Neid oli kokku kaheksa meest, kes läbi sügisese hämara ja uduvihmaga täidetud metsa edasi rühkisid. Mõtus ja tema seitse ustavat sõjameest. Igaüks väärt vähemalt kolme paganat ja vana Mooser hoolimata kõrgest east isegi viit. Kõik nad olid kartmatud mehed, kes olid koos Mõtusega käinud nii Ida skismaatikute juures kui ka põhja metslaste röövlisalkade vastastel karistusretkedel, aga hoolimata sellest valitses nende ridades seekord sõnatu hirm, sest nende seekordne vastane ei paistnud olevat päris inimene.
”Ei saa ma mitte aru,” rikkus Mooser esimesena rivis valitsenud morni vaikuse. "Mis põrgusigidik see nõid on? Noored ja sedapsi tütarlapsed nõnda hullult ära lõhkuda, see pole õige asi.” Mõtus ega ülejäänud mehed ei vastanud vanale sõjamehele midagi, aga ka nende silmade ees keerlesid hiljuti läbitud külas nähtud võikused.
”Ma olen näinud aamide viisi verd maad niisutamas, koledusi mida paganad enda rüüsteretkedel Peipsi taga korraldasid... Aga sihuke temp, emake loodus nutab ise selle koleduse pärast pisaraid,” pomises Mooser vanainimeselikult endamisi edasi, ent Mõtus tegi tema suunas käega käskiva viipe ning vana vakatas hetkeliselt. Nüüd tundsid ka ülejäänud sõjamehed seda, millepärast Mõtus oli vaikust nõutanud. Kuskilt tuli kirbet puusuitsuhõngu.
Vaikselt kui nahka ja terasesse rüütatud tondid hiilisid ründurid edasi ja sattusid soo servale, kust avanes kole ning ennenägematu pilt. Võpsiku lõpus algas väike lagendik ja sealt edasi lahtine uduvinega kaetud soo. Lagendikul endal aga põles terve hulk suuremaid ja väiksemaid lõkkeid. Lõketest suurema juures hüples aga Kopitaja ise. Kuigi ükski sõjasulane polnud jälki saatanateenrit kunagi oma lihase silmaga näinud, polnud lõkkepõletaja isikus vähimatki kahtlust.
Kopitaja tants ise oli oma võõrituses lausa hüpnotiseeriv. See oli hüplev surmatants, kus tantsija üritas justkui matkida koolnukangestuses laipade groteskset nurgelist liikumist ja hoolimata sellest et neid oli kaheksa ja Kopitaja oli üksi, tundsid sõdurid veidra kaltsudes nõia ees ebalust.
”Edasi!” hüüdis Mõtus, kes mõistis, et pikalt viivitades kaob üllatusrünnaku edu. ”Tapke see jumalateotajast hoorapoeg!” ning mehed sööstsid raginal edasi. Nõid tardus poolelt tantsusammult. Ta kriiskas midagi arusaamatut ja äkitselt kustusid ühekorraga kõik lõkked. Ümbrus läks pimedaks ja häirivalt külmaks ning hetkeks tundus meestele nagu oleks niiske hämarus otse soost kerkinud neid lämmatama.
”Püha Jeesuse nimel!” kisendas Mõtus ”Su saatana trikid ei mõju jumala sulaste peale,” ning raius nõia suunas. Mõtuse mõõk lendas vihisedes Kopitaja pea suunas ja aeglustus äkitselt nagu oleks kohtunud nähtamatut veena tihket takistust. Ühe hetke vaatasid irvitav nõid ja surnukahvatuks tõmbunud Mõtus teineteisele silma ja järgmisel hetkel olid nad kadunud. Seal, kus kaks meest olid hetk tagasi asetsenud, kobrutas aga läbitungimatu pigina must pimedus.
Mooser ja sõdurid silmitsesid hetke nende ees elusolendina voogavat tumedust varjamatu õudusega. Siis sai viha Mooseri sees elutsevast hirmust võitu. Ta tõstis enda mõõga ja sööstis sõjakisa valla päästes edasi ning ka ülejäänud sõjardid järgnesid talle. Parem juba surm ausas võitluses kui teadmine, et nad on oma armastatud juhi jätnud põrguliste kätte.
Hetkeks kadus maa ründurite jalge alt, nad langesid karjudes pimedusse, kus väänlesid ligased nimetamatud õudused. Kuid see kohutav kukkumise tunne ei kestnud õnneks kaua. Sama äkki kui ta kadus, ilmus maailm uuesti omale kohale tagasi ning ärevalt silmi pilgutavad ründurid leidsid end seismas kesk rohtunud põldu. Soost polnud mitte mingit märki. Samas uduvihma tibutas endistviisi edasi. Kadunud olid ka nõia süüdatud lõkked, see-eest olid aga uuesti nähtavad nii Mõtus kui Kopitaja ise.
”Väikesed lollid värdjad,” irvitas Kopitaja, paljastades enda mädanenud hammastega täidetud suu saatanlikuks irveks. ”Te ei tea oma lolli aruga, kuhu olete tulnud. Me oleme põrguvürst Lutsiferi enda maailmas. Kohe ilmuvad siia deemonid, kes nülivad heameelega teiesuguste ilusate kristlaste nahad enda kojaseinte kaunistuseks.”
”Sinusugune sõnnik mind ei ähvarda,” sõnas Mõtus vihaselt ja raius mõõgaga uuesti. Seekord oli hoop edukam. Kopitaja püüdis küll hoobi eest kõrvale põigelda, aga see ei õnnestunud tal täielikult. Vahe tera läbistas nõia kätt katvad nahad ja rihmad ning tungis sügavale lihasse. Kopitaja pistis ulguma nagu oleks teda teibasse aetud ja niiskele rohule kukkusid tumedad rasked verepiisad.
Ta kalpsas samas haavast hoolimata mitu sammu kõrvale ja pistis siis mööda välja jooksu, asja poole, mida Mõtus ja tema sulased olid esmalt pidanud ojaks. Nüüd Kopitajale järgi sööstes taipasid nad hirmuga, et olid eksinud. Tegemist polnud mitte vee vaid pigiga. Pikk pigilint, mis oli nõnda lai, et kaks härjavankrit teineteisest mureta mööduda oleks saanud, jooksis läbi metsa sirgelt nagu oleks rätsep selle margapuuga mõõtnud. Kopitaja sööstis paari hüppega pigijõe äärde, katsus seda varbaga kui ujuja, ning teinud kindlaks, et pigi oli piisavalt kõvaks kuivanud, et teda kanda, kalpsas selle pinnale. Võidurõõmsalt jäi ta jõe äärde toppama jäänud sõjasulaseid põrnitsema.
Teda taga ajanute hulgas valitses hetkeline segadus. Esimesena jõe äärde jõudnud Mõtus tonksas esialgu kummalist kuivanud pigijõge mõõgaga. Jõgi tundus olevat tõesti põhjani kuivanud ja kõva nagu kivi. Seejärel proovis Mooser ristimärgi jõudu – see ei mõjunud pigijõele ei hästi ega halvasti. Viimaks tegi sõjasulaste ebalusele lõpu Mattias, kes esialgu pigi peale sülitas, ning kui see keema ei läinud, ettevaatlikult pigi oma parema jalaga puudutas. Ka jalg jäi terveks, ning näost äravajunud Kopitaja pistis uuesti punuma, mõistnuna, et põrgujõgi teda siiski veel tagaajajatest ei päästa.
