tõnisValiant
Ander Skarp

Žanripuhta võluvikuna algavas loos näeme isand Valianti, kellele teatatakse, et Pimedus on jälle rünnakul. Ta seab valmis oma võlumõõga, oma Mjölniri või Excaliburi - ja asub selle vastu võitlema. Pimeduse peletisi on palju ja ilma Valiantita poleks neil lootust, ent vapral sangaril õnnestub nad tagasi tõrjuda. Siis ta aga ärkab üles - ja ilmneb, et ta on hoopis patsient Mart tänapäevases hullumajas. Või on ta geoloog William Bowman, teel Saturni kaaslasele Enceladusele, et uurida sealseid krüovulkaane?

Alustuseks nendin, et tjah, andestatagu mu spoilerid-spoilerid. Aga tunnen, et spoilima pidi - sest ma ise lugesin esimest otsa tundega, et tuleb end lihtsalt läbi närida sellest tüüpilisest mõõga-ja-maagia jurast, milles ei loodagi muud konteksti peale minimaalse, mida on vaja märuli tekitamiseks. Kui ta siis ärkas üles Mardina, mõtlesin veel skeptiliselt, et küllap nüüd sihitakse puändi tekitamist, et tegelt pole isegi see veel reaalne maailm ja et ülla-ülla, tegemist on Valianti hallutsinatsioonidega, mille on tekitanud kaval Pimedus. Mul läks tarvis kolmandat maailma, enne kui kadus mu skepsis ülejäänud loo suhtes ja hajusid eelarvamused.

Natuke ikkagi jääb segama avamaailma kuningriigi ebamäärasus ja kerge amatöörlikkus. Ehkki see saab põhimõtteliselt õigustatud, on kahju, et lugu nõnda algab. Sellisel tasemel ta ei inspireeri ega ajenda edasi lugema. Iseäranis olukorras, kus tekst on paisatud netiavarustesse - teksti alguse konks võiks olla piisavalt hea, et inimese tähelepanu ei uitle teistesse kõrvalakendesse või Facebooki või kuhu tahes. Eriti netist loetava teksti algus on visiitkaardiks – tingimata ei ole tarvis, et inimene loeks seda, kadedusest higine tilk otsaesisel, ja mõmiseks endamisi: „Oh my god, it even has a watermark!”, aga see pole siiski suvaline element laiemast tervikust, vaid võiks tirida ja hoida tähelepanu.

Algus alguseks, teksti ülesehitus on mulle sümpaatne - kolmikreaalsus ning selle kordamööda esitamine ning peategelaste samasus (või kas ikka olid samastatavad? Sellise küsimuse olemasolu on ikka vahva). See andis teatava mängulisuse. Ka oli teksti mugav lugeda. Stiil polnud ehk muljetavaldav mingis ebamäärases poeetilises mõttes, aga minule mõjus sündmuste kulg köitvalt. Seda oli hea lugeda ja küllap paljudele noortele ulmelugejatele võiski see olla tolle numbri loetavaim tekst.

Lugu, mis algas nõrgalt, ent edenedes läks paremaks ja lõppeks jättis sellise tugeva keskmise mulje. Kolme žanri põimimine oli vägagi teretulnud idee. Ühtlasi jooksis tekst ladusalt ja oli mõnuga loetav. Ootan uudishimuga, milliste tulemusteni viivad autori järgmised tekstihakatised.

7/10


Kuuekandjad
Manfred Kalmsten

Malkolm käib mööda sõjast laastatud maad ja otsib üht Kutsujat. Ta leiab mahajäetud maja juurest väikese tüdruku ja otsustab tema eest hoolt kanda. Tüdruk on tunnistajaks sellele, milline on Malkolmi elu – ja mida suudab Malkolm teha flöödiga...

Tegevus leidis aset küllaltki ebamäärases maailmas, millest minu jaoks õhkus mingit pseudokeskaegset vaibi (võib-olla mingite Kalmsteni teiste juttude valguses - lugesin natuke nagu mõne Kalmsteni teise jutu jätku, aga see on minu kui lugeja häda), kuni peategelane näeb kõikjal vedelevaid bensiinikanistreid. Seega on siin ajastutaju natuke teistsugune kui pimesi eeldaks. Kas üleüldine häving viitab postapokalüptilisele maailmale või lihtsalt sõja grotesksusele – võibolla polegi mõtet küsida, võibki jääda selle juurde, et üksikisiku tajupildis on need üks ja sama.

