Ma raiun ja raiun ja veel kord raiun juba mitmendat tundi järjest ja niipea pole veel lõppu näha. Baasini, nagu me uhkeldades seda nimetame, on veel neli kilomeetrit teed vaja puhtaks raiuda ja ometigi tulen ma tagasi täpselt sama rada, mille ma kõigest kuus päeva tagasi minnes lahti raiusin. Aga jah, praegu paistab, nagu poleks siit kunagi kedagi läbi käinud. Seekordsele retkele võtsin kaasa viis kirvest ja praeguseks on järele jäänud vaid üks. Kaks kirvest läks tervenisti, ülejäänutel õnnestus vähemasti teraosa päästa. Ausalt ütelda ei kujuta praegu ettegi, mis siis saaks, kui ka viimane kirves puruks peaks minema, tee peal on neid parandada võimatu.

Tagasiteel leidsin küll peaaegu terve maja, mis osutus endiseks sepikojaks, aga kasulikke tööriistu polnud, sest NEED olid ka siin korralikult mööbeldanud. Alles olid ainult need plekkruudud, enamvähem paberilehe suurused. Vaatasin neid alguses ükskõikselt, kuid siis tekkis mõte kirja panna, mis minu arvates juhtus ja juhtub.

Võiks ütelda, et seekordne retk on ikaldunud. Kuigi jõudsin mere äärde välja, ei õnnestunud hankida mingitki merekõlbulikku alust, millega saaks merelt kala püüda. Ainult üks karidele jooksnud sõjalaev oli näha, aga seegi oli NEID paksult täis. Igaks juhuks hoidusin eemale, sest kui tavaliselt on võimalik NEIST kirvega kõvasti raiudes läbi pääseda, siis sealse koguse järgi tundus see paras enesetapp olema. Meri ise oli vaikne, kauguses oli ainult paari lindu näha, kuid needki kadusid üsna pea silmapiirile. Pikalt ei saanud siiski midagi imetleda, sest NEED tulevad igalt poolt peale. Ei pea neid liiv ega kivid kinni, ainult merevesi tundub NEID peatatavat, aga mine sa tea mis seal tegelikult toimub. Viimasel ajal olen kõige suhtes kahtlustavaks muutunud.

***


Tagasi baasis. Tähendan veel ühteteist üles, aega ju on.

Ma olen Vantri mees (Vantri on Kuressaarest nii kolmteist kilomeetrit) või vähemalt olin seda veel oma kaks-pool kuud tagasi - praegu ei teagi enam, kes või mis ma olen. Toona, see tundub nüüd ilmatuma ammu, olin tavaline talumees, pisike majakökats oli ja natuke maad ka, kus kardulaid kasvas ja muud pudi-padi. Naine suri mõned aastad tagasi infarkti kätte, poisiklutt aga läks juba enne seda mandrile kolama, olla teine seal miski ärimees või keskit. Majas oli peale minu veel koeravolask ja paar kassi, rohkem ei kedagist. Tavaliselt sai päevasel ajal majapeal veidi kõpitsetud, õhtukanti aga külameestega poe taga ilma-asju arutatud ning õlut rüübatud.

Sellest on nüüd vast kolm kuud, märts hakkas just lõppema, kui Künkaaluse Joosep tuli rutuga meile ja teadis rääkida, et kusagil Kihelkonna kandis seal on miski imeasi maha sadanud. Ega ta rohkemat midagi ütelda ei osanud, aga "Saarte Hääles" olevat ka miski pisike nupp selle kohta. Noh heakene küll, see on ju ammu teada, et seal Kihelkonna kandis juhtub alatasa miskiseid imeasju.

