Täna oli koolis üle pika aja normaalne päev. Mitte selles mõttes, et seal midagi normaalset oleks tehtud, aga täna kuulutas riigikaitse õps välja kevadise laagri. Kolm ööpäeva metsas, kaugel tsivilisatsioonist ja kõigest, mis võiks segada. Olin kuulnud, et sellised asjad toimuvad, aga mul polnud õrna aimugi, millal see õnnis hetk minuni jõuab. Nüüd ma siis tean. Neli pikka kuud tuleb veel kannatada, aga see on tühiasi selle kõrval, kui kaua ma juba oodanud olen. Ja palju lihtsam on oodata, kui tead, kaua veel ootama peab.
Eeloleva ootuses jookseb mõnus surin üle selja. Pean pingutama, et suunurgast ei hakkaks ila tilkuma. Kui keegi seda märkaks – ja keegi kindlasti märkab –, saaksid nad jälle tükk aega minu üle irvitada. Veidriku üle, lollikese üle, kes on neile nii palju lõbusaid hetki pakkunud ning aidanud pikki ja igavaid koolipäevi sisustada. Igas klassis on oma heidik, keda mõnitatakse ja kiusatakse. Meie klassis olen see mina. Ma vihkan neid kõiki. Mitte et kõik mind kiusaksid, aga sellegipoolest. Isegi need, kes ise ei kiusa, vaatavad enamasti hea meelega pealt. Nii et jah, ma vihkan neid kõiki.
Olen nii oma mõtetesse süvenenud, et ei kuulegi, mida see kapral Heinsalu räägib. Rebin ennast jõuga meeldivatest mõtetest lahti ning püüan keskenduda. „… ja pidage meeles – mitte mingit virisemist! Teete seda, mida kästakse, sööte seda, mida kästakse ja magama lähete siis, kui kästakse. Mingeid öised ekskursioone omapäi ei korralda. Ma pean ennekõike silmas poiste visiite tüdrukute telki. Mitte minu laagris!“
Noh, selles osas peab kapral arvatavasti pettuma, kui ta just relvastatud valvet telgiuksele ei pane. Ma loodan, et ei pane. Ma loodan, et mu kallid klassikaaslased ei pea meie kalli kaprali hoiatust millekski, ning kolavad öösel võimalikult palju ringi. Ja niipalju kui ma neid tunnen, siis kindlasti kolavad. Kasvõi lihtsalt sellepärast, et kapral keelas selle ära. Nad kõik on nii ettearvatavad. Selleks et saada neid midagi tegema, tuleb see lihtsalt ära keelata. Ja see sobib mulle.
Tunnikell lõpetab kaprali manitsused ja lubaduse edaspidi laagrist lähemalt rääkida. Mida ta veel meile öelda kavatseb? Ma eeldan, et kogu selle aja, mil ma ei kuulanud, vatras ta kõigest sellest, mida me laagris tegema hakkame ja mida me kindlasti teha ei tohi. Vanameest tundes oli seda osa, mida teha ei tohi, kindlasti rohkem. Tegelikult ta täitsa meeldib mulle. Selline vana kooli mees, kelle jaoks elu on must-valge. Tohib-ei tohi, peab-ei pea. Kord peab kogu aeg majas olema.
Tegelikult on mul temast natuke kahju ka. Peale esimest riigikaitse tundi uurisin välja, et kapral on sõjaväes praktiliselt kõige madalam auaste, sealt allapoole jääb ainult reamees, kes on sisuliselt teiste jalamatt. Nii et üks aste jalamatist kõrgemal. Kuna silma järgi on vanamees umbes kuuekümneaastane, siis on see minu arust üsna nutune karjäär. Ja tagatipuks saadeti ta veel meiesuguseid idioote õpetama. Ei tea, kas keegi teine ei tahtnud ja siis talle lihtsalt öeldi, et sina lähed? Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Kohati mulle tundub, et ta täitsa naudib seda, kuidas ta sirge seljaga, sõjaväevorm seljas, klassi ees edasi-tagasi marsib.
Kaks tundi on täna veel, aga mul pole mingit tahtmist seal istuda. Üle pika aja on mu pea täis meeldivaid mõtteid ja ma tahan neid rahulikult kuskil edasi mõelda. Kuskil, kus keegi mind õpikutega ei loobi, jalaga ei togi, pedeks ja hermafrodiidiks ei sõima. Torman tagasi vaatamata treppidest alla, jään fuajeesse ukse kõrvale seisma ja teen näo, et näpin oma telefoni. Kui turvamees korraks kõrvale vaatab, libisen nagu vari uksest välja ja läinud ma olengi. Vaba. Vähemalt selleks päevaks.
Kraabin taskupõhjast sinna kogunenud mündid kokku ja nendin heameelega, et mul on peaaegu neli eurot. Kõnnin enesekindlalt tee peale jäävasse väikesesse keldripoodi sisse ja ostan karbi searibisid punases marinaadis. Marinaad on muidugi vastik, aga õnneks saab selle maha pesta. Käib kah. Mul pole viitsimist kuhugi suuremasse poodi minna, tahan juba oma mõtetega üksi jääda.
Vanaisa on kodus, aga tema mind ei sega. Ta isegi ei küsi, miks ma nii vara kodus olen. Meil on vanaisaga vaikiv kokkulepe, et mina ei sega ennast tema asjadesse ja tema ei sega ennast minu asjadesse. Siiamaani on see suurepäraselt toiminud. Kui ema kümme aastat tagasi kaduma läks, tahtis lastekaitse mind lastekodusse panna, sest kuueaastane laps ei saa ju ometi üksi elada. Oma isa pole ma kunagi näinud ja mul põle õrna aimugi, kas ta üldse eksisteerib. Nojah, bioloogilises mõtte pidi ta vähemalt kunagi eksisteerima, aga ma pean silmas seda, et kas ta ka tänasel päeval veel kuskil olemas on.
