Viimasena tuli haualt ära vana Pauliine. Eit oli oodanud kidura tammepuu varjus kuni kõik matuselised said väravast läbi, seejärel tudises kepile toetudes teistele järele. Leena ohkas. Ise oleks ta edasigi jäänud, rääkinud hinge puhtaks, ent tema soov oli üks ning tavad nõudsid hoopis teist. Lõppeks oli ju uskumuste kohaselt haualt viimasena lahkuja see, kes järgmisena sureb.

„Kas me läheme?” kõlas kõrvalt nutune hääl.

Leena vaatas pojale otsa. Väike Pärtel oli ühe käe kõvasti taskusse surunud, teisega pühkis nina. Külmas seenevihmas kleepusid ta pruunid juuksed lauba külge, kissis silmad trotsisid punakalt kui lööbe käes. Leena kükitas, tõmbas poisi jakikaeluse rohkem kinni, siis silus tuka silme eest ära.

„Läheme, Pärt,” ütles ta. Sõnad kõlasid kui sosin ega tahtnud sugugi üle huulte rulluda.

***


Peielauas istus pool külarahvast. Paljud ei olnud tahtnud tulla, kaks talve tagasi lahkunud Leena abikaasa Tõnu polnud jaksanud oma kõiki võlgu ära maksta ning oli aastate jooksul enamiku külaelanikest välja vihastanud. Edasi pidid vimma kandma Leena ja lapsed. Peiedeks jäeti küll vimm seisma, ehkki Leena kahtlustas, et kohale tuldi enamjaolt viisakusest ja tasuta napsi järele. Tänavused matused olid siiski hoopis teist laadi.

„Hindrek oli kaugelt liiga noor,” sõnas üks külalistest, Ülelätte talu tumedapäine peremees. Ta tõstis viinaklaasi, teised takka noogutamas, ning lauatäis külalisi viskas kukla tagasi.

Leena tegi julge näo, tänas, võttis vahel isegi. Rääkimine nõudis jaksu, mida tal hetkel võtta ei olnud. Peamiselt vabandas ta ennast Pärdi üle vaatamisega. Nelja-aastane poeg sööki ei puutunud, tihkus hoopis nutta. Leena oleks isegi, kuid jättis selle ajaks, mil külalised lahkunud ning Pärt uinunud.

***


Mõne tunni pärast oli Pärt põrandal mängimisest tüdinud, puupulkadest kariloomad laiali jätnud ja ära magama läinud. Peielisedki tõusid kahe-kolmekaupa, soovisid Leenale jaksu ja avaldasid kahetsust, seadsid saapad kõrtsi poole ja jätsid ta koristama. Ainus, kes jäi oli Pauliine. Vanamemm oleks nõud kokku tõstnud, aga Leena nõudis, et ta peab ikka omal käel.

„Teist korda oleme juba siin,” ütles Pauliine. „Ainult siis kui su Tõnu suri, oli see üks ütlemata hüva päev.”

Leena sulges silmad. „Ära räägi nii.” Perekoera oli ta ööseks välja lasknud, las hulkugu. Mida Nuri säärases kitsas eluruumis ikka teha sai? Kui jooksmisest isu täis, tuli alati tagasi ning asus ukse taga kraapima või magas hoopis väljas. Hindrek oli olnud see, kes koeraga tegeles. Pärast poisi surma ei olnud krants veel kordagi rõõmsalt haugatanud.

„No oli, noh. Too mühkam polnud mädand muldagi väärt.” Enne kui Leena midagi vastata jõudis, jätkas Pauliine: „Su keha kannab ikka veel ta raevuhoogude märke.”

„Ma tean neid paremini kui sina,” sundis Leena pilgu karmiks. „Vähemalt pani leiva lauale, olgu siis kannatus kuitahes napp.” Algul oli Leena olnud talus, sest ei teadnud paremini, hiljem seepärast et neil olid pojad ja naine kartis neid kaotada. Ent pärast Tõnu surma läks talu mehe võlgade katteks, ja nüüd oli Toonelasse järgnenud ka Hindrek. Kõik, mis alles, oli kahe kambriga vilets majalobudik küla ääres. Keegi ei tahtnud siia lähemale tulla.

„Poisust on kahju. Pagana kole lugu.” Pauliine jaotas viimased viinaraasud kahte kruusi. Lese pearaputusele valas ta mõlemad kokku ja jõi ise ära. „Kuus ei ole mingi vanus.”

Leena ei teadnud kuidas vastata, asetas seega küünarnukid mitmest kohast lõhenenud lauale ning toetas pea kätele. Tühjadest kruusidest tõusis kibedat piirituselõhna, naine tõmbas nina kirtsu. „Ma lihtsalt soovin, et nad oleksid veel siin.”

