Sissejuhatuseks võin kohe öelda, et sinu “Oraakli surm” avaldas mulle lapsepõlves tohutut mõju. Kuidagi oli sul õnnestunud klaaslaest, mis ulmet ja tavakirjandust ka tänapäeval kahjuks eristab, läbi murda ja ma leidsin selle jutu oma kirjanduslugemikust koolis. Aasta võis olla… 2000 kandis. Olin vist neljandas-viiendas klassis. Olin laps, aga üht-teist ulmet juba lugenud. Mind vapustas teadmine, et ulme on miski, mida mitte ainult ei või ise kirjutada, vaid seda võib kirjutada lausa siinsamas Eestis. Võitsid ka sellise häälteenamusega Stalkeri, et teistel kirjanikel jääb ainult üle kadedalt mossitada.

Sinu kaudu jõudsin Marduseni, Algernonini, BAAS-ini ja hakkasin ulmet ja eesti ulmet teadlikult otsima ja lugema. Oled kirjutanud ka palju õudust-etnoõudust, mistõttu mõtlesin esimesena kohe sulle, kui oktoobri-Reaktorit kokku panema hakkasin peas.

Esimesena traditsiooniline tutvustusvoor, bikiinid pole vajalikud, aga ka mitte keelatud. Tutvusta ennast lugejale – nooremad Reaktori lugejad võibolla ei tea, kes on legendaarne Karen Orlau. Kes sa oled, kust sa tuled?

Aitäh, sissejuhatus läks mulle väga korda. Sellised lood on üks parematest põhjustest, miks üldse võiks kirjutada.

Praegu ma vist olen tõesti ulmejuttude kirjutamise algusajaga võrreldes oma paarikümne aasta jagu rohkem mina ise, sellevõrra võiks nagu lihtsam vastata olla, aga… Vähemalt legendaarse mastaabis ma endast siiski veel mõelda ei oska, see on kaugelt liiga ulme isegi minu jaoks.

Mind defineerivad kõige selgemini uudishimu ja vajadus vabaduse järgi. Kuigi jutud, mida kirjuta(si)n, on tavaliselt süngemat laadi, olen igapäevaselt üsna Puhhi sõbra Tiigri moodi, parandamatu optimist ja valdavalt ekstravert. (Huvitav, ka Belials ja Maniakkide Tänav on inimestena üpris tasakaalukalt heatahtlikud - äkki möllame oma tumedama poole kirjanduses välja ja siis olemegi tavaelus sellised nunnud?)

Jah, vabadus ja võimalus uudishimu rahuldada peavad olema. Kõiges muus olen tüünelt kompromissialdis, ekstreemsused on teoreetiliselt huvitavad - noh, et kuidas nad mõtlevad ometigi, või et kuidas see süsteem loogiliselt kokku käima - aga ekstreemsused ei sütita mind eriti. Tavaliselt leian näilistes vastandites kompromissivõimalusi või vähemalt sarnasusi. Näiteks, Humanitaarkoolis käies olin kirglik raamatukoi, kuid kui ma Reaalkoolis armusin matemaatikasse, nägin, et neis on üllatavalt palju ühist. Mitte ainult luuletamisel ja koodikirjutamisel, seal on paralleelid ju väga kergesti leitavad, sarnasusi on palju rohkem.

Arhetüübilt kõlab Narr mu jaoks väga omaselt ja tuttavalt - eks nii valdavalt on jah.

Geograafiliselt identiteedilt olen randlane, ei-tea-kümnendat põlve. Elan küll Tallinnas, kuid perekonna päriskodu on Lahemaal. Kui tavaline meditatsioonivorm on minu jaoks suhteliselt kättesaamatu - mõistuse rahutu pärdik lobiseb vahele nagu spordikommentaator, siis seal on iga päev nagu meditatsioon. Taluõu, ühes servaga vastu metsa, meri paistmas puude vahelt. Vanavanavanavanaema käsikivi saunaseina vastas. Vanavanavanaisa ehitatud maja, vanaisa tehtud saun. Vanaema, ema ja minu laotud kiviaiad. Isa nikerdab kuuris midagi, ema toimetab aias. Lapsed elavad kuuse otsas. Mees soojustab vanas laudahoones laealust. Mina istun keset õue, kinnine raamat ühes, kohvitass teises käes, ja lihtsalt olen lollakalt õnnelik.