Nad olid jooksnud ehk vaid mõnikümmend sammu ja olid juba Kopitajale järgi jõudmas, kui metsatuka tagant hakkas kostma ebaloomulikku urinat. Koletu ühetooniline urin kajas puudelt vastu ning pani vere meeste soontes tarduma. Kopitaja sööstis aga üleloomulikust helist jõudu saanuna uue hooga edasi. Saatanlikud abiväed polnud oma teenrist enam kaugel.
Urin aga aina kasvas ning hetke pärast ilmus selle jumalakartmatu heli tekitaja ise nähtavale. Tegemist oli meeletu kiirusega jooksva läikivanahalise deemoniga, kelle silmist purskus tuld, mis oli vähemalt sama ere nagu päike ise.
Kopitaja lasi kuuldavale taaskord oma kileda, rahulolu väljendava naeru ning jooksis deemonile vastu. Ründurid seisid samal ajal õudusest ja koletise silmist pimestatuina kohapeal, võimetuina end liigutama.
Kuid seejärel juhtus midagi täiesti ootamatut. Selle asemel, et enda teenri juures peatuda kihutas deemon edasi. Kostis karjatus ja vali mats, kui peletise ja nõia kehad omavahel kohtusid. Kokkupõrke jõud oli seejuures nii suur, et Kopitaja lendas vingudes pigiteelt välja, deemon aga ise hakkas vänderdama nagu oleks purjus. Hetkeks tundus, et ta jätkab enda saatanlikku edasiliikumist ja paiskab teelt ka Mõtuse ja tema kamraadid, aga napilt enne neid pööras olend oma silmad metsa suunas, kargas pigiteelt maha ja sööstis raginal läbi noore võsa, kuni raske krigina saatel üks suurem puu olendi peatas.
”Deemon ehmus meie nägemisest ja jooksis peaga vastu puud,” kisendas Mõtus. ”Lähme anname talle mehed” ning enne kui deemon suutis toibuda, oli ta juba ümbritsetud karjuvatest sõjameestest, kes olendi metalset nahka mõõkadega raiusid, rebestasid ja muljusid.
”Püha ristiisa!” kisendas äkki Songus. ”Selle olendi kõhus on ju inimene!” Ja tõesti, nüüd nägid ka teised sõjardid, et tõepoolest paiknes koletise pooleldi lõhki rebitud kõhus üleni verine ja ebaloomulikult väändunud keha.
”Andku issand armu, see on kindlasti mõni patune, kellesuguseid deemon aegajalt alla kugistab,” sõnas Mooser ja raius pikemalt mõtlemata veel tõmbleval patusel kõri läbi, et teda nii piinadest päästa. Seejärel saabus vaikus, mil hingeldavad ja higi pühkivad sõjamehed uhkuse ja hirmuga surmatud deemonit silmitsesid.
”Teaks, kus tal pea on, võiks selle maha raiuda ja kaasa viia.”
”Pea peaks, ma ei saa isegi seda aru, et kus sel raisal jalad on?”
”Äkki polegi. Vaata, tal on ju nahast rattad all, nagu vanker.”
”Jõle elajas, sellise saab luua ainult küll vaid saatan ise.”
”Aga mis me nüüd teeme? Ilmselt on selliseid lojuseid Peltsebuli tallides tuhandeid.”
Mõtus kibrutas kulme. ”Nõid!” hüüatas ta otsivalt ringi vahtides, ”kus see ebapüha värdjas on? Kui ta sai meid siia tuua, saab ka tagasi viia.”
Nõid leiti viimaks teeäärest kookus nagu vagel omaenese veres lebamas.
”Surnud?” päris Mõtus ärevalt.
”Oimetu, aga elus,” vastas Mooser, kes söandas meestest ainsana nõia juurde kõndida ja teda kombata.
”Viga on ta küll kõvasti saanud, mitmed kondid tunduvad puruks olevat.” Ta kortsutas mõtlikult kulme. ”Oleksime me praegu kodusel maamunal, torkaksin oma käega selle raipe läbi, aga praegu…”
”Võtame kaasa,” sõnas Mõtus käskivalt. ”Mooser, sina katsu ta uuesti mõistusele tuua ning inimeste maailma tagasisaamise juhised kätte saada!”
Ta vaikis hetke ja silmitses mõtlikult ümbrust. ”Siia jääda pole hea, mööda seda väävliteed võib ju pagan teab mis jõletisi liikuda. Taganeme parem metsa ja seame sinna laagri üles!”
Võsaviirg osutus tegelikult üsna kitsaks. Olles sellest läbi tunginud, sattusid mehed üsna tuttavliku ilmega nisupõllule.
”Etskae, isegi põrgus kasvatatakse vilja?” imestas keegi sõjasulastest.
”Eks vanakurat peab ka midagi sööma” rehmas Mõtus, kuigi ka temale tundus see tera imelik. Kas polnud siis preester kantslis õpetanud, et deemonid rebivad patuste ihult liha. Mis leivakakku veel sinna kõrvale vaja.
Nad rühkisid edasi, põld asendus taas peatselt kuuse- ja männimetsaga ning viimasest leidsid nad ka viimaks sobiva väikese paari hobusepikkuse jagu laia samblase ala, kuhu mehed end laagrisse seadsid ning pärast mõningast kõhklemist ka väikese lõkke üles tegid.
Nüüd, mil esimest korda said ründurid tegevusetult käed rippu lasta, hakkas neile toimunu ebaloomulik õudus pärale jõudma. Ning mida enam videvikutund lähemale jõudis ja lõkke ümbrust hämarusse mässis, seda tõsisemaks ründurid muutusid. Eriti kühmu tõmbunud tundus seejuures olevat üllatuseks Mõtus ise ja see ilmselt kohutas mehi rohkem kui varasem deemoni rünnak. Mõtus, nende raudne isand, endine kirgas vapruse, jumalakartlikkuse ja õigluse allikas oli justkui reostatud. Mehe terav pilk oli tuhm, karmi näoilmet lõhestas aga ahastus, mida ta ei üritanudki varjata.
Eriti valus oli seda vaadata vanal Mooseril, kes oli olnud Mõtuse õpetajaks ja toetajaks juba varasest poisipõlvest ning saatnud teda läbi kõigi kauba- ja sõjaretkede.
Ootamatult hakkas kuskil metsa taga haukuma koer ning see tuttav heli tundus toimunut arvestades eriti ebaloomulik ja pani kõik korraks võpatama.
”Miks see küll oli nii, et saatanateenrid oskavad põrguväravaid avada, aga papp, näe tema ei suuda taevaluuke lahti teha ning ingleid maapeale kutsuda” sõnas Mooser, et kerge naljajutuga meeste ja Mõtuse tuju tõsta. Kuid kohmakas naljatus põrkus vastu jäiseid hingemüüre. Mõtus aga kes oleks muidu öelnud midagi jumala üle naljaheitmise kohta, viskas vanale sõdurile vaid kõõrdi pilgu ja jäi edasi tulle põrnitsema. Päris tulutu see naljakatse polnud, sest hetke vaikinud Mõtus võttis nüüd ise jutuotsa üles.
”Ütle, mis pattu ma olen oma eluaeg teinud, et mind on nõnda nuheldud ja elusast peast põrgu määratud?”
”Mis pattu oled sa saanud teha, olles ise üks vagamaid mehi ja issanda enda rusikas oma isade maadel?” kohmas küsimusest pisut segaduses Mooser.