Pauliine tõusis ja pani käe Leena õlale. Tundus nagu pahklike sõrmede asemel hoiaksid kinni tammejuured. „Ära sa säärast juttu räägi,” hoiatas vanaeit. „Mis möödas, see üle õla. Vaadata tarvis ikka ettepoole.”

Leena ei vastanud ning Pauliine toon soojenes. „Oled alati hakkama saanud. Küll saad ka nüüd.”

„Küll ikka,“ ütles Leena.

***


Pisike tahmane ahi köhis tossu, õgis puid ja poolkuivi õlgi, ning pani Leena niigi pisarais silmad kipitama. Naine oli katla ja pannid konksude külge riputanud, pestud nõud lauaäärele tõstnud. Käed põlle sisse kuivaks pühkinud, istus ta nüüd viltusel toolil, põrand lahkunud peieliste saabastest sügiseprahine. Maa oli tasapisi peale suruvast talvehakust üha kõvemaks muutunud. Muda enam polnud, ent külamehed olid pidanud ikkagi Hindreku haua kaevamisega tükk aega rügama. Mida ta ei oleks praegu andnud, mõtles Leena.

„Emme,“ kõlas pisikese magamistoa lävelt.

Leena tõstis pea. Pärt, narmendav öösärk seljas, seisis paljajalu, käsi uksepiidal. Hindreku rõivad passinuks nooremale vennale selga, aga egas neid enam kasutada saanud. Leena oli need hoopis poja surmajärgsel päevahakul ära põletanud, ühes Hindreku vurri ja sööginõudega.

„Peaksid tagasi tuttu minema,“ ütles Leena.

Pärt sibas üle toa ning hoidis käe väljas. „Mul on sulle kingitus,“ ütles ta. „Et sa kurb ei oleks.“

Väike oks meenutas oinasarve, pruun nagu ta poiste juuksed ja sama keerdus kui Hindrekul olid olnud. Leena huulile tõusis naeratus, esimene üle kes teab kui tüki aja, ja ta pühkis silmad kuivaks.


Illustratsioon: Kärt Mikli


„Kust sa säärase viguri leidsid?“

Poiss otsis veidi aega sõnu, siis lõi pilgu maha. „Sealt,” ütles ta ning viipas ebamääraselt ema selja taha. „Õuest.“

„Õuest?“

„Nägi ilus välja.“ Vaikne pomin katkes Pärdi huulil. Poiss ahmis õhku, põsed läikisid märjalt.

Pikk päev oli neilt mõlemalt lõivu nõudnud. Leena tõmbas poja tugevalt enda vastu. „Aitäh, Pärt,“ ütles ta, suu kõver. Silmad täitusid taas pisaratega, ent naine surus need tagasi. Tema pidi tugev olema. Ta pani pulga lauale ning tõstis poja rinnule. „Tule, ma viin su magama.“

***


Natukese aja pärast olid Leenal koristustööd tehtud. Põrand pühitud, Pärdi mänguasjad, keerdus oksake ja sööginõud kappi pandud. Poja oli ta tekiga katnud, seejärel ukse kinni tõmmanud. Leena ei saanud teisiti kui tunda Pärdi üle uhkust. Poissi rõhus ju sama kurbus kui teda isegi, kuid ikkagi suutis too emale mõelda. Leena palus, et tal oleks samapalju jaksu. Pidi olema, nende mõlema eest.

Siiski ei suutnud ta hetkel oma meelt selgeks sundida. Pärast Tõnu surma läksid esmalt loomad, vana lehm ja kaks emist, seejärel talu ise. Hulk jäi veel puudugi. Kõike seda oleks Leena võinud taluda. Aga kui kusagilt võeti, ei võetud iial ainult korra. Nelja hinge asemel jäi kolm, nüüd oli järel vaid kaks.

„See ei ole õiglane,“ ohkas ta, nägu kätesse peidetud. „Miks ei saanud teisiti?“

Nuri haugatus õues rebis Leena mõtteist välja. Viimase paari päevase vaiksemalt niutsumise asemel oli see kõlanud peaaegu elevil. Ehk oli koer miskit leidnud. Naine tõusis, tegi välisukse lahti ja vaatas külma öhe. Küla mullateed aurasid kujumuutva udu käes, taevas oli tähed pilvemügarike taha peitunud. Ähmasest kuusõõrist jäi majade valgustamiseks napiks, isegi kissis silmi ei suutnud Leena kujutistest täpselt aru saada. Koer vaatas talle hetkeks otsa, keel üle hammaste ripakil, seejärel keeras otsa ringi ning sööstis tagasi pimedusse. „Ära sa väga pikaks jää,“ ütles Leena vaikselt järele. Kõvasti hüüatades ei saanud iial kindel olla, kes veel kuulda võis. Põll laperdas hetkeks jaheda tuulehoo käes, Leena sulges ukse ning läks tagasi laua juurde. Mõned asjad vajasid veel korrastamist, seejärel sai temagi unne suikuda.

