Auto tagaistmelt kostis vaid vaikset toksimist, kui Nicholas oma telefonis sõnumeid kirjutas. Nüüdseks oli ta olukorraga leppinud, kuid ikka mitte rahul. Ja oma vanemate peale üsnagi vihane. Sõber trööstis teda. Ja tema lohutas ennast mõttega, et saab alati sõbrale kirjutada, kui soovib.

“... ja öeldakse, et seal metsades leiduvat haldjaid,” kostis ema hele hääl Nicki mõtetesse. Nick pööritas silmi. Haldjaid. Ema vist uskus tõsiselt, et nende sihtkoht on mingi muinasjutumaa. Tema kujutas endale asja ette hoopis teisiti. Külm tuba, sõnnikuhais igal pool ja kamp lolle külaeitesid emaga kohvitamas. Vot nii.

„Haldjad on nii mõnegi inimese kaasa viinud või hulluks ajanud,” rääkis ema edasi. „Ja nende auks peetakse pööripäeva pidustusi!” Ema elevus oleks olnud nakkav, kui Nick poleks teda peast väheke soojaks pidanud. Nädalaga sai tehtud otsus kolida elama maale, külla, mis on nii väike, et selles pole isegi poodi, ja millele lähim suurem asula asub kilomeetrite kaugusel ja ega seegi palju parem pole. Ühel päeval oli ema teatanud, et tema on linnaelust tüdinenud ja tahab minna maale: pidada kanu, ratsutada hobusega ja kasvatada endale ise köögivilja. Nick oli selle peale vaid silmi pööritanud. Emal käisid vahel sellised tujud peal, kuid kui ema suutis paari päevaga neile pärapõrgusse täiesti korraliku ja mõõdukas hinnaklassis maja leida, hakkas Nick kartma. Vanemad käisid maja vaatamas ja nädal aega peale ema ettepanekut oli maja nende. Nemad pakkigu aga kohvrid, jätku vana elu maha ja sõitku maale. Ja nagu sellest veel vähe oleks, hakkas ema blogi pidama. Ta tahtis kõike dokumenteerida ja, nagu ta ise ütles, „teistele eeskujuks olla”.

„Kallis, minu arusaamist mööda peavad nad pööripäeva pidustusi selleks, et haldjaid eemale ajada,” parandas isa, kuid ema ei kuulanud. Ta tegi juba aknast välja vaadates pilte. Ka Nick tõstis korraks pilgu telefonilt ja vaatas aknast välja. Maastik oli ilus. Aknast vuhisesid mööda rohelistes lehtedes puud, millel vahetevahel vilksatas ka säbruke kollast. Metsa all võis näha mustikaid ja pohli. Vähemalt oleks näinud, kui nad poleks nii kiiresti sõitnud. Ta jäi seda hetkeks imetledes vaatama, kuid otsustas siis, et asi pole seda väärt, ja pöördus taas telefoni vaatama.

Rogerilt oli kolm lugemata sõnumit. Ta luges need läbi ja hakkas juba vastama, kui nad lõpuks peateelt kõrvale pöörasid.

„Kas jõuame varsti kohale?” küsis Margareth, Nicki noorem õde. Väga tüütu noorem õde, kes oli temast täpselt üks päev vähem kui kaks aastat noorem ja kelle pärast vanemad alati nende sünnipäevi koos pidasid.

„Kohe-kohe,” lõõritas ema õnnelikult. Isa vaid nohises omaette.


Tegelikult läks kohalejõudmiseni veel pool tundi aega. Selleks ajaks, kui nad lõpuks välja, oma uue kodu hoovi astusid, olid Nicki jalad ja kael kanged. Ta eiras ebamugavustunnet, pani telefoni taskusse ja vaatas hoonet. Tegu oli suure puidust ja klaasist ehitisega. Üldse mitte sellisega, nagu ta oli arvanud. Maja esikülg oli peaaegu täielikult klaasist. Mõlemal pool oli natuke puitu ja vasakus servas asus uks. Katus oli terava harjaga ja kõrge ning ühelt poolt paistsid kätte rõdud. Järelikult olid ka katusekorrusel toad. Kolm korrust, mõtles Nick, mitte üldse paha. Ta sõitles end otsekohe selle mõtte eest ja otsustas mitte enne hinnangut anda, kui on sisse näinud. Ja nuusutanud, kas see lõhnab sõnniku järgi.

Esimene ruum sees oli suur lage esik, mille teisest otsast paistis samuti uks. Küljepealt viis uks elutuppa, keset mida laiutas hiiglaslik puidust trepp. Sõnnikuhaisu ei olnud.

„Võta tossud ära, Nicholas,” lausus isa. Isa kutsus teda alati nii. Iga muu koha pealt, kui välja arvata ema tujudele järele andmine, oli isa väga tore, aga kui palju Nick ka palunud oleks, kutsus isa teda ikka Nicholaseks, mitte Nickiks.

Nick ohkas ja vabastas ennast jalanõudest. Sama tegi ka Margareth, kes tema järel sisse tuli.

„Noh, kuidas meeldib, Nick?” küsis Marge.

„Esmamulje on…” Nick otsis õiget sõna. Midagi, mis ei reedaks, et koht talle isegi võrdlemisi sümpaatne tundub, aga samas ei solvaks ka ema ja isa. „... huvitav.” Käib kah.

„Nick! Marge! Tulge siia!” hüüdis ema, kes kuidagimoodi oli juba neist ette jõudnud ja ees oleva ukse avanud. Nick piilus sisse. Köök. Polnud ime, et ema pöördesse läks. „Siin on puupliit,” lausus ema. Nick pööritas silmi ja vaatas sisse kõrval olevast uksest. WC. Siis otsustas ta üles minna.

Seal ootasid teda ees kaks ust mõlemal poolel, ilmselt magamistoad, ja tema selja taga… Bingo! Trepp pööningule. Ta läks üles ja tegi otsuse: kui ta peab siia põrgulikku kohta elama jääma, saagu ta vähemalt parima toa. Pööning oli peaaegu täielikult üks tuba, kui välja jätta suur vannituba. Samal ajal, kui Nick ringi vaatas, olid ka teised üles jõudnud.

„Mina võtan selle toa,” lausus Nick.

„Minu poolest võta, kui see su tuju paremaks teeb,” ütles ema hoolitsevalt ja võttis Nickil ümbert kinni ja silitas poisi pead. Nick lubas tal seda hetke teha, kuid lükkas ema siis eemale. Ema paistis hetkeks haavunud, kuid tema näoilme mahenes taas ning Nick polnudki kindel, kas oli ema ilmet õigesti tõlgendanud.

„Kuid kui me külalisi kutsume, pead lubama Margarethil samuti siin magada,” sõnas isa. „Mida iganes,” kostis Marge vaikselt pominat, kuid Nick ei suutnud oma suud kinni hoida. Ta ütles veidike liiga valjusti: „Keda me siin urkas ikka külla kutsuda julgeme?”

Üle ema näo vilksatas taas haavunud ilme, kuid ta peitis selle uskumatuse ja pahameele alla. „Noormees, kontrolli oma suuvärki. Me kutsume ikka oma naabreid.”

„Ja linnast tulevaid vanu sõpru,” lisas isa.

Nüüd oli Nicki kord silmi pööritada ja öelda: „Mida iganes.“


Päeva jooksul tekkisid veel mõned lahkhelid. Ka kolimisauto nende asjadega jõudis kohale. Nick pani enda toa ukse kinni ja sulgus õhtusöögini internetimaailma. Õhtusöögiks olid praekartulid peekoniga, sest ema ei tundnud end veel puupliidi juures nii turvaliselt, et midagi riskantsemat ette võtta. Sest kes suudaks pekki keerata praekartulid ja peekoni? Meeleolu söögilauas oli närviline, kuid kõik sai söödud ilma ühegi plahvatuseta. Siis see tuligi …

„Me siin emaga mõtlesime,” alustas isa. Nutikas tegu, segada ka ema asjasse. Aga see ei võinud midagi head tähendada. „et selleks, et me maaellu rohkem sisse elaksime, võiksime me võõrutada end ka telefonidest ja internetist ja muust niisugusest.” Isa paistis kohmetu. Ilmselgelt oli see ema mõte. „Muidugi saaksite te need tagasi, kui kool algab. Nüüd peate te ju kaugel koolis käima. Kuid seniks jäävad need koos meie omadega kappi.”

Marge’il jäi suu lahti. Nick kergitas kulmu. „Tõsiselt räägite või? Kuidas me inimestega ühendust saame, kui vaja?”

„Meil on nüüd lauatelefon,” lausus ema, kes paistis oma idee üle äraütlemata uhke olevat.

Nick tõusis püsti nii suure hooga, et tool tema taga kukkus kastivirna otsa, kus olid lahtipakkimata nõud. Kostis klirinat.

„Vähe sellest, et te tõite mu siia pärapõrgusse, kavatsete te mult ära võtta ka ainsa asja, mis mind normaalse maailmaga ühendab!” karjus poiss.

„Rahune maha, Nick,” ütles Marge. „See ei saa ju nii hull ka olla, et asju loopida.” Pilge. Nick lõi talle laualt võetud taldrikuga vastu pead. Marge karjus. Ema karjus. Ja isa kaotas kannatuse.