Vaatamata sellisele ootamatule ja traagilisele olukorrale ei pidanud ma siiski lastekodusse minema, sest vanaisa – ema isa – võttis mu enda juurde. Mitte et ta sellest vaimustatud oleks olnud, aga nagu ta ennast väljendas – „ta ei saa ju lasta oma liha ja verd mingite võõraste värdjate poolt üles kasvatada.“ Ise ei üritanud ta mind kunagi kuidagiviisi „kasvatata“, mille eest ma olen talle ülimalt tänulik. Nii et me sobisime vanaisaga suurepäraselt.
Ka nüüd istub vanaisa elutoas ja vaatab telekast mingit mõttetut saadet II maailmasõjast. Ma pole päris kindel, et ta seda saadet tegelikult ka vaatab. Pigem tundub, et ta lihtsalt istub teleka ees midagi kuulmata ja nägemata. Ta ei pööra isegi pead, kui ma elutoa uksest mööda kõnnin. Lähen kõigepealt kööki, võtan koolikotist karbi searibidega, tirin karpi katva kile pealt ära, keeran kraani lahti ja loputan ribisid pikalt ja põhjalikult, kuni marinaadist ei anna enam tunnistust muu, kui kergelt hapukas lõhn. Noh, sellega saan ma hakkama. Loputan ka karbi üle, viskan ribid karpi ja lähen oma tuppa. Keeran igaks juhuks ukse lukku, kuigi olen peaaegu kindel, et vanaisa siia ei tule. Ta pole vist vähemalt kolm aastat minu toas käinud.
Viskun koos riietega kõhuli voodile, võtan karbi ribidega omale nina alla ja hakkan maiustama. Marinaadis ligunenud ja kraani all loputatud siga pole küll päris see, aga raskel ajal peab rahul olema. Kui olen viimase kondi rahuldusohkega kõrvale pannud, keeran ennast selili, sirutan nii kõvasti, et kondid ragisevad, ja keskendun mõtetele eelseisvast laagrist. Siin ei pea ma kartma, et keegi mu mõtetega automaatselt kaasnevat suunurgast nõrguvat ila näeks ja näpuga näitaks. Siin saan olla mina ise.
Andre on mu koolikoti sisu mööda klassipõrandat laiali loopinud ja nüüd jälgivad kõik irvitades, kuidas ma nohinal, nina maas, asju kokku korjan. Ma ei vaata oma kiusajate poole, kuid seda suurem torm möllab mu sees. Kaks kuud veel. Kaks kuud ja kolm päeva, kui päris täpne olla. Ma kannatan selle ära. Kättemaks saab magus olema. Maitsekas, kui nii võib öelda. Ha-haa. Vaatan veel rohkem maha, et teised ei märkaks rahulolevat naeratust mu näol. Nad ei tea, mis neid ees ootab, nad ei tea, kuidas kell tiksub, iga sekundiga lõpule lähemale.
Keegi või miski seisab järsku mu ees. Ma ei tõsta pead, vaid piilun langetatud laugude alt. Seesama Andre on otsustanud, et asjade laialiloopimisest on päeva meelelahutuseks vähe. Nüüd seisab ta minust paarikümne sentimeetri kaugusel ja on ilmselge, et tal on midagi plaanis. Ma ei pea kaua ootama. Järgmisel hetkel haarab ta ühe käega mu õlgadeni ulatuvatest juustest, teisega haarab maast mu pooltühja koolikoti ning surub koti mulle pähe, nii et mõned asjad taas välja kukuvad, mõned aga lihtsalt mulle pähe pidama jäävad. Kuulen hirnuvat naeru ja Andre mõnitavaid sõnu: „Fuih, räpakoll! Kas sa mõnikord oma juukseid ka pesed või? Mu käsi on nüüd nii räpane, et pean selle puhastamiseks vist hapet kasutama. Peaks keemia õpsilt küsima, kas tal on midagi, mis sita maha võtab, aga nahka ära ei põleta.“
Veel suurem naerupahvak. Olen täiesti kindel, et nüüd naeravad juba kõik, isegi need, kes enne eemale hoidsid. Olukord on lihtsalt nii naljakas, eks? Võib-olla naeraksin ka ise, kui kott oleks tõmmatud kellegi teise pähe ja kui Andre sõnad oleks mõeldud kellelegi teisele. Aga need on mõeldud mulle ja ma olen sellest tereavalt teadlik. Sikutan koti ettevaatlikult peast ja hakkan uuesti asju sinna sisse korjama. Ma ei tõsta endiselt pead, kuid isegi selles asendis näen ma Andre pakse kintse endast meetri kaugusel. Need peaks päris hästi mekkima. Vahest pisut liiga rasvased, aga sellele vaatamata nauditavad. Mitte miski ei saa noore liha vastu. Andre tagant paistavad kellegi kepitaolised ülikitsastesse teksadesse surutud jalad. Arvatavasti Madis. Keegi peaks talle ütlema, et selline kondibukett ei peaks kandma nii kitsaid teksaseid, sest see näeb lihtsalt rõve välja. Nagu luukerele oleks püksid jalga pandud. See ei tekita isegi isu, vaid ainult vastumeelsust. Aga keegi ei ütle talle, sest Madis pole heidik nagu mina, kellele võib öelda kõike, mis sülg suhu toob.
Selliste apetiitsete mõtetega korjan oma asjad kokku ja lähen istun oma kohale. Kohe algab tund ja ma ei taha, et õps mind siin koogutamas leiab. Kindlasti arvab ta, et pillasin ise kõik need asjad maha ja siis saan pikalt kuulata, kuidas ma peaksin oma asjadega hoolikamalt ringi käima. Tänan ei.