See hetk on kõige lähemal sellele, kes ma tegelikult OLEN.

Aga muud, faktilist? Olen TTÜ-s õppinud majandust ja turundust, annan seal ise ka aegajalt digiturunduse loenguid. Olen töötanud reklaami- ja digiagentuurides nii copy, projektijuhi kui strateegina, pikalt töötasin ühe IT-ettevõtte turundusjuhina. Uued tehnoloogiad on mind alati paelunud ja kuna ma olen eelkõige neetult praktiline, ei piirdu see ainult kirjanduseelistustega.  Viimase aja tööalasteks lemmikteemadeks olid andmeteaduslahendused ja liitreaalsus, seega võib öelda, et suure osa oma ulmevajadusest rahuldan igapäevase tööga. Praegu toimetan nii rahvusvahelise väljakutsega, et iga järgmine tööpäev paneb mind lihtsalt põnevusest üleni kihisema (päris huvitav, kuidas sa nüüd seda ette kujutasid…) - ja see on kohutavalt nauditav olek.

Üldiselt olen eluga jõudnud sinnamaani, et ei pea mingi juraga tegelema, teen seda, mida tahan ja naudin iga päeva juba nii palju, et see läheneb nii lõpmatult mingile sündsusetuse piirile, et selle ületamine jääb igas praktilises mõttes juba täiesti lubatud vea piiresse.

Aa, ja üks mu lemmiktsitaate on: “Creativity is intelligence having fun.”  

2. Küsin siia otsa kohe küsimuse, et mis mind ennast kõige rohkem vaevab – sellest on viisteist aastat möödas, kui sa väga aktiivne olid. 2009 aastal aktiviseerusid korraks ja 2015. avaldasid veel ühe loo. On sul writer’s block, lood peas otsa saanud või miks sa enam ei kirjuta?

Kirjutamine on hingelähedane endiselt, aga mul on olnud õnne kujundada endale selline töö, kus ma saan väga loovalt toimetada, kus ei ole palju piire ees. Töö käigus kirjutan mind huvitavatel teemadel tegelikult praegugi üksjagu tihti, aga seda siis pärisnime alt. Näiteks midagi sellist või sellist või siis vahelduseks eesti keeles, turunduseetikast, sest see on teema, mis mind samuti erutab

Mulle meeldib aidata teisi esinemiste ette valmistamisel või lugude kirjutamisel - see, kui olen kellegi teise saanud lavale särama, on minu jaoks vaat et suurem rahuldus, kui seda ise teha. Viimase aja vaieldamatult suuremaid elamusi oli toetada üht tõelist itimeest, kes peale koosolekute kuskil sõna võtmas käinud ei olnud, ning kelle kokkupuude andmeteadusega oli põgusam kui ta oleks tahtnud, teha oma elu esimene suur esinemine just andmeteaduse rahvusvahelisel konverentsil üle 500 inimese ees. Ehitasime seda lugu üles paraja põlemisega. Kui ta lavale läks, ei osanud enamus saalist aimata, milline töö - ja närv - tal selle taga oli. Mina teadsin ja hoidsin tagareas hinge kinni - lõpus oli mul ilmselt rohkem närv sees kui temal. Kui ta pärast tuli ja ütles, et: “Kurat, see on üks raskemaid asju, mida ma viimase viieteistkümne aasta jooksul teinud olen, ma poleks iial arvanud, kui raske see on - ja kui äge!” siis see oli minu jaoks üks paras… Stalker. Minu Suur Auhind.

(Kas siin võib olla mingi paralleel autoriga, kes oma tegelase ja temaga kaasneva loo rahva ette saadab ja väriseva hingega loodab, et äkki… ?)

