Kogu planeet oli mässitud seitsmesse eri koostisega atmosfäärikihti ning iga kord, kui kapsel ületas järjekordse sellise piiri, kerkis okse kurku. Ekraanidelt vilksatasid mööda pilved ning nende tagant paistis planeedi levinuim pinnavorm - hiiglaslik punane kõrb. Oleksin tahtnud seda põhjalikumalt silmitseda, aga pildi pidev värin tekitas minus uusi iiveldushooge.

Hetkeks tundus, et jõuan isegi tervena pinnale pinnale, aga just kõige viimane atmosfäärikiht sai saatuslikuks ning, suutmata enam hambaid koos hoida, läkitasin kõik orbiidil manustatud proteiinid kiivrisse.

Minu vastas istuv Müller ei öelnud sõnagi, aga tema hävitav pilk andis piisava hinnangu. Aga mind see ei häirinud. Sõnad võivad teha haiget, aga pilgud elan ma üle, eriti kui need pärinevad Müllerilt. Oma kosmosereisi esimestel kuudel oleksin tundnud selle suurekasvulise vana kosmosesõduri ees häbi, aga kaks aastat samas laevas elamist teevad hoolimisega imet. Peale viit kuud tülitsesime juba nagu vana abielupaar ehk olime jõudnud vanade kosmosekarude keeles „kuldpulmani”. Mis tähendas seda, et võimalusel ei rääkinud me üldse ja lihtsalt põrnitsesime teineteist vihaselt.

Skafandri kiivrisüsteemid alustasid lurinal okse eemaldamist ning maandur toetas valju põntsuga oma jalad vastu planeeti. Olin peale maandumise vintsutust enam kui kindel, et kogu ülejäänud päeva leban ma voodis ja toibun, aga nagu ka rappumine, kadus ka iiveldus ja hetkel, mil luugist välja astusin ja Langtoni oma silmaga nägin, ununes paha tunne täiesti. Autopiloot oli meid maandanud platood meenutava mäe tipus ning silmapiiril paistis sellega sarnaseid mägesid veelgi. Muidu oli planeet täiesti lage, kui mitte arvestada siin-seal auravaid happejärvi. Punase kääbustähe valgus rüütas kogu planeedi verevasse ruskesse kuube, kus kauguses liikuvad pilved meenutasid tulekahjukuma ning koonusjad platoomäed helkisid telliskivipunaselt.

 Keset seda kõikmõeldavate punaste toonide orgiat torkasid horisondil olevat üksikud sinised triibud teravalt silma ja ma mõistsin, et need olidki ilmselt langtonlased – kohalik kummaline eluvorm, kelle tõttu me siin üldse olimegi.

Maandumispaiga ümbrus ise kihas inimtegevuse arvukatest märkidest. Igal pool meie ümber mürisesid suured robottraktorid ning taamal paistis viiest eri suurusega kuplist koosnev uurimisjaam.

„Päris rõve mülgas,” mühatas Müller. „Sellise lääguse peale tahaks juba isegi roopi panna...”
„Sul ajab iga planeet südame pahaks. X-31 oli liiga metsik ja niiske. Stross-8 on aga jälle liiga lage,” vastasin ärritunult. Langton tundus päris huvitav ja see, et Müller end kohe algusest peale selle vastu häälestas, ajas mind närvi.

„Jah sest ma tahan planeeti kus oleks inimesi, elu, tööstust.”
„Ehk siis New-Kasahh?”
Müller krimpsutas valulikult nägu.
„Ära hakka! Seal on ju kõik elanikud nagu puuga vastu pead saanud. Üks tühine liberaalne jobu ajab teist sarnast hipit taga.”
„Okei, ütle mulle üks planeet mis sulle meeldib? Üksainus!”
Kuid Müller ei öelnud midagi, vaid viipas meile läheneva hõljuki suunas ja ma jäin vait.
Hõljuk peatus tolmupilve õhku paisates järsult otse meie ees, selle luuk klõpsas lahti ja sinna ilmus skafandris pea.
 „Jõudsitegi kohale, hüpake peale.“
 Põrnitsesime Mülleriga lärisevat hõljukit ja selle päikesepoisina säravat juhti.
 „Ja kes te olete?“
 „Teaduskeskuse juht Arno Suvi.“
Ronisime hõljukisse, kuigi jaam tundus naeruväärselt lähedal.
„Näitan teile kohe tööobjekti või tahate enne puhata?” uuris Arno, kui olime end istuma sättinud.
Mülleri näost oli näha, et tema oleks ilmselgelt kuhugi puhkeruumi holovideote taha vajunud. Minu tuju ning tervis olid aga täiesti taastunud ning avaldasin häälekat soovi planeediga tutvuda.

Arno lükkas turbiini täistuuridele ja tõstis masina ulja kaarega õhku. Alustuseks tegi ta tiiru ümber platoo ja näitas meile seda kuhu ta täpselt komputrooniumit soovis. Selleks oli baasist sajakonna meetri kaugusel puhastatud nelinurkne plats, kuhu juba varemalt nähtud robottraktorid väsimatu agarusega maaki kokku tassisid ning seda püramiidi meenutavasse kuhilasse kokku surusid. Ega seal ausalt öeldes midagi väga vaadata polnud ning Arno mõistis ka seda ise ning pakkus, et võib meile ka langtonlasi näidata.

„Mis elukad need täpselt üldse on? Mingid ühiselulised korallid?” uuris Müller ning mõistsin, et tüüpiliselt temale polnud ta ka see kord viitsinud objekti kohta jagatud infot läbi uurida. Arnot ei paistnud selline võhiklus sugugi solvavat, hoopis vastupidi. Tal ei avanenud ilmselt sageli võimalust enda tööst rääkida ning nüüd pääses jutt kui paisu tagant liikvele.

„Jah, esialgu pidasid ka esimesed planeeti uurinud sondid Langtoni eluvorme mikroorganismide kolooniateks, aga mida rohkem me oleme neid uurinud, seda põnevamaks on nad osutunud. Aga kui te vaatate nüüd vasakule siis näete neid ka ise.”

Vaatasin öeldud suunas ning silmasin kümmekonda rivvi paigutunud taevasiniselt läikivat laiku. Nende suurust oli õhust raske hinnata, aga teel loetud materjalidest teadsin, et nad olid kolm meetrit kõrged, viisteist meetrit laiad ning üle kahekümne meetri pikad moodustised, mis koosnesid miljarditest omavahel reageerivatest orgaaniliste hapete kihtidest.