„Nüüd aitab, Nicholas! Välja!” Ta näitas ukse poole. „Mine istu põllul kivi peal ja mõtle elu üle järele.”

„Kas pahasid lapsi ei peaks mitte nurka hernestele põlvitama panema?” küsis Nick sarkastiliselt.

„Tule tagasi siis, kui oskad natukenegi vanadele kommetele, oma esivanematele ja, mis kõige tähtsam, meile austust avaldada,” jätkas ta.

Nick keeras otsa ringi ja läks välja. Maja taga oligi põld ning selle ääres rändrahn, millele isa oli osutanud. Ta otsustas, et kuna tal niikuiniigi midagi paremat teha pole, võib ta samahästi kivi otsa ronida ja seal aega veeta. Ta võttis hoogu ja vinnas end kivi madalamalt küljelt selle otsa. Siis keeras ta ennast ümber ja vaatas maja. Õues oli hämar ja toas põlesid tuled. Ta nägi ema ja isa kätega vehkides vaidlemas. See ajas teda ainult vihasemaks. Ta ronis kivi kõrgemasse otsa ja jättis jalad peaaegu kaks meetrit allpool oleva maapinna poole kõlkuma. Nüüd vaatas ta üle põllu metsa poole. Nick sulges silmad ja mõtles.

Või siis ei mõelnud ka. Hetk peale silmade sulgemist kuulis ta häält. See oli nagu laul. Kõige ilusam laul, mis meelitas kuulajat selle allika poole. Metsa. Nick polnud kindel, kas laulul üldse olid sõnad, kuid kui olid, oli poiss lauljast liiga kaugel, et neid eristada. Kuid laulu olemasolus polnud kahtlustki.

Nick vaatas metsa. Ta ei näinud seal kedagi, kuid tahtis laulule järgneda. Ta libistas end kivilt alla ja seadis sammud puude poole.

Laul läks valjemaks, mida sügavamale metsa Nick läks, kuid laulu esitajat ei suutnud ta tuvastada. Võib-olla on see linnulaul, mõtles poiss. Mõne väga eripärase häälega linnu laul sellisel juhul. Ta läks edasi. Puud läksid tihedamaks ja nende oksad kriipisid poisi naha verele, kuid noormees ei hoolinud sellest. Tema mõtted oli vallutanud laul. Nicki jalg jäi puhmasse kinni ja ta kukkus. Ta ei jõudnud käsi piisavalt kiiresti ette panna ning lõi seetõttu nina pauguga vastu maapinda. See tõi ta hetkeks mõistusele. Mida ta ometi teeb? Järgneb mingile häälele tundmatusse metsa? Ilmselt nii need matkasellid kaduma läksidki. Ja sinna polnud segatud mingisuguseid haldjatest inimröövleid. Või oli?

Nick tundis oma näol midagi märga ja tõstis käe nina juurde. Valitsevas hämaruses nägi ta, et käsi oli koos mingisuguse tumeda vedelikuga. Arvatavasti jooksis ta nina verd. Poiss otsis taskurätikuid, kuid ei suutnud leida ühtegi. Siis tuli ta mõttele kasutada sammalt, kuid enne, kui ta sambla välja kiskumiseks käe välja sirutas, pani ta tähele, et on jõudnud väikese järve äärde. Ja järve teisel kaldal seisis keegi. Tulipunaste juuste ja pärlvalge nahaga rohelises kleidis tüdruk. Nick jõllitas teda. Kuni enam ei suutnud ja sulges silmad. Kui ta silmad taas avas, oli tüdruk läinud. Nagu unenägu. Ka laul oli katkenud.

Nick läks järve äärde ja pesi ära oma käed ja näo. Siis toppis ta nina sammalt täis. Palun, palun, palun, mõtles ta, tehke nii, et seal ei ole sees putukaid, usse ega sajajalgseid.

Nüüd oli poisil vaid üks mure. Kuidas leida tee tagasi koju? Temasse tulvas paanika. Kuidas ta nüüd koju saab? Ähmaselt meenus talle midagi, mida ema oli ikka metsa eksimise kohta rääkinud, kui nad veel kõik koos pikki matkasid ette võtsid. Ema käskis minna otse, ühes suunas, kuni jõuad metsasihini. Ja kui Nick nüüd asja üle ise järele mõtles, oli talle selge, et isegi sellises napakas kohas nagu see siin ei saa mets lõputult edasi kulgeda. Üks hetk see lõpeb ja Nick jõuab kas maanteeni või mõne taluni või kasvõi põlluni, kust näeb kaugele ära, mis kohaga tegu.

Ta hakkas kõndima. Tee metsast välja tundus palju pikem ja kriipivad oksad andsid ennast tunda. Ta komistas ühtelugu puhmastesse ja astus igasse teepeale jäävasse lompi, mis ilmselt eilsest vihmast jäänud olid. Lõpuks metsast välja jõudes olid ta põlved märjad ja käed küünarnukkideni räpased. Sammal oli ninast välja tulnud, kuid tundus, et nina enam verd ei jooksnud.

Noormees vaatas ringi. Kõik oli kottpime, kui välja arvata kuusirp, mis vähest valgust kiirgas. Kuid õnneks mitte nii pime nagu metsas. Eestpoolt paistis valgust. Seal oli kellegi talu ja inimesed paistsid veel üleval olevat. Nick otsustas uksele koputada ja teed küsida.

Ukse avas umbes emavanune porgandikarva juuste ja tedretähnilise näoga naine. Ta paistis hilise tülitamise pärast üllatunud olevat.

„Oi!” hüüatas ta. „Kuidas ma teid aidata saan?”

„Ma eksisin metsa ära ja ei suuda enam koduteed leida,” tunnistas Nick piinlikustundega. „Äkki saaksite mulle öelda, kus ma olen?”

Naine naeratas lahkelt. „On juba hilja,” sõnas ta. „Mu abikaasa võib Teid ära viia, kui kannatate veidike oodata.”

Nick kõhkles hetkeks, kas naist usaldada, kuid otsustas siis, et ega tal mingit paremat võimalust koju jõudmiseks pole. Naine kutsus ta sisse ja pakkus teed. Nick keeldus. Igaks juhuks.

„Oi, no vaata ennast!” ohkis naine, kui oli poisi valguse kätte toimetanud ja kõik tema vermed ja marrastused ning käsi ja jalgu kattev sopp nähtavale ilmusid. „Ega sa pahaks ei pane, kui teineteist sinatame?” päris naine kähku.

„Ei, ei pane,” ütles Nick. „Nii on lihtsam.” Naine noogutas.

„Ma vaatan, mis sinuga teha annab, ja sa tutvustad mulle nii kaua ennast. Sobib?” küsis naine. Nick noogutas. Marraskil kohad olid hakanud kipitama, kui teda ei vallanud enam ei hullus laulu esitajat leida ega ka paanika, et metsast kähku välja pääseda.

Naine läks kuhugi. Ilmselt esmaabikarpi tooma. Sel ajal sai Nick rahulikult ringi vaadata. Tuba oli lihtne, kuid hubane. Ainus huvitav asi olid seina ääres seisvad trummid. Vanaaegsed nagu mingid šamaanitrummid indiaanifilmist. Ta kavatses naiselt nende kohta hiljem küsida.

Punapea tuli tagasi. „Nii,” lausus ta. „Mina olen Iriin. Ma olen selle küla nõid, kui sind peaks huvitama. Ma tegelen kõigega, alates haldjate metsa ajamisest kuni armujookide valmistamiseni.” Ta tegi Nickile silma. Sellest siis trummid, sai Nick aru.

„Mina olen Nick. Nicholas,” parandas ta end kohe. Ennast tutvustades on ikkagi viisakas täisnimi öelda, mõtles poiss, kuid kuna Iriin polnud oma perekonnanime öelnud, ei kavatsenud ka Nick selle koha pealt suud paotada.

„Niisiis, Nick,” alustas ta. „Sa pole vist siitkandist?”

„Ei. Kuidas sa teadsid?”

„Enamik siinseid inimesi tunneb metsa nagu oma viit sõrme,” seletas naine. „Sina eksisid ära.”

Nick noogutas. „Kolisime perega siia alles täna.”

„Aa, Vanalaane uued elanikud,” sai naine aru.

„Vanalaane?” oli Nick segaduses.

„See on talukoha nimi, mis seal sajandeid seisis,” seletas Iriin. „Enne kui see maha põles.”

Nick noogutas mõtlikult. „Ja sina tulid siis kohe niimoodi metsa uitama?” päris naine. Nick karjatas. Iriin oli antiseptikuga puudutanud üht iseäranis vastikut marrastust ja see hakkas koledal kombel kipitama.

Hetkeks kavatses Nick valetada, kuid kui keegi üldse sellest laulust aru saada võib, on see nõid Iriin. „Ma kuulsin metsas laulu,” sõnas ta.

Nõid kortsutas kulmu. „Ja järgnesid sellele.” See ei olnud küsimus. „Haldjate laul on ohtlik ja sellest tuleb end heaga eemale hoida,” hoiatas Iriin. Jälle need haldjad. Kuid ennast nõiaks nimetava naise suust ei tundunudki see hoiatus nii imelik.

„Edaspidi hoiangi,” lausus poiss. „Ma arvan, et ma sain oma õppetunni kätte.”

