1644. aasta kevadel Narvas ja Ingerimaal toimunud elavate surnute rünnakud vapustasid nii jõukaid linnaelanikke kui ka vaeste külade matse. Õigeusklikud vibutasid rusikat superintendent Heinrich Stahli suunas, õndsa Lutteruse usku rahvas aga arvas, et kõik sai alguse päeval, mil üks närune nõid 1643. aasta hingedepäeval kombekohaselt uppumast keeldus. Teadjamad oskasid rääkida, et asjaga olid seotud mõlemad, nii superintendent kui nõid. Mõni oli näinud paar päeva varem ka lendavat koera, aga koera roll jäi siiski ebaselgeks.

Nõia süüs ei olnud õieti mingit kahtlust. Kogu linnarahvas teadis, et ta oli surmanud nõidusega üheksa Rootsi garnisoni sõdurit ja jõe äärde veeproovi vaatama kogunenud olid kindlad, et ta jääb pinnale hulpima nagu üks õige kuradi teener kunagi. Noormees aga – just nimelt noormees, viletsa maarahva seast kippusid ka mehed kuradiga lepingut sõlmima – pettis kõigi ootusi ja vajus hoopis põhja nagu kivi. Kui ta viimaks Narva jõe jäistest voogudest välja tõmmati, valmistas ta neile vähemalt sellega rõõmu, et avas silmad. Ikkagi süüdi! Vaene nõid keeras end külili ning köhis ja läkastas, kuni ta kõri valutas ja kopsud põlesid. Sadas tihedat vihma, aga pealtvaatajad ei teinud jämedatest vihmapiiskadest, mis nende viletsad riided hetkega läbi leotasid, väljagi ja nihkusid solvanguid ja ähvardusi karjudes aina lähemale. Selle asemel, et inimesi laiali ajada, seisid sõdurid paigal, nagu tahaksid näha, kui lähedale nad tulla julgevad. Sellest innustust saanud, heitis üks naistest noormehe suunas toore muna, mis lärtsatas tema läbivettinud pika särgi rinnaesisele. „Siduge mind lahti,“ palus noormees, „ma olen süütu!“ Köidikud soonisid tema randmeid ja pahkluid ning kogu tema keha valutas asendist, milles ta oli surema määratud. Jõkke visatud, oli ta püüdnud kõigest väest hinge kinni hoida, kuid vesi oli raske, rõhudes rinnale ja ahvatledes teda suud avama ja sisse hingama ... ja siis oli ta korraga porisel jõekaldal, värisedes nagu haavaleht. Silmanurgast nägi ta suurt musta koera puu all seismas.

Aita mind, ütles ta koerale. See oli palve, sest käsu andmiseks oli ta liiga nõrk.

Mine põrgu, vastas koer. Mida rutem sa kärvad, seda rutem ma vabaks saan. Koer tõstis jalga ja lonkis siis ükskõikselt minema.

„Tapke ta!“ röökisid pealtvaatajad ja tormasid noormehe poole, kellel käes nuga, kellel teravaks ihutud puutoigas. Sõdurid ei takistanud neid ja nii mõnigi sõdur suisa ühines nendega. Noormees pigistas silmad kinni, et mitte näha selle inimese nägu, kelle käsi esimesena tema vastu tõuseb, kui kisa ootamatult vaikis.

Alguses nägi noormees ainult tema ees seisva pikka kasvu mehe selga. „Teie asi ei ole selle lapsukese üle kohut mõista, sest Jumal on seda juba teinud ja ta süütuks tunnistanud!“ hüüdis sekkuja häälel, mis oli kõlav ja enesekindel, nagu oleks ta harjunud suurtele hulkadele kõnet pidama. Mees kandis musta kuube ja tema pisut liiga pikaks kasvanud juuksed olid kõrva taha keeratud. „Minge ära, te uskmatud ja jumalasalgajad, kes ei suuda Tema püha kohtuotsusega leppida!“

„Mis lapsuke?“ parastas üks vana naine. „Ta on kuradi sigidik, kes ...“

Sõdurite selja tagant trügis välja kohtunik Kramer. „Superintendendil on õigus. Jumal on otsustanud selle mehe süüst vabastada ja meie kohus on Jumala otsust seaduse jõuga kinnitada!“

Sõdurid kuulasid kohtuniku sõna ja hakkasid vastumeelselt vihast rahvahulka laiali ajama.

Musta kuuega mees, kes esimesena noormehe kaitseks sõna oli võtnud, kükitas tema kõrvale maha ja nüüd tundis noormees ta ära. Ta oli seda uhke kõnnakuga, aga väsinud ilmega meest palju kordi linna peal näinud, truu laiguline peni kõrval lonkimas ja liiga lähedale tikkujate peale urisemas. Praegu polnud lontut näha ja superintendent oli üksi. „Ma pean sinuga viivitamatult rääkima,“ sosistas ta ärevalt.

„Millest?“ päris noormees ebalevalt.

Superintendent sidus tema köidikud lahti. „Ma ei saa seda siin öelda. On üks asi, mida ma pean sulle näitama.“

„Miks?“ Noormees vaatas teda kahtlustavalt. „Miks just mulle?“

„Ma vajan su abi.“ Superintendent aitas noormehel püsti tõusta ja surus talle pihku mõned mündid. „Ma maksan paremini kui keegi teine.“

„Ma ei mõista, miks teil mind vaja on,“ jäi noormees endale kindlaks. „Ma olen kõigest pagarisell!“

„Ma tean väga hästi, kes sa oled, Nohle van Huyck,“ lajatas Heinrich Stahl.

„Jätaks õige vani mängust välja,“ ohkas Nohle, mõistes, et Heinrich Stahl ei pidanudki teda süütuks. „Minu isa võib ju van olla, aga mina mitte.“ Ta ei olnud oma kaupmehest isa juba aastaid näinud ning oli kõik Hollandist Huycki külast saabunud kirjad koldesse visanud. „Mida te minust tahate?“

„Ma tahan, et sa ühte raamatut loeksid. Sina oled ainus, kes seda teha saab. Sa ju ikka oled nõid, eks?“

„Teie ei otsusta, kas ma olen nõid või mitte!“ sisistas Nohle, pigistades mündid tugevasti pihku. Superintendent andis järele. „Hea küll, pagarisell Nohle Huyck. Sa võid praegu raha endale jätta ja minu ettepaneku üle järele mõelda. Kui sa oled otsusele jõudnud, otsi mind üles.“

Nohlel kulus otsusele jõudmiseks täpselt nii kaua, kui ta nägi, et tema maja linnalähedases külakeses on maha põletatud. Ta korjas kõik imekombel tulest pääsenud kraami pampu; püüdis kinni ka oma peni, kellel oli jätkunud julgust maja ümber luusima tulla, ja läks koos temaga superintendendi juurde. Ta ei aimanud, et nii Narvale kui Ingerimaale oleks olnud parem, kui ta oleks läinud mõnda teise linna pirukaid küpsetama.


Heinrich Stahli jaoks oli lugu saanud alguse tema 1642. aasta visitatsioonist Ingerimaale, mille ta pärast superintendendiks saamist ette oli võtnud, et uurida, kui vastuvõtlikud on sealsed õigeusklikud Martin Lutheri õpetusele. Kattila kihelkonnas oli ta märganud viletsas seisus vana kloostrihoonet, kus enam ammu ühtegi hingelist Jumalat ei teeninud. Suutmata uudishimu alla suruda, oli Stahl koos oma truu vana koera Tobiasega kloostris sees käinud. Ta oli märganud kloostris hulganisti pooleldi kõdunenud raamatuid vedelemas ja kuigi ta neid lugeda ei osanud, arvas ta, et ehk võib neil siiski mingi väärtus olla. Stahl pidas kuninganna Kristiinaga kirjavahetust ja saanud suveräänilt loa raamatud kloostrist minema viia, korraldaski Stahl järgmisel aastal nende toimetamise konsistooriumi raamatukogusse ... kõigi peale ühe.

Visitatsiooni lõpus otsustas Stahl veel veidi kloostris ringi vaadata. Siin-seal oli näha, et üksikute allesjäänud ikoonide ees on küünlaid põletatud ja superintendent oli näinud oma silmaga mitut pappi meenutavat meest kloostrist väljumas. Pappide moodi, aga punaste kuubedega ... Mõeldes, mida need mehed küll siit otsinud olid, silmas ta ühte seinaorva asetatud viltu vajunud ikooni.

Stahl ei tahtnud küll ikooni puudutada, kuid tegi seda siiski. Ikoon kukkus maha, Jeesuse ja Madonna näod vastu maad, ning selle tagant paljastus kuldsesse riidesse mähitud paks raamat. Riie oli nii tolmune, et Stahl pidi seda raamatu ümbert ära võttes peaaegu lämbuma, ja kui ta viimaks raamatu riidest vabastas, silmitses ta imestusega võõraid kirjamärke, mis selle kaanele olid kraabitud. Raamat oli kirjutatud käsitsi pärgamendile. Tekst oli küll ladina tähestikus ja väga kaunis gooti kirjas, kuid punase tindiga kirjutatud sõnad olid Stahlile võõrad.

Punase tindiga ... või verega. Kummalised joonistused ja märgid ei jätnud superintendendile kahtlust, et tema kätte on sattunud kuradi kummardajate piibel, mille abil nad oma jõledaid tegusid tegid, ja et need mehed, keda ta esiti pappideks pidas, käisid siin kloostris hoopis Jumala nime rüvetamas.

Stahl võttis raamatu salaja põhjalikumaks uurimiseks koju kaasa, kuid raamat ei avanud talle oma saladusi ja ta muutus rahutuks. Kui ta mõne õigeusklikuga kokku sattus ja neid katehhiseerida üritas, uuris ta ääri-veeri, kas keegi teab, mis inimesed need on, kes Jelissei kloostris käivad, kuid õigeusklike suu oli selle koha pealt rangelt lukus – õigeusklikud ei mõistnud luteri usku ega austanud luteri vaimulikke. Hing täis, oli Stahl püüdnud 31. oktoobril Ivangorodis kirikusse pääseda, et õigeusklikele Martin Lutherist ja tema tähtsusest jutlustada, kuid rahvahulk hakkas mässama, tormas talle kallale ja mõned poisikesed loopisid kividega isegi vana Tobiast, kes oli kiriku juures puu külge seotud. Õnnetu koer jäi lonkama, alguses tagumisest jalast, siis aga esijalast, ja suveks oli ta surnud. Stahl kurtis koera kurba saatust isegi kuninganna Kristiinale, kuigi ei olnud sobiv nii kõrgest seisusest isikut selliste asjadega tüüdata, aga kuninganna Kristiina väljendas armulikult vaese Tobiase surma pärast kurbust ja lubas, et Stahlile saadetakse Rootsist uus koer. Nii ka sündis, aga kahjuks pani kuninglikku verd loom sadamas plehku ja Stahl jäi tühjade pihkudega. Nüüd oli tal siiski uus valvur ja kaitsja kaasas, kui ta linnas käis, kuid selle suure musta volaski oli ta saanud hoopis kellegi teise käest ...