„Kuid kõige huvitavamad asjad nende puhul on muidugi kivistised. Kui neid poleks olnud, ei oleks ilmselt ka meid siin, kuna aga sondide info alusel tuvastati, et langtonlased jätavad edasiliikudes maha keerukaid jälgi, mis peegeldavad neis toimuvaid protsesse. Need jäljed kuhjuvad kiht-kihilt üksteise otsa ning me oleme tuvastanud, et iga uus jälg sisaldab midagi ka varasematest jälgedest. Ehk siin toimub ilmselgelt mingit laadi informatsiooni salvestamine, selle kasutamine ja täiendamine”

„Võib-olla on see lihtsalt nende viis jääke väljutada ja teie songite nende sitas ning üritate sealt mingit mõtet avastada,” ei saanud Müller muidugi jääda oma rumalusega esinemata.

„Milleks on neil siis miljardeid retseptoreid, millega neid kivististekihte kombata?“ hüüatas Arno. „Mina usun, et nad loovad enda närvisüsteemides sealsest infost funktsioneeriva maailma ja ehk tänu komputrooniumile saame ka lõpuks teada, milline see on.“ Arno läks rääkides üha rohkem hoogu, tema senine vaikse teadlase mask langes ning sealt tagant paljastus oma alast kirglikult huvituv teadlane.

Silmitsesin meie all siniste metsatulekahjudena liikuvaid langtonlasi ning püüdsin kujutleda, milline võiks olla olendite maailm, kellel pole peale keeruka keemilise kompamismeele mitte mingit muud tajuorganit. Kuid mu kujutlusvõime jooksis kriginal kokku ja andsin alla.

„Nagu tark hallitus, mis roomab mööda lõputut raamatulehte,” võttis Arno kogu asja kokku. „Aga nüüd oleks viimane aeg üks kohv teha,“ sõnas Müller ja Arno pööras minu kurvastuseks hõljuki ümber ja viis selle baasi tagasi.

Seal sai Müller lõpuks holovideote ja kohvi juurde ning mina hakkasin koos Arno ja kahe teise teadlasega ehitusplaanidega tutvuma. Projekt oli lihtne, aga suurejooneline – neil oli plaan lasta nanomasinatel ehitada kahekümne tuhande tonnine komputrooniumi kompleks, millega siis lootsid nad täielikult simuleerida tervet karja Langtoni olendeid ning nende mustreid.

„Tühi vaev ja vaimu närimine, kui te minult küsiks,” torises Müller, kes oli oma kohvitassiga märkamatul meile seljataha hiilinud „Mina ei usu eales, et inimesed hakkavad aru saama, mida need hallitused mõtlevad. Nad on selleks liiga erinevad, pange sinna taha komputrooniumi palju tahate.”

„Seepärast püüamegi me arendada välja erilise tehismõistuse, mis suudaks opereerida nii meie, kui ka nende terminites,” seletas üks abilistest, ent Müller lõi vaid käega, läigatades sellega poole oma kohvist põrandale.
Mõlemad Arno abilised vahetasid seda nähes üllatunult pilke.

„Ütleme, et me saamegi neist aru, ja edasi? Mis siis sellest? Mis kasu me sellest saame, kui oskame nendega rääkida?”

„See oleks esimene võõrtsivilisatsioon, kellega me oleme kontakti loonud!?” hüüatas Arno assisent ärritunult ning nende vahel puhkes tuline vaidlus. Oleksin sellesse ka ise heameelega kaasa löönud, aga erinevalt baasi töötajatest pidin mina Mülleriga veel mõnda aega ühist kosmoselaeva jagama. Seega ajasin end püsti ja läksin magama.

***

Ajaks, mil ma ärkasin ja ühiskajutisse jõudsin, olid Müller ja Arno juba seal. Minu saabumisega tekkinud vaikus jättis mulje, et olin neid mingi olulise vestluse pealt katkestanud. Mõlemad mehed põrnitsesid vaikides enda kohvitasse ning ma pidin piinlikule vaikusele ise lõpu tegema, tehes ettepaneku tööga pihta hakata.

Eelmise päevaga võrreldes oli ilm sombune. Suured tumepunase rasked pilved rippusid platoo kohal nagu mäed, valmis iga hetk alla langema ja meid puruks listsuma.

Robottraktorid mürisesid endistviisi ümber maagikuhila ning üritasid seda paremini kokku pressida. Lasin Arnol need ära kutsuda, sest igasuguseid tarkvaraga varustatud masinaid oli targem nanotehnikast eemale hoida ning hakkasime pihta. Mina tegin maagist mõned pistelised proovid, Müller tõi maandurist nanomasinaid sisaldava ampulli ja Arno seisis lihtsalt kõrval, püüdis meile mitte ette jääda ning jälgis kogu protsessi siira uudishimuga. Asetasin ampullil ühele maagikangile ning sisestasime Mülleriga oma arvutitesse võtmed, mis nano aktiveerisid. Ilma nende kahe võtmeta olid need tibatillukesed masinad sama väärtusetud kui roostepuru ja kaks võtit välistasid ühtlasi ka selle, et masinaid saaks kuidagi protokolliväliselt kasutada. Ampull kiitis meie võtmed heaks, selle metallkest läks prõksuga pooleks ja värskelt aktiveerunud masinad pudenesid maagile.

Silmitsesin lummatult, kuidas nanod maaki ahmisid ja esimesi grafiitmusti komputrooniumi struktuure looma asusid. Müller minu vaimustust ei jaganud, ta haigutas valjult ja sõnas, et läheb vaatab maanduri üle, kuna turvapealikuna on ta töö tehtud ja mingit ohtu nanotehnoloogiale ei paista.
Nanod õgisid maaki eksponentaalselt kasvava aplusega edasi ja ma üritasin Arnoga juttu teha.

„Mis sa arvad” pärisin ma temalt. „Kas teil õnnestub langtonlastega suhelda?”
”Muidu te poleks ju siin, kui me nii ei arvaks?” muigas Arno kõveralt.