Igatahes mõni päev hiljem (nüüd ma tean täpselt, oli teine aprill) mul poiss oli kusagil head äri teinud ja saatis mullegi veidi - hea poiss see Mihkel. Istusime tavalise koha peal poe taga ja rüüpasime seekord haljast, kui too Joosep tuli päris murelikult linnast (ta seal lükkas Selveris neid kärusid) ning teatas, et seal Kihelkonna kandis olla vist päris pahasti, igatahes ei ole sealtkandi inimesi enam tööle jõudnudki ja ei võta seal keegi telefoni ka. Üks töödejuhataja olla siis läinud kohapeale uurima, sest töökäsi on ju vaja ning ega niimoodi järsku ilma teatamata pole seal kedagi võtta, keda saaks kasvõi kassasse panna. Ja seda töödejuhatajat ei ole ka enam nähtud. Ja ega Selver polnud siis ainukene asutus, kus Kihelkonna asjapulgad tööl käinud ja nüüd ära kadunud. Seal keegi olla ikka närvi läinud ja mandrilt abi kutsunud, sest nagu Joosep teadis rääkida, ollagi sealt siis tulnud ka miskiseidki tegelinskeid.

Kolmandal ei saanud poest veel õieti haljastki ostetud, kui juba seesama Joosep tuli bussi pealt ja andis teada, et tema Selver olla kinni pandud, teadmata ajaks, ning tema ei teagi, mis edasi saab. Kuressaare ringtee juures pidi tal buss päris tükk aega passima, kui Muhu poolt tuli ridamisi igasuguseid salapäraseid masinaid, sõjamasinaid ka sekka. See pilt oli tal seest ka päris kõhedaks võtnud. Igaks juhuks sai siis meie poest igasugu kraami ostetud, et enne kui selle ka kinni panevad. Hea, et oli nüüd seda poisi raha käepärast võtta. Õhtaks saigi pood kaunikesti tühjaks ostetud - külarahvas käis ja mõned kaugemad talunikud ka. Tol õhtul oli meil nii palju arutamist, et kodumaile enne hommikut ei jõudnudki. Pole ammu nii täis olnud.



Neljandast suurt midagi ei mäleta, korraks peale lõunat ärkasin üles, aga pohmakas tahtis elu võtta, seega andsin koerale-kassidele veidi süüa ning kolisin põhku tagasi.

Viies aprill, siis ärkasin vara ja läksin kohe poe juurde uurima, mis uudist on. Hoolimata varajasest ajast oli poe esine suminat täis. Enamus rahvast olid kained ja väga närvilised. Räägiti midagi karantiinist (ma täpselt ei tea mis ta tähendab, aga hirmus sõna on küll), kaugemal olla plahvatusi kuulda olnud ja muud tüminat, mille tähendust ei osatud arvata. Vana Karla, kes omal ajal ka Teises ilmasõjas olnud, rääkis siis, et sedasi tümisenud haubitsad ja muu raskerelvastus. Kella kümne ajal saatsime Joosepi ja Aleksi linna poole uudiseid kuulama. Kolme paiku lendasid suured lennukid üle, ikka Kihelkonna poole - Vana Karla arvas, et pommitajad. Viie ajal tuli Joosep Aleksi autoga üksinda tagasi, ise üsna sorgus, käsi jooksis verd ja selgus, et on kuuliga läbi lastud.

Eks me siis kuulasime Joosepi pajatust: linnas olla asjad ikka päris käest ära, politseisid ja päris sõdureid olla kõik kohad täis ning nood seal käsutavad kõiki tuppa. Et välja tulla on keelatud ja kella seitsmest hakkab kehtima Komandandi Tund, mille ajal keegi peale sõdurite ei tohi liikvel olla, ja kes seda rikub, see lastakse kohapeal maha. Ja kõik, kes tahavad Muhumaale minna või paadiga merele, need lastakse samuti maha. Kui küsitud, milles asi, jäänud sõdurid kindlalt vait. Seal olid veel mõned väljamaalased, kellele asi arusaamatuks jäi, need proovisid miskisesse Komando Punkti väevõimuga sisse saada, et saaks selgust, ja need ka lasti seal rüseluse käigus maha. Sealsamas siis Aleks saanud ka kuuli kõhtu ning Joosep käevarde. Joosep sai siiski kuidagi eemale, alguses proovis Aleksit ka kaasa võtta, aga miskised sõdurid hakkasid uuesti tulistama. Aleks sai veel ja veel kuule keresse ja sellega ta kaitses tahtmatult Joosepit, kes nüüd ehmatusega päris jooksu pistis ja läbi häda sai veel Aleksi autosse ning kuidagimoodi siiapoole tulema.