Ainult üks märksõna – homme. Homme on see päev, mida ma neli kuud oodanud olen. Ma ei tea, kuidas teistega on, aga mina olen igatahes valmistunud. Mitte tavalises mõttes valmistunud, aga vaimselt. Mu hinges valitseb nii meeletu ärevus, et kardan, et see paistab välja. Kaalusin hommikul isegi koju jäämist, et oma mõtetega üksi olla, aga jõudsin lõpuks otsusele, et kõige parem oleks ikkagi kooli minna ja päeva nautida. Just – nautida. Ma pole nautinud mitte ühtegi koolipäeva, kui võib-olla kõige esimene välja arvata, aga siis olin ma veel nii noor, loll ja roheline, et see ei lähe arvesse. Aga tänast päeva kavatsen ma nautida.
Kõik „väljavalitud“ on ilusti kohal. Ennekõike muidugi see rasvane Andre, aga ka Marek, Sten ja Daniel. Saan ka ise aru, et see oli väikest viisi sooline diskrimineerimine, kuna nimekirjas on ainult poisid, aga kui ma tahan oma kättemaksuplaani järgida, siis on just need nimed, kellele pean keskenduma. Olen küsimärgiga nimekirja lõppu lisanud ka Elizabethi – just nii kirjutataksegi, nagu mingi kuradima inglise kuninganna –, aga ma pole kindel, kas mul tema jaoks aega jääb. Ta oleks selle muidugi täiega ära teeninud, sest iga kord, kui ma talle liiga lähedale satun, veab ta tähendusrikkalt ninaga ja teeb äärmist vastumeelsust väljendava grimassi. Okei, ma ei hakka eitama, et pesemine pole minu tugevam külg ja mu juuksed ning rõivad näevad välja, nagu poleks need vähemalt kuu aega seepi ja vett näinud. Mis, muide on tõsi. Aga see ei anna talle õigust seda mulle nii ilmekalt nina alla hõõruda. Minu arust haisevad tema küünelakk, juuksevaht ja lõhnaõli täpselt sama rõvedalt, aga ma ei ütle midagi. Vastik tibi.
Aga nagu ma ütlesin, ei pruugi mul tema jaoks aega jääda. Oleme metsas küll kolm päeva, aga aega on mul reaalselt ikkagi ainult üks päev. Tegelikult öö. Päeval olen ma tavaline kümnendik, kelle olematu karjääriga kapral Heinsalu on metsa vedanud, et meid siin isamaalises vaimus vastupanuvõitluseks ette valmistada. Või oli see midagi muud, milleks ta meid ette valmistada tahtis, ma täpselt ei mäleta, sest ma ei viitsinud tundides eriti süveneda. Vahet pole.
Igatahes olen arvestanud sellega, et mul on kasutada üks öö, millega pean oma asjad aetud saama. Sest kui järgmisel hommikul avastatakse, mis ööga juhtunud on, vaevalt et vanal lubatakse rahumeeli laagriga jätkata. Või et keegi julgeb veel üheks ööks metsa jääda. Nii et jah, ma pean kiiresti tegutsema. Olen läbi mõelnud ka kõikvõimalikud takistused, mis ette võivad tulla. Esimene ja kõige murettekitavam on see, et kõik „väljavalitud“ ei pruugi öösel kolama minna. Andreas ja Marekis ma ei kahtle, aga teiste puhul ei saa kindel olla. Päevasel ajal koolimaja turvaliste seinte vahel on nad kõik kõvad mehed, mis absoluutselt ei tähenda, et nad seda ka pimedas metsas oleksid. Mõni võib vabalt osutuda selliseks jäneseks, et teeb püksid täis kohe, kui päike looja läheb. Nii et siin oli minu jaoks teatav murekoht – kui nad telgist välja ei tule, pole mul mingit šanssi. Ma ei saa hakata neid ükshaaval telgist välja lohistama, sest siis ärkab keegi kindla peale üles ja annab alarmi. Sellega ei saa ma riskida.
Teiseks komistuskiviks võib osutuda see, kui Heinsalu otsustab ööseks telgi juurde valve välja panna. Loomulikult mitte sel eesmärgil, et hoida ära sissetungijad, vaid selleks, et hoida ära väljahiilijad. Aga just väljahiilijaid on mul vaja. Kui aga telgiuksel peaks seisma mõni kaitseväe kapp, püss risti rinnal, siis võib kindel olla, et keegi ei hiili ei sisse ega välja. Nii et loodetavasti ei sisalda riigikaitse laager relvastatud valvet.
Kolmas ja kõige väiksema tõenäosusega probleem oleks see, kui mõni minu nimekirjas olijateks juhtuks õnnetul kombel haigeks jääma ja ei tule laagrisse. See oleks muidugi kahetsusväärne, aga mitte katastroofiline, sest mul on olemas ka varunimekiri ehk kaasaegses poliitilises keeles väljendudes asendusliikmed. Ja miks peaksid mu kõige suuremad kiusajad järsku homseks haigeks jääma, kui nad täna on terved nagu purikad? Nojah, see on rohkem nagu pseudoprobleem. Ja igatahes on mul varunimekiri.
Nii et ootame homseni.
Nüüd on see siis lõpuks käes. Hommikul kell seitse kogunesime kooli ees ning klassitäis padjanäoga kümnendikke topiti ühte üsna antiikse väljanägemisega ja haisvasse bussi. Nii mõnigi protesteeris sellise karjuva ülekohtu vastu, aga meie kapral võttis selle teema ruttu vastuvaidlemist mittesallival toonil päevakorrast maha. Mina ei öelnud midagi, sest esiteks oli mul jumala kama ja teiseks tean ma väga hästi, et koolil pole raha isegi vetsupaberi ostmiseks, rääkimata siis korraliku bussi tellimiseks. Küllap kapral pidi tellimust esitades kinnitama, et ei süüdista bussifirmat, kui meie haisev ja räpane sõiduriist poolel teel laiali peaks lagunema. Alati on ju tõenäosus, et see ei lagune, eks? Kes ei riski, ei joo ka šampust.
