Hoiatus: järgnev artikkel sisaldab spoilereid. Edasi lugeda üksnes omal vastutusel!

Teadmiseks: väljendan artiklis läbivalt oma isiklikke seisukohti ja subjektiivseid hinnanguid – nii tulebki nendesse suhtuda.

Esimeses artiklis 2019.a ulmejutuvõistluse teemal keskendusin peaasjalikult faktipõhisele materjalile (mitu juttu, mis žanrites jne) ning kirjeldasin mõningaid enda isiklikke emotsioone ja kogemusi. Käesoleva artikli eesmärk on pakkuda natuke sisulisemat analüüsi, mis tähendab, et ma toon näidetena ka konkreetseid jutte. Saan aru, et võib olla nii meeldiv kui ebameeldiv leida siit oma lugu olgu positiivse või negatiivse näitena, kuid see on paratamatu kirjaniku edevuse „palk“ – kui sa kord oled oma teksti lasknud teele, oled sa andnud suure osa kontrollist selle saatuse üle enda käest ära; su tekst hakkab justkui elama oma elu ja sa võid ju proovida seda kontrollida, mismoodi lugejad (NB! ka mina olen kõigest üks lugeja) sellest aru saavad või ei saa üldse aru ning kuidas sellesse suhtutakse. Oluline on silmas pidada, et ma ei anna hinnanguid autoritele kui inimestele ja ei too siin välja ühtegi nime. Nii Top 10 kui ka kohad 11-29 tehti 11.mail avalikuks, seega võite igaüks ise näpuga järge ajada, kes millise loo autor on. Minu arvustused on suunatud tekstidele nii nagu need võistlusele esitati, kui keegi autoritest võtab vaevaks oma juttu olulisel määral ümber kirjutada (loodetavasti ikka paremaks), siis selle tulemusena tekkiv ebakõla käesoleva arvustuse ja lõpuks avaldatava jutu vahel on paratamatus, millega tuleb leppida.

Meeldetuletusena, et vaatamata minu suurtele hirmudele oli 79 esitatud võistlustöö lugemine ikkagi laias laastus positiivne kogemus. See on olnud jutuvõistluste tööde arvude rekord ja ma tahaksin kõiki autoreid tänada, et nad oma tööd žürii pilgu alla usaldasid. See on juba teie suur võit, et olete üle saanud küsimusest (või isegi hirmust), kas usaldada oma tekst kellelegi veel lugemiseks peale iseenda ja võibolla sõprade-pereliikmete-õpetajate. Paradoksaalselt on mul hea meel ka nende juttude üle, mis mulle ei meeldinud.

Nagu kirjutasin oma eelmises artiklis, siis ma ei üritanudki mingeid akadeemilisi hindamiskriteeriumeid rakendada. Pole minu ala. Ma olen täpselt nii subjektiivne ja valiv kui mulle sobib, panen kirja oma esimesed muljed, mõtted, kommentaarid jne. Lõpptulemusena tekkis mul juttude pingerida, mis loomulikult erines rohkemal või vähemal määral võistluse lõpptulemusest. Arvestades seda, et teise vooru jõudis lõppkokkuvõttes 29 lugu ja tuginedes ka teiste žüriiliikmete isekeskis vahetatud mõtetele, võiks öelda, et võistluse üldine tase oli kõrgem kui varasematel aastatel. Artikli teisest poolest leiate minu isikliku topi. Samuti olen sinna välja kirjutanud esikümnesse mitte jõudnud jutud, millele ma annaksin enda poolt avaldamissoovituse. Ja nagu näete, siis pole neid mitte vähe, mis viitab sellele, et rebimist oli omajagu.

Kolme sorti jutte…

Lugemise järgselt enda jaoks kokkuvõtteid tehes jõudsin sarnasele järeldusele nagu žüriiliige ja kirjanik Triinu Meres, kes on kirjutanud varasemalt oma analüüsis 2014.a võistlustöödele, et jutud võib jagada laias laastus kolmeks. Esimese pundi moodustavad lood, mis on selgelt ja üheselt väga abitud ja kinnitavadki seda eelarvamust, mille küüsis ma alustades olin. Teine ports jutte on sellised, mis on juba täiesti loetavad, millel on algus, teema-arendus ja kokkuvõte, millest on näha, et autor on suutnud oma kavatsused teoks teha ja mis keeleliselt on ka sellised, et ei tee haiget, ei tekita piinlikkust, neist pole vaja end „läbi närida“. Ja kolmas hulk on muidugi need, mis mind koheselt kaasa haarasid, mida lugeda on suisa rõõm. Loomulikult on need jaotused tinglikud ja jagunevad omakorda alamkategooriateks. Samuti võib ka parematest, headest ja väga headest juttudest leida erinevaid nüansse, mida kritiseerida.

