„Kogu elu oled nukke teinud, aga sul pole ühtegi tütart, kes nendega mängiks,“ vangutas Juhan pead ja lõi viinapitsi otsustavalt lauale. „Isa terviseks!“

„Isa terviseks!“ kordasid kaks temast pisut nooremat meest üksmeelselt. Hällilaps, kelle terviseks joodi, muheles vargsi habemesse ja kummutas ka enda pitsi tühjaks. Tõredus ja vastumeelsus temale korraldatud peo suhtes hakkasid aegamisi sulama. Trahter nimega Kodukandi, milles nad raske tammepalgist laua ümber istusid, oli tõesti kuidagi hubane ja omane, meenutades natuke sünnipäevalapse enda kodus olevat töökoda.

Viiskümmend viis aastat oli siinilmas juba elatud. Hans, keda kõik nukumeistrina teadsid, oli üksinda üles kasvatanud kolm poega. Poegade ema oli surnud siis, kui noorim neist polnud veel aastanegi. Üksipäini kolme põngerjaga hakkama saada polnud kerge, kuid Hansul jagus ometi aega nukkude meisterdamiseks ja neile riiete õmblemiseks. Peamiselt teatrite jaoks, ent vahel ka eraisikutele. Mõnikord pidi hoolikalt pakitud mänguasja lausa teisele poole maakera saatma – tunti tema kätetööd sealgi. Stabiilsest teenistusest võis sellegipoolest vaid unistada. Suurem osa tellimusi tuli aasta lõpus enne pühi, peale seda aga saabus vaikus ja Hansul tuli lisaks nukkude tegemisele leiba teenida muudel ametialadel. Ent armastatud hobi oli alati esikohal. Nukud olid tema elu. Igaühe sisse pani ta tükikese enda hingest. Mõne sisse rohkem, teise vähem, kuid üht nukku, heledapäist punupatside ja kirevate rahvariietega tütarlast, hoidis ta teistest enam. Hans poleks seda maha müünud ka viimases hädas. See nukk...

Seisis elusuuruses tema ees, pikkade kahvatute sõrmede vahel märkmik, teises käes pliiats, ning küsis, kas Hans veel midagi tellida soovib. Mees maigutas tummalt suud ja jõllitas ettekandjat nagu ilmaimet. Viimane naeratas ning kordas oma küsimust.

„Ei, aitäh,“ suutis Hans viimaks kuuldavale tuua. Saates lahkuvat naisterahvast pilguga, püüdis Hans mõistatada, kas näeb und või tegi keegi temaga halba nalja.

„Ta nägi pisut meie ema moodi välja,“ kommenteeris poegadest noorim, kelle mälestused emast põhinesid fotodel, isa räägitud juttudel ja nukul, mida Hans nii hoolega hoidis, et lastel seda sõrmeotsagagi puutuda ei lubanud.

„Siin on kõik sellised Raja Teeled,“ ühmas Juhan. „Enamusel neist parukad peas ja plekist sõled rinnas.“

„Temal küll parukas polnud,“ vaidles keskmine poeg. Kuni noormehed omavahel jagelesid, otsis Hans pilguga ennist nähtud ettekandjat. Seal ta oligi – pikkadesse palmikutesse põimitud juuksed õlgadel hüplemas, vöö ümber punase mustriga pael, valgel pluusil sädelemas hõbesõlg ja pasteldesse kammitsetud jalgade ümber lehvimas triibuline seelik. Kõik Kodukandis töötavad ettekandjad kandsid sarnast riietust, aga kellelgi neist polnud selliseid silmi. Läbitungivaid, helkivaid, kaleidoskoopiliselt hüpnotiseerivaid. Ainult ühel inimesel oma elu jooksul oli Hans sarnaseid silmi näinud.

Seda inimest polnud enam ammu elavate hulgas. Ja nüüd nägi ta neid silmi teist korda. Näos, mis oli painavalt sarnane tema poegade ema ja hindamatu nukuga.

„Ega sa kogemata kuskile tütart teinud pole?“ lõõpis viinast julgustust saanud Juhan. Kaine peaga ta isa kallal norida ei julgenud, sest Hansu reaktsioonid võisid mõnikord olla ettearvamatud.

„Kindlasti mitte,“ vastas Hans tõsiselt. „Teie ema oli viimane naine mu elus.“

„Kui sa nii ütled,“ vastas Juhan omaette muiates.

Hansu pilk oli neidu vaadates selline olnud, et tekkis tunne, nagu poleks vanamees auväärsest east hoolimata veel püssi põõsasse visanud.

„Võib-olla olekski sul viimane aeg naine majja tuua,“ lisas Andres, keskmine poeg.

