Marvin lebas selili vanal ja koitanud reformvoodil ning oigas. Mitte valust või vaevast – Marvin oigas heatundest ja mõnust. Tänane päev oli korda läinud ja ta oli võitnud. Voodi kõrval ilma ukseta öökapil oli vana ja määrdunud rätik, tavoti- ja vereplekkidega palistatud. Rätiku peal aga korraliku kööginoa mõõtu terariist, mis kunagi oli olnud roostevaba terase karva, ent praeguseks kaetud paksu paakunud verekihiga. Käepidemel ilutsesid täkked, millest viimase oli Marvin sinna sisse lõiganud vaevalt kümne minuti eest. Kokku oli neid seal üle kolmekümne...

Jah – tänane päev oli korda läinud. Marvin oli enese üle uhke. Ta oli murdnud oma ebaõnnestumiste ahela ning väljunud võidukamalt kui kunagi varem. Vaikselt ajas mees ennast voodis istukile ning heitis pilgu pragulisele peeglile. Sealt vaatas vastu keskealine mees, rõugearmilise näo ning sorakil juustega. Marvin irvitas ning tema suust paistsid puseriti kollakad hambad, üle ühe välja löödud või siis lihtsalt juureni ära mädanenud. Jah, pole midagi öelda – ilus poiss, mõtles Marvin ja ajas ennast püsti. Ta võttis öökapilt oma ustava terariista, mida küll noaks vaid tinglikult saaks nimetada, ning pühkis juba hüübinud värske vere vastu oma maika rinnaesist puhtaks. Marvin astus üle punase lihatombu, mis veel tund tagasi oli olnud elav ja hingav inimene, oma lootuste ja unistustega, kuid millest nüüd oli alles vaid esimese eufooria järel hajuma hakanud mõnutunne Marvini haiges ajus.

Marvin oli sarimõrvar ning täna oli ta tapnud oma kolmekümne viienda ohvri.

***


Sir Alvin oli tähelepanuväärne härrasmees.

Ta liikus alati ringi oma laitmatus frakis ning ei lahkunud hetkekski oma kõvakübarast. Tal oli hallikas kitsehabe ning ühele korralikule inglise vanahärrale kohaselt kandis ta monoklit. Sir Alvinil ei olnud kunagi kiire, tema tegemised olid alati läbimõeldult pedantlikud ja korrektsusest pakatavad. Kui sir Alvin oli kunagi abielus olnud, siis oli just see iseloomuomadus tema abikaasa, leedi Blythe meelest kõige imetlusväärsem isikuomadus, mida ta oma mehes nägi. Kahjuks aga kasvas sellest jumaldamisest välja isikukultus ning sir Alvinile mõjus see rusuvalt ja ahistavalt. Vanamees tundis ennast kui lõksus olevat ning nii juhtuski, et ühel õhtul kaardimängult tagasi tulles ja kodus Blythe ihade lõksu langedes miski tema sees murdus – ta läks kööki, kuhu abikaasa teda jälitas, haaras sealt riiuli pealt kööginoa ja pussitas oma abikaasat seitse korda. Naine suri sõnagi lausumata, naeratus näol. Kui sir Alvinile olukorra olemus kohale jõudis ning ta enese ees olevat surnukeha silmitses, hakkas tema ajus laitmatu korra ja täpsusega tiksunud kellavärk rikki minema. Ta tükeldas surnukeha, kogus vere ämbrisse, põletas tükid keldris asuvas suures ahjus ning täiesti segastel asjaoludel kooris ennast ihualasti ja pesi ennast naise verega. Kaks päeva hiljem leidis omakohtu üllast ideest kannustatud pööbel majja tungides aatriumis lambilühtri küljes kaelapidi rippuva sir Alvini elutu keha. Teda ei vaevutud isegi matma – tema surnukeha jäeti sinnasamasse rippuma, aegade ja unustamiste voolu roiskuma.