Et mingit otsest järjekorda lugudel polnud, siis alustasin lihtsalt failide nimekirjast nii nagu arvuti neid mulle kuvas ja esimesed kaks lugu, mida lugesin, olidki paraku abitud, piinlikud tekstid. Ilmselgelt oli neil lugudel olemas mingi idee, kontseptsioon, autor kujutles enda peas midagi, kuid ei suutnud seda edasi anda. Ideest (või ideedest) üksi ei piisa. Ei piisa näiteks sellest, kui kirjeldatakse ära tegevused, asetatakse need kuhugi suvaliselt tähistatud võõrale planeedile, öeldakse, et eksisteerib kõrgtehnoloogiline galaktikaimpeerium, et selles maailmas on mingid elukad, kes inimesi ohustavad ja siis toimub ka justkui midagi. Suurem osa jutust aga ongi pühendatud otseselt asjasse puutumatu taustainfo andmisele. Või siis näiteks on loo keskseks antagonistiks suvalise väikeriigi täiesti triviaalse majandusharu esindaja, kes autori kujutluses ja tahtel on saanud korraga maailmavalitsejaks. Selles on midagi halvas mõttes koomiksilikku, midagi sellist, mis on ilmselge, et reaalsusega pole sel midagi tegemist. Lastejuttudes ja -filmides on maailmaks suhteliselt väike nö mull – küla, väikelinn vmt – kogu lugu on ka reeglina väikeste mastaapidega ning sellest tingitult ei mõju need jutud totakalt. Kui aga autor esitab tõsimeeli Cruella de Ville’i teisiku tõsiseltvõetava maailmavalitsejana, siis vabandatagu mind – no ei ole hea ulme, kohe mitte ei ole.

Samuti ei toimi minu jaoks viimase piirini ülekasutatud skeemid: olen teismeline tüdruk/poiss, mul on mingid salajased võimed, millest ma siis autori suval olen kas teadlik või mitte ning mul on nüüd missioon, olgu selleks kättemaks, tõe avastamine või lihtsalt mingi seikluse läbi tegemine. Värskuse otsimise ja isiklike lemmikteemade vahel tasakaalu leidmine ja mingilgi määral adekvaatne tekstide hindamine oli tegelikult minu jaoks paras väljakutse.

Eelneva kriitika objektideks on näiteks lood „Pääsemine“, „Enda küljest rebitud mina“, „Tulevikuta maailm“, „Mormoore mets“, „Libahundi päevik“ ja mitmed teised. Autor on suutnud luua lavakujunduse, on pannud oma tegelased liikuma, kuid mida sisuliselt üldse pole, on lugu ise – see miski, mis annab tekstile üleüldse olemasolu õigustuse, põhjuse, miks ma seda lugeda võiksin. Kokku 30 teksti 79 esitatud tööst jäid erinevatel põhjustel minu isiklikul 10-palli alla 5 punkti.

Teine näide abitusest on lugu pealkirjaga „Maakas Kuul“. Võib ju tunduda lihtne, et ehitan oma loo blogiformaadis üles. Ma ei tea, võibolla autor ongi blogija? Kronoloogilises järjekorras päev-päeva kaupa toimunu kirjeldamine ja mõne oma mõttekillu jagamine võib toimida sotsiaalmeedias, kuid see, mida tehakse blogides, Instagrammis, Twitteris, FB-s jm sellistel „seintel“ pole ilukirjandus! Lisada iga „sissekande“ (st peatüki) lõppu veel trobikondade kaupa inglisekeelseid häšš-tääge võib ju jällegi olla vahva sotsiaalmeedias (kuigi tegelikult on mage isegi seal), aga ilukirjanduslikus jutus on see minu hinnangul tüütu. Ma ei eita, et blogimisharjumus kasvatab seda nn kirjutamismusklit, mis peab harjuma tööd tegema, aga vabandatagu mind – autor pole mingi Keiti Vilms, kes oma säutsudest „romaani“ kokku paneb ja selle aasta kultuurisündmusena intelligentsele vähemusele „maha müüb“.

Minnes natuke sisulisemaks – kui autor ise kuskil poole peal kurdab, et ilmselt lugeja juba arvab, et tekst on tüütu, siis on tal 100% õigus – miks peaksin mina põnevusega seda igavat päevast-päeva kulgemist lugema!? On soovitatud võtta oma kogemuste pagasist midagi aluseks ja kirjutada. On arvatud, et hea ilukirjanduse sünniks peakski inimesel juba natuke elukogemust ka olema, et tekst ei mõjuks naiivselt ja abitult. Ehk siis elulised, olmelised teemad-nähtused (nt inimsuhted, väärtushinnangud, emotsioonid) tekstis peaks tõukuma elukogemusest (et tekst mõjuks ühest küljest „päris“ asjana) ja heas ulmetekstis peab neile lisama fantastilised ideed, misjärel saadud kooslust tuleb esitleda läbi põneva loo. Võibolla noored, kel veel oma elu napilt, vaimustuvadki juutuuberitest ja blogidest ja sellest kergest hipsterlikust „hola, mina siin jälle, käisin täna basseini ääres mohiitot libistamas – näe üks pilt mu kintsust kah“ värgist, kuid see pole ilukirjandus. Ning kui panna „Maakas Kuul“ jutu „peksule“ mingi mõtteline punkt, siis head ulmejuttu ei saa lihtsalt sellest kui omaenda (või sõbranna) tööle saamise stoori asetatakse Kuule mineku sousti. Sellele konkreetsele autorile oskaks soovitada üksnes elukogemuste omandamist (või kui juhtumisi on tegemist elukogenud täiskasvanuga, siis võibolla hoopis mitte üritada olla keegi teine, vaid jääda iseendaks), kannatlikkust ja pikka meelt ning mitte mingil juhul ärgu visaku „pliiatsit“ nurka. Üks olulisemaid eeldusikirjanduslikuks tegevuseks – teksti tootmise võime – on ju olemas. Natuke annet ning palju harjutamist, õppimist, kirjutamist, kirjutamist ja veelkord kirjutamist – ja kindlasti saab paremaks minna.

