Kooljakuine Reaktor on peale usinat hammaste krigistamist, õudusunenägusid ja virgutavat üksteise peale karjumist lõpuks valmis saanud. Number on õudushõnguline, aga peale pisukest kaalumist ma leidsin, et erinumbri erilisus ei tohiks kuidagi varjutada seda, et Reaktor on siiski kuukiri ning sisse läksid ka arvustused raamatutele, mis ei ole õudus ning seda joont kavatsen ka edaspidi hoida - erinumbrid on teinekord toredad, aga nad peaksid moodustama vürtsi, mitte kogu eine sisu. Lood on siiski rohkem või vähemal määral inspireeritud nii klassikalisest gootiromaanist kui lihtsalt sellest, et mis kellelegi sõnaga “õuduse erinumber” seostub.

Siinkohal tänu kõigile, kellel tuli mind meeles pidada küsimusega, et: “Aga kui ma sulle ühe tõeliselt KOHUTAVA ja kirjavigu täis arvustuse kirjutan, et kas see läheb arvesse?” Esimesed kolm korda, kui ma seda nalja kuulsin, oli päris naljakas, ja naer on teadagi – terviseks.

Uudiseid toimetuserindelt. Kahjuks lahkus meie seast Jaan Hansen, meie filmitoimetaja. Tähendab, ta on veel elus – aga mis elu on ilma Reaktorita?! –, aga lahkus meie toimetusest. Loodan, et ta meile siiski kaastööd vahetevahel pakub, sest kes Jaaniga sõna juttu vestnud on, see teab, et see mees oskab asjadest rääkida tõsiselt ja läbi nalja korraga, sügavuti ja samas nii lihtsalt, et ka minusugune amatöör aru saab. Loodus aga tõesti tühja kohta ei salli, nii et mul on rõõm teada, et mul õnnestus ära võrgutada Laura Loolaid, kes meie toimetusega ühines ja meid kõiki oma toredate mõtete ja fantastilise keelepruugiga heatujulistena hoiab. Loodan teda maksimaalselt ekspluateerida. Laura on ka meie sellekuine ulmestaar!

Sellekuine intervjuu on minu suureks rõõmuks Karen Orlauga. Orlau on kirjanik, kes mind esmaskordselt teadlikult ulmekirjanduse juurde tõi – lugesin tema “Oraakli surma” kooliõpikust, kui laps olin, ja läksin raamatukokku, et asja lähemalt uurida. Peale seda hakkasin igal reedel kuhjade kaupa ulmet koju tassima ning avastasin ulme ka oma koduriiulitelt. Muutusin teadlikult ulme tarbijaks ja austajaks, kuigi polnud vist korralikult puberteetigi jõudnud. Nii, et see, et ma siin parasjagu kirjutan ja asjadest midagi arvan, on osaliselt Orlau süü. Julgen ettevaatlikult ka lugejat rõõmustada sellega, et Orlau ei ole kadunud ja minu käes on kaks tema seniilmumata lugu, mis ootavad hetke, mil toimetajate vererõhk on normis ja unetunnid täis magatud. Küllap need ka varsti teieni jõuavad!

Arvustustega on ka selles numbris täitsa hästi. Jüri Kallas käis Põrgu Jaani vaatamas, mis ta seal nägi ja mis sellest arvas, võite ise lugeda. Huvitaval kombel kipub universum asju Reaktorile kuidagi sünkroonselt saatma, sest Jüri kirjutab, et: “Filmi „Põrgu Jaan“ ei saa pidada ulmefilmiks...”, ning sama probleemi ees on ka Mairi arvustas Mohsin Hamidi tõlketeost ”Lääne tee”. Muuhulgas Briti Ulmeühingu aastaauhinnale kandideerinud teosest räägitakse väljamaa meedias tihtipeale kui “ulmest” ning viskasin selle kondi siis ka talle hambu. See on ju igihaljas teema, millest annab lehekülgede kaupa teksti välja imeda, et mis on ulme ja mis ei ole. Mairi oli “ulme” suhtes skeptiline, aga raamat tundus talle meeldivat. Hea seegi!

Nii mina kui ka Ene Kallas võtsime ennast lõpuks kokku ja kirjutasime ära Tuumahiiu arvustused. Tegelikult küüniliselt võttes on see kaval samm, sest niimoodi on kogumik kauem pildil. Võib-olla peakski arvustusi rohkem mitme kuu peale jagama?

Reidarist on aga saanud väga tubli arvustaja, kes närib ennast kuust-kuusse läbi väga mitmesugustest teostest. Ma tahaks küll uskuda, et kadunud Ursula Le Guini teos “Ilmajäetud” ei olnud näritav, vaid lausa neelatav teos. “Oleme paratamatult oma ajastu, kasvatuse ja ühiskonnakorralduse lapsed,” nendib Reidar. Mis mul üle jääb, kui temaga nõustuda.

Juttudel ma ei oskagi pikemalt peatuda. Neid on palju. Vähem, kui ma lootsin – Mahkra, ma vaatan sinu otsa praegu! – ja rohkem kui ma kartsin. Hakake aga paremalt poolt reast läbi klikkima ja sirvima – on tõsisemaid, on humoorikamaid. Õudus vaadatuna läbi huumoriprisma on tegelikult täitsa sümpaatne ja sobib nende mutileeritud kõrvitsate ja naljakate kostüümidega täitsa hästi, mis globaliseerumine meile toonud on. Kõigile juttudele kahjuks illustratsioone ei õnnestunud hankida, aga oleme tänulikud selle eest, mis laekusid. Illustreerimine on vaevaline ülesanne ja tänu neile, kes Reaktorit oma andega toetavad! Lunastate niimoodi suure hulga oma karmavõlga.

Loodan, et lugemisrõõmu jagub ja Reaktor toob natuke rõõmu ja kosutust teie pimedatesse sügisõhtutesse. Novembrikuine Reaktor tuleb juba oma tavalises vormis ja kuues, nii et kirjutage meile, joonistage meile, arvustage meile filme, mänge, raamatuid, minugi poolest kas või lauamänge ja ulmeluulet.


Alati teie,

Triin & toimetus

Kaanepildi autor on Kadri Umbleja.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0779)