See juhtus 200 aastat tagasi. Sellessamas, nüüdseks juba mitu ilmasõda üle elanud majas, mis lagunes igast küljest, oligi oma pelgupaiga leidnud sarimõrvar Marvin. Temaga koos elas seal aga sir Alvin, kelle maised jäänused olid küll juba aastasadade eest kõdunenud, ent kelle vaim oli siiani seotud tema ainsa allesjäänud varaga. See on issanda karistus minu pattude eest, tavatses härrasmees pidevalt korrutada. Ja kui juba igavest karistust kanda, siis miks mitte oma aega sisustada mängudega? Marvini ning Alvini vahel oligi tekkinud omamoodi sõprussuhe, mis võis kasulikuks osutuda mõlemile – Marvin sai pikapeale üle teda vaevavast depressioonist ning sir Alvin oma limbos kõõlumise igavusest. Marvini ülesandeks oli kohale vedada teadvusetud ohvrid ning seejärel sõlmisid mehed tavaliselt kihlveo, kumb suudab ohvri suures majas esimesena üles leida. Võitjale jäi võimalus demonstreerida oma seltsimehele kõige leidlikumaid ja võikamaid tehnikaid ohvrite töötlemises...

***


Marvin komberdas kööginurka ning avast krigiseva külmikuukse. Seal sees laius tühjus. Marvin lõi hooga ukse kinni ning pöördus sisisedes sir Alvini poole: „Kas sa, kurat, ei oleks võinud mulle seda juba enne öelda, et meil siin toiduraasugi pole? Ma oleksin võinud linnas olles poest läbi hüpata.”

„Mis mul sinu toidust?” vastas sir Alvin osavõtmatult, pööramata pilku ajalehelt, mida ta suures nahktugitoolis lösutades luges, „sa tead ju väga hästi, et minusugused on vabad selle näruse maailma vajadusest.”


Illustratsiooni autor: Toivo Tooming


„Sa vana perse,” urises Marvin vastuseks. Ta kohmerdas veel paar hetke kapiuste kallal, raputades ja lahti kiskudes erinevaid pakendijäänuseid, mida panipaikadest leidis. Lootusetu – kõik olid tühjad. Pettunult istus ta köögilaua taha ning jäi mõttesse.

„Ma vist pean jälle linna minema.” Marvini silmad läksid särama.

„Misasja, jälle? Alles kaks päeva tagasi käisid!”

„Pole midagi teha, süüa on tarvis. Pealegi annab see võimaluse uue kandidaadi välja valimiseks.” Marvin irvitas ja matsutas suud.

„Ega sa arva, et nii tihedalt oma sõpru valides tekitad sa mõne politseiniku peas mõtteid kadunud isikute juhtumitega tegelema hakata?” küsis sir Alvin üle leheääre vaadates. „Ma saan aru küll, et sa oled oma äsjase saavutuse üle õnnelik ja eufoorias, ent tark ei torma.”

„Ah mis sa kah...” ühmas Marvin käega ja sulges silmad.

Marvin oli üks neid võikaid sarimõrvareid, kes oli inimesi rappinud juba pea kaks aastakümmet, ent ta oli kaval ja oskas oma jälgi segada. Seda viimast suuresti tänu sir Alvini juhendamisele. See mees oli tõeline meister oma alal, mis sest, et tal polnud enam ei liha ega luid. Kunagi ammu, kui nad olid selles majakeses kohtunud – Marvin otsis talvetormi eest varjukohta – jõudsid nad omavahel sugulashingelikule äratundmisele ning vähemalt Marvini jaoks oli kunagine kokkulepe kuhjaga ära tasunud. Marvin kannatas nimelt omamoodi psühhosomaatilise häire all – kutseikaldus, kui nii võiks öelda - ta ei olnud eelnevalt juba mitu aastat suutnud kedagi tappa. Püüdis kinni, mängis natuke, ent eluleeki kustutada ei suutnud. Käed hakkasid värisema, vasak silm tõmblema ning silmist paiskusid pisarad aga seda kuradi nuga üles tõsta ei suutnud. Marvin ei mäletanudki enam, mitu korda ta aastate jooksul niimoodi proovinud oli – võimalik, et üle viie korra – ja iga kord oli ta kinniseotud ohvri lihtsalt sinnasamasse vedelema jätnud. Kas nad pääsesid või ei, seda Marvin ei teadnud. Usutavasti siiski koolesid, sest olgugi, et tapmine tekitas sarimõrvarile vastumeelsust, suutis ta end sundida korralikku piinamist läbi viima.