Vahemärkusena – tegelikult oli neid blogi, päeviku või kirja(de) vormis lugusid võistlusel mitmeid. Ja osad neist olid sealjuures hästi teostatud ning üks („Apollo 18“) jõudis suisa esikümnesse. Seega ei ole küsimus otseselt formaadi valikus, vaid ikkagi loo teostuses kui niisuguses.

Paratamatult liigitan siia „abitute“ kategooriasse ka sellised jutud, mida üldse ei suutnud lugeda (neid oli kokku 5tk) ja sellised, mille läbisin diagonaalis (2tk). Paarile jutule olen kirjutanud oma lugemisaegse kommentaarina näiteks: ei, tegelikult ei saa kokku normaalset juttu kui lihtsalt mingeid suvalisi sõnu ja lauseid ritta seada ning neile vahele pikkida justkui-üritab-ulme-olla ideejupikesi ja võõrapäraseid sõnu; ei saa välistada, et minu peene (sõna)kunsti tajumise ja vastuvõtu lävi on lihtsalt niivõrd nüristunud, et ma ei saa asjast aru.

Mõtteline piir abitute ja juba-täitsa-loetavate lugude vahel läheb kusagil selles hallis tsoonis, millest ühele poole jäävad tekstid mõjuvad nende päris asjade konarlike, elutute ümberjutustustena ning teisel pool ongi siis päris lood, sellised tekstid, milles on elu.

Paremuse poole vaadates

Täitsa loetavad jutud jagunevad omakorda alamkategooriatesse. On sellised, millest paistab välja, et autoril on annet, noh, ütleme lobisemiseks. Selline on näiteks lugu „Lõpp või algus“, mida lugedes jäi minule isiklikult mulje, et autor istus ühel ilusal päeval (või mis iganes ajal) maha ning siis keel põses (või suunurgast väljas) lihtsalt pani ühe jutiga kirja kõik, mis tal parasjagu mõttesse tuli. Teen mõttelise kummarduse inimesele, kes selliselt suudab nö teadvuse vaba vooluna isegi mingi mõtestatud loo valmis teha. Kõige kummalisem on selle teksti juures, et see ei tekitanud lugedes aktiivset tõrget, pigem hämmingut, mis asi see nüüd siis oli, mida ma just lugesin!? Päris sedasi ikka ka ei saa, et „peksan natuke segast“ ja tulemuseks on surematu meistriteos. Ma muidugi ei välista, et sellisele tekstile on oma fänniklubi olemas, tõenäoliselt on see üks selline „punk“ lugu, lihtsalt mitte päris minu esimene eelistus. Ega teine...

Hea näide väheke absurdini viidud jutust on ka „Uluru“, milles kaks eestlastest UFO-kütti seiklevad Austraalia sisemaal. Jällegi enda lugemisaegseid kommentaare vaadates: mis kõige naljakam – omas jaburuses hakkas see jutt lõpupoole mulle isegi natuke sümpaatsemana tunduma – umbes nagu mingi endid väga tõsiselt võtvaid idioote kujutav komöödia. Seejuures ei tohi tõlgendada minu kriitikat „Uluru“ komöödialikkuse aadressil selliselt, et ma põhimõtteliselt „mingeid naljalugusid“ kõrgelt ei hinda. Võistlusel oli üks minu jaoks ülilahe naljajutt ja teine, mida liigitaksin sotsiaalse satiiri all ja sai samuti minult kõrgemad punktid.

Täitsa loetavate juttude seas on ka terve rida selliseid, mille juures jäid mõned nüansid häirima. Oli selleks siis veidi logisev narratiiv ja kohati rabe stiil („Riia keisririigi allakäik ja langus“, „Vampiiriprobleemi mõnetine lahendus“, „Evolutsioonikahjur“, „Mälestus igavesest eilsest“) või teatav üldine ebamäärasus ja selge eesmärgi puudumine („Tehing mälupangas“, „Taevas näeme“) või siis pikk heietamine keskset ideed mitte puudutavatel teemadel („Lumemarjaveri“, „Kuigi sa ise seda ei tea“, „Luua ja lummata!“) või rikub puänt ära kogu loo („Universumi ahvid“, „Väljaspool Linnuteed“, „Kirjatark ja Doktor“, „Kirke ehk kolm maailma“).

