„Pagulastest paisunud linnas, mis oli suuremalt jaolt endiselt rahumeelne või vähemasti ei käinud seal ehe sõda, kohtas noor mees klassitoas noort naist ega rääkinud temaga pikki päevi.“ Nii kõlab raamatu avalause ning mingis mõttes võtab seesama lause kokku kogu raamatu. Saeed ja Nadia on need kaks noort, kes raamatu algupoolel elavad ühe nimetu riigi nimetus linnas. Linnas, mis elab mõõdukas islamihõngus ning ärevas sõjaootuses. Kummalgi noorel on omad ellujäämismehhanismid ning sissirünnakute kaitseks sisse töötatud tegevuskavad. Kui sõda linna jõuab, nende elukohti varjavad linnaosad äärmuslaste roaks langevad, tuleb vastu võtta otsus, kas jääda või minna.
Minemiseks on loosse ehitatud ulmeline element – uks. Täiesti juhuslikel hetkedel muutub mõni ukseava siin-seal maailmas mustaks ja läbipaistmatuks, luues sel moel otsetee mõnda teise punkti. Autor ise on seda kirjeldanud avanevate ussiaukude rägastikuna. Ei ole keeruline ette kujutada, milline kaos maailma tabaks, kui taolised otseteed tõepoolest avaneksid (Somaaliast Kreekasse, Süüriast Inglismaale, kuid miks mitte ka Somaaliast Süüriasse). Mõneks hetkeks mängib autor tolle elemendi globaalmõõtmega, kuid loo pearõhk jääb endiselt Saeedi ja Nadia teekonnale läbi uste, aja ja maailma. Seda, milliseid katsumusi nende teekonnal pakkuda on ning millised psühholoogilised viperused nende peades toimima hakkavad, saab aga igaüks juba ise soovi korral lugeda.
Ma olen hästi ettevaatlikult nimetanud „ulmelist elementi“, kuid see on koht, kus konkreetse raamatu juures tuleks pikemalt peatuda. Väikeste kõrvaliste stseenide kaudu on uksed sees loo algusest peale, kuid põhiliin on hästi argine – realistlik vaade sellele, mis paneb sõjapõgeniku liikuma, mis sunnib teda sõja saabudes ikka veel vanas kohas olema ja kõhklema. Sinna juurde siis arglik armastuslugu meie jaoks veidi võõras religioonisüsteemis. Umbes poole lugemise pealt viskasin ma raamatu käest ja olin üsna kindel, et tegemist pole ulmega ning uksed võib liigitada rahulikult allegooria valdkonda. Närides mõned leheküljed edasi, see tunne muutus. Ilma et ma arugi oleks saanud, vaimustas mind ulmelise maailma võimalus ja avanemine ning… Ja siis keskendus lugu taas kahe peategelase argipäevale ning ulme kadus pea sootuks. Paarkümmend lehekülge enne lõppu võtsin hoiaku: vaatame, kuhu autor lõpetab ja selle järgi sünnib ka minu otsus loo ulmelisuse osas.
Kõike ausalt ära rääkides pean aga nentima: otsust ei tulnud. Lugu küll lõppes ulmelise noodiga, selgelt ja naeratama panevalt ulmelisega, kuid tunne jäi siiski pigem piiripealne. Kui tõmmata nöör ja paigutada see olme ja ulme vahele, siis paikneb punutis kogu romaani ulatuses nende kahe piiril – esmalt pigem olme poole vajudes, siis ühe raske umbsõlmena ulmesse vajudes, kuid taas piirilähedale kerkides ning viimaste kiududega siiski ulmet puudutades. Maagiline realism? Jah, see on vist parim kompaktne hinnang. Las ta siis nii jääda. Fakt on see, et eestikeelsel raamatukaanel pole ainsatki vihjet ulmelisusele, kuid laias maailmas kandideerib raamat muu hulgas ka ulmeauhindadele.
Seevastu oli selles raamatus üks teine asi, mida ma võin kindlalt ja valjul häälel väita: „Lääne tee“ on hästi kirjutatud. Autori napp sõnakasutus on ühtaegu pragmaatiline ja kohati homeeriliselt naljakas, laused ja mõtted venimas pikemaks, komasid nõudvaiks lauseiks. Ja see raamat on hästi tõlgitud. Triin Olvet on teinud väga hea töö. Ma lugesin naudinguga, just keele ilu, mõtte ilu ja sõnade kaalu nautides. Tõlkekirjanduses sõltub see ju lisaks autorile ka väga suures osas tõlkijast, kes muudab teksti meie ajuehitusele vastavaks – tihti sealjuures lauseid üsna kapitaalselt ringi ehitades, et õige mõte edasi kanduks. Ehk polegi tõlkija siinkohal see õige sõna ja peaks rääkima hoopis eestindajast? Pigem küll, jah. Tõsi, oli tunda, et viimaseks kümneks leheküljeks olid väsinud nii autor, tõlkija kui ka toimetaja (leidus mõningaid näpukaid ja lauselisi ebardeid), kuid sellegi poolest üks meeldivamaid tõlketekste, mis mulle viimastel aastatel kätte on jäänud.
Seda, kas või kellele ma antud raamatut soovitaksin, ma isegi ei hakka mainima. Eks igaüks otsustagu ise, kas tahab vahetu teksti ja ilusa lause nimel ulme ja olme vahelisel piiril paar tundi kiikuda või mitte.
Mohsin Hamid "Lääne tee"