„Emme,“ kõlas uuesti naise selja tagant.

„Ma ütlesin, et mine magama.“ Leena pöördus ja kiljatas. Hääl suust ei lahkunud.

Lokkis juustega poiss kallutas pead, näol kummaline pilk. Silmad tundusid kauged, kuid kadunud oli kahvatu toon, millega haigus ta katnud oli. Nahk tundus seetõttu veelgi koledam, ehkki nägi välja märksa elujõulisem.

„Hi-hin...“ kogeles Leeni, jalad jõuetud, kehast kogu jaks kadunud. See ei olnud võimalik. Nägemine vedas alt, või kippus elu kallale kohutavate päevade järgne hullus.

Pühapäevariided, milles Hindrek maeti, olid mullast räpakad ning lotendasid avaramalt kui Leena mäletas. Auklikud kinganinad tundusid justkui noaga lõhki rebitud. Tuba täitus kerge kõdulehaga, Leena nina tõmbus kirtsu. „Miks sa mind niimoodi vaatad?“ küsis Hindrek.

Leena tundis nagu keegi võtnuks ta piha tangide vahele ning pigistas, kuni silme eest mustaks läks. Ühtäkki polnud ta kindel mida ta tegema peaks. Käed rippusid kõrval, ta tõstis need suuni, siis lasi tagasi alla. Ta ei tahtnud nähtut uskuda, ei olnud nõus. Ent pisike osa endast valetas, et ehk anti veel üks võimalus. Kõik saab korda. „Hingedepäev on nädala pärast,“ suutis ta vaid öelda. Seejärel täitis naise mõtted kahtlus, kas oleks pidanud üldse midagi ütlema.

„Saame isale taldriku panna.“ Hindrek astus sammukese lähemale, samal ajal kui silmad üle toa ringi käisid.

Jalad viisid Leena vaistlikult tagasi, äkiline nõrkus põlvedes oleks ta peaaegu ümber paisanud. See ei ole minu Hindrek, rõhus mõte. Hindrek on maetud, ta on surnuaias ja lamab oma kirstus. See siin ei ole tema.

„Emme,“ ütles poiss jälle ning hääl, millega ta seda tegi, kaevas pinnale kõik head mälestused, mis Leenal pojast olid. Kuidas poiss talus lehma kallistas, Pärdile puujuppidest rohmakaid loomapulki voolis, tammepuu võimsa oksa küljes nööriga kiikus. Kuidas ta oli pärast Tõnu surma vaprat nägu ette mananud. Hindrek pöördus magamistoa ukse suunas, kehahoiak ebaloomulik. Kindlam, võimsam kui lapsele omane.

„Oota,“ hüüatas Leena, õud sõnadesse põimitud. Naine palus mõttes, et Pärt poleks ärganud. „Tule siia,“ ütles ta, ehkki iga osa kehast palus, et poiss seda ei teeks. Hindrek tundus võõras, oligi võõras, Toonelast tagasi pöördunud koolnu. Sa ei tohi siin olla, mõtles Leena. Mine tagasi mulda. Välja ta seda öelda aga ei julgenud.

Kui Hindrek aeglaselt üle toa sammus, ei teinud ta tallad häält. Näol puhkas kummaline naeratus, justnagu oleks tal mingi väljaütlemata mõistatus, mille lahendust ainult tema teadis.

„Kas sa süüa tahad?“ küsis Leena ning tõmbas laua alt seljatoeta pingi. Hindreku istme. Ehk aitas siin võikas ja võõras olukorras millegi täiesti tavapärase tegemine.

„Olen tõesti näljane,“ vastas poiss. Kui ta küünarnukid lauale lõi, ägises puit, nagu tahaks kokku kukkuda.

Leena asetas koolnu ette kausi viimaste kartulitega, nüüd juba külmaks läinud, kuid Hindrek lükkas selle kärsitult eemale. Nägu kuulus ta pojale, pilgus aga kajas kauge iha. Silmad kiskusid jõlli, hingamine kiirenes.

