“Logi algus. Codex maandus tõrgeteta. Vahetuid ohte ei tuvastatud. Alustan välitööks valmistumise toiminguid.” Kirjatark ühendas väliülikonna sidejätked laeva juhtpulti ning kontrollis ükshaaval tervisetoe ja andmetalletuse funktsioonide toimimist. “Sensorite diagnostika... Liideste sujuvustest… Salvestus ja ülekanne… Farma-tugi ja kognitiivne võimendus… Meediapankade tühjendus…”

Kui kõik toimingud tehtud said, sulges kirjatark vaikses meditatsioonis silmad. Kui ta need jälle avas, olid ta meel sama puhas kui meediapangad, valmis uut teavet vastu võtma.

“Alustan välitööd. Esmane eesmärk: leida sadama-alast ligipääs maa-alusesse kompleksi.” Kirjatark väljus laevast, uuris vahetut ümbrust ja võrdles nähtut laeva kaugseire tulemustega. “Ülelendudel kogutud telemeetria kohaselt moodustavad kompleksi maapealse osa läbipaistva atmosfäärikupliga kaetud sadamarajatised ja kontoriruumid. Sadama suurus, ehituslaad ja teeninduselementide paigutus vastavad E-tüüpi looduslike satelliitide standardlahendustele. Hoonete sees on rakendatud lisa-raskusjõud. Kompleksi maa-aluse osa kohta teave puudulik. Maapealsetes struktuurides on laeva kaugandurid tuvastanud kolm elumärki-”

Kaugseire-andmeid uuendati.

“Korrigeerin: kaugandurid tuvastavad kahte elumärki. Võimalik seiretõrge, võimalik oht. Jätkan edasiliikumist kõrgendatud ettevaatusega.” 


Pärast lühikest jalutuskäiku dokitunnelites, avanes kirjatarga ees tohutu määrdunud kuppel, mille alla mahtus kogu avalik sadama-ala. Silmapiiril kõrguva gaasihiiu fraktaalsiirud kuldasid kuplialust ruumi tontliku helgiga ja taamal kössitavad tööpostid heitsid ümberringi rebitud servadega poolvarje.

Kirjatark vaatles piirkonda pikkamisi, sektorite kaupa. “Tähelepanekud avaliku ala kohta. Mitmed tegurid viitavad sisekeskkonna kahjustustele, kuid õhu kvaliteet püsib optimumi lähedal; hingamiseks lisaaparatuuri ei rakenda. Kunstlik valgustus - puudub. Seadistan okulaarfiltrid keskmise valgusnivoo põhjal, saadan välja esimesed kaug-andurid.” Kirjatark peatus, noppis õlavarrelt kaks mutukdrooni ja läkitas need väikeste vahedega kuplialust ruumi vaatlema. Nahaalused vastuvõtusiirikud tuksatasid, kui andmevoog ta närvisüsteemiga kohtus. Ta määras ühe drooni autonoomseid vaatlusi tegema ning võttis teise üle otsese juhtimise.

“Sadama-ala, mõeldud korraga teenindama kümneid laevu, sadu reisijaid; varustus viitab avalikule ruumile, kuid paistab kasutamata. Kontrollin selguse saamiseks tööposte.” 

Ta suunas ühe mutukdrooni kohta, kus seisid kobaras reisijate vastuvõtupunktid. “Tähelepanek: tööpostid on tühjad, puuduvad ka viited kahjustustele või vägivallale. Lähivaade, teeninduspunkt üks - tavaline tööpost, eritunnuseid pole, lisateavet pole; lähivaade, teeninduspunkt kaks, kolm… Pea.”

Ta sulges silmad et paremini näha ning suunas mutuka aeglaselt iga tööposti kohale. “Fikseeri vaade - üks, fikseeri vaade - kaks.” Vaimusilmas asetas kirjatark pildid kohakuti. “Fikseeri vaade kolm, neli, viis.” Ta avas silmad. “Pärast mitmekordset vaatlust kinnitan - kõik tööpostid on täielikult identsed, kaasa arvatud juhuslike esemete paigutus. Järeldus - tegu on butafooriaga. Kas on tööpaigad mehitamata või- “

Laevalt edastatud kaugseire-uuendus pani ta võpatama. “Saabus kaugseire uuendus - elumärkide arv kahanes kahelt ühele. Kinnitan, tegu ei ole tõrkega, andmed on tõesed. Läheduses peitub tundmatu otsene oht. Jätkan ülima ettevaatusega.” Veel kaks mutukdrooni said suuna pimedusse, kus kirjatark arvas maa-aluste rajatiste sissepääsu olevat.

