1. Kõik lugejad ei pruugi teada, et mis asi on podcast või eesti keeles taskuhääling. Rääkige oma projektist lähemalt – millega tegu? Kuidas ühe podcasti valmistamine välja näeb ja kaua aega võtab?
Muuhulgas olengi ma eesmärgiks võtnud podcastide üldise tutvustamise üldsusele sest mulle tundub, et nende levik ja inimeste teadlikkus nendest võiks olla suurem.
Podcast on järelkuulatav raadiosaade, mida on võimalik kuulata internetis või tellida otse oma telefoni läbi vastavate rakenduste. Paljud raadiojaamad pakuvad võimalust tellida podcastidena eetris olnud saateid. Näiteks kui olete Juure ja Kiviräha fänn, võite tellida „Rahva oma kaitse“, nii et pärast iga uue osa eetrisse minekut jõuab see ka automaatselt teie telefoni.
Podcastide võlu seisneb aga selles, et valdav enamus podcaste ei ole seotud suurte raadiojaamadega, vaid neid veavad ettevõtlikud inimesed ise. Nii on see maastik väga kirju. Teemad ulatuvad seinast seina - poliitikast kokanduse ja spordist kassikasvatuseni . Muidugi on ka podcaste kus inimesed räägivad sellest, mida nad päeval sõid ja kellega poes kokku sattusid. Nii et igaühele midagi. See midagi tuleb lihtsalt üles leida.
Helisalvestushuvilisena ja „bändimehena“ oli mul olemas elementaarne tehnika (mikrofon, helikaart, salvestusprogramm) ja nii ma hakkasingi katsetama. Esimestest osadest alates on tööprotsess kindlasti palju muutunud ja loodetavasti ka helikvaliteet paremaks saanud. Näpunäiteid on andnud erinevad foorumid, youtube ja bändikaaslane Sulliwan.
Tööprotsess on üldises mõttes siiski samaks jäänud ja ühe osa sünd näeb lühidalt välja järgmine:
Kokku läheb järeltöötlusele, olenevalt jutust vähemalt kümme korda rohkem aega kui jutt ise pikk on.
Podcastiga saad tutvuda SIIN.
2. Projekti eestvedaja tundub olevat peamiselt sina, Priit. Räägi endast õige lugejale natuke ja tutvusta ka ülejäänud tiimi. [fotod sinust ja teistest, kes lubavad; hobid, huvid, haridus, lemmikloomad jne]
Priit: Ah, mis nüüd minust... Sündinud ja kasvanud olen Pärnu-Jaagupis, Pärnumaal. Juured on seal siiani, ise elan juba pikalt Tallinnas. Olen vabakutseline näitleja, muusik, konferansjee, reklaamihääl, pulmaisa... Ühesõnaga teen peaaegu kõike mis meelelahutusse puutub. Ülikooli olen lõpetanud Kultuurikorralduse erialal. Põhiliselt näitlen lastele Lasteteatris Sõber. Muusikat teen ansamblis Öösorr. Viimastel aastatel olen sattunud lugema päris palju raadioreklaame ja teinud rolle erinevate lastefilmide dublaažides. Hobiks (Tumedate Tundide kõrval) on loodusfotograafia ja nüüd ka helide salvestamine looduses. Mul on kaks last – 12a ja 6a keda mõlemat ma ka aeg-ajalt Tumedates Tundides ära kasutan. Üks elukaaslane – Aiky, keda ma ka kogu aeg ära kasutan ja kaks kassi – Triibik ja Härra Kiisu (keda ma ka tulevikus plaanin ära kasutada). Aiky on ka näitlemise taustaga ja allub juhendamisele väga hästi. Nõiategelased ja kriiskavad vanamutid tulevad juba puusalt.
3. Olles ise non-profit veebiajakirja toimetaja, siis aiman hästi, milline sisemine tuli peab sees põlema, et niivõrd obskuurset projekti algatada ja käimas hoida. Siiski – kust tekkis idee käima lükata peamiselt õuduskirjandusele tuginev taskuhääling? Millest kõik alguse sai?
