Olgu alustuseks öeldud, et ma pean end jätkuvalt suhteliselt kehvakeseks lühijuttude lugejaks. Aastate jooksul olen ma lugenud ilmselt oluliselt enam juttude arvustusi kui jutte endid, sest suuremalt jaolt loen ma omast vabast ajast ikkagi asju, mille lugemist ma naudin ja enamasti on need romaanid. Isegi näiteks kultusantoloogiatest „Lilled Algernonile“ ja „Diogenese latern“ on mul enamik lugudest lugemata. Samas aga olen avastanud peamiselt tänu jutuvõistluse žüriisse sattumisega, et olen tegelikult nö ametialaselt võimeline jutte lugema. Isegi päris suure koguse korraga.
Jutuvõistlus oli positiivne kogemus ja kui siis Frau Loide (Reaktori peatoimetaja) nõudlikult uuris, kas ma oleksin vabatahtlikult valmis hakkama Reaktori kirjasaatjaks lugude arvustamise rubriigis, olin muidugi lahkesti nõus. Motiiviks on eeskätt see suur ja tänuväärne töö, mida Jüri Kallas ja Tõnis Hallaste on juba pikemat aega teinud, lugedes iga kuu läbi Reaktori jutte ja nende kohta midagi kommentaariks kirjutades. Ma loodan, et ka autorid on neile tänulikud (isegi kui kriitikaga ei nõustu või see kuidagi haiget on teinud) – ma ise vähemalt olen tänutundega lugenud arvustusi kahele enda jutule, mis sel perioodil on Reaktoris avaldatud.
Niisiis püüan nüüd kohusetundlikult lugeda ja midagi loetust arvata. Olgu siis öeldud, et teen seda täpselt samamoodi nagu hindasin jutuvõistlusele laekunud töid: kirjutan üles oma mõtted ja emotsioonid, küsimused ja kommentaarid nagu need lugedes pähe turgatavad. Ja täpselt nii subjektiivselt kui mulle parasjagu tundub. Vabandada ei kavatse – igaüks, kes oma loo on avaldamiseks saatnud, peaks olema piisavalt täiskasvanu, et arvustus vastu võtta. Siia panen lõppu hinde 10-palli skaalal ja kui viitsin siis kopeerin asjad BAASi (seal siis loomulikult 5-palli skaala). Hindeid tuleks tõlgendada selliselt, et vahemik 4...6 on selline keskmine tase. Alla 4 jäävad hinded viitavad siis sellele, et loetu (eriti) ei meeldinud. 7-8 märgib juba päris head ja 9-10 näitavad siirast vaimustust.
Siit nad siis tulevad – 2019.a aprillikuu juttude arvustused:
Ei saa jätta nimetamata täiesti ajuvaba pseudonüümi. Ütlen seda, olles ise „arbitraarse Ida-Saksa kirjanikuna“ teravalt teadlik kriitikast, mille olen enda pseudonüümi aadressil saanud... Kuid mööndustega ühinen nende kommentaatorite leeriga, kes ütlevad, et kui on pseudonüüm, siis vähemasti olgu normaalne inimese nimi. Meil on näiteks pseudonüüme, mis koosnevad kodaniku eesnimest ja väljamõeldud perekonnanimest (Indrek Hargla, Mairi Laurik jt) on ka neid pseudonüüme, millel pole kodanikunimega mingit pistmist (nt Siim Veskimees, Jaagup Mahkra) ja siis on need, kelle pseudonüüm polegi nimi (Maniakkide Tänav, Bix Pokupoeg, Paadikapten jt). Maniakkide Tänava puhul on üldsus ilmselt leppinud sellega, et tegemist on kaubamärgiga, mis on juba nii pikalt-laialt kasutust leidnud, et selle muutmine oleks arvatavalt liialt segadust põhjustav, aga... Ma saan aru algajate autorite (või miks ka mitte nii algajate) soovist varjata oma identiteeti – mul endal oli üks paljudest kaalutlustest see, et kui tuleb läbikukkumine, siis võin anonüümselt lavalt kaduda ja keegi ei peagi teada saama, kes tegelikult Weinbergi nime taga oli. Aga... Näha autori kohal sõnapaari ’Müütiline Inimkoi’ tekitab küsimusi. Kas see peaks olema mingi nali? Kas see tekst on ka mingi nali? Kas selle inimese minapildiga on kõik ikka korras...?