Kohale me igatahes jõudsime, nii et risk tasus ennast ära. Kas sama buss meile ka järele tuleb, pole teada, aga küllap vist. Selleks ajaks on aga nii palju juhtunud, et kellelgi pole tõenäoliselt energiat nii tühise asja pärast viriseda, nad on kõik õnnelikud, et siit minema saavad. Need muidugi, kes veel elus on. Nad muidugi ei tea, et nende elu pole karvavõrdki ohus ja pole seda kunagi olnudki – mul on väga konkreetsed sihtmärgid ja ma ei kavatse oma eesmärgist kõrvale kalduda, – aga see ei takista neil paanikas olemast. Mis on neile iseenesest paras, natuke hirmu kulub ikka ära, sest päris patuta pole neist keegi. Nad kõik on võimaluse tulles minu üle irvitanud, nii et las võdisevad natuke.
Praegu üritan toimuvast paremat ülevaadet saada, et ööks valmis olla. Meil on kaks suurt telki – just nii nagu ma eeldasin –, et poisid ei tükiks plikade juurde. Heinsalu arvates on pubekad testosterooni nii täis pumbatuid, et kui neid tüdrukutest jõuga lahus ei hoia, siis … No ja tema vastutab, kui keegi pärast rasedaks jääb, eks. Seega on meil kaks telki mis, tõsi küll, asuvad üsna kõrvuti. Nii et kui valvet välja ei panda, peaks olema üsna lihtne ühest teise hiilida. Seega ma kardan, et miski valve ikkagi tuleb, ja minu seisukohast pole see üldse hea. Ma väga loodan, et meie „taibud“ on piisavalt nutikad, et leida võimalus pimeduse varjus minema hiilida.
Igatahes on see neil plaanis. Kui me hommikul kooli eest bussi ootasime, siis kuulsin, kuidas Andre ja Marek omavahel arutasid, mitu pudelit viina keegi kaasa oli võtnud. On igatahes selge, et nad ei kavatse kaprali silme all oma varudele päkad silma ajada, nii et järelikult on neil kavatsus peale öörahu vaikselt uttu tõmmata ja kuskil eemal pidu püsti panna. Mis, muide, sobib täielikult minu plaanidega. Aga enne seda tuleb meil keskenduda oma riigi kaitsmiseks vajalike oskuste omandamisele.
Tõenäoliselt on alustuseks vajalik oskus sirges rivis seista, sest esimese asjana harjutame just seda. Püüame oma lohmakates rohelistes vormides, mis vana meile kohale jõudes laiali jagas, moodustada midagi, mida võiks tinglikult sirgeks riviks nimetada. Ei saa öelda, et see meil eriti hästi välja tuleks, sest me oleme vabakasvatuse ajastul üles kasvanud lapsed ning igasugused katsed meid kindlatesse vormidesse suruda lõpevad tahes tahtmata fiaskoga. Mulle tundub, et peale kahte tundi proovimist annab ka Heinsalu alla. Või siis lepib sellega, mis on. Võib-olla ei olegi rivis seismine ja sirgetes ridades marssimine nii oluline.
Järgmine tegevus on hoopis huvitavam. Nimelt marsime mitte nii sirgetes ridades mööda künklikku metsateed lähedalasuvasse lasketiiru. Selle olemasolu tuleb meile kõigile täieliku üllatusena. Arvasime esialgu, et vana on otsustanud veel ühe korra meie olematuid rivioskusi proovile panna, aga võta näpust. Mulle selline areng igatahes sobib. Rivis seismine või tammumine võimaldas küll mõelda eelseisvast ööst ja sellest, kuidas ma oma „nimekirja“ kallal lõbutsen, aga liiga kaua ei viitsinud ka sellele keskenduda. Selline asi nagu ülemõtlemine on muide täiesti olemas ja ma ei tahtnud öist pidu sellega ära rikkuda.
Seetõttu oli püssist paugutamine väga teretulnud vaheldus. Ainus kord, kui ma püssi varem käes olin hoidnud, oligi sellessamas riigikaitse tunnis, kui kapral lasi meil AK-lahti võtta ja kokku panna. Mitte et ma sellest midagi mäletaksin, püssid pole just minu rida, aga vähemalt ma teadsin nüüd, kust pauk tuleb. Ha-haa. Ja täiesti ootamatult selgus, et mul on annet. Jäin teiseks. Ja arvake ära, kes tuli esimeseks? See kuradi Inglise kuninganna! Ma mõtlen muidugi Elizabethi. Aga noh, see oli tõsisasi, millega ei saa vaielda, nii et mõttes ma isegi andsin talle au. Kõva plika. Mis siis, et enamasti on ta täielik tropp.
Vahepeal oli meil söögipaus. Kuskilt ilmus välja hiigelsuur pott suppi, mille pidime ise lõkke peal kuumaks ajama. Kõigepealt pidime omale tegema turvalise lõkkeplatsi, et me tervet metsa põlema ei paneks, ning seejärel süütama lõkke. Heinsalu kinnitusel oli see osa koolitusest, kuidas metsas hakkama saada. Nojah, tore küll. Ma võin ju osata lõkkeplatsi ette valmistada ja lõket teha, aga kust kurat see supipott reaalses sõjaolukorras tulema peaks, sellest ma küll aru ei saanud ja kapral ei selgitanud ka.
