Noor emahunt liikus kiiresti läbi raiesmiku. Päeval sadanud lumekristallid peegeldasid täiskuuvalgust, muutes öise maastiku nähtavaks nagu päeval. Hunt aeglustas järsult, tegi sujuva poolkaare noore kuusiku serval ja pöördus kahe jämeda põliskuuse vahelt kiirustamata tihedasse, veel raiumata padrikusse. Lumele joonistuv rada muutus sarnaseks suure roomaja jäetud vaoga, jäljed joondusid üksteise taha justkui oleks paelale lükitud klaaspärleid.
Hunt oli surmväsinud. Oma teekonda oli ta alustanud juba 17 ööpäeva eest kaugelt idakaare tagant. Ta suigatas vaid üürikesteks hetkedeks, kogu ülejäänud aja ta jooksis, veristades aeg-ajalt lumekoorikust läbi vajudes jalgu. Teel ujus ta üle varakevadiselt kiire vooluga jõgedest ja kahlas hommikuse jääga kaetud lauguastes. Ta polnud selle aja jooksul kordagi korralikult söönud, vaid jooksu pealt kahmas kihvade vahele talveunest ärganud uimase konna või äraeksinud hiirepoju. Karv oli pulstunud ja läike kaotanud, üks kõrv pisut rebenenud, varvaste vahele surutud türnpuu kida sundis vasakut tagumist jalga järele liipama.
Ta peatus ja ootas rahulikult.
Punane täpp juba mängles kusagil tema kehal.
***
Leida istus käsi põsakil leti taga ja luges viimast "Eesti Ajaloo" numbrit. Artikkel President Pätsi naisseiklustest lubas kõditavalt pikantset meelelahutust, kuid kuidas ka ei üritatud, lõpuks tuli ikka välja, et alust polnud isegi külaklatšile. Päts oli igav mees ja naisi ei krabanud. Leida heitis kiire pilgu kellale, muuseum oli veel 12 minutit avatud. Saalis polnud ka ühtegi külastajat. Hommikul oli käinud 3 koolilaste ekskursiooni, kuid pärastlõunast oli olukord rahulik.
Ühtäkki kostus koridorisügavusest suurema asja lohistamise heli. Avati klaasvitriin ja midagi tõsteti kerge kolksatusega sisse. Leidale meenus, et Lassel, loodusloomuuseumi taksidermistil, oli viimastel nädalatel suuremahuline töö käsil. Lasse porises alalõpmata, et uus muuseum tehti liiga väike ja ta ei saa ikkagi elevante või vähemasti gnuusid juurde teha. Et peab vanu topiseid nõeluma, kui hiired villa sisse pesa teevad. Nüüd sai Lasse lõpuks kvalifikatsioonile vastavat tööd, nagu ta ise seda nimetas.
Möödus mõni minut ja Leida kuulis, kuidas Lasse oma kabineti lukku keeras. Sammud kajasid tagasi klaastahvlitelt, kui nurga tagant hoogsa sammu, vinnilise näo ja ümmarguste prillidega noormees välja purjetas.
"Leida! Arva ära mille ma just lõpetasin?"
Leida muigas. "Krokodilli?"
Lasse raputas kergelt pead, naeratus näole laiali levimas.
"Noup! Midagi karvasemat."
"Auto alla jäänud tšau-tšau?"
"No mitte nii karvane, aga juba lähemal."
"Mis see muu ikka olla saab, kui su suur lemmik..."
Lasse noogutas innukalt.
"...hunt!"
"No kuidas küll sina kõik asjad ära arvad? Aga, jah, valmis sain. Parim töö, mille ma kunagi teinud olen. Käsitöösilmad, mingi tšehhi väike perefirma teeb. Tead küll, tšehhi kristall ja traditsioonid ja puha ja... Täpselt nagu päris, sigakallid küll..."