Loitsimise laad mulle meeldis, sest noh, muusika ja maagia on ikka tore kombo. Ka see, et vihjamisi näitas loitsu hävituslikku mõju selle sooritajale endale. Nauditav oli ka stseen, milles Petterit vaigistati või alistati või milleks seda nimetada - mõjus sellise vaimude väljaajamise või sisseajamisena, milletaolisi võiks olla keeruline kirjutada. Elemendid, mida see sisaldas - sihtmärk, temas peituv koletislik entiteet ning teiselt poolt flöödimängija ja tema meloodia. Nagu piiratud vahendid, aga hea sulega autor kirjutab selle hästi välja. Ja seda Kalmsten ongi, nii et seda ta tegigi.

Ehkki kujutatud maailm oli huvitav ja sisaldas mulle sümpaatseid elemente, oli hästi väheke tunne, nagu tegemist oleks hea kirjutaja vahepealse teksti või väga hea näpuharjutusega. Võib-olla jäi Malkolm mu maitsele natuke liiga tühjaks leheks - ta oli korralik (natukene anti)kangelane - või saanuks Monda olla midagi enamat kui päästetud tüdruktegelasekene. Troobid on kenasti välja mängitud, aga jäi tunne, et see tekst ei tee midagi kuigi ootamatut.

Ja siiski, tekst pakub avastamis- ja muukimisrõõmu. Teisel lugemisel tajun paremini epigraafi rolli. Kolmandal või neljandal näen paremini, mis värk on Petteriga. Võib-olla viga minus, et Kutsumise mõju jääb ikkagi mõneti hämaraks - aga tahtsin kinnitada, et teisel ja kolmandal lugemisel hindasin mikrotasandit (lausete ilmet ja dialoogide tähenduslikku potentsiaali) rohkem kui esimesel. Nii et ehk ongi teise ja/või kolmanda lugemise tekst. Siinkohal soovingi kõigile lugemis-, avastamis- ja taasavastamisrõõmu, sest Kalmsten on jälle hakkama saanud millegi korralikuga.

8/10


Vaeslapse faasinihe
Laura Loolaid

On üks aja- ja ruumianomaalia, milles tegutsevad (vaevu enam inimesetaolised) noorteadurid Uduhänd ja Pihlapung. Pihlapunga Sampo-muundur sattus primitiivsete inimeste kätte ja ta kardab, et sellele järgnevad suured probleemid. Uduhännal on aga plaan, milles soovib põimida ühe ammuse imemuinasjutu põhilisi elemente. Selleks on neil leitud ka sobivad subjektid-kaasosalised. Nendeks on kaotajatena lahingust saabuv laev, milles ainsad kaks ellujääjat on kuri kapteniproua – ja vaeslaps.

Kui ma mõtlen selle loo üle, jääb peaaegu et suurepärane mulje tekstist. Kõige täpsem seletus loole on ehk tsitaat teosest endast: “Imemuinasjutu süžeede rakendamine madalama arengutasemega inimtsivilisatsioonide tehnoloogilisel järeleaitamisel.” Ja imemuinasjutt, mille süžeed “rakendatakse” - Kreutzwaldi “Vaeslapse käsikivi” (kättesaadav ka aadressil: http://eestikirjandus.weebly.com/vaeslapse-kaumlsikivi.html).

Ma polnud seda lugu varem lugenud ja ma usun, et ma pole ainus, seega mõnesõnaline kokkuvõte: vaeslaps peab kurjale perenaisele päevad läbi jahvatama jahu, muidu saab malgaga. Ilmub soome tark, kes annab tüdrukule rätiku, mida siduda silme ette enne magamajäämist. Vaeslaps ilmub unenäos iseäralikku maailma, kust sammub tasapisi kuhugi põrgulikku paika. Sealt leiab ta isejahvatava käsikivi, mis on salakirstus. Ta võtab selle kaasa ja toob meie ilma. Perenaine otsustab vaadata kirstu sisse ja põleb viimseni tuhaks, peremees võtab vaeslapse omale naiseks ja seni õnnetust vaeslapsest on saanud õnnelik perenaine.

Loolaidi tekst pole üksnes imemuinasjutu tõlkimine ulmekonteksti – siis tehtaks üks-ühele järgi lugu ennast ja õhku jääb kaikuma mõte, et jaa, kõik süžeetüübid korduvad või et tehnoloogia võiks küll üle võtta maagia koha selles segases maailmas (va hea Clarke ja tema kolmas seadus). Aga ei, lugeja ei jälgi mitte vaeslapse lugu, vaid pigem ikkagi „soome targa” oma. Või enamgi veel, põrgusigidike oma. Siin pole peategelaseks mitte suhteliselt passiivne vaeslaps, vaid maagilise olukorra loonud teaduripaar.