Seejärel pakkus ema surnud pojale soolasilku. Konarlik pütt oli peielauas peaaegu tühjaks tehtud, põhjast sai Leena siiski paar suuremat kalariba taldrikule tõsta. Hindreku suust väljuv hääl kuulus pigem mõnele metsapeletisele. Pilk naelutus magamistoa uksele.

„Olgu, näen et tahad midagi muud,“ ütles Leena. Ta vaatas ringi, üha enam võimust võttev hirm õlule surutud, ning mõtles mida veel pakkuda. Silm jäi pidama ahju ette, kus olid koerale plekk-kaussi mõned toored kalatükid asetatud. Leena kiirustas nõuni ning pani selle siis Hindrekule. Kahvlit poiss ei vajanudki, surus lihtsalt lõua kaussi ning lõi hambad läbi räimetükkide. Lirtsuv heli segunes veidra luid murdva krõmpsumisega. Söök kadus enne kui Leena seda mõistagi suutis.

„Veel,“ kostis koolnu suust. Hääl ei meenutanud enam üldse poja oma. Nii lähedal lehkas poiss kui vihma käes pehkinud puu, mille ääres keegi ära on surnud.

Leena neelatas, seejärel võitles iiveldushooga. Pähe lõi tihe valu, nagu oleks liiga kaua põletava päikese all istunud. Kui ta laua all käed rusikasse pigistas, lõikasid küüned peopessa. Midagi toorest tal enam ei olnud. Mis vähese liha ta lubada oli saanud, olid peielised nahka pannud. Naine tundis ennast kui esimene kevadvõrse, mille järele pakane on öösel tagasi tulnud. Ta surus hambad kokku, kogu keha jäik, ja liikus aeglaselt Hindreku ja magamistoa vahele.

„Veel.“ Sedakorda esitus nõue käheda karjatusena. Hindrek tõusis püsti. Kitsas ruumis polnud kuhugi pääsu. Ja isegi kui oleks, ei saanud Leena koolnut Pärdiga üksi jätta. Siin pidi ta ise hakkama saama.

Korraga kostis magamistoast summutatud müra. Hindrek astus edasi, Leena lükkas nende vahele tooli. Kui enne polnud Pärt ärkvel, siis nüüd kindlasti. „Hoia eemale,“ ütles Leena ja palus, et uks kinni püsiks.

Hindrek ei teinud väljagi. Naisele vaevalt rinnuni, suutis ta ebamaine hoiak ometigi ruumi endale allutada. Poiss tundus lühikesest kasvust hoolimata kõrguvat kui põlislaane vanim mänd.

Leenal õnnestus vaid üks samm tagasi astuda kui juba oligi selg vastu kambriust. Hindreku näljane pilk vahtis ainiti naisest mööda. „Kao tagasi oma kohta,“ tegi Leena ristimärgi.


Hindrek urises ja kallutas pea kõrvale.

„Mine siit ära,“ käskis Leena uuesti. Kusagilt meenus, et kooljate vastu aitas jumalasõna, ning naine luges ühe issameie.

Sedakorda tõmbus Hindrek kössi, aga ei pöördunud veel eemale.

Leena pilk püüdis ahju kõrval oleva halukuhja. Ei, keelas ta peas. Ma ei saa. Leena teadis, et ta vastas ei olnud tegelikult Hindrek. Mitte päriselt. Hindrek oli läinud, haigushoo kätte surnud. Olnuks tegu mõne koletisega, mõne hirmsa elaja kujulise põrgulisega, poleks ükski kahtlus suutnud Leena südant halvata. Ent koolnu nägi välja täpselt samasugune nagu ta vanem poeg.

Kui Hindrek uue sammu tegi, jätsid kõik mõtted Leena maha. Ta sööstis kõrvale, haaras toeka halu ning virutas sellega poisile vastu pead. Hindrek ei kukkunud. Tegi hoopis häält, mis ühegi elava suust kosta ei oleks tohtinud. Leena lõi uuesti. Kolmanda korra peale kihutas koolnu välisuksest õue, ning jättis Leena põrandale tihkuma.

***


„Istusin kogu ülejäänud öö Pärdi juures,“ rääkis Leena väriseva häälega. „Palvetasin, piibel ühes käes, Pärdi sõrmed teises. Ta ei naasnud.“

„Miks Hindrek üldse kodukäijaks tuli?“ küsis Pauliine. Ennelõunane päike paistis vanamemme maja ette pingile, kus nad kahekesi kanadele teri viskasid. Maja kõrval kasvava pihlakapuu lehed olid kolletunud, veripunased marjad kobarates kergelt krimpsu tõmbunud. „Me ju viisime ta majast välja jalad ees. Ja surnuaiale tõtates pöörasime mitut puhku käänakuid.“

„Tagasi tulime veel kiiremini.“ Kale päevavalgus tuhmus üle taeva uhavate pilvede taga, ootas taas oma järge. Kuid ükskõik mis varje praegu ka ei tõmmatud, öö omad vaevasid kordades hirmsamalt. Leena sulges silmad. Öine võõras polnud täielikult Hindrek, aga polnud ka mõni kauge tundmatu. Ja Leena oli teda löönud. Naine ristas sõrmed, ehkki tundis ikkagi randmeid värisemas.