„Jah, aga kas nad on võimelised meist arusaama? Nad on ikkagi nii erinevad. Võimalik, et neil pole isegi mingit keelesarnast asja olemas, sest kõik mida nad teavad on vaid nende jalge all olevad mälestused.”
„Ära unusta, et nad liiguvad pikkades rivides. Ma olen näinud kuni sadu kilomeetreid pikki kolonne, kus paistab valitsevat range hierarhia. Ilmselgelt toimub seal ka mingit laadi suhtlus, mis algab esimesest karjajuhist ja lõppeb kõige viimase riviliikmega ning just seda üritame me ka esimesena dešifreerida. Aga lõppkokkuvõtteks on need spekulatsioonid ja kõik sõltub eelkõige sellest mis komputroonium välja töötab.”

Meie vahel võttis taas maad vaikus.

„Kuidas siin muidu elada on, igav vist?” püüdsin vestlust argisematele teemadele vedada.
„Jah, ega peale venelaste pole siin ju rohkem kedagi ja nemad on...” ta krimpsutas nägu „Parajad infantiilid kui aus olla.”
„Ju vist,” pomisesin automaatselt, imestades, et mulle jagatud failides polnud seda mainitud.
„On nad kaugel?”
„Mitte väga, siit kuskil seitse kilomeetrit,” sõnas Arno ja viipas käega lauskmaa poole.
Vaatasin samuti näidatud suunas aga ei näinud seal peale peale paari mäe ja üksikute langtonlaste karja midagi.

Komputroonium oli vahepeal kasvanud juba kahe meetri kõrguseks ja Arnol sai nende vahtimiselt ilmselt villand, kuna ta teatas, et tal on mingeid igapäevaseid analüüse teha ja siirdus jaama tagasi.

Üksi jäänuna tegin igavusest tiiru ümber platoo ja üritasin leida mõningaid tervena säilunud langtonlaste kivistisi. Nende leidmine osutus seejuures palju raskemaks kui olin arvanud, sest terve platoo oli baasi rajamise ja komputrooniumile tarviliku maagi hankimise käigus otsast lõpuni raske tehnikaga tümaks trambitud ning vähesed terved tükid polnud rusikast eriti suuremad.

Kuid isegi need tillukesed kämbud suutsid mind üllatada. Olin varemalt kujutanud langtonlaste kivistisi pigem mingite Maa korallide sarnastena, kuid tegelikult meenutasid nad pigem matemaatiliste valemitega genereeritud fraktaalivahtu. Kus tibatillukesed kerad ja torud moodustasid korduvaid sümmeetrilisi mustreid, millede taga tundus olevat ülikeeruline, kuid inimmõistusele kättesaamatu loogika.

Olin kivististe uurimise ja neist holosalvestustega nii ametis, et ei märganudki kuni arvutuskeskus valmis sai. Mõistsin seda alles siis kui hiiglasliku komputrooniumi poolt heidetud vari hakkas mu ülesvõtteid segama.  Selle viiekümne meetri kõrgune nanoliit kõrgus jaama kõrval nagu stardivalmis tulnukate kosmoselaev, valmis heitma väljakutset kõigile universumi saladusele. Lülitasin enda skafandri visiiriekraani tööle ja nägin kuidas. nanoliidi triljonid komponendid aegamööda ellu ärkasid ja mu silme ees joonistus välja mitmetasandiline skeem, mis oma keerukuselt ei jäänud minu arvates langtonlaste kivististele mitte väga palju alla.

Komputrooniumi jõudis vahepeal esimeste testidega lõpuni ja väljastas terve hunniku raporteid. Kontrollisin pisteliselt neist paari olulisemat ning käivitasin nüüdseks kasutuks muutunud nanomasinate enesehävituse. Viimane algatas komputrooniumi ehitusest osavõtnud nanodes keemilised reaktsioonid, mis nende imetillukesed komponendid läbi põletas ja nad lõpuks nanoliidi tugistruktuuri osadeks muutis. Nii välistas korporatsioon olukorra, kus keegi võis neid samu nanosid millegi muu loomiseks nanoliidist välja urgitseda ja taaskasutada. See keris enda laadimisriba peaaegu lõpuni -  99.9 protsendini ja väljastas veateate. Numbrid ei klappinud ehk sada tuhat nanomasinat ei suutnud hävituskäsule vastu raporteerida.

Esialgu ei osanud ma muidugi midagi halba karta. Nanod kippusid võõras ja vaenulikus atmosfääris päris sageli katki minema.  Jõudnud nanoliidi taha võisin aga veenduda, et seekord polnud asi tehnilises rikkes. Nanoliidi muidu veatult siledal seinal asetses tibatilluke arm, sedavõrd pisike, et ilma arvuti juhatuseta poleks ma seda isegi leidnud. Ainet oli eemaldatud ehk vaid mõne grammi jagu, aga sedagi oli juba liiga palju. Orion-2 elamiskõlbmatuks muutmiseks oli kulunud palju vähem. Täpsemalt vaid sadakond nanomasinat ehk selle sõrmesuuruse killuga oleks saanud hävitada vähemalt kümmekond sarnast planeeti.
Lasin komputrooniumil enda käivitusprotsessidega jätkata ning läksin Müllerit, kes turvapealikuna oleks pidanud sellega esimesena tegelema.

***

Leidsin Mülleri puhkeruumist diivanil lösutamas ja holovideosid vahtimas.
„Sada nelikümmend tuhat nanomasinat on puudu!”
„Ma tean,” ütles Müller ükskõikselt.
„Sa tead?”
„Jah, sest ma ise võtsin need sealt ära.”
Jõllitasin teda hämminguga, ma teadsin ju Müllerit ammu ja oleks temast paljugi oodanud aga vargust?

Müller sirutas samal ajal käe põuetasku ja tõi sealt lagedale termospudeli.
„Kõik nanod on kenasti siin viimase terani alles.”

„Misjaoks nad sealt ära võtsid?”
„Mõtlesin, et kui juba siin oleme võiks juba ka endale pisut raha teenida. Arnol oleks vaja siin tähesüsteemis veel paar tööd teha. Nagu selgus, on siin üks päris kena ja terraformitav planeet. Esialgu on ta muidugi sama mõttetu peldik, kui see Langton siin, aga kui veidi nanodega kaasa aidata, saaks sellest normaalse elukoha. Langtoniga kahjuks seda lootust pole.”