Ehk siis – ma saan hästi aru, et see siiani ei ole jutu arvustus. Aga... See ei ole ka autori kui inimese arvustamine! See on kriitika valitud pseudonüümile ja kui sa tuled lagedale sellise (või mistahes teistsugusega), siis oled sa kõik täitsa ise välja teeninud, mis selle kohta öeldakse ja arvatakse.
Loo juurde siis.
Stseen, laast...? Ma olen natuke raskustes selle "loo" määratlemisega, sest minu meelest pole siin üldse lugu kui niisugust. Jutt algab täiesti suvalisest kohast, jätkub sama suvaliselt ilma igasuguse teema-arenduseta ja lõppeb mittekuhugi. Kui nüüd võtta tõsiselt pealkirja (mida loomulikult pole võimalik tõsiselt võtta), siis on tegemist katkendiga mingist romaanist. Minu soe soovitus – kui terve see "romaan" on sama seosetu, võiks tõsiselt kaaluda selle sahtlipõhja peitmist. Või siis ainult suht salaja, väga väikeses kõrget kunsti hindavas seltskonnas käsikirjalise, riisipaberile läbi mitmekordse kopeerpaberi paljundatud koopiate ette lugemist ja põranda-alust levitamist...
Otsides loo juures plusse – noh, autor vähemasti on võimeline moodustama lauseid. Dialoog on ka nagu täitsa olemas. Lugemine ei tee selles mõttes haiget, et oleks mingi eriliselt jube ja konarlik, algeline lauseehitus vmt. Aga ma loen ja nendin, et ilmselgelt ma ei ole sihtgrupp – minu jaoks täiesti mõttetu tekst... Kui tahta katkendit serveerida iseseisva jutuna, siis peaks see ikkagi moodustama mingisugusegi alguse, keskpaiga ja loogilise kokkuvõttega liini suuremast tervikust. Või siis olema isutekitaja (teaser) selle romaani lugemiseks, millest katkend on võetud.
Ei tekkinud isu. No kohe üldse ei tekkinud. Ja kui mõelda, et ainsad ulmelised momendid näikse olevat kuskilt ei-tea-kust-ja-ei-tea-miks ilmunud "kakakarva kuradike", kel puudub jutus tegelasena igasugune kandev roll, sümbolit või mingit muud tähendust sel ka pole; samuti jääb lookese alternatiivajaloolisus minu jaoks hoomamatuks; siis tahes-tahtmata tekkib küsimus – kus on ulme? (3/10)
Ma võlgnen Arturile vahest ehk isegi kõige mõnusamad koostöökogemused juttude toimetamise osas. Artur pole kunagi tagasi kohkunud minu juttude „lahti harutamisest“ ja pulkadeni läbi tuuseldamisest. Ma ilmselgelt ei küündi päris samale tasemele sisulise ja vormilise analüüsi poolest, mida ta ise on mulle tagasi sidestanud.
Kuskil planeedil on mingid jubedad elukad, kes inimesi söövad, aga kelle eest saab varjuda, jäädes liikumatuks – peategelane kaotab oma sõbra neile elukatele. Päris jube jutt...