Iriin oli vahepeal tema tohterdamise lõpetanud ja vaatas oma kätetöö üle. Nick pani tähele, et nende vestluse ajal oli tuppa tulnud keegi turske heledapäine mees. Ilmselt Iriini abikaasa.

„Tere,” ütles noormees. Mees noogutas tervituseks.

See on minu abikaasa Gregor,” tutvustas Iriin. „Meil on tegelikult ka tütar Rosalind, aga teda pole praegu kodus. Ja see on Nicholas,” osutas ta Nicki peale, „Vanalaane uuest perest.”

Gregor kergitas kulmu. „Tere tulemast Kilakülla,” tervitas ta Nicki tema uude kodukülla elama asumise puhul.

Nick tänas nõida ja jättis temaga hüvasti. Gregor viis ta väikese hobuvankriga kodu juurde. Hobuvankriga! Kujutad sa ette. Need inimesed siin olid ikka täielikult ajast maha jäänud.

Tuli välja, et sõit polnudki eriti pikk. Nad sõitsid mööda vaid ühest talust ja olidki varsti Vanalaane juures. Nick tänas ka Gregorit ja läks tuppa peapesu kätte saama.


Ema oli mures, aga ennekõike vihane. Oma rumaluse pärast sai Nick nädalase koduaresti. Teoorias. Praktikas lubas ema tal juba järgmisel päeval nendega koos õues olla, kuid kumbki vanematest ei lasknud teda kordagi silmist. Laul aga piinas teda. Tal oli kogu aeg tunne, et kuuleb seda taas, kuid kui ta keskenduma hakkas, kadus see ära. Tema olek oli selle tõttu hajevil.

Kuigi ta oli koduarestis ja kuigi ta oli nõiale lubanud, et ei tõsta enam jalga metsa, eriti mingile laulule järgnedes, ei suutnud ta mõne päeva pärast end enam laanest eemale hoida.

Ta teeskles väsimust ja läks oma pööningukambrisse ning keeras ukse lukku. Siis avas ta akna ja vaatas alla. Liiga kõrge, et hüpata, ja tõenäoliselt üsna ohtlik kukkumine. Ta oli juba oma plaani maha matmas, kui kuulis taas laulu. See oli ilusam, kui ta mäletas. Juba oligi ta end aknast välja vinnanud ja seisis majaseinast välja ulatuval palgil. Kuhu edasi, mõtles ta. Siis tulid talle meelde teisel pool maja asuvad rõdud ja veranda. Sealt oleks kerge alla ronida. Ja samas ka kerge vahele jääda. Sinnapoole vaatasid elutoa aknad.

Siis nägi ta enda asukohast veidi vasakule jäävat puud. See oli piisavalt kõrge, et tema kõrgusele jäävad oksad oleksid piisavalt tugevad, et tema raskust kanda. Nick kõhkles vaid hetke. Siis lasi ta aknalauast lahti, kõndis tasakaalu hoides paar sammu vasakule ja hüppas. Ta sai oksast kinni, kuid tegi nii suurt lärmi, et tema arvates pidid vanemad küll kohe kohale jooksma. Kuid kedagi ei tulnud ja Nick hakkas vaikselt alla ronima. Viimased oksad olid nii kõrged, et ta jalad ei ulatunud nende küljes rippudes maha. Üles siit järelikult hästi ei saa, mõtles poiss, kuid lasi siiski oksast lahti.

Metsas oli pimedam kui eelmine kord, sest kellaaeg oli hilisem ja suvi hakkas juba lõpule jõudma. Aga laulu oli kuulda paremini. Kas siis selle pärast, et pimedas oli nägemine halvem ja see teravdas teisi meeli, või siis lihtsalt sellepärast, et laul oli valjem ja sellele oli täna lisandunud ka trumm.

Nick järgnes häälele, mis tema arust juhatas teda taas järve juurde. Seekord jättis poiss siiski teekonna meelde, et ei peaks jälle piinlikkust tundma, et keegi teda koju vedama peab.

Järve ääres nägi ta taas sama tüdrukut. Tüdruk oli ilus, mõtles Nick. Tema juuksed paistsid kuuvalguses leegina ja valge nahk oleks justkui helendanud. Tüdruk lõi oma laulule takti samasuguse iidse trummiga, nagu nõid Iriinil kodus olid. Nickil tuli tahtmine tüdruku juurde minna, kui ta aga sammud teise kalda poole seadis, kadus tüdruk metsa ja tema laul vaikis. Nicki täitis sõnulseletamatu kurbus. Ta veetis veel mõne hetke järve ääres ja hakkas siis koju lonkima. Poiss leidis küll õige tee, kuid minek võttis aega poole kauem.

Maja juurde jõudes leidis ta kuurist vana redeli, millel mõned pulgad puudu olid. Ta polnud päris kindel, kas need ülejäänudki teda kannavad, kuid tasus proovida. Ta toetas redeli vastu puud ja hakkas ronima. Ükski pulk õnneks ei murdunud ja Nick jõudis õnnelikult puu otsa. Sealt edasi sai ta üsna lihtsalt oma aknani ja taas tuppa.

Nick läks otse voodisse, kuid und tal ei tulnud. Ta rähkles voodis poole ööni, kõrvus kajamas tüdruku laul ja silme ees tema kujutis.


Nüüdsest peale käis Nick peaaegu iga päev metsas. Vahetevahel nägi ta tüdrukut enda kõrval jooksmas. Vahetevahel ees. Enamasti jäi tüdruk vähemalt viie meetri kaugusele, kuid vahel märkas Nick teda lausa enda külje all. Järve ääres ei lubanud tüdruk endale ikka lähedusse tulla, kuid Nick ei hoolinud sellest. Ta kuulas neiu laulu ja jälgis teda järve vastaskaldalt.

Tavaliselt oli asi nii, kuid ühel täiskuuööl juhtus midagi teisiti. Juhtunu kinnitas paljude arvamust, et täiskuu ajab inimesed veidraid asju tegema. Tüdruk jäi järve äärde jõudes vait. Poiss mõtles, milles asi, kui neiu järsku oma kleiti kinni hoidvat kuldset vööd lahti hakkas sõlmima. Sellele järgnes kleit ja tüdruk paljastas oma pärlvalge rinna. Nick vaatas tardunult. See oli vaatepilt, mida ta ilmselt vaadata poleks tohtinud. Tüdruku kleidile järgnesid ka püksid ja ta sukeldus järve. Nick vahtis tardunult kohta, kus neiu oli vee alla sukeldunud. Tüdruk ei tulnud rohkem pinnale ja kui Nick oli mõnda aega järve kaldal seisnud, otsustas ta taas sammud kodu poole seada.

See tüdruk ei ole inimene, mõtles ta veendunult. Ükski inimene ei suuda nii kaua hinge kinni hoida. Ja ühelgi inimtüdrukul pole nii palju julgust ja isepäisust, et ennast võõra poisi ees lahti riietada.


Esimesel septembril algas kool. See oli kaugel. Enamasti viisid vanemad neid autoga ära, kuid vahel tuli neil ka jalgrattaga kohale sõita. Kool ise oli väike. Seal käis täpselt 132 õpilast ja 17 õpetajat, kellest üks oli ühtlasi ka direktor.

Nick sai juba esimesel päeval oma kümne klassikaaslasega tuttavaks. Neist eriliseks sõbraks kujunes Thomase nimeline poiss, kes tegi alati sarkastilisi ja kahemõttelisi märkusi ja keda ei paistnud üldse huvitavat, kes neid kuuleb ja mida neist arvab.

Ka kodus Vanalaane talukohas paistis elu rahulikult edasi minevat. Naabrid olid käinud soolaleival ja ema võttis osa „toidu- ja kodutarvete vahetusprogrammist”, nagu Nick seda kutsuma hakkas. See tähendas seda, et kuna poodi polnud läheduses, laenasid naabrid üksteiselt kõike mõeldavat ja andsid ära toitu, mida neil rohkem oli, ja said vastu seda, mida polnud.

Ka nõid Iriin käis koos oma abikaasaga kohal ja tõi neile kingituseks talismani, mis pidada haldjaid eemale hoidma. Ema oli alguses vastu, kuna tahtis üle kõige haldjaid näha, kuid kui Iriin selgitas, et haldjatele meeldib noorukeid metsa meelitada ja neid siis enda lemmikutena pidada, oli ka ema nõus talismani maja uksele üles riputama.

Naaber Laanetaguse talust andis neile soovitusi, kuidas kanu pidada, kui ema oli avaldanud enda ammuse unistuse omada kanakarja. Too naaber tõi neile viis tibu, kelle eest ema kohe suure hoolega hoolitsema hakkas. Ja ilmselt ka kohutavalt ära hellitas.

Teisipäeval tuli kutse nädala pärast toimuvale pööripäevapeole. Tegelikult polnudki see niivõrd kutse, kui lihtsalt teadaanne. See polnud otseselt kellegi pidu. Lihtsalt lõbus koosviibimine, kuhu igaüks pidi midagi kaasa võtma. Ema küpsetas kooki. Nick ja Marge olid isaga koos metsas marjul käinud ja tegid nüüd moosi. Ega poisil enam eriti midagi metsa minemise vastu polnud, kuid ta pidi siiski mossis näoga oma seisukoha selgeks tegema. Tegelikult kartis ta tüdrukut näha. Neiut ta siiski ei näinud, kuid metsas tuli talle punapea kohta üks uitmõte. Mis siis, kui…? Ta kavatses selle igatahes välja uurida.