„Hakkan ma jah enne surma seda ussisugu enda elamisse tassima,“ torises Hans. „Niigi ruumi vähe ja raha veel vähem.“ Ta silus käega habet, köhatas ja tõstis käe. Tellimust täitma ruttas sama ettekandja, kes nukumeistri alles äsja rööpast välja oli viinud. Nüüd ei kartnud Hans teda enam. Ta vaatas nimesilti, mis sõle kõrval hõbedaselt helkis ja lubas endale, et tuleb peagi tagasi. Siis, kui pojad ei tea. See neiu oli äratanud Hansus uudishimu ja kui miski korra juba tema tähelepanu köitis, ei pääsenud see enam nii lihtsalt neist köidikutest.


Kodus vaatas Hans pikalt oma nukku ja mõtles neiule, kes seda nõnda meenutas. Lindi. Just selline haruldane nimi oli sildil kirjas olnud. Nukk pilgutas oma silmi. Neid polnud vanameister suutnud õigesti tabada. Värvid olid õiged, aga elu asemel vahtis nuku silmist vastu surm. Hans ohkas sügavalt, lõnksas viimase sõõmu viina hinge alla ja vajus toolile magama.

Järgmisel päeval seisis Hans Kodukandi ukse taga ja sirutas kätt, et seda lahti lükata, kui kuulis selja taga häält.

“Tere, Hans.”

Mees pööras end kiirelt, süda kõrisemas. Lindi elusad silmad puurisid teda, kuid siis naine pilgutas ja Hans oskas jälle hingata.

“Mõtled, kust su nime tean? Ära muretse, kuulsin eile, ei käinud jälitamas,” lisas neiu naeratusega. Seekord polnud tal heledaid patse ning rahvariiete asemel oli Lindi seljas erkpunane mantel, peas sama värvi barett. Sellegipoolest sarnanes ta endiselt naisele, kes juba mitu aastakümmet maamulla all puhkas.

„Tulid sooja otsima?“ küsis Lindi. „Koha avamiseni on veel natuke aega, aga kuuma kohvi saan sulle ikka pakkuda.“

„See oleks kena küll,“ vastas Hans. Tervis polnud eileõhtusest tähistamisest veel päris korralikult taastunud ja üks kange must kohv kulus praegu hädasti ära.

Tühi saal ja lagedad lauad mõjusid kõledalt, iga sosin või kolksatus kajas ruumi kõrgetelt lagedelt vastu. Kalk lambivalgus helkis baarileti taha ritta seatud pudelitelt ja klaasidelt. Käima lülitatud kohvimasin susises ning heitis üles aurupahvaku.

„Sa oled siis see kuulus nukumeister?“ jätkas Lindi ennist pooleli jäänud vestlust. Tema peenikesed nobedad sõrmed askeldasid tasside kallal, pühkides aeg-ajalt kõrvale laubale langevat kastanpruuni juuksesalku. Nii et eilsed patsid polnudki päris, mõtles Hans kurvalt. Kuskohast ta küll nii tõetruu paruka leidis? Oli see ehtsatest juustest valmistatud? Nukke valmistades soovis Hans sageli, et tal oleks võimalik kasutada paremat materjali, mis ei jätaks muljet, nagu oleks keegi takukoonla miniatuursele kujukesele pähe surunud.

„Mis kuulus ma nüüd nii väga...“ alustas Hans tagasihoidlikult, köhatas hääle puhtaks ning vastas: „Mina jah.“

Lindi asetas kohvitassi Hansu ette ja võttis istet teisel pool lauda. Pilk, millega ta meest vaatas, tungis läbi lihast ja luust. Hansule tundus korraks, nagu oleks silmaiirised tõmbunud kokku püstisteks kriipsudeks, just nagu kassil või sisalikul, kuid see nägemus kadus sama kiiresti, kui oli tekkinud, ja Lindi silmad ei erinenud enam kuidagi tavalise inimese omadest.

„Kas näitad?“ Ootamatu küsimus pani Hansu kohvi kurku tõmbama.

„Mida?“ küsis ta läkastamise vahepeal. Mille näitamist võis noor naisterahvas temalt inimtühjas kõrtsisaalis soovida?

„Oma nukke muidugi,“ ütles Lindi naerma hakates. „Mida sa siis arvasid?“

„Ma ei tea,“ sõnas Hans ja tundis, kuidas kuum veri tema põskedesse valgus. Ta lootis, et Lindi seda ei märka. Hansu nägu kattis tihe habe, mille alt poleks olnud ka parima tahtmise juures nahavärvi näha, kuid loogiline mõtlemine oli mehe sellel hommikul halastamatult maha jätnud.

Ukse kriiksatus pani mõlemad lauasistujad võpatama.

„Me pole veel avatud!“ hüüdis Lindi. „Ah sina...“ Kuna tulijaks oli naisterahvas, keda Hans eile õhtul koos Lindiga laudade vahel ringi siblimas oli näinud, tõusis mees kiiresti püsti ja tõmbas mantli selga.