Lasse oli letile lähemale liikunud ja Leida tundis, et juba oli töö valmimist ka kergelt tähistatud.
"Sa homme ikka tuled?" küsis Leida.
Lasse tegi silma.
"No vaatab, mida õhtu toob. Ma olen noor geenius, ma lähen nüüd igatahes linna peale."
Enne kui Leida õieti reageerida jõudis, kadus Lasse pika salli lehvides uksest välja.
***
Lasse ootas leti ääres pukil istudes, et vaht õlle peal veidi alaneks, kui telefon taskus Nirvana esitatud Kissi kaverit laulma hakkas hakkas. Lasse ei oleks 99% helistajate korral kõnet vastu võtma vaevunud, aga Leida kuulus hetkel selle teise 1% hulka.
"Tsau, Leida, milles probleem ..."
"Millest sa räägid?"
Lasse torutas käe suu ja telefoni vahele.
"Kuidas ei olegi hunt, mis ta siis on?"
Paus.
Paus.
"Ja ma kuulen sind küll... See ei ole ju võimalik..."
"Sa teed nalja..."
"Ei, ma ei tule kusagile, ma võtsin just esimese õlle..."
"Oota, ei, ära politseisse küll helista..."
"Hea küll ma tulen siis..."
"Mingi kümme minutit, viisteist võib-olla..."
Lasse libistas kõne kinni ja jäi juhmi näoga õlleklaasi vahtima. Ta valas kogu pooleliitrise klaasi sisu ühe korraga kurku ja astus mõõduka sammuga pubist varakevadisele tänavale. Alles siis meenus, et õlle eest jäi maksmata, aga sellest polnud midagi, leti taga oli vana kursavend, kes mäletas tema hajameelsust.
***
Leida ja Lasse seisid vitriini ees. Lasse lõug hakkas värisema.
"Kurat, mis sa teinud oled, Leida?"
"Mina?"
"Sina jah, kes muu? Kas see on sinu arvates naljakas? Kus mu hunt on?"
"Mina leidsin selle täpselt niisugusena."
Hundi asemel oli vitriinis midagi, mis meenutas käpakil asendis alasti naist. Keegi oleks justkui valge naha vahtplastist hundi mannekeenile peale tõmmanud. Tšehhi käsitöösilmad olid koobastest välja kukkunud ja vedelesid põrandal. Rindade asemel rippusid kaks tühja kokkukleepunud nahast kotti ja kannikate koha pealt oli nahk eriti koledalt volti vajunud. Olendi näol oli irve taoline grimass, kui mitte arvestada suust välja tunginud plastikust hundikoonu mulaaži, mis jättis mulje, justkui oleks naisele kivi kurku löödud. Nii sääre kui käsivarre nahk oli hundikäppadest palju pikem ja tolknes mannekeeni jalgade otsas nagu neli hiiglaslikku inimnahast sokki-kinnast.
Mõned minutid valitses vaikus.
"Lasse, luba ma küsin sult midagi. Kas sa oled hulluks läinud? Kas see õudne perversne asi on mõne õudusnäidendi dekoratsioon? Kas sa tahtsid mind surnuks ehmatada?"
"Mis sa nüüd. Ma ei teeks sulle kunagi midagi sellist. Mina tegin ainult oma elu parima topise, ja see oli päris kindlasti hunt. Päris kindlasti kohe. Kui ma just..."
"Kui sa just mida?"
"Kui ma just hulluks pole läinud nagu sina arvad."
Leida vaatas Lassele otsa. Valge poolnaine-poolhunt vaatas samal ajal tühjade silmakoobastega kusagile kaugusesse.
"Leida!!! Kust ma selle naha võtsin?"
Lasse pööras ringi ja kiirustas peaaegu et jooksusammul minema.
Leida läks järele ja leidis Lasse põlvitamas taksidermisti tööruumis biojäätmete konteineri ees. See oli pisem konteiner, kuhu Lasse korjas sedasorti jäänuseid, millest soovis veel midagi teha. Leida kuulis vaikset nuuksumist.