Tobiasele osaks saanud kannatused olid äratanud superintendendis viha, mida üks jumalasulane endale lubada ei oleks tohtinud. Ta veetis terve koera surmale järgnenud öö palvetades ning nägi väsinuna, näljast ja janust nõrkenuna ilmutust, mis ei tulnud kindlasti Jumalalt.

Jumalasulane ei saa seda raamatut lugeda, küll aga keegi, kes Jumalat vihkab.

Sellist inimest leida osutus Heinrich Stahli jaoks kergemaks, kui ta oli osanud arvata, olgugi et selleks läks pisut aega. Hingedepäeval katsuti veeprooviga läbi nõid Nohle Huyck ning kui noormees oli oma kodu punasele kukele kaotanud, oli Stahl ainus, kelle poole ta pöörduda sai. Tänutäheks päästmise eest kinkis ta Stahlile peaaegu hundi mõõtu musta peni, kellel olid haruldaselt inimlikud silmad. Stahl tahtis ka talle Tobias nimeks panna, kuid Nohle teatas, et koeral on juba nimi. Avastus, et see on Jakov, ei teinud Stahli rõõmsaks, aga ta leppis sellega.

Stahl näitas Nohlele raamatut ja rääkis talle kogu loo ära. Nohle oli küll keelanud Stahlil end nõiaks nimetada, aga võttis nõiapiibli tõlkimise siiski ette. Dorothea katkus juukseid, kui sai teada, kellele tema lugupeetud usumehest abikaasa õieti ulualust pakub, aga Stahl raius nagu rauda, et tahab seda vaest teelt eksinud lambukest aidata, ning peagi naine leebus. Lastele Nohle meeldis, kuna tal oli kombeks köögis maitsvaid saiu küpsetada, kui keegi ei näinud. Kõige rohkem armastasid tema küpsetisi Stahli tütred Margarethe ja Katharina, aga Dorothea oli alati esimene, kellele Nohle ahjust tulnud auravaid saiakesi maitsta andis. Kord ärkas Stahl varem kui tavaliselt ja avastas Dorothea ja Nohle elutoas diivanil istumas ja kringlitega maiustamas. Nohle vaatas Dorothead nii põletava pilguga, et Dorothea palged lõid vägisi punastama. Stahl tahtis Nohlet sõidelda, et too tema naist nii häbitult jõllitab, kuid sõnad jäid tal kurku kinni, sest ta ei olnud oma naist ammu nii õhevil näinud. Ta neelas endas pead tõstva armukadeduse alla ega hurjutanud Nohlet tema ebasündsa käitumise pärast, aga kuna noormehel jäi tõlketöö kõrvalt ilmselgelt liiga palju aega üle, palus Stahl Nohlel oma jutluste keelt lihvida. Ta ei olnud Nohlet kunagi kirikus näinud, aga Nohle oli kord tema pühapäevase jutluste mustandit nähes kaevanud, et sellise keeleväänamisega küll eestlastele Jumala armu ei jaga ja ega eestlased seda eriti tahtnudki. Eestlaste ja soomlaste jumalateenistused toimusid viletsas puukirikus, kuhu keegi rõõmsa näoga ei astunud. Rootsi ja saksa koguduste kirikus oli kõigile kuulajaile ruumi, kirik oli avar, vitraažid kaunid ning pingid uued ja puhtad. Puukirikusse ei mahtunud peaaegu kunagi kõik kuulajad sisse ja kui väljas vihma sadas ja inimesed pidid jumalateenistuse ajal õues seisma, tundsid nad kindlasti, et Jumal on nad hüljanud.

Raamatu tõlkimise ja jutluste kallal töötamise kõrvalt jäi Nohlel küpsetamiseks ja Dorotheale silma tegemiseks vähem mahti ja Stahli süda oli vähemalt mõnda aega rahul. Talvest sai kevad ja raamatu tõlge muutus aina paksemaks, Nohle käitumine läks aga pehmelt öeldes imelikuks. Ta ei suutnud enam öösel magada ja uitas katusel ringi; korraliku toidu asemel, millest Stahlide kodus puudust ei olnud, eelistas ta lürpida toorest muna ja sagedasti puges ta ööseks koera kõrvale magama, nagu oleks peni tema kaitsja. Ööl vastu suurt reedet leidis Stahl noormehe klaasistunud ilmel oma töölaua taga võõras keeles pomisemas ning sulega paberile kirjutamise asemel käeselga veriseks kraapimas ... ja kui pastor talle käe õlale pani, karjatas Nohle häälel, mida Stahl kunagi varem ühegi inimese suust kuulnud ei olnud, ja heitis tõlke tulle. Kui palju Stahl ka teda ei raputanud ja temaga ei sõidelnud, ei nõustunud Nohle pärast mõistusele tulemist tõlkimist uuesti käsile võtma. Ta hoiatas superintendenti, et raamat on ohtlik ja seda ei tohi lugeda, ning lahkus Stahlide juurest ja läks tagasi oma maja varemetesse.

Heinrich Stahl ei olnud sõnakuulelik mees. Pärast nõia lahkumist võttis Stahl raamatu iga päev lukustatud kapist välja ja lehitses seda. Mida rohkem ta raamatuga aega veetis, seda raskem oli sellele mitte mõelda. Raamat vallutas tema meeled, muutis ta hajameelseks, pani teda jutluste kirjutamisel soperdama ja rootsikeelse katekismuse kirjutamisel sõnu segi ajama ning imes temast välja kogu rõõmu. Viimaks kaotas pastor söögiisu ja kõik, mida ta suhu pistis, maitses nagu tuhk ... kõik peale toore muna. Silmadki kippusid teda petma. Ühel unetul ööl nägi ta aknast välja vaadates Nohlet Jakovile noa otsast leiba andmas ja hetk hiljem kükitas koera asemel pikkade pulstunud juustega ja sakris habemega musta kuube riietatud mees, kes Nohle jalgu kallistas. Stahl surus silmad hirmunult kinni ja kui ta need uuesti avas, olid Nohle ja mees kadunud.

Stahl oli Nohle hoiatusele vilistanud, aga mõnikord tundis ta käega raamatu kaant silitades, otsekui oleks see inimese nahk, mille all peidab end tuksuv süda ... ning tema süda hakkas sellega samas rütmis lööma.


Väljas oli pime ja täiskuu paistis aknast sisse. Heinrich Stahl süütas oma töötoa laual küünla, uurides taas kohati laiali valgunud punase tindiga või verega tehtud joonistusi nii põhjalikult, kui oskas. Ta oli valmis tegema kõike, et ei peaks mõtlema sellele, kuidas tema väike tütar Katharina lebas tõvevoodis ja oli suremas kohutavasse kurguhaiguse tekitatud palavikku. Haige oli ka vanem tütar Margarethe, ent poisid Philip, Arnold ja Axel olid terved nagu purikad. Noor Heinrich oli viimastel päevadel köhinud, aga temalgi ei olnud suurt midagi häda ...

Ainult Katharina oli minemas.

Stahl surus pilte vaadates nina peaaegu vastu pärgamendi koltunud lehti. Noor pikkade juustega naine pealuule suud andmas. Noor naine, kes istus pealuudest tornis. Noor naine, kes tõmbas lõhki lõigatud mehe kõhust soolikaid välja. Noor naine, kes oli kaks punases kuues meest pooleks lõiganud ja õmbles neid parajasti kokku. Noor naine, kes imes verise haavaga lapse hinge välja või siis puhus talle hoopis hinge sisse. Surnute hulgad naist kummardamas ning kahest poolest kokku õmmeldud mehed teda pistodadest krooniga kroonimas ...

Stahl nuuksatas ja soovis, et keegi, kes iganes see ka poleks, päästaks Katharina, ning tuba tema ümber täitus kellegi saladusliku kohaloluga. Tühjusest ilmus inimsilmale nähtamatu veripunane valguskera ja puuris end Stahli otsmikusse.

Nagu välgust rabatud, taipas Stahl äkitsi, et naine oli surmajumalanna ja ka keel, milles raamat kirjutatud oli, ei tundunud talle enam nii võõras. Mees haaras paberi, sule ja tindipoti; tema käed värisesid elevusest, ta tegi terve paberi plekke täis ja tema tähed meenutasid varesejalgu, aga lõpuks sai ta paar rida kirja pandud. Kriips. Kraaps. Plärts. Veel pisut tinti valgus paberile ja Stahli käele, aga ta asetas sule kõrvale ja jäi oma tööga rahule.

„Värisege, elavad, surnute jumalanna Manaereceseri ees, kelle päralt on hauda langenute hordid.“

Vaevalt oli ta need sõnad öelnud, kui kogu maja hakkas värisema ja kõik ülemistel riiulitel seisnud raamatud kukkusid maha. Ootamatult toas puhuma hakanud tuuleiil kustutas küünla ja õhku jäänud suitsuviirg võttis ainsaks silmapilguks naise kuju. Õues tõi Jakov kuuldavale südantlõhestava ulu.

„Värisege, elavad ...“ pomises Stahl toolilt püsti tõustes ja koperdas ühe eriti paksu raamatu otsa. „Surnute jumalanna Manaereceser ... Mul oli õigus! See on jumalanna! See on jumalanna Manaereceseri raamat! Manaereceser, Manaereceser ...“ pomises ta omaette, märkamata, kuidas keegi aknast sisse hõljub. Nohle oli tulnud Jakovile noa otsast leiba andma ja sattunud peale Stahli pühaduseteotusele. Mees oli nimelt astunud peale Lutheri piibli esmatrükile.

Nohle lõi jumalanna raamatu pauguga kinni. „Ära ütle seda nime!“ röögatas ta. „See on ohtlik!“

Ta vaatas anuvalt Stahli. „Nüüd, kui sa tead, mis raamat see on, tuleb see hävitada!“ Tema järgmised sõnad olid vaevu vaiksemad kui sosin. „Me ei tohi tema nime suhu võtta, muidu saab ta meie üle meelevalla!“

Stahl hakkas oma usuraamatuid maast üles korjama ja nentis, et need kõik olid kahjustada saanud. „Ma ei ole kunagi sellise nimega jumalannast kuulnud. Võimalik, et Mana ... ee ... see jumalanna oli mõne väikse rahvakillu jumalanna, kelle roomlased vallutusretkedelt kaasa tõid, sest nende jumalate panteonil ei olnud otsa ega äärt. Nad tõid ta Rooma ja ...“ Vaimulikku tabas mõttevälgatus. „Mis siis, kui see raamat kirjutati ammu enne seda, kui Lääne-Rooma keisririiki tabas hukk? Sellisel juhul pidi see jõudma õigeusklike kätte Bütsantsist, aga ma ei taha uskuda, et sellist teost saab lihtsalt niisama üle anda. Kes teab, äkki anti see venelastele teadmisega, et nad ei oskaks seda lugeda ja see on nende juures väljaspool ohtu ...“ Kuid keegi oli seda siiski lugenud. Superintendent meenutas vene kirikuõpetajaid meenutavaid mehi, kes olid kloostris käinud ja ühe ikooni nii halvasti tagasi pannud, et raamat selle tagant nähtavale ilmus. Raamatut kattev riie oli olnud tolmune, aga raamat ise mitte, ja Stahl ei oleks imestanud, kui seda oleks kasutatud keelatud riitustel. „Jelissei klooster näib olevat jumalanna Manaereceseri kummardajate pesa.“

Nohle kuklakarvad tõusid püsti ning ta tajus, et keegi vaatab maja poole. Ta silmas tänavanurgal seismas kolme punakuuelist meest, kes hakkasid ühte jalga astudes maja poole liikuma ja seisatasid värava taga. Nohle nägi nende nägusid nii selgelt, nagu oleksid nad akna taga seisnud, ja nad ajasid hirmu nahka ka Jakovile. Jakov hakkas nii metsikult niutsuma, et seda oli suisa valus kuulata, ja tõmbas end paela otsast lahti.