Peale vene muinasjuttu meenutavat supipoti ilmumist ja soojendamist helpisime kõhud seda lurri täis. Mul ei olnud tegelikult erilist isu, aga pistsin siiski oma taldrikutäie nahka. Tegelikult käisid mul neelud hoopis millegi muu järele, aga see pidi esialgu ootama. Sellele vaatamata käivitas supp mul sellise ilajooksu, et pidin teesklema kõva köhimist, et saaksin taskurätikut suu ees hoida. Sundisin ennast jõuga neutraalsematele teemadele mõtlema ja sain lõpuks selle ilatsemise lõppema. Kontrolli ennast, mees! Pole mingit vajadust tähelepanu äratada, sest mida märkamatum ma olen, seda lihtsam on mul oma plaani ellu viia.
Vana ei anna meile isegi peale söömist asu, vaid pistab pihku kaardid ja kompassid ning kamandab uuesti liikuma. Sedakorda siiski mitte rivisammul, vaid ta nimetab seda orienteerumiseks ning me peame üles otsima mingi kuradi sõjaaegse punkri, mida tähistab kaardil rasvane punane rist. Mul pole õrna aimugi, kui kaugel see asub, sest kaardi lugemine on minu jaoks nagu hiina keel.
Minu suunaandjateks on tavaliselt sisetunne, terav nägemine ja ülimalt arenenud lõhnataju, aga ma ei usu, et me punkri lõhna järgi üles leiaksime. Seega lasen ma teistel kaarti lugeda ja lihtsalt longin nendega kaasa. Meil on neljased rühmad ning minu rühmas on veel Stella, Angela ja Madis. Madis näeb oma lohmakas rohelises vormis välja nagu hernehirmutis, ainult luud on veel käest puudu, aga minu arust on see ikkagi etem, kui need ülikitsad teksad, mida ta iga päev koolis kannab. Õnneks ei ole ma koos ühegi oma nimekirjas figureeriva isikuga, nii et ma ei pea õnneks vahtima näiteks Andre rasvast kintsu, mis mul kindlasti jälle ila tilkuma paneks. Sörgin lihtsalt ülejäänud kolme sabas ja püüan mõelda neutraalseid, igavaid mõtteid.
See kuradi asjandus on kaugemal, kui ma arvasin. Mitte et ma väsima hakkaksin, olen võimeline päevade viisi ringi traavima, aga lihtsalt tüütuks hakkab muutuma. Mõtted hakkavad taas eelseisvale ööle libisema ja see ei ole hea. Äkki need idioodid ei oska kaarti lugeda ja me teeme lihtsalt ringe? Me ei ole ühtegi teist rühma ka kohanud, nii et väga võimalik, et oleme eksinud. Ma oskaksin muidugi iga kell laagrisse tagasi minna – lõhna järgi mööda meie endi jälgi –, aga me peame enne selle neetud punkri leidma. Täiesti automaatselt vallandub kuskilt mu sisemusest pahameelest põhjustatud urin. Saan sellest aru alles siis, kui teised kolm kahtlustavalt üle õle minu poole vaatavad. Tunnen, et pean midagi ütlema.
„Sorri, see supp ei olnud just eriline gurmee. Mu õrn seedimine protesteerib pisut liiga häälekalt.“
Teised noogutavad mõistvalt ja jätkavad liikumist. Uhh, see läks napilt … Ma pean ennast vaos hoidma. Tuleks see öö ainult kiiremini.
Me leiame selle neetud punkri lõpuks üles. Ma ei tea, kas see tegelikult ka nii kaugel oli või me lihtsalt ekslesime metsas, kuni kogemata õigesse kohta sattusime. Igatahes me leidsime selle üles. Mingi armetu poollagunenud betoonvare keset sammalt ja kõdu, taamal rohetamas varakevadine kasevõsa. Kah mul asi, mida otsida.
Punkri ees ootab meid kapral Heinsalu, kes teeb meie kaardile märke, et oleme elusalt pärale jõudnud. Enne meid oli kohale jõudnud neli rühma, nii et lihtne matemaatika ütleb, et kaks on veel kuskil metsas ekslemas. Nii et me polnudki kõige hädisemad. Va rasvamagu Andre oma tiimiga polnud ka veel saabunud. Loodetavasti ta ikka jõuab kohale. Minu plaanidesse ei mahtunud asjaolu, et ta armetu ja väärtusetu elunatuke kuskil soolaukas lõpeb. Ta oli minu jagu kõige naha ja karvadega, sest ma olin nii otsustanud.
Õnneks ei olnud ta siiski laukasse kukkunud, vaid saabus ähkides koos oma ustavate jüngrite Mareki, Steni ja Danieliga. Nagu valmis pakett, võta või jäta. Loomulikult kavatsesin ma võtta, aga praegu oli liiga vara. Mõned tunnid veel. Ma tundsin, kuidas mul sisemuses kuumaks tõmbus ja kergelt krampi kiskus, aga see oli selline mõnud kramp, millegi meeldiva ootusest tekkinud tõmblus.
Kui viimane grupp punkri juurde saabus, võttis kapral meid sappa ja viis tagasi laagrisse. Tuli välja, et tegelikult viis punkri juurde täiesti korralik autosõidulaiune kruusatee, mida meie peedistamiseks kaardile märgitud ei olnud – selleks, et me õpiksime „maastikul liikuma ja looduse märke lugema“, nagu vana seda väljendas. Päris mitmel vajus lõug üsna ripakile, kui see fakt teatavaks sai. Vana oli meid ikka päris korralikult lohku tõmmanud ja minu poolt sai ta selle eest igatahes plusspunkti. Kaval raibe selline!