„Just.“ Vanamemm raputas pead, kirju rätt luigekarva juuste ümber. „Ei saa üldse aru.“

„Ma arvan, et ma ise kogemata kutsusin,“ ütles Leena, ent kartis seda uskuda. Ta ei suutnud pilku eide küsiva näo vastu tõsta. „Olin õhtul nukker ega suutnud selgelt mõelda. Küllap laususin miskit hooletut.“

„Ma ju hoiatasin sind,“ ütles Pauliine. „Kuidas sa said nii mõtlematu olla?” Ta raputas pead. „Ega sa teda vähemalt nimepidi ei kutsunud?”

Leena sulges silmad, üritas mõelda. Ei meenunud. „Ma ei...” kogeles ta. „Vist mitte.” Sõnad välja öelnud, suutis ta end peaaegu veenda. „Ma arvan, et mitte.”

„See on hästi. Nimedel on võim, püsivus siin ilmas. Meil on aga vaja koolnu-Hindrek nüüd tagasi saata.“

„Tagasi?“ sedakorda tõstis Leena pea. Rinnus haigutas õõnes tühimik, mida hirm aeglaselt täitma asus. „Ega sa ometi taha öelda, et ta tuleb uuesti?“

Vana naise silmad oli karmid kui saabuv talv. „Kodukäija ei ole tavaline kadunu, keda hingedepäeval või jõuludel tarre ootad. Ta on rahutu hing kahe maailma vahel. Ja enne kui teda ei lepita, pole tal ka põhjust tagasi hauda pöörduda.“

Leena neelatas. Mõne aja pärast suutis ta meele jälle selgeks sundida. Ahastada polnud mahti. Tulgu mis tuleb, Pärti ta kaotada ei kavatsenud. „Mida ma tegema pean?“ küsis ta.

***


Kodu ees hüples kaarnaparv, nokad mustjad kui sulatõrv. Leena ligemale tuleku peale asusid linnud kraaksuma, tõusid lendu ning vehkisid ärevalt tiibadega. Nuri lamas kõnniteel, pea raskelt maas, silmad pahupidi. Leena kiirustas edasi ega hoolinud, et kleidisaba vastu räpast maapinda lohises. Ta puudutas õrnalt koera turja, mispeale selginesid tolle silmad ning pilk leidis nukralt perenaise. Nuri suust lahkus jõuetu niutsatus. Leena tõstis koera õrnalt sülle ning viis tuppa.

Õhtu saabudes läitis Leena seina külge pilakusse asetatud peeru. Pihlakapuust laast ajas tossu, aga suutis veidi enam tuba valgustada. Peergu hoidvalt metallist klambrilt peegeldus lakke värelevaid varje. Põrandale oli kuhjatud pisike kuhi puuliiste, kust Leena iga natukese aja tagant ärap õlenud peerge uute vastu vahetas. Samuti vedelesid põrandal haamer ja peotäis naelu, millelt Leena roostet maha oli nühkinud.

Korra oli ta ka mõelnud mõne külaelaniku appi kutsumisele, ent mattis mõtte maha sama kiiresti kui see ilmunud oli. Ta oli näinud kuidas nad matustel salamisi teda ja Pärti vaatasid. Vimm Tõnu vastu, sõnatu kohtumõist ja haletsus – ühtki neist tunnetest polnud Leenal oma koju kaasa tarvis. Polnud üldse kellegi asi kuidas ta oma lastega hakkama sai.

Kui Pärt magama hakkas minema, keelas Leena poega miski hinna eest toast välja tulemast. Seejärel asetas ema talle voodisse piibli, ehk hoidis öö jooksul saabuva kodukäija eemal. Leena mõtiskles, et tõenäoliselt oleks ta pidanud pühakirja juba kirstu Hindreku rinnale asetama, hoidvat see ju kurje jõude eemal. Nüüd aga ei olnud sinna enam midagi parata. Muidu said ju kõik puhastusriitused tehtud: maja pühitud, pestud ja suitsutatud; Hindreku riided-esemed põletatud, poja surnukeha ja hiljem kirstu juures tuleloitel valvet peetud. Kuidas siis Leena teda niivõrd pahandanud oli?

