Tõlkinud Silver Sära

Võõrastemaja ümbritsesid pöögid ja mägivahtrad, leedripuud – ikka veel rohelised ja õitemeres – kallutasid end rohtukasvanud teede kohale. Muru valendas aas-jürililledest, ent niisketes lohkudes särasid päikesekiirtes varsakabjad. Musträstad laulsid, ja üsna valjusti, kuigi ilma kirgliku lustakuseta, nad laulsid nagu musträstad laulma peavad, ent tegid seda rüüstatud pesadest. Isegi rohutirtsudel paistis mingi mure olevat – kunagi varem polnud nad nii haledalt siristanud.

Rohelisel taustal rippus kuldne härjafiguur, mis kiikus kerges tuules küljelt küljele. Vasest kell kõvera posti otsas rohetas hallitusest, selle seest rippus roostetanud kett. See oli olnud kasutuses vanadel postiveo aegadel ja paljud talupojad olid hiivanud end hobuse selga kõrvalseisva puki pealt.

Aga võõrastemaja ise oli suur ja ruumikas, ehkki mõjus ümbritsevate kõrgete puude taustal väiksena. Kõikides suundades laius iidne Gardomwoodi mets, jäänuk iidsetest laantest, rikas väikestest lagendikest ja tihnikutest, ojadest ja rabamülgastest. Udustel lagendikel võis näha kolmjalgu, otsekui nõiakatelde keedukohti, ning telgid ja siniselt suitsevad kuhjad kõnelesid puusöe põletajatest ja nende lakkamatult asukohta vahetavast elust.

„Kuldne Härg“ oma kauni ümbrusega viis mind tagasi sellesse hääbuvasse Arkaadiasse, mille karjusetüdrukud ja –poisid tunnetasid rõõmsate aegade lõpu lähenemist. See oli kirjeldamatult kurb, ent ma jäin selle melanhoolia võrku kinni ega suutnud esialgu lahti rabeleda. Saabus videvik, ma lõpetasin ringivaatamise ja läksin sisse. Võõrastetoas seisis suur tahvelklaver. Selle heli – olgugi kraapivalt häälest ära – oli siiski kaeblik ja kummalise kõlaga, nagu taolistel vanadel instrumentidel sageli on. Ma mängisin mõned Robin Hoodi ballaadid – lindpriist ja Väikesest Johnist, Herefordi piiskopist ja Robini toredast põgenemisest. Seejärel astus sisse perenaine, käes suur valge liiliaga Nottinghami pott. Ta asetas selle halupukkide vahele ja toetus ühe käega toolikorjule, kuulates muusikat. Kui ma lõpetasin, ohkas ta sügavalt. Tõusin püsti ja pakkusin talle istumiseks tooli. Naine oli keskealine ja kehaliselt moonutatud: tema õlad olid küürus ja nägu krimpsus, ent tal olid suured hallid silmad ja mõtlik naeratus.

„Tänan teid, härra,“ lausus ta. „Just see muusika meelitas mu kohale. Keegi pole mänginud pärast möödunud suve, kui söör Jake Inowslad siin viibis. Tema maitse olid sonaadid ja fuugad, üsna kenad asjad, aga need tundusid meeldivad ainult tol hetkel. Andke mulle meloodia, millest saan kinni haarata, justkui kätega kinni hoida, nagu öeldakse.“

„Kas te ise mängite?“ küsisin, lootes salamisi kuulda midagi, mis meeldis talle tema nooruses.

„Ei, mina ei oska mängida. Mina olin Melbrook Abbeys köögitüdruk, nii et mul polnud ealeski võimalust.“

Naine kõneles ja samal ajal tuli sisse tüdruk küünlakandikuga. Too oli pikemat kasvu, kahvatu ja ahvatleva kehaga. Ilus ta ei olnud, ehkki kummaline nukrus ta näol avaldas mulle rohkem muljet, kui seda oleks teinud silmatorkav ilu. Tema silmad olid samasugused nagu esimesel naisel, aga selgemad ja mõjusamad. Tema huuled olid veidralt kaarjad, pikad kollased juuksed langesid seljale. Ehkki ta kõndis sirgelt, näis ta paranevat mingisugusest raskest haigusest. Kui ta läinud oli, hakkas perenaine taas rääkima. „Minu õetütar ei ole tugeva tervisega,“ lausus ta, rõhutades ebavajalikult sõna õetütar. „See õhk ei ole talle hea.“

„Kas ta pole siin kandis kasvanud?“ uurisin.