Mõnel puhul jääb mulje, et autor pole päriselt suutnud otsustada, mida ta siis lõpuks soovib kirjutada. Jutt „Käsikäes“ on kokku traageldatud erinevatest stseenidest, sisaldades põhjalikku informatsiooni maailma kohta ja siis korraga päris humoorikat kirjeldust ühest zombist surnuaial. Olnuks see zombi-jant keskse osana põhjalikumalt välja arendatud, saanuks täitsa kobeda teksti. Jutu „Rohelise kuninga tagasitulek“ hea potentsiaal jääb paraku realiseerimata, sest autor pole suutnud otsustada, kas kirjutada selline ehe, keel põses esimese kontakti lugu, mis leiab aset 18.sajandi Eesti maakolkas, suvalises talus nii nagu toonane talumees, -naine seda kogeda võinuks; või siis jutustada lugu, kuidas kunagi iidsel a’al toimunud müstiline juhtum mõjutab ebaharilikul moel veel tänagi sealsamas elavaid inimesi, kellega toimub mingi enneolematu seiklus, või sündmus. Selle asemel antakse meile kaks otsekui poolikut, omavahel kehvasti kokku traageldatud juttu, millest teine osa on pealegi pööratud veidrike jandiks.

Siis on selles teises „täitsa loetav“ portsus selliseid lugusid, millest on hea meel tõdeda, et autoril jutt tõesti jookseb. Lood on vägagi konkreetsed, oletan, et nende kallal on ka natuke (või isegi palju) vaeva nähtud ja kui mitte, siis tuleb tõdeda, et autoril on annet – andku minna, tehku tööd ja nähku vaeva ning ei jää tulemused tulemata. Need ei mõju abitutena, neid pole vaev lugeda. Näiteks „Ainult unenäos“, „Neaniskos“ ja „Muutus“ on sellised lood. Aga nendel lugudel on paar (minu jaoks) ääretult suurt ja ületamatut miinust. Esiteks on need osaliselt lihtsalt vastikust tekitavad. Olgu – ei saa välistada, et see ongi olnud autorite eesmärk ja sel juhul palju õnne – ära tegite! Teiseks on näiteks toodud lugudes sisuliselt olematu „päris ulme“ aspekt. Nii sedastab „Neaniskose“ autor juba oma loo alapealkirjas, et see on „ulmeliste sugemetega vagajutt“. Halloo!!! See on ulmejuttude võistlus, kuhu te oma tööd olete saatnud! Minu hinnangul see ei päde, kui lihtsalt mingile olemasolevale ideele, „loopojale“, moe pärast mingi üleloomulik või sürreaalne aspekt juurde poogitakse. Nii ei sünni ulme!

Kui siis loo lõppvaatuses korraga tegelaste uksele koputab Jeesus, kes osutub tõesti päris Jeesuseks – no andke andeks, aga minu meelest ei tee see jutust ulmet. Kusjuures rõhutan – see jutt võinuks tõesti vabalt olla näiteks psühholoogiline, väikeasula elu-olu ja inimesi portreteeriv ja analüüsiv tekst, miks mitte mingi mõistliku, realismi piiresse jääva puändiga, mis muutnuks selle heaks novelliks. Toimugu selle autori peas mistahes, see on tema isiklik personaalne probleem, pole minu asi ega pädevus mingit psühhoanalüüsi teha, tekstil on potentsiaali, kuid ma ei leia, et see oleks „päriselt ulme“. Sama võõristus valdab mind „Muutust“ lugedes. No mis ulme see on kui inimene muutub šokolaadibatooniks ja selle protsessi käigus kogeb füüsilist kahanemist, ilget tõbe ja köhib pähkleid? Sürrealism – palun väga, aga mitte ulme. Üks tuntumaid tänaseid Eesti autoreid, kes taolisi „täiesti lambist“ võtteid oma teostes kasutab, on näiteks Urmas Vadi. Loed ja loed täiesti argielulist lugu ja korraga on seal näiteks rääkiv mäger. See aga ei tähenda, et sa oled enesele teadmata kogemata ulmeromaani (või novelli) lugema sattunud.

Ma võiksin lausa eraldi kategooria teha ja nimetada sellesse lahterduvat materjali „puuduva žanritunnetusega tekstideks“. Ehk siis ulme ei väljendu mingis suvalises nihestatud sürrealismis. Nagu ma eelpool ütlesin – olmelised asjad peavad tunduma „päris“. Minult endalt on üks võhik kunagi raamatuesitlusel küsinud umbes sedasi, et millest ikkagi need ulmad tulenevad, et kuidas ma autorina oma ideid saan. Ja vot siin „see asi“ ongi – ulme ei võrdu mingite suvaliste ulmadega, see ei ole „pudeli põhjas päkapikkude nägemine“; ulme ei ole sürreaalne reaalsusnihe, hallutsinatsioon. Minu meelest pole see ka inimese šokolaadiks muutumise kirjeldus. Mis ei tähenda, et see või teine ei võiks olla hästi teostatud ilukirjanduslik tekst. Siia ritta võiks veel loetleda näiteks „Kuigi sa ise seda ei tea“, „Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud“, „Testamenditäitja“.

