Tänavusel HÕFFil esitles Mart Sander raamatut „Kõhedad muinaslood“, mille alapealkirjaks „Kogumik fantaasia- ja õudusjutte“. Taskuformaadis ja pehmed kaaned, loetavas suuruses kiri, lisaks veel autori illustratsioonid – meeldiv kätte võtta ja lugeda. Samuti on sümpaatne, et Mart Sander pole läinud moodsa kirjastusliku hämamise teed ning žanri ja raamatu olemust häbenenud ja hämanud. Muinaslood, kõhedus, fantaasia, õudus ja jutud – lugejal peaks selle peale juba mingi pilt silme ette tekkima. Vähemasti sellisel, kes on kursis Mart Sanderi varasema kirjandusliku loominguga...

Enne kui raamatu kallale asuda, tahaks ma meenutada midagi mälestuslikku. Kunagi ammu, 90ndate keskpaiku, kirjutasin ma üldhuviajakirja Favoriit lühema loo eesti ulmest. Seda kohalikku ulmet ei olnud sel ajal kuigi palju, aga samas piisavalt, et Mart Sanderi jutukogu „Mercator“ (1994) mainisin ma vaid möödaminnes. Mitmel põhjusel, aga peamiselt just seetõttu, et sel hetkel ootasin ma (taas)tärkavalt eesti ulmelt midagi muud ja seepärast ei pidanud ma antud köidet nii oluliseks. Eks selline arusaam sai üsna kiirelt ka karistatud, sest pärast ajakirja ilmumist tegi üks kamraad kodusel napsuõhtul mulle väga põhjaliku verbaalse nuhtlemise. Mismõttes vaid möödaminnes mainid? Tegu ju ühe stiilseima eesti autori teosega!

Jätame siit mälestustest edaspidiseks meelde sõna „stiilne“, sest seda läheb meil veel vaja.

„Kõhedad muinaslood“ sisaldab seitse juttu-lühiromaani ja kuna autor on raamatu lõpus kenasti dokumenteerinud tekstide kirjutamisaja ja -ajendid, siis saab huvilisem lugeja mõttes mingit statistikat ja üldistusi teha. Palju tekste on kirjutatud algselt raadio, filmi või teatri tarbeks ning kõige vanem on kirja pandud juba ammusel 1992. aastal. Sõna „tarbeks“ on samuti oluline meelde jätta, sest Mart Sander ütles esitlusel selge sõnaga, et ta hakkab alles siis kirjutama, kui on kindel, mis sellest tekstist saama peab. Sander ütles, et reeglina hakkab ta kirjutama, kui keegi temalt midagi tellib, et ta ei usu seda palavikulise looja teooriat, kus loovisik kannatab ja kannatab ning lõpuks midagi välja purskab.

Kogumiku seitsmest tekstist on raamatukaante vahel varem ilmunud viis: kaks Indrek Hargla koostatud antoloogiates „Eestid, mida ei olnud“ (2017) ja „Vinguv jalaluu“ (2018) ning kolm Mart Sanderi ingliskeelses jutukogus „Z, the Terminal Letter“ (2005).


Lugudest lühidalt:

„Must kast“ – lühiromaan andekast muusikust, mis minu jaoks oli pisut kurnav lugemine, sest mulle sai üsna alguses selgeks, mis toimub ja mis on see pealkirjas mainitud must kast. Samas sain ma aru, et ega autor toimuvat ja kasti erilise mõistatusena ei kirjutanud, oluline oli hoopis muusikuga toimuv. Mõneti aitas avalugu mul vist sihiku paika panna, sest edasine oli lobedam lugemine.

„Tegelikult“ – jutt, mille põhjal valminud filmi ma 2018. aasta HÕFFil nägin. Film on härjalt kogu maailmas auhindu saanud, aga mind jättis see küll üsna ükskõikseks. Ja sellise kergelt ükskõikse ja väga ettevaatliku emotsiooniga ma jutu kallale ka asusin ning lugesin loo, mis oli ehk kogumiku üks parimaid. Öö ja kaks vestlejat baarileti ääres.

„Üksinduse allikas“ – Kreutzwaldi-antoloogia „Vinguv jalaluu“ lugejatele ilmselt tuttav, aga minu jaoks uus tekst. Mulle meeldis! Alglugu meelde küll, aga mitte niipalju, et ma oleks suutnud võrrelda, mida sellega tehti. Lugesin siiski pigem Mart Sanderi juttu. Meenub, et kui autor antoloogia esitlusel jutust katkendeid ette luges, siis jäi mulje, et tegu on pigem naljalooga, aga ei olnud.