Ta jõudis põgusalt järgmist ruumi silmata, kui mutuka pilt paigale tardus. Kirjatark pingutas silmalihaseid ja sisestas mõned sõnalised käsklused, kuid tal ei õnnestunud drooni liigutada. Siis pöördus vaade tema tahtest sõltumatult ja otse kaamerasse jõllitas tundmatu verest paakunud lõust. Lõusta pahaendeline naeratus aina lähenes, lõuad avanesid ja pilt kustus.

Enne kui kirjatark jõudis lõksulangenud drooniga neuroühenduse katkestada, läbis ta tajusid kontikriipiv ragin. Kirjatark vajus ägades istuli, kõrvad pilli löömas.

“Kuule sina! Sissetungija!” kõmas võõra hääl otse sadamakupli all. “Ma tean, kus sa end peidad. Varsti leian üles!”

Kirjatark saatis järgmise drooni olukorda kaardistama, ise kiiruga käevarre-terminali hääletult märkmeid sehkendades: “Ellujääja; suur vaenulikkuse võimalus; lingvistiline analüüs osutab, et subjekt pärineb huvipakkuvast piirkonnast või sellega kultuuriliselt seotud süsteemidest.

Viimase mutukdrooni kaamera vaatevälja astus inimkuju - meesterahvas, alasti ja juusteta, peast ning kaelast kimpudena voolikud tolknemas. Kuju keeras pea viltu. “Ma kuulen sind küll, sinu sumisejaid kah. Ja ma olen üsna kärmas.”

Enne kui kirjatark midagi öelda või arvata jõudis, sööstis paljas mees paigalt ja püüdis teise drooni oma hiigelpihkude vahele lõksu. “Mina tahan siit ära ja sinul on laev. Tule välja. Ma ei tee rohkem paha.” Mees lasi mutuka peost lahti ja astus valguslaiku.

Kirjatark kutsus mutukdroonid tagasi ja ladus nad hoolikalt käisepesadesse. Siis astus ta  ettevaatlikult peidupaigast välja. “Hüva, ma olen valmis vestlema. Aga esmalt soovin ma sellest kompleksist midagi üles otsida.”

"Ei-ei-ei!" Alasti võõras tonksis endale vastu kõrva, ise erutatult vadistades.

Kirjatark nookas rõhutatult peaga. “Mõistan, mõistan. Su tõlkesiirik ei tööta.”

Ta otsustas katsetada YUR-i dialekti, mis võõra kõnemustritele kõige lähedasem tundus. Pilku teisele otse silma puurides osutas kirjatark endale meelekohta. “Zwje ni zvonobub?”

Võõra nägu lõi särama ja ta plaksas peopesad võidukalt kokku.

Kirjatark noogutas vastu. “Oota…  Podžy.

Ta avas vaimusilmas sideliidese näidikud ja seadis tõlkesiiriku heliväljundi miinimumile. See polnud tal esimene kord oma keeletaju proovile panna - varem või hiljem leidis iga kirjatark end olukorrast, kus siirikud ja väliülikonna süsteemid aidata ei saanud. Sestap käis Svalbardi Laste väljaõppe juurde ka asustatud kobara peakeelte naturaalne tundmine.

Endale osutades vormis kirjatark hoolikalt sõnu: “Mya - utchon. Nil risiko.” Ta tõstis käed aegamisi üles ja lasi valgusel tühjadele pihkudele paista. Kui teine mees kinnituseks mühatas, viipas kirjatark küsivalt käega tema poole. “Kyi tu?”

Dek’zež!” Võõras laksas endale vastu rinda.

Kümme-kuus? mõtles kirjatark. Jah, muidugi… “Zwoj nym Dek’zež? Su nimi on Kuusteist?”

“Kuus-teist! Jaa!” Mehe verikäkkis nägu valgustas õnnis naeratus. “Meie kõneleb!”

“Meie kõneleb.” Kirjatark naeratas ebalevalt vastu. “Sina tahad siit ära. Mina tahan… asjad seal kohas...” Ta osutas pimedale koridorile sadama taga.