Igatahes oli laagrisse tagasi jõudes käes õhtusöögi aeg ja me asusime taas lõket tegema. Arvasime kõik, et saame jälle kausitäie suppi nina alla, aga seekord me eksisime. Õhtuks oli täiesti korralik ports keedukartuleid sealihaguljašiga. Liha oli minu jaoks muidugi ilmselgelt liiga läbi haudunud, aga sama ilmselge oli ka see, et mitte keegi ei annaks meile toorest liha, nagu mina seda tavaliselt tarbin. Nii et käis kah, lõppude lõpuks oli see ikkagi liha, mitte mingi kapsa-porgandilurr, mida meile lõunaks anti.
Kui õhtusöök oli söödud ja nõud pestud – kuna meil köögitädi kaasas polnud, pidime seda ise tegema – istusime sama lõkke ümber ja meil oli niinimetatud „vaba aeg“, mida iganes see ka tähendas. Igatahes istusime lihtsalt praksuva lõkketule ümber ja lobisesime omavahel. See tähendab teised lobisesid, mina istusin niisama ja vahtisin tulle, sest mitte keegi ei tahtnud minuga lobiseda ja ausalt öeldes ei tahtnud ka mina kellegagi lobiseda. Väljas läks järk-järgult pimedamaks. Alguses muutus taevas lihtsalt aegamisi kahvatumaks, seejärel punaseks ja siis oli ühel hetkel täitsa pime. Mul polnud õrna aimugi, palju kell on, aga sel polnud ka tähtsust. Teadsin vaid, et mul on umbes seitse tundi aega, et oma plaan ellu viia. Lootsin kogu hingest, et kapralil meile ööseks mingeid üllatusülesandeid varuks pole. Minu kergenduseks kamandas ta meid mõnikümmend minutit peale pimeduse saabumist magama. Poisid kenasti ühte telki ja tüdrukud teise, va moraalivalvur selline.
Kustutasime lõkke, ronisime telkidesse ja heitsime madratsitele. Kahetsusväärne oli see, et Heinsalu sättis end samuti meie telki magama, positiivne aga asjaolu, et kedagi ei jäetud valvesse. Kas sõjaolukorras ei peaks alati valvet välja jätma? Aga kes olen mina, et kapralit õpetada? Lõppude lõpuks pidi vanamees ju ühel hetkel magama jääma, nii et see polnudki kõige hullem variant.
Selles, et poisid niipea, kui vana magama on jäänud, välja hiilida kavatsevad, ma ei kahelnud. Nägin seda nende nägudelt, kui kapral meile enne telkidesse kupatamist sõnu peale luges. Oli ilmselge, et nad kavatsesid toimida just manitsussõnadele vastupidiselt. Kaasavõetud viinapudelid ootasid ju tühjendamist.
Lõpuks hakkas vana norskama. Lasi nagu auruvedur, nii et kui ma tegelikult ka magada oleks tahtnud, poleks ma sellises lärmis küll uinuda suutnud. Koos norskamisega kostis aga kohe ka üks teine heli – kellegi vaikne sosin ja nahistamine mis tekib, kui seljakotis sobrada. Ahaa! Šõu algab. Poisid otsisid seljakottidest viinapudeleid, et neid kuhugi telgist eemale rahus tühjendama minna. Väga hea. Tõstsin ettevaatlikult pea ja vaatasin ümberringi. Andre, Marek ja Sten sobrasid oma pungil seljakottides. Käsikaudu, sest taskulampi ei saanud ju põlema panna ja pimedas ei näinud nad kottigi. Aga mina nägin. Kui see mulle meelde tuli, ajasin ennast küünarnukkidele ja silmitsesin toimuvat nüüd juba tähelepanelikumalt.
Aga kus siis Daniel on? Pöörasin pilgu sinnapoole, kuhu olin näinud poissi madratsile heitvat. Saadanas põõnas nagu kott, aeg-ajalt unes midagi pomisedes. No on unekott! Muidugi võin ma ka kolme ohvriga leppida, aga see oleks ikkagi kuidagi poolik. Kuidas ma saaks sundida seda laiskvorsti teistega kaasa minema?
Kohe selgus, et minu sekkumist polegi õnneks vaja. Ka Andre on aru saanud, et üks tema jüngritest on puudu ning käsikaudu liigub ta sinnapoole, kus teab Danieli magavat. Kurat! Ta oleks peaaegu Lennartile peale astunud. Häda, kui inimene pimedas ei näe. Õnneks jõuab ta siiski rohkem ekstsesse põhjustamata Danielini ja hakkab teda raputama.
„Eh? Möh …“ pomiseb too midagi aru saamata.
„Tss!“ teeb Andre vihaselt. „Ole vait, muidu ajad vana üles. Aeg on käes,“ sosistab ta intensiivselt.
Lõpuks saab Daniel asjale pihta ja ajab ennast tuikudes madratsilt üles. Neljakesi hiilivad nad vaevu hingates telgist välja. Kuulen nende sammude müdinat, kui nad kiiresti eemalduvad. Arvatavasti on nad taskulambi põlema pannud, sest muidu nad nii kiiresti ei liiguks. Ajan ka ennast kähku asemelt üles ja järgnen neile.
Nelik pole kaugele jõudnud. Näen puude vahel nende taskulampi vilkumas ning taipan kohe, kuhu poisid suunduvad. Haa! Ilmselgelt on nende sihiks sadakond meetrit eemal looduslikus lohus asuv lasketiir. Esiteks kaitseb hööveldamata laudadest kokku löödud varjualune neid üsna ebameeldivalt puhuva varakevadise loodetuule eest ning teiseks ei paista valgus sealt kuidagi telgini, isegi kui vanal peaks öösel tekkima tahtmine näiteks kusele minna.