Sir Alvin oli talle justkui õpetajaks, tänu kellele oli ta taas hakanud enesesse uskuma. Vanamees ei soovinud vastutasuks muud, kui vaid aeg-ajalt kasutada Marvini keha, siis kui mängu juures pidi sir Alvin võitjana väljuma. Muidugi mõista olid selles mängus omad reeglid – näiteks ei tohtinud kummituse kombel läbi seinte ja uste ujuda, põrandatest rääkimata. Mängu ajal pidid olema kõik uksed lahti ja kui juhtus, et ohver on mõne ukse sulgenud, pidi sir Alvin lugema esmalt viieni ja alles seejärel uksest läbi tungima.

Nii mõnigi kord oli Marvin võitjaks osutunud, ent oma hädise õnnetuse tõttu ei suutnud ta õilsalt võidetud trofeega miskit peale hakata. Nii jäigi sir Alvini kohuseks Marvini keha kasutades ise koletu veretöö ohvri eluleek kustutada. Ja nüüd, alles nüüd viimase ohvriga oli Marvin üle saanud oma ajuhaigusest. Ta ei öelnuks seda kunagi, ent ta pidas sir Alvinit justkui oma isaks.

Marvin tõusis püsti ning teatas resoluutselt: „Lähen linna. Olen tagasi poole öö paiku või hiljemalt enne hommikut. Vaatame siis seda asja.” Ning juba ta oligi läinud. Sir Alvin pani ajalehe käest ning mõtles. Ta mõtles sellest, et mida enesekindlamaks Marvin muutub, seda vähem jääb igasugustele kummitustele võimalusi kedagi seestada. Midagi tuleb ette võtta selles osas...

***


„Tead, ma mõtlesin siin vahepeal,” alustas sir Alvin, kui Marvin oli teiselt korruselt alla tulnud ning siirdus aknaid-uksi plankudega sulgema. „Ma mõtlesin, et kui äkki muudaks mängu reegleid? Teeks nii, et iga teine on sulle!”

„Mis mõttes?” ühmas Marvin, „sa tahad öelda, et me peaksime kogu mängu olemust muutma? Aga see poleks siis ju enam mäng, vaid ettemääratus...”

„Seda küll, ent nii on ju kindlam ennast ette valmistada ja seda nii sul kui ka minul.”

„Arvad sa tõesti? Ei, aga ei – ma alles sain eneseületusega hakkama, palun ära võta minult võimalust enesekindluse tagasi võitmiseks. Ma palun sind!”

Marvin tundis nagu oleks tema hinges miskit murdunud. Kui tal selline asi üldse olemas oli.

„Ma usun sinusse,” kostis sir Alvin, lisades „mu poeg.”

See oli nagu külm dušš Marvinile. See raputas teda varbaotsteni ning pani tema keha emotsioonide tulvast täiesti rappuma. Ta suutis end ainult vaevu tagasi hoida ning tundis nagu see oleks tema armetu elu ilusaim hetk. Miski tema sees murdus, jäikus kadus ja kui sir Alvin oleks praegu palunud tal ennast sõitva rongi ette heita, oleks ta seda mõtlematult ka teinud.

„Ma näen, et minu sõnad sind liigutasid – väga hea. Palun kingi see iga teine siis vanale mehele.”

Marvin ei vastanud, noogutas vaid nõustumise märgiks ning viimast jõuvaru kokku võttes, et mitte nutma puhkeda, lahkus toast.

Seda oligi sir Alvin oodanud ja lootnud. Kui ta suudab mängida mehe tunnetega, lükkab ta paratamatult saabuvat reetmist edasi. Aga reetmine tuleb, selles oli sir Alvin kindel. Kellel ikka mingit vana armetut kummituseraatsu tarvis läheks? Ta veel ise seda ei teadvustanud, ent verejanu oli temalt röövinud igasuguse loogilise mõtlemise ja hirm tuleviku muutumise osas võis tema niigi habrast psühhopaadi-olemust kõigutada ettenägematus suunas.