„Mul on aeg minema hakata,“ ütles ta närvilisi pilke tööle tulnud näitsiku poole heites. Lindi tõusis samuti püsti, võttis kohvitassi koos alustaldrikuga ühte kätte ning haaras teise käega Hansu mantlivarrukast.

„Kas sa näitad?“ küsis ta peaaegu hääletul sosinal.

„Kas sa tead, kuhu tulla?“ Hansu hääl oli peaaegu sama vaikne.

„Tean,“ noogutas Lindi. Ta lasi varrukast lahti ning lasi Hansul minna. Põrandal lebas kiirustades maha pillatud villane sall. Selle korjas Lindi üles ja peitis hoolikalt oma asjade hulka.


Hans polnud enam ammu surnuaias käinud. Kuigi see ei jäänud tema kodust kaugele, leidis ta iga kord mingi vabanduse, miks polnud võimalik siit ilmast lahkunud abikaasa hauale minna. Ta vabandas iseenda ja kadunukese ees. Pojad olid kääpa juurde viiva tee juba ammu lasknud rohtu kasvada. Nende eest Hans ei vabandanud.

Täna oli kõik teisiti. Justkui iseenesest viisid jalad Hansu surnuaia suunas. Tal polnud kaasas küünalt ega lilli. Jahe tuul ronis krae vahele, tuletades meelde trahterisse ununenud salli. Ometi tõmbasid nähtamatud käed teda edasi raudsete väravate poole, mille kohale valgele võlvile oli vanaaegsete tähtedega kirjutatud: „Tulge tagasi, inimese lapsed.“

Hauda polnud enam ammu korrastatud. Kõdunenud lehtede ja oksaprügiga kaetud kääpal nukrutses tuhmunud kiviplaat kadunukese nimega. Ingel Härma, võis hoolikalt vaadates välja lugeda. Inglist sai taevane ingel, ohkasid vanamutikesed matustel. Hans ei uskunud jumalasse, kuid tema meelest oli nimi sama kaunis kui seda kandnud naine. Heledapäine, sügavsiniste silmadega, millest paistis alati seletamatu igatsus millegi järele. Just nagu oleks taevast alla tõugatud ingel igatsenud oma kodu.

Aga miks ta siis uuesti kummitama tuli?

„See kõik on mu enese peas,“ kutsus Hans ennast korrale. „Ma ise tahtsin näha võõras naises Ingeli mälestust. Tegelikult pole nad sugugi nii sarnased. Lihtsalt need riided ja juuste värv...“

Miski sahises lehtede sees. Ehmatusega märkas Hans vaskpunast ussi hauakivi alla kaevumas. Just nagu oherdi puuris ta ennast mulla ja kõdu sisse. Imelik, sellisel aastaajal pidanuks vaskussid juba talveunes viibima. Kas põhjuseks oli pikale veninud vananaiste suvi, et loomake keset oktoobrikuud ikka veel ringi askeldas? Äkki läkski ta nüüd magama. Mõte usside seltsis puhkavast kallimast ajas isegi elunäinud Hansule korraks külmajudinad peale.

„Ussisugu,“ sosistas tuul puulehtedes. „Uss-shhh...“

Tõepoolest, Hans oli tavatsenud naisi naljatamisi ussisooks nimetada, kuigi polnud sellega midagi halba mõelnud. Oli see ussike tema naise taaskehastus?

Hans köhatas, hõõrus käsi vastamisi ja koukis põuest välja roosteplekkide ja mõlkidega kaetud plasku. Rüübanud kosutava lonksu, kohendas ta pisut hauakivi ümbrust, et lahkunu nimi selle pealt paremini välja paistaks, ning asutas ennast minekule.

Säuh! Tume välgatus käis otse tema jalgade eest läbi ja miski oleks just nagu korraks saapasäärest naksanud. „Olin ma kogemata ussile peale astunud?“ mõtles Hans ehmunult. Ta teadis, et tavaliselt ei ründa loomad niisama, vaid ikka enesekaitseks. Enam polnud kedagi näha. Väga ettevaatlikult jalgu maha pannes kõndis Hans edasi, kõhus kummaliselt õõnes tunne. Just nagu hakkaks varsti midagi halba juhtuma. Aga mis ometi?

Hans vahtis oma nukku, sõrmed sügelemas, et seda kuidagi muuta. Juukseid või riietust või midagi, aga paitas ainult tema ripsmeid ning vajutas silmi kinni ja lahti. Silmad kui mustad augud. Nagu Ingelil, kui koolnuks sai...

Koputus äratas mehe mõtteist, nii vaikselt uksel sahisemas, et pea et poleks kuulnudki. Pilku põrandal hoides praotas ta ust. Vasekarva saabas libises sujuvalt ukseavasse. Hans tõstis pilgu ülespoole: sääred, liibuv seelikusaba, mantel, Lindi pooleldi naeratamas lävepakul.

