.

Lõpuks õnnestus meil jutule saada ühe pärismaalasest noormehega, kes uksest sisse tuiskas. Ta teatas meile vaevalt arusaadavas inglise keeles, et tema ei saa kaarti müüa, kuid kutsub juhataja. Tõepoolest haaras ta mobiili ja vestles kellegagi tükk aega.

„Muuseum siin. Vaata kena!” juhatas ta meid seejärel kõrvalruumi, kus meid võtsid vastu sisalikutopised ja ammu lammutatud telegraafijaamade maketid.

Lõpuks saabus valgest inimesest juhataja, kes müüs meile lahkesti postkaardi. Kui me küsisime, miks pärismaalased ei võinud meilt 60 austraalia senti vastu võtta, vastas ta: „See ei ole nende töö. See ei sobi neile. Nad ei saa sellest aru. 60 dollarit või 60 senti, see on neile üks ja sama. Teie ei saa nendest aru, nemad ei saa teist aru.”

Kehitasime õlgu ja lahkusime. Ees ootas veel pikk tee Ulurusse.

* * *

Õhtul jõudsime Alice Springsi ja võtsime kalli toa kehvas motellis. Kohe, kui mobiili sisse lülitasin, hakkas see helisema. Muidugi oli see minu palavalt armastatud abikaasa.

„Mida sa teed seal? Miks sa telefoni ei võta? Miks sa siin ei ole? Miks sa ei hooli oma perekonnast? Sõda on kohe puhkemas ja sina oled jumal teab kus! Ma ei kannata seda välja! Miks sa läksid? Kes sind selleks sundis? Kes seal sinuga veel on? Tuumaraketid on meie peale sihitud! Millal sa jõuad? Sa ei saa aru vastutusest, mis sul on! Ütle Ernstile, et sa pead kohe tagasi tulema!”

Hoidsin telefoni kõrva äärest kaugemal ja püüdsin uurida, mis on juhtunud ja kes kellega sõda alustab.

„Kust mina seda tean? Nad kõik räägivad sellest! Konservid ja sool on poest otsas! Sa pead kohe tagasi tulema, kuuled või? Miks sa aru ei saa? Millal sa tuled? Ära pane toru ära!”

Lubasin, et arutan asja Ernstiga, ja lõpetasin kõne. Silvi helistas sedamaid uuesti ja kordas oma tiraadi veel kaks korda, ilma ühtegi uut fakti lisamata.

Ütlesin Ernstile: „Tundub, et poliitiline olukord on tõesti hullemaks muutunud. Järsku peaksime siiski tagasi keerama?”

Ernst silmitses mind jahmunult. „Aga Eerik, see poliitiline olukord ongi ju täpselt see põhjus, miks me sellel retkel oleme! Me peame leidma tulnukad ja andma neile üle ametliku abipalve!”

„Ernst, kas sa tõesti usud ise seda jama? Kui tulnukad oleks tõesti olemas ja siin meie planeedil kohal, kas sa ei arva siis, et nad oleksid pidanud juba ammu sekkuma?”

„Sa ei saa aru kõrgematest tsivilisatsioonidest,” ohkas Ernst väsinult. „Kui nad suudavad lennata siia, siis nad on ilmselgelt kõrgemalt arenenud. Ja mida kõrgemalt nad on arenenud, seda enam hindavad nad teiste elusolendite privaatsust. Neil on kindlasti doktriin, mis ei luba neil omaalgatuslikult vahele segada teiste tsivilisatsioonide arengusse. Kui aga esitada ametlik abipalve, siis nad ei saa seda ignoreerida.”

„Ja mis paneb sind arvama, et sinu palve kvalifitseeruks ametlikuna?”

„Sest ma olen ohustatud liigi esindaja!”