Lasse käes oli inimese pealuu, verine, ligane ja puhastamata.
"Leida, ma olen inimese ära tapnud ja sellest topise teinud."
"Oota, Lasse, me ei tea seda kindlalt. Võib-olla kaevasid sa mõne värske laiba välja."
Nuuksumine katkes nagu noaga lõigatult. Hetk hiljem pahvatas Lasse naerma.
"Muidugi. Ma tean, et ma ei ole mõrtsukas. Ei ole ju! Ei ole ju, Leida!"
"Muidugi ei ole." Lasse surus pea vastu Leida kõhtu ja Leida sasis veidi poisi juukseid. Järsku kargas Lasse püsti, läks suurema konteineri juurde, rebis kaane lahti ja sobras käega sisikonnas.
"Jah, maks, kopsud, kõik on liiga suured," lausus Lasse mõtlikult ja puhastas majapidamispaberiga verest nõrguvaid käsi.
"Need ei ole hundi omad. Need on inimese jäänused."
Ta tõmbas lahti sahtli, võttis pooliku pudeli viina, jõi nii palju kui alla läks ja ulatas pudeli Leidale.
"Me peame jäänustest kuidagi lahti saama."
"Mida nendega tehakse?" küsis Leida ja võttis pudelist tubli punnsuutäie.
"Veolia viib krematooriumisse, kui ma biojäätmeveo tellin."
"Kas tellisid?"
"Ei."
"Väga hea
.
Leida võttis laualt taksidermisti käärid ja surus need Lassele kätte.
"Asume tööle."
***
Leida ohkas ja kukkus saapaid jalast võtmata tugitooli. Oli see alles päev. Nad saagisid Lassega mitu tundi inimluid, lõikusid sisikonda tükkideks ja lõhestasid nahka. Lassele tuli idee jäänused metsloomadele laialitassimiseks viia. Neil ei olnud paremat ideed kui Emajõe Suursoo. Nii nad sõitsidki tunni jagu Lasse Passatiga, aga kui metsasihti pidi loksudes nende arvates piisavalt mahajäetud padrikusse jõudsid, otsustasid ikkagi tükeldatud laiba maasse kaevata. Lasse arvas, et kilekotid tuleks kusagile teise kohta matta, muidu lohistab mõni kährik koti pooliku kolbaga lõpuks ikkagi tee peale ning siis hakatakse kindlasti asja uurima. Ja siis jäävad nad vahele, oli Lasse kindel. Nii nad tegidki. Ühte auku matsid tükeldatud soolikad, luutükid ja naharibad ja teise prügikotid koos lõhutud hundimannekeeniga.
Nad sõitsid tagasi ja nüüd, pool kaksteist, oli Leida lõpuks kodus.
Ta ohkas sügavalt ja otsustas enne magamaminekut pitsikese armeenia konjakit juua.
Ühtäkki kostus müra. Keegi jooksis kiirel sammul puidust trepist üles ja prõmmis Leida uksele.
"Vanaema!" kostus läbi ukse. "Vanaema, tee palun kiiresti lahti." Leida kargas püsti ja keeras snepperluku lahti. Sandra, pojatütar, hüppas uksest sisse. Tal oli seljas vaid punane minikleit.
"Sandra, mis nüüd siis lahti?"
"Ah, vanaema, ära küsi. Kevin keeras ära. Me olime ööklubis. Kevin läks peldikusse ja samal ajal tuli mingi kutt minuga rääkima. Aga Kevin tuli kohe tagasi, nägi seda ja läks hulluks. Keeras täiesti ära, kargas sellele kutile kallale aga see oli ilgelt hea kakleja ja andis Kevinile paar korda vastu vahtimist. Siis läks Kevin päris segi ja tahtis mulle kallale tulla. Turvamees oli juba kohal ja hoidis Kevinit tagasi, ma ei jäänud ootama, jooksin välja, aga kõik asjad, käekott, telefon, raha jäid Britni kätte. Riided jäid ka sinna. Siis tuli mul meelde, et sina elad siin ja ma mõtlesin, et saan siit takso tellida.."