***


Uks kriiksatas ning pimedasse ruumi tungis pimestav valguskiir. Keegi seisis uksel – Paul nägi vaid musta siluetti, ent – oh õudu – siluetil tundus käes olevat hiiglaslik terariist. Kas see oli pussnuga või lihakirves või... Paul oleks tahtnud suurest hirmust karjuda ja röökida, ent ta ei saanud. Õmblused huultel tegid põrgulikku valu ning hammaste külge kleepunud vana verekiht märgus uue verega. Tema kokkuõmmeldud huulte haavad rebenesid lahti ning Paul teadis, et ta minestaks enne, kui suudaks õmbluseks kasutatud tamiili katki rebida. Minestada aga ei tohtinud, sest see oleks jäänud tema viimaseks silmade sulgemiseks. Seda teadis Paul kindlalt.

Kuju uksel näitas käega vasakule ning lahkus seejärel, jättes ukse lahti. Mäng oli alanud.

***


Marvin ja sir Alvin said kokku fuajees ning istusid maha ühe kiire turaka ladumiseks. Nad sisustasid oma aega, et anda ohvrile võimalus enda peitmiseks või relvastamiseks, kui peaks juhtuma, et tegemist on südika isendiga. Üks korralik turakamäng aga võis vahel venida suisa tunnipikkuseks. Seekord oli aga justkui mingi ärevus õhus ja nii Marvin kui sir Alvin ei tundnud kaartidest erilist mõnu. Nii lõppeski mäng enneaegselt ja koos asuti maja läbi kammima. Marvin pidi siirduma ülakorrusele, sir Alvin aga läks keldreid läbi tuuslama. Osavad inimesed võivad ennast selles häärberi-mõõtu majas tunde peita, ilma et keegi nende ligigi satuks. Uksed-aknad kinni naelutatud, ei olnud võimalik ka majast välja murda.

Sir Alvin liikus boksist boksi, iga ukse taga kohusetundlikult viieni lugedes, sest kuigi ta oli vahel salakaval, oli ta siiski aumees. Ta ei osanud eneselt küsida, miks kõik uksed kinni on. Marvin samal ajal oli köögist paar suurt nuga haaranud, enda pussi vöö vahele torganud ja käis nüüd teise korruse magamistube läbi. Talle meeldis vahel ohvritega kassi ja hiirt mängida – neid kuskil märgates üritas ta neid vaimselt traumeerida. Noh – natuke rohkem, kui nad juba traumeeritud olid.

Paul oli pärast silueti ukseavalt kadumist mõelnud, mida teha. Uks oli avatud aga äkki oli see lõks? Mis sest – ta on niigi juba lõksus, selles toas. Vaikselt hiilis mees ukse poole ning piilus koridori. Kedagi ei olnud näha. Mida paganat nad temast tahavad? Ilmselgelt oli talle antud käsk põgeneda. Kas nad tahavad teda kinni püüda? Nemad? Äkki on ainult üks mees? Astudes koridori otsustas Paul minna vasakule – sinna kuhu siluett oli näidanud. Kui nad tahavad mingit tagaajamist korraldada, siis parem pool on arvatavasti see, kust poolt nad tulevad. Koridor oli küllalt pikk, seal oli kiire lugemise järgi umbes seitse erinevat ruumi. Paul jooksis koridori lõppu – see keerdus akende riviga paralleelselt paremale. Tolle väikese sopi lõpus oli trepp, mis viis nii alla kui ka üles. Kuhu minna? Paul mõtles, et kui tal õnnestuks ehk köögiruumist või kuurist enesele mõni terariist hankida, oleks tema turvatunne kohe kordades suurem. Nii otsustaski ta siirduda alumisele korrusele.