Nähes, et ma ei saa aru, jätkas Ernst pikema selgitusega: „Kui sa mõtled, et abipalve peaks esitama ÜRO või mingi valitsus, siis oled sa asjadest ikka väga valesti aru saanud. Mis ei ole muidugi üllatav, arvestades ajupesu, mida me lapsepõlvest peale oleme pidanud läbi tegema. Aga siiski, selgelt mõtlevale inimesele on ilmselge, et niinimetatud ametlikud valitsused ei esinda enam ammu oma rahvaste huve ja on moondunud omavahel rivaalitsevateks parasiitorganismideks, mis käituvad oma primitiivsete ja agressiivsete reeglite järgi, millel ei ole mingit pistmist nende rahvaste heaoluga, keda nad nagu peaksid esindama.

Kõigi sisemiste ja välimiste tunnuste järgi on riiklikud moodustised omaette liik, mis muuseas taastoodab ennast edukalt, tekitades järjest uusi sarnaseid moodustisi. Aga nad ei ole iseseisvad organismid, nad parasiteerivad meie peal, kasutades inimeste ajusid ja kehasid oma struktuuride ülesehitamiseks! Ja tagatipuks on nad muutunud meie enda liigile äärmiselt ohtlikuks, üksik inimene ei saa alustada sõda teise inimese vastu, aga üks riik teise vastu saab, ja arva ära, kes selle käigus kannatab! Muidugi inimesed, mitte riigid!

Ja asi ei piirdu riikidega, hiidkorporatsioonid on samasugused parasiitorganismid. Kas sa tead, kui palju dollareid suurfirmad iga filmi või mängu eest tahavad? See kõik läheb parasiitide nuumamiseks, inimestele ei jää midagi!

Kõrgem tsivilisatsioon saab muidugi kohe aru, et tegemist on ühe liigi represseerimisega teise liigi poolt, seda nimetatakse muuseas genotsiidiks ja see on keelatud Genfi konventsiooniga! Ära arva, et tulnukad lasevad ennast petta, valitsused küll üritavad jätta muljet, et nad esindavad inimesi, aga on ilmselge, et see ei ole tegelikult nii ning seega olen mina kui üks vähestest inimliigi esindajast, kes asjadest aru saab, täiesti kvalifitseeritud esitama abipalvet oma liigi nimel.”

„Kas Genfi konventsioon ei ole mitte sõlmitud just nimelt riikide poolt, nende riikide poolt, keda sa süüdistad kõigis pattudes?” tundsin tagasihoidlikku huvi, kui Ernst oli selle pika kõne innustatult ette kandnud.

 „See on silmakirjalik nagu kõik nende teod! Vahel on nad sunnitud vastu oma tahtmist tegema õigeid asju lihtsalt selleks, et jätta muljet, et nad on inimesele millekski kasulikud! Ja ära arva, et nad sellepärast kuidagi paremaks muutuvad!”

„Aga Ernst, miks sa ikkagi arvad, et tulnukad meid aitaksid? Kui nad on nii kõrgelt arenenud nagu sa räägid, siis kas meie ei näi neile nagu sipelgatena? Kui üks sipelgapesa asub võitlema teise sipelgapesaga, kas siis sina kui inimene ja kõrgema liigi esindaja ei peaks vahele astuma ja sõja lõpetama? Tunnista ausalt, mitu korda sa oled seda teinud!”

Ernst vaatas mind pika pilguga. „Sa ei ole ikka mitte millestki aru saanud! See on täpselt see, millest ma rääkisin! Kuni keegi sind ei häiri, vaatad lõbuga, kuidas sipelgad üksteist hävitavad. Aga kujuta nüüd ette, et üks sipelgas tuleb spetsiaalselt sinu juurde ja annab edasi spetsiaalse palve, et sa sekkuks ja lõpetaks tapatalgud! Kas sa ei tunneks nüüd vajadust midagi ette võtta? Kas sa ei arvaks, et liiki, kes on võimeline sellisel moel ennast väljendama, tuleks aidata ja igal moel tema väljasuremist vältida?”

„Okei, saan aru,” püüdsin kaasa mängida. „Aga ikkagi, miks Uluru? Miks me ei võiks tulnukatega kontakti võtta näiteks kodus interneti kaudu?”