Mõnikord, kui siiski igav hakkab, sätin ka iseennast meelega sinna väga suurde ebamugavustsooni - lavale. Sellisel juhul võiks minu eelistuse järgi staariks olla lugu ise. Esinemise ettevalmistamine on minu jaoks väga sügav ja sisuline töö, tahan, et lugu, mida ma rääkima lähen, oleks nii hea, kui ma sel hetkel suudan. Ma ei lähe kunagi lihtsalt vana rasva pealt midagi mulisema. Kõik protsessorid töötavad, ettevalmistus tekitab tohutult nauditava vaimse fokusseerituse perioodi - ja kui see ükskord tehtud saab, ka sügava rahulolu loodust. Tegelikult ma kardan esinemist päris koledasti, hoolimata pikast kogemusest läheb alati pulss üles, aga mulle meeldib selle hirmuga võidelda, võiks öelda, et naudin iga värisevat hetke ja loomingulist põlemist. Võin öösel kella neljani ringi käia, kõneleda ja kätega vehkida, kuni naabrimees siira murega uurima tuleb, et ega mul midagi häda ei ole. On küll jah, häda. Mul on Mõte. Vaja Sõnastada. Õigesti. Arusaadavalt. Komponeeritult - tuju, tempo ja dikzoon, s'il vous plait, pardonks, kuradikurat praegu!

See võib-olla vastab osaliselt sellele, miks ma enam ulmet ei kirjuta. Lood on ja tegelased, keda rahva ette saata, on. Ainult, et teistmoodi.

Teine pool vastusest on vast kinni uudishimust ja vabaduseihast loogiliselt sündivast pidetusest. Mulle meeldib uusi asju proovida ja avastada. Selleks, et millegi juurde püsivalt jääda, on vaja… ülimat prioriteeti? Sellist, nagu näiteks mu lastel on - võimalusel veedan kõik vaba aja nendega ja see on kindlasti hästi elatud aeg. Ja mu töö pakub tohutult rahuldust ja eneseteostusvõimalusi - toidab korraga nii uudishimu kui - veidi paradoksaalselt vast - ka vabadust.

Raamatud on samuti olulised, mulle väga meeldib lugeda. Aga ulmejuttude kirjutamine ei ole minu jaoks enam prioriteet. Kui miski lugu mind ootamatult väga kirkalt tabab, kriban ta siiski üles, et ehk kunagi… jälle.

Samas, kui see loona ennast minu jaoks lahendab - loogiliselt kokku sobib - siis on ta mõistatusena ennast ammendanud ja mul on raske leida motivatsiooni seda ka päriselt kirja panna. Huvitav on niikaua, kuni ma ei tea, kuidas lugu lõppeb - see on üks vähestest asjadest, mis veel kirjutama meelitab.

3. Oled pseudonüümina kasutanud näiteks mugandust oma nimest (Kate Star) ja pidama jäid Karen Orlau juurde. Seejuures oled sa üks väheseid inimesi, kelle passinimi on nii äge, et pseudonüümi poleks vajagi. Miks otsustasid kirjutada pseudonüümi all?

Orlau pärineb tegelikult mu perekonna ajaloost, üsna unikaalne saksandus ühest vene nimest, mille “kõrvad” vast saksandatud vormi tagant välja paistavad.

(Pere, perekond, juured ja päritolu - need on minu jaoks ütlemata huvitavad teemad. Kui palju meis on mõtte- ja käitumismustreid, mida me iseenese teadmata oleme pärinud oma esivanematelt? Kui kaugele aastate taha sellised mustrid ulatuvad? Kui palju meie oskustest ja eelistustest on meie esivanemate head ja vead?)

Ja kui Orlau nime tagant paistavad parematel päevadel mu ulakate esivanemate saba ja sarved, siis Kareni tagant kostab kaarna kraaks - sellised sõnamängud mulle ka meeldivad.

“Kate Star”  - oh jumal, see oli mingi lihtsameelne lapsik nali, ma arvan. Sellel hallil ajal oli välismaa nimi ilmselt kuidagi eriti äge ja kunagi vist keegi oli öelnud ka, et nää, kui ära tõlkida, küll saaks laheda kirjanikunime. Mingi kriitikameele arenemine nõuab vist rohkem aega kui mul tol hetkel oli, lisaks oli tegemist lihtsalt suvalise uitmõtte ajal kirjutatud jutujupiga, ma üldse ei plaaninud pikemalt kirjutama jääda. Kui tekkis mõte, et võiks avaldada üht-teist veel, hakkasin tõsisemalt pseudonüümile mõtlema.