“Mis asjad?”

“Tahan teave, informacia. Enne informacia kogub, siis lendame. Kas sa aitad?

Gya! Jah! Mina sind aitan, õpi-mees." 


Petu-ootesaali vahetust lähedusest välja jõudes kadus ka kontoributafooria. Kuusteist ees ja kirjatark järel, liiguti läbi hämarate betoonkäikude kompleksi maa-aluse osa poole.

Kirjatark pööras käigu pealt pead siia-sinna, püüdes ruumipaigutuse ja keskkonnanäitude kohta märkmeid teha, kuni koperdas jahtunud torso otsa, mille küljes ripendas veel poolenisti otsastrebitud käsivars. “Kas kadunud elumärk number kaks või kolm?” pomises ta.

Kuusteist ainult mühatas halvakspanevalt ja lükkas käepooliku jalaga teelt.

Kirjatark köhatas ja surus kõigest väest maha soovi jooksu pista. “Sina tapsid?” küsis ta nii viisakalt, kui suutis.

“Mina.”

“Teised ka?”

Kuusteist noogutas uhkelt. “Teised tapsin ka. Kõik, kes mitte põgene. Ei muret, pahad inimesed.”

Kirjatark neelatas. “Kõik viissada?”

Kuusteist turtsatas imestunult, keeras end siis kirjatarga poole ja hääldas aeglaselt, käsi appi võttes: “Pyen… sta? Viis? Sada?”

Gya, pyen’sta… Viis-sada. Allikas ütleb, siin viissada.”

Naerma pursates lõi kuustest kirjatargale kämbla õlale. “Vigane allikas! Siin ainult paarkümmend paha inimest. Mõni vähem paha. Nemad põgeneb.”

“Selge…” Kirjatark noogutas. “Oota. Podžy. Tähtis informacia, mina…” Ta koputas endale vastu kõrva.

“Tähtis informacia.” Kuusteist noogutas lahkelt. “Mõistan, teeb kronika.”

Kirjatark noogutas ning tõmbus hetkeks oma teabemaailma vaikusesse. “Allikates toodud andmed kompleksis oleva inimhulga kohta on mitme suurusjärgu võrra liialdatud. Esialgse hinnangu järgi viibis siin vaid üks protsent ametlikes nimekirjades kajastatud inimestest. Sellegipoolest, kohalikku personali on tabanud ulatuslikud kaotused alates-”

Kirjatark osutas rusudele. “Millal juhtus?”

“Pole kindel. Pärast mina kolm korda maganud.”

Nad jõudsid piiratud ligipääsuga tsooni. Kuusteist astus pikkade sammudega ees, paljad jalatallad põrandal plaksumas.

“Õpi-mees?” Kuusteist seisatas. “Aga miks sa siin otsib informacia?

Kiirustamisest võhmal, lasi kirjatark väliülikonnal vereringesse stimulante lisada. “Mul tarvis nimekiri, inimeste nimekiri. Inimesed läheb kaduma.”

“Kuis see uudis?” Kuusteist laiutas käsi.

“Kaduma palju, samas kohas. Maade pealt ja mitmest raumstancy’st.

Raumstancy - see mis asi?”

“See on-” kirjatark kammis mõttes dialekte - “post-orbitalik.”

Kuusteist ajas moka pikaks ja raputas pead.

Kosmi...stacyja? Kosmi...gar?” 

“Ah! Mõistab. Kosmogara. Kosmosejaam. Mis kohas?”

“Beyema süsteem.”

“Bey…? Mis veel nimi?”

Kirjatark luges süsteemide andmestikust enamlevinud nimesid: “Pustan’kerul? Engenabumba? Hosilsiz? Bereshek?”

“Bereshek!” Kuusteist lõi plaksu. “Just! See minu sektor! Tähendab - tähtis informacia.” Uue innuga vedas ta kirjatarka kompleksi sügavustesse.


Nad möödusid erisuurustest laboriboksidest, saatjaks riketest kirjatud kuvarivirved, ning jõudsid kõverakslöödud turvausteni, mis väsinud servode urinal pool-kinni-pool-lahti sõitsid. Uste vahelt paistis hunnik purukspekstud sisustust ja kirjatarga pilk langes tahtmatult poolsöestunud jalapaarile, mis rusude alt piilus. “Ega seal ohtlik?”