„Kes täpselt ütles sulle, et sipelgad on tingimata alam rass? Kui sa vaatad ümberringi, siis mida sa näed? Tuhandeid termiidipesi! Ja kui sa vaatad Ulurut, siis mida see sulle meenutab? Kas pole see hiiglaslik termiidipesa? Kas pole mitte võimalik, et see on tulnuktermiitide kosmoselaev, mis õnnetuse tagajärjel on pidanud keset Austraaliat maanduma? Isegi Bill Bryson kirjutas oma raamatus, et Uluru on parim koht tulnukate leidmiseks. Lühidalt: kui me otsime tulnukaid Austraaliast, on Uluru esimene ja peamine koht, kus seda teha!”

Sain aru, et Ernstile vastu vaielda on lootusetu, kuigi minu teada peaksid sipelgad ja termiidid küll täiesti erinevad asjad olema. Kui telefon jälle helisema hakkas, lülitasin selle ilma vastamata välja.

* * *

Hommikul olime varakult autorendifirma ukse taga. Nipsakas tibi teatas meile, et meie leping ei näe ette asendusautot ja et nagunii peame kõvasti oma rahakotti kergendama, kuna meil pole ette näidata politseiprotokolli selle kohta, et meie polnud kokkupõrkes süüdi. Lahkusime vihaselt kontorist ja otsustasime vaatamata katkisele konditsioneerile sõitu jätkata.

Auto kõrval seisis kõhn paljasjalgne tüdruk, suur kokakoolapudel pikkade sõrmede vahel tilpnemas. See oli muidugi Potoroo. Meid märgates venis ta suu kõrvuni ja ta tervitas meid üles-alla hüpeldes.

„Mida sina jälle tahad?” päris Ernst tõredalt. „Ära taksoteenuse peale rohkem looda! Kõss minema!”

„Lähedus soov Uluru sisalik!” teatas tüdruk pead kallutades. „Pidevus katkendlik ümbrus sisalik. Lähedus suhteline Uluru madu, pidevus hea madu sisalik.”

„Ei mingit Ulurut ja ei mingeid sisalikke!” teatas Ernst. „Vähemalt mitte sinu jaoks! Sina lähed kohe tagasi sinna asutusse, kust sa plehku panid! Või veel parem – näe, seal seisab paar politseinikku! Kohe anname su neile üle ja nemad tegelevad edasi! Vot sulle sisalik!”

Potoroo kiikas politseinike poole. Tema nägu tõsines ja suu tõmbus kitsaks kriipsuks. Aeglaselt tõstis ta käe ja suunas pika väljasirutatud sõrme Ernsti poole. „Seadus range sina piraat!” ütles ta vaikselt.

„Misasja?” jahmus Ernst. „Mis jama sa ajad? Mis piraat?”

„Tõlgendus ümbrus sina piraat!” kordas tüdruk juba valjemini ja vaatas politseinike poole, kes midagi omavahel arutasid. „Viide toimiv mäng sisalik, nimi import sisalik ’Revenge of Duty’, nimi import sisalik ’Need for Greed 4’!”

„Kust sa neid tead?” jahmus Ernst ja vaatas tahtmatult oma koti poole. Arvutimängud olid tema ainuke nõrkus, kuid loomulikult ei olnud ta nõus parasiitfirmadele nende eest ühtegi senti maksma. Austraalia autorikaitseseadustele keerati aga iga aasta vinte peale.

Tüdruk kehitas õlgu ja kõõritas politseinike poole.

„Mokk maha, väike väärakas!” sai Ernst julgust tagasi ja trügis Potoroole lähemale. „Ära looda, et politsei mingit räpast jõmpsikat kuulama hakkab! Kao siit kohe minema, või muidu...” tõstis ta raske kämbla, et tüdrukule äiata.

Potoroo jälgis teda huvitatult, kergitas siis ühe oma pikkadest sõrmedest – ja suur mehemürakas jäi paigale. „Mõju vähene loosung piraat. Seadus range sina ahistaja! Seadus range sina vägistaja!”