„See on väga tõsine korporatsiooni reeglite rikkumine.”
„Need reeglid on mõeldud kurjategijate eemale hoidmiseks. Et nad ei saaks nanodega mingit uut genotsiidi korraldada. Mina tahan lihtsalt pisut teenida ja selle käigus ühe planeedi elamiskõlblikuks muuta. Arno vaid kohendab seal natuke atmosfääri, muudab pinnase koostist ja...”
„Reeglid on tehtud seepärast, et igasugune igasugune kontrollimatu nanomasinte kasutamine on äärmiselt ohtlik,” kordasin ma. „Kas sa oled unustanud, mis Orion-2-l juhtus?”
„Orionil juhtunu pigem tõestab nanomasinate ohutust, mitte vastupidi. Nood töllid pidid tõsiselt pingutama, et oma planeet elamiskõlbmatuks känkraks muuta. Nad ei eiranud mitte ainult kõiki ohutusreegleid, vaid häkkisid ka nanomasinate kaitselülitid maha. Ma ei ole idioot, kui sa seda mõtled, ma olen koos sinuga kolm projekti püsti pannud ja tean kuidas neid kasutada.”
„Mina pole sellega endiselt nõus,“ katkestasin ma Mülleri loengu. „Anna masinad siia ja ma teen nad kahjutuks.”
Tahtsin Mülleri käes olevat termost enda kätte napsata aga ta oli kiirem ja asetas selle mu käeulatusest väljas olevale lauale.
„Kui sa oled raha pärast solvunud, siis ma ei kavatsenud sind ilma jätta. Me mõlemad saame selle pealt lõpuks päris kopsakad summa.”
„Ei!”

„Mis sul mees viga on? Kas sa tahad tõesti veel viis aastat mööda universumit kolistada ja sandikopikate eest firmale miljardeid teenida?”

Kehitasin õlgu.
„Miks mitte, mulle meeldib reisida ja võõraid maailmu näha.”
„Aga minul on neist maailmadest villand. Oled üht planeeti näinud, oled ka teisi näinud. Ja kui päris aus olla, siis on mul sinust samuti kõrini.”

Ta sirutas vööle ja tõmbas kabuurist teenistusblastri.

„Ma juba kartsin, et sa keeldud, aga mis seal ikka. Metsikutel planeetidel on ennemgi korporatsiooni töötajatega õnnetusi juhtunud.”

Jõllitasin relva ja mõistsin, et ma ei tundnud Müllerit kõigist koos veedetud kuudest tõesti absoluutselt mitte üks raas. Vargus ja nüüd siis veel relv? Ma olin pidanud teda lihtsalt ebameeldivaks tropiks aga tuli välja, et temas oli peidus veelgi tumedamaid külgi.

„Mis sa teed? Lased mu siinsamas jaamas maha? Aga Arno?” pärisin ma Müllerilt.

„Mis tal peaks olema mingist võõrast tehnikust?” sõnas Müller, aga tema hääles kõlas kõhklus. Ilmselt polnud nad siiski nii äärmuslikke meetodeid veel läbi arutanud.

„Mis kurat siin toimub?” kostis üllatunud hääl meie selja tagant. See oli üks Arno assistentidest, kes oli ootamatult ühiskajutisse astunud ning silmitses nüüd üllatunult mind relvaga sihtivat Müllerit. Ilmselt ei olnud Arno enda inimestele täit plaani avaldanud, sest assistendi näol valitses siiras hämming.

Järgnev tuli ka mulle endale üllatusena. Ma pole end kunagi vägivaldseks inimeseks pidanud ja viimane kord lõin ma kedagi ilmselt kaugel kooliajal. Aga üks hetk oli mul sealsamas kõrval seisvast kohvimasinast pärinev kann käes ja järgmisel hetkel lendas see vastu Mülleri pead. Kann purunes tuhandeks tükiks pritsides sooja musta vedelikku ja plastikukilde üle ühisruumi. Müller karjatas ning vajutas päästikule. Blaster läks lahti ning tulikuum osakeste voog lendas minust napilt mööda põletades jaama kuppelseina rusikasuuruse augu. Viimasest hakkas kohe mürgist atmosfääri sisse pahisema ning õhku täitis ärritav väävlihais. Haarasin laualt termospudeli ja sööstsin ühisruumist välja. Minu ainus võimalus oli jõuda esimesena süstikuni ning lennata sellega tagasi orbiidil ootavasse laeva, mis viiks mind järgmise asustatud maailmani. Müller võib niikaua koos Arnoga langtonlasi imetleda ja üksteise närvidele käia, kuniks neile sammal selga kasvab. Või pigem selle ajani kuni korporatsiooni mehed kohale saabuvad ning nad vahi alla võtavad.

Sain just skafandri selga, kui selle raadio tööle hakkas.

„Hei, pea kinni!” kõlas üle skafandriside Mülleri vali hääl, aga ma ei teinud tast väljagi.

„Pidage ta kinni, ta ei tohi süstikuni jõuda!” pöördus ta nüüd läbi üldside kõigile poole.

„Mis toimub?” päris Arno imestunult.
„See toimub, et kui te end kohe ei liiguta, siis olete kõik töötud.”

Mina sain niikaua lüüsist välja ja hakkasin suurte hüpetega süstiku poole jooksma.

Arno ja tema kaks abilist kes olid seni askeldanud komputrooniumi tohutu kogu varjus hakkasid samuti süstiku poole kiirustama ning mõistsin, et nad jõuavad selleni enne mind. Heitsin üle õla pilgu jaamale ning nägin, seal Müllerit blaster käes lüüsist väljumas. Ta hakkas suurte sammudega minu poole astuma ning mulle hakkas lõpuks kohale jõudma, et ta raisk tahtis mind tõesti päriselt tappa.

Hakkasin platoo servani taganema, need olid paljudest rasketest üles – alla ronivatest robottraktoritest üsna ümarateks kulutatud ja mul tekkis hetkeks lootus, et ehk õnnestub mul sealt lihtsalt alla ronida aga servani jõudes see lootus kadus. Antud mäekülg langes peaaegu, et püstloodselt paarkümmend meetrit otse alla.

„Mis kurat siin toimub ja mis sa.” nõudis Arno ärritunult. „Ma sain aru, et te olete mõlemad nõus.”
„Meie insener paistab olevat üks neist paljudest korporatsiooni ajudeta jüngritest, kes teenivad seda mõtlemata.”

„Aga blaster...?”
„Tahad eluaegset vangistust?”

Vaatasin veelkord üle platoo serva ja märkasin nüüd, et otse minu alt liikus mööda järjekordne langtonlaste rivi ja see välistas igasuguse sealt kaudu põgenemise veelgi enam. Tahtsin platoost eemale astuda aga just siis sattus mu saabas ühele vähestest veel terveks jäänud kivististestruktuuridest, see vajus sinna sügavamale sisse kui olin oodanud ning ma komistasin ja järgmisel hetkel lendasin ma juba üle ääre.