4. Kuidas jõudsid kirjutamise, eriti ulme kirjutamise juurde? Kui palju sa enne sahtlisse kirjutasid? Paljude eesti ulmekirjanike puhul võib BAAS-is nende arengut jälgida – esimesed lood saavad halastamatult ära rapitud, edaspidi hakkab nagu minema. Sina – tulid, nägid, võitsid.

Ma olen kirglik raamatukoi. Legend räägib, et lugesin nelja-aastaselt “Kolme musketäri” - ja olin pärast tulivihane, sest neil polnud mingit õigust Mileedil pead maha raiuda. Õnneks on ka mu isa raamatukoi ja meie maja on raamatutest tehtud, maakoduga kokku tuleb umbes 5000 raamatut vast ära - kunagi mõõtsime meetriga. Lugesin neid lihtsalt enamvähem järjest läbi ja ulmekad olid kõigist kõige põnevamad. Ükskõik, mis muu žanr pihku sattus, lõpuks jõudsin jälle ulmekate juurde tagasi. Praeguseks saab “Seiklusjutte maalt ja merelt”, “Mirabilia” või “LR” sarjadest kinnisilmi ulmekaid välja võtta - kõige kulunumate selgade järgi. Mul oli ka muid lemmikuid, kuid ulme töötas peaaegu alati - see oli lihtsalt kuidagi palju loogilisem ja pakkus ka kujutlusvõimele palju rohkem toitu.

Ilmselt on ulme midagi sellist, mis mõjub nii uudishimule kui vabadusejanule üheselt lummavalt. Piire ei ole ees, mitte kusagil. See sobib mulle jäägitult.

Sahtlisse ei kirjutanud toona mitte midagi. Tegelikult on avaldatud praktiliselt kõik, mis ma olen kunagi kirjutanud. Võibolla oleks võinud teisiti ;)

5. Õuduskallakuga Reaktori erinumbri juures ei saa jätta küsimata, et mis teeb sinu jaoks õudusest õuduse? Ma ise tunnistan, et ma väga armastan (üleloomulikku) õudust nii filmi, raamatu kui arvutimänguna, aga enamasti takerdun sellesse, et mulle õudusena reklaamitav asi ei ole lihtsalt õudne.

See ilmselt tuleb nüüd üllatusena, aga ma ise ei pea enamust oma (headest) juttudest üldse õuduseks. Eks mul algusaastatel oli jah mingi selline ambitsioon, sest sel ajal oli just õuduskirjandus minu jaoks järjekordseks uueks ja huvitavaks asjaks, mida avastada, aga ainult mõned mu jutud on kirjutatud sooviga olla tõeliselt õudsed. Sealt edasi olen lihtsalt selle sildi alla sattunud ja sealt edasi on puhas tõlgendamisinerts.

“Tee püsti ees” räägib asjadest, mis ON minu jaoks õudsed - rumal julmus, üksindus, mõttetus, raiskamine. Seda ma tõesti kirjutasin õudusjutuna. “Hunt, madu ja Põrgu perenaine” on kirjutatud Clive Barkeri toonis, see ka tõesti. “Rannahiidsed” on minu jaoks midagi vahepealset. Ma ei kirjutanud seda õudusjutuna, kirjeldasin sellesse lahti olulisi mälupilte lapsepõlvest ja oma toonasele eale vastavat inimese nägemise suutlikkuse järgi ühtteist lisaks. Pealegi soovisin kirjutada midagi oma ägedate vanatädide mälestuseks. Aga tõesti, selles on üksikuid elemente, mis on ka minu jaoks õudsed. Inimlik rumalus ja kalkus, näiteks. Kõige õudsem jutt, mida ma teadlikult õudusjutuna kirjutasin, on tegelikult “Lastelaul” - aga see pole õudusjutt nii, nagu inimesed seda žanrit üldiselt mõistavad.