Ja järsku purskusid tema silmist pisarad. Politseinikud katkestasid oma jutu ja hakkasid meie poole vahtima.

Ernst tardus paigale ja kui talle kohale jõudis, milles teda süüdistatakse, vajus ta näost ära ja lasi käed rippu. Väljavaade järgmised kümme aastat Austraalia vanglas veeta ei tundunud talle vist väga ahvatlev.

Tüdruk takseeris teda uudishimulikult, puhkes siis naerma ja patsutas teda oma väikese käega rinnale. „Kartmine tarbetu madu sina! Ümbrus väike sisalik hea. Sõit soov mina Uluru!”

Nende sõnadega tõmbas ta auto tagaukse lahti ja ronis sisse.

* * *

Linnalähedane asustus lakkas peagi ja meie ees ulatus taas silmapiirini tühi maanteelint, mõlemal pool laius hõredalt spinifeksipõõsastega kaetud tasandik. Ernst oli otsustanud väljapressijat tagaistmel ignoreerida.

„Mida kuradit nad siin keset kõrbe teevad?” karjus ta üle lahtistes akendes ulguva tuule mühina.  Sain aru, et ta mõtles Alice Springsi. Tõepoolest, see oli veider koht, 30 tuhande elanikuga linnake keset tühjust, lähima tuhande kilomeetri ulatuses ainult lehmafarmid, endised postijaamad ja mahajäetud kullakaevandused. Ja aborigeenide asulad.

Kolmkümmend kilomeetrit enne Ulurut tõkestas meie tee sõjaväe kontrollpunkt. Kiivri ja automaadiga noor sõdurpoiss kiikas korra läbi akna autosse ja teatas: „Piirkond on suletud. Keerake ümber!”

„Mis on juhtunud?”

„Oleme sõjas.”

„Mis sõjas? Kellega? Kuidas?” küsisin ehmunult. „Kas Uluruga on tõesti midagi lahti?”

„Te peate meid läbi laskma, meil on tulnukatele ametlik petitsioon!” teatas Ernst sõdurile autoriteetsel häälel.

Sõdur ei teinud meid kuulmagi, ainult viitas automaaditoruga tuldud teed tagasi.

Sõitsime aeglaselt tagasi ja peatusime teeäärses puhkekohas, et asja seedida. Lülitasin mobiili sisse, kuid levi muidugi ei olnud. Häälest ära kakaduud krääksusid puude otsas. Pilvitus taevas tiirutasid kotkad, otsides ettevaatamatut madu või sisalikku. Higist läbiligunenud särk kleepus keha külge. Võileivad ei äratanud erilist söögiisu.

Potoroo leidis varikatuse serva alla kootud võrgu keskelt alustassisuuruse musta-punasekirju ämbliku, kelle ta kohe pihku võttis ja tükk aega uuris. Me ei hakanud vahele segama, olgugi et enamik Austraalia ämblikke on rohkem või vähem mürgised – või kui aus olla, siis pigem selle pärast.

Järsku täitis taevalaotust terav müra, mis jättis kakaduude kisa täiesti varju. Madallennul kihutas üle kõrbe kaks hävitajat, millele järgnes veel kaks. Äkitselt tekkis esimesest paarist ühe taha kobrutavmust suitsusaba, lennuk kaldus otsekui juhuslikult siia-sinna ja võttis lõpuks kindla suuna maa poole. Plahvatust ennast ei olnud võsa tagant näha, kuid suur tolmupilv kerkis üles ja mõnesekundilise hilinemisega jõudis pärale ka kokkupõrke kärgatus.

„Mida kuradit?” Ernst oli püsti tõusnud ja vahtis pikksilmaga taevast, mis oli nüüd sama sinine ja rahulik kui mõni hetk varem.

Auto lähedal ületas teed emude salk. Kaks lindu ees, kaks taga, jooksid nad rivikorras täpselt plahvatuse suunas. Ernst õnneks seda ei näinud, ta oli ikka ametis taevasse vahtimisega. Ma ei hakanud talle midagi ütlema, oli selge, et tema vererõhk oli niigi kõrge.