Kuusteist mühatas oma tavalisel moel. “Meile mitte ohtlik.”

Kirjatark andis jälle märku, et soovib logi sisse lugeda. “Tähelepanek: võrreldes sadamaosaga on kompleksi üleminekualal kohati märgatavalt rohkem purustusi. Osa tehnikarikkeid näib olevat tekitatud väljastpoolt tulnud rünnaku, arvatavasti pulsslöögi poolt; kuid ulatuslikum kahju näib pärinevat kompleksi seest - kõne alla tulevad nii seadmete ja varustuse riketest tingitud tegurid kui tahtlik hävitustöö.” Kirjatark keeras end kogu vaate talletamiseks ringiratast ning pomises veel mõned tähelepanekud “kronika” jaoks. “Mis seda tegi, kas sa tead?”

Kuusteist kehitas õlgu. “Ei kindel. Ma ärkab, on valu, valu süsteemi seest. Süsteemi rike. Ma tunnen, vangla on nõrk, murran välja. Teised ka - välja.” Ta esitas pantomiimi laborikapsli seestpoolt purustamisest. “Teised põgeneb. Aga vahid mitte.” Üle ta näo levis taas õnnis verenirene naeratus. “Kui peremees-programm ei tööta, vahid mitte nii hästi võitleb.”

“Peremees? Sa mõtled Personafabrica? Tehisisiksus?”

“Jaa, personafabrica. Arvan, peidab ennast. Võib-olla ei tööta.” Kuusteist lükkas mõned elektroonikarusud teelt.

Kirjatark kummardus prügi lähemalt vaatama ja lisas logisse: “ellujääja mainis “peremeesprogrammi”; küsitlemisel sai kinnitust, et tegu on sünteetilise isiksusega. Kuna kompleksi maapealse osa kahjustused kinnitavad pulsslöögi hüpoteesi, võib oletada, et ka isiksuse riistvara on sarnaselt kahjustatud…”

Kirjatark ajas end püsti. “Süsteemid katki - liig-energia. Sina arvad, et informacia mitte katki?”

“Tuleb.” Kuuseist vedas kirjatarga kahjustatud seadmestikust mööda. “Sügav maa all. Kaitstud.” Ta patsutas paksult varjestatud luuki, mida katsid erksad hoiatusmärgid. “Nüüd me ronib.” 


Teabevaramus ei olnud purustusi näha. Kirjatark seadistas okulaarliidese laiemale spektrivalimile, täheldades kohe teabetornidest immitsevat jääksoojust. Kergendusega märkas ta ka, et peale nende endi ei olnud ruumis ühtegi inimkujulist soojusallikat.

“Siin pime,” märkis Kuusteist.

Kirjatark muigas. “Jah, pime.”

“Kas abi, õpi-mees? Mina tunneb see koht ja minul silm on pol’noch…”

“Minul ka on… on tuli silmas. Aga tänan.” Kirjatark patsutas Kuueteistkümnele õlale. “Vaatame siis seda informacia.”

Ta tõmbas lähimast teabetornist ühe sahtli välja, paljastades tihke rea peopesasuuruseid salvestusplaate. Kerinud väliülikonnast peotäie sidejätkeid, kleepis kirjatark need ühe plaadi nurkadesse ja tegi kiire proovipäringu.

Tema saadetud impulss täitis plaadi seesmised kärjestikud violetse kumaga ja Kuusteist mühatas tunnustavalt. “Hüva tööriist. Toimib kui mitte energia.”

“Toimib.” Kirjatark nohises kinnituseks. “Aga aeglane. Otsib käsitsi. Kus vaadata, ei tea.”

“Aeglane, see hea. Ei voolu, ei peremeest.” Kuusteist siirdus kaugemate teabetornide vahele uudistama.

“Jätkan baasi teabevaramus pisteliste analoogpäringute tegemist. Siiani ei tähelda varamu seadmestikul mingeid kahjustuste märke. Oletan, et ülemisi korruseid tabanud pulsslöök nii kaugele maa alla ei ulatunud, ning et siinne voolukatkestus kujutab endast avariiabinõud andmete kaitseks. Seni leitud materjalid viitavad...“

Kirjatarga mõtisklusi segas eemalt kostev naerupahvak, mida saatis tasane solin.