See, et mu lood on mõnikord süngevõitu, olgu, sellega olen nõus, etno kõlab ka õigesti. Mulle meeldib kirjutada inimeseksolemisest läbi ulme võtme. Selles mõttes on “Malin Malini metsast” ja “Õpilane” minu jaoks täpselt ühesugused ja viimane sama vähe kolelugu kui esimene - mõlemas tegutsevad müstilised tegelased, ühed helgemalt, teised süngemalt, aga hirmutamistaotlust pole kummaski. Üks jutt on eneseleidmisest, teine enese koha leidmisest.

Aga üldiselt kehtivad vabadus ja uudishimu ka siin - kui vaja, või kui lusti pakub, lasen üle piiride, iga lugu tuleb selline, nagu tahab.

6. Loodan, et kuigi kirjutamisega oled viimastel aastatel tagasihoidlik olnud, siis eesti ulmel hoiad ikka silma peal. Mis on Eesti ulmes sinu arvates hästi, mis on halvasti? Millistest teemadest või žanritest kõige rohkem puudust tunned? Kes su lemmikud Eesti ulmes on?

Mul on tõeliselt hea meel, et Eestis on ulmet tõlgitud nii palju rohkem kui tol ajal, kui koduseid raamaturiiuleid rüüstasin, ja et praeguseks on minu laste jaoks ulme lugemine tavapärane, mitte erandlikult nohiklik teema. Enamus raamatuid, mida mu enda ja mu sõprade lapsed loevad, on ulme. See on tõeliselt äge.

Pean piinlikkustundega ütlema, et ise loen valdavalt inglise keeles. Ainult siis, kui tean usaldada, et on väga hea tõlk, julgen osta eestikeelset raamatut, sest osta topelthinnaga halvasti tõlgitud raamat… Ma olen piisavalt patrioot, et kultuuri toetamiseks see raha lihtsalt ära anda, aga mitte piisavalt patrioot, et selle eest uskumatult ärakäkitud teksti lugeda… Sellepärast ei ole ma ka väga kursis sellega, kui paljud mu lemmikutest on eesti keelde tõlgitud.

Ulmeseltskonnast endast. Tore on vaadata, et Estconid on muutunud palju suuremaks ürituseks kui kunagised kohtumised Tõrvaaugul või Mustjõe kõrtsitalus. Tore, et eestvedajad võtavad asja pühendunult ja missiooniga. Tore, et üha rohkem autoreid kirjutab. Negatiivsest vast nii palju, et põgusalt on silma jäänud mitmed minu jaoks põhjendamatult isiklikud ja teravad omavahelised kraaklemised, mis teevad mind pigem nõutuks kui panevad pooli valima. Vaielda võib, kirglikult - ka võib, isegi vihastada võib, aga kui asi läheb isiklikuks ründamiseks, siis ei vehelda enam ideede tasandil, vaid mudamaadluses ja siis ei ole asi enam sisuliselt huvitav. Seda võiks vähem olla.

Minu jaoks on eesti ulmes läbi aegade lemmikud kindlasti Rein Põder ja Herta Laipaik. Uuematest kirjutajatest sobib mulle kõige enam Meelis Friedenthal. Weinbergi autorikogumik üllatas heas mõttes. Meres kirjutab intelligentset ja tundlikku teksti. Maniakkide Tänav on algusest peale kirjutanud nii, et lust lugeda. Belials võib väga hästi kirjutada. Hargla on muidugi kategooria omaette, mul on sügav respekt tema tohutu töövõime ja pühendumise suhtes. Melchiori sari on minu silmis suursaavutus Eesti kirjandusmaastikul - see pole küll ulme, aga minu lemmik Hargla loomingust. Muudega ei ole nii kursis, kui aeg-ajalt tahaks.