Selliseid häid tekste, mis pole minu meelest päris õigele võistlusele laekunud, oli rohkem kui üks. Näiteks „My Donna“ on krimilugu, „Üksi“ on selline kerge paranormaalse varjundiga melanhoolne jutuke – olukirjeldus, mitte ulmejutt, „Jaan, revolutsionäär“ võiks olla päris hea ulme kui vaid autor oleks oma fantaasia päris metsikuks valla päästnud; hetkel lihtsalt selline kummituslugu.

Ja siis muidugi need head ja väga head jutud, mida lugeda on nauding. Õnneks oli neid palju.

Minu personaalne edetabel

(Esikümne jutud siis sellises pingereas nagu mina nad oleks asetanud.)

„Käilakuju“ – lugu tulevikumaailmas toimetavatest dissidentidest, kelle eesmärgiks on totalitaarses süsteemis revolutsioon algatada. Seda lugu lugedes olin esimestest lõikudest peale kaasa haaratud – väga intensiivne jutt. Eriti meeldis mulle see ilmselge tulevikus oleku tunnetus, mitte lihtsalt kirjeldus, vaid justkui ise seal olemine. Mulle meeldib samuti selle loo struktuur – see ei ole lineaarne jutustus, vaid hüppab edasi-tagasi, luues seeläbi natuke suuremat pilti kui üksnes nüüd-praegu liin. Mis on minu meelest tõeliselt hea loo tunnus: ma lähen ahneks; anna mulle veel ja veel ja veel infot selle maailma kohta! Vahepeal oli mul lugedes hirm, et võibolla autor ei vea lõpuni välja, võibolla tuleb siingi mingi „puänt“, mis rikub terve loo. Aga õnneks mitte – kõik toimis lõpuni ja minul oli tunne, et olen just lugenud võidulugu. Kohtunike kogu kollektiivne tahe oli küll teistsugune, aga võistluse tipptekst on see igal juhul. (Minu isiklikul skaalal 10/10)

„Libakass“ – esimese ehmatusega loen: LAIBAkass... teritan silmi ja siis saan ikka aru, mis kirjas on. Loen ja mõtlen, et lugu, mis algab sõnadega: "Otu asetas hiire keset viie tee risti ning astus sammukese tagasi," on kas väga lahe või lootusetult nõme. Kaks hetke olen esimesel leheküljel veidi nõutu, et mis see siis nüüd on, mida ma loen, kuid siis saab lugu hoo üles ja autor ei võta enne jalga gaasipedaalilt kui lõppvaatuse „laupkokkupõrke“ järel (ja võimalik, et ka siis mitte). Ma naersin seda juttu lugedes, nii et silmad olid märjad. Ma ei mäletagi, millal ma viimati pärast Karlssoni lugude lugemist oleksin ühe raamatu või loo juures sedasi naernud. See oli niivõrd võrratu huumor! Mul on „ketserlik“ mõte, et niivõrd andekas autor võiks kirjutada lastejutte – jääb üle vaid loota, et see polnud ühekordne sähvatus, aga isegi sellisena väärib „Libakass“ kummardust. Naer on terviseks! (Minu skaalal 10/10)

„Sümpaatia“ – oli vast esikümne lugudest üks enim vastakaid arvamusi tekitanud tekst, mille osas ma ei salga, et selle sinna „upitamise“ eest kannan mina suurema osa vastutusest. Esimese hooga mõjus loo avastseen kui Eesti vaste „Elavate surnute“ teleseriaalile. (Lihtsalt vahemärkusena olgu öeldud, et ka RMK metsamajakeses ja Kose-taga metsatalus toimuv „Elavate surnute“ kloon oli võistlustööde seas täiesti olemas – „Päikese all“ – nii et kes zombisid armastab, võiks selle teksti ilmumist oodata.) „Sümpaatia“ plussideks on minu meelest selline loomulik Eestis toimuv üleloomulikkus – pole siin seda poppi etnoõudust, pole siin veidrat ponnistust, mis ei mõju usutavalt; on loodud oma „maailm“ – hea küll see on väike ja ma tahaksin hirmsasti natuke rohkem tausta saada, mis on minu puhul täiesti tüüpiline; tausta on alati justkui liiga palju (igavad lood) või liiga vähe (põnevad lood). Ja seal on huvitav keskne probleem ning veel üks nüanss, mida ei saa liigselt sisu reetmata välja öelda. Minu hinnangul väga hea jutt. Võibolla prohmakana tooksin välja asjaolu, et sõjalises konfliktis vaenlase territooriumil kogemata lastekodu hävitamine koos kaasnevate tsiviilohvritega ei saa olla ajendiks tuumalöögi andmisele. Aga see on lõppkokkuvõttes pisidetail – võibolla annavad avaldaja ja toimetaja andeks kui autor seda osa jutus korrigeerib? Samuti tuleks jutule minu meelest kasuks kui keskse antagonisti isik ja eesmärgid oleks natukenegi detailsemaks lahti kirjutatud. (Hinne 9/10)