”Äkki!” hüüatas ta hetkese uitmõtte ajel. ”Äkki polegi see teps mitte karistus vaid järgikatsumine. Võib-olla on jumal andnud sulle eesmärgi, viinud meelega sind põrgu või siis põrgu eeskotta, et saaksid seal saatanale endale ühe kristlase kanget meelt ja järelejätmatud hinge tutvustada.”
Mõtus veeretas seda mõtet hetke peas ning Mooser nägi rõõmuga kuidas noorel isandal silmad oma endist sära hakkasid omandama.
”Tõepoolest, sellele ma ei tulnud,” möönis Mõtus elavnenult. ”Ja olgu Peetrus ja Jeesus ise tunnistajaks, et kergelt ma enda hinge ei kavatse müüa, kui vaja haaran Peltsebulil endal sarvedest ja üritan veel viimase hingetõmbega talle nuga kurku lüüa.” Ta kargas ootamatu energiapuhangu ajel püsti ja tõmbas mõõga tupest.
”Vanal Mooseril on õigus, see on meie võimalus jumala silmis lunastus teenida. Me ei hakka meelt heitma ega põgenema. Las tulla sarvikute karjad ja kurjaolendite salgad. Võtame nad tule ja mõõgaga vastu ning ilma halastuseta,” karjus ta ja keerutas mõõka söakalt pea kohal.
Ka lõkke ümber kogunenud mehed said sellest kõnest innustust, nagu üks mees kargasid nad püsti ja kinnitasid käratsedes ja üksteisest üle karjudes enda ustavust issandale ja Mõtusele.
”Tasem-tasem!” manitses Mooser neid, ”Öö hakul deemoneid enda peale kutsuda poleks tark.” Ent ülesköetud mehed ei paistnud teda märkavatki. Ning ka Mooseri kartus ei osutunud ilmaasjatuks. Läbi metsa kostis ootamatult taas deemonite undamist ja siis sootuks veidrat heli, mis meenutas mõne jumalast hüljatud olendi kiunuvat kisendamist.
”Nad on meid leidnud!” röökis Mõtus üle lärmi ”Edasi, näitame kuidas üks kristlane sureb,” ning Mõtus ees ja peaaegu berserki raevu piiril sõjasulased tema järel tormasid nad kummaliste helide suunas. Joosta polnud seejuures tõesti vaja kaugele, vaid mõni hetk hiljem hakkasid puude vahelt paistma ülierksad sinised ja punased vilkuvad tuled. Ilmselge tunnusmärk kurjade jõudude lähedal olekust. Mõtus ja tema sõjasulased läbisid neid ja tulesid lahutava vahemaa paari suure hüppega, ning sattusid kergelt rohtunud vankriteele, kus passisid kogunisti kaks deemonit ja neli kummaliselt riietatud ja relvastamata paharettide sulast.
Deemonid ise paistsid jumalasõdalaste ilmumisest üsna kohkunud. Nad karjusid: ”Seis!” ja veel midagi võõrapärast, millest sõjardid enam aru ei saanud. Nähes, et Mõtus ega ta mehed ei plaani teps mitte seisma jääda, tõmbasid nad enda vööl olevatest nahksetest paunadest mingid väikesed metallist pudelikesed, kust paiskusid ründurite poole tihedad tossujoad.
Mõtus tundis jälki ning silmi veele kiskuvat mädamunahaisu, ta kargas kuratliku leha eest kõrvale ja raius ühe deemonite teenri pea kuni kurguni lõhki. Seejärel tõmbas ta kibekähku verest tilkuva mõõga laibast välja ja pööras end järgmiste vastaste suunas, kuid ka ülejäänud ründurid polnud logelenud. Omaenda veres lebas kolm mõõgahoopidest purustatud laipa. Neljas, kes veel elus püsis, üritas metsa joosta ning vehkis miski metalse viguriga, mis sülitas tuld ja paukus nagu kõu. Üks liiga lähedale sattunud ründur karjatas kärgatusega üheaegselt ning haaras rinnust, aga enne veel kui käsilane jõudis oma saatana saua uuesti pruukida libistas küljelt ligi hiilinud Mooser enda mõõga talle roiete vahele, ning lahing oligi lõppenud.
Seejärel võtsid sõjamehed ette endiselt kohapeal passivad ja valjult ulguvad deemonid. Olendite silmpimestavalt vilkuvad klaassilmad purunesid mõõkade ja kettnuiade all üllatavalt hõlpsalt tükkideks ning peale paari tosinat huupi deemonite kehasse jagatud hoopi vaikisid viimaks ka nende kõrid. Koletiste kõhud urisesid ja mürisesid samas edasi ning nende vaigistamiseks läks märksa rohkem aega. Sõdalased rappisid ja peksid nagu põrgulised ise ning viimaks seiskusid ka deemonite õlised südamed.
”Pärgel, kui kõik saatana deemonid on sedavõrd nõrgad vennikesed, siis teeme põrgus paari päevaga puhta töö!” hüüdis üks ründuritest kuraasikalt, ent selgus, et nii kerge asi siiski polnud. Kaks meest olid tossust üsna kõvasti viga saanud, nad vähkresid maas ja nühkisid heinaga oma põlenud ning paistes nägusid. Mattias oli raske pistoda haavaga röötsakil maas ning keegi ei suutnud esmalt taibata kuidas see oli juhtunud, enne kui Mõtusele meenusid musta maagia jõul kärkinud saatanavits. Ilmselgelt oli vaene mees metsalise välguga pihta saanud. Nad kandsid verd köhiva sõjardi tagasi lõkketule äärde, kus see mõned hetked hiljem ka hinge heitis.
Oma kaaslase sedavõrd alatust surmast raevus sõjasulased tahtsid kohe ka endiselt teadvusetult magava nõia talle järgi saata ent Mõtus ja Mooser ei lubanud.
”Mattias on nüüd üleval jumala juures, muidu oleks ta ju uuesti meie seltsis üles ärganud,” sõnas Mooser. ”Mis mõtet on aga nõida tappa, ta ilmub uuesti ju siiasamma põrgu tagasi.”
”Ehk ongi parem, äkki saame ta sedaviisi ärkvele ning nõid saab meid lõpuks koju tagasi viia!” arvas üks noorematest sõjasulastest ning põhjustas sellega ajutise kuid ägeda usulise sõnasõja teemal, mis saab nõia hingest peale surma. Lõpuks pidi Mooser enda sõna maksma panema öeldes, et Kopitaja tapmine oleks pigem neile endile kahjulik, sest peale surma lendab ta hing otse saatana kätte, misjärel ei saa nad tagasiteed elavate ilma kunagi teada.
Sellele argumendile ei osanud keegi rohkem vastu vaielda ning väsinud sõjardid võtsid lõkke ümber istet. Kaua neile aga puhkamisvõimalust ei antud, sest viimaks ärkas ka nõid elule. Ta oigas valjult ning nõudlikult ja järgmine hetk pistis juba valust kriiskama, sest mitmelt poolt haarasid temast ründurite käed, kes kukkusid Kopitajat raputama ja talt aru nõudma.
”Räägi nüüd, va raisk, miks ja kuidas sa meid siia tõid.” röökisid vihased sõjasulased ning kiskusid ja tümitasid vaest mehikest kuis jaksasid.
”Mina eip toond kedagist!” kisendas valuhoogude käes vaevlev Kopitaja. ”Ise te ronisite!”
”Hoidke end tagasi, las ta sunnik räägib!” manitses Mooser sõdureid ning Kopitaja sai pisut hingetõmbeaega.