„Ega ma halval ajal tulnud?” päris neiu, ise Hansu salli näppides. „Unustasid selle maha vist?” Ta vaatas Hansule sätendavate silmadega otsa ja sirutas käe välja.

Hans lükkas ukse avali ja võttis sallijupist. See libises ja libises Lindi sihvakate sõrmede vahelt, nagu otsa polekski. Lõpuks Lindi naeris, surus salli talle kätte ning astus tuppa.

„Ei, kus sa nüüd, ei ole halb aeg,” sai Hans viimaks sõnad suust ja vahtis ringi, ega ühtki poolikut pudelit nähtavale pole jäänud.

„Ah, on nad kõik sellised?” kostus imestus, kui Lindi kummardus laua kohale, kus üks poolik nukk Hansu ootas. Juba mitu päeva ootas, pea kehast eemal, vaid mõned näojooned arusaadavad.

„Ei no, see veel... veel pooleli, pole seda õiget silma veel,” pomises ta enda ette ja astus Lindi kõrvale.

Neiu sõrmed kompisid nuku nägu. „Nii tühi veel... Hans, kas sa inimesi ka vahel teed?”

Küsimus ajas Hansu südame kloppima ning ajas janu peale.

Lindi vaatas tema poole, Ingeli silmad Hansu ilmest midagi otsimas enne, kui tagasi pööras ja end parandas. „Ma mõtlen nukke päris inimeste kujutisena. Tehakse ju fotode ja kuulsuste järgi, kõiksugu tegelasi.”

„Eh, mitte praegusajal. Rohkem nagu nukud ise valivad, millised on. Või tellija,” kehitas Hans õlgu, riivates nõnda Lindi oma.

„Ise valivad? Tõesti? Ja sina mitte kuidagi nende eest ei otsusta? Nagu oleksid päris elusad.” Lindi naeris taas, ent paitas nuku pead õrnalt.

„Eks igas asjas pidi oma hing sees olema,“ sõnas Hans just nagu nalja tehes, kuid tema näoilme jäi tõsiseks. „Jäta meelde...“ kõlasid mõtteis Ingeli lausutud sõnad. Hans jättis meelde, aga tegi ometi korra naise tahte vastaselt ning lubas endale, et enam rohkem seda ei tee.

Nüüd puudutasid Lindi sõrmed rahvariietega nukku, kelle sarnane ta Hansuga esmakordselt kohtudes oli olnud. Sedasi neid kahte kõrvuti vaadates ei saanud Hans enam kuidagi aru, mismoodi ta Lindis Ingelit näha suutis. Võib-olla tegi viin oma töö. Aga ometi oli Lindi ilus. Sedasorti iludust tema nukkude hulgas veel polnud.

„Tema valis samuti ise oma välimuse?“ küsis Lindi. „Või tellis keegi sellise linalaka kirivööga?“

„Miks sa küsid?“ puikles Hans vastusest kõrvale. „Kas soovid minult nukku tellida?“

„Ma soovin seda kunsti õppida.“ Pikad saledad sõrmed näppisid nüüd juba järgmise nuku kleidiserva. „Õpeta mulle, kuidas nukke teha. Või siis vähemalt seda, kuidas neile riideid õmmelda. Seda teed samuti ise?“

„Teen,“ vastas Hans ja neelatas, suu täiesti kuiv. „Kuidas siis selline mõte? Miks just mina peaks sind õpetama?“

„Sul on kolm poega ja keegi neist ei päri sinu oskusi,“ seletas Lindi. „Kas poleks kurb, kui anne läheb koos sinuga hauda ja nukud jäävadki riiulitele tolmuma, sest vaevalt su pojad neid enda juurde soovivad. Las ma hoian sinu mälestust elus. Sinu hinge nukkude sees.“

„Sa räägid, nagu hakkaksin varsti surema,“ sõnas Hans naerdes, kuid tema hääles ja silmades peegeldus hirm. Kuidas Lindi tema kohta nii palju teadis? Miks ta sellist juttu rääkis?

Hääletult huuli liigutades asetas Lindi klaasist silma poolelioleva nuku tühja silmakoopasse. See sobis sinna ideaalselt. Saanud teisegi silma, tundus nukk justkui ellu ärkavat. Ergas ilme tema näol oli nagu esimene sõõm värsket õhku. Järgmiseks võttis Lindi laualt pintsli, värvis nuku huuled ja kulmud ning lisas põskedele roosakat jumet. Nägu sarnanes nii väga elava inimesega, et ajas lausa judinad peale. Polnud võimalik, et Lindi seda esimest korda tegi. Tema oskused olid liiga head.