Vaheuksed esimesel korrusel olid avatud ning ühe ukse vahelt nägi Paul külmkappi. Ta nägi, kuidas üks kuju seal just askeldas ning kaht nuga üksteise vastu ihudes köögiuksest välja jooksis. Paul peitis ennast aatriumis riidekapi taga ning nägi selgelt, kuidas verise ürbiga mees temast möödus ja trepist üles astuma hakkas. Tema sammude kajas oli miskit kurjakuulutavalt uinutavat. Ei tohi minestada, näpistas Paul ennast. Kui kuju oli trepist üles jõudnud ja tema sammude kaja juba teise korruse koridoripõrandaid kumisema pani, proovis Paul õueust lahti kangutada. Lootusetu – kõik avaused majas olid paksude plankudega kinni löödud ning seina ja plangu vahel polnud ka mingit silmnähtavat ava, kuhu oleks kangi vahele surunud. Rääkimata siis sellest, et kuskil oleks mõni kang vedelenud.

Paul läks samuti kööki ning leidis sealt suure kööginoa. See peaks olema küllalt terav, mõtles mees ning tundis, kuidas tema hinge hakkas pugema pisike lootusekiir. Tema peas oli valmimas plaan minna oma vangistajale järele ning teda teisel korrusel üllatada, võib-olla ka surmavalt tabada. Paul oli juba köögist väljumas, kui nägi silmanurgast liikumist – keegi tuli keldritrepilt üles. Nii, et neid on siis ikkagi rohkem, mõtles Paul. Sammud ülakorrusel olid lakanud aga too kuju siin allkorrusel ei teinud liikudes ühtki heli. Paul jälgis, kuidas kogu liikus üle esiku ja otsejoones trepist üles, teisele korrusele.

Sir Alvin oli terve keldrikorruse läbi kamminud ning leidmata sealt oma suureks meelehärmiks kedagi, otsustanud ülespoole liikuda. Tema ainus lootus oli, et Marvin poleks juba vaest ohvrit tabanud, et ta ikka jätaks temale, sir Alvinile, tabamise ja tapaõiguse. Nagu oli lubatud. Keegi oli sulgenud kõik keldri uksed ja see tegi sir Alvini kahtlustavaks. Ta liikus diagonaalis üle aatriumi ja astus kergel sammul trepist üles. Üks hea asi kummituseks olemise juures on see, et luud ja kondid ei ragise ning jäsemed ei sure ära. Sir Alvin itsitas omaette – ei sure ära. Teisele korrusele jõudnud, liikus kummitus mööda koridori edasi. Tema plaan oli lihtne – vaadata kõik ruumid läbi nii, et silmanurgast näeks jälgida treppi – juhul, kui sealt keegi peaks üles või alla liikuma, siis on see kohe näha. See oli aga vaid poolik lahendus, sest teisel pool maja oli põhjatiivas samuti üks trepp.

Sir Alvin oli juba esimest ust avamas, kui järsku märkas, et keegi jooksis trepi peal üles – kolmandale korrusele!

„MINU” röögatas sir Alvin täiest kõrist ning tormas kogule järele. Ta oli esimesena silmanud ohvrit ning mängureeglite järgi kuulus ohver talle, kui ta vaid viimase kätte saaks.

Paul jooksis trepist üles kolmandale korrusele ning pistis kohe mõtteis tulist kurja vanduma. Kolmas korrus oli vaid lahtine katusealune ilma mingi võimaluseta ennast kuskil peita. Hetk tagasi oli ta kuulnud koletut röögatust allkorrusel ning nüüd, hetke ennast kogunud, seisis ta otsustavalt trepi juures, nuga käes ja silmis ootusärev helk, et vastu astuda oma vangistajaile.

Sekundid kulusid, ent kedagi polnud trepi peal näha. Järsku kuulis Paul seljataga raskeid samme ning jõudis veel viimasel hetkel ennast ümber pöörata, nii et nuga, mis oli sihtinud tema kaela, tabas mehe õlavart. Suures valuhoos pillas Paul oma relva maha ning kukkus ka ise poolenisti selili tolmu ja kõdu sisse. Käsivars värvus punaseks ning silmist lõi tuliseid sädemeid. Marvin oli kuulnud sir Alvini röögatust ning tagumise trepi kaudu kolmandale korrusele hiilinud. Nüüd seisis ta Pauli kohal, tõstes oma pussi, et anda uut, surmavat hoopi. Kogu tema olemus oli muutunud – võidujoovastus sundis kiiresti tegutsema, hoolimata ohvri piinamise mõnust.