”Räägi nüüd, va hobusesitt, kuidas me siit minema saame või teeme sulle veel uut ja vana, enne kui su hingekese oma isanda juurde läkitame.” käskis ta kurjalt.
”Või issanda? Mida mu vanad silmad peavad nägema! Vana papitapjast Kaupo noorem poiss Vootele nimetab kristlaste jumalat enda omaks!”
”Peale ristimist võtsin endale uue nime suure Moosese auks ja olen seda juba palju aastaid auga kandnud!” sisistas vihast punaseks tõmbunud Mooser ja andis talle saapaga pikki murtud jalga nii, et nõia silmad hetkeks pahupidi pöördusid.
”Mul on vaja vastsündinud last,” susistas ta kui uuesti kõnevõime saavutades.
”Vastsündinud last?” imestas Mõtus, kes oli jäänud mõtisklema selle üle, kui vana Kopitaja pidi olema, et ta Mooserit poisiks kutsus.
”Värskelt üsast tulnud lapses on eriline vägi.”
”Kust me peaks siin põrgus raskejalgseid naisi leidma?!” ärritus Mooser. ”Sa mõtle parem lahendus!”
”Teist viisi pole. Ainult vastsündinud lapse jõud saab teid tagasi inimeste maale aidata,” jäi Kopitaja endale kindlaks ning ei peks ega ähvardamine ei suutnud ta meelt muuta. Lõpuks lõi Mõtus käega.
”Praegu me targemaks ei saa, paneme parem valvekorra püsti ja heidame magama. Aga enne käitugem heade kristlastena ning palvetagem, nii Mattiase hinge kui meie endi omade pärast!” Ja nad lõid oma mõõgad sealsamas maasse, langesid nende ette põlvili ja palvetasid pikalt mõõkade ristikujuliste käepidemete suunas.
***
Hommik oli põrgu kohta ebanormaalselt rõske. Seega, kui Mõtus andis käsu Mattiase matuseks haud kaevata, olid kõik heameelega valmis kaasa lööma, et pisutki sooja saada. Mõtus oli oma ärasaatmise kõnes üsna napisõnaline, sõnades vaid: ”Olid hea relvavend ja tubli sõdalane ...” ja andis seejärel käsu haud kinni ajada. Sõdurid täitsid ta soovi vaikides, misjärel Mõtus Mattiase mõõga ristiks hauapäitsisse lõi ning nad hetkeks taas sõnatus palves põlvili langesid.
Olles napi, kuid enamuse meeste arust ammendava matusetseremoonia täide viinud, asusid ründurid põhjasuunas teele.
Mets muutus kohati tihedamaks, siis pisut soisemaks ning selle läbimiseks kulus neil üksikuid nappe puhkepause tehes kogu päev. Edasiliikumist pidurdas ka see, et nõid ei tahtnud kuidagi jalgu alla võtta ning teda tuli okstest improviseeritud kanderaamil mitme mehe vahel tassida. Mõned ründurid tegid isegi ettepaneku, et kui Kopitajast neile tõesti mingit kasu pole, siis võivad nad ta sealsamas peajagu lühemaks teha, kuid Mõtus ja Mooser kõhklesid. Kopitaja oli nad ikkagi siia toonud ja võis põrgust üht-teist kasulikku teada.
Ühel puhkepeatusel astus Mooser siiani vakka olnud nõia juurde ja üritas temast neid teadmisi kätte nõutada.
„Milleks sa põrgu tükkisid? Peale surma jõuad sinna niikuinii?”
„Mis põrgu? Me oleme Taara juures, vanapaganate maal.”
“See su vanapaganate maa on sama, mis põrgu.”
“Võib-olla, eks sina tead seda ju ka paremini kui ülejäänud ristikoerad.” sõnas Kopitaja pilkavalt.
“Mina mõistsin, et see oli vale ning üks saatana käsilaste kummardamine.”
“Ja see sinu jeesuke on ju nii hea ega tee midagi halba. Ainuüksi tema nimel on tapetud...”
Ta ei suutnud lõpetada, sest Mooseri raske saabas teda vastu ta haava. Nõid vajus valust ulgudes kokku ning nartsud, mis ta haava ümber seotud, muutusid värskest verest punaseks.
Metsast jõudsid nad välja alles õhtu hakul. Seni taevas peremehetsenud hallid pilved hajusid ning kogu taevakaar lõi helendama pahaendeliselt punaselt, võõbates kogu ümbritseva maailma tontlikult verekarva. Ükski ründur ega isegi vana Mooser polnud kunagi päikeseloojangul sellist tooni taevast näinud ning veel imelikum oli see, et loojangule ei paistnud lõppu tulevat. Puud ise tegid ruumi söötis põllumaale, kust algas juba tuttavlik pigitee. Nad kõndisid mööda selle serva tubli pool tundi ilma ühtegi deemonit või nende käsilast kohtamata ja jõudsid ootamatult põrguvürsti linna.
Või vähemal nii nad seda parema nimetuse puudumisel kutsusid, kuna see kuhu ründurid jõudsid, ei meenutanud ühtegi normaalset asulat. Müürid puudusid täiesti ning teede asemel jooksid taas majade vahel hangunud väävlijõed. Majad ise aga olid oma hiiglaslike ustesuuruste akende ja ebaloomulikult siledate ja värviliste kiviseintega eriti kummalised. Aegajalt jäid ründureile silma ka paari deemonit, ent need kadusid urina ja tulesilmade sähvides kiirelt ehitiste vahele.
”Kardavad, raisad!” arvas Mõtus rõõmsalt. ”Said korralikult säru ja hoiavad parem eemale.”
Mooser nii optimistlik polnud, ”Mulle see asi ei meeldi, vaat kui kogunevad kuhugi suuremaks malevaks ja tulevad siis hulgakesi peale.”
”Tulgu aga pealegi, mida meil ikka kaotada.”
”Kirik!” hüüatas äkki kõige ees kõndiv ründur ja kõigi pilgud pöördusid hüüdja poolt osutatud suunas. Ning tõepoolest, seal oli tõesti kõige ehtsam kirik, mis enda harjumuspärases tuttavlikkuses tundus ebaloomulike ehitiste ja mustade pigiteede vahel seda veidram.
”Põrgus ei saa kirikuid olla,” arvas Mõtus mõtlikult. ”Järelikult peab see olema järjekordne saatana trikk, et issandat mõnitada.” Ent kirik tundus ühestükis enda raskete puust uste, kivitrepi ning torni ja ristiga sedavõrd tavaline, et pani temagi kõhklema.
”Äkki on selle ehitanud põrgusse sattunud patused mungad?” pakkus Mooser. ”Üritavad seal niimoodi enda patte kahetseda ja karistust lühendada?”
”Olgu mis on, vaatame järgi!” arvas Mõtus ”Ja kui tegemist on tõesti kahetsevate patuste jumalasulastega, siis ehk saavad nad meie ülesandest aru ja pakuvad abi.”
Salk suundus ettevaatlikult edasi. Mida lähemale nad jumalakojale jõudsid, seda rohkem hakkasid nad kuulma sealt kostvat võigast müra. Tundus nagu peksaks rauast nuiadega vastu puupakke, samal ajal kui piinatud hinged kõigest hingest kisendavad.
”Kuulge, mina sinna ei läheks” jäi Mooser seisma ”Ilmselt nuheldakse seal parasjagu patuseid.”