Leena sundis mõtte selgeks. Ta teadis, mida pidi tegema, ehkki kahtles kas tal jagus selleks piisavalt jõudu. Hindreku löömine vajutas päev hiljemgi valusalt hingele, mis sest, et tegu oli koolnuga. Minutid kulusid aeglaselt, venisid, Leena istus ja ootas, ärevus üha enam kasvav. Enne kindlad mõtted asendusid nüüd ebalusega, kartusega mis kõik juhtuda võis. Kambriseinad surusid ümbert kongina peale, nurgad tundusid hämaramad. Räpase põranda peal sagis üksik putukas. Leena keha kattus higipiiskadega, aga ta ei saanud aru, kas tal oli palav või külm. Nuri magas ahju kõrval, vahel värises, vahel kiunus. Leena kartis, et koer ööd üle ei ela, ja tundis lohutut kõledust, et pere jääb veel ühe liikme võrra vaesemaks. Hingetõmme suri naise huulil.

Välisuks paukus lahti. Hoolimata sellest, et tume kuju lävepakul polnud eriti pikk, visandas põrandale heidetud vari temast võika koletise. Leena ajas selja sirgu. Vana Pauliine oli pikalt õpetussõnu jaganud, eks pidi nüüd nende järgi toimetamisest abi olema. See pole tegelikult Hindrek, sundis ta end mõtlema. See on lihtsalt tagasipöördunud rahutu hing, kes tuleb taas hauda juhatada, ning siis saavad kõik osalised rahu.

Ent kui koolnu tuppa astus, hülgas kogu julgus Leena. Nahk Hindreku näolt oli maha kraabitud, täpselt sealt kuhu Leena teda eelneval ööl puuhaluga löönud oli. Pea küljelt kadunud juuksed paljastasid inetu verekorbase lapi. Näol pesitsev norus ilme jättis temast aga ääretult kurva mulje ning tõi esile lapse, kellele oldi tehtud jubedat ebaõiglust ja kes tuli nüüd abi ja kaitset otsima. Äkitselt ei osanud Leena enam midagi arvata. Ühest otsast meenus peasopis mõte, et see ei olnud tegelikult tema poeg, teisalt soovis ta pisikese poisi oma embusse haarata ning kinnitada, et kõik saab korda.

Koolnu kaes ruumis siia-sinna, nagu oleks midagi ära kaotanud. Kurgupõhjast lahkus madal urin, peerg seinal kustus ning saatis madala lae poole suitsuviiru. Halud ahjus olid süteks põlenud ega suutnud tuba piisavalt valgustada. „Tere tagasi,” ütles Leena ja liikus seinani. Võtnud virnast uue puuliistu, pistis ta selle pilakusse põlema. Soojus kattis hetkeks näo, seejärel kadus kui ta eemale astus. „Tule, katsin sulle laua.”

Hindrek ei vaevunud isegi istuma. Leiva jättis alles, ent taldrikule asetatud toore kala õgis taas. Kui koolnu pilgu tõstis, lõug läikiv, seisis Leena lahtise ukse ees. Värsket õhku tundes mõistis ta korraga kui jube lehk koolnuga kaasa oli tulnud, veel jäletum kui eelneval ööl. Tuba oleks justkui uputatud soomülkasse, mille kleepuv haare kedagi lahti lasta ei kavatsenud.

„Oled söönud, oled karastunud, nüüd võid jälle oma teed minna,” ütles Leena. Värisevad sõrmed krabasid uksest kõvasti kinni. Puit ägises.

Hindrek pööras aga mujale ja asus toas ringi tuhnima. Nõud kukkusid laualt maha, toolid tõugati raginaga uppi. Kambrist oleks kui tuulispea üle käinud. Iga mööduva hetkega muutus koolnu ebaloomulikumaks. Jõulised liigutused rappisid ähvardavalt enda ümber kõike.

Leena kärsitus üha kasvas. Peopesad tõmbusid higiseks, juuksed langesid kõrva tagant silme ette. Pidevalt kihas tunne, nagu tuleks midagi rohkemat teha. Ta ei suutnud jääda ootama, mis võis edasi saada.

„Tagasi hauda nüüd,” käskis ta. „Sinu koht ei ole siin.”

Koolnu hääletud sammud viisid ahju ette halukuhjani, ta ajas nad sobrades laiali. Lõhkised saapad lõid vastu puuhalge, üks veeres kolisedes üle põranda ja lõpetas ukse kõrval, teisest sai Leena kinni. Kui ta lõhu kätte haaras, heitis koolnu talle jäletu pilgu. Haavad peas näisid korraga palju võikamad, silmad puurisid nagu loori tagant. Ta mäletab, mõtles Leena jubedusega.