„MARVIN!” karjatas sir Alvin, kes oli trepi peale jõudnud. „Sa ju lubasid!”

Vana kummitus, kes tundis ennast hingepõhjani reedetuna, tormas Marvinile kallale. Ta ei saanud teda küll ilma mehe loata seestada, ent tal oli võimalik Marvinile erinevail viisidel valu tekitada. Mehed lendasid pikali maha, Marvin all ning sir Alvin tema kukil, pekstes ja rebides Marvini juukseid. Mida rohkem Marvin valu tundis, seda enam ta kummituse enese kallale lasi ja vanamees kasutas seda teadmist ära. Õige pea suutis ta juba Marvinit oma kõverate küüntega rebida, nii et verd pritsis. Marvin aga oli täiesti hädas – tal polnud võimalik kummituse vastu millegagi astuda. Tema terasest noad olid käest pudenenud ning soola tal kaasas polnud.

„Jäta järele,” karjus Marvin meeleheitlikult. „Ma oleksin ju... Ma kogemata!”

Rohkem ei suutnud Marvin midagi öelda, sest hullunud kummitus tiris teda suust ja rebis keelt välja. Marvini suu täitus verega, ta hakkas läkastama.

Paul, kes oli ennast vahepeal kogunud ja küünarnukkidele tõusnud, nägi enese ees lahti rulluma üpris kummalist vaatepilti – suur, verise ürbiga mees vähkres maas nagu oleks tal langetõve hoog peal. Ta kriiskas miskit, ent sõnad ei tulnud suust, Paul nägi, kuidas mehe suu täitus verega, kuidas tema kaelale tekkisid sügavad kriipimishaavad ning miski surus tema kaela, justkui nähtamatud sõrmed üritaks kägistada.

Paul hüppas püsti, haaras enda kõrvalt maha kukkunud pussi ning surus selle pidemeni selili vähkreva Marvini rinda – tera purustas arterid ning veel hetke tukslev süda pressis verd haava kaudu välja. Mees korises korraks ning helk tema silmis kustus.

Sir Alvin, kes Marvinit kägistas, et temast viimaseidki elumahlu välja pigistada, tundis vahedat terast enesest läbi hoovavat ning nägi, kuidas Marvini keha tema all elutuna lõdvaks vajus. Sir Alvin tundis järsku enese rinnus torkavat valu ja jõudis veel vaid korra imestada, kui haihtus igaveseks. Nii nagu oli kustunud Marvini peas viimne mõte, kustus koos selle mõttega ka pilt kahesaja aastasest kummitusest – tema mentorist, sõbrast, isast...

Paul sirutas ennast püsti ning vaatas maas lebavat kogu. Kes teab, kui palju kurja oli too teinud, kui paljusid inimelusid lõpetanud, kui paljusid lähedasi jätnud tapetuid taga nutma. Pauli peas valmis plaan – tema jaoks oli see kogu seal maas kurjuse kehastus – ta läks keldrisse ning leidis sealt paar vana kanistrit üsna bensiini järgi lõhnava vedelikuga. Ta valas pööningul laiba vedelikuga üle ning süütas põlema. Sarimõrvari keha süttis heleda leegiga ning õige pea hakkas kirbet liha kõrbemise haisu evima.

Paul siirdus alla korrusele, tal oli veel jupp aega, enne kui tuleleegid katusealusest esimesele korrusele jõuavad. Leides ühe kapi sahtlitest pintsettide moodi asja, hakkas ta peegli ees oma huulte õmbluseid lahti harutama. See tegi põrgulikku valu, ent kui viimane tamiilijupp oli lihast välja tõmmatud, naeratas Paul enese peegelpildile. Kollased puseriti hambad, üle ühe välja löödud või siis lihtsalt juureni ära mädanenud. Mees võttis peeglilaualt terariista, mille pööningult oli kaasa haaranud ja mille tera oli veel Marvini verega koos ning kraapis küünega sinna pidemele kaks kriipsu.

Kokku oli neid kriipse seal kolmkümmend seitse.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0702)