Lõpuks oli käes pööripäeva päev. Nick oli mõõdukalt elevil. Rohkem küll oma mõtte kui peo pärast, kuid ka peol tundus oma võlu olevat. Nad sättisid end minekule.

Pööripäevapidu osutus üllatavalt põnevaks. Mängis rütmikas nõiduslik muusika, mängiti erinevaid seltskonnamänge ja söödi head-paremat. Laual olid isegi mõned alkohoolsed joogid, mida kellelgi ei tulnud pähe valvata. Nick lõbutses koos sõpradega, keda ta külast leidnud oli, ning ka Tom oli seal. Nad oli just mõnusalt puu kõrvale maha istunud, mõnedel taldrikud kolmanda koogitükiga käes, mõnedel klaasid, kui Nick nägi neile lähenemas nõid Iriini. Naine paistis murelik.

„Ega sa Rosalindi näinud ole?” päris too.

„Täna või üldse?” küsis Nick vastu.

Naine kortsutas kulmu. Nick raputas pead. „Ma pole teda kunagi näinud,” lausus ta ja pomises endale nina alla: „Vähemalt mitte et ta ennast kunagi tutvustanud oleks.”

„Imelik,” mõtiskles naine edasi. „Ma nägin teda alles hetk tagasi.”

Nick kergitas kulmu. „Millal täpselt?”

„Peale loitsimist,” selgitas Iriin. See oli umbes kaks minutit tagasi.

„Ma ei tea, kus ta olla võiks,” sõnas Nick.

„No olgu peale, ma jätan su siis koogiga siia ja otsin teda edasi,” ütles nõid ja heitis poisi koogi poole veel viimase näljase pilgu enne, kui lahkus.

Nick oli peaaegu koogiga lõpetanud, kui silmas põõsaste vahel haldjatüdrukut. Vähemalt oli poiss teda niimoodi kutsuma hakanud. Neiu viipas kutsuvalt ja üks tema suunurk kerkis kavalalt üles. Nick pani viimase koogiampsu suhu, vabandas sõprade ees ja hiilis peolt minema.

Täna tüdruk kõndis. Ja mitte eriti kaugel, vaid kaks sammu eespool. Nick ei üritanudki talle enne järve järele jõuda. Neiu paistis täna kuidagi teistsugune. Maisem? Mitte nii muinasjututegelase moodi, vaid nagu päris tüdruk. Võib-olla oli asi selles, et Nick oli end terve peo jooksul ka ise nagu muinasjutus tundnud ja nüüd see tunne aina süvenes. Aga võib-olla oli asi pähe hakkavas alkoholis, kuigi ta polnud just teab mis palju joonud.

Nad jäid järve ääres seisma ja tüdruk tegi esimest korda suu lahti.

„Tule kaasa,” kutsus ta häälel, mis kõlas nagu kellukeste helin. „Ma näitan sulle midagi.”

Seda polnuks Nicki arvates vaja öelda, kuid talle meeldis tüdruku hääl ja ta oleks olnud valmis talle kasvõi maailma lõppu järgnema. Selle asemel, et kusagile edasi kõndida, libistas tüdruk kingad jalast ja astus vette. Nick sai aru, et ilmselt on see midagi kusagil järves. Ta kõhkles hetkeks, kuid võttis siis ka endal tossud jalast ja särgi seljast.

Seekord jättis neiu endale kleidi selga ja sukeldus. Nick katsus varbaga vett. Aastaaja kohta hämmastavalt soe, tõdes ta ja kukutas ka ennast üleni vette. Külmavärinad jooksid hetkega üle kere, kuid ta otsustas neid ignoreerida ja ujus neiule järele. Kes oleks arvanud, et maale elama kolimine võtab sellise pöörde?

Tüdruk ujus kalda ääres. Varsti ta sukeldus. Nick läks talle järele. Õnneks oli ta õppinud silmad lahti ujuma ja nägi tüdrukut kalda all olevasse saarmapesa moodi avausse kadumas. Vaid hetkelise kõhkluse järel läks poiss talle järele.

Nad tulid välja väikeses koopas. Mõlemad tilkusid. Tüdruku tulipunased juuksed olid sorgus ja kleit liibus vastu keha, pakkudes just mitte eriti palju varju. Nick vaatas teda. Kaunis, mõtles ta.

Tüdruk vaatas teda imeliku pilguga ja Nick sai aru, et oli oma mõtte kõvasti välja öelnud. Ega mul midagi kaotada ju ei ole, mõtles poiss edasi ja ütles: „Sa oled kaunis, Rosalind.”

Tüdruk ahhetas. Hetkeks mõtles Nick, et oli oma oletusega puuse pannud, kuid siis küsis tüdruk oma heliseval häälel: „Kuidas sa teadsid?”

„Noh, paljude asjade pärast,” alustas Nick. „Kui ma esimest korda sinu pool käisin, ütles su ema, et sind pole veel kodus ja mina olin sind ju alles metsas näinud. Küllap jälgisid, et ma ikka õnnelikult metsast välja jõuaksin.”

„Ja tegid seda päris nutikalt,” lausus Rosalind. Ta üks suunurk kiskus ülespoole ja Nick muheles.

„Siis mängisid sa samasugust iidset trummi nagu su emal kodus on ja lisaks polnud mina sind kunagi väljaspool metsa näinud, mis tundus mulle veidike imelik. Lisaks kõigele ei suutnud su ema sind kusagilt leida, kuigi oli sind kõigest kaks minutit tagasi näinud.”

„Mis sa siis oleksid teinud, kui see poleks mina olnud?” küsis Rosalind uudishimulikult.

„Aga olid ju,” sõnas Nick. Rosalindi kulmukortsutuse peale ütles ta: „Kes see siis veel oleks olla saanud? Kui just mitte päris haldjas?”

„Kas mina pole siis piisavalt päris haldjas?” küsis Rosalind, suu võluvalt mossis.

Nick tegi, nagu mõtleks. „Ma pean selle järele proovima,” paistis ta lõpuks järeldusele jõudvat. Rosalind avas küsimuseks suu, kuid ei saanud seda kuuldavale tuua, sest Nick suudles teda. Tüdruk ei puigelnud vastu. See oli imeline. Imeline tunne, mis teda valdas. Tunne, nagu teeks ta ühtaegu mitut asja: upuks, põleks, lendaks ja mis veel kõige tähtsam, tal oli tunne, nagu oleks ta jõudnud koju. Oleks ta sellel ajal millelegi mõelnud, oleks ta võib-olla mõelnud, milliseks oleks see hetk kujunenud siis, kui ta poleks kolinud maale, kui ta poleks hoiatuste tõttu rohkem metsa läinud või kasvõi, kui ta poleks praegu Rosalindile järgnenud. Kuid ta ei mõelnud selle peale.

Kui nad mõne aja pärast üksteisest eemale tõmbusid, küsis neiu: „Mis sa siis arvad?”

„Millest?” oli Nick segaduses, sest ei suutnud enam meenutada, millest nad enne rääkinud olid.

„Kas ma olen siis päris haldjas?” selgitas tüdruk.

„Täiesti surmkindlalt,” lausus Nick ja surus oma huuled taas Rosalindi omadele. Nad suudlesid, kuni Rosalind järsku kiljatas. Nick ehmus.

„Mis juhtus?” päris ta murelikult.

„Sein on jääkülm,” lausus tüdruk. Nick vaatas talle hetkeks mõistmatult otsa, kuid sai siis aru, et oli tüdrukuga endalegi märkamatult seina äärde jõudnud ja Rosalind oli seljaga vastu seina puutunud. Märjad riided ei teinud ka just olukorda paremaks. Nüüd, tagasi pärismaailma tõugatuna, pani ta tähele, et nad mõlemad värisesid külmast.

„Mis sa arvad, kas me peaks tagasi minema?” päris neiu.

„Tagasi peole?” küsis Nick juhmilt.

„Ei, totu, koju, et vanemad ennast haigeks ei muretseks,” seletas tüdruk.

Nick punastas. Ta polnud täna tõesti end just kõige teravama pliiatsina näidanud. Kuid see oli täielikult haldjatüdruku süü. „Ma arvan, et see on hea mõte,” lausus ta.

Nick tahtis juba taas vette astuda, kui Rosalind hõikas: „Tahad sa tõesti veel ühe külma supluse teha?”

Poiss vaatas teda küsivalt ja tüdruk osutas kitsale kaljupraole koopa tagaseinas.

„Mispärast me siis alguses ujuma pidime?” halas Nick.

„Ma tahtsin sind ilma särgita näha,” vastas Rosalind lõbusalt ja puges praost läbi. Nick järgnes talle.

„Muuseas, sa võid mind Rosaks kutsuda,” lausus tüdruk, kui nad hüvasti jätsid. Nick naeratas ja Rosa naeratas vastu.


Järgnevate nädalate jooksul kohtusid nad Rosaga igal ööl. Lisaks muule õppisid nad üksteist üha paremini tundma. Nick sai teada, et Rosa armastab šokolaadi ja metsades uitamist. Nick rääkis talle, et kardab üle kõige lukustatud uksi. Poisil oli tunne, et maapealne põrgu, milleks ta maale, tsivilisatsioonist eemal asuvasse külla elama kolimist algul pidas, on muutunud päris paradiisiks.