7. Mul algab iga intervjuu kirjutamine sellega, et muutun küberjälitajaks, kes otsib internetist mahlakaid artikleid, foorumipostitusi, komprat. Sattusin sind googledades 2002 aastast pärit artiklile, mis algab selliste kuldsete sõnadega: "Noor ja kena naisautor, probleemidki valdavalt naiselikud, ometi pole sel jutukogul vähimatki ühist Kõusaare või Rakke, Aita Kivi või Maimu Bergi, terve selle nn naiskirjanduse reaga, mis üldistades võitleb naiste õiguse eest meeste maailmas loll olla. Või tark olla. Ise valida või meestel enda eest valida lasta." Sellist selget sitta lugedes tuleb ikka tunnistada, et väga hea on olla naine aastal 2018 – ma võin mängida arvutimänge, toimetada ulmeajakirja ja juua õlut, ilma et keegi hakkaks selle kohta isiklikke märkuseid tegema. Ühiskond on vaikselt muutunud soopimedamaks, mis on tervitatav – või vähemalt hoitakse lollid märkused endale ja räägitakse salaja selja taga. Tean, et kauges minevikus kirjutasid paljud naised meheliku nime all, et neid tõsiselt võetaks (nt. George Sand). Oli sul probleeme “naiskirjanik” olemisega? Ulmikuid ja arvutimänguseltskonda süüdistatakse tihtipeale seksismis – mina seda kogenud pole, aga olid ajad minevikus siis tõesti nii palju teised?

Mul seostuvad tolle ajaga, kui ulmeseltskonnas aktiivsem oli, ainult positiivsed mälestused. Võibolla jah, alguses enamvähem seltskonna ainsa naise suhtes oli mõne puhul tajuda õrna kõhklust, kuid kui selgus, et ma tõepoolest olingi neid raamatuid lugenud ja võisin jutuajamistes händikäpita kaasa lüüa, siis olid kõik äärmiselt normaalsed. Mind on vist ka õnnistatud üsna paksu nahaga ja kindla veendumusega, et selliseid “mees-nais” piire ei ole ja seetõttu ma ka ehk lihtsalt ignoreerin asju, mis võiksid vastupidist näidata. Kui mulle miski meeldib, siis ma lihtsalt teen seda ja ei murra pead, kas see võiks kellegi meelest naisele sobida või mitte. Ja kuna ma tollal ahmisin enamvähem kogu ulmekirjandust, mis kätte sattus, mängisin arvutimänge (mu esimeste arvutimängude interface oli ASCII), fännasin “õigeid” koomikseid, armastasin kohutavalt targutada ja kandsin soliidses koguses õlut, sobisin suhteliselt hästi tolleaegsesse seltskonda. Kuigi keegi mäletab vastupidist, öelgu mulle ka ;)

Lisaks, tunnistan ausalt, et kuigi mind alati huvitab, mida teised inimesed mõtlevad, ei koti see mind kuigi olulisel määral. Kunagi kutsuti mind rääkima naiskirjandusest - kahjuks jäi see mingil põhjusel ära, kuid plaanisin seda teha õpitoana pealkirjaga: “Kuidas kirjutada naiskirjandust” ja sisuga umbes nii, et: võta ja hakka kirjutama - sellest, mis sind huvitab, kurat. Naiskirjandust kirjutatakse täpselt samamoodi kui meeskirjandust. Arvuti taga või paberi ja pliiatsiga, minugipärast. Soovitatavalt sõnadega. Eriti hea, kui see tuleb välja ehe, huvitav ja inimlik. Ülejäänud juraga võid ennast siis vaevata, kui mitte midagi targemat teha ei ole. Või midagi sellist.

Nojah, teoreetiliselt ma muidugi tean kõiki neid eelarvamusi (huvitav ju), aga ma ei ole mingi eriline mässaja, nagu ülalpool öeldud. Jah, kunagi, kui juhuslikult mingisse modelliagentuuri sattusin, oli juhus, kus läksin catwalkile Martensites ja nahkpükstes, sest need juhtusid parajasti seljas olema, samal ajal kui hädaldav korraldaja, miniseelik ja kontsakingad näpus, mulle sinna napilt järgi oleks jooksnud, sest, hõssand, kliendid Peterburist! Selle “skandaali” taga polnud peale väikese laiskuse midagi muud maailmavaatelist kui kindel usk, et nii oli palju ägedam kui tikk-kontsadel, seelik vöö ümber, üle lavalaudade tudiseda ja see, et kliendid Peterburist, kes selgelt mingit üheksakümnendate maailma mõistete järgi klassikalisemat lahendust ootasid, endale muidugi mu jõulisevõitu tõlgenduse peale suitsud kurku tõmbasid, ei olnud tõesti minu probleem.