Kuid Mõtus jäi endale kindlaks ja salk liikus edasi. Kohe avaldus neile kiriku veelgi võikam külg. Kirikuga sarnaseks muutis ehitise vaid selle väliskülg. Pisut lähemalt vaadates selgus aga õudne fakt, et fassaadi taga asetses hoopis teine ehitis, mis meenutas hiigelsuurt valget vakla. Tundus nagu oleks mingi koletu deemon kirikult selle eesmise seina maha lõiganud ja päratu tolamaskina silmnäo ette kleepinud.
Kõik salgaliikmed olid sellest uuest alatusest rabatud. Eriti endast väljas oli aga Mõtus.
”Jumalateotus!” kisendas ta vihast väriseval häälel. ”Edasi, vaprad jumalasulased! Hävitame selle issandat mõnitava ehitise!” ning tormas trepist üles.
Nad lükkasid koos rasked kirikuuksed valla ning jäid selle taga möllavat soodomat ja komorrat pärani silmi vahtima. Uste tagant paljastus hämar saalitaoline ruum, kus hirmsa kriipiva ulgumise saatel väänlesid saatanlikus punases valguses erinevad paharetid ja patused. Iharad napis ja veidras riietuses naised hõõrusid seal end vastu mehi ning paljastasid häbenemata oma kehavõlusid. Ebamaistes riietes mehed väänlesid aga naerdes kui vaglad praepannil.
Seda oli kristlastest ründuritele rohkem kui nad suutsid taluda. Nii haarasid nad kilbid, kindlamalt kätte ning sööstsid ülestõstetud mõõkade ning odadega edasi pimesi vasakule ning paremale raiudes või torgates. Patused või siis deemonid osutasid ise seejuures taas üllatavalt vähe vastupanu. Esimesed neist ei märganudki oma surma saabumist ning ka nende kaaslased jätkasid esmalt väänlemist ka peale seda kui nende tapetud kaaslaste verevaht neid üleni kokku määris. Alles peale kümnekonna rüveda olendi surma hakkas ruumis levima miskit paanikasarnast ning deemonliku müra sisse kostis inimlikumal toonil esitatud karjenoot. Deemonolendid lõpetasid oma jäleda sabati pidamise, jõllitasid jumalasulaseid varjamatul hirmul, kogunesid kisendades troppidesse ja libastusid ning kukkusid verest märjal põrandal. Ka ründurite püstipüsimine muutus libedal põrandal üha raskemaks aga nad jätkasid sellest hoolimata enda vääramatut edasiliikumist ning raiumist.
Olles juba üle poole ruumist puhastanud märkas Mõtus esmakordselt, et saalis oli olemas ka kantsel. Ent küünalde ja kirikuraamatu asemel lebasid sellel vilkuvate hundisilmadega paganlikud liturgiariistad ning preestri asemel seisis selle taga hiigelsuurte mustade kõrvadega poolpaljas mees. Ka tema üritas põgeneda ent Mõtus oli tast kiirem. Möiratusega sööstis ta edasi ning raius deemonliku pastori suunas, ent reetlikult lige põrand vedas meest alt. Ta jalg vääratas ning otse pähe sihitud hoop kaldus kõrvale rebides olendilt peast vaid ühe ta mustja kõrva. Mõtus vandus ning virutas uuesti, ent mees oli juba mõõgaraiumise ulatusest eemal. Kuid sealsamas vale-preestri õnn ka lõppes, sest järgmisel hetkel läbistas ta kõhtu Mooseri vahe mõõk.
Mõtus pöördus ümber järgmist sihtmärki otsima ent sabat oli lõppenud ja peaaegu kõik selle osalised tõmblesid nüüd omaenda veres. Ta nägi kuidas paar viimast verega kaetud ellujäänud deemonit olid end nurka surunud ning kuidas ründurite mõõgad neist tükke lõikasid ja seejärel saabus ruumi vaikus. Isegi koletu deemonlik müra jäi vakka. Mõtus võttis kiivri peast ja pühkis higi, määrides nii lauba verega. Kogu võitlusraev oli äkitselt kadunud jättes kehasse vaid vastiku värina. Sõdalane silmitses enda ümber valitsevat kohutavat tapatööd ning kahvatus. Erinevate moonutusastmega surnud ei tundunud enam pooltki nii saatanlikud vaid nägid välja nagu värskelt tapetud inimesed ikka. Soojad kehad värskelt tõmblemised lõpetanud ning äsja klaasistunud silmad täis hirmu ning arusaamatust.
”Mu jumal, Mooser, mida me oleme teinud!” hüüatas Mõtus ahastust täis häälel ”Need pole ju deemonid vaid lihtsad patused, eksiteele viidud õnnetud hinged.”
”Ära unusta, isand, kus me oleme! Jumal on ise saatnud nad siia põrgusse kannatama ja see, kui nad oma sabatit pidades ja metsalist kiites üritavad tema soosingut võita, on issanda enda silmis väärt veel tervet hulka uusi piinu,” aga ka vana sõjamehe endagi hääles värises kõhklus, mida ta julgete sõnadega üritas kustutada.
Kõrgelt lae alt tulevad punased, sinised ja rohelised kiired visklesid põrandal edasi aga olid kaotanud ühtäkki kogu enda deemonlikkuse.
"See on vaid uus trikk," sosistas keegi meestest. "Järjekordne saatana trikk, et meid kõhklema panna. Nad muutsid deemonid noorteks inimesteks."
”Ma pole kunagi tapnud nii paljusid relvastamata inimesi,” sõnas Mõtus. ”Oh, jumal, miks paned sa mind nõnda raskelt proovile.”
”Sõda saatanaga on määratud vaid tugevamaile,” üritas Mooser enda isandat ja kunagist õpipoissi lohutada aga tundis seekord isegi, et ta sõnad kõlasid õõnsalt. Nad hakkasid verd ja tapatööd täis ruumist väljuma, kui ootamatult ilmus uksele oksajupist kargule toetuv Kopitaja. Vana nõid nägi varasemaga võrreldes märksa värskem välja. Tundus, nagu oleks kõik äsja valatud veri temasse uut elu äratanud ning manaja rüvedat hinge kui palsamiga turgutanud. Nii Mõtus kui Mooser silmitsesid vastikusega kuidas saatanakummardaja hindavalt laipade vahel liikus ja mõnda neist ka lähemalt uuris.
„Mida sa, raipesööja, otsid?” päris Mõtus.
„Ikka vastsündinud last.”
„Ma ütlesin juba, et põrgus ei saa sellist last olla!” sõnas Mooser.
„A ma ütlen, et on küll!” vaidles Kopitaja vastu.
Mõtus tahtis talle midagi kurjemalt käratada aga sel hetkel hakkasid läbi avatud uste kostma tuttavat deemonite kimedat ulgumist, justkui kisendaksid nad hirmust, et saak võib käest kaduda.
Ründurid vaarusid valekiriku uksest välja selle esisele trepile, kesk deemonite valgeid ja siniseid tulesid. Deemonite käsilased olid teist tõugu kui varemnähtud. Need olid turskemad, mustades nahksetes turvistes ning ühe hiigelsuure silmaga, mille all rippusid veidrad sarved. Ründurid kogunesid ümber mõtuse ning ülekaalukat vastast nähes hakkasid vanad instinktid ja lihastesse kulunud õpetused iseenesest tööle. Mehed moodustasid kohmaka poolrivi ja tõstsid kilbid. Deemonite poolt hüüti midagi, ent Mõtus ei mõistnud selle tähendust ja ega ta tõttöelda hoolinudki.