Sellised uudised ajasid enamikul närvid päris püsti ning nende rahustamiseks pöörduti alkoholi poole, mida poemüüja muide täitsa tasuta andis, sest kui maailma lõpp on käes, siis mis teda enam hoida, et küllap varsti tullakse meie küla peale ka ning tapetakse muudkui maha. Saime seal poe juures siis ühe pooliku ära lahendatud ja teine oli ka poole peal, kui Leeni-tädi (tal on seal Jõempa pool pisike talukökats paari lehmaga ja ta ise vägagi kraps, kuigi vanust vist üle seitsmekümne) tuli joostes poe poole ja karjus juba kaugelt: "Appi, tulge appi, minu lehmi süüakse!" Selle peale hüppasime püsti ja haarasime pihku, kes mida sai (mulle näiteks sattus kirves). Joosepile ütlesime küll, et jäägu heaga maha, haavatud ja puha, kuid kas ta siis kuulas meid… Nojah, eks alkohol tõstis kuraasi ka ja mingitele marodööridele tahtsime igal juhul tuule alla teha. Igatahes tormasime täie hooga Leeni-tädi hüti poole.



Juba kaugelt oli kuulda lehmade surmaeelset kisa. Kui kohale jõudsime, jäime hoobilt seisma. Seal ei olnudki marodöörid lehmade kallal, seal olid NEED. NEID on võimatu kirjeldadagi: ei ole nad ei loomad, taimed ega putukad, arusaamatuks jäi ka see, kuidas NEED liiguvad ja kuidas ümbritsevat söövad (kui seda üldse saabki söömiseks nimetada).

Kauaks me siiski seisma ei jäänud, sest lehmade hale korin lõi otse südamesse, ning tormasime korraliku sõjakisa saatel edasi, vibutades erinevaid relvi pea kohal. Silmanurgast nägin veel, kuidas Joosep vahetult enne lehmi äkki seisma jäi ning oma relvaks olnud vigla maha pillas. Siis tuli eestpoolt tema poole mingi kombits või väät, mis virutas talle litaka vastu laupa nii, et veri lendas. Selle peale läks mul silme eest mustaks: kurat, minu sõbraga nii ei tehta! Edasi enam suurt ei mäleta, vehkisin kirvega, kuni tundsin, et enam ei jaksa, ja alles siis uurisin hingeldades ümbrust.



Alles olime ainult mina ja naabri Karla - tema oli samuti kirvega vehelnud ja kirved olid meil ka ikka üsna ära äestatud välimusega. NEED olime vähemalt lähikonnast tagasi tõrjunud, aga karmi hinnaga: kuuest mehest olime elus ainult mina ja Karla, lehmad ja Joosep olid täiesti kadunud, Endlist leidsime vaid pea ja ühe käe, Kaupo ja Sven olid enam-vähem ühes tükis, aga ka surnud mis surnud. Raiusime ligidusest pajuvääte (mis olid muide imelikult krobelised ja väändunud) ning panime surnud nende peale ja tassisime poe juurde, ise valvsalt ümbrust jälgides. Poe juures oli juba kenake rahvahulk, sest eks Leeni-tädi kisa oli kaugele kuulda, ning kõik kuulasid Leeni pajatusi NENDEST.