„Oh ei! Ta pole vaene – tema isa jättis talle korraliku päranduse. Veel kahe aasta eest oli ta õppimas Saint Vincent de Pauli õdede juures. See asub mägises paigas ja ma arvan, et Gardomwoodi madalatele maadele tagasi tulemine mõjub talle halvasti.“

Tüdruk tuli uuesti tuppa ja seekord panin tähele tema graatsilist kõnnakut, selles oli midagi väsinud jumalannale omast. „Tädi,“ ütles ta vaikselt. „Ma soovin metsa minna – kas lubad? Mul on tehtud kõik, mis oli vaja teha, naised õmblevad köögis.“

Ta läks toa tagumisse otsa, kus seina sisse löödud naela otsas rippus kärbinahast äärisega roosa siidmantel. Ta pani selle kiirustamata selga, tema pikad kõhnad käed oli täiuslikku värvi. Ta sidus pikad kraeotsad kokku, läitis kaks küünalt, mis rippusid tuhmi peegli ees ja silmitses oma varjukuju. Seejärel, huuled vaikselt liikumas, lahkus ta toast.

„Ikka üks ja seesama,“ ütles vanem naine. „Õhtu-õhtu järel läheb kodust välja nagu mõni sihita olevus. Tule tagasi, Dinah,“ hõikas ta. „Tule tagasi.“ Aga ta nõrk hääl hõljus läbi tühjade koridoride ja vastust ei tulnud. Seepeale tõusis perenaine püsti ja soovinud mulle pooleldi andekspaluvalt head ööd, jättis mu üksi. Istusin akna ette sügavasse nišši, raske kardina taha. Laual lebas Denis Diderot’ „Religieuse“. Võtsin selle kätte ja olin varsti sellesse süvenenud, sest see on kõige lummavam, kõige enam pettumust valmistav ja kõige armutum raamat. Mu ees aknast avaneva vaate lõppu ilmus särav helendus, mis kasvas ja kasvas ning kuu kerkis puusa kõrgusele puude kohale. Ja kui ma olin teda sinnamaani jälginud, naasin oma nunna manu ning jõudsin teise osa kahekümne teisele leheküljele, kust lugesin järgmise lause: „Paari fiorituuri järel mängis ta mõned palad, rumalad, meeletud ja seosetud nagu ta enese mõtted, aga läbi kõigi ta esituse puuduste sain ma aru, et tema klahvitunnetus oli lõpmatult peenem kui minu oma.“ Seejärel jäin ma varjatud aknaorvas magama…

Ma ärkasin kamina juures seisva kõrge kella löökide peale. Küünlad olid tõstetud laualt klaverile, lühtris seisnud küünlad olid lõpuni põlenud või kustutatud. Klaveri taga kaunistustega toolil istus noor mees. Ta oli seljaga minu poole ja ma nägin vaid kõrgeid kitsaid õlgu ja kuplikujulist pead mustade sassis juustega, milles oli ka rohkesti halle salke. Väljast teelt kostis hobuste hirnumist ja perutamist. Vaatasin välja ning seal seisis kogukas tõld nelja täkuga, kes päevavalguses oleks olnud mustad, ent kumasid nüüd hallilt nagu haljas teras.

