laevakaitsjad

Kuumade suvepäevade mõnusaks rannakaaslaseks sattus seekord Maniakkide Tänava uusim romaan “Laevakaitsjad”, kus terve päikesesüsteemi hõivanud rahumeelsel inimühiskonnal on tekkinud ääremaadel konfliktikolded. Kuna aga inimkond on unustanud ära sõjapidamise, siis saadetakse probleemiga tegelema eluheidikutest sundvärvatud ja vabatahtlikud laevakaitsjad, kes peavad hakkama kõike nullist leiutama ja üles ehitama. Ühe sellise arvutimängurist Uraani orbitaaljaama kasvandiku, Paul Möldri toimetamistest raamat pajatabki. Raamatu võib liigitada noorsooromaaniks, kuna peale kohati elavalt kirjeldatud märulistseenide midagi täiskasvanulikku äratrükitud ei ole, samas aga pakub piisavalt meelalahutust ka vanema generatsiooni lugejatele.

Mulle meeldib väga, et autor suudab luua huvitavad ja inimlikke tegelaskujusid, kes ei ole ainult üdini head ega halvad ning kelle seikluste käigus ka kogu taustamaailm ära kirjeldatakse. Algab kogu lugu rahulikult ning lugejal lastakse rahulikult aru saada raamatus toimivast ühiskonnast, mis on läinud patsifitseerimise teed ja kus igasugused agressiivsuse märgid või ühiskonnale mittekasulik käitumine karistatakse ära privileegide kärpimise ja ühiskonnast isoleerimisega. Kosmosejaamast liigutakse varsti edasi päikesesüsteemi äärealadele, kus värsked relvakandjad viiakse võitlema piraatidega, kes – üllatus-üllatus – on ka ise juba varem eemaldunud ning ressursside kitsikuses kõiki vahendeid ellujäämiseks kasutavad ühiskonnaheidikud. See kõik on aga alles sissejuhatus ning siit edasi algab väga põnev ellujäämismärul: lisaks piraatidele tuleb kohe varsti laevakaitsjatel rinda pista Pluutol kanda kinnitanud tulnukatega.

Autor on kindlasti teinud päris korraliku kodutöö: nii loo kulgemine kui ka tehnilised taustaandmed on väga hästi läbi mõeldud. Ainukene küsimärk on, kuidas ühiskond kõik eelnevad teadmised ära on unustanud ega suuda ohule kuidagi mõistlikult reageerida, kuid samas on ikkagi võimelised tehnoloogiliselt arenenumatele külalistele vastu hakata. Samuti on väga võõrik teatud tegelaste käitumine, mis võib olla ka taotluslik ning seletatav kogu ühiskonna üldise korraldusega. Mõjutuste poolest meenutas lugu mulle veidi Haldemani “Forever War” romaani, kus sõduritel oli pärast lahinguid väga keeruline tavaellu naasta: kui juba korra oled eluheidik ja sõdur, siis tuleb teha oma tööd. Samas sõjapidamise kirjeldused, tulnukatega võitlused ning laevakaitsjate naiivsus tõi meelde ka teise ulme suurmeistri, Heinleini raamatu “Tähesõdalased”. Ning raamatu kolmandaks seoseks kangastus mulle Scalzi “Vanamehe sõda”, kus sarnaselt antud raamatuga progresseeruvalt – nagu arvutimängus – avatakse uusi tehnoloogiaid tegelaste kogemuste kasvamisega ning pidevalt tuuakse lauale üha uusi ja keerukamaid lahendusi tekkivatele probleemidele.

Jutu kulg on üldjuhul väga heas tempos ning suuremaid seisakuid ei ole, samas aga jutustamisstiil on veidi konarlik ja kohati tundub ka pisut lihtsakoeline. Ei oskagi öelda, kas see võib olla tingitud peamiselt väga võõrikust ühiskonnakorraldusest, aga autori eelnevad romaanid on minu mäletamist mööda ikkagi olnud veidi ladusamalt loetavad. Raamatu teises pooles see nii väga ei häirigi, aga võib-olla selleks ajaks olin juba loo kulgemisest niivõrd lummatud, et lootsin näha, mis lõpplahenduse autor meile pakub.

Negatiivse poole pealt peab aga välja tooma, et väga palju on sisulisi apsakaid, eriti romaani esimeses pooles. Järgneb väike spoiler: näiteks vaene vabatahtlik varalahkunud Strude suutis korraga olla kolmes kohas: kõigepealt külmkambris, kus ta surnukangestuses käte vahelt relv ära võeti, et järgmisele võitlejale anda; siis paar lehekülge hiljem otsiti ta surnukeha varitsusele sattudes väljas lumehangest; ning vaid kümmekond lehekülge hiljem tõdeb üks varitsusest pääsenu, et kahjuks Strude surnukeha libises robotveoki pealt maha ja jäi lahinguväljale. Pisemaid möödalaskmiseid on veelgi, aga need õnneks loo sisu väga ei muutnud, kuid häirisid lugemist kindlasti.

Raamatu lõpp mingit väga huvitavat puänti kahjuks ei too: jutustus jõuab suhteliselt lineaarselt ettearvatavasse finišisse. Samas pakutakse hulganisti väiksemaid sisupöördeid, mis lisavad kõvasti draamat ning annavad seikluslikule märulile ainult vürtsi juurde, nii et igavuse üle kindlasti kurta ei saa.

laevakaitsjad

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0577)