Nad ei varjanud oma suhet, kuid ei teinud sellest ka eriti suurt numbrit. Põhiliselt nad isegi ei kohtunud mujal kui metsas ja kui kohtusid, jäi kõik sündsuse piiridesse. Koolis ei puutunud nad Rosaga samuti eriti palju kokku, kuna Rosa, olles temast peaaegu aasta noorem, käis kümnendas klassis. Tom sai asjale aga varsti pihta.

„Sul on tüdruk,” väitis ta ühel päeval veendunult.

„Miks sa seda arvad?” päris Nick.

„Sest kutid, kellel on tüdruk, käituvad vahel lollakalt,” vastas ta.

„Ja ma käitun lollakalt?” küsis Nick ja lõi sõbrale vastu õlga.

„Jah,” vastas Tom rõõmsalt noogutades ja lööki tähelepanuta jättes. „Sa…”

Nick ei lasknud tal lõpetada, vaid ütles: „Ja mis siis, kui ongi?”

„Nii kiiresti annadki alla või?” oli Tom pettunud. „Ma lootsin mõnede põnevate lugudega lagedale tulla.”

„Pead sellisel juhul oma pettumusega toime tulema.”

„Kes ta on? On ta ka kuum?” päris sõber edasi.

Sellel hetkel astus Rosa maja nurga tagant välja ja Nicki pilk kinnitus talle. Ilmselt oli tal ees armunud mehe totakas naeratus, sest Tom puhkes naerma.

„Ongi nii või?” küsis ta, kuid siis märkas ta, kes tulija on. „Tema või?” paistis ta veidi pettunud, kuid samas oli ta hääletoonist kosta ka teatavat põnevust. Rosa jõudis nende juurde ja heitis oma peenikese käe ümber Nicki. Rahva hulgas midagi uut, kuid poisil polnud selle vastu midagi.

Tom naeris. „Miks sa temaga käid?” Ta pöördus hetkeks Rosa poole. „Ära pahaks pane,” lausus ta, „kuid minu meelest on ta peast soe. Käib lauldes mööda metsa ringi ja peab ennast haldjaks.”

Nick vaatas teda kulmu kortsutades.

„Ja ega ta ainus ole, kellel siin kruvid logisevad,” jätkas Tom. „Härra Ilus seal aia ääres näiteks vihkab metsa. Ta pole nõus sinna jalgagi tõstma.”

Nende ajalooõpetaja, kellele Tom oli viidanud kui „Härra Ilusale” tema noorusliku välimuse tõttu, keeras end ümber ja astus neile lähemale, näol tavalisest veelgi tõsisem ilme.

„Ma ei vihka metsa,” lausus ta. „Ma kardan seda.”

Kõik kolm vaatasid teda segadusse sattunult. „Ja haldjad pole naljateema,” jätkas mees. „Nad on ohtlikud ja võivad kätte maksta iga neile tehtud pahateo ja solvangu eest. Seetõttu ma hoiangi metsast heaga eemale.” Ta lonkis taas nende juurest minema.

Tom vaatas teda suurte silmadega. „Härra Pahural on täna eriti pahur tuju,” lausus ta, viidates samale õpetajale tema teise hüüdnimega.

„Vihkamise ja kartmise piir on õhuke,” sõnas Nick vaid, sest talle tundus õpetaja sõnavõtt samavõrra ründav kui kartlik.

„Niisamuti ka armastuse ja vihkamise oma,” sosistas Rosa. Nick polnud kindel, kas lause oli mõeldud temale, kuid lausus: „Siis lootkem, et meie armastus ei muutu kunagi vihkamiseks.”

Rosa suudles teda selle peale ja Tom tegi kõrval öökimishäälitsusi. Nick naeratas.


Talv oli lõpuks kätte jõudnud. Niisamuti ka jõulud. Jõuluõhtuks olid perekonnal suured plaanid. Külla olid kutsutud nii vanad kui ka uued sõbrad-sugulased. Olid kutsutud nii vanavanemad kui ka Laanetaguse kanatädi. Ka Iriin ja Gregor olid kutsutud, niisamuti ka Rosa. Ning Nicki sõbrad Roger ja Tom olid mõlemad lubanud tulla. Sellest ei tõotanudki tulla maailma kõige mõttetum jõuluõhtu.

Tom oli saabujatest esimene. Tema järel jõudis kohe ka nõid Iriin oma perega. Tom saatis Rosa poole kahemõttelise irve, kuid paistis, et ta on oma algsetest kahtlustest tüdruku mõistuse osas lahti saanud.

Ka Roger oma perega jõudis varsti. Nickil oli tunne, et ta pole vana sõpra juba terve igaviku näinud. Nad patsutasid üksteist tervituseks seljale ja otsustasid neljakesi üles pööningule minna. Nad rääkisid maast ja ilmast ning möödunud aegadest, kui asja poeetiliselt väljendada. Roger oma terava mõistusega tabas juba esimese kümne minutiga ära, mis Nicki ja Rosa vahel toimub.

„Sinul on tüdruk?” oli ta siiski siiralt üllatunud ja hakkas siis naerma.

„Mis sulle nalja teeb?” tahtis Nick teada.

„Tundub, et Marge võitis kihlveo,” selgitas too.

Esmapilgul, ei saanud keegi midagi aru, kuid siis Nick taipas. „Aaa…” Ta hakkas samuti naerma. Kunagi ammu, kui Marge’il veel temasse usku oli, olid Roger ja Marge vedanud kihla, kas Nick lõpetab enne kooli, kui endale tüdruksõbra leiab. Roger oli veendunud, et seda ei juhtu. Marge ei paistnud samuti kuigi veendunud olevat, kuid pani oma viis eurot siiski Nicki poolt olles mängu. Nüüd oli kihlvedu lõpuks lahenduse leidnud.

„Kas maksad talle ära?” küsis Nick.

Roger tagi solvunud nägu. „Ma olen sõnapidaja mees.”

„Tõenäoliselt ei mäleta ta seda niikuiniigi,” arvas Nick.

Roger kehitas õlgu. “Siis libistan talle lihtsalt söögi ajal raha pihku,” otsustas ta.

Tom ja Rosa vaatasid neid ikka veel arusaamatul pilgul. Lõpuks Nick halastas neile ja rääkis kogu loo ära. Nad said kõva kõhutäie naerda, kuni neid lõpuks sööma kutsuti.

Roger tegi oma lubaduse teoks ja üllataval kombel Marge isegi mäletas kihlvedu. Hiljem võeti ka õde kampa, kuna tema ettekääne, et ei tea, mis vanu kihlvedusid veel sellises seltskonnas välja võib tulla, tundus neile kõigile liiga hale, et tüdrukut eemale tõrjuda.

Marge oli ka see, kellele tuli pähe esialgu hiilgavalt kõlanud plaan minna metsa uitama. Nii tehtigi.

„Mis te arvate, kas me näeme seal loomi ka?” küsis linnapoiss Roger.

„Kindlasti,” vastas Rosa. „Juhul kui me neid enne ära ei hirmuta nii suure seltskonnaga.”

Roger paistis vastusega rahul olevat. Nick ei teadnud, kas võimaluse üle ikkagi loomi näha või pigem kergendusest, et see võimalus polnud kuigi suur.

Mets oli tegelikult ilus. Täpselt sama ilus, kui igal teiselgi ööl. Puude lehed olid küll maha kukkunud, kuid mets oli siiski võrdlemisi roheline, kuna enamiku puudest moodustasid igihaljad taimed: kuused ja männid. Metsaalune oli kaetud kena sädeleva härmatisega. Nick ei teadnud täpselt, kuhu nad läksid. Rosa juhatas teed, kuid see ei olnud kindlasti tee järve äärde. Nick oli selle üle salamisi õnnelik. See pidi jääma igavesest ajast igaveseks nende kohaks.

„Vaata,” hüüatas Rosa varsti. Ja osutas taevasse. Esmapilgul ei saanud Nick aru, millega tegu, kuid siis… Lumi! Ta ahhetas.

„Päris valgeid jõule küll see aasta ei tule,” alustas Tom, „kuid…” Oli näha, et ta üritas mõnda nalja välja mõelda, kuid ei tulnud millegagi lagedale. „Esimene lumi on lihtsalt liiga ilus, et selle kohta nalja teha,” päästis ta ennast.

Rosa püüdis keelega ühe lumehelbe. Ka Marge tegi seda ja varsti pidasid nad juba lumehelveste püüdmise võistlust, kui nende rõõmsa tegevuse katkestas verd tarretav ulg. Sõbrad vaatasid segadusse sattunult ringi, kuid ei leidnud hääle tekitajat. Ulgumine kostis uuesti ja nüüd kuulsid nad ka muid hääli: karjumist, hõikeid, samme, kabjaplaginat, koerte haukumist… Midagi paistis väga valesti olevat.

Viisik vaatas enda ümber ringi ega suutnud otsustada, kas leida üles häälte allikas, kõndida lihtsalt edasi või kõige mõistlikuma variandina kõlav: keerata ots ümber.