Halg Leena käes purunes valju kärakaga pilbasteks, justkui iseenesest. Leena karjatas ning vaarus vastu lauda, vasak käsi pinde ja pilpaid täis. Ta oleks nagu palja käega klaaspudeli katki löönud. Valu sööbis meelde, pilk veritsevale käele muutis põletava tunde kordades hullemaks. Ta hoidis kätt õrnalt rinna vastas, silmad pisaraid täis ja kartis, et kaotab kohe meelemärkuse.

Valuleegist hirmsam oli aga Hindreku katkematu pilk, mis oleks nagu mingist teisest maailmast pärinenud. Sirgelt seistes tundus poiss pikem kui oli elades olnud. Suu avanes millegi ütlemiseks, ent mõlema tähelepanu röövis veniv kriuksumine.

Magamistoa uks läks lahti. Lävel seisev Pärt hõõrus uneseguseid silmi. „Ärge karjuge,” ütles ta.


Illustratsioon: Kärt Mikli


„Pane uks kinni,” karjatas Leena ning üritas nelja-aastase poja poole joosta. Hindrek lõikas tal tee eest, löök oleks võinud pigem kuuluda mõnele jõletisele. Koolnu oli muutunud tugevamaks, hoop roietesse rebis hetkeks haavatud käe Leena meelest. Keeleotsal kipitas soolakas veremaitse, Leena tõmbus kägarasse.

Siis oli Hindrek üle toa. Käed sulgusid ümber Pärdi kõri, kes polnud toimuvast õieti arugi saanud. Leena röögatas, viskus jõuetusest hoolimata edasi ja krabas terve käega mullasest särgist. Hindreku tagantkäelöök virutas ta põrandale pikali. Pähe lõi terav valu, kukal tundus põlevat. Kõhuõõnest surus üles iiveldus. Ma ei saa temast jagu, koitis kohutav tõde. Ta võtab mu Pärdi. Koolnu rinnust tõusis madal urin, nahk oli omandanud tuhmi sügistaeva tooni. Sakris juuksed näisid kui igivana puu harali juured, maapinnast välja kaevunud ja kõverad. Nad hoidsid millestki enda omast kinni ega kavatsenudki lahti lasta.

Ja siis korraga Leena mõistis. Ta oli kõigest valesti aru saanud. See ei olnud üldse tema, kes oli surnud Hindreku rahu rikkunud.

„Siin!” hüüatas ta, valu ja hirm ja kurbus hetkeks ununenud, ajas end püsti ning tormas kapi poole. Teel lõi ta põlvega vastu uppi paisatud tooli ning oleks peaaegu ümber rantsatanud. „See on siin!”

Kui ta kapisahtlist pisikese keerdus puuoksa kõrgele pea kohale tõstis, lasi koolnu Pärdist lahti. Poiss kukkus põrandale ning jäi sinna tardunult lamama. Hindreku pea langes õlgade vahele, selg tõmbus küürdu. Hambad irevil vaatas ta röövsaaki nagu murdja põlislaanest. Leena ei söandanud Pärdi poole vaadata, osalt kartuses, et kohe karatakse kallale, osalt kartuses näha liikumatut poega. Seni kuni ta ei vaadanud oli kõik korras, sundis ta end mõtlema. Ta astus aeglaselt välisukse poole, koolnu pilk iga sammuga kaasas. Hindreku jalad tammusid hoogu võttes maas. Leena tõmbas sügavalt hinge, surus kõik hirmud peast välja, ning viskas oksa läbi lahtise ukseava.

Hindrek sööstis järele samal hetkel, kui puutükk Leena käest lahkus. Niipea kui koolnu uksest läbi oli, lõi Leena selle kinni ja lükkas riivi ette. Seejärel tõttas ta kahe pika sammuga üle toa ning haaras ühe peenikese puuliistu ja naela. Käsi tegi ikka veel meeletult haiget, aga Leena pressis lõua kokku, hambad krigisemas. Pihlakapulk ei tahtnud lukuauku mahtuda ning murdus äkilise pressimise peale. Leena neelatas, painutas pulga teisipidi tagasi ja sundis end seda aeglaselt toppima. Peasopis tagus mõte, et koolnu on juba tagasi ja lööb kohe ukse eest. Lõpuks sai Leena õhukese puutüki läbi ava. Siis vaatas ta ringi, silmad pärani ja paanilised. Nad olid Pärdiga omapäi, kedagi teist polnud. Aga ka haamrit ei suutnud ta kusagil näha. Pilk püüdis jala kõrvalt puuhalu, ta haaras selle kätte, pinnud sügavamale sõrmedesse litsutud. Leena oigas, üritas naela terve käega sirgena hoida ning tagus seda siis vastu ust. Kõveralt, kuid sisse ta läks.