„Kui siin on sõda, ei tea, mis siis kodus veel toimub?” kurtsin selle asemel.

„Side nõrk risk Eesti.” kostus selja tagant.

Pöördusime Potoroo poole ja põrnitsesime teda jahmunult. „Kust sa tead, et me Eestist oleme?” küsisin ma.

„Mis risk?” küsis Ernst.

Tüdruk kihistas naerda ja hüples jalalt jalale. „Usaldus kõrge mina info. Prognoos maksimum risk vesi, resonants miinimum koht Otepää.”

„Kust sa tead, et ma Otepääl elan?” küsis Ernst kahtlustavalt.

Tüdruk kehitas õlgu ja osutas tolmusele kõrvalteele. „Suund kindel Uluru sisalik, veerema kindel sina sisalik!” kinnitas ta ja jooksis paljaste jalgade välkudes tee kõrvale võssa.

„Oota!” hüüdis Ernst. „Kes sa oled? Mis sa meist tahad? Tule kohe tagasi!” Ta tahtis tüdrukule järele tormata, kuid pidi kohe vandudes nõelteravate okaste eest taanduma, kätel verepiisad.

„Nii ei saa seda jätta!” teatas ta. „Roni sisse ja sõidame. Ma ei saanud tollest sonimisest küll suurt sotti, aga pole võimatu, et see tee viibki Uluru juurde.”

„Ernst, pea nüüd hoogu! See plika on püstihull, kas sa tõesti usud ühtki tema sõna! Ja isegi kui see tee läheb sinna, kuhu arvad, kas sa oled tõesti kindel, et tahad niimoodi sõjaväe selja taha hiilida?”

Ernsti silmis hõõgus pahaendeline tuluke. „Küll me selle mäe üles leiame, ära muretse. See kuramuse Uluru on kosmosestki näha! Aga on selge, et midagi seal toimub, ja just sellepärast me peamegi sinna minema! Kobi autosse!”

Ernst vajutas gaasi, nagu sõidaks ta rallit. Tolmune tee tegi järske käänakuid ja tal oli tükk tegu auto tee peal hoidmisega ning kividest, aukudest ja termiidipesadest mööda laveerimisega. Meie taga kerkis õhku suur punane tolmupilv. Tolm tungis ka lahtistest akendest sisse ja krigises hammaste vahel.

Püüdsin kaardil meie asukohta leida. „Ernst, minu arust ei sõida me sugugi Uluru poole, pigem vastupidi,” teatasin ma lõpuks.

„Mis sa jamad, näe, mägi paistab!” osutas ta käega ettepoole. Tõepoolest, võsa vahelt võis aeg-ajalt näha punaselt kumavat mäeharja.

„See peab olema mingi teine mägi. Me ei ole Uluru lähedalgi!”

„Uluru on täiesti unikaalne, teist sellist mäge ei ole. Viie kilomeetri pikkune ja 300 meetri kõrgune punane liivakivimonoliit keset tasandikku.  Seda ei saa millegagi segi ajada!”

Pikkamööda jõudsime lähemale ja pidin tunnistama, et mägi nägi tõesti reklaambrošüüride kaanepiltide moodi välja.

Ernst oli vist samuti jäänud mäge vahtima ja ei märganud õigel ajal täpselt keset teed turritavat põlvekõrgust termiidipesa. Viimasel hetkel ta pidurdas ja püüdis kõrvale pöörata, kuid see ei õnnestunud. Tugeva mürtsatusega põrkas auto vastu takistust ning jäi hetkega seisma, otsekui oleksime vastu seina sõitnud. Pidin õnne tänama, et mul turvavöö kinni oli. Sellegipoolest tundsin suus veremaitset, ilmselt olin endale keelde hammustanud.