Kuigi pean tunnistama, et sel teemal hämmastati mind hoopis üsna hiljuti - peale üht konverentsiesinemist, kus rääkisin inimeseksolemisest ja robotite tulemisest lähemas tulevikus. Üks varastes kuuekümnendates proua doktor astus ligi ja ütles mulle siira tunnustusega: “Teate, nii hea on kuulata, kuidas naine räägib filosoofilistel teemadel!” Ma tänasin teda, sest sain aru, et see tuli südamest ja ta tahtis head, aga - mul oli sama siiralt kurb. Sain aru, et meie maailmad on väga erinevad.

Ulmikute seltskonnas ei ole ma sellist seksismi kohanud, aga sellega seostub mul üks teine lugu. Keegi, kes mind väga ei tundnud, hoiatas mind enne IT-firmasse tööleasumist: “Tead, need itimehed on üsna räige huumoriga, katsu mitte välja teha.” Ja mina mõtlesin selle peale midagi sellist, et oh, jumal tänatud, lõpuks ometi saab veidi vabamalt võtta. Esimesel päeval kontori köögis tuldigi juttu ajama ja võib-olla ehk veidi šokeerimagi. Selle peale võtsin ma jututeema üles ja arendasin seda ise edasi paari värvikama nurga alt ja pisut laiemalt kui heteroseksuaalne maailmavaade eelistaks. Paraku hakkas publik peagi veidi viltuste nägudega ettevaatlikult külg ees laiali vajuma ja ma sain aru, et tegelikult vist poleks pidanud seda hoiatust väga sõna-sõnalt võtma.

Ühesõnaga, ma ei välista võimalust, et mõningane seksism, kui see läbi mu sügava selleteemalise ignorantsi peaks murdma, võib mulle mõjuda inspireeriva võimalusena oma mootorsaag käima tõmmata, sest ohjeldamatu kujutlusvõime vajab harjutamist ja kui selle käigus peaks keegi oma identiteediotsingutel ootamatult üles leidma oma sisemise süütu kooripoisi, siis on maailm sellevõrra jälle huvitavam koht.

Aga lollustele ma ei viitsi ei oma aega ega mõttejõudu raisata.



8. Milliseid enda tekste pead kõige õnnestunumaks? On sul ka ette tulnud seda, et mõni tekst on enda meelest keskpärane, aga saavutab suure tunnustuse, või vastupidi, et ise särad rahulolust ja siis arvustused on hävitavad?

Tunnistan ausalt - olen nii vähe kirjutanud, et mul ei ole tekkinud ei kogenud käsitöölise “stabiilset taset” ega ka piisavat tagasisidekogemust, et midagi ette ennustada. See, kuidas mina mingit lugu tajun, ei lähe tõesti aegajalt tagasisidega kokku. Minu jaoks tähendab see üldjuhul siis lihtsalt seda, et ma ei suutnud mõtet loo taga piisavalt selgelt või huvitavalt edasi anda. See piir on minu jaoks hästi raske tabada, millal loo “moraal” on liiga otse ja labidaga näkku, ja millal see on juba nii peidetud, et midagi ei paista. Mulle meeldivad tagamõtted ja alltekstid, aga kui need on liiga taga või liiga all, siis - järelikult ei õnnestunud.

Minu jaoks on kõige olulisemad ja isiklikumad lood “Malin”, “Rannahiidsed”, “Sealtmaalt” ja “Õpilane”. Mõned teised meeldivad jätkuvalt praeguseni ka.

9. Mina ise loen nii ulmet kui tavakirjandust, nii moodsat kui keskaegset. Euroopa kirjandus, angloameerika kirjandus, Aasia kirjandus, Aafrika kirjandus – kõik läheb. Mida sina loed? Kaldub su lugemisvara rohkem ulme ja luule poole? Räägi oma lemmikutest kirjanduses.

Kunagi lugesin tõesti valimatult, võtsin kodu raamaturiiuleid lihtsalt meetri kaupa ette, aga praegu loen peamiselt fantasy´t. “Mutrid ja poldid seiklevad kosmoses” zhanr mind väga ei paelu, kuigi aegajalt satub ka seda. (Õuduskirjanduse periood kestis mu elus tegelikult vaid 2-3 aastat, peale seda tekkis küllastumus.)