„Edasi, rünnakule!” hüüdis Mõtus sõjakalt ning tormas edasi. Samal hetkel paukusid mustade sõjasulaste käes olevad jämedad nuiad, ning valjude kõlksatustega kukkusid Mõtuse ja ta meeste ümber veidrad metallist toosid, mis paiskasid välja pakse suitsupilvi. Rünnak takerdus, ent kohe selgus, et suits ei kujutanud endast ohtu.
„Edasi!” ärgitas Mõtus ründureid uuesti, ent kohe ilmnes veider asi. Tema samm ei tahtnud enam kuidagi sirge püsida ning ka kätest kadus ootamatult jõud. Mõtus kukkus raskelt külili ning nägi, et sama saatus tabas ka ülejäänud ta mehi.
Mustad sõjasulased tormasid samal ajal neile kallale. Nad rebisid Mõtuse ning ta meeste jõuetuks muutunud kätest sõjariistad ning seejärel kaotas Mõtus teadvuse.
***
Ta nägi unes, et oli tagasi oma kodus. Nad jõid tema suure koja tares koos kõigi meestega mõdu. Ka Mattias on nende seas ning Mõtus rõõmustas, et kogu nõidade ja koletiste asi oli olnud vaid vastik unenägu. Seejärel ta ärkas ning mõistis kibedat tõde – nad olid endiselt põrgus ning nüüd ka vangistatud.
Kong kus nad asusid oli üllatavalt suur ja puhas. Seda valgustasid mitmed otse lae sisse ehitatud ülieredad laternad ning põrandat kattis pehme tundmatu looma nahk. See viimane tundus oma pillavas veidruses eriti võigas ning nii Mõtus kui ta mehed püüdsid võimalikult vähe astuda. Kes teab millest see tehtud ikkagi oli, võibolla patuste turjanahkadest.
Relvad ja kilbid olid loomulikult läinud, kuid mõtus leidis heameelt tundes, et väike saapasse peidetud pistoda oli alles.
„Kaua me oleme siin olnud?” uuris Mõtus Mooserilt, ent see kehitas õlgu.
„Ma ärkasin vaid pisut enne sind. Aga võibolla tema teab?” sõnas ta ja osutus näpuga nurka.
Mõtus taipas alles nüüd, et seal istus keegi neile täiesti tundmatu ja võõras mees. Ta astus tema juurde, haaras meest katvaist veidratest hilpudest ja surus ta vastu seina. „Kes sa selline oled? kurat või patune?”
„Ma ei tea, ma ei ole väga selle usuvärgi mees!” sõnas see hirmunult.
„Pagan,” sõnas Mooser, „ilmselgelt ristimata pagan.”
„Kaua me oleme siin olnud?”
„Kui mendid mind siia tõid olite teie juba kongis ja magasite. Ma ei tea tõesti midagi, sõitsin lihtsalt veidi jokkis peaga ja toodi siia,” vingus mees, ning üritas end tulutult Mõtuse raudkõvade sõrmede vahelt välja väänelda.
„Kus me oleme ja mis siin toimub?” jätkas Mõtus küsimustega piitsutamist.
„Kongis oleme, mis siin toimub ma tõesti ei tea, mendid olid mind just jaoskonda toonud, kui kogu see jama algas. Äkki hakkasid nad kõik rääkima midagi koletistest ja surnutest ning läksid hirmsasti närvi. Lõid mu kongi ja kadusid minema.”
„Jätke joodik rahule.” kostis ootamatult uksepoolt. See oli nüüd avatud ja seal seisid kolm mustas meest, kes oma pikkade mantlite ja kapuutsidega meenutasid pisut usumehi. Keskmine neist tõstis käed alandlikult pea kohale ja pööras peopesad nende suunas, andes mõista, et ta ei kanna relvi.
"Kes põrgusigidikud teiw veel olete?" päris ta.
"Me oleme võlurid," sõnas üks mustas meestest. "Me tulime teiega rääkima."
"Või rääkima!" irvitas Mõtus ja näitas rusikat. "See on ainus keel, milles ma sinuga räägin, saatanakummardaja!"
"Teie siin rebite aja-auke lahti, aga meil on nüüd sellepärast linnas suur jama ning palju süütuid inimesi on surma saanud!" sõnas üks peavõluri taga olevaist mustadest meestest vihaselt.
"Põrgus ei ole keegi süütu!" muigas Mõtus.
"Põrgus? Te arvate, et olete põrgus?" küsis peanõid imestunult.
"Kus siis veel?!"
"Samas maailmas, kus ennegi, ainult, et tulevikus, väga palju ajastuid tulevikus."
Mõtus puhkes selle rumaluse peale naerma.
„Mida sa meist tahad, nõid?” sõnas ta. „Ja räägi ruttu, sest ma hakkan su valedest ja keerutamisest väsima.”
„Siia, meie maailma, tulevikku tulles, kasutasite te väga vana ja võimsat maagiat. Ammu unustatuks peetud viisi, mis ammutab oma jõu maailmate vahel ulpivalt nimetult jumalolendilt. Õnnetuseks töötab selline maagia ammutamine mõlemapoolselt. Avades ukse läbi aja avasite te ukse ka noile jumalusele meie maailma.”
„Mis see meisse puutub, üks deemon põrgus vähem või rohkem,” kehitas Mõtus õlgu.
„Aga see ei ole põrgu, isegi kui see tundub teile arusaamatu ja veider, on see ikkagi inimeste maailm. Sinu ja su sõdalaste järeltulijate kodu ning oma ettearvamatu käitumisega olete te toonud siia suure õnnetuse.”
„Kopitaja? Kus sa oled, roojane saatana teener?” röögatas Mõtus vastuse asemel üle õla
„Ütle kuhu sa meid tõid ja katsu sa valetada!"
„Ikka Taara juurde, surnute maale.”
„Näete nüüd,” sõnas Mõtus. „Meie nõid on vähemalt aus ega ürita valetada.”
Nõiad ei vastanud midagi, nad pöördusid ja hakkasid mööda ukse taga avanevat koridori eemalduma.
„Kuhu te lähete?” päris Mõtus neilt sõjakalt.
„Väravat sulgema või vähemalt üritame seda teha. Me arvasime, et teist on rohkem kasu aga eksisime, tundub, et te ei suuda isegi aru saada kus te asute.”
„Käige põrgu!” urises Mõtus. „Heameelega kägistaks teid paljaste kätega surnuks aga selle eest, et meist kongist välja lasite, olen hetkel heas tujus.”
Võlurid jõudsid samal ajal juba koridori lõppu ning Mõtus mõistis, et pole tark mõte neid silmist lasta, ning ta andis meestele märku edasi liikuda. Kongiasukas, keda Mõtus oli varemalt üle kuulanud, otsustas sinna edasi jääda ning tõmbas isegi ukse viimase ründuri lahkumise järel kinni.
Koridor viis ründurid suurde tarre, mida valgustasid veidrad laes rippuvad laternad. Valgus, mida need heitsid polnud soe nagu tavaline lambileek vaid külm ja kõle kui haud, mis ärgitas mehi kiiremalt edasi liikuma. Õnneks leidsid nad sealsamas ka oma relvad – need olid niisama hooletult ühe laua peale hunnikusse laotud. Mõõgad ning kilbid leidsid taas oma peremehed ning Mooser leidis ka klaasist uksed, mis viisid neid hoonest välja.
Seal jälgisid nad kuidas mustakuuemehed majade vahel valitsevasse tumepunasesse hämarusse kadusid.