„Vaata!” hüüatas Tom järsku ja näitas kaugusesse. Ka Nick oli seal näinud mingisugust vilksatust. Tal jooksid judinad üle selja. Tavaliselt ta metsa ei kartnud, kuid täna ei paistnud sealne meeleolu just sõbralike killast olevat.

Läheduses võis näha veel mõnda samasugust vilksatust. Need paistsid olevat mingisugused varjuolendid. Loomad, koletised, vahel ka inimkujulised ratsanikud hobuste seljas. Põhiline tegevus paistis toimuvat nende ees asuval lagedal maa-alal. Nad hakkasid justkui üks mees, selg ees, taganema. Kõik paistis minevat hästi, kuni üks ratsanikest neid märkas. Ta tõi kuuldavale kilehäälse võõras keeles käskluse ja osutas oma pika luidra sõrmega seltsiliste peale. See paistis olevat justkui käsuks jooksma hakata ja varsti liduski Nick oma sõprade kõrval elu eest. Vähemalt nii ta arvas, sest mida need jubedad varjuolendid veel tahta võisid?

„Me peaksime hargnema,” hingeldas Rosa tema kõrval.

Kellelgi polnud jaksu ei temaga nõustuda ega mõtet maha laita, niisiis pöörasid Nick ja Rosa järsku vasakule. Ratsanik järgnes neile. Poiss ei pannud tähele, kas ka teistele mõni järgnes, kuid ennist neile osutanud ratsanik oli nende kannul. Ta jõudis aina lähemale ja lähemale, kuni Nick tundis oma seljal hobuse kuuma hingeõhku. Siit me ei pääse, mõtles ta. Ta oli juba valmis ütlema Rosale, et armastab teda, kui abi tuli järsku ja kõige ootamatumast kohast. Õigemini kõige ootamatumalt inimeselt.

Nende ja ratsaniku vahele astus järsku keegi blond mees. Hetkeks arvas Nick, et see on Rosa isa Gregor, kuid mees oli selleks ilmselgelt liiga kõhn. Nende päästja osutus hoopis nende Härra Ilusa nime kandvaks ajalooõpetajaks. Õpetajal oli käes sillerdav, justkui jääst tehtud klaasjas mõõk. Ta hoidis seda mõlema käega enda ees välja sirutatult. Tal ei olnud üldse selline hoiak, nagu ootaks ühelt õpetajalt, kes mõõga kätte on saanud, isegi kui tegu on ajalooõpetajaga. Mehe poos oli hoopis tõsiselt ähvardav. Ta ütles ratsanikule pooleldi urisedes paar sõna, millest Nick aru ei saanud, ja ratsanik pööras selle peale otsa ümber ja hajus mustaks uduks.

Nickil jäi kogu sellest etendusest suu ammuli.

„Pane suu kinni, süda jahtub ära,” lausus Härra Ilus kuivalt. Nick klõpsas suu kinni ja märkas, et õpetaja mõõgast polnud enam jälgegi alles. Ta tahtis selle kohta küsida, kuid unustas mõõga, kui mees andis talle sõnagi lausumata raamatu. Raamat oli suhteliselt õhuke, kollakate lehtedega ja köidetud pruunidesse nahkkaantesse. See oli kulunud, kuid mitte kapsaks loetud. Järelikult hästi hoitud.

„Jõulukingitus?” küsis Nick juhmilt.

„Võta seda kui hoiatust,” lausus mees silmanurgast Rosa poole kiigates. „Haldjatega lävimisest ei tule kunagi midagi head. Nad tahavad alati kaotatud kraami tagasi.” Seejärel ta lahkus.

Nick ja Rosa seisid veel hetke koha peal, värisedes ehmatusest ja külmast, mis nüüd, kui nad jooksmise lõpetanud olid, neile kontidesse hakkas pugema. Siis läksid ka nemad taas Nicki poole.

Tom, Roger ja Marge olid juba kohale jõudnud. Nad istusid pööningul ja arutasid asja. Kõik kolm tormasid neid kallistama nagu ammukadunud sugulasi, kui nad uksest sisse astusid ja hakkasid kõik läbisegi rääkima.

„Mis see nüüd siis oli?” kostis ühelt.

„Kuidas te tulema saite?” kostis teisalt.

„Me nägime, et ta pööras teie järgi,” ütles keegi kolmas.

„Oot, oot!” hüüatas Nick ja seletas neile kogu loo. Ka teised olid Härra Ilusa käitumise pärast segaduses ja ei osanud sellele ühtegi mõistlikku põhjendust leida. Pealegi ei pidanud mees ju üldsegi metsas käima.

„Näita seda raamatut,” lausus Rosa äkki.

Tuli välja, et tegu oli muinasjuturaamatuga, mis ei sisaldanud küll klassikalisi muinasjutte nagu „Okasroosike“, „Tuhkatriinu“ ja muu selline, kuid mis paistis siiski lastelugusid täis olevat. Nad ei jõudnud asja uurimisega eriti kaugele, sest lõpuks saabus äraminekuaeg. Jäeti sõbralikult hüvasti ja tänati ilusa peo eest. Seltsilised vahetasid veel viimase vandeseltslasliku pilgu.


Nick luges raamatu mitu korda kaanest kaaneni läbi, kuid ei leidnud midagi, mis oleks viidanud kuidagi metsas nähtule. Umbes raamatu keskelt olid siiski lehed välja rebitud, nii et seal oleks võinud midagi olla, kuid mida polnud, seda polnud. Ainult üks lugudest tundus talle miskipärast tuttavlik ja ta ei saanud aru, miks. See rääkis puuraidurist ja tema naisest, kes tahtsid meeleheitlikult endale last saada nagu muinasjuttudes ikka. Nad tegid haldjatega kokkuleppe ja nood tõid ühe endi vastsündinutest puuraidurile. Tegu oli tulipunaste juustega tüdrukuga. Too oli energiline ja rõõmsameelne ja sai pidevalt mõne pahandusega hakkama, kuid miski kiskus teda muudkui metsa poole ja lõpuks oligi tüdruk läinud. Tagasi haldjate kuningriigis ja puuraidur ja tema naine pidid ikkagi haldjatele eluaegset võlga maksma.

Ka Rosa katsus oma õnne raamatuga, kuid isegi tema ei leidnud sealt midagi kasulikku, peale selle sama loo, mis tedagi paelus. Miskipärast tegi jutustus Rosat kurvaks. Kui Nick küsis, mis lahti, puikles Rosa osavalt vastusest kõrvale.

Nad polnud metsas rohkem varjukujusid näinud, kuid julgesid nüüd ainult päevavalges metsa minna. Tegelikult mitte päris nii, kuid enamasti olid nad õhtu saabudes metsast läinud. Ühel päeval märtsikuu alguses lebasid Nick ja Rosa kõrvuti sulaval lumel ja rääkisid.

„Tead," alustas ta. „Mu vanaema rääkis mulle kunagi ühe loo…"

„Kas haldjatest?" küsis Nick.

Rosa noogutas. „Sellistest nagu sina?" päris poiss edasi.

Tüdruk naeris. „Päris haldjatest," selgitas ta.

„Minu jaoks oledki sa päris haldjas," sõnas Nick ja suudles teda.

Hetke pärast tõmbus Rosa eemale. „Kas lased mul nüüd lugu rääkida?" küsis ta. Nick noogutas.

„Kord olla olnud üks noor nägus kütt ja laanes ringi uidanud. Ta kohanud seal haldjat, kellesse ta kohe ära armunud. Ta avaldas oma tunded neiule, kuid too ei tahtnud temast kuuldagi. Haldjanäitsik ütles siis, et annab kütile seitse suudlust, kui too täidab kolm võimatut ülesannet."

„Las ma arvan," segas Nick vahele. „Ta sai sellega hakkama ja võitis ka neiu südame, kes sai pool haldjakuningriiki kaasavaraks."

„Mitte päris," lausus Rosa, üks suunurk tõstetult. „Neiu käskis kütil kõndida üle vee, läbida tuli ning lennata nagu lind. Noormees oli aga õnneks kaval. Ta ootas, kuni vesi jäätus ja kõndis siis järve teisele kaldale. Tulega… ma pole päris kindel, kuidas see lugu edasi läks. Sinna oli kuidagi segatud palavik. Lendamine oli aga asi, millega kütt hakkama ei saanud ja ta kukkus ennast surnuks."

Nick oli siiralt rabatud. Tavaliselt muinasjutud nii ei lõppenud. Välja arvatud need, mis tema raamatus olid. Rosa vanaema lugu oleks perfektselt teiste hulka sobinud. Ta kortsutas kulmu. „Mis edasi sai?"

„Haldjas oli noormehest hoolima hakanud ja andis talle ikkagi seitse suudlust. Oma armastuse märgiks. Ja nuttis tema keha kohal ööd ja päevad läbi, kuni neist mõlemast said looduse osad."

Hetkeks valitses vaikus. Siis… „Kas ma saan ka sinult seitse suudlust?” tahtis Nick teada.

„Ainult siis, kui sa kolm ülesannet täidad,” narris tüdruk teda.

Poiss kargas püsti. „Veel on veel jää peal,” lausus ta. „Seda ma saan teha.”

„Ära…” alustas Rosa, kuid Nick ei kuulanud. Ta astus õrnalt jääle ja katsus, kas see kannab teda. „Jää juba sulab!” hõikas tüdruk, kuid poiss paistis tema manitsusi täielikult ignoreerivat.