"Praegu tellid, jah, takso, aga mis homme saab?"
"Ah, küll ta homseks maha rahuneb."
"Tüdruk, sa pead ta kohe maha jätma. Sellised ei rahune kunagi ..."
Välisukse juurest kostus kõva kolakas. Naised vaatasid teineteisele otsa.
"Issand, see on tema," sosistas Sandra.
"Kas ta on purjus?"
"Ei..."
"Sandra!"
"Ta tarvitab midagi muud..."
Rasked sammud tulid trepist üles.
"Helista kohe politseisse," hõikas Leida, viskas oma nuppudega telefoni Sandrale ja keeras ise snepperlukule veel ühe pöörde peale.
"Ma ei tea, kuidas klahvilukk maha käib," lalises Sandra.
Samal hetkel jõudsid sammud ukse taha ja uks lendas koos piitadega eest. Lävel seisis tulipunase näoga Kevin.
"Sa ei sisene minu korterisse..." jõudis Leida rahulikult öelda, enne kui küünarnukiga antud hoop ta vastu seina paiskas.
"Kuradi lits, ma löön su maha," räuskas Kevin ja liikus mõne sammuga Sandra juurde. Ta haaras tüdrukul kõrist ja hakkas pigistama. Sandra üritas tulutult Kevini käsi lahti rebida, kuid õbluke noor neiu oli narkootikumidest hullunud mehe vastu võimetu. Õige pea hakkas Sandra nägu sinakat varjundit võtma ja käed lõtvusid.
Järsku kuulis Kevin selja taga lõrinat. Ta lasi Sandra lahti ja pöördus, plaanitsedes koer jalahoobiga suruks lüüa.
Tema vastas ei seisnud koer. See loom oli midagi palju ähvardavamat. Hambad irevil, karv turris, keha vibuna pingule tõmbunud.
Kevin ei jõudnud õieti reageeridagi, kui hunt talle kõrri kargas, hingetoru koos tüki kaelaveeni ja trahheaga küljest rebis ja selle pearaputusega vastu seina paiskas. Kevin haaras kõrist või õigemini kohast, kus oleks pidanud olema kõri ja vajus vaikides põrandale. Tal ei olnud millegagi koriseda.
Mitme minuti pärast tuli Sandra teadvusele. Ta nägi üle Kevini laiba, kuidas plastiliselt liikuv loom läbi ukseava välja hüppas.
Kaugusest kostus politseisireen.
***
Stanistlaw lükkas igaks juhuks mõlemad kuulid rauda. Ta oli juba kolmandat ööd varitsuses. Ilm oli kehvapoolne, sadas peenikest, kleepuvat vihma. Varitsustorni katus laskis läbi ja vesi tilkus krae vahele.
Stanislaw oli juba mitu ulukit minema laskund. Mõtted hajusid. Poeg, Miroslaw, tegi muret.
Teisipäeval sai Stanislawi telefon tühjaks, aga tal oli vaja Jakubile helistada. Ta küsis Miroslawilt telefoni. Poiss andiski, aga unustas ühe programmi lahti.
Stanislaw luges. See oli vestlus kellegi Wojciechiga. Tuli välja, et Miroslaw oli raha laenanud ja nüüd ähvardas see Wojciech Miroslawi.
Liikumine põõsastikus tõmbas Stanislawi tähelepanu tagasi jahile. Väärikalt, võiks öelda isegi majesteetliku sammuga astus lehtede varjust välja vana emane hunt. Stanislawile tundus hetkeks, et hunt vaatas vilksamisi tema poole.
Ta tõstis relva ja võttis looma kirbule.