„Mis sa arvad?“ küsis Lindi pead tõstes ja Hansule silma vaadates. „Kas ma sobin sinu õpilaseks?“

Keeldumiseks polnud vähimatki põhjust. Lindi oli andekas ja taolist annet ei tohtinud raisku lasta. Hansu teekond siinilmas hakkas tõesti lõpule jõudma, sest kuri haigus, mis seespoolt näris, ei andnud enam palju armuaega. Ta polnud sellest kellelegi rääkinud. Küllap põhines Lindi jutt Hansu välimusel. Hall habe muutis mehe tunduvalt vanemaks, kui ta päriselt oli. Aga mantlipärija kulus ära küll, sest pojad oleksid nukud tõenäoliselt kellelegi maha müünud või niisama kuskile kastidesse vedelema jätnud. Nemad ei osanud Hansu elutööd hinnata. Kaugeltki mitte nii nagu Lindi, kellesse Hans märkamatult juba kiinduda oli jõudnud.

„No eks... eks küllap vist,” sai ta viimaks suust.

„Tõesti?” Lindi pööras tema poole ja noogutuse peale lendas talle kaela ja kaisutas. Hans ei jõudnud õieti liigutadagi, kui neiu tast juba lahti oli lasknud.

Lindi käis õhtuti peale tööd, alguses paaril päeval nädalal, siis ülepäeviti, nüüd oli ta Hansu juures juba igapäevane nähtus. Iga kord peatusid tema sõrmed korra Ingeli nukul, siis vaatas Hansu poole nii, et mehel veri soontes jäätus. Naeratus siiski sulatas südame jälle hõõguma.

Öösiti aga jälgisid nukkude silmad Hansu. Ega ta pimedas ei näinud, aga tundis küll. Iga nukk, mida Lindi oma käekestega puutunud oli, tundus elus olevat. Pilgud muudkui jälitasid. Vahel näis, et isegi pöörasid pead. Hans tahtis asja esiti viinakuradis süüdistada, pidas mõned päevad isegi vahet, aga silmanurgast ikka märkas mingit liikumist, nagu mõni sätendav uss oleks varjudes siuelnud. Siis mõtles, et küllap näeb nägemusi, aga arstirohud viskas kohe peale tohtri juurest tulekut minema. Surra vaja ikka õigesti. Kui unne juhtus vajuma, siis Ingel pilutas enda silmi ja muudkui korrutas, et pea meeles ja pea meeles.


„Sul on ainult üks naine olnud?” küsis Lindi temalt ühel õhtul, ise Ingeli nukku põrnitsedes.

„Ingel,” vastas Hans endagi üllatuseks. Lindiga polnud tarvis mõelda, mida öelda. Sõnad kisti niisama suust välja.

„Ingel.... päris ingel?” Lindi vaatas endiselt nukku.

„Nimi selline. Ma ei teadnudki, et sa inglitesse usud.”

Lindi naeris ja raputas pead. „Ühtegi kohanud küll pole, aga kes teab, ilmas igasugu karvaseid ja sulelisi.” Lindil oli sulisev hääl, oleks võinudki ainult seda kuulata.

„Ilus nimi siis, Ingel...”

„See ta ongi,” noogutas Hans viimaks nuku poole. Lindi pööras ennast, silmad pärani, ja vaatas siis uuesti nukku. „Sa olid päris sarnane temaga tol esimesel korral.” Mees kehitas kohmetult õlgu.

„Tõesti? Need rahvariided, jah? Aga silmad...”

„Pole õiged jah sel nukul,” Hans haaras nüüd nuku oma sülle, korraks oleks tahtnud nagu ära peita. Lindi astus sammu tagasi ja altkulmu ikka piidles nukku. Siis raputas pead ja naeratas kiiskavalt.

„Hans, ma ei tee ju talle midagi. Ja mina nukk ei ole, pea meeles ikka, eks?”

Pea meeles. Jälle tulid need sõnad kummitama.

Hans pani nuku tagasi lauale ja pomises enda ette: „Kindel, et kummitus ka ei ole?”

„Kord olen ma nukk ja siis kummitus,” Lindi kõlas kindlalt ja korraga nii tõsiselt, et Hansul hakkasid käed värisema.

„Äkki olen hoopis uss.”

Nüüd jäi Hansul korraks süda seisma, enne kui neiu naeris ja pead vangutas: „Naised kõik ju ussid, mäletad küll! Oh sind,” Lindi käed libisesid üle Hansu õlgade, kui ta mehe selja vastu liibus.

Liiga palju aega oli möödas sellest, kui Hans viimati naiselikku soojust nautida sai. Liiga valusad olid mälestused, mis Ingeliga seotud. Andnuks ta nüüd järele, saanuks Lindi tema südamele liiga lähedaseks ja see omakorda tähendanuks, et võib naisest samamoodi ilma jääda. Või siis ise enne teda minna ja armsale inimesele sedasi haiget teha. Võpatades tõmbus Hans temast eemale, raputas pead ja pomises: „Aeg on juba hiline. Pean puhkama minema. Äkki tuled homme uuesti?“

„Sa ei taha mind?“ Lindi otsekohesed sõnad lõikasid nagu noaga. „Nukkude tegemiseks ma sulle kõlban, aga rohkemaks mitte?“ Pööranud Hansu poole selja, tippis Lindi kiirel sammul ukse juurde ja hakkas saapaid jalga panema.