Meie tulek ja laipade nägemine ajas rahva kohe hüsteeriasse, eriti Meeriti, kes oli Endli abikaasa. Meile sadas igast nurgast küsimusi, aga me ei osanud suurt midagi vastata, sedagi ei osanud õieti ütelda, kelle või mille vastu me siis võidelnud olime või kuidas ülejäänud surma said. Leeni-tädi küsis muidugi lehmade kohta (ju siis talle tundusid lehmad olulisemad kui inimesed), mille peale saime vaid pead raputada. Igatahes meid peeti kangelasteks ja joodeti igasugu hea ja paremaga päris purju, olgugi et oht varitses lausa nurga taga. Pidasime pidu nagu katku ajal.

Hommikul keegi nagu käis mul ukse taga kolistamas, aga ma vaid pomisesin läbi une ja keerasin teise külje. Pealelõunal ajasin oma kondid lõpuks püsti. Pea lõhkus otsas, aga siiski tundsin, et pean minema uurima, mis väljas toimub. Koera-kasse ei täheldanud, kuigi kutsusin. Võtsin igaks juhuks kirve kaasa ja läksin. Küla oli välja surnud, mitte kedagi polnud liikumas, korstnatest ei paistnud ka ühtegi suitsu, kuigi üsnagi vilu ilm oli. Veidi ringi liikunud, sain aru miks kõik jalga olid lasknud - nimelt oli NEID nüüd näha juba päris küla ligidal kooserdamas.

Nojah, see oli meie küla lõpp, lahkusin isegi.

Mõnda aega liikusin Muhu poole. Kõikjal oli vaikus, isegi linde polnud näha ega kuulda. Üsna kõhe oli niiviisi üksi konnata. Kuna ma liikusin NEIST eemale, siis oli veel ilus tärkav loodus ümberringi, aga ohu aimdus oli nagu käega katsuda.

Vist kolme-nelja päevaga jõudsin Saaremaa ja Muhumaa vahelise tammini, kuid see oli õhku lastud ning sealt üle saamiseks oleks vaja olnud paati, mida aga polnud näha, ei ligidal ega kaugel. Mis seal siis üle jäi, patseerisin niisama ringi. Õnneks leidus veel külasid, kus poodidest ja majadest sai ühtteist söömiseks ja joomiseks kaasa võtta.

Ega ma vist kainet päeva väga ei näinud küll, koguaeg oli õlu või viin ühes käes, teises kirves ning siis veel seljakott muu kraamiga.

Umbes nädal aega pärast külast lahkumist jõudsin siis selle niinimetatud baasini, kus olid Kuslap ja Vaike ning Juha ees tegutsemas. (Kuslap ja Vaike olid kusagilt Jursi kandist pärit, Juha jällegi oli Mäebe juurde suvituskoha hankinud ning tulnud enne hooaega valdusi üle kaema, kui jäi siia lõksu.) Baasiks oli meil siis kõrgepinge liini de läbinisti rauast karkass, mille tipu ligidale ehitasime mingid lavatsi moodi asjad, kus sai ilma alla kukkumist kartmata enamvähem külitada.

Alguses oli meil veel suht lihtne ümbruskonnast kraami saada, aga mida rohkem NEID tekkis, seda raskem ja raskem oli midagigi saada. Ainuke lootus oli, et küllap mandri rahvas lõpuks siiski tuleb ja korra majja lööb.

Nii oli siis juba kaks või enam kuud möödunud. Mõistsime, et NEED on vallutanud vist kogu Saaremaa. Raadio vaikis, kostus vaid eetri raginat nõrgalt (leidsime ühe patareide peal töötava aparaadi), telekad, läpakad ja telefonid on tummad. Sellest saime järeldada, et ega mandrilgi asjad roosilised olnud.