Mu vaieldamatuks lemmikuks on Steven Erikson oma Malazani sarjaga; Neil Gaiman, umbes enamvähem ükskõik mida ta kirjutab, aga mu lemmiktegelaseks läbi aegade on Granny Weatherwax. Hiljuti avastasin Gemmelli, hingasin järjest sisse umbes 32 tema raamatut - kordusi oli palju, kuid ta kirjutab piisavalt lahedalt, et pidasin lõpuni vastu.

Üldiselt, mida rohkem raamatuid loed, seda raskem on leida midagi uut, millest säravalt vaimustuda, ja üha rohkem sulavad raamatud kokku nimetuks ja autorituks narratiiviks a la “lihtne poiss, kes satub ootamatult palju maagilisemasse maailma kui ta on seda üldse ette kujutanud ja satub vastutusrikkasse rolli, kuid õnneks on tal sõpru ja see-eest päästab ta maailma”. Arvake ise ära, millisest megakuulsast hiigelsarjast ma rääkisin - esimese hooga meenus kolm, aga neid on kindlasti veel.  Või siis järjekordne sari, kus peategelasteks on kaval kelm koos oma hirmuäratavate oskustega sõdalasest sõbraga ning kogu lugu räägib sellest, kuidas nad ühest võimatust olukorrast teise järel vastaseid üle kavaldades välja tulevad. Oli see nüüd “Riyria Revelations” või “The Lies of Locke Lamora”? Või mõni eelmistest?

Peale ulme loengi praegu ainult erialast, või sellega piirnevat, väga üksikute eranditega.

10. Jaga algajatele kirjanikele soovitusi-mõtteid. Reaktoris avaldavad küpsete kirjanike kõrval jutte ka täiesti algajad, mis on minu arvates fantastiline. Jaga neile julgustust ja õpetussõnu!

Inimesed on väga erinevad. Minu enese jaoks on hästi töötanud oma motivatsiooni läbimõtlemine enne millegagi alustamist. Miks ma seda teen? Mis see mulle annab? Kuhu ma tahan sellega välja jõuda?

Ja kui neile küsimustele on vastused käes, siis nende vastuste pealt saab juba ise vaadata, kelle käest oleks  järgmiseid õpetussõnu kõige mõistlikum küsida.

11. Loominguline ülesanne – kui sa saaksid kümme miljonit eurot koos käsuga eesti ulmet edendada, siis kuhu ja kuidas sa selle paigutaksid? Ehk siis – millest on meie ulmemaastikul puudust, millest mitte? Kas sa pigem toetaksid omamaise ulme avaldamist või välismaise ulme tõlkimist? Või panustaksid hoopis omamaise ulme tõlkimisele välismaale?

Leiaksin suurepärase tõlgi, kes tõlgiks Malazani raamatud väärilisse eesti keelde.

Ja siis arendaksin eesti keele tõlkeprogrammi, loodetavasti sellisele tasemele, et ta suudaks selle töö samal tasemel ära teha. Tõenäoliselt on see üks olulisi tööriistu keele püsimajäämisel tulevikus. Siis ehk ei pea eesti autorid valima selle vahel, et kas kirjutada eesti keeles - ja lasta see kellelgi ära tõlkida (lootes, et tegemist on hea tõlgiga), või õppida ise nii hästi inglise keeles kirjutama, et püsida konkurentsis inglise keelt emakeele tasemel valdavate kirjutajatega.

12. Loodan, et oled teinekord ikka Reaktorit ka lugenud – on sul meile soovitusi? Mida võiksime paremini teha?

See, kes midagi teeb, on alati sammu võrra sellest ees, kes ei tee. Selles mõttes on mul raske midagi soovitada ;)

13. Jällegi, kuniks toimetus mul seda ära ei keela – on sul lemmikloomi? Räägi nendest paari sõnaga.

Ma ei ole tegelikult ei kassi- ega ka koerainimene. Seetõttu oli mul tiibeti mastif, kes on üks kõige isepäisemaid ja sõltumatumaid koeri, kes lisaks näeb ka välja nagu tumedat karva lõvi. Praegu on Maine Coon tõugu kass, kes käitub nagu koer. Niimoodi tunduvad asjad püsivat tasakaalus.



Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0828)