Ene Kallas

Ei saa kuidagi öelda, et "Tuumahiid 4" oleks kerge ja lihtne lugemisvara. Juba esimene jutt, Kaido Tiigisooni "Juriilised probleemid" on tõsine katsumus. Komistuskivi. Ragistasin ta läbi, ja ohkasin kergendatult. Ja natuke hirmus oli ka. Mis saab, kui kõik jutud on sellised, raskekoelised? Imelikud? Asjad, mis ei peaks nägema trükivalgust? Või noh, minugi pärast nähku, aga mina neid lugeda ei taha. Võib-olla keegi teine oskab hinnata. Maa-elu kartva ulmefänni kombel ma "hele s..t" küll ei ütle, see väljend on juba ära kasutatud, aga suurem asi see lugu küll ei olnud. Kui sama autor üritaks välja murda veidruste soost, võimalik, et saaks ka asja.

Aga õnneks, õnneks oli kohe järgmine lugu vägagi loetav. Andrei Samoldini jutust küll ulmet silmist ja kõrvust välja ei pritsinud ja temaatika on ka täpselt selline, et ilmselt oskavad seda militaarsema taustaga inimesed rohkem hinnata. Aga lugu ise on hästi väljapeetud, algusest lõpuni ühe stiiliga, vägagi selge. Mis on eriti silmahakkav eelmise segasuse taustal.

Kui esimene lugu ei kannata kriitikat, teine on hästi kirjutatud, siis Jaagup Mahkra "Veenuse sündi" pean ma üheks raamatu tipplooks. Kui mitte kõige paremaks. Samas, konkureerivaid lugusid on. See lavkraftilik ehe õudus, see loo kerimine, kusjuures sa tead juba ette, et midagi jubedat sünnib, aga ikka on põnev, vaat see on tõeliselt äge. Nojah, ja muidugi pole mõtet rääkida, et Mahkra lihtsalt oskab kirjutada. Kõik teavad nagunii.

Metsavana "Das Kulturkonflikt" on talle omaselt keel-põses kirjutatud lahe kosmoselugu. Selline, mida on hea ja lihtne lugeda ning mis jätab tõeliselt muheda mulje. Kui esiti arvasin, et kui vaatan pealkirja ja püüan meelde tuletada seda, mis seal siis kirjutatud ja et kindlasti peaks ka paar rida lugema uuesti pärast raamatu tagumisse otsa jõudmist, aga ei. Järelikult, töötas. Nii hoida! :)

Rait Piiri "Pilvelinna bluus" ei läinud mu jaoks kohe alguses käima. Ei teagi miks. Võibolla olin liiga väsinud päevast, võibolla mõtted rippusid mujal. Aga mingil hetkel avastasin, et see maailm, mida Rait kirjeldab, hakkab oma elu elama. Maailm, milles tegevus toimub, saab ühtäkki kuidagi suled selga ja karvad pähe. Ja ma olin sunnitud oma mõtteid sööma, sest praegu arvan, et see on samuti üks raamatu tipplugudest.

Mandi "Liblikad pimeduses"... Uuhh. Väga asjalikult,väga läbimõeldult ja lahedalt kirja pandud lugu. Ehtne õudus. Võibolla natuke liiga palju mumbo-jumbot ja maagilist elementi mu jaoks, aga lugu ise neist liblikatest ja ehedast hirmust töötas. Täpselt see Mant, mida pole hulk aega kohanud. Ehk siis küber on küll äge ja tore, aga õudus – jah, see töötab minu jaoks isegi paremini. Kui see ei ole selline naljaõudus nagu kehade hakkimine ja vereojad ja soolikamäed.

Järgmine jutt , Reidari loomisloo interpretatsioon on aga selline, mille idee iseenesest on sümpaatne. Võibolla aga olen ma liiga palju teoloog, et seda lugu loomiskätšist tõsiselt võtta. Et mis pagana mõttes nad seal omavahel kähmlevad? :D Aga võibolla see teebki sellest ulmejutu, see, et kujutletakse ette kõiksust läbi jumalike olendite. Just läbi mitme kõikvõimsa. Samas, loo lõpp mulle jälle väga meeldis.