„Jää kannab küll,” lausus too ja tegi paar uisutamisliigutust. „Tule ka,” kutsus poiss.

Rosa leebus, kui nägi, et Nick ei kavatsenudki järve kukkuda. Siledat järvejääd ei lõhestanud isegi ükski pragu. Nad uisutasid koos nii hästi-halvasti, kui ilma uiskudeta sai, kuni järsku kostis siiski vali ragin ja jää Nicki jalge all andis järele. Ta kukkus jääkülma järvevette. Kõik tema lihased paistsid töö lõpetavat ja ta vajus järve põhja poole. Nii ta surebki, mõtles Nick juba teist korda Kilakülas veedetud aja jooksul. Kuid see tundus hoopis magedam viis surra kui eelmine. Selle asemel, et jubedate varjuolendite poolt söödud saada, sureb tema, sest kukkus tüdrukuga uisutades jääauku. Rosa nägu püsis tal silme ees. Niisamuti ka tema pereliikmete näod. Ta ei tahtnud uppumisega leppida, kuid ei suutnud oma käsi-jalgu liigutada.

Järsku tundis ta midagi enda all liigutamas. See midagi nügis alguses vaikselt ta jalgu ja lükkas teda siis juba tugevamalt ülespoole. Ta nägi valgust ja siis tuli talle taas elu sisse. Ta rähkles end pinnale ja lükkas käed jääaugu äärele ning tegi köhides ühe sügava hingetõmbe.

Rosa hingas ohates välja. Ta heitis end jääle kõhuli ja ulatas Nickile käed. Kahepeale suutsid nad poisi ülakeha jääle vinnata ja edasi sai too juba ise. Nad roomasid kuivale maale ja Rosa kukkus sõimama.

Tüdruk nuttis ja suudles teda vaheldumisi. Sinna vahele oli segatud ka selliseid lausekatkeid, nagu „igavene lollpea” või „kunagi ära lase meestel otsustada, kas asi on turvaline” või hoopis „kas tead, kuidas ma muretsesin, kui sa pinnale ei tõusnud“.

Nick oli täielikus šokis ja ei suutnud alguses mitte midagi teha. Järsku tardumus kadus ja pisarad hakkasid voolama. Ta suudles Rosat kirglikult vastu. „Ma armastan sind,” sosistas ta ja kordas sama asja siis ka valjemalt.

„Mina sind ka,” lausus tüdruk ja nad läksid Nicki maja juurde.


Ema oleks ilmselt tahtnud Nicki maha lüüa, kui juhtunust kuulis. Selle asemel lasi ta aga poisil kuuma vanni minna, tegi talle sooja teed ja mässis tollele sooja teki ümber, kui poisi pliidi äärde istuma pani.

Rosa oli juba lahkunud ja ema ja Marge tegelesid õhtusöögi valmistamisega.

„Tead,” alustas ema, „te võite täiesti vabalt siin ka olla, selle asemel, et metsas külmetada.”

„Meil ei ole külm,” kaitses Nick end. Ta ei olnud kindel, kas ema teadis temast ja Rosast, kuid Marge’i järgmine kommentaar ei andnud küll kahetimõistmiseks ruumi.

„Muidugi mitte,” lausus tüdruk. „Nicki arust on Rosa piisavalt kuum, et neid mõlemat soojendada.” Nick heitis õele hävitava pilgu, mille jõudu lahjendas vaid see, et poiss aevastas samal ajal. Ema kergitas vaid kulmu. Tundus, et see ei üllatanud teda. Selle asemel keskendus ta hoopis aevastusele.

„Ma arvan, et sa peaksid varakult magama minema,” lausus naine murelikult. „Puhkad kenasti välja. See võib aidata haigust vältida.” Sellega oli vestlus lõppenud.


Vaatamata ema ettevaatusabinõudele tõusis Nickil öösel palavik. Kõrge palavik.

Rosa ei saanud öösel und. Tavalisele veidrale tundele, mis teda vahetpidamata metsa poole kiskus, oli lisandunud ka tunne, et ta peab kohe Nicki juurde minema. Alates hetkest, kui ta poissi esimest korda seal kivi peal istumas nägi, oli tal tekkinud tunne, et peab kohe tema juurde minema. Seda ta ei teinud. Selle asemel hakkas ta hoopis laulma. Ta polnud alguses uskunud, et poiss tema laulule järgneb, kuid kui see kordus, hakkas ta mõtlema, et nii see ongi. See oleks olnud justkui mingi muinasjutuline side: tema tundis, et peab Nicki juurde saama ja poiss järgnes lummatult tema laulmisele.

Nüüd oli see tundmus muutunud peaaegu väljakannatamatuks. See ületas isegi tahtmise minna metsa, mis oli teda saatnud väiksest saati. Sellest ajast, kui ta üldse midagi mäletama hakkas. Praegu oli tal aga tunne, et Nickiga on midagi väga valesti.

Ta pani ennast riidesse ja läks õue. Ta lootis, et külm õhk lööb pea klaariks, kuid selle asemel hakkasid jalad teda enda teadmata Vanalaane talukoha poole kandma. Ta ei suutnud end peatada enne, kui seisis juba poisi ukse taga.

Kell oli ammu üle südaöö. Polnud viisakas niimoodi ette teatamata teiste juurde minna. Liiatigi veel öösel. Ta mõtles, kas peaks otsa ümber pöörama, kuid kuulis siis karjumist. See tuli ülevalt. Ta otsustas siiski koputada. Tüdruk oli vaid käe tõstnud, kui uks juba avanes. Lävel seisis Marge.

„Oh, hei Rosa,” ahhetas tüdruk.

Rosa ei osanud midagi kosta. Nad vaatasid üksteisele sõnatult otsa, kuni ülevat kostis taas karjumist. „Ma tahan Rosaga rääkida!” hüüdis Nick.

„Tal on palavik,” vabandas Marge. „Ta ajab täiesti seosetut juttu suust välja ja hüüab vahetevahel, et tahab sind.”

„Ma siis lähen äkki tema juurde?” oli Rosa kõhklev.

„Kui sa julged,” sõnas Nicki õde.

Rosa heitis jope seljast ja saapad jalast ning ronis kaks korrust ülespoole, pööningule. Ta paotas ust ja nägi voodis lebavat Nicki, ülakeha paljas ja puntras tekk katmas vöökohast allapoole jäävat. Poisi põsed olid punased ja laup kaetud higiga. Siis märkas ta poisi ema, kes istus toolil tolle juures ja hoidis kätt poja õlal, et too püsti ei üritaks tõusta. Naine vaatas teda väsinud pilgul, rohelistes silmades põlemas justkui leek.

„Rosa,” ütles ta, „kuidas sa siia teadsid tulla?”

Neiu asetas käe oma südamele ja lausus: „Ma tundsin, et midagi on valesti.”

Naine pööras taas pilgu pojale ja sõnas: „On jah valesti. Rohud ei taha justkui üldse palavikku alla võtta, pigem läheb asi hullemaks. Tal pole kunagi sellist palavikku olnud, et ta sonima hakkaks. Ja isegi need numbrid, mida kraadiklaas praegu näitab, ei tohiks olla nii kõrged, et ta mõttetusi rääkima hakkaks.”

„Mida ta siis räägib?” küsis Rosa, sest praegu oli poiss igatahes vait ja vaatas klaasistunud pilguga lage.

„Ta hüüab sind,” selgitas naine, „ja räägib midagi muinasjuttudest. Ta räägib, et haldjad on mingisuguse lapse ära vahetanud ja jutustab mingisugustest varjuratsanikest ning järve põhjas elavast koletisest.”

Nick oli vahepeal oma pea Rosa poole pööranud. Neiu vaatas talle silma. Poisi silmad püsisid temal, kuid pilk nendes oli justkui mingisuguse uduloori taga. Rosa astus lähemale ja istus voodiäärele.

„Oh, Nick,” ohkas ta ja silitas poisi põske. See oli tuline.

„Kas ma saan nüüd oma seitse suudlust?” küsis poiss nõrgalt. Üks tema suunurk kaardus üles.

Hetkeks oli Rosa segaduses. Päevased juhtumid tundusid olevat justkui teises elus. Siis talle meenus.

„Oh, Nick,” ütles ta uuesti. „Sa oleksid võinud need ka muidu saada. Polnud mingit tarvidust selleks jääle ronida.”

„Seitse suudlust on erilised. Need tuli ikkagi välja teenida,” seletas noormees, kes paistis hetkel üsna selge mõistuse juures olevat. „Ma arvan, et nüüd, kui ma olen ära käinud järve põhjas, olen ma valmis saama muinasjutu väärilise autasu.” Ta tõstis käed üles ja hoidis Rosa nägu oma tuliste pihkude vahel. Poisi näol mängles enesekindel naeratus. Ühtäkki oli tüdruk vägagi teadlik noormehe emast, kes neist vaid meetri kaugusel istus ja pealt vaatas. Ta võttis poisi käed omale pihku ja asetas need tema kõrvale voodile lebama, kuid ei lasknud lahti. Nicki suunurgad vajusid allapoole.