Ronisime vaevaliselt autost välja ja tegime selle ümber ringi. Auto esirattad olid mõlemad sissepoole pöördunud nagu pardi jalad. Tekkinud vaikuses võis kuulda, kuidas mingi vedelik autost välja sirises. Oli selge, et see riistapuu omal jõul enam edasi ei liigu. Termiidipesal seevastu ei paistnud midagi häda olema.

„Millest nad neid teevad?” imestas Ernst termiidipesa jalaga togides. „Kas raudbetoonist?”

„Sul on ju metalliotsija olemas,” tuletasin meelde.

Ernst põrnitses moodustist kahtlustavalt. „Ei, hetkel on tähtsamat teha. Mul on tunne, et see tee ei vii nagunii mäe juurde, nii et autost poleks nagunii kasu olnud. Võta vesi ja hakkame minema!”

„Mis vesi?” imestasin mina.

„See vesi, mille sa bensiinijaamast ostsid! Ära tule mulle ütlema, et sa ei teinud seda!”

„Ma ei tea mingist veest midagi,” ütlesin nördinult. Avasin pagasniku ja pidin sealt tõusva haisu peale oksele hakkama. Kuumus ei olnud emule hästi mõjunud. Sobrasin nina kinni hoides ringi ja suure otsimise peale leidsin pooleliitrise pudelikese vett, mis lennuki peal joomata oli jäänud.

Ernst põrnitses süngelt pea kohal rippuvat päikest ja pühkis särgiga üle lauba nõrguvat higi. „No mis siis ikka. Mägi ei ole enam kaugel.”

Hakkasime minema. Kõrvetavas kuumuses oli raske isegi ühe koha peal seista, saati siis veel edasi liikuda. Higilõhna peale saabusid varsti kohale kärbsed, kes üritasid hulgakaupa meile ninna, silma ja suhu ronida. Vehkisime kätega nagu hullud, aga see paistis kärbseid ainult ergutavat. Kümne minuti pärast jõime oma veepudeli tühjaks ja viskasime minema. Seejärel lohistasime end vaevaliselt edasi.

Järsku nägime põõsaste vahel liikumist, algul ühel, siis ka teisel pool. Väikesed pärismaalaste salgad liikusid ruttamata samas suunas kui meie. Palavus ei paistnud neile kuidagi mõju avaldavat, nad sammusid rahulikult edasi ja ei teinud väljagi kärbestest, kes nende näo peal jalutasid. Ka meile ei pööranud nad mingit tähelepanu.

Ruttasime ühele salgale järele. „Kuhu te lähete? Mis seal toimub?” nõudis Ernst. Üks aborigeen vaatas segaduses ringi, nagu oleks ta alles nüüd meid märganud, manas näole midagi naeratuselaadset ja ütles: „Hellõu!” Seejärel sammus ta koos teistega edasi, nagu oleks meid hetkega unustanud.

„Ei ole nendega midagi peale hakata,” ähkis Ernst. „Peame lihtsalt kaasa minema ja vaatama, mis toimub.”

Liikusime higi pühkides ja kärbseid peletades aeglaselt edasi, suutmata kuidagi pärismaalastega sammu pidanud. Noid tekkis muudkui järjest juurde ja kõik suundusid mäe poole. Neile lisandusid emude salgad, kes liikusid palju kiiremini ja väga korrapärastes rivides.

Mägi ei olnud õnneks tõesti väga kaugel ja selle nõlvad hakkasid varsti meie üle kummuma, varjates kõrvetava päikese. Pidin tunnistama, et mägi tundus tõesti Uluru moodi. Kui päris mäe juurde jõudsime, kinnitasid seda ka mitmesugused keelutahvlid nagu „See on Aṉangu hõimu meeste rituaalide koht, pildistamine keelatud!” ja „Uluru mägi on püha ja sellele ronimine on vastuolus Tjukurpa reeglitega!”

Potoroo ootas meid mäeserva juures. See ei üllatanudki meid eriti. Tüdruk jälgis huviga meie vaevalist kulgemist ja naeris lõbusalt, kui me juhtusime kivinukkide otsa komistama. Siis tõmbas ta selja tagant välja oma lahutamatu kokakoolapudeli ja ulatas meile: „Koostis algne jook madu.”