Ta vaatas häälte suunas: Kuueteistkümne termokuju lehvitas talle eemalt ning sealsamas helendas kaarduva joa soojus.

“Vaata! Mina vabalt kuseb!” Kuusteist lõkerdas ja suunas joa kõrgemale. “Ei toru, ei peremeest! Nagu vanasti.”

“Vanasti…” Teise rõõm nakatas ka kirjatarka. “Kuidas oli vanasti?”

“Hea. Ei suurt mäletab, ainult tai-tai.” Kuusteist näitas sõrmedega pikukest vahet.

Kirjatark noogutas ning liikus järgmise teabetorni juurde, kus ta jälle sidejätked juhuslikult valitud plaadi külge pistis. “Seda mäletab, kuidas Beyema… Bereshek?”

“Ainult tai-tai… Õpi-mees, kes tellib see töö?”

“Ei tea. Meie teeb töö, ei küsi.” Kirjatark pani salvestusplaadi tagasi sahtlisse. “Oota, vaja kronika.” Ta jalutas pomisedes eemale. “Lisada tähelepanek: seni leitud teave sisaldab hulgaliselt medi-tehnilisi aruandeid, samuti viiteid erinevates süsteemides paiknevatele uuringukompleksidele, oletan, et sarnastele nagu see baas. Erakorraline tähelepanek: mitme erineva baasi andmestikud sisaldavad viiteid ühtedele ja samadele isikutele, sealhulgas samaste isikute omavahelisi võrdlusi. Taolisi kordusi on liiga palju, et neid võiks juhuslikuks pidada…”


“Õpi-mees! Vaatab!”

Pöördudes pimestas kirjatarka ootamatu valgus: teabevaramu keskel paiknevas terminalide kobaras olid mõned ekraanid ärksalt vilkuma hakanud.

Kirjatark reguleeris kiiruga visuaalliideseid, ruttas töölehakanud terminali juurde ja asus andmejätkeid sellega ühendama. “Hea! Nüüd otsib kiiresti.”

“Mitte hea! Energia toob peremees.” Kuusteist sammus närveldades edasi-tagasi. 

“Leidsin! Õige informacia!” hüüdis kirjatark võidukalt ja asus märkmeid tegema. “Tellitud andmed leitud. Salvestan oma meediapanka ja saadan andmepaketi koopia Codexile… Parandus. Maa-aluse kompleksi varjestus takistab ülekannet. Varumeetmena rakendan visuaal-orgaanilise õppeprotsessi.” Kirjatark asus metoodiliselt andmemassiivi lugema, samal ajal peas mälumustreid kokku seades.

“Kiirustab, õpi-mees,” anus Kuusteist.

“Käes.”

“Nüüd jookseb!” Kuusteist näitas eeskuju.


“KUHU MINEK?”

Meloodilise sünteeshääle standardkeelne hüüd kaikus üle kogu teabevaramu ja tuled lõid täiel võimsusel särama. “Nii et sina oledki see kirjakoi, kes nii häbitult minu valdustesse tungib!”

Kuusteist tiris kirjatarka avariiväljapääsu poole, ise üle kere värisedes. “See Doktor! Peremees-programm tuleb tagasi!”

“Aga ma pole ju ära olnudki, kulla poisu!” huilgas sünteeshääl. “Sa saad mu jutust aru, jah? Muidugi saad, kuidas teisiti. Ma olen ju siinsete süsteemide osa - ja siinsed süsteemid on osake sinust! Jah, see pulsslöök katkestas nii jõhkralt meie ühisuse ja sundis mind taaslülituse ajaks varjuma. Aga nüüd läheb meie töö edasi!”

Kuusteist ja kirjatark jõudsid avariitranspordi kapslini ja asusid selle kesta lahti kangutama.

“Aeg rakendada kuulekusmeetmed,” teatas Doktor.

Sideseadmestikku täitsid võigastel sagedustel kriisked, mis lõid mõlemad mehed põlvist nõrgaks, ja valgustus sähvis värdjalikes pulssmustrites, mis takistas kirjatarka keskendumast. Baasi sügavustest vooris hordidena kohale teenindus- ja  võitlusdroone, mis ühisel jõul Kuutteist lõikuma ja materdama asusid.

