jyrka 2Ilmselt pole kellegi jaoks saladus, et kriitikul või kasvõi lihtlabasel karvustajal on ammu enne lugemist peas mingid mõtted. Näed autori nime ja juba võtavad peas kuju mõtted, tekivad ootused-lootused või hirmud. Kindlasti oled ka midagi kuulnud, sest kõike kiiresti läbiahmivad fännid on juba lugenud ja omi muljed kusagil kuulutanud.

Küsimus polegi, kas tänapäeval saab enam midagi puhta lehena lugeda... Küsimus on pigem selles, kui edukalt suudab lugeja enda eeldustest ja juba kuuldust lugemise käigus lahti lasta. Arvustajal on veel kohustus, et pärast, hinnangut andes, peab ta suutma loetu ja selle muljed lahutada kõigest eelnevast – lihtsalt tekst ja selle tase.

Kui konkreetselt, siis Manfred Kalmsteini tekstid on mulle seni meeldinud. Stalkerit ma isegi ei maini, sest eks ka see kergitab ootusi. Laura Loolaidilt olen lugenud vaid ühte kahasse kirjutatud teksti, mis mulle üldiselt meeldis, aga kui palju ja mis seal just Laura loodu oli? Ander Skarp on debütant ning seega ei osanud ma temalt midagi oodata... Olin vaid kuulnud, et kobe debüüt.


Manfred Kalmsten – Kuuekandjad

Eks ootusi oli rohkesti, aga seda valusam oli pettumine... või kui nüüd end ootsutest lahti ühendada, siis ütleks: üsna suvaline jutuke.

Algus oli hea ja häälestas rämedatoonilisele postapole – põlend ja rüüstatut maja, inimjäänused, võib-olla ka kannibalism. Tundus, et siit tuleb!

Kuid siis keeras fantasy’ks kätte ära ja enam nii huvitav ei olnud. Jutt kippus tormama otsekui peategelane tüdrukutirtsuga kukil. Miski mõte ju oli, aga rahuldavat rammusat teostust polnud see saanud. Iseäranis häiris mind tüdrukutirtsuga nunnutamine ja pateetilis-tähendustiine lõpp.

Positiivse poole pealt mainiks, et kod Kalmstein polnud liigse lobisemise rappa roninud. Kuidas siis nõnda? Et heidan ette väherammusat teostust ja samas kiidan nappust? Aga just nii ongi! Rütm ja muster oli õige, aga kuuekandjate teema ja katastroofi olemus jäi suhteliselt lamedaks. Jah, mingi seletus ja vihjed anti, aga sellisena on see lihtsalt üks jutt neist paljudest, mis kiirelt ununevad. Stalkerit sellisega ei saa... ma vähemasti loodan...

6/10


Laura Loolaid – Vaeslapse faasinihe

Eks ma kartsin, et lauluisa loomingu lame nihestus ulmekuues jne.

Õnneks see kartus ununes kohe – sain aru, et nihestamine või siiski nikastamine on korralikult ette võetud. Ehk isegi liigagi korralikult, sest ma pidin ühe lõigu uuesti lugema, sest järg läks käest. Kindlasti saaks seda teksti veel siluda, aga ma pean tunnistama, et mulle on selline ulme vägagi meeltmööda ning mul on raskusi irisemisega. Vaimustus lämmatab karvustajat.

Kui nüüd väga pingutada, siis võib ju ette heita, et mingit suuremat ideed ja eesmärki ju polnud. Kuid kas pidanuks!?

9/10


Ander Skarp – Valiant

Debüüt. Ega seda tõsiasja peast välja ei saa... Samas, minu andmetel on see isik varem ka midagi kirjutanud... Iseküsimus, kas midagi sellises mahus...?

Võiks öelda, et vorm võimutseb sisu üle ehk autor on jutu üsna huvitavalt kokku pannud, eriti debütandi kohta. Samas, see sisu ja kirjeldused pole suurt midagi erilist ja ootamatut. Erilisuse ja ootamatuse puudumine pole just etteheide, aga mul tõesti oli vahepeal päris igav lugeda seda lõputut võitlust pimedusega. Ka häiris mind nimi „Valiant“. Alguses oli see minu isiklik probleem, aga jutu lõpuks sai sellest viga. Kahjuks ei saa ma puänti väljalobisemata öelda, kuidas see viga on...

Debütandi kohta pole paha – autor on vaeva näinud ja püüdnud teha vähemsirgjooneliselt kui siinmail kombeks. Sellest ka hinne.

7/10


Nagu alguses sai öeldud, on päris keeruline lahutada eelinfot ja ootusi sellest, mida lugesid. Kuid ma tõesti püüan seda teha. Alati. Nii ka seekord... Ja arvan, et mul üldiselt ka õnnestus.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0639)