„Ortoni isevärki avantüür“ – selle väga põhjalikult läbi mõeldud maailmaga aurupunk-jutu juures häirib mind vast enim asjaolu, et veel ca 1/3 juures pole justkui see „päris asi“ veel pihta hakanud. Käib kompamine ja adra seadmine. Küll aga kompenseerib loo teine pool selle täielikult. Seega tuleb selle jutu juures kindlasti kannatlikkust varuda ja see saab rikkalikult kompenseeritud. Minu parimate oletuste kohaselt on tegemist samaaegselt nii aurupungi kui alternatiivreaalsusega (või siis alt-ajalooga), milles Inglismaa analoog on sõjas Mandri-Euroopaga. Siin jutus on nii kellavärgiga roboteid, hiiglaslikke õhu-sõjalaevasid, jälitamist, aktsiooni, inimlikke probleeme kui üllatusi. Maailm, tegelased, miljöö – kõik toimib kooskõlas. Mitte küll minu lemmik, aga igati väärikas võidutöö võistlusele. (Hinne 9/10)

„Riisirahvas“ – minu jaoks isiklikult on nii õudus kui fantasy sellised žanrid, kus mind on raske veenda või enda poole võita. „Riisirahvas“ on näide tekstist, mis need alamžanrid omavahel oskuslikult põimib. Mul on lihtsam loetleda asju, mis mulle selle teksti juures ei meeldi: esimesed leheküljed käib üks heietamine, mis tekitab küsimuse, kus on ulme? Ei ole ju inglaste rännakumuljed Hiinas midagi üleloomulikku – jah, on võõras maa, võõras kultuur, kuid mitte ulme! Miljöö kirjeldamisel võiks ilmselt detailsemaks minna – heakene küll, haritud eestlane võiks teada, et riisi kasvatatakse sisuliselt vees (üleujutatud põllud), aga kui kirjeldus on mäekülgedel laiuvatest põldudest ja terrassidest tuleb juttu alles hiljem, siis on kerge hakata kujutlema lainjaid, kuldseid viljapõlde... Minu jaoks on paratamatu see, et kõik, mida on püütud õudsena (õõva, hirmu tekitavana) välja mängida, jääb üksnes vastikuks – jäle, mitte hirmus. Aga... Ja see on oluline! Tegemist on tervikliku, oma mütoloogia ja sisemise loogikaga jutuga. Mida on kaugelt enam kui suure osa tekstide kohta saaks öelda. Siingi on autor võtnud rahulikult aega lavakujunduse paika sättimiseks, aeglaselt pinge üles kerimiseks ja siis „läheb andmiseks“. (Hinne 8/10)

„Siis kui nad tulid“ – on kurb lugu sõjast, selle laastavast mõjust, mõttetusest. Lugedes läks tegelaste saatus korda ja samas tundub ka kuidagi veidralt päevakajaline, mõeldes tänase maailma konfliktidele ja pingetele. (Hinne 8/10)

„Apollo 18“ – on nagu pealkirigi ütleb Kuulendude teemaline lugu. Selline ehe vandenõuteooria jutt. Hea näide sellest, kuidas kirjade vormis saab päris hästi lugu teha. Ameeriklane ja hiinlane, mõlemad vastavalt oma riigi kosmoseagentuuride töötajad, suhtlevad salaja krüpteeritud kirjavahetuses vahetades informatsiooni, mis siis õigupoolest ikka toimus nendel kuumissioonidel. Puänt on lool minu meelest vägagi mõnus, samuti on suudetud luua õhustikku ja paranoia tunnetust. (Hinne 7/10)

„Esimene port“ – küberpunk jutt, mis oma sisu poolelt tõi mulle silmade ette „Valmistub esimene mängija“. Mõjus samamoodi natuke arvutimängu ümberjutustusena ja see on peamisi faktoreid, mis selle loo minu jaoks tüütuks muutsid. Häiris püüdlik estonglish loo alguses. Maailma üldisem kirjeldus jäi minu jaoks puudulikuks, mis nagu ütlesin eelnevalt on ju iseenesest hea loo tunnus – minus on tekkinud uudishimu. Tegemist sellise lihtsakoelise jutuga, mis on kirja pandud üle keskmise hästi. (Hinne 7/10)