„Saatan Robert“ – alternatiivajalooliste lugude antoloogia „Eestid, mida ei olnud“ tarbeks kirjutatud tekst, mis pole küll klassikaline alternatiivajalugu. Sellest hoolimata on see 1856. aasta Revali teatritrupi lugu üks ägedamaid nii antoloogias kui ka kogumikus. Usun, et tekst on ulmefännidel loetud ja seega pole mul põhjust siin pikemalt.

„Öine palavik“ – pisut uimane ja kergelt palavikuline lühiromaan ühest naisest, kes koos mehega kolib majja, mil on oma salajane ajalugu. Eks igaüks taipab, mis seepeale juhtuma võiks hakata...

„Kolmkümmend minutit mõrva“ – maleteemaline mõrvalugu, kus kogu aeg perspektiivi muudetakse ja selged asjad mingil hetkel enam nii selged polegi, kuniks need taas selged on. See kriminaalse kallakuga lühiromaan on ka kogumiku „Kõhedad muinaslood“ ainus tekst, mida vist kuidagi ulmeks ei saa pidada, aga ega too seepärast nüüd halvem pole.

„On teil unistus?“ – jutt suurtest soovidest ja nende täidemineku hinnast. Küüniline puänt teeb teksti ka sobilikuks lõpulooks kogumikule.

Mart Sander ütles raamatu esitlusel, et kogumik peaks pakkuma nädalajagu lugemist – jutt ja päev ning peaks niimoodi aitama üle saada HÕFFi võõrutusnähtudest. Tunnistan, et läksin hoogu ja lugesin raamatu läbi suisa kolme õhtuga. Oleks ka kiiremini saanud, aga juttude lugemisega on ikka nõnda, et tahaks pärast ühe lõpetamist ja järgmise alustamist väikese pausi pidada. Sirutad jalgu ja selga, puhkad pilku, teed tassi kohvi jne. Kuigi jah, eks paar korda läks ka kaks juttu järjest. Oli himu ja hoog oli samuti sees.

Mart Sanderi jutud, nii värskes kogus, kui ka varemloetud, on sellised kergelt vanamoelised. Kuigi lugude tegevusaeg ulatub rahvajutulikust muinasajast tänapäeva, toimub enamuse tekstide tegevus siiski XX sajandi esimesel poolel. Pole ka ju suur saladus, et teise ilmasõja eelne aeg on Mart Sanderi lemmikajastu, et tollane nn kaotatud aeg.

Samas, ei saaks öelda, et need jutud võiksid olla mõne tundmatu kahe ilmasõja vahel kirjutanud Euroopa autori looming. Siin-seal viskab ikka sisse midagi sellist, mis teeb neist moodsa, aga teatava perioodi vaimus kirjutatu. Ma ei julge väita, kas ma pimetestis tunneksin ära Mart Sanderi jutu, aga lugedes oli küll pidevalt selline emotsioon, et siin ta teeb nüüd seda ja siin seda. Mingid võtted kordusid tekstist teksti – ja see pole üldsegi paha. Positiivsena võiks veel märkida seda, kuidas Mart Sander hoiab lugu kontrolli all. Näiliselt need jutud kulgevad üsna loiult ja teinekord justkui sihitult, aga jutu lõppedes on selge, et kõik oli lõpu nimel ja polnud siin midagi sihitut. Eks annab tunda autori stsenaristi- ja lavastajakogemus.

Kogumiku „Kõhedad muinaslood“ tekstid kerivad vaikselt, ajuti ehk isegi uniselt, aga rahuliku pinna all on kirg ja toimub palju. Sageli on tekstidel ka ootamatuid jõnkse sees ja lõpus. Vähemasti minuga juhtus mitu korda, et lugesin teatava uimleva naudinguga ja siis järsku tekkis küsimus, et mis nüüd... lappasin siis lehekülje-kaks tagasi ja leidsin üles selle jõnksu, kus jutt pöördus, või siis lihtsalt midagi olulist toimus.

Kes võiks olla selle raamatut lugeja? Loomulikult Mart Sanderi ande austaja, aga ka kõik lühijuttude huvilised. Võimalikul lugejal ei maksaks ka heituda või erutuda raamatu tiitellehel olevast määratlusest „fantaasia- ja õudusjutud“, sest päris tüüpiline ulme see pole. Lihtsalt natuke põnevad, kergelt kõhedad, pisut fantastilised ja romantilised lood. Ja stiilsed! Ulmefänn peaks mainitut arvesse võtma, siis pole pettumust ja põhjust pärast viriseda, et miks autor ei kirjutanud sellist ulmet, mida fänn ootas.

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0840)