Kui Tuumahiiu neljas osa välja tuli, siis ma muidugi haarasin kohe kinni võimalusest seda arvustada. Ikkagi Tuumahiid! Tundsin ka, et peatoimetajana oleks minust natuke inetu seda täielikult ignoreerida. Kui raamatu kätte saanud olin ja läbi lugenud, siis avastasin, et olen ennast mässinud millessegi, mis on üsna keeruline. Kogumike või antoloogiate arvustamine ei ole sugugi triviaalne ülesanne ka niisama, aga arvustada midagi, mille on kirjutanud, kokku pannud ja välja andnud sinu sõbrad ja tuttavad on hoopiski keeruline. Ainult asjaolu, et minu osalus nende juttude kirjutamise, avaldamise ja kogumiku koostamise juures oli null, päästis mind hullemast. Järgmist Tuumahiidu ma ei arvusta, panen kohe märgi maha.

Avastasin ennast häbistatult googledamas selliseid fraase nagu “kuidas arvustada antoloogiat” ja “kuidas jätta muljet, et sa räägid asjast, millest midagi tead, kui tegelikult ei tea”. Raamatuarvustusega on minu arvates lihtne – ülevaade, mis meeldis, mis ei meeldinud, sekka mingeid mõtisklusi ja anna keeletoimetusse. Aga kogumikega on keerulisem. Metsavana mind hoiatas ka, aga no igasse ämbrisse tuleb ju ikka ise pea ees sukelduda.

Antoloogiat defineeritakse kui “valitud tekstide kogu, mis on koostajate poolt koondatud kui teatavat valdkonda esindav parim valim”. Enamasti annab see kohe lõnga kätte, et milliste küsimuste ümber oma arvustus keerlema panna. Mõne kirjaniku parimad lood, mingis žanris või ajastus parimad lood, parim naiskirjanike õudus, parim Jaapani biopunk, parimad AI-lood… Need kriteeriumid annavad kätte pidepunkti – žanri, autori, ajastu või midagi seesugust. “Tuumahiidu” kogutud jutte ühendab ainult see, et need on mingite suhteliselt arbitraarsete näitajate järgi eelmise aasta Tuumahiiu parimad lood, kusjuures niipalju, kui ma seda tralli kõrvalt nägin, siis pidasid kirjastaja ja koostajad omavahel maha veriseid lahinguid juttude nimekirja ja järjestuse osas, kusjuures sajaprotsendiliselt ei jäänud rahule keegi ja mõned jutud on hoopis vanemad kui ette nähtud. Ma ei süvenenud sellesse projekti väga, sest see polnud õieti minu asi. See teeb arvustamise kergemaks ja raskemaks samal ajal.

Juttude tase on väga kõikuv, žanrid on seinast-seina ja juttude järjestus kogumikus ei tundu minu arvates teenivat ühtegi loogilist ega ratsionaalset seaduspära. Lood pole järjestatud ei ilmumise, ei paremuse (kuigi see oleks võimatu nagunii), ei autorite nimede ega lugude alfabeetilise järjestuse järgi ega mitte isegi järgides seda tava, et pikk lugu-lühike lugu-pikk lugu. Esiti jäi mulle isegi alapealkirja “Berüllium” tähendus arusaamatuks, aga siis toimetus seletas mulle kannatlikult, et vaata, berüllium on elementide tabelis neljandal kohal ja see on neljas kogumik. Seda ma aktsepteerin. Ise olen süüdi, et loll olen. Artur Räpp, kes minust ikka inimest üritab kasvatada, seletas mulle seda nimeasja niimoodi:

„Tuumahiiu nimedest. Oleme proovinud valida samaaegselt nii ilusa kõlaga kui ka neid aineid-isotoope, mida kasutatakse reaktorites või millel on tuntud radioaktiivseid isotoope vm. Toorium on n-ö tuleviku tuumakütus, triitiumit kasutatakse fusioonreaktsioonides (termotuumareaktorites), berüllliumit neutronpeegeldites (või on nende nimi nüüd neutronpeeglid vm). Triitiumi nimi ja see, et berüllium on neljas element olid lisakasuks. Triitium ise aga ju kolmas element ei ole, vesiniku isotoop. Et mingit ühemõttelist järjestust Tuumahiidude nimedel ei ole. Ühemõttelisi järjestusi kaaluti, kuid need kas said liiga ruttu otsa, olid lugejale ikka ebaselged või tulid liiga ruttu kehvad nimed.”