„Mis meie peaksime tegema? Mis võiks olla taevase isa soov?” pöördus Mõtus Mooseri poole.
Vanamees sügas mõtlikult enda määrdunud habet.
„Üks on selge, et põrgus on ka endas puhkenud mingitlaadi sõda. Võib-olla on see siin tavaline. Pühakiri pole väga selgesõnaline asjus, mis puudutab Lutsiferi ja ta järgijate elu.”
„Me peame leidma vastsündinu!” pistis Kopitaja nende jutule vahele.
„Vait! Mitu korda ma pean sulle, paganast koerale, kordama, et siin seda pole!” käratas Mõtus, pahasena segamise pärast. "Põrgus võib vaid värdja sünnitada, aga mitte süüta last.”
„Mis oleks ausa kristlase kohus?” mõtiskles Mooser samal ajal endamisi valjusti. „Eks ilmselt põrguliste plaanid segi lüüa, tabada neid ootamatult ning valusalt.”
„Ja seda me oleme ka siiani teinud.” arvas Mõtus sõjakalt ning Mooser noogutas, kuigi kerge nukker toon ta silmis andis mõista, et ilmselt mõtles ta parasjagu põrgulikus pühakojas olnud noortele.
„Ma arvan, et me peaksime minema sinna kuhu need kohalikud nõiadki. Midagi on siin teoksil ja kahtlemata teavad nad sellest rohkem kui meile rääkisid.”
„Sa siis usud nende värava-loba?” päris Mõtus Mooserilt üllatunult.
„Ma ei tea enam, mida uskuda.” ohkas vana sõdur. „Papp pole kantslis kunagi midagi sellest rääkinud mida ma olen viimastel päevadel näinud. Võib-olla on põrguid mitu, ma mäletan midagi põrgu eri ringidest.” Ta kortsutas mõtlikult kulme. „Midagi, et eri patustel on eri kohad kuhu nad lähevad. Võib-olla oleme me praegu ühel neist ringidest. Võib-olla need ringid sõdivad omavahel. Ma ei tea. Praegu ma ei imestaks, kui olemegi tõesti mingi kauge ja võõras inimmaailm, kuhu me sattusime.”
„Olgu, me läheme ja otsime selle värava üles ja teeme lõplikult kindlaks kus me siin põrgus oleme.” sõnas mõtus. „Nõid, sina kõnnid ees.”
„Mis hea pärast?” vingus see vastu.
„Sest see on siin ikka su kodu, kuhu sa nii väga tahtsid jõuda. Seega hakka parem heaga astuma ja ära pane mu kannatust rohkem proovile!”
Nad kõndisid varemete vahel edasi olles valmis iga hetk uueks rünnakuks. Majad muutusid aegamööda üha suuremateks ja ebaloomulikumateks ning kaugel taamal hakkasid hämarusest terendama suured kandilised mäed. Taevas nende kohal oli endiselt tumepunane nagu pahaks läinud haav, sest videvikutund keeldus lõppemast ja ööle ruumi tegemast.
Nad ei jõudnud väga pikalt kõndida, kui nähtavale ilmusid esimesed ebasurnud. Need olid õnnetud inimvared, värskelt tapetud korjused, kes vahtisid tühjal pilgul ringi ja liikusid edasi kohmakate ja järskude, putukaid meenutavate liigutustega. Eraldivõetuna olid nad seejuures üsna ohutud, märgates ründureid alles siis, kui viimased olid neist vaid mõne sammu kaugusel. Ent mida edasi seda rohkem neid juurde sigines ja lisaks paistis teadmine surnute lähedal olevast elusast lihast levivat kulutulena. Varsti polnud võimalik neist lihtsalt mööda minna ja Mõtuse käsu peale moodustus kiirelt väike kaherealine lahingurivi. Mõtus jäi koos veel kolme mehega esimesse kilbirivisse, ning Mooser, kui vanem ja kogenenum koos veel kahega teise.
"Edasi marss!" möirgas Mõtus ja mehed sööstsid edasi. Kilbid raksatasid vastu pealetungivate ebasurnute rindu ning jäsemeid, lõid nende hajusa rivi vankuma ning paiskasid mõned neist ka pikali. Kohe ründasid ka teise rivi mehed, raiudes odade või kirvestega üle esimeste võitlejate kilbikäe neid kes olid veel püsti jäänud. Kilbimehed jätmata aega rünnakust toibuda surusid aga juba uuesti kilpidega peale ning kogu rünnakutsükkel kordus halastamatu tõhususega uuesti ja uuesti. Viletsamini organiseerunud ja kehvalt relvastatud surnute vägi sattus sellest segadusse, rivi lagunes ning mitmedki piinatud hinged asusid hoopis taganema, vaarudes tagasi hoonetesse ja pimedatesse tänavatesse, kust nad olid tulnud.
Ründurid sai nüüd ka esimest korda peale pikemat võitlust ringi vaadata. Nad olid jõudnud võitluse käigus udust ja hämarusest paistvatele kaljudele tunduvalt lähemale ja mõistsid alles nüüd, et need polnud mitte looduse vaid inimkäte poolt moodustatud. Tegemist oli katedraalidest kõrgemate klaasist hiidmajadega, millede suurus rabas Mõtust ja tema mehi isegi rohkem kui varemalt nähtud deemonid ja ebasurnud. Nende viimaste olemasollu olid nad alati uskunud. Nii suurte ehitiste olemasolu tundus aga võimatu. Isegi mõtlemine kogu sellele klaasile, mis nende katmiseks läks täitis ründurite meeled sügava aukartusega.
Mida lähemale nad neile hiiglaslikele ehitistele jõudsid seda rohkem sai selgeks, et praeguseks oli kunagisest hiilgusest alles jäänud vaid riismed. Paljud ehitise seinu katvad väravasuurused klaastahvlid olid purunenud ning nende tagant pimedusest põrnitsesid lähenevaid sõdureid kümned pimeduses helkivad putukate või deemonite silmad. Maapind hiidhoonete ümber olid aga tihedalt kaetud purunenud või põlenud rauddeemonite jäänustega. Tundus, et siinses koletiste vahelises sõjas ei tuntud mingisugust vennaarmu.
Putukad hoidsid seejuures samas aupaklikusse kaugusesse, ilmselt olid varasemad kokkupuuted neid õpetanud ründureid kartma. Ka surnuid kohtasid nad palju vähem ning tegemist oli üksikute segaduses hingedega, keda polnud raske tappa. See andis lootust, et raskem osa teest on hetkeks möödas, kui eespoolt hiidmajade vahelt hakkas kostma ebainimlikku röökimist. Karjuja oli kahtlemata elav inimene, ning Mõtus juhtis enda salga hetkegi mõtlemata selle suunas.
Koht kuhu nad jõudsid meenutas linnaväljakut, olles samas suurim mida ükski kohalviibijaist olid näinud. Isegi Mooser tundis kergelt aukartust, ning tema oli ju ikkagi käinud Vatikanis.
Karjujaks osutus üks viimaseid elusolevaid musti nõidu, keda hoidis enda lõugade vahel nimetu ning vormitu õudus. See oli suurem kui härg ning temas oli üheaegselt midagi nii putukatest, kui merekaladest. Koletise sajad peenikesed, kuid tugevad, jäigad jalad tagusid maapinda kõmiseva trambiga ning valge suits koondus ja voogas tema ümber nagu seletamatu kehaosa. See viimane tegi koletise täieliku kuju nägemise raskeks, ning võibolla oligi see esialgu ründurite mõistusele parem.