„Riia Keisririigi allakäik ja langus“ – see on üks nendest lugudest, mis minule personaalselt valmistas raskusi. Ma saan aru, et kirjutajatele antakse soovitus mitte üle pingutada oma tekstide vormindamisega – igasugused viguritega fondid jmt. Oli ka võistlusel selliseid, mis üritasid olla „lahedad“, aga põrusid selles. Käesolev tekst nagu veel mõned teisedki, aga paistis silma vormindusega, mis oli lihtsalt häirivalt puudulik, et mitte öelda lohakas: lõikude vahel puudus igasugune „tühi“ õhk, mistõttu tekst mõjus ühtlase sõnademassiivina, mida on raske lugeda. Samuti tuleks hoolsalt kaaluda lõikude tekitamist – ülipikad lõigud muudavad samuti lugemist raskemaks. Need puhttehnilised asjad võivad muidu head käsikirja varjutada. Selles loos on koos alternatiivajalugu ja maagia. Natuke segasevõitu sehkendamist on omajagu, kuid kokkuvõttes moodustub siiski üle keskmise lugu. Veel ühe tähelepanekuna – Louis XIV oli Päikesekuningas, kuid ei elanud Suure Prantsuse revolutsiooni ajal. Ehk siis mõelgu autor enne avaldamist tõsiselt järele, mida ta selle faktiveaga peale hakkab (Hinne 6/10)

„Lumemarjaveri“ – nimetasin seda juttu juba ülalpool kui näidet liigsest, asjasse puutumatust heietamisest. Nõustun – ma ei ole väga kannatlik lugeja, ma tahan, et mul oleks huvitav algusest peale (või vähemalt suhteliselt ruttu hakkaks huvitav). Kogu õhustik ja sündmuste kulminatsioonini arendamine on ju hästi kirja pandud, kuid see moodustab minu hinnangul liialt suure osa teksti mahust. Ma ei ole absoluutselt rahul selle loo lõpuga – justkui oleks autoril mõtted otsa saanud, või tähtaeg kukkunud – kuidagi on vaja asi ära lõpetada. Niipea kui tekst tempo üles kruvib ja midagi õigupoolest juhtub, siis sisuliselt tõmbab autor joone alla ja – kõik. Nagu päriselt!? Ja lisaks kõigele eelnevale oli see samamoodi väga viletsa vormindusega tekst... (Hinne 5/10)

Jutud, mis ei jõudnud esikümnesse

Nagu näha on siin minu isikliku skaala hindeid, mis on kõrgemad kui esikümne lugudel. Mis teha – me ei ela ideaalses maailmas ja žüriiliikmete kollektiivne arvamus summeerus teistsuguseks edetabeliks. Igatahes loodan ma neid jutte näha mõnes järgmises Täheajas või Reaktoris (sh Tuumahiius) või kuskil mujal avaldatuna. Need on kindlasti seda väärt ja õnneks (või kahjuks) on nende autoritel ka vabamad käed oma lugusid kohendada – loodetavasti ikka paremaks!

„Tuuletallaja tasu“ – jutt, mis paraku jäi esikümnest välja. Minu jaoks selline mõnus, terviklik ennemuistne jutt. Kusjuures üks peamisi etteheiteid sellele loole oli muinasjutu sarnasus. Minu meelest nimelt see jutustamisviis – mitte liigselt heietatud, võrdlemisi lakooniline ja samas sujuv, on selle jutu puhul pigem plussid. Kui tuua välja parandamist vajavaid (kaalutluskoht, eksole, mitte käsk!) asju, siis näiteks anglitsismid (positiivne, meeter jmt) võiks asendada millegi arhailisemaga, samuti puänt võinuks võibolla veidi teravam ja konflikt vägevam olla. (Hinne 9/10)

„Kelle kehas?“ – krimiõudukas. See oli üks esimesi lugusid, mida lugesin ja esimesi, mille juures tekkis tunne, et sooh – võibolla ei olegi see lugemine nii lootusetult jube töö kui ma kartsin? Minu meelest on see päris nutikas jutt, kus võibolla õige veidi-veidi jääb vajaka keskse idee nö töömehhanismi selgitustest. Kõik on lihtsalt nii seepärast, et autorile tundus nii õige ja hea. Vaatan oma märkmeid ja sealt leian: lõpus oleks ikkagi veidi tahtnud mingitki selgitust, kuidas see kõik toimida võiks – olgu või mingit demonoloogiat või kvantvärki või tont-teab-mis-parateadust. Hetkel on jutt täitsa hea, meeleolukas, ilma liigse ballastita, kuid kõik on lihtsalt nii nagu on, sest autor arvab sedasi hea olevat. Sürreaalne on see lugu pigemini, mitte ulme. Kindlasti tasuks sellele loole leida avaldamiskoht. (Hinne 9/10)

„Sierra“ – hoogne militaarne märul miskil X planeedil lõksus olevast eriüksusest. Lühike jutt, ei mingit liigset ballasti, edasi on antud erinevate tegelaste vaatepunktist, lõpetuseks isegi väike puändike. Mulle meeldis – mõnus meelelahutus. Kui jällegi midagi enamat tahta, siis ehk veidi rohkem tausta maailmast. (Hinne 8/10)