Kulistasime tänulikult magusat vedelikku ja ma sain jõudu korralikumalt ringi vaadata. Pärismaalased ei teinud keelusilte märkamagi ja ronisid mitmes reas mäest üles. Jõudnud sobivale kõrgusele, istusid nad maha või heitsid hoopis pikali. Neile järgnesid emud, kes kippusid siledal kivil libisema ja pidid end noka ning tiivajuppidega järele aitama.

Potoroo viipas ka meid üles, turnisime vaevaliselt mõnikümmend meetrit kõrgemale ja võtsime aset esimese sobiva kaljunuki peale.  Ernst hingas raskelt, kuumus ei mõjunud talle tõesti hästi. Ta jõllitas tuimal pilgul meie ees laiuvat spinifeksipõõsastega kaetud ühetaolist tasandikku.

„See on kindlasti mingi usuline rituaal,” arvasin mina. „Varsti tuleb preester kõnet pidama.”

„Ei ole neil mingeid preestreid,” ühmas Ernst tülpinult. „Krokodill ja sisalik on nende preestrid, ja nemad kõnet ei pea. Sa vaid kuula neid, nad ei oska korralikult rääkidagi, mis kõnesid sa tahad neile pidada?”

Korraga tundsime tugevat nõksatust. Kas tõesti maavärin? Haarasin kaljust kinni, kuid rohkem tõukeid ei järgnenud.  Seepärast ma ei pannudki kohe tähele, et kõrbemaastik meie all liigub.

„Ma teadsin seda!” sosistas Ernst vaikselt. Ta oli nüüd elavnenud. „See ON kosmoselaev! Brysonil oli õigus!”

Kiirelt kaugenevat maastikku jälgides ei saanud ma muud teha kui temaga nõustuda. „Aga kes seda juhivad? Kus need tulnukad on? Ja miks nad aborigeenid kaasa võtsid?”

„Vahet pole, me peame nad kiiresti üles otsima!” hüüdis Ernst ja hüppas püsti. Ta tormas Potoroo juurde ja hakkas toda raputama. „Vii meid kohe tulnukate juurde! Me peame nendega otsemaid rääkima!”

Potoroo vaatas Ernsti üllatusega. „Viibimine vähene madu Austraalia, klass rass valge madu. Sobivus kõrge tulnukas sina, sobivus madal tulnukas mina.”

„Ta tahab vist öelda, et aborigeenid on siin kogu aeg elanud ja et tegelikult oleme meie tulnukad,” oletasin ma.

Ernst ajas kandilise lõua ette ja põrnitses altkulmu tüdrukut. Ta pahistas õhku läbi ninasõõrmete järjest valjemini ja kiiremini, kuni hakkas kõvasti hingeldama ja vajus jõuetult istukile. „Miks siin nii külm on?” kähises ta.

Tundsin nüüd ka ise, et kõrbekuumus on asendunud lõikavalt külma õhuga, mis pealekauba tundus iga hetk hõrenevat. Pilku allapoole heites sai ka selgeks, miks. Kõrb oli jäänud kaugele alla, olime mõne hetkega tõusnud mitmeid kilomeetreid. Meelekohtadesse lõi terav valu.

Pärismaalased istusid stoiliselt kalju peal. Ei külm ega õhupuudus paistnud neid kuidagi häirivat. Emud seevastu heitsid kõhuli, sirutasid kaelad piki kivi välja, sulgesid silmad ja jäid tardunult lamama.

Ernst varises pead kinni hoides pikali ja hakkas oigama. Potoroo jälgis teda uudishimulikul ilmel, raputas lõpuks pead, patsutas peopesaga vastu kaljut ja ütles: „Lähedus soov Uluru muld.”