„Saa terveks ja siis oled sa oma autasu ära teeninud,” ütles neiu rahulikult. Miks oli küll meestel alati tunne, et nad peavad midagi tõestama, mõtles Rosa. See viibki nad naistest varem hauda, oli ta kindel. Ta võpatas sisimas selle mõtte peale. Haigevoodi polnud just parim koht, kus hauast mõelda, isegi kui sellel lebaja loodetavasti veel oma viimasesse unne ei suigu.

„Palun,” anus Nick, vaadates teda suuril silmil.

„Nii palju, kui ma sind ka ei armastaks, ei aita sind isegi mitte kutsikanägu,” jäi Rosa endale kindlaks.

Nick avas suu, et midagi öelda, kuid Rosa katkestas teda sosistades: „Pealegi on su ema siinsamas kõrval.” Noormees vaatas häiritult kõrvale.

„Ma võin ka lahkuda,” lausus Nicki ema püsti tõustes. Rosa ei teadnud, kas naine oli tema sosinat kuulnud või andis talle lahkumiskäsu emalik teadmine enda lapse hinges toimuvast. „Kutsuge mind, kui vaja on.” Ta sulges enda järel ukse.

„Ma ei suudle sind sellegipoolest praegu, kui sa seda arvad,” sõnas Rosa Nickile otsa vaadates.

Nad vaatasid üksteisele otsa, kuni Nick lõpuks silmad kinni pani ja hetke pärast ka magama jäi. Tundus, et rohkem ta karjuma ei hakka. Rosa ei läinud ära. Selle asemel heitis ta poisi kõrvale pikali ja hakkas mõtlema, millest selline imelik haigus tingitud võis olla. Esimene mõte oli muidugi jääkülm suplus, kuid praegune tõbi ei tundunud kaugeltki loomulik, eriti, kui arvestada, et ravimid palavikku alla ei võtnud. Kaugemale ta oma mõtetega siiski ei jõudnud, kuna jäi ka ise magama.

Hommikul ärgates ehmatas ta kõigepealt, tundes enda külje all kellegi tulist keha. Siis meenusid talle eilse öö sündmused. Ta tõusis istukile. Nick vaatas talle otsa. Udu poisi silmade pealt oli kadunud ja mõistus tundus selge. Noormees uuris teda imestusega.

„Ma ei mäleta, kuidas sa siia said,” lausus too.

„Ma tulin öösel. Sa olevat minu nime karjunud.”

„Ma ei mäleta,” ütles Nick taas.

„Mitte midagi?” Poiss noogutas ja neiu jutustas talle, mis toimunud oli. Alguses ei tahtnud Nick seda uskuda, kuid pikapeale, kui ka ema tüdruku juttu kinnitama tuli, pidi ta sellega nõustuma.

„Sellisel juhul,” alustas Nick, „kas ma saaksin nüüd oma seitse suudlust?” Ja Rosa suudles teda, hoolimata, et kogu poisi perekond oli tema pööningukambrisse kogunenud.


Nick sai terveks ja nädalad möödusid taas nii nagu tavaliselt. Mulle meeldiks öelda, et lugu sai sellel kohal läbi, kuid sellisel juhul ma valetaksin, sest ees on veel kevadine pööripäev. Ühtlasi Rosalindi seitsmeteistkümnes sünnipäev. Ja päev, kui kõik muutus.


Nick seisis hommikul vara Rosa akna all. Tal oli käes kimp kevadlilli, mille ta metsast korjanud oli. Ta koputas tüdruku aknale. Kui kedagi avama ei tulnud, kordas ta oma tegevust. Siis otsustas ta sisse minna.

Nõid Iriin vaatas klaasistunud pilgul Rosa toa ukse poole. Nicki täitis halb eelaimdus.

„Kas midagi on juhtunud?” küsis ta nõialt.

Naine raputas uskumatult pead. Siis pööras ta end poisi poole ja noogutas. „Rosa on kadunud.”

„Võib-olla on ta metsa läinud?” pakkus Nick.

Nad ootasid. Ja ootasid. Kui Rosat mitme tunni jooksul ei tulnud, otsustasid nad kogu küla teavitada, et kõik teda otsima hakkaksid. Paanika võttis pikapeale maad. Keegi polnud tüdrukust jälgegi leidnud ja Nickil polnud enam õrna aimugi, kus neiu olla võiks. Ta oli otsinud igalt poolt. Terve mets oli läbi kammitud ja Nick käis isiklikult järve ääres, kuid seal polnud kedagi peale laulvate lindude ja ühe jänese, kes lärmi peale minema pages. Ta oli täiesti löödud. Ta tundis ennast samamoodi, nagu nägi välja juba närtsiv lillekimp, mille ta Rosa majja oli unustanud.

Siis tuli talle mõte. See oli imelik, aga tasus katsetada. Ta seadis sammud kodu poole ja võttis sealt jalgratta, kuna tee oli üsna pikk. Ta väntas mööda kõige otsemat teed läbi metsa. Vahepeal ta kukkus, aga ei pannud valutavat põlve peaaegu et tähelegi.

Lõpuks jõudis ta kohale. Ta jättis ratta tee äärde lebama ja sammus maja poole. Tegu oli väikese, üsna logu välimusega ehitisega, mis seestpoolt just kuigi palju parem välja ei näinud. Talle astus teele ette heledapäine ja karmiilmeline mees.

„Tere, õpetaja,” lasus Nick.

Mees ei vaevunud teretamise peale aega raiskama, vaid küsis hoopis: „Mis sind siis siia toob?”

Poiss rääkis talle Rosa kadumisest ja oma kahtlustest.

„Hmm,” tegi mees, kui Nick oli oma jutu lõpetanud. „Niisiis, saan ma õigesti aru, et sa arvad, et Rosa on päriselt haldjas, kes vahetati Iriini ja Gregori õige lapse vastu ja varjuratsanikud ajavad teda taga, sest soovivad tema surma?”

Nick noogutas. „Ja inimesed arvavad, et minul kruvid logisevad,” lausus õpetaja.

Nick sulges silmad ja ootas õpetaja naeru, kuid seda ei tulnudki. Selle asemel rääkis mees edasi: „Need varjud ongi tegelikult haldjad ja nende kaaskond, keda kaitseb nõidus ja nad ajavad taga kadunud haldjaprintsessi, kes, usu või ära usu, osutuski vahetatud lapseks. Kui sul on õigus, võibki asi nii olla, et neiu Rosalind on too printsess, kes inimeste maailma varjule toodi.”

Nickil jäi suu lahti. „Kuidas te seda teate?” küsis ta.

Mees saatis talle kõvera naeratuse. „Mu ema oli haldjas,” selgitas ta. „Ma küll ei usu, aga võib-olla oled kuulnud muinasjuttu seitsmest suudlusest?”

„Olen,” lausus Nick ja tal polnud õrna aimugi, mis sealt nüüd edasi võis tulla.

„Tegelikult oli see muinasjutt veidike teistmoodi kui see, mis raamatus kirjas oli. Sellepärast ma rebisingi lehed välja. See juhtus ammu.” Tema pilk oli seda rääkides suunatud minevikku.

„Kui vana Te siis olete?” päris Nick puhtast huvist.

„366.”

Siis meenus Nickile, miks ta üldse õpetaja jutule tuli. „Me peame ta päästma!” hüüatas ta.

Mees vaatas teda kurval ilmel. „Selleks on juba hilja,” lausus ta. „Tõenäoliselt on ta juba haldjariigis ja sealt ta enam tagasi ei pääse.”

Nick ei tahtnud sellega leppida. „Aga kui ma läheksin talle järele…”

„Sa ei tea isegi, kus see on, veel vähem, kuidas sinna kohale saada,” sõnas Härra Ilusana tuntud õpetaja.

„See on metsas,” oli Nick veendunud.

„Täpsemalt?”

Poiss mõtles hetke. Rosa oli talle rääkinud, kuidas justkui mingisugune nähtamatu niit teda metsa poole tõmbab. Täpsemalt järve poole. Ja järves oli keegi. Keegi, kes ei lasknud Nickil põhja jõuda. Valvur. Üks neist varjukoletistest. „Järv,” sosistas ta ja pistis jooksu.

„Oota!” hüüdis poolhaldjast õpetaja. „Sa ei saa… See on ohtlik!”

Kuid Nick lidus edasi. Ta haaras maast jalgratta ja kukkus väntama. Ta kuulis veel, kuidas mees talle järele jooksis ja peatuda palus, kuid poiss ei teinud seda. Selle asemel jõudis ta järve äärde kiiremini kui kunagi varem. Kiiremini, kui üldse võimalikuks pidas. Teised küla elanikud olid sealt läinud. Arvatavasti otsisid mujalt.

Nick vaatas tumedasse vette. See, mida ta nägi, ühtaegu kohutas teda ja samas ka kergendas tema südant. Ta nägi justkui vee peegeldusest Rosa nägu. Tüdrukul oli ees kohkunud ilme. Nick teadis, et pilt pole päris. Ta kujutas seda endale ette, kuid oli siiski kindel selles, mida ta tegema peab. Ta kiskus pusa ja särgi seljast ning võttis tossud jalast. Siis seisis ta veel hetke järve kaldal ja vaatas selgesse sinitaevasse. Võib-olla ei näe ta enam iialgi sellist taevast nagu see siin. Siis vaatas ta mustavasse vette ja sukeldus.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0615)