„Nende näod ...“ sosistas Nohle. „Nad oleks nagu ...“

Mehed, kes värava taga seisid, olid kõik kahest inimesest kokku õmmeldud ja üle nende nina jooksis jäme musta niidiga tehtud õmblus.

„Mida nad siin teevad?“ ahhetas Stahl Nohle kõrvale ilmudes. „Neid ma kloostri juures nägingi!“

„Nende näod!“ halises Nohle. „Kas sa ei näe?“

Stahl uuris meeste nägusid ega saanud aru, miks Nohle nii endast väljas on. „Mis nende nägudega on?“

Nohle jooksis laua juurde, lõi raamatu lahti ja näitas pilti, millel kahest poolest kokku õmmeldud mehed jumalanna Manaereceserile krooni pähe panid. „Nad on sellised!“

Üks meestest naeratas ja naeratus rebestas õmblused, mis mehe nägu koos hoidsid, aga vere asemel hakkas tema haavaarmidest välja voolama hoopis tumedat vedelikku, mis meenutas porist vett. Nohle haaras Stahli õlast ja pigistas seda nii kõvasti, et pastoril oli valus. „Kas sa ei näe seda?“

Nohle käe kaudu voolas Stahli ihusse mingi sõnulseletamatu vägi ja tema silmadelt oleks otsekui kae langenud. Viivuks nägi ta kolme mehe nägusid kogu nende õudses üleloomulikkuses; nägi mehi sama lähedalt, nagu Nohle neid nägi. Mustad õmblused nende nina kohal olid viimseni pingul ja õmblusi ümbritsesid paksud korbad. Meeste nahk oli roheka varjundiga ja hambad nii teravad, et nad oleksid suutnud Jakovi jala üheainsa hammustusega pooleks haugata. Nende kaelas rippusid rasked ketid, millele oli tahutud üks paljudest sümbolitest, mida Stahl raamatus märganud oli. Need olid ahelad, mille jumalanna Manaereceser oma alamatele kaela oli pannud. Nohle viskas meeste poole midagi, mis nägi välja nagu väga krimpsu tõmbunud ubin, mis on kevadeni keldri jaheduses oodanud, et keegi selle ära sööks. Vaevalt oli ubin meeste jalge ette maha langenud, kui nad kadusid suitsupahvaku saatel. Ubin veeres teele ja jättis endast maha märja pleki, kui üks juhuslik teekäija sellele peale astus. Temaga ei juhtunud midagi. Lapse ristimisvees leotatud õun avaldas mõju ainult nendele, kes ei olnud sellest maailmast.

Nohle lõi vankuma ja otsis Stahli kirjutuslaualt tuge. „Ma saatsin nad sinna, kust nad tulid, aga nad tulevad tagasi. Nad on kindlasti tema teenrid, ehk isegi tema preestrid. Me peame selle raamatu tagasi viima, enne kui on hilja ...“ Nohle krabas laualt raamatu, surus selle vastu rinda, hüppas aknalauale ... ja siis lendles ta juba õhus ja tõstis sõrmed suu juurde. Vile kajas läbi õhu ja sellele järgnesid haugatused, kui Jakov läbi õhu kappas, otsekui oleks ta tiivuline hobune. Nohle istus Jakovile selga. Aimates, et Nohle kavatseb jumalanna Manaereceseri raamatu tagasi Jelissei kloostrisse viia ja hävitada, ei võinud Stahl hetkegi kaotada – enese teadmata oli temast saanud jumalanna Manaereceseri teener.

Samal hetkel, kui Jakov jooksma hakkas, hüppas pastor aknast välja. Õnnetuseks ei maandunud ta Nohle selja taga, vaid klammerdus hoopis tema jala külge, et mitte alla kukkuda. Nohle oleks peaaegu Jakovi seljast maha pudenenud, kui Stahl tema jalast haaras. „Lase lahti! Me kukume muidu mõlemad!“

„Ma saan surma, kui ma praegu kukun!“ karjus Stahl talle vastu. Kuigi Jakovil oli ähkimise järgi otsustades neid mõlemat raske kanda, rühkis ta aina kõrgemale, kuni nad olid öistele pilvedele nii lähedal, nagu võiksid nendesse kaduda. „Käsi sellel lollil loomal kohe maanduda või aita mind üles! Ma ei jaksa kauem kinni hoida!“ Stahli peopesad olid higist libedad ja ta oli iga hetk Nohle jala küljest lahti pudenemas.

„Jakov ei ole loll loom!“ urises Nohle. „Ma ei luba sul teda solvata!“ Tema hääles oli tunda pahameelt, aga ta ulatas siiski Stahlile käe, hoides ise ühe käega Jakovi kohevast mustast kasukast, ja aitas Stahlil Jakovi selga ronida. Ta ei tahtnud, et Stahl sureks. Stahl oli aidanud tal elupäevi juurde saada, sest kui ta ei oleks sellel päeval sekkunud, oleks rahvas ta kindla peale lintšinud. Mida muud oligi ühel endisel pagarisellil loota, kui teda süüdistati üheksa inimese surnuks nõidumises? Ta sikutas Jakovit kuklakarvadest. „Kiiremini, Jakov!“

Stahl kaotas suure musta koera seljas läbi pimeduse vuhisedes ajataju ega teadnud, kui kaua nad juba lennanud on, kuni Jakov viimaks kloostri õues maandus. Päevasel ajal valge hoone näis pimeduses mustana, sama mustana nagu sissekäik põrgusse, ja Stahli jalad tõrkusid läbi kloostri värava astumast, aga ta järgnes siiski Nohlele, kes söakalt hoone poole sammus. Olgugi et oli pime, näis Nohle täpselt teadvat, kuhu ta teel on.


Kloostri uks oli nii lagunenud, et rippus vaevalt ühe hinge küljes. Nohle pääses sellest vähimagi vaevata mööda ja Stahl samuti, aga kloostrihoones kadus Nohle selg tal viimaks silmist ja ta võis järgneda vaid noormehe sammudele. Alguses tundusid need minevat ühes suunas, siis jälle teises, ja siis kuulis Stahl kellegi jalgu endast mööda jooksmas. „Nohle?“ Stahli hääl murdus. „Kuhu sa kadusid?“

Ta kuulis vaikset ohet ja sellele järgnevat imevaikset heli, nagu oleks lumehelves täiusliku vaikuse lõhkunud, ning siis hüppas Stahli õlale väike paberist mehike, kellel oli käes põlev pird.

„Ära oma konte murra, Heinrich!“ hüüdis Nohle kuskilt eemalt ja nüüd, kui tal oli valgusallikas, julges Stahl kindlamini edasi liikuda. Ta jõudis välja ruumi, mille kõik selle seinad olid kaetud ikoonidega ja kus polnud ainsatki mööblitükki. Stahl tundis mitmel ikoonil ära neitsi Maarja ja Jeesuse, kuid ta ei suutnud õigeusu traditsiooni järgi joonistatud pühakutel vahet teha ega teadnud, kelle valvsad silmad talle seintelt vastu vaatavad. Pirruvalguse võbeledes näisid nende silmad liikuvat, justnagu elaksid nad.

Nohle oli raamatu põrandale asetanud ja hoidis selle kohal põlevat küünalt, kuid raamatu lehed ei tahtnud kuidagi tuld võtta ja pühakute silmad näisid kaastundlikud, kui nad ikoonidelt sõnatult Nohle tühja tööd tunnistasid. „Põle!“ karjus Nohle. „Põle, põle, põle, põle, põle!...“ Küünlaleek võbeles ähvardavalt ja kasvas iga hüüatusega aina suuremaks. Selle valgus peegeldus Nohle silmadest vastu ja Stahl nägi, et need ei olnud enam inimese silmad, vaid pigem metselaja hundi omad. „Põle, põle, põle, põle, põle, põleeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!“ Küünlaleek limpsas lage, lagunes sadadeks väiksemateks leekideks ning langes põrandale, Stahli juustesse ja ka raamatu lehekülgedele. Selleks ajaks, kui Stahl oma juuksed kustutatud sai, oli raamat keskelt tuld võtnud ja Nohle seisis raamatu kõrval, valmis tõrjuma igaüht, kes peaks takistama teda raamatut tuhaks põletamast. Õhku rebestas kohutav surmakarje, mis tundus tulevat raamatu seest. See lõikas läbi Stahli liha ja luu, ja äkitsi adus ta kogu oma südame ja hingega, et Nohle peab surema. Nohle süda peab tuksumise lõpetama, aga jumalanna Manaereceseri süda mitte.

Stahl viskus raamatu peale, et leeke summutada. „Mida sa teed?“ karjus Nohle Stahli raamatu pealt ära tõmmates ja sai jalaga sellise hoobi ribidesse, et lendas vastu seina. Õhku täitis kõrbenud inimihu lehk ja Stahl tundis rinnus valu, kui oma põlenud nahka puudutas, kuid valu oli nii nõrk, et ta vaevalt märkas seda. Ta haistis vere lõhna. Küllap oli Nohle kukkudes viga saanud.

Noormees ajas end ägisedes seina najale püsti ja pirruvalgel nägi Stahl tema kõrvast verd voolamas. „Heinrich, mida sa teed?“ nõudis Nohle.

Kaugusest kostis Jakovi jalgade padin ning hetke pärast sööstis koer lõrisedes Stahlile kallale ja lõi talle hambad jalga. Stahli ihusse oli aga siginenud enneolematu jõud. Ta võttis Jakovil paljaste kätega natist kinni, nagu ei oleks Jakov suurem ega hirmuäratavam kui mõni priske rott, ja virutas koera üheainsa jõulise liigutusega vastu seina. Loom jäi niutsudes seina äärde lebama, keel hammaste vahelt välja tolknemas. Pilk, millega Nohle Stahli õnnistas, oli vihast nii tulvil, nagu läheks Nohle sealsamas lõhki. „Mida sa teinud oled?“ kisendas ta ja puudutas Jakovi valust vaevatud kogu. Koer hingas vilinal ja tema kannatused ajasid Nohle sellisesse raevu, et ta haaras maast esimese ettejuhtuva kivi ja sööstis sellega Stahli poole, et tema pea lõhki lüüa. Stahl väänas kivi tema käest ära, justkui oleks Nohle käsi lihtsalt üks vilets kuivanud puuoks, ning paiskas ta pikali maha. Nohle näole valgus õudus, kui Stahl talle viis korda kõvasti kiviga vastu pead lõi. Ta üritas Stahli jalgadega eemale lükata, kuid Stahl oli liiga tugev ja Nohle jõud rauges. Kuues kivihoop tabas tema otsmikku ja ta jäi liikumatult kloostri põrandale lebama, vereloik pea all üha suuremaks muutumas. Jakov niitsus südantlõhestavamalt kui enne. Vaevaliselt roomas ta lähemale ja lakkus Nohle nägu, nagu aimaks ta, et mees on suremas, ja kui Stahl oma kätel verd nägi ja huultel selle maitset tundis, jõudis tehtu talle kohale.