On planeet, on elukad, on mees, naine (lapseootel), on pingeline situatsioon, nagu mingi lõpp oleks ka... Selle loo (või siis situatsioonikirjelduse, sest tegelikult on olemuselt siiski tegu kõigest natuke tummisema laastuga) põhilisteks tugevusteks ongi meeleolu, õhustiku loomine. Selles mõttes on see paine, hirm ja pinge täitsa edukalt välja tulnud. Mis stiililiselt vajaka jääb, on see alguse põiklemine mineviku ja oleviku vormi vahel. Nõus - on tekste, kus autor ongi valinud selle võtte, et pinge kruvimise hetkel läheb minevikult üle olevikule ja kui jälle sündmustik maha rahuneb, läheb minevikule tagasi. Siin alustab autor mineviku vormis, läheb siis üle oleviku vormile ja jääbki selle juurde, ka siis kui loos tulevad hetked, mil toimub justkui pinge leevendus.
Kui ma püüan kokku võtta jutu suurimad plussid enda jaoks, siis veelkord – õhustik. Õudust on neetult raske kirjutada, nii et see oleks õudne ka kellelegi, kes on – ütleme vanem kui 5-6 aastat. Kõik need tondid, kummitused, poltergeistid ja deemonid – phähhh... No pole õudne! Ei saa parata. Aga kui õudus tuleneb mingist SFi butafooriast: elukad, tulnukad, pinge, teadmatus, ootamine, õudse ja ebameeldiva lõpu ootus, siis see mõjub.
Suurim miinus on jutul see, et terviku loomiseks oleks vaja rohkem tausta, rohkem detaile, rohkem tegevust. Hetkel võibki mõistatama jääda, et mis värk siis lõpuks oli. Natuke nagu läbi uduse klaasi antakse seda asja. (5/10)
Tõlkejutt. Teagi – kui palju ja kes võtaks vaevaks autorile tagasisidestada, mis tema loomingust arvatakse...?
Alustuseks on siis olukord, et paljastuhnurid on välja suremas; Kenyas kaob viimase tuhnurite koloonia lähedusest ühe külakese ca 2000 elanikku. ÜRO saadab eksperdid uurima, mis värk on.
1) See jutt on tüüpiline näide sellest, et ca 1/2 juttu on läbitud ja ainus vihje, et üldse toimub miskit ebatavalist, on seesama 2000 inimese kadumine. Ehk siis ebaproportsionaalselt suur maht läheb sissejuhatusele ja "asja juurde" jõudmiseni.
2) Lugedes leian end mõtlemast, et tegelikult oleks päris värskendav kui ma ei peaks lugema tegelaste tutvustusi stiilis "umbes 60-aastates, punase näo ja valgete juustega paks mees". Ma ei tea - kui see on jutu sisu seisukohalt üldse oluline, et tegelane on selline nagu äsja näiteks toodud, võiks see olla serveeritud kuidagi teisiti... Näiteks - "tegelase X suur kogu paistis eemalt põõsa vilust, kus ta oma punaselt näolt higi pühkides tegi märkmeid oma nutitahvlisse." Või midagi sihukest. Et poleks nii skemaatiline. Mitte, et ma ise poleks samamoodi oma tegelasi kirjeldanud, eksole :)
3) Poole jutu peal ootan veel huviga, mis teema siis nende tuhnurite ja kadunud inimestega on. Aga tunnen, et mu kannatus hakkab katkema... Kauaks seda uudishimu jagub? Ja kas lõpp on seda kannatlikkust väärt?
4) Lõpp ongi selline nii-ja-naa. Müsteerium selgitatakse ilusasti ära. Ei hakka seda siin reetma, et lugejail oleks omal kah mingigi rõõm. Ma olen õige natukene pettunud. (6/10)
Ander Skarp on autor, kelle tekstides on mingi omapärane nihestatud reaalsus. Mõnes tekstis on rohkem nagu sürrealismi kui ulmet, aga see on puhtalt subjektiivne tunnetus. Käesolev jutt on siis sellest, kuidas külapoiss Joona meisterdab vanaisa talu laudas jõemudast golemi ja kuidas ta selle kogemata ellu äratab ja mis siis edasi saab. Ladus ja lihtsalt loetav jutuke. Minu meelest ilma ülearuse heietamiseta.