„Ega ma siis nii mõelnud...“ hakkas Hans vabandama, kuid Lindi terav pilk sundis mehe vaikima. Hetk hiljem sulgus uks tema järel ning Hans jäi üksi oma nukkude keskele. Polnud mõtet loota, et Lindi enam tagasi tuleb. Naisterahva viha ei lahtu nii kergesti, teadis Hans. Ta vajus toolile istuma ning põrnitses linalakka punase kirivööga nukku.

Kas see ainult tundus või olid nuku silmad tõepoolest ellu ärganud? Neis kiiskas nüüd samasugune jäine helk nagu Lindil. Hans pööras pilgu kõrvale, hõõrus meelekohti ja kobas pudeli järele, kuid siis meenus talle, et märjuke oli juba eile õhtul otsa saanud. Selleks, et uut tuua, oli kellaaeg juba liiga hiline. Rõhuv raskustunne rinnus, heitis Hans voodile ja püüdis uinuda, kuid ei saanud sõba silmale, sest kuulis nukke sosistamas vaiksel sisinal, nagu polekski tegemist mänguasjade, vaid õela ussipesaga.

Lindi ei tulnudki uuesti. Hans läks hoopis kalmistule. Kogu see jutt Ingelist oli hinge hakanud närima. Tuul vilistas kõrvad külmetama ja kirmetis kõbises jalge all.

„Hans!” kõlas äkki läbi tuule vaikselt, sosinaga, sisinaga. Aga nii tasa, et mees raputas pead, küllap kuulmised jälle. Nagu öösiti.

Hauakivi oli justkui veidi viltu vajunud. Hans otsis plasku välja.

„Näe vat, murdsin lubadust, Ingel. Tegin sinust nuku ja nüüd olen vist päris lolliks läinud. Kuulen siingi juba kuulmisi.”

Otsekui sõnade kiuste jäi tuul vakka ja õhk seisis korraks, külm juga käis kehast läbi. Hans raputas pead ja astus tuldud teed tagasi. Ei oleks tohtinud siia tulla, igal pool ainult ussid kurja plaanimas.

Ta kiirustas otse koju tagasi, vähemalt nukud olid teada-tuntud tondid.


Vaid minutit paar oli mees saanud toas käsi soojendada, kui kostus koputus. Lindi? Hans hingas sügavalt sisse-välja enne, kui ukse lahti tegi. Mitte kedagi. Ometi oli koputus nii selgelt kõlanud.

„Kuradi vaimud sellised!” hõikas ta käredalt, siis aga märkas lävel kirja helkivas ümbrikus. Ennast kogudes käristas ta selle lahti ning põrandale lendas foto. Ta ei hakanud kohe selle järele kummardama, vaid asus enne pihku jäänud kirja lugema. Tellimustöö! Elusuuruses nukule? Sellist polnud ta varem teinud, aga pakutav summa ajas silmad punni ja tellija oli kontakti saanud teatrimajast. Aga tähtaeg vaevalt kaks nädalat, nii kiiresti ta küll ei jõuaks... siis kummardus ta fotot üles korjama ja teadis kohe, et peab seda tegema. Juuksed olid mustad ja nägu ise pikergusem, aga need silmad! Neid ta tundis, need kohe nõudsid. Selle nuku pidi ta ära tegema, tellimus või mitte! Kõik Ingeli hoiatused vajusid kokku ja Hans valis telefoninumbri, mis kirjale lisatud. Keegi vastu ei võtnud, aga sõnumit sai jätta ja Hans andis oma kinnituse tellimuse täitmisele.

Keha tegemisega ei olnud raskusi. Hans kasutas mõõtude võtmiseks vana mannekeeni osasid, neid siit-sealt sobivamaks sättides. Uue nuku treis ja nikerdas ta valmis puust. See oli hea ja aus materjal. Palju parem kui portselan, savi või plastik, mis kõik kergesti puruneda võisid. Siis aga hakkasid tulema probleemid. Juuksed ei tahtnud kuidagi õiget värvi leida, ikka viskas kuskilt blondi sekka ja nii kui Hans korraks tukkuma jäi, oli nägu jälle valesti. Silmi maalis ta eraldi, et pärast sisse torgata. Ööd ja päevad pusis ta nuku kallal, aga kuidagi ei jõudnud tulemuseni. Kui pildil olev neiu nägi kena välja, siis see nukk oma mustade riiete ja terava ninaga meenutas rohkem mardust või mõnd röövlindu. Ajas lausa hirmu peale.