Terve põrand oli verest märg. Nohle lebas üleni veremeres, paigal nagu nukk, ja verd voolas mööda nägu isegi tema rinnale. Keegi, kes oli kaotanud nii palju verd, ei saanud kuidagi elus olla ...

Stahl pillas kivi käest ja kukkus põlvili. Ta oli tapnud inimese.

„Anna andeks,“ palus Stahl vaikselt, võttis veriste kaantega raamatu kaenlasse ja jooksis välja öhe.

Ta jooksis nii, nagu oleks tal jalas seitsmepenikoormasaapad, ja koju tagasi jõudmiseks kulus vaid üürike hetk. Mees otsis üles veetünni, mis oli täis Dorothea väikese köögiviljapeenra kastmiseks mõeldud vihmavett, ja pesi end Nohle verest puhtaks. Seejärel põletas ta riided, mis tal seljas olid olnud, köögis ära, pani kuivad riided selga ja viis raamatu tagasi oma töötuppa.

Nüüd, kui Nohlet enam elavate kirjas ei olnud, puudus Stahlil vajadus tema sõna kuulata ja ta hakkas raamatut lugema, ahmides sõnu endasse nagu mõnd eriti hõrku rooga, maailma parimat magustoitu, maailma kõige mahedama maitsega veini, nagu maailma kõige hellema ja pehmema ihuga naise puudutusi. Iga sõna, iga silp, iga täht pani midagi Stahli hinges helisema. Ta võttis riiulist hunniku paberilehti, kastis sule tindipotti ja hakkas kirjutama. Oleks keegi teda praegu kõrvalt näinud, oleksid nad imestusega vaadanud, kuidas sulg lendab ta käes nii kiiresti, et seda on vaevalt näha. Ühel hetkel sai Stahlil tint otsa, kuid ta ei märganudki seda – ta kirjutas aina edasi ja edasi, kraapides paberit nii jõhkralt, et suleots lõikas paberist läbi nagu nuga ja kriipis laualt värvi maha. Mida kauem pastor vasaku käega lehti keeras, seda rohkem hakkas tema pea kummalistest loitsudest sumisema ja ta tundis sisemuses nende väge. Alguses kõlasid manasõnad vaikselt nagu õrna naisterahva leebe sosin, siis aga muutus naise hääl valjuks ja ühes temaga hakkas leelutama häältekoor, mis andis loitsudele nii palju jõudu juurde, et need ähvardasid Stahli trumminahad purustada. Sõnad voolasid Stahlist välja, tema vasak käsi keeras raamatu lehti sellise rutuga, nagu oleks Nohle iga hetk tagasi tulemas ja teda pahateolt tabamas, ja sellest hirmust kannustatuna sündis tema käe all jumalanna Manaereceseri raamatu tõlge kiiremini, kui seda oleks suutnud tõlkida ükski teine surelik maa peal. Jumalanna hääl kajas tema kõrvus, rahustades teda, et Nohle ei saa talle enam kunagi midagi halba teha ja et ta ei vaja kedagi peale jumalanna Manaereceseri. Stahlil tekkis kummaline tunne, nagu oleks jumalanna olnud sealsamas, raamatu sees; nagu oleks see raamat olnud jumalanna ise. Muidugi pidi Nohle surema, kui ta tahtis jumalannat tappa! Tappa, tappa, tappa, tappa, tappa, tappa, tappa, tappa, tappa, tappa, tappa, tappa, tappa, tappa, tappa ...

Stahl avastas õudusega, et oli need sõnad lauale kraapinud.

Viimaks oli Stahl jumalanna Manaereceseri raamatu tõlkimisega lõpule jõudnud ja tõlgitud lehed seisid tema ees sirges hunnikus. Stahl oli kõik raamatus olevad pildid oma käega ümber joonistanud, mõne neist ka lauale, ja kuigi ta ei olnud kunagi olnud eriline kunstnik, nägid need pildid välja veel hirmuäratavamad ja veel elavamad kui raamatus ... otsekui oleks keegi andnud mehele ande, mida tal kunagi varem ei olnud.Ta ei aimanud, et Nohle Huyck oli raamatut tõlkides sama kogenud.

Hommikul ärkas Heinrich Stahl tundmusega, et see kõik oli vaid uni. Kui ta silmad avas, kummardus Dorothea tema kohale, nägu silmaveest kriimuline. „Katharina on surnud. Meie väikest tüdrukut ei ole enam.“


Päike paistis Jelissei kloostri lagunenud katuse vahelt sisse ja Jakovi karvasele põsele ilmus valguslaik. Põrand, millel ta oli maganud, oli kõva ja verest kleepuv. Kogu tema keha valutas Stahlilt saadud hoopidest. Jakov ajas end aeglaselt istukile, niitsatas valust ja hakkas harjumuspäraselt oma käppi lakkuma ... kuid need ei olnud enam käpad, vaid käed.

Jakov oli õigeusu vaimulik, kes oli salaja Venest üle piiri tulnud. Ta pidi hoolitsema selle eest, et Ivangorodi ja Narva õigeusklikud ei laseks end luterlaste valeõpetusest mõjutada, aga ta ei olnud kunagi jõudnud väikesesse majja kiriku lähedal, kuhu teda oodati, sest enne oli ta Nohlega kokku sattunud. Nad jooksid kokku pimedas metsas, kus Nohle liikus ühe puu alt teise juurde, korjates sammalt, ja tema käitumine tundus Jakovile enam kui kahtlane. Kahtlustades, et on sattunud oma öiseid toimetusi tegeva nõia peale, kallas Jakov talle igaks juhuks hetkegi kaotamata kaela lähkritäie pühitsetud vett, mille peale Nohle ta vastu puud surus, tema peast peotäie juukseid välja kiskus ja ta koeraks muutis.

Mida kauem Jakov koeranahas oli, seda rohkem tundis ta end koerana ja seda vähem inimesena. Nohle andis talle korra nädalas noa otsast leiba, mis ta tagasi inimeseks muutis, ja kui Jakov oli hästi käitunud, võis ta lausa mõne tunni inimnahas elada, enne kui ta tagasi koeraks muudeti. Esimestel kuudel, mis ta oli pärast üle piiri tulemist ja Nohle kätte vangi langemist koerana veetnud, oli põgenemine ainus, mis tal meeles mõlkus, aga Nohle oli ta nii tugevasti enda külge köitnud, et Jakov ei saanud lahkuda. Ta oli pärast veeproovi tema juurde tagasi pöördunud. Nohle oli olnud raevus, et Jakov oli palunud tal põrgu minna, ja kinkis ta karistuseks superintendent Heinrich Stahlile. Superintendenti vihkasid kõik õiged ristiinimesed nii siin- kui sealpool Narva jõge ja väga paljud oleksid tahtnud talle uut ja vana teha. Tõsi, Stahl ei olnud Jakovile halb peremees. Tal ei tulnud kordagi pähe oma koera lüüa, nagu purjus vene talupojad pärast kõrtsist koju minemist tegema kippusid, ja ta andis Jakovile korralikult süüa ega lasknud tal ainult peaaegu paljaks kraabitud viletsaid konte järada, aga vana vimm protestantliku vaimuliku vastu ei kadunud Jakovist. See ainult kasvas, kui ta nägi Nohlet vereloigus lamamas.

„Ava oma silmad!“ palus ta vene keeles, raputades Nohlet. „Palun ära sure!“

Üle Nohle otsmiku jooksis kohutav haav ja tema pea oli kaetud paksu verekorbaga, aga lähemal vaatlemisel nägi Jakov, et nõia silmalaud võbelesid õrnalt. Nohle ei olnud surnud, vaid pelgalt liiga nõrk, et oma võimeid kontrollida ning Jakovit koera nahas vangis hoida ... ja liiga nõrk, et ilma Jakovi abita ellu jääda.

Jakov hammustas huulde, millele oli tekkinud Nohle verest kuivanud kiht, ja püüdis otsusele jõuda. Nohle oli sundinud teda Heinrich Stahli koerana elama, aga Jelissei kloostris oli ta teda Stahli eest kaitsnud, ning Jakov tönkas saksa keelt piisavalt, mõistmaks, et Nohle ei olnud lubanud Stahlil Jakovit lolliks loomaks nimetada. Kui Stahl Jakovi vastu seina virutas, nii et kõik ta kondid ragisesid, oli Jakov selgesti Nohle viha tundnud, viha tema kannatuste pärast ...

Nohle võis ju nõid olla, aga ta ei väärinud sellepärast surma. Jakov ei olnud kunagi näinud Nohlet kellelegi paha tegemas ja ta teadis, et inimesi ei ajanud nõidadelt abi paluma kurjus, vaid elumured, varanatukese puudumine ja hirmus nälg. Eks oli tema kadunud emagi üksvahe nõia juures käinud, enne kui ühe bojaari uhke vankri alla jäi ja hinge heitis.

Jakov pühkis oma verised käed vastu räpast kuuehõlma puhtaks ja otsustas, et ei saa Nohlet jätta. Ta võttis Nohle ettevaatlikult sülle, viskas üle oma õla ja kandis ta kloostrist välja, et minna abi otsima.

Eemalt jälgisid teda kolm punases riietuses meest, kelle nägude keskelt jooksis lõua poole must triip, aga Jakov ei märganudki, kuidas nad tal kannul hakkasid käima.


Mõne aja pärast jõudsid nad Hiisikyllä, väikesesse luterlikku külakesse. Jakov toetas magava Nohle vastu puud ja läks küla kaevule, kus ta juhtus kokku Jumara-nimelise naisega, kellelt ta jumalakeeli abi palus.

„Mis temaga juhtus?“ päris Jumara Nohle vigastusi nähes, aga Jakov jäi talle tühja pilguga otsa vaatama ega vastanud.

Jumara aitas vigastatud mehe oma majja kanda, jooksis siis kaevule ja tõi ämbri ära. Jakov käristas oma räpase musta kuue küljest riideriba ja tahtis sellega vigastatud mehe nägu puhastada, kuid Jumara takistas teda. Ta kastis puhta valge riidelappi ämbrisse ja hakkas ettevaatlikult verd mehe näolt maha pesema. Haav, mis verekorba alt paljastus, oli kohutav: pool mehe nägu oli verilihal ja Jumara ei olnud kindel, kas ta saab veel kunagi oma silma avada või mitte. Vere alt ilmus nähtavale küllaltki noor ja üsnagi meeldiv nägu, mis pidi nüüd igaveseks armi läbi rikutud saama. Nii tema otsmik kui kukal olid saanud tugeva hoobi.

„Mis su nimi on?“ küsis Jumara habetunud kujult.

„Jakov,“ kohmas mees verist kaltsu võttes ja kaussi kuivaks väänates.