Alles seejärel lubas Leena endale ühe sügava ohke. Kahest kaitsest kodukäija läbi tulla ei saanud, mõtles ta. Lootis. Siin oli nüüd ohutu. Pärt, jäi ta süda seisma.

Pärt lamas põrandal, kaela ümber sinakas verevalum, suur ja inetu. Leena haaras ta ümbert kinni, surus rinna vastu ning tundis põskedel kuumi pisaraid. Pärt ägises, siis karjatas, siis kallistas vastu. Leena keha püsis tükk aega kangena. Ta kuulatas, hirmu pigistus ikka veel ümber meele, ning üritas püüda õuest igat pisematki heli. Kuulda oli ainult tuult, viledat ja valju. Niimoodi jäid nad hommikuni.

***


Pärast päikesetõusu läks Leena vana Pauliinega tagasi surnuaiale. Hindreku haual polnud märkigi, et midagi oleks viimastel öödel vääriti juhtunud. Vaid platsi ääres kasvav kõver tammepuu oli kõigist lehtedest ilma jäänud. Lehed olid miskipärast üldse kadunud. Neid polnud isegi maas, ehkki riisumas polnud keegi käinud. Isegi muidu sammaldunud tüvi kannatas paljalt, värvitu koor katteta ja krimpsus. Raagus tamm nägi teiste sügisest kinni hoidvate puude vahel välja kaitseta ja vale, nagu keegi oleks nimelt kogu lehestiku ära kiskunud.

„Pärtel haaras siit oksakese?” küsis Pauliine.

Leena noogutas. Vasak käsi, räti sisse mähitud ja hell, rippus linguga ümber kaela. Sõrmi ei saanud õieti liigutadagi. „Ta ei teadnud, et surnuaialt ei tohi midagi kaasa võtta,” ütles ta nägu valust krimpsutades. „Mõtles lihtsalt, et näeb tore välja.” Naise kõrvad kipitasid linasest tanust hoolimata, põsedki hakkasid tasapisi õhetama. Tundus, et talve esimesed päevad leidsid nüüd aja maale laskuda.

„Njah,” tegi eit ning võttis Leena tervest käest pisikese püti. „Küll koolnu omi asju otsima tuleb.”

Tagasiteel raputasid nad teele soola, ehkki sedakorda käänakuid ei teinud. Üksnes pärast matuseid tarvis, sõnas Pauliine. Nuri oli ööga jalad alla saanud ning vantsis kodu ees õue peal perenaise sabas. Andis loota, et tasapisi õnnestub tal kosuda. Märjale rohule oli aga põlenud väike küünrapikkune lapike, kiviviske kaugusel majast. Ent keerdus oksakest polnud kusagil näha.

Nädalajagu hiljem kattis Leena hingedepäeval laua – nii Tõnule kui ka Hindrekule. Öösel ta magada ei suutnud, värises lihtsalt teki all, mõte tuhandes erinevas suunas laiali. Ühel hetkel tundis ta kerget kõdulehka, ning arvas kuulvat põrandalaudade nagisemist. Pisikeses toas muutus õhk paksemaks, öö rõhus raskelt naise rinnale. Silmad vägisi kinni pressinud, hoidis ta Pärdist kõvasti kinni ning luges aeglaselt mööduvaid tunde. Koolnu aga neid vaevama ei tulnud, ei sel ööl, ega ka ühelgi järgmisel.

Pärdi kaelale, sinna kust kodukäija teda kägistanud oli, tekkis paks korbakoor. Olgugi, et mõne aja pärast kadus see ära, jäi elu lõpuni siiski alles tumepunakas arm. Poiss kähistas tollest ööst peale juttu nagu mõni täismees, mistõttu omandas sirgudes ka vaikse ja napisõnalise loomu. Küll aga jaksas ta mitme mehe eest tööd rassida ning kuna iganes midagi ehitada tarvis, oli tema esimene, kelle järele külarahvas läks. Ja olgugi, et talu neil tagasi saada ei õnnestunud, suutsid Leena ja Pärt siiski end raskustest läbi närida ning avasid lõpuks küla ääremail võõrastemaja. Miskipärast ei tuletanud keegi neile enam iial Tõnu võlgu meelde.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0725)