Teised nukud ainult sosistasid oma „Pea meeles!” laulu.

Hans ei teinud neist luuludest enam väljagi, vahel ainult rehmas käega ja käskis neil vait jääda. Ingeli kujuke pilgutas aeg-ajalt silmi, meenutades Hansule, kuidas Lindi vaid mõne puudutusega nukud nagu ellu äratas.

Lindi! Muidugi, just tema kätt oli siin tarvis. Hans vajas abi, sest vanadus ja kehv tervis ei lasknud tal enam tööd teha nii, nagu varemalt. Kui naine töökojas ringi hõljus, said nukud valmis nagu imeväel. Vahel tundis Hans ennast lausa üleliigsena, nii hästi õnnestus Lindil kujukeste meisterdamine ja neile nägude pähe maalimine.

Kuidas teda üles leida ja lepitust otsida? Lindi oli tihti Hansul külas käinud, aga mitte kordagi vastupidi. Nukumeistril polnud õrna aimugi, kus naine elada võis. Aadressi polnud ta öelnud ega telefoninumbrit andnud. Nõnda ei jäänud Hansul üle muud, kui panna riidesse ja seada sammud Kodukandi trahteri suunas, kus ta Lindiga esimest korda kohtunud oli.

Ööl ja päeval töökojas nokitsedes polnud Hans tähelegi pannud, et pakane õues valjusti paukus ning hanged teeservadesse kõrgeid valle moodustasid. Ühe käega palituhõlmu koos hoides sättis Hans salli paremini kaela ümber. Seda sama, mille Lindi talle kunagi nii kenasti koju kätte tõi. Juba hakkas paistma tuttav tänavanurk. Tuli vaid pöörata vasakule ja...

Maja, milles oli asunud Kodukandi trahter, seisis tühja ja mahajäetuna raske lumevaiba all. Aknad olid vineeritahvlitega kinni löödud ja ukse ees rippus tabalukk. Millal see ometi kinni pandi? Alles see ju oli, kui Hans samas majas oma sünnipäeva tähistas. Mis kuu praegu oligi? Jaanuar? Veebruar? Hansu sünnipäev oli oktoobri alguses. Aeg oli nii kiiresti ja märkamatult voolanud, et seda üldse tähele ei pannud. Kõik need vahepealsed kuud koos Lindiga möödusid nagu kullasärases unenäos. Isegi jõule ei suutnud Hans meenutada. Tavaliselt oli ta pühadeaja koos poegadega veetnud, aga seekord... Tundus, et Hans lihtsalt unustas kõik muu, mis tema töökojast väljaspoole jäi. Isegi toidukraami oli Lindi mehele koju kandnud, et meister jäägitult oma tööle saaks pühenduda.

Nüüd ei olnud enam Lindit ega Kodukandit. Pojad kindlasti olid kusagil, aga nad polnud kaua isale helistanud. Ju siis pidasid argitoimetusi tähtsamateks. Neilgi vajas töö tegemist ja maksud maksmist. Hansul polnud kombeks kedagi süüdistada ega asjatult hukka mõista. Eriti veel oma lihaseid lapsi.

Raskelt ohates pöördus Hans koduteele. Tuli ikka ise hakkama saada ja nukk õigeks ajaks valmis teha. Raha oli hädasti tarvis. Toit ja küttepuud hakkasid otsa lõppema ning meisterdamise jaoks vajaminev materjal samamoodi. Isegi värvi nappis, nii et tellimustööna valmiva nuku pale pidi seekord surnukahvatuks jääma.

Uksest sisse astudes oli ta kontideni läbi külmunud. Hans lõdises töökojas, kõmistas viimast viina, needis ennast ja vahtis mustapäist nukku. Nagu kuradi surmaingel ainult, elu ära varastanud ja alla neelanud. Sellist ta kellelegi esitada ei saanud. Ingeli nukku ta enam ei vaadanudki, ussipilk isegi sinna siginenud.

„Raisk!” pääses Hansu suust välja ja pudel lendas klirinaga põrandale.

„Pea meeles...” ulus jälle läbi kõleda töökoja ja Hans rapsis salli tihedamalt kaela. See siugles nii täiuslikult paigale ja oli ainus, mis veel keha soojendas.


*

„Ohh issand!“ ahhetas Juhaniga kaasas olnud naisterahvas ukselävelt sammu tagasi astudes. Sellist korralagedust polnud tema silmad veel näinud. Nad olid tulnud Hansu elamisse koristama pärast seda, mis oli juhtunud talvel, mõni kuu pärast isa sünnipäeva.