Kriitika pool...
1) Mind kohutavalt häirib õigekirja poole pealt selline lähenemine otsekõnele, kus ei kasutata lause alguses suurt algustähte. Näiteks:
Joona kehitas õlgu: „mängus oli vaja joonistada maha suur pentagramm ning igasse pentagrammi tippu lisada üks peotäis muda. Siis ma lugesin võlusõnad ja...”
„Ah võlusõnad, jah?” muigas vanaisa: „need on ühed huvitavad mängud sul, mida sa mängid. Minu vanaisa rääkis alati, et krati tegemiseks tuleb kratile loovutada kolm tilka verd ja siis ärkab põrguline üles."
Lause algab ikka suure tähega. Isegi kui see on lause, millest üks osa on otsekõne. Joona kehitas õlgu: "Mängus oli..." Aga olgu - see on toimetaja tegemata töö. Kuid kirjutaja võiks ise ka selle lihtsa asja meelde jätta ning toimetajat mitte päriselt kirjavigadega üle ujutada...
2) Mis võrdlus??? "...et oleks silmad ette teinud ka kõige atleetlikumale neegerjooksjale."
Justkui valged inimesed või kollased ei saaks olla atleetlikud ja jooksjad? Kuidagi on selle lausejupi juures tunne, et ma olen sattunud lugema mingit 1950.aastatel kirjutatud asja. Ning ei – ma ei kavatse siinkohal laskuda diskussiooni sõna 'neeger' sobilikkusest või sobimatusest, rassistlikust olemusest või selle neutraalsusest eesti keeles. See teema on ikka igaühe isiklikus peakujus (või -sisus) kinni. Minu jaoks on see lausejupp lihtsalt anakronistlik, arhailine. See ei ole enam 21.saj eesti keel. Kui see oligi autori taotlus - siis palju õnne, tehtud! Aga mis võiks olla selle taotluse kandev, oluline roll loo seisukohast?
Nii – kriitikat on nüüd kõvasti saanud. Samas mulle päris meeldib selle loo lõpplahendus, kuidas korraga muutub laudanurgas valmis meisterdatud golemi-jurakas globaalsete mõõtmetega probleemiks. Kahju natuke, et lugu sellel kohal otsa lõppeb. (7/10)
Teine tõlkejutt aprilli-numbris. Alustuseks dialoogikeskne jutt... Lugeda on täitsa ladus, aga ca 1/2 peale on põhiline probleem selles, et lugu on igav. Ja kui siis hakkab midagi juhtuma, johtub see asjaolust, et teadlane käitub nagu mingi lollakas – jätab ajakirjaniku järelevalveta ülikalli ja potentsiaalselt ohtliku laboriseadmega. Järgneb suurem kogus sehkendamist kuni lõpuni, mis paneb mind isiklikult lihtsalt õlgu kehitama.
Tulevikku vaatamise masin on iseenesest ju päris intrigeeriv idee. Aga et siin keskendutakse niivõrd triviaalsetele teemadele, nagu professori ja tolle õpilase omavahelised suhted ja et professor käitub nagu emotsionaalselt ebastabiilne teismeline...?
Kui nüüd tõsiselt otsida positiivset kah, siis lool on olemas sissejuhatus, teema areng ja kokkuvõte. Kuigi ilmselt olen ma liiga rumal, et päris lõpust (puänt?) mingit tõelist naudingut tekkida saaks. Mulle ei meeldi sellised lõpud mitte üks raas, kus tehakse justkui kõik eelnev tühiseks. (5/10)
Natuke melanhoolne jutuke Veenuse terraformimisest. Või noh – mitte niivõrd terraformimisest kuivõrd hõljuvate platvormide ehitamisest – miski kosmoselaeva meeskond tegeleb Veenusel terraformimise projekti alustamisega. Keegi Peter, kes on vastava tehnoloogia välja töötanud ja veel mõned.