Hiilin lohu äärele, võtan riided seljast ja jään puude varju seisma. Tunnen, kuidas mu kehas hakkab muutus toimuma. Peas on tunne, nagu tahaks see kohe lõhkeda. Jäsemed on nii pingul, et see on valus. Tunnen vastpandamatut soovi käpuli heita ning saan aru, et sellele soovile pole mõtet vastu võidelda. Laskun maha ja tunnen ennast kohe paremini. Survetunne peas annab järele ning ka jäsemetes ei kisu enam. Kõik mu meeled on teravdunud ning ma näen, kuulen ja tunnen kõike enda ümber.
Poisid on esimese viinapudeli lahti korkinud ning annavad seda käest kätte, võttes igaüks korraliku punnsuutäie. Viin haiseb vastikult, aga ma keskendun meeldivamatele lõhnadele. Kehalõhnadele, mis panevad mul taas ila jooksma. Hiilin veelgi lähemale ja istun maha ning ootan. See on omaette täppistöö. Pean laskma neil niikaua juua, et nad oleksid alkoholist piisavalt uimased, et mitte karjuma hakata, samal ajal aga poleks alkohol veel ebameeldivat kõrvalmaitset jätnud. Kuigi ennekõike on minu eesmärk kätte maksta, tahan ma ka nautida.
Umbes poole tunni pärast tunnen, et see hetk on käes. Kõik mu meeled ütlevad mulle, et on õige aeg. Ajan ennast otsustavalt käppadele, mu saba vonkleb küljelt küljele, lõuad laksuvad vastamisi ning kere on viimase vindini pinges. Hakkan aeglaselt lakku täis kamba selja tagant neile lähemale hiilima.
Nad ei kuule mind tulemas. Loomulikult nad ei kuule, sest nad on nelja peale ära tarbinud pea kolm pudelit hundijalavett. Lahe nimetus sellele vastikult haisvale lakkele, kas pole? Huntidega pole siin midagi pistmist, iga endast lugupidav hunt käib sellisest kraamist laia kaarega mööda. Aga praegu pole mul teist võimalust, praegu on see tobeda nimega kraam minu liitlane.
Olen neljasest kambast veel kõige rohkem viie meetri kaugusel. Tajun neid kõigi oma seitsme meelega, kuid nemad ei tea minu kohalolust ikka veel midagi, vaid lasevad pudelil käest-kätte käia ja lällavad nii, nagu ainult purjus inimesed seda teevad. Vastik. Aga see muutub kohe. Hindan vahemaad enda ja poiste vahel, pingutan oma niigi pingul lihaseid, loen mõttes kolmeni ja hüppan.
Oleks vähe öelda, et nad on üllatunud. Nad on jahmunud. Šokeeritud. Ja täiesti võimetud vastu hakkama. Minu arvestus on õige olnud, viin on oma töö teinud. Nende silmist paistab õud, kuid refleksid ei tööta. Mitte keegi ei püüa põgeneda. Ega karjuda.
Löön hambad esimesena Andre rammusasse kintsu ja urisen mõnust, kui veri mööda mu lõugu alla voolab. Andre teeb mingit hädist kägisevat häält, mis pole õnneks kuigi vali, et kuidagi telkideni jõuda võiks. Ometi meenutab see mulle, et alustasin valest otsast, aga millegipärast ei saanud ma sinna midagi parata, et Andre puhul käisid mulle kõige rohkem närvidele tema paksud kintsud. Papa Freudil oleks selle kohta kindlasti nii mõndagi öelda olnud. Igatahes parandan oma vea kiiresti, lõdvendan haaret ning löön hambad selleks ajaks kössi vajunud „kallile klassivennale“ kõrisse. Taban esimese matsuga unearterit, nii et verd purskab laias kaares, kattes mu pea ja kaela ning tungides isegi silma, ähmastades mõneks ajaks mu vaatevälja. See kõik ajab mu pööraseks. Ma rapin, rebin, tirin, sikutan, närin, järan. Kõik muu taandub, muutub kaugeks ja ähmaseks. Olen ainult mina ja Andre keha mu lõugade vahel, otsekui kuskil teises maailmas, teises dimensioonis.
Võiksin niimoodi lõputult jätkata, aga sunnin ennast jõuga reaalsusesse tagasi tulema. Pilgutan mitu korda silmi, et silmadesse voolanud verd sealt ära pühkida ja jälle korralikult näha. Töö on alles pooleli ja ma ei tohi hooletuks muutuda. Lasen Andre elutu keha – või õigemini küll selle, mis temast järele on jäänud – oma veriste lõugade vahelt lahti. Aeg on järgmise jaoks.
Pöördun ikka nagu halvatult seisvate poiste poole. Kes võiks järgmine olla? Andre oli minu kindel esinumber, aga ma polnud mõelnud, kes võiks olla teine, kolmas ja neljas. Hea küll, mul ei ole aega sellise triviaalse küsimusega tegeleda, allesjäänud kolm on minu jaoks kõik sama järjekorranumbriga, nii et võtan sihikule Steni puhtalt sel põhjusel, et ta on kõige lähemal.