Kui ma avastasin enda jaoks podcastid ja nägin, et ka Eesti raadiojaamad järjest enam oma saateid selles formaadis jagavad, siis olin ma väga õnnelik sest arvasin et see toob lihtsama juurdepääsu ka Raadioteatri järjejuttudele ja kuuldemängudele, mille austaja ma juba lapsest saadik olen. Aga võta näpust – podcastina need ei ilmu ja ERR-i rakenduse kaudu telefonist nendeni jõudmine on kohutavalt aeganõudev, ebaloogiline ja närvesööv (autoroolis ka eluohtlik) tegevus. Nüüdseks on välja antud ka Raadioteatri enda rakendus, mis teeb asja lihtsamaks, aga valik on suhteliselt väike ja täieneb väga aeglaselt.
Nii hakkasin ma kuulama välismaiseid taskuhäälinguid. Esimene mis mu nö. konksu otsa sai oli NoSleep Podcast. Välja kasvanud samanimelisest Redditi grupist, kuhu inimesed postitavad oma õudusjutte. David Cummings Kanadast võttis asja käsile ja hakkas neid lugusid sisse lugema ja podcastina välja andma. Algselt ühemeheprojektist on nüüd, 6 aastat hiljem, saanud ülemaailmne ettevõte, millega on seotud kümned inimesed – autorid, näitlejad, produtsendid, toimetajad kes kõik tegutsevad oma koduriikides ja kohtuvad aeg-ajalt antavatel live esitlustel.
Kuulates Nosleepi ja teisigi avastasin järsku, et sellist asja ei tee Eestis keegi. Mulle on alati meeldinud lugeda. Nii teatris kui lastele unejutuks olen harjunud erinevaid karaktereid tegema. Nii mõtlesingi proovida.
4. Palju see hobi teie seltskonnale maksma läheb? Kas näiteks viieeurosest püsiannetusest aastas oleks mingit abi? Või kuidas saaks projektist huvituv inimene teile kasulik olla, millise skillsetiga inimesi teil vaja läheks, kui üldse?
Kui ma millegi muu peale ei kulutaks, siis failide üleslaadimine ja domeeni omamine kokku maksaksid veidi üle 100€ aastas. Võimaluste piires püüan ma lisaks täiustada salvestus- ja töötlustehnikat, teha reklaami nii Facebookis kui mujal, hankida nii soodsalt kui võimalik :) FB loosimisteks auhindu jne. jne.
Abi oleks loomulikult igast annetusest. Ma olen tänulik kõigile, kes siiani on meie tegevust jõudumööda toetanud ja meile sünnipäevaks annetusi saatnud. Olen nüüd loonud platvormi www.patreon.com/tumedadtunnid kus soovijatel on seda võimalik teha lihtsamalt ja igakuiselt. Samuti saab sellel lehel tutvuda meie tulevikuplaanidega e. mida me toetuseks saadud rahaga peale kavatseme hakata. Samuti saavad toetajad meie poolt ka midagi erilist vastu.Toetussummad algavad 1$ kuus ja lähevad riburadapidi edasi kuni 100$. Kui keegi soovib meid toetada suurema summaga, andke teada ja tekitame ka selleks võimaluse J
Mul on plaanis ka aja jooksul teha meie köögipoolt tutvustavaid videoid. Nii boonuseks meie Patreoni toetajatele kui ka õppematerjaliks neile, kes sooviksid meid salvestus- ja produktsioonitöös aidata.
Väga suureks abiks on ka loomulikult see, kui tutvustate meid oma sõpradele ja hea sõnaga mainite. Mida kaugemale me levime, seda tõenäolisem on, et me oma eesmärgid saavutame ja et ulme levib ka seni veel teadmatuses vaevlevate inimeste hulgas :)
5. Kas te riigilt olete üritanud mingit toetust taotleda oma projektile? Kulka?
Siiamaani pole veel riigi poole pöördunud kuigi see mõte on peast läbi käinud. Enne loodan tõestada projekti elujõulisust ja kasvatada fännibaasi, et oleks midagi riigile ette näidata.
6. Kas Tumedate Tundide loovalik peegeldab ka teie endi kirjanduslikku maitset? Mis sorti kirjandust või ulmet vabal ajal loete?