Jumara pani Jakovile suurde tünni pesuvee valmis. Nii vastikult lehkavat meesisendit ei olnud naine ammu näinud. See ei olnudki inimese hais, vaid koera oma. Jakov haises nii, nagu oleks ta viimastel kuudel koos metsikute koertega urus maganud ja kuigi Jumara ei pidanud puhtusest nii palju, nagu tema armas taevasse läinud meheke, oli selline lehk tema jaoks liig. Sellal kui Jakov end pesi, otsis Jumara riidekirstust mõned oma kalli Jussi riided, vahetas Jakovi kaaslase verest kleepuvad rõivad ära ja tupsutas tema peahaavadele kuivatatud punast ristikut, et põletiku teket ära hoida. Siis mässis ta mehe pea sidemesse, nii et tema parem silm oli täielikult sideme alla peidetud.

Vaevalt oli ta mehele teki peale tõmmanud, kui viimane valust oigas ja Jakov oli valmis kohe tünnist välja sööstma, kuid jäi Jumara kurja pilgu peale paigale.

„Kes ta sulle on?“ küsis ta Jakovilt.

„Peremees,“ ühmas Jakov vastuseks.

Jumara ei olnud kindel, kas ta kuulis ikka õigesti, eriti, kuna tema vene keel ei olnud just kiita. „Peremees?“ Oli Jakov kindlasti just seda sõna kasutanud?

Jakov noogutas vaikselt. „Peremees.“

Jumarat huvitas aina enam, kust need kaks olid tulnud ja mille eest nad ummisjalu olid põgenenud, aga Jakovilt oli pea võimatu vastuseid välja kangutada.

„Kui sa ei ütle mulle, mis temaga juhtus, ütle mulle vähemalt tema nimi,“ palus ta.

Jakovi alahuul värises. „Nohle.“

„Nohle?“ See ei olnud kindlasti vene nimi. „Kui kaua sa juba ... tema juures oled olnud?“

„Kas ta jääb ellu?“ küsis Jakov Jumarale vastamise asemel.

Jumara kehitas õlgu. „Raske öelda.“

Naine tõstis lauale hapupiima ja leiva, sõi ise ja pakkus ka Jakovile, kuigi viimane oli peaaegu täiesti isutu ja need vähesed suutäiedki, mis tal alla läksid, ahmis ta kauh-kauh-kauh sisse nagu koer. Ta oli parajasti leivast hiiglasliku tüki hauganud, kui järjekordne vaikne oie ta laua tagant püsti ajas. Vigastatud mees Jumara voodis oli oma ainsa nägeva silma lahti vedanud ja silmitses ümbrust, aga tema pilk vilas mööda tuba ringi ega leidnud ainsatki pidepunkti. Jakov tormas Nohle juurde, laskus voodi kõrvale põlvili ja puudutas õrnalt tema otsaesist. „Kuidas sa end tunned?“ küsis ta murelikult.

Nohle köhatas ja püüdis end istukile ajada, ent oli selleks liiga nõrk. „Ma tunneksin end ... oluliselt paremini ... , kui sa oma käe ära võtaksid,“ kähistas ta. Tema huuled olid nii kuivad, et pragunesid hetkega ja tema lõuale veeres verepiisk. „Kus me ... oleme?“

„Väljaspool ohtu,“ kinnitas Jakov talle, „olgugi et me ei ole kloostrist kuigi palju kaugemale jõudnud. Ma kandsin sind seljas, aga ma ei jaksanud enam kaugemale minna.“

Nohle näole ilmus õrn naeratusevari. „Sa oled nüüd vaba. Sa oleksid võinud ära joosta, kui oleksid tahtnud.“

Jakov raputas metsikult pead. Temas oli ikka veel midagi koeralikku.

„Ma ei teeks kunagi midagi sellist! Ma ei saanud sind jätta, sa olid vigastatud!“

„Kas minu näo lakkumine oli tõesti vajalik?“

Jakov pidi häbi pärast maa alla vajuma. „Ma olin siis veel ...“

Nohle rehmas nõrgalt käega. „Aitäh, Jakov. Sul ei ole aimugi, kui tänulik ma sulle olen ...“

Jumara võttis kruusi, tõstis selle Nohle huulile ja noormees suutis end piisavalt palju üles upitada, et sai mõne lonksu vett juua. Siis vajus ta voodisse tagasi ja tema väsinud silm libises aeglaselt kinni. Jakov tõmbas talle teki peale ja vaatas Jumarale paluvalt otsa, pilk nii kutsikalikult abitu, et Jumara süda sulas. „Kas me võime siia jääda, kuni peremehel ... ee... Nohlel parem hakkab?“

Jumara ei suutnud teda kuidagi keelata. Järgmised päevad veetis ta Nohle haavu arstides, aga need ei tahtnud kuidagi paremaks minna ja Jumara oli sunnitud neid õmblema. Õhtuks oli Nohlel imekombel palavik kadunud ja 29. mai hommikul võttiski ta juba jalad alla ja teatas Jakovile, et tahab tagasi Narva minna. „Ma pean selle raamatu hävitama, enne kui on hilja, muidu võib juhtuda midagi väga halba.“

„Mis sinu meelest juhtuda võib?“ oli Jakov pinevil, aga see küsimus sai kohe vastuse, kui ta silmas akna taga vilksatust. Akna tagant leekis mööda punane kogu.

„Jumara?“ Nohle viipas naise lähemale. „Kas siin on mõni koht, kuhu sa end peita saad?“

Naine tegi suured silmad. „Mispärast sa seda küsid? Kas ... Kas see, kes sind lõi ... on siin?“ Naise silmad olid hirmu täis ja kui ta voodi juurde kõndis, liikus ta kangelt nagu mõne raske tõve järel pooleldi halvatuks jäänud inimene. Nohle ja Jakov seisid kaitsvalt akna ees, kuni Jumara voodi alla puges. Hetk hiljem lendas uks lahti ja kolm punakuuelist meest, kelle riided meenutasid lõike poolest pappide rõivaid, seisid Jumara osmikus. Kõigil kolmel olid käes erinevad terariistad: esimesel mehel keha tükeldamiseks passiv pikk ja ähvardav laia teraga mõõk, teisel terava otsaga konks, mis nägi välja nii, nagu saaks sellega Nohle soolikad või ajud välja tõmmata, ja kolmas mees hoidis peenikest nuga, mis oli ilmselt sobiv nülgimiseks. Kas nad kavatsesid tema ja Jakovi tappa ning neist kahest uue inimese kokku õmmelda?

„Kui ma su tagasi koeraks muudan, siis kas sa saad nad lõhki rebida?“ sosistas Nohle Jakovile.

Jakovi suunurk tõmbles. „Mitte siis, kui nad mu soolikad välja on lasknud.“

„Pole midagi,“ lohutas Nohle, „ma ei jaksaks seda nagunii teha. Kui ma sulle noad annan, siis kas sa lõikad nad minu asemel väikesteks tükkideks?“

Jakov urahtas seda kuuldes. Veel enne, kui mehed olid tema juurde jõudnud, heitis Nohle Jakovile noad ja Jakov seisis inimkilbina tema ette. Koerana oli Jakov võidelnud hammaste välkudes ja iga tema hammustus oleks tõmmanud vaenlaste luudelt liha, olgu see siis elav liha või määndunud kärbatis, aga praegu oli tal vaid kaks viletsat noakest, mis oleksid sobinud pelgalt või määrimiseks. Ometi võitles Jakov vapralt ja kolm õudustäratavat kuju ei saanud temast mööda. Ükski liigutus ei olnud tehtud asjata, üksi torge ei jäänud tabamuseta. Mehed olid kas tema raevukuse üle imestunud või ei olnud nad nii kiired kui elavad inimesed, aga kibekähku lõikas Jakov ühelt maha nina, lõi teiselt peast silma ja torkas kolmandale noaga rindu, tõrjudes samal ajal konksu, mis talle äärepealt ninast sisse oleks pistetud. Iga löögiga paljastus meeste naha alt aina rohkem mädanenud ihu, kuni ta oli suurema osa nahka nende kokkuõmmeldud ihudelt maha koorinud. Nohle haistis Jumara hirmu lõhna, aga isegi kui mehed ka tajusid, et ta seal on, ei teinud keegi temast välja, kuna Jakov hoidis neid liiga hästi ohjes. Juuksed lendlemas, tõrjus ta neid nugade ja jalalöökidega, väänas mõõga enda kätte ja lõi nobeda käeliigutusega selle omanikul pea maha. Nohle surus alla öögatuse, kui mehe kaelast pritsis paksu musta löga, mis haises nii võikalt, nagu oleks ta mitu päeva kloaagis maganud. Oma kaaslase pead põrandal vedelemas nähes sattusid kaks ülejäänud meest nii suurde raevu, et üks neist paiskas Jakovi pikali maha ja äärepealt oleks Nohle kunagisel truul koeral lõpp peal olnud, aga Jakov ei lasknud end nii kergesti alistada. Ta lõi mehe jalaga eemale ja Nohle virutas jumalanna teenrile pähe suure pajaga, mis Jumaral kasutuseta nurgas seisis. Mehe pea plahvatas väikesteks kleepuvateks tükkideks ja ajuklompidega ümbritsetud luukillud paiskusid voodi alla. Jumara karjatas, aga keegi ei tõtanud teda päästma, sest kolmas mees suutis väikese nülgimisnoaga Nohle käsivarre küljest suure nahatüki lahti tõmmata, enne kui Jakov teda seni selga torkas, kuni mees liikumatult lamama jäi ... ja siis hakkasid tema käed korraga uuesti tõmblema. Jakov, kes oli kaetud mustaks tõmbunud koolnuvere ja vastiku limaga, nüsis talt jõuliste liigutustega pea otsast. Lõpuks jäi mees paigale ega teinud enam katsetki surnuist üles tõusta. Nähes, et ükski peatu ei liiguta enam, laskis Jakov teispoolsusest pärit õudustäratavalt terava mõõga maha kukkuda ja vajus ise sinnasamasse nende kõrvale. „Nad ei tule enam tagasi, ega ju?“

Nohle raputas pead. „Me hävitasime nende pead.“ Oma sõnadest hoolimata ei olnud ta kindel, ega jumalanna Manaereceser neid siiski uuesti ellu ei ärata, aga kui ükski meestest keskpäevaks liigutama ei olnud hakanud, andis ta Jakovile käsi mehed kotiriide sisse keerata – Jumaral oli seda terve rull – ning maja taga ära põletada. Meeste kehad ajasid välja vastikut sinakat suitsu ja hais oli hingemattev, aga kummalisel kombel ei tulnud ükski külaelanik selle peale kohale.