Kõik mu silme ees muutus üheks punaste toonide vir-varriks. Jõudsin juba imestada, et maapinda ei tulegi ning siis tabas see mind kogu raskusega. Mu silme eest lõi valust mustaks ning korraks arvasin, et ongi kõik.
Kuid siis teadvus selgines ja ma avastasin end keset tiheda uduga kaetud sinist lagendikku ning kõik skafandri häirekellad karjusid mulle otse kõrva.

Ajasin end käpakile ja mõistsin õudusega, et ma olin kukkunud ühe platoo ümber luusivale langtonlasel otsa. Skafandri alarmid tulid aga sellest, et mu skafander oli nende kehakeemiast sulamas.

Surusin hambad risti, ukerdasin valust välja tegemata langtonlase servani ja kukutasin end alla. Platoo kõrgusega võrreldes võib veel viis meetrit tunduda nagu nali, aga kogu mu keha oli juba hell ning teine kokkupõrge oli valusamgi kui esimene.

Olin mõne hetke valust ja šokist oimetu. Seejärel hakkas medpakk tööle, tundsin selle asukohas teravat torget ning valu taandus ja pilk tõmbus tagasi fookusesse. Mu skafander suitses nagu tõrvik ja isegi kiivris oli kerge kõrbelõhn. Vähemalt alarme enam polnud, sest skafandri arvuti oli teise kukkumise peale lõplikult rivist väljas ning esialgu tegi see mulle isegi heameelt. Samas polnud mul aimugi, palju mul võis olla hapnikku või kas skafander juba ei lekkinud? Uurisin seda niipalju kui oskasin ning tegin järgmise häiriva avastuse – termos koos nanodega oli läinud. Välitasku, kuhu olin need pistnud, ei pidanud ilmselt happelisele keskkonnale vastu ning termos oli nüüd ilmselt kusagil langtonlase turjal.

Langtonlane, kellele olin peale kukkunud ise kõrgus sealsamas, suur nagu sinine mägi ja paistis viibivat õndsas teadmatuses nii minust kui nanodest. Kuulatasin mõne hetke, ega pole kosta Arno hõljuki häält, aga valitses vaikus. Püüdsin ka raadiot tööle lülitada aga see oli viga saanud ja keeldus töötamast. Võis vaid loota, et Mülleril oli nüüd Arnoga omajagu seletamist ja mina polnud hetkel prioriteet, kuna peale seda kukkumist ei oleks tohtinud ma omal jalal kuhugi minna.

Aga kuhu mul õigupoolest minna oligi? Mõtisklesin mornilt ja äkitselt meenus mulle venelaste jaam. Ukerdasin löökaugust välja ning silmitsesin ümbrust. Kõik need pagana langtonlaste mäed tundusid ühesugused ja skafandri arvuti keeldus endiselt tööle hakkamast, mistõttu hakkasin huupi esimese taamal paistva platoo suunas astuma.

Olin ehk kõndinud vaid sadakond meetrit, kui märkasin, et langtonlane järgnes mulle ja tema kannul tuli veel terve pikk rivi suguvendi. Olin suutnud ilmselt pähe kukkuda ühele nende karjajuhile. Pöörasin järsult vasakule, ent minu pöörangukohani jõudes muutis ka karjajuht suunda ning taipasin, et ta tuli mööda mu jälgi. Kogu minu ümber laiuv tasandik oli

kohati õhema, kohati paksema kivististekihiga kaetud ning mu skafandri rasked saapad vajutasid neisse õrnadesse struktuuridesse sügavad jäljed.

Pilved taevas tõmbusid veelgi tumedamaks ning varsti hakkas ka sadama. Piisad olid madala raskusjõu tõttu rusikasuurused ning materdasid mind halastamatult. Skafander pidas õnneks endiselt atmosfääri, aga mulle hakkasid järjest rohkem muret tekitama langtonlased, kes ei kavatsenudki maha jääda. Nad järgisid iga mu haaki, mida ma mõne happejärve või suurema kivististe künka tõttu olin sunnitud tegema ning minus võttis võimust üha süvenev paranoia. Kurat teab, kuidas võivad sellised olendid suhtuda tulnukatesse, kes nende esiisade mälestustel tallavad ning kas nad ei leia lõpuks targema olevat mind hoopiski laiaks litsuda?

Tegin korraks puhkuse ja istusin ettevaatlikult ühte suuremasse kivististekuhilasse maha. Langtonlaste rivi jätkas minu suunas teed aga nad olid veel õnneks piisavalt kaugel, et võisin väikese puhkuse lubada. Püüdsin veelkord meenutada kus me olime Arnoga platool seisnud, kui ta mulle venelaste jaama näitas ja meenutada millised olid olnud taamal paistvad platoomäed, aga praegu tundus kogu maastik ühesugune miljonis punase toonis värelev põrgu. Äkki oleksin pidanud ikkagi Mülleri pakutud raha vastu võtma? Kuid ma olin näinud videosid Orionist, kus need masinad neelasid kõike mis sisaldas süsinikku ja töötlesid selle ümber teemantiks. Esimesed katsed seda orbiidilt vesinikpommidega kontrollida. Siis kaadrid inimestest tänavatel kristalliseerumas. Kogu planeeti katvad teemantvihmad, puudesalud mis helgivad päikesekäes nii eredalt, et neid on orbiidilt ilma päikeseprillideta valus vaadata. Parem juba surra kui karta kogu elu, et sinu tõttu hävib terveid tsivilisatsioone.

Läbi kiivri kandus minuni õrn reaktiivmootorite undamine ja see raputas mu poolunest ärkvele. Ajasin end püsti ja leidsin, et langtonlaste rivi oli jõudnud lausa häirivalt lähedale. Nägin nüüd selgelt, et nad ei voolanud infosetetest niisama üle vaid imendusid neisse saades struktuuriga üheks. Mootorite undamine valjenes ning mõistsin, et mul pole palju aega. Seega lasin langtonlaste karjajuhil mulle veelgi lähemale tulla ning hakkasin liikuma alles siis kui ta oli minust meetri kaugusel. Polnud just eriti tore, kõndida nii lähedal hiiglaslikust happelisest kosmosetulnukast, aga midagi paremat mulle ka pähe ei tulnud, kui loota, et ehk ei hakka Müller langtonlasi liiga põhjalikult uurima.