Kalju hakkas kohe laskuma ning õhk muutus jälle hingatavaks. Hõõrusin oma külmast kangeks tõmbunud liikmeid. Taamalt paistis mingi suur linn, kuid me maandusime sellest kaugel, ookeani ääres. Ernst ajas vaevaliselt end istukile ja jõllitas ainiti Potorood, kes kihistades teatas: „Sobivus madal lend sina! Transport algeline sina Eesti.”

Pikkade liipavate sammudega lähenes meile suur emu, härmatanud kividel libisedes.  Potoroo võttis tema nokast plekist Mozarti šokolaadikuulide karbi ja ulatas Ernstile: „Valik üksmeelne sina valve!”

„Mis see on? Suveniirid?” ei saanud Ernst millestki aru. Ta tegi karbi lahti. Karbis ei olnud šokolaadikommid, vaid kaks väikest tuhmidest metalsetest kolmnurkadest ehitatud raami. Kummagi  keskel rippus sädelev ümmargune kerakene, ilma et ta oleks raamiga kuidagimoodi ühenduses olnud. „Mis ma nendega pean tegema?”

„Tähendus ligikaudne ajalugu tehnoloogia. Tegemine halb sina sisalik. Säilitamine hea sina sisalik!” selgitas Potoroo. Siis tõusis ta püsti ja viipas allapoole.

Sain aru, et aeg on lahkuda. Upitasin Ernsti kuidagimoodi üles ning teda kaenla alt toetades koperdasime mööda järsku kaljut alla ja varisesime liivale pikali.

„Risk kõrge koht Sidney, kasutus võimalik relv sisalik, tase keskmine sisalik relv. Suund soov koht Wollongong!” teatas Potoroo ja osutas nähtud suurlinnale vastassuunas. Seejärel pahvatas ta naerma ja hakkas lõbusalt üles-alla hüplema.

Jälgisime osavõtmatult, kuidas tohutu punane kalju hääletult õhku tõusis ja kiirelt kaugusesse kadus.

„Ma vist tean, mida kõik need sisalikud ja maod tema jutus tähendasid,” ütlesin ma lõpuks. Need on vist muutujad, nagu x ja y matemaatika võrrandites. Lihtsalt tähistavad midagi. Teises lauses ära seletatud.”

„Nii et ta rääkis valemeid?” küsis Ernst ja vajus mõttesse. „Aga mida siis tähendavad kõik need sisalikud ja maod nende piltide peal, mida me nägime?”

„Iga madu ja sisalik viitab millelegi muule,” pakkusin ma. „Kui pildil on kümme sisalikku, siis on tegemist kümne abstraktsioonikihiga, mis on kindlasti üksteisega mingil huvitaval moel seotud.”

„Kas sa saad aru, millest sa räägid?” vaatas Ernst mind pika pilguga. „See tähendaks, et aborigeenid ongi tulnukad, keda me otsime!”

„Ma ei tea, kas nad on tulnukad, aga teistsugused on nad kindlasti. See on ju tegelikult ilmselge. Nad on teisest maailmast, tasub vaid korraks neile otsa vaadata. Ja kuuekümne tuhande aasta jooksul on neil piisavalt aega olnud end täpselt niimoodi sisse seada, nagu nad tahavad.”

„Ja kuhu nad siis nüüd sõidavad?”

„Ilmselt kuskile kaugele. Kui sipelgad otsustavad oma pesad ja terve metsa napalmiga maha põletada, peavad karud kolima.”

„Ja kes on siis Potoroo? Nende juht, tõlk, nuhk või robot?” nõudis Ernst.

Sellele küsimusele mul vastust ei olnud. Ütlesin ainult: „Potoroo ei ole nimi. Potoroo on muutuja z.”

Ernst vaatas kommikarpi oma käes ja ma teadsin, et tulnukad olid teinud õige valiku. See karp läheb kõige sügavamale keldrikorrusele Ernsti hoidlas ja ükski inimene või valitsus ei näe seda niipea.

Kaugel võis näha teravat valgussähvatust, mis lõi põhjapoolse taeva heledamaks kui päikese. Ajasime end vaevaliselt püsti ja hakkasime vastassuunas liipama.