Nohle tõi Jumarale kaevust vett, Jakov aga läks maja koristama ja selleks ajaks, kui ta oli põranda puhtaks küürinud, vajas ta ka ise küürimist. Nohle aitas Jakovil juukseid lõigata ja habet ajada, enne kui Jakov tünni sulpsas, ja Jumara andis neile mõlemale veel ühed puhtad riided. Vaesel Jakovil tuli peaaegu pisar silmanurka. „Ma olin peres kõige noorem,“ selgitas ta, „ja kandsin alati teiste vanu riideid, aga need riideid ei olnud kunagi nii korralikud.“ Ta nuuksatas. Ilma habemeta mõjus see suur mustajuukseline mees nagu täielik poisike. „Ma olen alati näinud välja nagu kaltsakas ja see teeb haiget. Isa rääkis alati uhkusega, kuidas tema esivanemad teenisid Ivan Kalita juures, aga mis see luges, kui meil ei olnud kunagi piisavalt süüa ega korralikku riiet selga panna? Ma isegi ei mäleta, millal ma kandsin midagi, milles ei olnud auke sees ...“ Ta ohkas pluusi käist näperdades. „Ma tunnen, et ma ei ole seda ära teeninud ja et kui ma selle üle liiga õnnelik olen, läheb kohe midagi halvasti.“

Nohle ja Jakov jätsid Jumaraga hüvasti ja asusid teele. Nad kõndisid varahommikust hilisõhtuni, kuni nende mõlema jalad olid rakkus, ja jäid pidama ühe kalmistu servale. Seal elas vana hauakaevaja Anton, kellel oli küljes korralik viinaviga, aga talle ei olnud probleemiks kahele väsinud teekäijale ulualust anda. Hauakaevaja tundus suhteliselt lõbus sell olevat ja Nohle sai temaga viina visates kõvasti nalja. Ta ei jäänud küll nii purju nagu Jakov, aga siiski parajalt, ja kui ta Jakovi kõrvale pikali viskas, tabas ta end mõttelt, et kui mõni jumalanna Manaereceseri käsilane oma nülgimisvarustusega hauakaevaja elamisse sisse peaks sadama, ei jõuaks kumbki neist eest ära joosta. Ta ei aimanud, et see juhtub õige pea, kui Stahl on üritanud oma tütart surnuist äratada.


Leinav Heinrich Stahl ootas rituaali ettevalmistamisega seni, kuni majas oli vaikseks jäänud. Siis suundus ta veinikeldrisse, kus Katharina keha laudsile oli pandud, ja võttis valge lina tütrekese pealt ära. Katharina ihu oli külm ja kange, ent ilme rahulik, nagu ei oleks ta surma kunagi kartnudki, ja tõesti, mida tal karta oli? Süütud lapsukesed läksid alati taevasse ... aga Stahl ei tahtnud, et ta taevasse läheks, ta tahtis teda maa peale. Tema kui ustav jumalasulane oleks pidanud teadma, kui hea on Katharinal taevas koos inglitega elada, aga jumalanna Manaereceser oli ta hinge mürgitanud ja ta veenis end, et Dorothea vajab Katharinat. Ta oli juba liiga palju lapsi matnud ... Stahl laotas jumalanna Manaereceseri raamatu tõlke lehed põrandale laiali. Rituaali läbiviimiseks vajalikud sammud olid tal varsti peas ja ta hakkas tegutsema.

Kirves käes, hiilis pastor kanalasse, kus rammusad ja kohevad kanad õrrel tukkusid. Ta kahmas ühe kuke ja kana kaenlasse, viis nad kanala taha ja lõi mõlemal kirvega pea maha. Siis immutas ta valget sidet kuke veres, kuni see oli verest läbi imbunud ja omandanud kauni punase tooni, viis selle veinikeldrisse ja sidus veresideme Katharina suletud silmadele. Järgmiseks tõmbas ta hõbedast pistoda kuke ja kana noka vahelt läbi ja lõikas nendega Katharina kätele ja jalgadele sümbolid, mis kujutasid elu ja surma harmooniat: surma võitu elu üle, elu võitu surma üle ning elu ja surma samasust. „Värisege, elavad, surnute jumalanna Manaereceseri ees, kelle päralt on hauda langenute hordid,“ sosistas ta sõrme esmalt kana ja siis kuke verega määrides ning joonistas oma vasaku käe nimetissõrmega tüdruku rinnale loitsud. Näis, otsekui hakkaks nahk, millele loitsud olid kirjutatud, särama ja need paistsid keldri hämaruses nii eredalt silma, nagu oleks päikeseline päev, kuigi veinikelder oli pimedaim paik terves Stahlide majapidamises. Otsekohe saigi Stahl päikese, millega Katharinat kaunistada. Ta lõi tüdruku kõhule lõhki toore muna ja munakollane jäi piiga nabale hulpima nagu taeva kuldkollane kera. See ühendas Katharina jumalanna Manaereceseriga.

Kui rituaal õnnestub, paneb jumalanna Manaereceser Katharina sisse kasvama uue nabanööri ja puhub tüdrukule selle imenööri kaudu uuesti elu sisse.

Stahl võttis klaasitüki ja torkas sellega oma peopessa augu. Veretilk langes munakollase peale ja jäi sinna hõljuma nagu punane silm, mis nägi kõike. Siis joonistas mees verega oma näole paksu joone, mis matkis õmblust, millega jumalanna Manaereceser kolm teda teeninud meest kokku oli õmmelnud. Ta suudles tütre otsmikku, haaras Katharina külmad käed oma pihku ning alustas loitsimist.

Veri Katharina nabale löödud toore muna peal hakkas mullitama ja selles seest kerkis välja midagi kollakat ja ilget, mis nägi välja peaaegu nagu madu. Alguses arvas Stahl, et jumalanna Manaereceser saatiski neile mao, aga siis kasvas Katharina nabast välja uus nabanöör. See venis aina pikemaks ja pikemaks, vongeldes nagu madu ja kinnitudes viivuks Stahli verise peopesa külge. Siis mähkis nabanöör end ümber Stahli ja roomas mööda teda üles, kuni terve Stahli kael oli tema haardes ... ning siis puges nabanööri ots talle suhu.

Heinrich Stahl ei mõistnud, mis toimub. Jumalanna Manaereceser pidi nabanööri kaudu Katharinale elu sisse puhuma! Nabanööri ots ümbritses tema keelt ja sikutas seda nii tugevasti, et oleks selle pastoril peaaegu suust rebinud, enne kui ta jõudis loitsimist jätkata. „Amman knester, kisnan wen, zewu jatdeget, zhanter karpeis ... Amman knester, kisnan wen, zewu jatdeget, zhanter karpeis ... Amman knester, kisnan wen, zewu jatdeget, zhanter karpeis ... Manaereceser knestra deget roogeher kan lyntrös yaar!“ Stahl kordas neid sõnu, kuni terve kelder tundus värisevat samamoodi nagu päeval, kui Stahl esimest korda raamatust ette luges. „Amman knester, kisnan wen, zewu jatdeget, zhanter karpeis ... Amman knester, kisnan wen, zewu jatdeget, zhanter karpeis ... Amman knester, kisnan wen, zewu jatdeget, zhanter karpeis ... Manaereceser knestra deget roogeher kan lyntrös yaar!

Tõuske üles, mu armsad, surnud käsilased, teiste suretajad. Manaereceser valitseb teie kõigi üle!

Õhust ilmusid naisterahva kirsipunased huuled. Selle asemel, et Katharinale nabanööri kaudu hing sisse puhuda, kinkisid need huuled Stahli põsele suudluse ja haihtusid siis. Nabanöör kukkus maha nagu mao limane nahk ja pudenes hetkega tolmuks. Värisemine lakkas ning Stahl jäi kahekesi tütrega, kes ei liigutanud end.

„Katharina?“ Stahl raputas tüdrukukest, ent tema väikseke oli endiselt surnud ja temas ei olnud ainsagi hingetõmbe jagu elu hingust. Ja siis ... avas Katharina viimaks silmad.

Veidi aja pärast lõhestas Narvat ümbritsevat öist vaikust kahuripauk.

Keda iganes linnas ka kahurist ei tulistatud, head ei saanud see tähendada.


Hauakaevaja Antonil ei olnud just eriti hea päev. Tavaliselt tuli tal kaevata ainult üks või kaks hauda päevas, seekord oli kadunukesi aga lausa kuus ja ta rassis nii, et seda nägu. Siis tuli ta koju, kasis end puhtaks, palvetas ikooni ees, et tunda end natukenegi rohkem inimesena, ja kukkus jooma nagu igal õhtul.

Korraga koputas keegi ta uksele ja kui Anton avama läks, leidis ta ukse tagant kaks väsinud teekäijat.

Tulijad olid äärmiselt kurnatud ja kui Anton uuris, kust kandist mehed ka tulnud on, sai ta vastuseks Hiisikylä. Antonil ei olnud aimugi, kus see oli, aga küllap kaugel, sest kui ta mehed sisse kutsus, kiskusid nad kohe oma viletsad käimad jalast ja hakkasid oma värskeid haavu uurima. Ainult ühel neist, kes tutvustas end Jakovina, jätkus austust kõigepealt ikooni tervitada. Teine, kes end Nohleks nimetas, heitis ikoonile küll pilgu, ent ei osutanud sellele rohkem mingit tähelepanu. Lisaks sellele, et mehed olid pikast teekonnast viimseni kurnatud, nägid nad ka räsitud välja. Jakovi näol oli suur sinikas ja tema peopesad olid ära kraabitud. Nohlel oli pool nägu lõhki ja kuigi tema haav oli tõenäoliselt mitu päeva vana ja juba paranes, oli tema silm ikka veel nii tugevalt paistes, et ta ei saanud seda avada.

Anton pakkus tulijatele viina, sest teistega koos oli palju toredam juua kui üksinda. Jakov, see tumedate juuste ja silmadega viisakam mees, keeldus algul, aga kui Nohle pudeli tänulikult vastu võttis ja endal mehise sõõmu kurgust alla kallas, mõtles ka tema ümber ja kulistas viina otse pudelist. Seda ei oleks tal maksnud teha, sest ta oli õige pea purjakil ja käpukil ning tema jutt muutus seosetuks lurinaks, millest ei olnud sõnagi aru saada. Nohle rääkis selgemalt, kuigi kerge aktsendiga. Nohle käest kuulis Anton, et tema ja Jakov on teel Narva ja Nohle jutustas talle kõikvõimalikke põnevaid seiku Narva elust. Narva ei olnud Anton oma elu jooksul veel sattunud ja ka Ivangorodis oli ta käinud vaid korra. Jakovi joobnud olek ajas Nohle heatahtlikult muigama ja kui teekaaslane ära vajus, jätkas ta häbenemata koos Antoniga joomist, kuni temagi pea rinnale kippus.

Anton lakkus pudelisuult viimaseid viinatilku ja tahtis ka magama keerata, kui nägi silmanurgast surnuaias midagi, mis tal vere soontes tarretas ja siis peadpööritava kiirusega läbi tema keha pani pumpama.

Surnuaias jalutas naine ja kui kuuvalgus tema kleidile langes, tundis Anton naise ära. See oli seitsmeteistkümneaastane Jekaterina, kes oli maetud nädalapäevad tagasi. Mitte ühelgi naisel külas ei olnud nii suuri rindu, isegi neil, kes olid imetanud kümmet last, ja kuidas Jekaterina ka ei püüdnud neid riietusega varjata, pungitasid need alati igalt poolt välja. Kui Jekaterina neist möödus, vaatas enamik mehi tema rindu, mitte silmnägu, mis nad ükskõikseks jättis, ja nad oleksid olnud valmis tegema kõike, et neid hiiglaslikke pätse, mida tuli kahe käega pigistada, maitsta saada, aga siis oli Jekaterina surnud.