Kuulsin nüüd isegi vaikset krudinat, mida edasiliikuvad langtonlased tegid, kui nende lugematud keemilised jätked üle kivististe libisesid ja see aina kasvatas mu hirmu. Mu vaimusilma ilmus pilt minust endast, osana ühest neist kivististest ning langtonlased lõputute rividena üle mu elutu keha roomamas ja minu skafandrilt neile arusaadavaid märke lugemas. See oli tobe kujutlus, sest ilmselt oleks langtonlaste happeline koostis skafandri ammu enne üles sulatanud aga ma ei saanud sellest kuidagi lahti.

Õhust kostev undamine valjenes samal ajal peaaegu möirgamiseni ning hakkas seejärel hääbuma.

Püsisin kindluse mõttes veel kümmekond minutit langtonlase varjus ja sörkisin siis nii kiirelt kui jaksasin temast eemale. Reaktiivmootori mürinat kuulsin veel kaks korda, ning mõlemad korrad pugesin taas langtonlase ette peitu. Ent kumbki kord ei tulnud see enam nii lähedale.

Mülleri edukas maharaputamine lisas mulle alguses enesekindlust, aga medpakis said valuvaigistid otsa ning raskem osa teest oli endiselt ees. Kui alguses valutas vaid käsi, siis lõpuks olin ma üle kere üks hõõguv valukolle. Lisaks meenus mulle veel üks oht, millele ma polnud varem osanud mõelda. Mülleril polnud tegelikult üldse tarvis Arno hõljukiga mässata. Tal tarvitses vaid tagasi jaama lennata, meie maandurisse istuda ning sealt saaks ta juba orbiidil oleva emalaevaga ühendust, mille sensoritega poleks mu leidmine enam eriti suur vaev. Ta ei peaks isegi mind üles korjama tulema, sest emalaeval oli olemas ka täiesti pädev energiarelv, millega polnuks raske mind orbiidilt puruks tulistada. Lubasin seepeale langtonlaste rivil mulle taas pisut lähemale tulla, kuigi ma polnud sugugi kindel, et kas surm nende läbi oleks ikka meeldivam.

Minu sihtpunktiks olev platoo kasvas samal ajal aina suuremaks ning ma mõistsin üha suurema vihaga, et isegi kui see oli vene baasi asukohaks, siis polnud mul mingit viisi sellest järsust seinast üles ronida. Kõndisin trotsist siiski niikaua, kuni püstloodne sein vastu tuli. Selleks hetkeks olin ma juba valust ja väsimusest poologar ning oma saatuse suhtes täiesti ükskõikne. Istusin maha ja viimane asi, mida veel mäletasin, oli minust mõnekümne meetri kaugusel seisvad langtonlased. Seejärel kaotasin ma juba teist korda teadvuse.

***

Ärkasin medbloki piiksumise peale ning avastasin end automaatkirurgi seest. Selle osavad robotjätked tegid mu randme juures just viimaseid pisteid ning kui üles vaatasin nägin kirurgi kohale kummardumas suurt kasvu habetunud meest.

„Lama rahulikult sõber,” ütles ta universaalkeeles, kuid kerge aktsendiga. „Sul pole tarvis muretseda. Sa oled uurimisjaamas KB-3. Mina olen Leonid Nikolajevitš, selle jaama peateadur. Sul vedas, et ma tulin uurima, et mida need sinised mütakad meie platoo lähedal sebivad.”
Noogutasin uimaselt.

„Me saatsime juba euroopa teaduslaborisse sõnumi ja nad lubasid sulle kohe järgi tulla.”
See lõi mind paugupealt virgeks. Kui nad tõesti sõnumi Arnole saatsid, siis polnud mul palju aega.
„Nad on relvastatud, tahavad mind tappa ja on ilmselt valmis ka teid tapma. Ajage kogu baas jalule! Kas teil relvi on?”
„Arno ja tahab kedagi tappa?” hakkas venelane naerma. „Sa sõbrake pingutad üle, ta võib olla üks huumorivaene värdjas, aga mõrvar ta küll pole.”

„Mitte tema, vaid minu kaaslane, Müller,” sõnasin ning jutustasin Leonidile kiiruga kogu loo. „See on tõesti sigadus. Eriti veel peale Orioni, seal oli päris suur vene kogukond ja ma olin mitmetega neist koos missioonidel käinud. Aga seda, et nad meid kõiki on valmis tapma, ma ei usu.” sõnas ta kui olin sellega lõpetanud.
„Ma ei uskunud ka seda, et ta võib mind tappa.”

Leonid ohkas.
„Igal juhul lähen toon blastri ning ajan ka ülejäänud baasi üles.”
„Teil siin kvantside on?” pärisin temalt.
„On aga mis sellega?”
„Kui ma saan peakorterisse sõnumi edasi saata, muutuks nii minu kui kellegi teise tapmine mõttetuks. Kogu nende tagaajamise mõte on ju saada mind kätte, enne kui ma kellelegi jõuan keskusse teada.”
Leonid noogutas.

„See on hea mõte, ma ajan meie sideoperaatori üles. Tahad sa ehk niikaua kohvi?”
„Ei, ei mingit kohvi!”

Leonid kadus sidemeest otsima ning mina kõndisin medblokist üldruumi ja võtsin seal diivanil istet. Kogu jaam oli ehitatud kuplitest, samamoodi nagu Arno oma ning üldruum oli ilmselt täpselt sama suur, kuid selle sisustus rääkis hoopis teisest kosmosekultuurist. Seintele oli kleebitud nii erinevaid lippe, kui pilte kuulsatest venelastest ning igal pool vedeles instrumente, proove, skafandriosi ning tühje pudeleid.

Radist osutus samasuguseks karvakasvanud mehemürakaks nagu Leonidki. Ta oli ootamatu äratamise pärast pahur, haises tugevalt viina järgi, kuid oli nõus sidekeskuse üles bootima.

Jõudsin oma sõnumiga ehk vaid poolepeale, kui kogu baasi raputas kohutav plahvatus. Kõik ühisruumis olnud asjad – seehulgas ka mina ja sidemees paiskusime pikali ning lõin enda värskelt õmmeldud käe valusalt ära. Kõige hullem oli aga asjaolu, et kuulsin eksimatult reetlikku sisinat – heli mida iga kosmoserändur teab unepealt.