See on siis selgituseks mulle ja teistelegi. Seletus on hea!

Aga kas kogumike alapealkirjad ei võiks anda mingit vihjet ka nende sisu kohta? Meelis Krošetskini joonistanud imeilus kaanepilt ja “Berüllium” vihjaks minu arvates sellele, et no siit saab lugeja nüüd kapaga eriti rasket ja metalset science fictionit, kus robotid ja tehisintellektid ja tulnukad omavahel võõrastel planeetidel kaklevad, aga Meelise kaanepildil ei ole kogumiku sisuga mitte mingit pistmist – ma küsisin üle, talle anti käsuks, et “joonista midagi ilusat”. Miks ei võiks Tuumahiidu kaunistada mõni eelmise aasta kaheteistkümnest kaanepildist? Miks ei võiks eraldi tellitud kaanepilt olla reaalselt seotud mõne looga kogumikust? Need pole ainsad küsimused, mis mind tabasid. Miks tekst kahes veerus on? Ilmselt austusavaldusena vanale Mardusele, aga minu jaoks on selline tekst ausalt raske lugeda. Aga lõppeks on see kõik niisama irisemine, ESTER ütleb, et Tuumahiid on kogu aeg välja laenutatud ja ulmikud tunduvad kogumikku soojalt suhtuvat.

Ene ja Jakob on tegelikult lugude sisukokkuvõtte teinud, nii et ma mõtisklen, kas ma teen seda ka. Kuna Tuumahiius mingeid piiranguid žanritele vms pole, siis järelikult takistab mul asja tõsiselt nautimast see ka, et näiteks absurdkirjandus ega -ulme mulle väga ei meeldi, mis on irooniline, sest kui ma ise salaja midagi sahtlisse kirjutan, siis kaldun teinekord sürrealismi ja absurdi küll. Ma võin möönda, et Kivirähk oskab kirjutada ja tema tekstid on viimistletud, aga minu jaoks on see kõik kuidagi ülepaisutatud ja histriooniline visklemine – see pole kriitika ega hävitav hinnang, vaid lihtsalt minu isiklik valik. Ma võin asja isiklikult mitte nautida, aga saada aru asja võlust teistsuguse maitsega inimestele... Kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise – sellest arusaamast on Eesti kriitikamaastikul hädasti vajaka, sellest, et see, et mulle ei meeldi, ei tähenda, et asi halb oleks… Või, et see, et asi meeldib, see ei tee seda kohe tingimata heaks (ega inimesi, kellele see ei meeldi, idiootideks). Aga see selleks.

Lihtsam oleks, kui ma valiks välja oma lemmikud. Nendeks oleks – ilma paremusjärjestuseta – Metsavana “Das Kulturkonflikt”, Mahkra “Veenuse sünd”, Rait Piiri “Pilvelinna bluus”, Piret Saul-Gorodilovi “Prinditud (l)ootused” ja Weinbergi „Mitmekihilisem”.

Metsavana “Das Kulturkonflikt” on lihtsalt… Klassikaline Metsavana. Ma olen aru saanud, et ulmemaastikul tekitab Metsavana parajat poleemikat ja on avaldatud arvamusi, et tema tekstid on infantiilsed ja suunatud idiootidele, aga no igale potile leidub kaas – mina olen tema juttude tuline austaja. Algavad tavaliselt otse keset tegevust, jutule ei eelne mingit pikka heietust ega sissejuhatust, tekst on ladus ja kaasahaarav ning mis mulle kõige olulisem – piltlik. Mul hakkab kohe tegevus filmilindina peas jooksma. Metsavana pritsib ideid sama viljakalt ja edukalt nagu teised eestlased sappi ning tulemus on enamasti väga hea.

Kuna ma olen palavikus ja haige ning Rätsep võiks Reaktori töös rohkem kaasa lüüa, siis sisututvustuse kopeerin tuimalt Kristjan-Jaak Rätsepa oma BAAS-ist: “Tegevus toimub samas alternatiivajaloolises maailmas, mida kirjeldas Maniakkide Tänav oma loos "Kolmanda Reichi triumf!" Ehk siis maailm, kus sakslased on võitnud Teise maailmasõja ja alustanud kosmosevallutusega, jätkuvalt okupeeritud Eestis aga kisuvad suhted põliselanike ning natsidest uute peremeeste vahel järjest hapumateks... Metsavana loo sisuks on sakslaste Kuu-lennu teema ja eestlaste roll selles, mida ka Mandi loos mõnevõrra käsitleti.