Priit: Kindlasti peegeldab. Lugu peab mulle endale meeldima või mingilgi määral huvi pakkuma. Mulle endale istuvad vist kõige rohkem etnohorrori stiilis lood. Udused rabaääred ja kahtlased metsamajakesed. Võib-olla sellepärast, et mulle meeldib suviti sellistes paikades fotorännakutel viibida. Lugemiseks püüangi selliseid lugusid leida, aga ega nende valik just üüratu pole. Samuti meeldivad mulle klassikalised tondijutud a la M.R. James. Lovecraft loomulikult meeldib. Olen internetist leidnud ja e-lugerisse ladunud ka päris palju õuduskogumikke (nii autorite kui aastate lõikes). Ja kui õudusest mõneks ajaks aitab, siis pöördun skandinaavia ja briti krimikirjanduse poole.
Aiky: Tumedate Tundide lugude valik on pannud mind ulme- ja õuduskirjandusele hoopis teise pilguga vaatama. Enne ei huvitanud see mind üldse, nüüd aga kuulan jutte suure põnevusega. Kui mingi ime läbi on aega ilukirjandust lugeda, siis eelistan krimikirjandust.
7.Kas te ise ka kirjutate?
Ühtegi juttu pole ma veel seni kirja pannud. Ei ole suutnud alustada. Ma kardan, et selleks puudub mul püsivus. Tahaksin kohe mingit tulemust näha, aga tean juba ette, et jutu valmimine võtab aega. Luule ja laulusõnadega on vähe teistmoodi, neid ikka aeg-ajalt kirjutan.
8.Millised on “Tumedad tunnid” edasised arengiplaanid? Mul tekkis uljas mõte, et kutsuks teid millalgi Estconile Reaktori parimaid palu ette näitlema…
Estconile tulla on mul sel aastal kindel plaan. Võin ka näitlemist proovida. Aga tegelikult, kui lubatakse, siis tahaksin välisalvestuse vormis võtta üles mõne arutelu või ettekande ja sellest teha näiteks Tumedatele Tundidele eriosa!?
Tulevikuplaanid sõnastasin (muuhulgas ka enda jaoks) siis kui panin kokku Patreoni toetuslehte. Kuigi lehel on neid eesmärke rohkem kirjas, siis laias laastus on neid kolm.
Lisaks on plaanis seada sisse väike nö. fännipood koostöös kunstnik Lauri Rahusooga kes juba tegeleb meie logo erinevate versioonide ja uute õudsate piltidega...
Ja päris ulmevaldkonda kuulub mõte teha kunagi Tumedate Tundide kõrvale ka inglisekeelne podcast, mis esitleks eesti ulmet ja õudust ka ülejäänud maailmale.
9. Sarnaseid podcaste on ka välismaal. On teil mõni lemmik?
Antoloogiapodcastidest kindlasti juba mainitud „Nosleep podcast“, aga samuti ka „Scary stories told in the dark“, „Shadows at the door“, „Tales to terrify“. Seriaalidest e. jätkuva looga podcastidest on mulle enim meeldinud „The White Vault“, aga ka „Small Town Horror“ ja „Black tapes“. Paraku on seriaalidega podcastide hulgas nagu televisiooniski – esimene hooaeg on kõige parem ja siis hakkavad ideed otsa saama.
10. Mis teeb ühest loost hea loo? Kindlasti ei sobi kõik lood ettekandmiseks. Kui mõni Reaktori autor hellitab soovi ka enda lugu etteloetuna kuulda, siis mis elemendid kõige paremini töötavad?
Minu jaoks teeb heast loost hea loo hea lugu. See peab käima tõmbama, huvi tekitama, ma pean tahtma seda edasi lugeda/kuulata, ma pean tahtma teada saada kuidas see lõpeb. Mul on endal tihtipeale teatris või kinos ette tulnud olukordi kus lavastus on halb, näitlejatööd ei tõmba, aga ma tahan teada, mis edasi saab ja see hoiab mind saalist lahkumast. Lõpp peab suutma otsad kokku tõmmata või jätma kuulaja mõtlema ja arutlema. Liiga tihti olen lugenud jutte (ka eesti kirjanikelt) kus stardiidee on väga hea, süžee jookseb algul suurepäraselt, siis aga saavad mõtted otsa ja loo lõpp visatakse lihtsalt maha. Sellised lood on pettumus.
Kokkuvõtteks - podcastina töötab see mis lihtsalt jutunagi. Paljud podcastid ei lisa juttudele efekte ega muusikat. Kui on hea lugu, siis on see ka ilma nendeta huvitav.
11. Mis on Eesti ulmes sinu arvates hästi, mis on halvasti? Millistest teemadest või žanritest kõige rohkem puudust tunned? Kes su lemmikud Eesti ulmes on?