Tormasime sideruumist välja ja surusime selle hermeetilise ukse kinni.
„Sest pole kasu, kogu jaama hermeetilisus on rikutud.” sõnas parasjagu tagasi jõudnud Leonid.
Sidemees põrutas mitu tundmatut, kuid kõla järgi arvestades ilmselget roppust ja sööstis mööda koridori edasi, meie tema kannul.
„Kust kurat see su Müller on orbitaalkahuri saanud?” nõudis Leonid minult.

„Meie laev on planeedilähedasel orbiidil. Ilmselt läks ta tagasi maandurisse ning juhib seda sealt.”

Sööstsime lüüsikambrisse ja ma tegin seal skafandrit selga tõmmates kindlasti isikliku rekordi. Samal hetkel, kui jaamast välja jõudsime, tabas seda järgmine lask. Pöörasin ümber ja nägin kuidas taevast langev tulenool kohe meie selja taga oleva peakupli munakoorena purustas ning kogu ümbruse vihisevate kildude ja tulega üle külvas. Ühele plahvatusele järgnes ka kohe teine kui jaama hapnikuvarud õhku lendasid ning lööklaine paiskas meid pikali. Lendasin peadpidi ühte veel tervena püsivasse mälukivistisse ja sain mõne hetke imetleda taas nende fraktaalset kärgstruktuuri. Siis tundsin, kuidas kellegi tugev käsi mul kuklast haaras ja püsti vedas.
„Meil pole aega, läki kulgurisse,” käratas Leonid ja tuikusin tema kannul kuuerattalisse sõidukisse. Radist oli juba seal ees ja käivitas mootorit. Istusin vaatluri kohale ja uurisin läbi kuppelkatuse ümbrust. Nüüd, mil kuppel venelaste jaama enam ei kaitsnud pääses kogu happeline atmosfäär maiste tingimuste jaoks loodud materjalidele ligi ning see lõi oranzikas leegiga põlema. Leonid lasi radistil sellest hoolimata ümber varemete kolm ringi teha, enne kui ta veendus, et sellest leegitsevast põrgust polnud rohkem ühtegi ta kaaslast pääsenud.

Tahtsin Leonidilt küsida mitu inimest oli jaama jäänud, aga ainus pilk tema näkku veenis mind seda mitte tegema.

Nad vahetasid radistiga paar lühikest venekeelset lauset ja kulgur läks järsu nõksakaga liikuma. See veeres platoo servani ja hakkas siis enesekindlalt mööda selle peaaegu püstloodis külge alla laskuma.

„Kuhu me lähme?”
„Arno jaama, ma tahan selle Mülleri-värdjaga näost näkku kohtuda.”

Kulgur jõudis samal ajal mööda seina alla ning selle kuus hiigelsuurt ratast kaevusid sügavale mälukivististesse, pöörlesid hetk kohapeal ringi, haakusid siis aluspinnasega ja masin sööstis tolmupilve maha jättes edasi.

Me ei jõudnud väga kaugele kui nägin Arno hõljukit meile vastu tulemas. See langes kivina taevast ja jäi mootorite möirates meie ette õhku seisma. Radist tõmbas vandudes kange ning kulgur peatus.
„Blin!” vandus Leonid ja haaras blastri. Ta kontrollis selle akut ning ronis siis koos radistiga kulgurist välja – mina muidugi nende kannul.

Väljas tabas mind hetkeks mingi ebaratsionaalne paanikahoog. Kõik oli taas nii nagu vaid mõned tunnid tagasi, kui olin pikki tühermaad venelaste jaamani edasi rühkinud. Isegi langtonlased olid taas kohal ning liikusid oma tavapärases pikas rivis aegamööda meie peatuskohale lähemale.

Arno hõljukist väljus vaid Müller.
„Sina oledki see Mülleri värdjas, kes mu baasi õhku lasi?” küsis Leonid.

„Mina,” sõnas Müller ükskõikselt.

„Urood!” mõmises Leonid ja tulistas. Ere plasmavihk lendas Mülleri peast kümnekonna sentimeetri kõrguselt mööda ja seejärel tulistas Müller. Leonidi kiiver plahvatas metalli, luu ja verepihuks ning ta peata kogu langes plärtsatusega verepunasesse happelompi, kus see  oranžidesse leekidesse lahvatas.
„Oota, ma ei...” sõnas radist, kelle nime ma polnudki teada saanud ning tõstis allaandmise märgiks käed. Kuid järgmine lask purustas ka tema kiivri ja mehe elutu keha langes oma ülemuse oma kõrvale.

„Ma ütlesin, et pole mõtet põgeneda. Nüüd oled sa oma rumalusega tapnud veel terve hulga inimest,” ohkas Müller õpetlikult.
„Mina!?” minu viha Mülleri ülbuse üle oli nii suur, et see varjutas juba isegi surmahirmu. ”Kuidas saan mina olla sinu mõrvade eest süüdi, sa kuradi paks jobu?!”
„Sest ma ütlesin, et pole mõtet põgeneda.”

„Kuidas sa venelaste jaama hävitamise õnnetuseks maskeerid?”
„Ära minupärast muretse. Küll ma hakkama saan. Sa anna parem nanod siia.”
„Mul pole neid, termos sai kukkumisel viga ning nanod on kuskil mööda tühermaad laiali.”
„Ära valeta, ma ei usu elu sees, et sa need sinna niisama vedelema jätsid. Sinusugune niidisittuja hoiab neid koguaeg tihedalt keha lähedal.”

Langtonlased olid samal ajal meile veelgi lähemale jõudnud. Nad oli Müllerist nüüd vaid mõne meetri kaugusel.
„Ma kordan, kuhu sa nanod panid? Mul on neid vaja.”
„Olgu, sinu võit, saad nad endale,” sõnasin ning surusin ajavõitmiseks käe tühja skafandritaskusse.

Müller astus sammu lähemale, märkas alles nüüd temasuunas tulevat langtonlast. Ta karjatas, üritas taganeda, kukkus pikali ja Langtonlase helesinine keha voolas temast üle.

Kostis veel teinegi röögatus ent nüüd enam mitte üllatusest vaid koletislikust valust ja seejärel side katkes. Mõne hetke oli Mülleri figuruur läbi langtonlase veel näha. Seejärel hakkas see aegamööda laiali valguma nagu vette kukkunud tindiplekk, ning hetkeks mil langtonlane oli temast kogu oma kerega üle sõitnud, kadusid ka viimased inimkehale äratuntavad kontuurid. Langtonlane jätkas samal ajal häirimatut edasiliikumist ja ma judisesin paljast mõttest, mis minuga oleks juhtunud kui oleksin tema turjal pisut kauem olnud.