1) Üldiselt on täitsa ladusalt loetav tekst. Minu silmis on päris suur pluss juba see, et alguses ei lähe mingi ebaproportsionaalselt suur maht heietamisele ja nö nuppude paika seadmisele. Samuti on mõistlik lahendus, et kohe esimestest lausetest on selge, millega tegemist - SF, Veenuse maasarnastamine jne
2) Mulle meeldib selle loo sihuke natuke nukker, melanhoolne alatoon. Mitte selline vapper, optimismist pakatav "pioneeride palee seiklusjutt", vaid pigem just tagasihoidlikkus ja rahulikkus. Autor polegi ilmselt eesmärgiks püstitanud mingi märulipõneviku kirjutamist. Ja niisugusena on täitsa OK.
3) Puudujääkide poolest nimetaks mõnetist hüplikkust. Näiteks ühel hetkel on ilma sissejuhatuseta keegi tegelastest Lizaks nimetatud - kes? Kapten, kellest eespool juttu oli või veel keegi kolmas-neljas...? Heakene küll - see saab natuke aega hiljem selgeks, et Liza pole kapten, aga kes ta siis on? Samuti mõjub üleminek minevikumeenutusele seoses Sofiaga kuidagi traageldusena - ilmselt saanuks seda teematki puistata rohkem jutu muude osade vahele laiali ja siis see lõpp, eksole. Mingis mõttes arusaadav - puändi ja sisuloogika mõttes oligi oluline, et sinna sedasi hüpatakse. Aga, aga... :)
4) Lõpp muidugi mõjus tuttavlikult, sest ma olen näinud sama loo selles tähenduses järge, et tegevustik toimub samas maailmas, aga palju aastaid hiljem. Konkreetselt käesoleva loo kontekstis tahtnuks mina näha natuke rohkem lahti kirjutamist.
Üldises plaanis tugev keskmine lugu. Kindel pluss on see, et minus tekkis huvi – ma tahaks rohkem selle maailma ja tegelaste kohta teada kui autor hetkel pakub. (7/10)
* * *
Kokkuvõttes ütleks nii – ma ei ole väga kannatlik lugeja. Kui mul hakkab igav, siis hakkab minu hinnang jutule kiiresti langema. Ma ei viitsi lugeda pikki heietusi, mis pole huvitavad. Mingisugune jutu kirjutamise loogika võiks olla selline: mida lühem, seda kiiremini peab huvitav olema. Tänapäeval konkureerivad inimeste tähelepanu pärast nii paljud asjad, et kui sa teed mõneleheküljelise jutukese, siis on patt kulutada 1/2 või 2/3 selle mahust „nuppude mänguväljale paigutamiseks“. Oleks siis veel, et nupud ja mänguväljak ja nende ajalugu on kuidagi eriliselt huvitatavad ja annavad vihjeid selle „päris asja“ kohta, mis kohe-kohe tulemas on…
Teine asi on ulme proportsioon ulme jutus. Kui küsida, mida jutust otsin, siis kõige üldisemas plaanis: midagi erilist. Ma tahan, et see oleks huvitav jutt. Ja loomulikult on see väga subjektiivne, varieerudes inimeseti ning üksikisiku tasandil isegi aastaajast, kellaajast, täis või tühjast kõhust sõltuvalt. Aga korrates iseennast – ma ei ole (enamasti) rahul lihtsalt ulmesugemetega. Vaja on, et elulised, olmelised teemad-nähtused (nt inimsuhted, väärtushinnangud, emotsioonid) tekstis tõukuks kirjutaja elukogemusest (et tekst mõjuks ühest küljest „päris“ asjana; et tulemus poleks naiivne ja piinlik) ja heas ulmetekstis peab neile lisama fantastilised ideed, misjärel saadud kooslust tuleb esitleda läbi põneva loo.