Oli enam kui võimatu, et nad võiksid sellisest olendist jagu saada, ning Mõtus andis juba meestele taganemiskäsu, kui peletis neid ise märkas, ning neid ise ründas, jätmata muud valikut kui kaitsele asuda. Kiirelt moodustus kõver kilbirida, ent koletis trampis sest lihtsalt läbi, paisates ründureid laiali nagu takukoonlaid.
Sõjamehed koondusid ja ründasid uuesti aga võrreldes koletisega olid nad kui sipelgad ümber hiigelsuure kurja mardika. Peletis pööras end siia-sinna ja vehkis enda tohutuid sõrgu. Üks ründuritest ei jõudnud nende eest piisavalt kiirelt taganeda ja lõigati pooleks. Keegi virutas odaga ja tabas deemoni suulage, kuid see tõmbas oda ühe oma painduva sõraga kohe välja ja hüppas raevunult ründurile peale ja lömastas ta oma keharaskusega.
„Kuidas seda tappa?” karjus Mõtus Kopitajale.
„Kust ma tean?!”
Üks ründureist üritas samal ajal tabada koletise silmi, kuid läks selleks peletisele liiga lähedale, ning sattus selle sõrgade löögiulatusse. Tema kilp plahvatas kohutava hoobi tagajärjel puukildudeks ning jättis seda hoidnud käe lõdvalt rippuma. Asi oli kehv, lahing oli vaevu alanud, aga üle poole mehed olid juba surnud või suremas ning koletisel endal polnud kriimugi viga. Hullem oli aga ees, nende taga hakkas kostma tugevat urinat ning sealt ilmus nähtavale väikese tare suurune metallkoletis, millest mõlemal pool jooksis pool tosinat mustas nahkses turvises ühesilmset abilist. Mõtus ja ülejäänud elus ründurid valmistusid juba surema, ent ei metallkoletis ega tema abilised teinud neist väljagi, ning ründasid hoopis mardikalaadset deemonit. Metallkoletise turjal olev pikk nokk pöördus, kärgatas pauk, lendas tuld ning mardikas võpatas nähtamatust hoobist. Kuid ta kogus end kiirelt ja algas hullumeelne lähivõitlus. Mardikas ronis metallkoletise turjale ning asus seda lõhkuma, tegemata väljagi viimase abilistest, kes oma käes olevatest keppidest tema suunas tuld ja mürinat paiskasid. Peletis väänas metallkoletise metallist noka kõveraks, ning murdis sellega ka ilmselt olendi kaela, sest see jäi liikumatuks. Tema abilised jooksid enamus minema ja vaid paar neist proovisid veel tõsisemat vastupanu osutada.
Mõtus kasutas ära hetke, mil koletis oli nende tapmisega hõivatud ja lipsas jalge vahelt ta kõhu alla. Seal püüdis ta esialgu jalgade kallale tungida, kuid mõõk jättis nendele vaid tühiseid kriime. Siis pöördus Mõtus ülespoole, raiudes otse eluka kõhtu, ning see töötas juba paremini. Mõõk tungis krudinal läbi kõhunaha, ning peale kolme-nelja hoopi hakkas sealt valguma nahka kirvendama panevat jälki musta vedelikku, ning valgeid limaseid soolikaid. Koletis vajus küljetsi maapinnale, tõstis enda suised taeva poole, värises, ning suri. Mõtus pääses vaid napilt tema alt lömastumisest, ta jalad jäid küll elaja alla aga kõhust väljavoolanud soolikad pehmendasid lööki ja raskust, ning peale mõningast tirimist sai ta need kätte ja jõudis ringi vaadata. Kõik ta siiani allesjäänud mehed olid kas surnud või suremas. Mõtus rehmas käisega üle higist mullitava otsmiku ja märkas siis omaenda verre lämbuvat Mooserit sealsamas temast vaid pisut eemal. Ta sööstis vanamehe juurde ja vana sõdalase enda kätele.
”Ma lootsin ise alati paradiisi...” Kähises hallipäine ründur läbi suunurka kerkivate veremullide midagi arusaamatut ning Mõtus surus, suutmata midagi öelda, enda parima sõbra ja õpetaja vastu oma turvist.
”Me näitasime neile, me näitasime Kristuse jõudu!” Pressis ta läbi hammaste ning mõistis samal hetkel vanamehele näkku vaadates, et viimane oli siit ilmast lahkunud. Ta hoidis õpetajat veel mõne hetke ning asetas ta siis ettevaatlikult väävli järgi haisvale maapinnale. Ning seejärel nägi ta ka esimest korda portaali. Mõtus oli kujutanud seda oma peas suure sepistatud väravana, aga tegelikult oli portaal lihtsalt koht, kus pimedus oli mustem kui see, mis neid ümbritses. Nagu tilk tinti, keset lõputut punast hämarust. Mõtus astus sellele lähemale ja vaatas pimedusse ning hetkeks tundus, et pimedusest vaatasid talle vastu tuhanded silmitud näod.
Ning just siis kuulis ta lapse nuttu. Mõtus arvas selle hääle esiti olevat ta enda hullunud mõistuse poolt loodud. See ei saanud ju kuidagi võimalik olla aga mida pikemalt ta kuulatas seda kindlam asi oli – kuskilt kostis lapse karjeid. Mõtus hakkas aegamööda heli suunas liikuma, see tundus pärinevat ühest väljaku nurgas olevast laibahunnikust. Mõtus kargas sellele kallale, tirides surnuid laiali ning leidis nende alt lõpuks üleni verise kuid elusa naise, kes surus hirmunult vastsündinut rinnale. Selles, et tegemist oli vastsündinuga polnud seejuures mingit kahtlust, sest nabanöör töllerdas tal veel järel ning laps ise oli hallikas ning üleni limaga kaetud.
Mõtus silmitses last justkui oodates, et see iga hetk meelepettena minema haihtuks, aga viimane püsis seal ning röökis edasi.
”Vastsündinu! Tema abil saame toonelast lahkuda samamoodi nagu siia tulime!” kostus Mõtuse seljatagant Kopitaja hääl. Ründur pööras ümber ja silmitses nõida vastikusega. Hoolimata saadud haavadest ja vigastustest oli viimane üllatavalt hästi kosunud, ning läinud puutumata läbi hetkedest, mis olid nõudnud nii paljude tublide meeste elu.
„See siis ei olegi põrgu?” sõnas ta pigem endale kui Kopitajale.
„Põrgu-Toonela, mis tähtsust sel on mis see siin on. Tähtis on see, et me saame lõpuks tagasi minna!”
Kuid Mõtusele jaoks oli see tähtis, ta silme ette kerkis kogu nende teekond, ning selle käigus surnud või tapetud. Kas need olid tõesti olnud päris inimesed ja mustadel nõidadel oli õigus?
Kopitaja võttis samal ajal Mõtuse kõhklemist nõusolekuna, ta komberdas naiseni ja hakkas imikut ta sõrmede vahelt välja kangutama. See pilt äratas Mõtuse lõpuks ta tardumusest. Ta heitis veel viimase pilgu laialt irvitavale Kopitajale ja torkas mõõgatera nõiale kõrri. Vahe raud tungis ebamugava krudina ja raginaga läbi luude ning kõhrete, ning Kopitaja vajus vaikse korinaga kokku.
"Noh, paganad, las ma annan teile seda vana Luuka õlut maitsta!" sõnas Mõtus, tõmbas mõõga välja ning astus portaali keskmesse, edasi tõelisse põrgusse.