Tekstis on palju nutikaid teadusulmelisi elemente – aeg-ruumi anomaalia, milles viibivad teadlased on küll inimesed, aga mitte just kuigivõrd – näiteks on neil seitse sõrme kummalgi käel. Inimrahvaste primitiivsus sõltub sellest, kas nad on interdimensiooniliselt initsieeritud või mitte. Kui inimesed saabuvad teadurite laevale, puudutab neid sciatorquevirus ehk siis neid on nakatatud tehisviirusega, millel on omad kasud ja hüved. Mõni koondaks üheainsa siinse idee ulmejutuks eneseks, Loolaidi tekstis ilmuvad need möödaminnes ja lisaselgituseta. Ses mõttes teadusulmeliselt tihe jutt.

Nii et ma pean lugu „Vaeslapse faasinihkest”. Ma respekteerin selle kujutlusvõimerikkust. Ma aga ei nautinud selle lugemist.

Tavaliselt kui öeldakse, et lugejale ei söödeta midagi sisse beebitoiduna, aimub öeldust hinnang, et ideede selge kommunikeerimine on kuidagi ülehinnatud. Käesoleva teksti suhtes tunnen siiski, et jääb tarbetult krüptiliseks. Mis Pihlapungal õieti juhtus Sampo-muunduri ja primitiivse rahvaga? Kui nad tahtsid vaid Sampo-muundurit kätte saada, milleks oli neil vaja vaeslast? Milleks oli Pihlapungal ja Uduhännal vaja järgida imemuinasjutu tekstielemente? Korraks mõtlesin, et selles idees võiks olla midagi alanmoore'ilikku – maagilise ürgväe ammutamine inimkonna alateadvusse jäänud müütilise loo struktuurist, mis novelli kestel läbi mängitakse –, aga siin ei olnud tegemist millegi maagilisega. See Kreutzwald, tundub, lihtsalt on.

Nende ebamäärasuste tõttu libised lugedes teadmatuse jõul edasi sõna- ja lausehaaval, mitte tähendusliku kujutluspildi kogunedes, ja loodad, et lõpp annab äkki mingi rahulduse. Noh, lugu jõuab lõpule ja narratiiviring sulgeb. Jääb tervikuaimus. Aga informatiivsuse poolest kohmaka alguse tõttu ma ei tea, kui paljud üldse jõuavad algusest mööda või lõpuni välja. Ja samas, mine tea – ma polnud enne selle Kreutzwaldi jutuga tuttav, aga kes kohe teab, see ehk oskab kohe hinnata.

Vahest peamine, mis mu enda lugemiselamust pärssis, oligi asjaolu, et ma ei tundnud Kreutzwaldi „Vaeslapse käsikivi”. Nüüd, kus ma olen teadlik, oskan ma „Vaeslapse faasinihet” ka hinnata. Aga siinkohal on mul raske endale tuhka pähe raputada – Loolaidi jutt ei saa sõltuda sellest, et lugeja tunneb hästi Kreutzwaldi juttu. Igasugune sekundaarkirjanduslik ilukirjandus peab võtma oma kohustuseks seista oma jalul ja esmalugejale. Sest iseenesest on „sekundaarkirjanduslik ilukirjandus” tiba totter sõnapaar – ilukirjandus ei tohiks kunagi olla sekundaarkirjandus. Vähemalt ei tohiks jääda tunnet, et ta selleks taandub. Mitte et ta siin taandukski, aga ilma Kreutzwaldita ta mu meelest ei toimi.

Kogu oma kriitika kiuste ütlen, et Loolaid on tegelikult ikkagi väga hea kirjutaja. Ma loen ja tunnen, et ta kirjutab tegevust väga hästi. Toon stiilinäite: „Tuttaval aasal tuksleva kera ees seistes kobas Vaeslaps veelkord kaasatoodud varustust. Trossid, millega ta end tavaliselt koiku külge ankurdas, rippusid kenasti vöörakmete küljes, nende kõrval aga ilutses paar raskeid kaitsekindaid. Ta lasi trossid ühest otsast valla, keeras neist silmuse ja seadis selle kera ümber. Siis sättis ta kinnastatud käed teine teisele poole kera ning sikutas tagumiku toel silmuse koomale. Ettevalmistustega ühele poole saanud, pigistas Vaeslaps silmad kõvasti kinni.” See pole sugugi eriline koht, täitsa suvaline stseenijupp – aga seda üle lugedes saan kinnitust, et jaa, ta pole algaja autor ega sõnadega kohmitseja, teda ma tahaks lugeda küll. Lihtsalt, see lugu ei mõjunud mulle – või kui, siis näitena sellest, kuidas huvitavast ideest ei piisa.

5/10
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0600)