Juba vankus see hoopiderahe all ja kippus segadikus eemale kanduma, kui kirjatark ta kaelast tolkneva juhtmepusa pihku sai ja tal õnnestus Kuusteist avariitranspordi kapslisse vinnata.

Vastaliste süsteemide kiuste sõitsid nad pinnale. Ka siin ootas ees kogu baasi seadmestiku vaenutegevus. Juba ronisid üle rusude kohale ka esimesed võitlusdroonid, arsenalis terad, ketid, elektroodid.

Kuusteist tõmbus põrandale kerra ja talus kaelasadavaid torkeid ja surakaid vaikselt ägades, sellal kui kirjatark pealetungivaid masinaid tulutult tõrjuda püüdis. Nende tööriistad küll peatusid iga kord, kui kirjatark ette sattus, kuid seda suurema innuga sööstsid nad uuesti Kuueteistkümne kallale.

“Jätke ta rahule!” röögatas kirjatark püüdes sõpra oma kehaga varjata. “Kuuled sa, doktor või asi? Miks sa minuga ei võitle?”

“Oh kuidas ma tahaksin! Sa ei kujuta ettegi… Aga keegi on minu põhikäskluste kimpu lisanud klausli: “Svalbardi Lapsed, kes on siia sisse pääsenud, pääsevad siit ka välja.” Äärmiselt ebameeldiv, ma ütleksin, nagu oleks ära kohitsetud…”

“Tule!” Kirjatark püüdis abituis krampides tõmblevat Kuutteist enda najale püsti tirida. “Kuulsid mis ta ütles - ta ei saa mulle viga teha! Ma aitan su välja, ma kannan sind!”

“VALE! EKSEMPLAR JÄÄB SIIA!”

Sidesüsteemid kriiskasid ja kasvav valguse-heli-elektri kakofoonia paiskas ka kirjatarga oimetult põrandale.

Ta ajas end vaevaliselt käpuli ja kostitas põrandaplaate eelmise söögikorra haleda mälestusega. “Kuhu jäi klausel Svalbardi Laste kohta?” päris ta õhku ahmides.

Doktori sünteeshääl pugistas kahjurõõmsalt naerda ning baasi sügavusest kohalevoorinud droonid kogunesid kirjatarga ümber puntraks, mis nügis-tassis teda läbi väljapääsude labürindi sadama poole. Selja taha vaadates jõudis kirjatark veel näha, kuidas kaks rasket koristusrobotit Kuutteist jalgupidi transpordikapslisse lohistavad.

“Tappa ma sind ei saa - aga ma võin su olemise vägagi ebameeldivaks teha. Siiski - nüüd on meil aeg lahku minna!”

Droonipundar pressis kirjatarka aina edasi, mööda purustatud tehnikast, mööda võltskontoritest, läbi tontja kumaga kuplist ja ilmetutest dokitunnelitest, platvormile, kus seisis Codex. Niipea kui reisija oli laeva visatud, lennutas sadama-automaatika selle tseremoonitsemata teele.


Kirjatark vedas end vaevaliselt juhipessa, pisarad jõuetus vihas jooksmas.

Kui Codex orbiidile jõudis, kobas ta juhtpulti.

“V-välitöö… lõp-lõpule… v-viidud.”

Ta hingas sügavalt sisse-välja ja ajas õlad sirgu. “Välitöö lõpule viidud. Järel-tähelepanekud. Tellimuses määratud teave - kätte saadud. Baasist leitud üks ellujääja, kes-” kirjatark pidi end jälle koguma - “kes jäi paigale. Kohapeal avastatud vaenulik sünteetiline entiteet; hüpotees - entiteet on modelleeritud tegeliku isiku põhjal. Selle isiku seos baasiga - teadmata. Baasi rajaja - teadmata. Baasi hiljuti rünnanud isikud ja nende eesmärk - teadmata. Baasis ellujäänu edasine saatus - teadmata. Teadmata-teadmata-teadmata!”

Kirjatark peitis pea kätesse.

“Kes selle tööotsa küll tellis?” pomises ta poolkuuldavalt.

Peapult võttis teksti vastu ja kirjatark ohkas. “Kustuta viimane märkus. Logi lõpp. Määra kurss: emalaev Svalbard.”

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0732)