Kõige esimesel nohikufestivalil, millel ma käisin, oli koos korraldajatega 62 inimest; tegu oli väikese ja armsa Animatsuriga, mida ma isegi aitasin korraldada. Nüüd, kümmekond aastat hiljem, on valik üsna suureks kasvanud – lisaks Animatsurile toimuvad Eestis mitmendat aastat ka Mängudeöö ja JAFF, Riia on kuidagi lähemale tulnud, seal toimub kaks korda aastas Unicon; üldse tundub, et kõiksugu üritusi, mida saab - eriti veel kõige esimese Animatsuriga võrreldes - festivalideks kutsuda, on aina rohkem ja aina suuremalt. Seega, kui tuli teade, et Baltikumi rändüritus HyperTown, mis peaks olema suurem kui kõik varasemad festivalid kokku, tuleb Tallinnasse, võttis see muidugi kogu nohikukultuuri kihelema. Kui kasutada udupeent terminoloogiat, peaks see üritus olema "urbanistlik meelelahutus- ja e-spordifestival", reklaami järgi ka erineva ägeda tehnika ekshibitsioon, külalisi oodati kogu Baltikumist ja lähinaabrite juurest ning arvestades, kui suur tundus HyperTowni eelarve konkurentidega võrreldes, siis oodati veelgi suuremaid ja kuulsamaid aukülalisi, atraktsioone ja üldist melu. Kuidas see kõik aga välja kukkus?


Uus Reaktori kaanepildijoonistaja edukalt leitud!

Keegi kuskil kaotas ühe tähe ära ning üritusest jäi järele HypeTown. Ainult niisugune seletus tundub loogiline kui võrrelda üritusele eelnenud reklaami ning koha peal avanevat reaalset pilti. Lubati paljut ja veelgi enamat ning erinevalt näiteks Animatsuri reklaamist, mis on üsna konservatiivne ja madala eelarvega - soovitakse lihtsalt pildis olla - siis HyperTowni reklaami pressis sisse uksest ja aknast, sotsiaalmeedia kihas sellest, vilkuvat videomaterjali oli lademetes ning isegi raadiolevis hõiguti seda välja kui kõige suuremat festivali üldse. Kui vaadata HyperTown Riga videosid, siis võis ka uskuda, et kõik saab tõesti nii uhke olema. Vihase muusika ja hästi vilkuva pildiga intensiivne reklaamivideo.

Juba esimene päev algas korraldusliku kaosega. Õnneks magasin ise selle maha, sest elu on õpetanud, et avamise ajaks pole mõtet kohale minna: uste avamine on väga keeruline protsess, mille käigus esineb ootamatusi, mida korraldusmeeskond ei saa ette näha. Näiteks, et rahvas tuleb ka tegelikult kohale. Väidetavalt olevat inimesed mõnusas oktoobrikuu ilmas tund aega järjekorras passinud ning kõik tavakülastajad pidid end ükshaaval ühestainsast uksest sisse pressima. Lisaüllatusena pidi üksainus turvamees teostama põhjaliku turvakontrolli, mis seisnes selles, et oma toidu ja joogiga (vanusegruppi arvestades Coca Cola ja krõpsupakiga) sisse ei lastud. See poolikute limonaadipudelite kuhi seal nurgas oli aukartustäratav. Ei tea, kas kardeti, et tatikad toovad võileiva vahel pommimaterjali sisse või loodeti limonaadimüügiga megakasumit teenida.

Pärast uksest sisse saamist valitses samuti täielik kaos. Saku Suurhall väärib oma nime, kuid tulemus oli kuidagi veider. Ala oli soppideks jaotatud ning kui ükskord aru said, mis loogika järgi miski kuskil on, jõudis kohale tõdemus, et koridori peal on paar snäkiletti ja T-särke müüvat putkat, enamuse alast võtavad enda alla kaks kardinatega eraldatud saali ning reaalne festivalimeluala on halenaljakalt väike. Seal olid siis koos tavalised kunstimüüjad, leebem VR-okseratas ja jõhkram VR-okseratas, lauamängupoed, videomängunurk koos telekate ja näitusega, Samsungi ja Telia reklaaminurgad, puldiautode rada ning lõpuks üks äge Fallouti mänguseeria koobas.


Mis aastast alates saab Eestis ID-kaardiga hääletada?

Nagu näha, ei ole tegu eriti pika loendiga. Telia alal oli ka väike robot, kes esitas trivia-küsimusi, kuid üldiselt oli raske nende sealoleku eesmärgist aru saada. Samsung näitas ägedaid ülilaiu monitore, kuid need olid püsivalt hõivatud 10-aastaste pägade poolt, kes väsimatult Fortnite’i mängisid. Kunstiturg sisaldas täpselt neidsamu asju, mida ta on viimased 5 aastat sisaldanud, ABC Anime müüs hiirepatjasid-plakateid ning lõppkokkuvõttes midagi põnevat, mida osta võiks, nagu ei olnudki. Konsoolidenurka tabas sama saatus, mis Samsungi telki, pägalikud lihtsalt vallutasid selle ala. Ainus tõeliselt huvitav koht oligi Fallouti koobas: oli näha, et asja olid teinud fännid, sest see oli kõige suurem väljapanek kogu alal, ka oli näha, et asi oli tehtud huvi ja entusiasmiga, mitte kiirkorras telk üles visatud.