Üldiselt mulle meeldis. Kuidagi terviklikum ja vähem vasturääkivusi sisaldav kui Mandi lugu samast maailmast. "Saladusliku tsaari"- tsüklist tuttava sõna "estronaut" kasutamine käesoleva loo tegevusmaailmas tundus küll veidi kummaline... “

Rait Piir on lootustandev kirjanik, kes kahjuks liiga vähe kirjutanud on. See, mis ta kirjutab, läheb mulle nagu rusikas silmaauku – klassikalist tulevikumaailmas toimuvat küberpunki, mis on vürtsitatud mõnusalt melanhoolse krimi-noiriga kirjutatakse Eestis vähe. Ainsana heidaks Raidile (Raidule?) natuke ette seda, et asi toimub jälle Jaapanis. Aga seal ta ju ometi elabki ja see on talle südamelähedane, lisaks on küberpunk ja Jaapan omavahel tihedalt läbi põimunud. Ka mina armastan klassikalist Jaapani-küberpunki, aga ma ei kirjutaks seda iialgi, sest ma pole Jaapanis kunagi käinud. Viimasel ajal olen hoopis Shadowruni mänginud ja selle mängu, mis mul käsil, tegevus toimub küberpunk-Saksamaal, tegelaseks haldjad, orkid, inimesed ja päkapikud... Et küberpunk ei pea tingimata Jaapaniga seotud olema, küll aga võib ja Piir on ilmselt eesti kirjanikest üks vähestest, kes suudab seda autentselt esitada. Kui mina nii prooviksin, siis oleks tulemuseks mage ersats.

Sisutuvustus jälle Rätsepalt: „Omapärane segu kosmoseulmest, jaapanipärasest küberpungist ja krimiloost. Veenuse atmosfääris hõljuvas inimkoloonias leiab aset kummaline terroriakt - depressioonis Jaapani päritolu insener korraldab nanorobotite abil ohvriterohke suitsiidirünnaku. Toimunu põhjusi otsima saabunud uurija satub aga ootamatult mastaapsete saladuste otsa... „

Mahkra “Veenuse sünd” on aga klassikaline Ctulhu-tsüklisse kuuluv õuduslugu, mille kohta mitmed inimesed on öelnud, et see on kogumiku üks parimaid, kui mitte kõige parem. Raske on mitte nõustuda, kuigi ma pole isegi suurem asi Lovecrafti fänn. Mahkra kohe oskab. Sisu on raske kokku võtta ja mul pole siinkohal võimalik ka Rätsepa õlale toetuda – jutt siis kunstitudengist ja maalist, mis teda, ee, väga sügavalt kõnetab. Midagi rohkemat öeldes hakkaksin juba spoilerdama, sest jutt on lühike, konkreetne ja lööv. Mahkra lubas mulle suure suuga, et oktoobri-Reaktorisse kirjutab loo, aga sinnapaika see jäigi. Noh, täiesti sobilik oleks siis see jutt uuesti üle lugeda! Üks parimad homaaže Lovecraftile, mida ma üldse lugenud olen. Mitte ainult Eesti kontekstis, vaid üldse.

Siis – Piret Saul-Gorodilovi „Printitud l)ootused”. Selle juures imponeeris mulle esiteks hästi läbimõeldud süžee – paljude lühijuttude probleem kipub olema see, et nad algavad eikusagilt, sahmitakse ringi ja siis tuleb ootamatult lõpp. Ootamatult saabunud lõpu kohta öeldakse veel tihtipeale peenelt ja viisakalt, et „Autor jättis otsad lahtiseks!” või „Mis edasi sai, jääb lugeja enda mõelda!” või „Lõppu on võimalik mitmeti tõlgendada!”, aga enamasti tähendab see seda, et autoril kulus kogu aeg maailma loomisele või millelegi säärasele ära ja see läks meelest ära, et jutul võiks sisu ka olla. „Prinditud (l)ootustel” on algus, areng, lõpp, kena kolmeosaline struktuur ja peategelase tegutsemine läheb mulle isegi korda. Peaasjalikult meeldib mulle loo žanr – ma oletan, et selle kohta võiks öelda biopunk ja seda on Eestis veel vähem kui küberpunki. Igasugused kehade printimised, tehiskehad, küborgid, ehitatud organitest inimesed ja muu säärane on mulle kuidagi südamelähedane. Võimalik, et sellest võiks oskuslik psühholoog välja lugeda omaenese surelikkuse raevukat eitamist või mingisugust soovi omaenda keha näha eraldiseisvana oma mõistusest. Keha kui tarbeese. Moraali, eetika ja inimlikkuse viskab Piret esimesena aknast välja ja tore ongi. Lugejale mingit moraali ei loeta, lastakse tal lihtsalt sõit kaasa teha – kohati meenutas see mulle mingit Black Mirrori episoodi.