Isehakanud muusik pöördus ja ma nägin piklikku valuliku ilmega nägu, hiilgavaid silmi ja kumerdunud laupa, mis meenutas poolikut taevakeha. See oli erakordselt intensiivse ilmega nägu, taolise intensiivsusega, mis kuulub mehele, kes eksperimenteerib ja palvetab tulemuse nimel, millest sõltub tema elu. Ilma sissejuhatuseta hakkas ta mängima vaimude tantsu vanas ballisaalis: meeste ja naiste vaimud, mis liikusid voltades ja sarabandides, vaimud, mis naersid Susanna üle seinal, vaimud, mis armastasid ja vihkasid. Kui viimane akord oli saatnud nad tungeldes tagasi haudadesse, keeras ta ringi ja kuulatas, kas on kosta samme. Samme ei tulnud. Ta tõstis tooli kõrvalt maast nahast kohvri, avas selle lukud ja võttis välja kaelakee, mis sätendas küünlavalguses nagu nõiduslik vihma- ja lumesadu. See koosnes teemantidest ja pärlitest, kalliskividest, mis olid suuremad kui pähklid. Mees asetas selle risti üle keelte ja hakkas hetkelise mõtiskluse järel mängima. Kee hakkas kõlisema ja lõgisema, see oli kui lähenev simblinaiste orkester. Kui ta uuesti kuulatas, voolasid ta silmist suured pisarad. Ta võttis kee ära ja mängis meloodiat, mis oli alguses elutu, ent oma kordustes nii õrn, et mitte keegi ei saanud kahelda selle tähenduses: nii – ja mitte kuidagi teisiti – kõlab öine, väsinud häälega surnuvalvajate laul, kui see on kestnud hommikuni. Ja tema mängu ajal avanes vaikselt uks ning ma nägin Dinah’t, kes seisis lävel öösärgis ja hoidis piitadest kinni. Ta heitis võõrastetuppa ühe kiire pilgu, kadus taas pimedusse ning tuli tagasi, käes puhtasse linasse mähitud komps, mis lõhnas tugevalt aromaatsete ravimtaimede moodi. Seda rinnale surudes astus ta mehele lähemale. Tema vari langes klahvidele ja mees tõstis pea. Mõlema suust tuli kuuldavale pikk pomin: mehel armastuse, rõõmu ja kaitstuse ning neiul ahastuse oma. Mees tõusis ja tahtis teist emmata, aga too tõmbus tagasi ja asetas oma kandami mehe väljasirutatud kätele.

„See on see laps,“ ütles ta. „Ma tõin ta ilmale kolme kuu eest, keegi peale minu sellest ei teadnud… Ta oli ainus, mis mulle sinust jäi, ja ma ei söandanud temast lahkuda… Aga nüüd, kus ma olen sind jälle näinud – vii ta ära – jäta mind – jäta mind üksi.“

„Dinah,“ ütles mees uhkusega, „kuula mind.“

„Ei,“ sosistas tüdruk, „mitte jälle. Kui ma kuulan, võin unustada sinu kurjuse. Ma võin taas nõrgaks muutuda. Mine ära, Jake.“

„Dinah, sa pead mind kuulama. Miks, pärast kõike seda armastust, mis sa minu vastu tundsid ja tunned, mind hukka mõistad? Kui ma su juurest lahkusin, ma läksin hulluks. Ma olen terve aasta hull olnud ja alles eile lasid nad mu lahti. Vaata, ma tõin sulle kõik briljandid, homme saab sinust proua Inowslad.“ Ja ta asetas surnukeha lauale ning surus tolle ema oma rinnale. Noore naise keha vappus nutust.

„Oh,“ karjatas ta, „see on olnud raske aeg, aga see katsumus on toonud mulle vaevatasuks tõelise õnnehetke. Ainult ühe korra olen ma jätnud käimata kohas, kus sa lubasid minuga kohtuda – kohas, kus sa ütlesid, et armastad mind, ja see oli öö, mil ma vaevlesin üksinda sünnitusvaludes.“

Väljas korskasid ja perutasid hobused, kohkunud kutsar hoidmas kinni juhttäku kaelast. Teeõnarustes hõljusid pikad uduvoolmed ja kuuvalgus muutis need jõgedeks. Õõnsate mägivahtrate seest tõusis lendu pikk ehmunud öökullide rivi ja lendas huigates… Huigates… Üle lageda.

„Lähme,“ ütles söör Jake, „koidikul jõuame Cammere’i, kus andku jumal meile õnnelikku aega – üks aasta rõõmu iga piineldud nädala eest. Ei ole vaja kleitigi selga panna, kallid rõivad ja linad on tõllas. Ma võtsin kaasa hulga oma ema kleite.“

Dinah väänas end mehe embusest välja ja läks mantlit otsima. Sellal ilmus Jake’i näole kummaline ja kohutav ilme ning ta laksas endale vastu otsaesist. Kui tüdruk tagasi tuli, ta naeratas. „Dinah,“ ütles ta, hoides pilku maas, nii et teine ei näeks ta silmi, „Dinah, ma olen nii õnnelik, et silmanägemine tahab ära minna. Juhata mind majast välja.“

Ta võttis väikese kompsu surnukehaga paremale käsivarrele ja kandis seda nii, nagu usklikud kannavad reliikviaid. Välisuks sulgus vaikselt. Nad astusid mööda samblaga kaetud treppi alla ja ronisid tõlda. Hobused hüppasid paigalt, peaaegu varjutades naerukõhina. Kuukiir tungis läbi tõllaakende ja ma nägin haardeks kokku tõmbunud pruune sõrmi, mis kägistasid pikka valget kaela.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0687)