„Täpselt samamoodi oli kõik ka siis, kui ma isa siit leidsin,“ sõnas Juhan ning astus tolmuvaibaga kaetud esikusse, jättes maha tumedad saapajäljed. „Kõik nukud olid riiulitelt maha lükatud. Mõned neist katki ja pudelikildudega segamini. Siit oleks nagu orkaan üle käinud. Isa rippus selle segaduse kohal, sall kaela ümber seotud. Kirja leidsin maast, tooli kõrvalt.“

Nähes Juhanit toas ringi jalutamas ja maas vedelevaid asju hooletult saapaninaga kõrvale lükkamas, julges naine lõpuks talle järgneda. Matused olid ära olnud juba nädal aega tagasi, aga siia polnud keegi veel tulla söandanud, just nagu oleks Hansu surm majale needuse peale pannud. Juhan, poegadest vanim, võttis selle raske ülesande enda peale. Tema oli isa leidnud ja tema pidi ka tegelema kõige sellega, mis isast alles jäi.

„Mis seal kirjas oli?“ küsis naine. Ta kummardus ühe põrandal lebava nuku kohale ja lükkas silmade ette libisenud tumedad juuksed kõrvale, et paremini vaadata. Sedasi meenutas ta varest või ronka, kes maast leitud toidupalakest lähemalt uurima asub.

„Mingi arusaamatu tekst meeles pidamisest, inglitest ja ussidest,“ vastas Juhan. „Ma ei pidanud vajalikuks kirja alles hoida, sest tõenäoliselt oli see kirjutatud deliiriumi ajal. Mulle tundus, et isa hakkas imelikuks muutuma juba pärast oma viimast sünnipäeva. Ta ei vastanud telefonile, istus kogu aeg kodus ja kui ma teda vaatama tulin, siis tegi korraks ukse lahti, vaatas minust läbi nagu tühjast õhust ja sulges ukse otse mu nina ees. Ta tegi nii mitu korda ning ma loobusin lõpuks siin käimisest. Aknast käisin ikka vahel piilumas, kuidas ta omaette pomisedes mööda töökoda jalutas ja oma nukkude kallal pusis.“

Oodanud sobivat hetke, kui Juhan tema poole selja keeras, libistas naine nuku endale käekotti. Seejärel hakkas ta kiiresti pudeleid kokku korjama.

„Siu,“ ütles Juhan kallima poole pöördudes. „Mis sa arvad, mida kõigi nende nukkudega peale hakata? Päris paljud on veel terveks jäänud.“

„Hoiame alles,“ arvas Siu. „Küll keegi nendega kunagi mängima hakkab.“

„Kes? Meie või?“ küsis Juhan naerdes ja tõmbus siis äkitselt tõsiseks, jäädes naise teravat nägu põrnitsema. Kas see ainult tundus nii või oli tõepoolest viimaste nädalate jooksul Siu muidu alati nii kahvatule palgele tekkinud omamoodi õhetus, just nagu oleks ta õitsele löönud. Enam ei meenutanud naine päevavalgusesse eksinud vampiiri, vaid nägi täitsa elava inimese moodi välja. „Kas sa mõtled...“

„Jah,“ vastas Siu naeratades ning põimis käed ümber mehe kaela. „Meie tütar hakkab nende nukkudega mängima. Olen täiesti kindel, et meile sünnib tütar.“


Nukumeistri haud oli rohtu kasvanud. Keegi ei käinud enam võilillede varsi noppimas ega puulehti kalmukivi pealt pühkimas. Poegadel oli oma elu. Vanim neist valmistus perelisa saamiseks, tehes tööl pikki väsitavaid päevi, keskmine kolis üle lahe parema elu peale ning noorim lõpetas ülikooli.

Siiski astus kellegi jalg ettevaalikult rohu sees ja pikad kahvatud sõrmed nokitsesid oksaraokesi hauaplaadi pealt. Naine, kelle kaleidoskoopiliselt helkivad silmad olid kunagi võitnud nii Hansu kui Juhani südame, kõndis raskel sammul üle meistrimehe viimse puhkepaiga. Ta laskus vaevaliselt ühele põlvele, hoides kätega kinni suureks ja ümmarguseks paisunud kõhtu, ning otsis käekotist välja kadunukese majast kaasa võetud nuku. Peaaegu üheksa kuud oli Siu seda lelu endaga kaasas kandnud nagu püha reliikviat. Lõpuks oli saabunud aeg sellest loobumiseks. Valgete juuste ja triibulise seelikuga kujuke, kelle pilgus oli lõkendanud maagiline elusäde, vahtis nüüd läbi tuhmide helesiniste klaasitükkide tühjusesse. Siu asetas nuku hauale. Käis hele sähvatus ja lelu asemel vonkles maapinnal vaskpunane uss, kes uuristas kiiresti ennast sügavale kääpa sisse.

„Ingelist tegid sa nuku, aga minust tegid inimese,“ ütles Siu sosinal ja silus enda ronkmusti juukseid, milles helkis siin-seal mõni heledam salguke.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0802)