Nüüd siis jõuame praegusesse tagasi. See viimane kirves, mis sellest rannikule käimisest veel alles jäi, oli nüüd päris otsakorral, mul võhm ka. Baasini oli veel oma pool kilomeetrit, mul kotis ainult mõned viinad ja paar konservi - need sain tee peal veel ühe poe varemetest. Meie õnneks NEED rauda ja alkot väga ei seedi. Konservid on siiski üsna vileda näoga, ega neid kauaks poleks olnudki. Nojah, istusin mina siis maha ja tegin ühe konservi lahti, panin viina ka lahtiselt käepärast, kui siis äkki üks SEE kooserdas päris ligi ja proovis mind oma jätkega tabada. Ma viskasin ennast kummuli ja viinapudel sattus kuidagi kätte, ise ei mõelnudki siis, lihtsalt viskasin SEDA viinaga. Pudel läks vastu jätket pooleks ning oh sa imet, mis tramburai siis peale hakkas. SEE hakkas hüppama, kooserdama ja mida kõike veel tegema, kuni lõpuks kokku vajus ning päris vagaseks jäi. Mina seda ammuli sui pealt vaatamas. Eeh, vaat mispärast mind ja baasikaaslasi ei tahetud ära süüa, nagu kõiki teisi. Veidi puhanud, läksin juba reipamalt edasi, viinapudel nüüd juba relvaks käes, ja kui mõni NEIST ligi sattus, lonksasin aga ja puristasin mõnuga. Ilus oli vaadata, kuidas raisad väänlesid. Sedasi sain päris kiiresti baasi juurde. Tahtsin oma avastusest teistele ka rääkida, kuid jäin hiljaks.

Ju vist Vaike oli NENDE kätte sattunud ja Kuslap sellest hulluks läinud, sest et ta oli Juha oma kirvega päris sodiks peksnud seal üleval lavatsil ning siis endaltki elu võtnud. Tundub nii, et seda juba paar päeva tagasi. Soe suvine aeg, putukaid küll pole, aga laibad olid juba üsnagi kuivama hakanud. Et putukaid pole, siis vist seepärast ei haisenudki nood sisuliselt üldse, aga rõve oli vaadata ikkagi. Kuidagimoodi lükkasin nad üle ääre, matmisest polnud juttugi - labidat ju pole ja kätega pole minust kaevajat pärast seda rasket retke. Nüüd siis istun ja mõlgutan mõtteid: üksi kogu Saaremaal, võibolla isegi kogu maailmas - ei tea.

Aga kuis nüüd hakkas minus viha kerkima. Kurat! Mul on relv mis ju mõjub, raisk! Lähen ja tapan, tapan tõpraid, kuni ise kõngen. Kogun kokku kõik kirved, kõik alko ja viimasedki konservid. Liigun Kihelkonna poole, sinna kus NEID on kõige rohkem, ja proovin tappa, ei, kindlasti tapan ja tapan ja tapan veel. Muud mõtet enam peas pole.



Selle kirja leidis meie teadusmeeskonna liige Mosheh Teri 168 päeva pärast Virita intsidendi algust, ca. 50 km Korruptsiooni epitsentrist, kõrgepingeliini posti otsast endise Masa asula lähedal. Raskesti loetav kiri oli vaevaliselt plekktahvlitele kraabitud ja toksitud. Korruptsioon oli selleks hetkeks täielikult haaranud Euroopa ning suurema osa Aasiat. Nende tahvlite näol on tegu ainukese teadaolevalt säilinud intsidendijärgse tekstiga ja meie hüpoteesi kohaselt sisalduvad kirjas vihjed, miks Korruptsioon seitsmekümne teisel päeval peatus ning peagi lakkas, jättes maha kõrgendatud viljakusega maapinna. Kirja parandatud ja tsenseeritud tõlkeid levitab teadusmeeskondade koordinatsioonikeskus. Originaaltahvleid säilitatakse Kairo ülikooli arhiivis.



Illustratsioonide autor on Kärt Mikli.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0714)