Laupäeval, 5. oktoobril linastus uus Eesti film „Põrgu Jaan“. Eesti 100. sünnipäevale pühendatud film linastus laupäeval ka Kuressaare teatrikinos, kus mina seda vaatamas käisin.

Kuulun nende inimeste hulka, kelle jaoks uue Eesti filmi valmimine on põhjus pigem ärevuseks. Liiga palju on Eesti filmis kohutavat kunstikangutamist, mis minu kui vaataja närvi või suisa vihale ajab. Vaatajale näidatakse koledaid inimesi räämas maastikul kriipivalt võika muusika saatel ringi tuiamas. Pimedus, halb ilm, räpasus ja muu depressiivne kraam. Lisaks kindlasti piitsutamine ja teinekord ka mingitmoodi pentsik seksuaalvahekord. Tõeline ugriline äng! Loomulikult pole kõik Eesti filmid sellised, kuid neid on siiski liialt palju ning pole sellised hirmud vaid minu romantilis-kriitilis-küünilise loomuse eripära.



Tuleb tunnistada, et „Põrgu Jaan“ andis alust karta just sellist Eesti filmi. Tutvustuses lubati ju Põhjasõjajärgset olustikku, sõjast ja katkust laastatud maad ja viidati ka filmidele „Sügisball“ ja „November“ – ega seegi ei julgustanud.

Väljapeetud vaatemäng
Kohe filmi alguses märkad, et kaameratöö ja pilt üldiselt on väga paigas, suisa ilus, kui selline ilu meeldib. Samas märkad ka kohe, et kaamera näitab vägagi püüdlikult raagus puid, trööstitut maastikku, kenasti näitab ja ilus on, aga rõhud...

Filmis praktiliselt puudub muusika ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis koos lõpulauluga oli filmis vaid kolm laulu-muusikapala. Oli vaikus, vähene dialoog ja taustahääled. Tuleb tunnistada, et selline lahendus üldse ei häirinud. Laulud olid head ja sobisid ning mis peamine – heli oli paigas (loe: muusika ei kurdistanud ja dialoog oli selgelt kuulda).



Võib ju vaielda, kas meie esivanemad elasid täpselt niimoodi ja võib vaielda, kas antud ajastu oli tõesti nii trööstitu. Eks alati ole küsimus, milline on tegijate meelelaad ja mida nad näidata tahavad? Samas, tuletaks ehk meelde kooliajaloo programmi ja meenutaks, et Põhjasõja-järgne aeg oli üks selliseid perioode, kus eestlaste väljasuremine oli päris reaalne – sõda, katk ja nälg ning maa oli rahvast päris tühi.

Filmi sisu?
Eespool sai üles loetletud ugriängiliku filmi peamised tunnused ning selle põhjal pole „Põrgu Jaan“ see päris õige ugriline äng kinolinal. Piitsutamine oli, aga seda ei näidatud. Tegelased päris just ei tuianud, aga ega nad eriti käbedalt ka ei liikunud. Seksi polnud, muusika oli meeldiv. Filmi peamine omapära oli aga sisu! Jah, filmil oli täiesti selge lugu jutustada. Arthouse ehk n-ö kunstitaotluslikus filmis on selge sisu pigem haruldus, seda võrdlusena siis žanrifilmi ja ajaviitefilmiga.



Filmi „Põrgu Jaan“ ei saa pidada ulmefilmiks, ka mitte seiklusfilmiks ja isegi mitte filosoofiliseks filmiks. Jah, filmis seletatakse teispoolsusest, vihjatakse pattudele ja lunastusele, aga see kõik on umbes sellisel tasemel, et otsekui oleks keegi matsile põgusalt Vana Testamenti ümber rääkinud. Võimalik, et ma olen tark ja tean sellest kõigest liiga palju, aga loomulik tagasihoidlikkus ja arukus ei luba mul endast niimoodi arvata. Samas, võib oletada, et nn keskmisele vaatajale on see film ka sellisena liiga keeruline.

Kus on ulme?
Filmi tutvustuses kuulutati film suisa põnevuslooks, aga see oli küll liialdus. Samas, mõistatus oli, teatav pinge isegi oli ning oli ka kerge fantastiline moment. Samas, see ulmeline osa polnud filmis sümbolistlikul tasandil – kaks filmi tegelast olid põrgus käinud ja sealt tagasi tulnud või olid nad tagasi saadetud. Pääsemisest ei julgeks küll kummagi puhul rääkida, sest mis pääsemine see selline! Või kui kaks polnud põrgus käinud, siis üks kindlasti.



Lühidalt: film „Põrgu Jaan“ ei tööta, kui ulme välja võtta. Siis oleks lihtsalt tegu ühe seosetu sonimisega... diipleva jauramisega, mis kuhugi ei vii. Võimalik, et tegijatel oligi nii plaanis, aga ma millegipärast ei taha uskuda, et kõik see hoolikalt punutud lugu oligi tehtud ilmaasjata.

Ebaõnnestumised?
Ma ülalpool juba mainisin, kuidas kaamera näitas loodust ängistavana. Taolise pildivaliku üle võib nuriseda, aga see pole vale.

Küll aga peaksin ma valeks püüdliku lohakuse fetišeerimist. Jah, ma saan aru, et trööstitud vaated ja solinal tilkuv (vihma)vesi on kunstitiine filmi pea kohustuslik osa, aga ma ei usu, et ka kõige koledamal ajal ei paranda inimesed maja katust ära, panevad kasvõi käepärastest vahenditest ajutise paiga peale, aga paranadavad. Filmis aga olid kõik matsirahva hooned sisselangenud katustega. Ma saan aru, et raske elu ja äsjalõppenud Põhjasõda, aga praktiline meel jääb kellelgi ikka alles.

Olgu, talupojad olid filmis selline meelteheitev inimkari, kelle ainuke lohutus näis olevat mingites sektantlikes uskumustes. Aga härrastemaja, miks selle katused läbi lasksid. Olgu, härra oli isiklikust tragöödiast murtud, aga tema teenijahinged, kes majapidamises üsna omapäi ja samas praktiliselt tegutsesid. Või siiski oli see torm ja paduvihm sedavõrd apokalüptiline, et härrastemaja katus lihtsalt andis alla..?



Aga riided!? Miks need pea kõigil katki ja suisa räbaldunud on? Ma saan aru, et kunst ja puha, aga meie kliimas hakkab ju külm, kui katus ja riided katki.

Õnnestumine!?
Ilmselt mõjub mu kirjatükk liigkriitilisena või suisa irisemisena. Tunnistan, et filmi vaadates ma teinekord täitsa ootasin, millal see kõik läbi saab. Samas, vaatamisjärgselt on mu mulje märksa positiivsem, kui saalis istudes. Ei kahetse, üldse ei kahetse, et vaatama läksin.



Lisaks käsikirjale, kaameratööle, muusikale ja pildile üldiselt, tahaks eraldi kiita ka näitlejatöid, iseäranis Andres Lepikut härrana ja Peeter Volkonskit, aga samuti Meelis Rämmeldi nimirolli täitmist. Nagu ma juba eespool ütlesin – hästi väljapeetud film! Mulle tõesti meeldis, kuidas tegijad võtsid mingi sihi ja läksid sedamööda kindlalt lõpuni. Hea film, aga kindlasti mitte igaühele.

Käesoleva kirjatüki lühem ja ulmeprobleemidest vabam versioon ilmus 9. oktoobril ajalehes Meie Maa.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0114)