Kriitikast, mida ma siit-sealt kuulnud olen, et „naistekas”, ei saa ma õieti aru. Aga ilmselt on selles süüdi see, et ma ei oska endale defineerida hästi, et mis on „naistekas”. Naistekas on minu jaoks vist... Kindlasti odav, teisejärguline ajaviitekirjandus. Naisteka peategelane peab olema sümpaatne ja samastutav. „Prinditud (l)ootused” ei täida neid „nõudmisi” minu arvates – kloonimine ja organite printimine on ju siinsamas ukse ees, koos kõige hea ja halvaga, mis sellega teha saab. Peategelane on hoopis antikangelane, üsna vastik elukas. Aga ehk on see minu süü, et ma „naistekat” halvustavana tajun? Samas, filmid nagu „Her” või „Ex Machina” tegelevad samuti prinditud ootuste ja lootustega (keegi ei saa mind selles veenda, et „Ex Machinas” polnud Ava mõeldud rikastele kurtisaaniks-seksnukuks), aga need ei ole „naistekad”... Hoopis filosoofilised on. Oh, jah. Samas on võimalik, et ma teen Saul-Gorodilovi loole möönduseid, sest mulle meeldib see temaatika ja elurõõmus rõlgus, mis selles on.

Ja lõppes Weinbergi „Mitmekihilisem”. Kuigi tegu on pikema looga, siis sarnaselt Mahkra „Veenuse sünnile” on raske sisukokkuvõtet teha ilma spoilerdamata. Paralleelmaailmad ja kui ma just valesti aru ei saanud, siis ka ajarännud ja ehk isegi paralleelmaailmates toimuvad ajarännud... Sümpaatne oli peegli kasutamine võtmeelemendina. Iseenesest on peegel sellises kontekstis ju jällegi nii ärakantud troop, et lausa hale hakkab – kui palju on „läbi peegli” stiilis jutte, filme, sarju tehtud aja jooksul? Aga täpselt nagu Piir saab elegantselt hakkama Jaapani ja küberpungiga, saab Weinberg suurepäraselt hakkama peegliga kui portaaliga ja paralleelmaailmatega.

Ma ei ütle, et teistes lugudes polnud midagi head, oli – mulle meeldis tegelikult näiteks väga Mairi lugu „Zombid tekitavad laipu”. Mulle meeldis selle juures päris mitu asja, eriti selle südantsoojendav kliiniline rõlgus. Tsiteerin: „Otseülekandena sotsiaalmeediasse kantud filmimaterjal, kuidas elutu poisist kinni haaras, tolle käe hetkeks üle nuusutas ning siis hambad pähe lõi, haarates esimese ampsuga tükikese poisi vasakust põsest ja silmaümbrusest. Kui hambad kõri kallale läksid, rippus silm valge kummitusena verise lohu kohal ning poiss oli ehmatusest kas teadvusetu või südamerabandusse surnud.” See oli läbimõeldud ja hea jutt. Ka üldises zombie-juttude foonis, mida ma oma elus täitsa palju lugenud olen, oli see tõhus sooritus, aga zombied biohävitusrelvana on lihtsalt liiga levinud teema, et ma suudaks sellest midagi targemat välja võluda kui et – loetagu ka.

Sellega võtan ka oma arvustuse praegu kokku. Juttude sisu, žanr ja tase on kõikuv, aga annab siiski päris hea ülevaate eelmisel aastal (ja varemgi…) Eesti ulmemaastikul toimunust. Au ja kuulsus Evale, kes nii riskantset projekti aasta-aastalt välja annab. Loetagu siis seda ometi!

Reaktor on teile lugemiseks tasuta ja siia kulub iga kuu loendamatu arv inimtööjõutunde. Toimetajatel on töörõõm, aga Eesti ulme ja selle kõige olulisema, väärtuslikuma, asendamatuma aspekti – autorite! - toetuseks võiks minna ja selle kogumiku siiski osta või lasta see Eval posti panna. Igakuistel kogunemistel lüüakse teile seepeale patsu ka ja uhked autorid, kes kohal on, annavad oma pookstavid sisse.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0686)