Nüüd, kui olen meluala ära kritiseerinud, tuleb asuda suuremate programmipunktide kallale. Tunnistan ausalt, et erinevate Eesti Youtuberite esitlustele pistsin ma ainult korraks nina sisse. Ma ei tea sellest kultuurist peale paari üksiku juhuslikult vaadatud video suurt midagi. Aga ma ei jäta mainimata, et nendele pägalikele, kes sinna kogunenud olid, asi väga meeldis ning vähemalt nemad elasid Youtuberite jutule kaasa ja esitasid küsimusi.

Väike näitevideo

Järgmine etapp – arvutimänguturniirid. Taas kord jõudsin ainult nina sisse pista ning äkki oli see minu viga. Ilma igasuguse häbitundeta demonstreerin oma küündimatust – vaatasin kava järgi, et tegu on poolfinaali mänguga ning mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas rahvas kaasa elab. Endalegi üllatuseks avastasin, et saalis istus kümmekond inimest, kes nägid pigem välja, nagu oleks nad festivalimöllu eest kõige vaiksemasse nurka põgenenud, et oma telefone näppida. Oli suur karikas keset saali, oli entusiastlik õhtujuht, aga tundus, et kedagi eriti ei huvitanud.



Kui siiani on mu ülevaade tundunud kriitiline, siis nüüd oleme jõudnud pea kõige tähtsama kavapunktini – cosplay võistlus. Tegu on mulle kergelt hingelähedase asjaga, millele ma alati kaasa elan, ning mille ümber tiirleb näiteks kogu Unicon; samuti on see alati olnud Animatsuri kõige suurem ja tähtsam kavapunkt. Kuidas õnnestus see aga HyperTownil? Esimese asjana tuleb ära mainida, et tegelikult ei saa HyperTowni ja korraldust süüdi mõista, tegu on ikkagi kavapunktiga, mis sõltub täielikult sellest, kui palju osalejaid oma kostüümid õigeks ajaks valmis saavad, üritusele kohale jõuavad ning lõpuks lavale julgevad minna. Kahjuks kukkus asi aga üsna haledalt läbi. Animatsuri on alati surunud cosplay-etteasted üheks suureks telliseks, mis võtab tunni, poolteist või vajadusel rohkemgi. HyperTown otsustas aga võtta eeskujuks Uniconi, ning tegi neli tunniajalist kavapunkti. Esimene raund hilines veerand tundi ja kestis 25 minutit. Edasised raundid hilinesid kümmekond minutit ja kestsid 15-20 minuti kanti. Ehk siis, plaanid olid suured ja head, kuid lõpuks ei olnud lihtsalt esinejaid, keda publikule näidata. Kohe kindlasti ei tohi märkimata jätta ka õhtujuhti. Kui Uniconi ja Animatsuri õhtujuht Andrei Tuch teeb laval paar nalja, mis oma jubedusega luuni lõikavad, siis HyperTowni õhtujuht oli kahjuks täiesti küündimatu. Ma ei hakka kunagi mõistma, miks saadetakse lavale inimene, kes ilmselgelt ei tea subkultuurist mitte kui midagi ning ei suuda ainsatki nime ligilähedaseltki õigesti välja hääldada. Punkti pani "E.T". ja Kingi "It"’i häälduste kombineerimine ii-teeks. Jah, oleme IT-riik, aga see polnud õige koht.



Astun korraks sammu kõrvale. Mu ülevaade on siiani olnud hävitav, kuid tahan ennast natuke ka neutraalselt õigustada. Mainisin, et esimesel päeval võttis ustest, vabandage, ainsast uksest, sissesaamine tunni. Teisel päeval seda probleemi ei olnud. Puberteedieelikud, kes olid esimesel päeval iga mõeldavagi ala ummistanud, kahekümne kaupa ühe teleka ees seisnud ja kõikide aparaatide puldid higist tilkuma pannud, olid teisel üritusepäeval lihtsalt kadunud. Hindaksin ausalt ja tõsiselt, et teisel päeval oli umbes kolm korda vähem inimesi kohal kui esimesel. Ma ei usu, et siinkohal oli määrajaks piletihind - et inimesed said endale lubada ainult esimese päeva piletit. Palju tõenäolisem on, et esimesel päeval nähti kõik huvitav ära ning lihtsalt ei viitsitud enam teist korda kohale seigelda, et sama viit asja uuesti vaadata. Samuti olid esimesel päeval kõik lahedad Youtuberid juba ära esinenud.


Rahvamassid teisel päeval

Mul ei ole häbi tunnistada, et tundsin ennast vales elemendis; võin häbenemata öelda, et äkki olin sattunud minu jaoks valele üritusele. Nii jätan lugejale, kes on kogu mu ülevaate jõudnud läbi lugeda, ühe tähtsa tarkusetera juhuks, kui see üritus peaks veel toimuma – kui sa oled üle 30, siis pole erilist mõtet kohale minna. Kui sul on aga alaealisi sugulasi, siis vii nad autoga kohale ja nad peavad sind kõige lahedamaks tädiks-onuks, sest see üritus oli perfektne 10-14-aastastele, kes mängivad telefonis Fortnite’i ja on kõige nätskemate Youtube’i meemidega kursis. Lõpetuseks üritust kokkuvõttev pilt.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0893)