Priit: Eesti ulme kasvab ja areneb minu arvates päris kenasti. Vaikselt lisandub uusi autoreid ja vanadki ei puhka loorberitel. Aga mul on tunne, et see kasvab ja areneb põhiliselt kogukonnasiseselt. Ulmet loevad need, kes on seda kogu aeg teinud. Et lugejaskonda kasvatada (nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses mõttes) peaks minu meelest püüdma kogukonnast välja murda. Tuleks zombidena nakatada seni veel ulmest puutumata, süütuid hingi. :) Seda püüan teha minagi.
Otseselt ei tunne ma puudust ühestki žanrist. Kui, siis klassikalistest tondijuttudest või sirgjoonelistest õudusseiklustest a´ la läksin üksi metsa, eksisin ära ja siis hakkasid asjad juhtuma.
On puudus sellisest kohast kus noored kirjandushuvilised saaksid oma (ka halba) uudisloomingut avaldada. Siinkohal tookski näitena jälle NoSleep grupi Redditis. Sealt leiab massiliselt täielikku jama, aga ka tõelisi pärle. Algernon ja Reaktor on praeguse seisuga ikkagi ajakirjad kus ilmuvad valitud tekstid. Aga oleks vaja ka kohta kuhu noored autorid saaksid valimatult oma loomingut üles panna, üksteist kritiseerida ja seeläbi paremaks muutuda.
Isiklikeks lemmikuteks loomulikult kõik Tumedates Tundides esindatud autorid. Eriti Hargla ja Orlau!
Aiky: Samuti lemmikuteks Hargla ja Orlau.
12. Loominguline ülesanne – kui sa saaksid kümme miljonit eurot koos käsuga eesti ulmet edendada, siis kuhu ja kuidas sa selle paigutaksid? Ehk siis – millest on meie ulmemaastikul puudust, millest mitte? Kas sa pigem toetaksid omamaise ulme avaldamist või välismaise ulme tõlkimist? Või panustaksid hoopis omamaise ulme tõlkimisele välismaale?
Esimene pähekaranud mõte: Selle raha eest saaks korralike eriefektidega teleseriaali või paar filmi, mis põhineks erinevate eesti autorite paremikul. Seriaalid ja filmid töötavad väga hästi eesti inimese peal (nt. Süvahavva) ja hästi tehtuna tutvustaksid eesti ulmet ka välismaal.
Kirjandus (nagu ka teised kunstivaldkonnad) ei tohiks ainult loota toetustele. Tuleb kirjutada, tõlkida ja välja anda häid raamatuid, mida inimesed ostaksid. Selleks, et inimesed neist teaksid, tuleb neid ja nende autoreid tutvustada ja reklaamida, et nad ei jääks ikka ja jälle poolsuletud klubisiseseks lugemisvaraks.
13. Loodan, et olete saanud mahti ikka Reaktorit ka lugeda. Mida võiksime teha paremini, mida teisiti, mida eriti hästi teeme? :)
Olen saanud mahti lugeda, aga kahjuks vist mitte piisavalt, et päris konstruktiivset kriitikat edastada. See on suurepärane, et on koht kus ilmub uusi lugusid, aga samas ka pädevaid arvustusi ilmunud teostest ja ülevaateid valdkonda puutuvatest sündmustest. Minu kui kõrvaltvaataja arvamus on, et kogukonna ja riigi väiksust arvestades võiksid Reaktori ja Algernoni helged pead ühineda ja koos Eesti ulmeasja edasi viia.
14. Oled viimasel ajal midagi head lugenud-vaadanud-mänginud? On sul mõni soovitus lugejaletele, et voh, seda võiksite lugeda-vaadata-mängida?
See on nüüd vist kõige raskem küsimus. HÕFFil sai igasuguseid asju nähtud. „Unthinkable“ ja „One cut of the dead“ meeldisid eriti. Raamatutest midagi päris uut polegi ette võtnud. Ostsin Amazonist 99 sendiga M.R. Jamesi, A. Blackwoodi ja A. Conan Doyle üleloomulike juttude e-kogumikud ja püüan end neist läbi närida. Head õudusmängu võiks keegi hoopis mulle soovitada J Praegu mängin lastega Raymani ja ise Farcry 3-e.