Mairi lugu on ses mõttes lahe, et läheneb zombindusele äärmiselt ratsionaalselt. Kui levinud idee kohaselt zombid nakatavad läbi oma hammustuse ja tekitavad nõnda uusi ebasurnid uurde, siis Mairi jutus on see tiba keerulisem. Ja zombid on tal ka kuidagi teistsugused kui tavaliselt. Miks mitte.

Meelis Ivanovi "Paljasjalgsed" läheb üsna samasse kategooriasse kui Mandi liblikate-lugu. Õõv on selge. Hirm käega katsutav. Tegu on igati sümpaatselt kirja pandud etno-õudusega. Lugu ise on väga kompaktne ja jätab otsad lahti. Et mis siis ikkagi juhtus. Miks juhtus? Mingil moel tuletab isegi meelde neid vanu naisetapu lugusid. Ehk siis tegu on sellist laadi õuduslooga, millel on sügavad juured muistendites ja vanades lugudes.

Järgmine lugu, mis mitte kuidagi ei läinud minu jaoks käima, oli Miikael Jekimovi "Õnnepäev". Lihtsalt ei läinud. Ja seda kuni lõpuni. Halb lugu see kindlasti ei ole, aga ta ei töötanud. Ei ole päris kindel miks. Võib-olla mõnel teisel päeval, mõnel teised ajal.

Piret Saul-Gorodilovi "Prinditud (l)ootused" on ulmenaistekas. Jutu vormis. Nojah. Selge, et iga naine tahab, et mees, kellest on ta huvitatud, huvituks ka temast. Ja teada värk, et naised võivad olla väga kättemaksuhimulised, eriti kui nende ootusi petetakse. Ulmekaste on päris kena – organite ja isiksuste bioprintimine, aga nojah. Naistekas. Ja naistekate suhtes on mul tugevad tunded: ma ei loe neid, eriti kui ei maksta. Seekord siis ettehoiatamatult selline lugu. Teinekord kisage valjusti, eks? Aga oma süü, et pole kõiki Reaktori lugusid n-ö laivis lugenud.

Leila mustade inglite armee on aga väga mõnusa musta huumoriga kirja pandud. Algul tundus jaburamast jaburam, aga mida edasi lugu arenes, seda enam hakkasin ma seda nautima. Lihtsalt selle jabura idee ja väljapeetuse pärast. Lugu arenes loomuliku lõpuni, ja nii on see hea. Kui luu paistab, siis peab olema hea!

Weinbergi "Mitmekihilisem" on kindlasti kõige parem Weinbergi jutt, mida olen üldse lugenud. Mis ei ütle küll palju, aga ehk midagi ikka. Peegliidee oli kuidagi aga tuttav. Süvahavva? Tegelikult on see aga iidvana mõte ja kujutelm, ulatudes selgelt aega, mil ennast peegeldati vees, hiljem kandikutel – peegel kui uks teise maailma. Krista tegelaskuju ei olnud aga niimoodi välja joonistatud, kui võibolla lugu nõudnuks. Ma ei näinud teda. Sain aru, mida teeb, kuidas teeb, miks teeb, aga kuskil seal isepäise tüdruku silmade taga olid hoovused, mida autor lahti ei kirjutanud. Kui ka see oleks olemas olnud – ohh, kindlasti kategoriseeruks üheks lahedamateks peeglilugudeks.

Madis Seppami "Viimane lehm" kuulub samuti nende jaburalt naljakate lugude hulka, mida sellekordses "Tuumahiius" näikse üsna mitu olevat. Omal moel mulle see lugu täitsa meeldis. Jällegi, see absurdihuumori värk. Napakas, naljakas, aga ulmeline.

Mis kokkuvõttes öelda? Ikka seda, et "Tuumahiid 4" on kirju kera. Igaühele midagi. Silmatorkavalt palju on absurdihõngulisi lugusid, neile sekundeerib õudus. Nii klassikalises vormis kui ka vanade lugude tasandil. Zombidest rääkimata. Täiesti omaette, ja tähelepanuväärsed lood on aga Metsavana, Samoldini ja Weinbergi omad. Kui mulle Mahkra lugu väga istus, siis ega Mant suurt kehvem polnud. Õuduskategoorias. Ja Rait Piiri pilvelinna lugu on selline, mida ilmselt saab paremaks ja siledamaks kirjutada, aga las ta olla. Ses mõttes, et kui autor jätkab sama liini pidi, on meil siin varsti uus tegija.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0725)