Heitsin veel kiire pilgu langtonlasest üle käidud maapinnale, kuid seal polnud Müllerist jälgegi. Selle asemel olid vaid värsked auravad mälukivistised.

***

Võtsin enne Arno juurde minekut maast Leonidi blastri, kuid seda polnud vajagi. Süstikus kössitaval teadlasel polnud mingit soovi mulle vastu hakata. Ta üritas vabandada ja seletada, kuidas tema polnud algusest peale Mülleri plaaniga nõus, kuid ma käskisin tal vait jääda ning mind tagasi jaama viia.

Seal ronisin ma oma maandurisse, lülitasin kõik turvasüsteemid tööle, seehulgas ka lähenemisandurid, et Arno ei üritaks mind näiteks buldooseriga üle platoo serva nügida ning magasin kakskümmend tundi jutti.

Kui ma viimaks ärkasin oli mu esimene mõte koheselt tagasi orbiidile tõusta, ent ekraanidelt avanev pilt pani mind meelt muutma.

Langtoni olendeid oli platood ümbritseval tasandikul rohkem kui tavaliselt – mitte enam isegi sadu vaid tuhandeid, moodustades keerukaid ja ilmselt vaid neile endile lõpuni arusaadavaid formatsioone, mis keerlesid omakorda ümber mingite seninägematute siniste obeliskide.

Tõmbasin skafandri selga, võtsin blastri kätte ja läksin seda lähemalt uurima.

Ka Arno oli platool ning üritas mind silmates jaama tagasi põgeneda, ent ma käsutasin ta paigale.
„Mis need on?” pärisin ma objektidele viibates.
„Mis sa ise arvad? Ikka need kuradi nanomasinad. Langtonlased on saanud need kuidagi endale ja õppinud neid kasutama.”

Ning korraga meenus mulle termos, mis oli jäänud langtonlaste karjajuhi turjale, kellele ma olin otsa kukkunud. Aga see oli võimatu, isegi kui langtonlase kehahapped neid ära ei sulatanud oli enam kui uskumatu, et mitte mingit tehnoloogiat omavad langtonlased suutsid neid kuidagi programmeerida.
„Ma tean, jabur või mis aga nanoliidid need on. Ma käisin varem hõljukiga ühe neist juures ja võtsin proove,” sõnas Arno, kes oli justkui mu mõtteid lugenud.
„Aga mida nad nendega teevad?”
„Kurat seda teab, mul poisid alles tegelevad analüüsimisega ja võib-olla peame panema komputrooniumi nüüd hoopis seda uurima.”

Soovisin talle sellega edu, tegin veel mõned holovõtted ja ronisin tagasi maandurisse, kindla sooviga langtonilt lahkuda. Õnnetuseks otsustasin ma tehtud ülesvõtted veel enne õhkutõusmist peakorterisse edastada ja niikaua kui reaktor soojenes jõudis sealt juba tulla vastus, mis keelas mul kuhugi liikuda ning käskis jääma edasisi arenguid jälgima ning lisameeskonda ootama.

Seega jäi langtonile edasi ja pean tunnistama, et tegelikult oli metsikult lahtipääsenud nanotehnoloogiat isegi põnev jälgida. Vaid paari päevaga oli kogu meid ümbritsev ala kõikvõimaliku ülikeeruka nanomaterjalidega kaetud ning nanoliidid jätkasid kasvamast.

Tegin Arno hõljukiga proovide kogumiseks palju lende. Luba ma temalt küsima ei hakanud. Lootsin saada langonlaste plaanidest rohkem aimu, aga tulemused ajasid mind pigem rohkem segadusse. Valdavalt olid kõik nanomasinad, mida kätte sain, programmeeritud erinevate keerukate hapete ja ensüümide loomiseks ning kuna ma pole bioteadlane, siis ei öelnud need mulle mitte midagi. Korjasin tulemused siiski hoolega kokku ja edastasin peakontorisse. Vastust sealt muidugi küll ei tulnud. Muidugi oleks ma võinud Arnolt nõu küsida või kasvõi uurida kaugele nende komputrooniumi arvutused on jõudnud aga meil kummalgi polnud väga soovi teineteisega rääkida.

Esimene suurem muutus langtonlaste, või siis täpsemalt nende nanomasinate, käitumises tuli hetkel mil olin planeedil olnud juba üle kuu. Meid ümbritsevad nanoliidid olid kasvanud nüüd kõrgemaks kui platoo ja suurimad küündisid ligi kolmesaja meetri kõrgusele ning olid nii viiekümne meetrise läbimõõduga. Just neis kõige suuremates hakkasid ilmema veidrad arengud. Esiteks hakkasid nad eritama vaikset müra ja vibratsiooni ning teiseks hakkas neist väljuma mitmesuguseid jääkgaase alates süsihappegaasist kuni osoonini. Mis neid protsesse aga põhjustas jäi endiselt segaseks. Teadmiseni jõudmine, et mida langtonlased tegelikult ehitavad, võttis veel ühe nädala.

Olin just lõpetanud järjekordse raporti, veidi holovideosid vaadanud ning valmis unne jääma ning järjekordset ühelaadset langtoni päeva lõpetama, kui kõik mu ümber täitus valju müraga. Tõmbasin nii kiirelt kui suutsin skafandri selga ja tormasin välja. See, mis ma seal nägin, täitis mu hoopis uutlaadi hirmuga.

Kõigi suuremate nanoliitide (millede arv küündis nüüd juba paarisajani) jalamid olid mähkunud paksu lillakasse suitsu ning need värisesid nii tugevalt, et seda oli näha juba ilma mingi optiliste suurenduseta. Siis liigatas neist üks. Siis teine. Üksteise järel hakkasid nanomaterjalist sambad tulesammaste toel taevasse kerkima. Mõistsin alles nüüd, et need olid raketid. Millegipärast polnud see, et pidevalt vaid maapinda uurivad tulnukad võiksid  kosmosesõidukeid ehitada, mulle kordagi pähegi tulnud.

Raketid tõusid samal ajal üha kõrgemale, nende tekitatud müra muutus vaiksemaks ning aegamööda jõudis mulle kohale, et  olin lahti päästnud midagi veelgi hullemat kui Orion-2-l – uue kosmosetsivilisatsiooni.