See oli kindlasti Jekaterina. Anton oli näinud, kui ta mulda sängitati, ja kui alguses oli ta tundnud naise ära ainult kleidi järgi, siis nüüd pööras Jekaterina end maja poole ja Anton nägi taas tema rindu vastu kleidikangast surumas; nööbid olid iga hetk eest lendamas. Viinast ja kiimast uimaseks löödud, ei mõelnud Anton hetkegi sellele, mida see tähendab, et Jekaterina öösel surnuaias kõnnib. Ta kohendas oma kitsaks muutunud pükse ja lõi ukse lahti, et Jekaterina juurde tormata ja teda sealsamas surnuaias võtta – andku Jumal talle need patused mõtted andeks – , kui keegi tema jalast haaras.

Keegi klammerdus oma külmade ja ligaste sõrmedega tema reie külge ja kui Anton allapoole vaatas, nägi ta kohutavat vaatepilti. Hais lõi tal hinge kinni. Tema maja ette oli roomanud kleepuv ja lehkav inimtomp, kes mörises vaikselt ja kelle silmad, millest üks peast väljas kõlkus, olid vaid mustad krimpsu tõmmanud kestad. Anton püüdis meest jalaga eemale lüüa, aga mees ei olnud üksi. Surnuaias liikus veelgi inimesi. Anton nägi neid oma surmaune magamisest väsinud kehasid lohistades maja poole tulemas.

Nad olid ellu ärganud.

Surnud olid haudadest välja tulnud.

Mees lõi Antonile hambad reide ja kui Anton selili kukkus, ronis koolja talle otsa ja lakkus tema nägu, nagu prooviks, kas Anton kõlbab süüa. Siis hammustas ta Antoni põsest suure tüki välja. Kohti, mida mehe hambad puudutasid, haaras põrgulik valu ja mehe suust immitses midagi Antoni haava. Ta karjus täiest kõrist, kuid mees ei lasknud temast lahti, vaid sõi teda rahulikult edasi ja kogu Antoni keha täitus tulega, mis inimlikkuse tema seest välja põletas.

Ta oli nälga suremas ning Nohle ja Jakov lõhnasid väga isuäratavalt ... See oli viimane mõte, mida hauakaevaja Anton Petrovitš Nikolajev selles elus mõtles, enne kui ta suu avas ja hambad Nohle saapasse lõi.


Sõdurite barakkides oli vaikne öö nagu ikka, elati ju rahuajal. Ainult Pietari ei maganud veel. Lõbus soomlane oli linna kõrtsu hiilinud ja seal kohalike lahke anniga tütarlastega aega veetnud. Keegi ei teadnud, kuidas Pietari oma suva järgi välja pääses, aga ta oli veetnud lõbusa õhtu ja nüüd oli ta tagasi, poolik viinapudel ikka veel pihus. Las võtab sõber Tuomas ka mõne lonksu viina!

Pietari kõndis üle õue, rind enesekindlusest kummis – ei olnud keegi teda enne tabanud ega taba ka nüüd –, ent järsku tundis ta, et keegi vaatab teda. Komandant Richter? Garnisoniülem Holmberg? Pietari peitis pudeli püksi ja vaatas ringi, aga ei silmanud kumbagi. Mõni vaht? Ei, need ei valvanud ei omasid ega ka linnakodanikke, vaid lasid oma postil leiba luusse.

Silmad ei olnud Pietarit petnud, kõrvad andsid sellele kinnitust. Ta kuulis krõpsatust, nagu oleks keegi kuivadele lehtedele astunud – aga mai lõpus ei olnud kuivi lehti maas! –, seejärel mütsatust ja mingit kurisevat heli, mis kõlas pisut oige moodi. Pietari astus heli allikale lähemale, kuigi kõik instinktid käskisid tal pageda.

Pietari märkas, et surnukuuri uks on paokil. Seda ei olnud tükk aega kasutatud. Pärast seda, kui nõid Nohle Huyck oli tapnud needusega üheksa vahvat sõjameest, ei olnud surnukuuris kuid kedagi lebanud ... kuni eilse lõunani, kui Sven oli hinge heitnud. Ta oli juba laupäevast peale hinge vaakunud, kui oli saanud kõrtsikakluses sellise löögi rindu, et tema niigi nõrk süda ei pidanud sellele vastu. Sven oli surnukuuri viidud ja laudsile pandud, aga nüüd oli surnukuuri uks paokil ja Sven lebas selle ees kägaras maas.

„Jeesus Maria!“ sosistas Pietari ja jooksis lähemale. „Sven?“ Ta hõõrus silmi, aga viirastus ei kadunud.

Sven korises koledasti, ajas end jalgele ja hakkas Pietari poole taaruma. „Pietari ...“ kuulis noormees tema suust õudustäratavat röginat. „Mis ... minuga ... juhtus? Miks ... ma ... surnukuuris ... olin?“ Sven pistis käe endale suhu ja järas oma sõrmi, kuni neist olid alles vaid verised köndid. Siis röögatas ta korraga metsikult ja tormas Pietarile kallale.

Sveniga ei olnud kõik korras, kohe kindlasti mitte. Surnud olemine oli talle halvasti mõjunud. Pietari tõmbas viinapudeli püksist välja, lõi selle vastu Sveni pead puruks ja kui Sven kukkus, pani ta padavai magamisruumide poole ajama. Ta lõi ukse pauguga lahti ja karjus: „Sven on elus!“

Tema sõber Tuomas oli esimene, kes virgus, ja hõõrus oma uniseid silmi. „Mida sa räägid?“

„Ma vannun, et nägin teda!“ seletas Pietari.

Tuomas ohkas. „Ausõna, Pietari, sa peaksid vähem jooma. Sa olid ka juures, kui doktor Horn ütles, et sellest küll enam elulooma ei saa!“ Ta keeras tagasi magama, aga Pietari kiskus talt teki pealt ja raputas teda. „Kui sa ei usu, tule minuga ja ma näitan sulle ... aga võta musket kaasa!“

„Kus Sven siis on?“ noris Tuomas, kui nad õue peale jõudsid ja kedagi näha ei olnud. Pietari vaatas närviliselt vasakule ja paremale ning läks surnukuuri ukse juurde.

„Usu mind, siin teda ei ole.“

Tuomas kiikas surnukuuri sisse ja nägi, et Sven oli tõepoolest kadunud. Kulunud lina, millega ta kaetud oli, oli põrandale kukkunud.

„Äkki viidi ta mõnda teise kohta?“ pakkus ta.

Pietari ärritus. „Ma ju ütlesin sulle, et ma nägin teda ringi kooserdamas ja et ta tahtis mulle hambaid kõrri lüüa! Millest sa aru ei saanud?“

Tuomas tahtis Pietarile ütelda, et temasugust lakekrantsi ei saa usaldada, aga siis nägi ta silmanurgast mingit liikumist. Keegi jooksis kiiresti nende poole ja langes valju mütsatusega maha, kui Pietari rusikas tema ninaga kohtus. Pietari oli kõrtsikaklustes alati kibe käsi ja tema sügelev rusikas leidis osavasti oma sihtmärgi. Sven ei olnud kunagi kakelda osanud ja ka praegu tegi ta lihtsalt mitmemeetrise õhulennu ja räntsatas neist eemale maha, käed ja jalad laiali ning nina sissepoole lömmis.

Tuomasel läksid jalad nõrgaks ja ta haaras Pietari õlast, et püsti jääda. „K-k-kuidas see võimalik on? Ja m-m-mis see veel on?“ Värava juures tõmbles inimkogu, kerkides õhku ja kukkudes tagasi maapinnale, ja jäi siis liikumatuks ... kuigi vaid hetkeks. Mehed vaatasid hinge kinni pidades, kuidas ta aeglaselt püsti tõusis ja nende poole hakkas kosserdama, jalgu ebaloomulikult järel vedades. Kui ta lähemale jõudis, tundis Pietari temas ära Matsi, kes sellel õhtul koos Friedrichiga vahipostil oli. Matsi käed tilkusid verd ja tal oli rinnal kole haav. „Pietari ...“ rögises Mats. „Tuomas ...“ Verd lirtsas tema rinnast maapinnale ja ta kõndis läbi omaenda vere. „Aidake ...“ Siis inimlik tuluke tema silmades kustus. Matsi liigutused muutusid kiiremaks ja ta hakkas nende poole jooksma.

„Tulista teda!“ käsutas Pietari Tuomast ja kahetses, et ei olnud voodi kõrvalt enda musketit haaranud, aga ta ei saanud kainenagi liikuvale märklauale pihta, mis siis veel joogisena laskmisest rääkida. Kohe, kui ta oli Tuomale käsu andnud, teadis ta, et laskmiseks ei ole nagunii piisavalt aega. Tuomas võttis laskemoonataskust padruni, kuid pillas selle kohe maha, suunas täägi ettepoole ja lõi täägi läbi Matsi rinna. Mats libises mööda tääki allapoole, mörisedes midagi arusaamatut, ja lõi Tuomale hambad kõrri. Matsi käed libisesid Tuomale ümber ja hoidsid rabelevat meest paigal otsekui Saatana embuses. Tuomas rabeles elu eest ja tema veri purskas Pietarile silmadesse ja suhu. „Lase ta lahti!“ röögatas Pietari ja võttis tupest noa. Ta lõi selle Matsile selga, kuid Mats hoidis ikka veel Tuomast oma käte vahel ja näris tema kõri. Verd pritsis nüüd vähem ja Pietari nuuksatas, teades, et ei saa Tuomast päästa, aga ta ei võinud lasta Matsil teda ära süüa. Ta lõi teda noaga üha uuesti ja uuesti, kuni see viimaks Matsi jaoks tüütuks muutus. Vaht laskis Tuoma lahti ja mees kukkus maha, hakates Pietari õuduseks samamoodi tõmblema nagu Mats. Kui Pietari noa Matsi seljast välja tõmbas, pööras Mats ringi ja tahtis Pietarit hammustada, aga Pietari lõi noa Matsi lõua alt sisse ja läbi tema pea. Otsemaid kukkus Mats pikali maha ega liigutanud enam. Seekord oli ta lõplikult surnud.

Nähes, et Sven ja Tuomas ajavad end mõlemad jalule, tõmbas Pietari noa Matsi kõrist välja, kahmas Tuoma musketi ning jooksis nendega kellatorni poole. Ta kavatses just trepist üles ronida ja häirekella helistada, et terve garnison jalule ajada, kui kuulis meeleheitliku karjatust, mis näis tulevat magamisruumide poolt. Sven ja Tuomas järgnesid talle kellatorni juurde, nii et karjatuse põhjus sai olla ainult puuduv vaht Friedrich. Pietari otsis taskust padruneid ja krigistas hambaid, kui neid ei leidnud. Õige küll, ta oli need kõrtsis maha mänginud. Oli tal alles ajastus!

Ta ei jõudnud kellatorni, sest Sven haaras tema jalast ja tõmbas ta pikali, aga ta virutas mehele täägiga ja suutis Sveni enda küljest maha raputada.