Seekord ei ole mingeid freudilikke põhjuseid mu kainet mõistust ähmastamas ning ma hüppan poisile kõrisse, enne kui ta midagi teha jõuab. Käib kõva „raks“ ning ta vajub mu lõugade vahel kokku nagu tühi kott, veri kaelast purskamas. Ilus, puhas töö. Kaelalülid ja unearter ühe, hästi sihitud hammustusega. Ma olen enda üle uhke. Lasen ta lahti ja vaatan Mareki ja Danieli poole, kes hädistena ikka veel sama koha peal seisavad. Märkan oma suureks heameeleks, et Marek on püksid täis teinud. See viib mind ootamatult mõttele, et võib-olla oli Andre esikohale asetamine viga? Ta ei saanud arugi, mis toimub, enne kui kõik oli möödas ja minul ei jäänud aega tema hirmu nuusutada. Te ei usu, kui erutavalt võib hirm lõhnata! Ja ma olin viimane lollpea, et Andrele seda võimalust ei andnud. Aga enam pole midagi teha ja ma keskendun uuesti kahele värisevale ja püksi pissivale kogule. Urisen ähvardavalt, lootes et ka Daniel püksid täis teeb, aga seda ei juhtu. Mõlemad lähevad lihtsalt veel kraadi võrra näost valgemaks, aga see on ka kõik. Nad isegi ei püüa põgeneda.
Otsustan ühe lühikese hetke jooksul, et järgmine on Marek. Äkki Daniel siiski otsustab püksi kuseda. Tunnen millegipärast, et see valmistaks mulle suurt rõõmu, aga ma ei tea, kuidas seda saavutada. Ju ta kontrollib oma põit paremini kui Marek ja sinna ei saa mina juba midagi parata.
Seega kinnitan oma punaste silmade pilgu Marekile, nuusutan veel mõned sekundid tema hirmu ja siis hüppan. Käib samasugune raks nagu Steni puhul ja hale, värisev, täiskustud ning viina järele lehkav kogu mu lõugade vahel lõtvub. Kolm maas, üks jäänud.
Lasen Mareki hädise keha lahti, nii et see mütsuga liivasele maapinnale kukub, ja pöördun Danieli poole. Ta pole ikka veel pükse täis teinud. Teen paar sammu tema suunas ja lõrisen. Ma tean, et olen üsna hirmuäratav vaatepilt. Üleni verega kaetud, silmad punased, hambad irevil. Kui see ka tal põit lahti ei löö, siis ei löö miski.
Minu üllatuseks osutub Daniel aga tegutsemisvõimelisemaks kui kolm ülejäänut. Ta heidab kiire pilgu mu verd täis valgunud silmadele, kääksatab ebamääraselt, pöörab ümber ja pistab jooksu. Täiesti mõistlik mõte muuseas, aga lootusetult liiga hilja. Ma olen kahe kiire hüppega tal järel, haaran käest ja murran maha. Kolme eelnevaga käis kõik nii kiiresti, seekord tahan ma pikemalt nautida. Seisan kõigi oma nelja jalaga selili lamava rabeleva kogu kohale ja torkan oma koonu talle nina alla. Kuradi kahju, et nad ei tea, kes ma olen. See on ainus asi, mida ma kahetsen. Pane või silt kaela.
Aga tuleb leppida sellega, mis on. Vaatan urisedes kümmekond sekundit ta pärani ja õudust täis silmadesse, enne kui ta eluküünla kustutan. Täpselt samamoodi kui kõigil teistel. Oleksin hea meelega sellega veel viivitanud, aga saan aru, et Daniel pole ära teeninud karmimat kohtlemist kui ülejäänud, välja arvatud muidugi Andre. Igatahes ei saa ma lasta Danielil rohkem kannatada kui Stenil või Marekil. Selline ma kord juba olen – üdini õiglase meelega.
Nüüd kui töö on tehtud, aastaid kogunenud vimm välja elatud ja kättemaks teoks tehtud, tunnen korraga tühjust. Istun maha ja silmitsen verist vaatepilti enda ees. Mis edasi? Tahaksin veelkord vaadata nende õudu täis silmadesse, püüdmas oma viinast ähmastunud mõistusega aru saada, mis just toimub. Aga ma ei saa. Nende silmad on tühjad ja kehad elutud.
Vere lõhn mu sõõrmeis katkestab selle tobeda, härdameelse mõtiskluse. Ajan ennast uuesti urisedes jalgadele. Ma ei saa enam tunnetada nende hirmu lõhna, aga ma saan sisse hingata nende vere lõhna. Liigun aeglaselt Andre elutu keha juurde, keha juurde, mille ma liiga kiiresti tapsin. Süda on ammu tuksumise lõpetanud ning lõhkirebitud kõrist ei tuksle enam erkpunast verd, kuid seda on igal pool – kaelal, kehal, maapinnal. Kummardun kägaras kogu kohale ja lakun seda ta näolt, tundes taas naudingut läbi oma keha liikumas. Äkilise adrenaliinisööstu ajel jätan ta näo sinnapaika ning hakkan ta riideid lõhki rebima, kuni paljastub poisi ebamaiselt lumivalge rind. Silmitsen seda ühe lühikese hetke erutatult, enne kui hambad sisse lööb. Rebin ja räsin ja rapin pööraselt, kuni on järel vaid üks verine pundar.
Lõpetan sama äkki kui alustasin. Erutus on üle läinud ja ma silmitsen oma töö tagajärgi. Tunnen peaaegu kurbust, kui näen, mis õnnetust poisist alles on jäänud. Tema leidjad saavad paraja šoki osaliseks. Tahaksin neid säästa, aga ma ei saa. Mis tehtud, see tehtud. Hommikul tullakse neid otsima ja üsna kindel, et varem või hiljem nad ka leitakse. Mnjah, vaevalt et vanamees peale seda enam riigikaitselaagreid korraldada tahab. Kui, siis ainult relvastatud valvega. Aga see pole enam minu asi.
Astun nelja verise kogu juurest eemale, ootan, kuni mu karvane koon ja nõelteravad hambad taas ilmetu 17-aastase poisi näoks muutuvad, saba kaob ning käppadest saavad kõhetud käed ja jalad. Niimoodi – alasti – lähen sinna, kuhu eelnevat oma riided jätsin, panen need kiirustamata selga ning lähen tagasi laagrisse.
Magama, sest on olnud väsitav öö.