„Uurija Haagi vaba nädal“ – loo avalausel on kõvasti potentsiaali mind lugejana täiesti välja lülitada. Võib ju mind snoobiks pidada või midagi, kuid see mida kuulsad välismaised „koomikud“ on nimetanud „riietusruumi lobaks“ mind personaalselt ei paelu. Suurim miinus selle teksti juures on ulme vähesus. Aga mind see ei häiri – olles nii „X-files’i“ kui „Fringe’i“ fänn, leian juba üsna ruttu end tekstiga samalt lainepikkuselt ja lasen end sellel põnevuslool kaasa haarata. Kui üldse midagi soovitada, siis võibolla veel veidike asju üle võlli ajada, rohkem ulmet sisse tuua. (Hinne 8/10)

„Kui õunapuud õitsevad“ – mul on elavalt meeles selle loo juures mind tabanud emotsioon... Kasutatud on (vähemalt minu jaoks) tavatut struktuuri: iga natukese aja tagant toimub justkui hargnemine, kus kirjeldatakse reaalsuse eri versioone, kasutades tekstis tähistusi A) märksõna ja B) märksõna. Seejärel kirjutatakse mõlemad lahti kuni järgmise hargnemiseni. Minu meelest on see ainuke võistlusele laekunud selline „diipleva soga“ piirimail balansseeriv nutikas tekst, mis väärib süvenemist ja läbi närimist. Ilmselt peaks autor mõndagi veidi konkreetsemaks ja selgemaks kirjutama, tasuks ka läbi mõelda, kas „lõputuid“ korduseid võiks ehk siiski vähem olla ja kas ilmtingimata on õige ja vale vahel otsustamine alati nii skemaatiline. Igal juhul tundus see maagia ja nõidumise teemaline lugu mulle selline, et soovitaks samuti avaldamiskohta otsida. (Hinne 8/10)

„Tagasipöördumine kummitavatele randadele“ – õudusjutt, mis on vormindatud justkui 19.saj jutustuse stiilis. Kordan ennast kui ütlen, et mulle ei mõju sellised „õudused“ hirmsa, vaid eemaletõukavana, kuid aktsepteerin seda, et lugu tervikuna oli hästi teostatud. (Hinne 8/10)

„Mis vaevab hundi südant?“ – see lugu läheb mulle hinge pealkirja poolest ja loomulikult minule kui koeraomanikule see sümpatiseerib. Nii et vastupidiselt kuulujuttudele, kohvi joomise eest ma lisapunkte ei andnud, kuid see libahundilugu suutis mind puudutada küll. Algus mõjus justkui kummardus Jack Londonile. Kurb lookene. (Hinne 8/10)

„Unemeel ja Põrgu“ – teine fantasy, mis mulle tõesti meeldis. Terviklik, oma mütoloogiaga, sissejuhatuse, teemaarengu ja lõpuga jutt. Vastupidiselt minu üldisele arvamusele, sobiks selle kohta isegi termin ’muinasulme’. On haldjaid, on maagiat, on kõnelev puu, surematu tegelane jne. (Hinne 8/10)

„Luua ja lummata!“ – vaatan oma märkmeid selle fantasyna mõjuva SF-düstoopia kohta: suhteliselt ilusasti, melanhoolselt kirja pandud olupildike. Midagi erilist ei juhtu, midagi olulist ei muutu, kriisi ei tule, maailma ei päästeta ja see ei lähe ka hukka. ’Pildike’ on see õige iseloomustav sõna selle loo kohta - see on pigem staatiline, mitte dünaamiline jutt. Ausalt öeldes jäi mulle teise kolmandiku vältel veel segaseks, kas see lugu nö läheb ka kuhugi või ongi pigem selline olupildike. Mis on keskne probleem, kriis, draama? Kui välja arvata see, et kõik on nii üleüldiselt pekkis...? (Hinne 8/10)

„Mister Higginsi õpetus“ – lugu, mida ma kvalifitseeriksin kui sotsiaalset satiiri. Samuti võiks seda lahterdada nn tuumapungiks. Perekond sõidab Californiast New Yorki muuseumi külastama. Ees ootab üllatus. Lühike, hoogne tekst, natuke anekdoodi tunnustega. (Hinne 8/10)

Lisaks oli veel 7 juttu, millele andsin oma skaalal hindeks 7/10 ja 10 lugu, mille hindeks said 6/10 ehk siis minu silmis üle keskmise taseme jutte oli kokku omajagu. Välja olen jätnud siit need lood, mis minu hinnangul tõesti kohe kuidagi ulmeks ei kvalifitseerunud, olid nad siis head või mitte. Niipaljukest peab ikka oskama žanrit tunnetada, et tulemus oleks ulmelugu.

Oli igati hea saagiga võistlus. Aitäh veelkord autoritele, korraldajale ja kolleegidele žüriist!


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0997)