Karjuvad sõdurid jooksid õue peale, põgenedes Friedrichi ja oma kaaslaste eest, keda Friedrich oli hammustanud, aga Pietari meelehärmiks ei olnud enamik neist musketeid kaasa võtnud ja ka need, kellel olid relvad, värisesid nii kohutavalt, et ei suutnud musketeid korralikult laadida. Püssirohtu pudenes laiali üle terve õue. „Anna siia!“ kähvas Pietari garnisoni kõige lühemale sõdurile Danielile, kellel ei õnnestunud kuidagi paberit rauda toppida. Ta rammis selle ühes püssirohu ja kuuliga raua põhja kinni, tõstis tuleluku mehhanismi üles ja tulistas Sveni suunas, aga nagu arvata oligi, läks lask mööda. Soomlane sihtis Sveni otsmikku, kuid vaht pööras pead ning kuul lendas tal ühest põsest sisse ja teisest välja. Roppusi pildudes võttis Pietari Danielilt kõik padrunid ära ja suutis niita maha kaks meest, kes üritasid Danieli rünnata, kuid kolmas mees sai Danieli kätte ja Tuomas lükkas Pietari pikali. Pietari pani mängu kogu oma jõu, et kunagine sõber ja praegune vaenlane ei pääseks tema kõri kallale. Tuoma silmis oli loomalik pilk, tema hammaste vahelt tilkus verd ja seda nirises Pietari põsele. Tuoma tapnud kõrihaav oli nii sügav, et Pietari nägi selle sisemust. Ta surus oma põlve vastu rinda, lükkas saapanina Tuoma kõris olevasse auku ja liigutas senikaua edasi-tagasi, kuni Tuomas eemale tõmbus. Siis lõi ta täägi läbi Tuoma silmakoopa ja jooksis minema, avastades, et nutab. Kõikjal kõlasid lasud, aga ta ei näinud, kes keda tulistas, ja mitu juhuslikku kuuli vihises temast napilt mööda. Ta ei julgenud surnud Tuoma ja Matsi poole vaadata, kartes teada saada, kes veel surnud on, ning liikus otsekui aegluubis vana kahuri poole. Sellest ei olnud kunagi ühtegi kahuripauku lastud ja linnaväljakul oleks sellest palju enam kasu olnud, sest vähemalt poisikesed oleksid saanud sellega lustida, aga praegu olid mõned sõdurid kuskilt paar kahurikuuli välja veeretanud ja üritasid kahurit laadida. Pietari jälgis, kuidas nad püssirohu, kuivanud heina ja kuuli kahurisse toppisid, ning haaras enda kätte suure nuia, millega see kõik kahuritoru põhja suruda. Tajudes, et Sven teda vaatab, suunas ta ühes kaaslastega kahuritoru Sveni suunas. Ta süütas püssirohu ja nad kõik jooksid eemale, oodates pauku, mida ei tulnud ega tulnud ... ja siis kõlas kõige kõrvulukustavam kärgatus, mida Narva linnas eales kuuldud oli. Kuul lendas kahurist välja ja kahur plahvatas, rebides liiga lähedal seisvad mehed tükkideks. Kõikjal sadas taevast küljest rebitud jäsemeid ja kõlas ebainimlik kisa. Pietari lebas maas, kahurikild põses, ja tema mõlemast kõrvast jooksis verd. Kahurikuul ei olnud Sveni tabanud, vaid oli purustanud värava. Pietari nägi läbi suitsu inimesi väravast sisse tulvamas, aga nad liikusid kummaliselt ja kui õhk väheke selgines, tunnistas ta löödult nende rebenenud riideid ja pikka aega hauas mädanenud ihu.

Sven naeratas ja tema läbilastud põskedest jooksis verd. Ebasurnud jooksid kõrvulukustavalt karjudes järelejäänud garnisoniliikmete poole, valmis tegema neid osaks oma hordist. Danieli hambad tungisid läbi püksisääre Pietari lihasse ja esimest korda viimaste aastate jooksul otsustas Pietari palvetada.

„Armas Jumal, palun …“ alustas ta. Siis langesid ebasurnud hammustades ja küünistades talle peale ja Pietaristki sai ebasurnu.


Nohle ärkas kisa peale viinauimast ega saanud algul aru, mis lahti on. Hauakaevaja Anton, kes tema ja Jakoviga viina oli visanud, vähkres põrandal ja mingi ... rõve tomp ... järas tema nägu. Nohle leidis suure vaevaga laualt küünla, süütas selle ja tunnistas uskumatut vaatepilti.

Hauakaevaja majakesse oli roomanud pooleldi mädanenud surnu, kes hauakaevaja nägu näris ja võikalt kurises, kui Nohle küünlaleegi valgusvihu tema kuivanud ja krimpsu tõmbunud silmadesse suunas. Üks mehe silmamuna rippus pooleldi koopast välja. Otsekui aimates, et Nohle seda vaatab, võttis surnu oma silmast kinni, tõmbas koopast välja ja pistis suhu, nagu oleks see hauakaevaja liha vürtsitamiseks mõeldud maitseaine. Nohle keeras end külili ja oksendas välja kogu viina, mille ta sisse oli lakkunud. Siis kahmas ta magava Jakovi kõrvalt mõõga ja lõi selle läbi koolnu kaela. Ebasurnu kõrist tuli heli, mida ei saanud kuidagi inimlikuks pidada. Ilmselt olid tema häälepaelad ammu ära mädanenud. Tema liha oli nii määndunud, nagu oleks ta surnud kuid, võib-olla isegi aasta tagasi. See oli sellist värvi, et kui Nohle magu ei oleks tühi olnud, oleks ta uuesti oksendanud. Koolnu ligane käsi haaras mõõgast ja püüdis seda välja tõmmata, kuid Nohle surus tera veel sügavamale, kuni see kinni jäi ning ta seda enam kätte ei saanud. Silmanurgast nägi ta varje, mis maja poole liikusid. „Jakov!“ karjus ta.

Jakov nohises läbi une ega ärganud isegi siis, kui Nohle talle jalaga virutas. Pagan, ta ei oleks tohtinud lasta Jakovil nii palju juua, aga kust tema teadma pidi, et kohe, kui nad silma looja lasevad, tulevad ebasurnud teda ja Jakovit kimbutama? See oli kindlasti Heinrich Stahli töö! Hauakaevaja Anton roomas Nohle poole, nägu pooleldi nahka pandud, aga ülejäänud keha väga teotahteline, ja lõi hambad Nohle saapasse. Need olid tema ainsad jalavarjud ja Nohle ei hinnanud seda tegu sugugi kõrgelt. „Jakov!“ karjus ta uuesti ning Jakov avas aeglaselt silmad.

„Mida?“ päris ta unesegaselt ja tema suust paiskus nii tugev pahvakas alkoholiaure, et Nohle oleks äärepealt uuesti purju jäänud.

„Aita mind!“ Ta suutis võika lirtsatuse saatel tera ebasurnu kõrist kätte saada ja lõi selle hauakaevaja kuklast sisse, et oma saapaid päästa. Otsekohe vajus mees kokku ega liigutanud enam.

„Neid tuleb juurde!“ karjus ta Jakovile, kes hõõrus silmi, nagu peaks ta enda ees avanevat pilti luuluks. „Mida sa ootad?“

Hauakaevaja majakesse komberdas kõige suuremate rindadega naine, keda Nohle kunagi näinud oli, ja hetkeks oli ta otsekui halvatud. Naine oli ebasurnu ja tema jaoks ohtlik, aga ta ei suutnud temalt pilku pöörata ... kuni selle hetkeni, mil naise pea otsast lendas ja õue maja ette veeres. Jakov oli vabastanud mõõga Nohle lõdvast haardest ja otsustanud, et naine on talle suurem oht kui mees, kelle pead ta jalaga vastu maad surus. Nohle kahjatses, et ei olnud saanud naise ilu kauem imetleda, aga ilma peata oli naine kaotanud kogu oma lummuse. Naise peale järgnes hauakaevaja tapnud mehe pea ja siis oli Jakov juba ukseavas, hakkides kõiki ebasurnuid, keda oma teel kohtas. Neid oli nii palju, et Nohle ei suutnud neid kokkugi lugeda. Noored, vanad, ilusad ja inetud, pooleldi mädanenud ja rohkem elavaid kui surnuid meenutavad koolnud. Ta ei näinud ühtegi kadunut, kellest oleks järel ainult luukere, ja oletas, et jumalanna Manaereceser sai tuua tagasi ainult need, kellel aju veel säilinud oli.

Ta võttis hauakaevaja laualt väikese noa ja läks õue, et Jakovi seljatagust kaitsta, ent Jakov ei vajanud abi. Tapariist vihises tema käes läbi õhu nii hõlpsasti, et päid lendas vasakule ja paremale ning ebasurnuid langes loogu. Nohle kirtsutas nina, kui kellegi silmamuna vastu tema pükse lendas, ega tihanud seda puudutada, ent õnneks kukkus see ise küljest. Ebasurnute hordidel ei paistnud lõppu olevat, kuid Jakov ei näidanud vähimaidki väsimusemärke, vaid raius ja tükeldas lahkunuid sellise jõuga, et Nohle pelgas tema teele ette jääda. Ta võis ainult pealt vaadata, kuidas Jakov kõik ülestõusnud uuesti tagasi loojakarja saadab, ja viimaks oli surnuaed tühjaks saanud ja sinna maetud lebasid erinevas suuruses tükkidena ümber hauakaevaja maja laiali. Saamata aru, et tal ei ole enam kedagi tappa, vehkis Jakov mõõgaga nagu arust ära ja karjus: „Veel üks! Tulge aga!“

Nohle astus Jakovile sammu lähemale, et teda maha rahustada, ning ligast, mädast ja paakunud verest raske mõõgatera peatus vaid juuksekarva kaugusel tema kõrisõlmest. Jakov ahmis ehmunult õhku, nagu oleks ta viimaste tundidega hingamise täielikult unustanud, ja pühkis käega nina.

„Me peame ruttu Narva jõudma ja raamatu kätte saama, aga ilmselt on linnas juba kaos ja jalgsi minnes ei jõua me kohale enne, kui kõik on surnud,“ ütles Nohle.

„Muuda mind uuesti koeraks,“ pomises Jakov. „Ma võtan su endale selga ja viin su kohale.“

Nohlel vajus üllatusest suu lahti. Jakov oli alati härdalt anunud, et Nohle teda koeraks ei muudaks, ja nüüd ta suisa palus seda teha ... ent Jakov oli ta ka kloostrist päästnud ja võidelnud tema nimel ebasurnutega. Jakov oli ainus inimene, keda ta selles maailmas usaldada sai, tema ainus sõber ja ainus venelane, kelle kohta tal ei olnud enam ühtegi halba sõna öelda.

Ta pani käe Jakovi turjale. Jakov kukkus urisema ja pingutas koeranahka pugemiseks kõigest väest, kuid karvaseks peniks muutumise asemel, kes oleks ilmselt oma peremehele hambad säärde löönud, hakkasid muutuma hoopis tema jalad. Jakovi saabastest, mille tallad olid nii läbi, et ta tundis käies kõiki kivikesi ja sai märjaks ka kõige väiksemasse veelompi astudes, said tumepruunist nahast nööridega kinni käivad saapad. Jakov vaatas neid imestunult, astus sammu Nohle poole ... ja oli kadunud nii kiiresti, nagu ei oleks teda kunagi olnud. Järgmisel hetkel oli ta tagasi ja ahmis õhku. „Ma ...“ Ta püüdis endalt saapaid jalast kiskuda, kuid need ei tulnud ära. „Ma astusin ainult ühe sammu ja olin järsku ...“ Ta osutas käega ebamääraselt Narva suunas ja Nohle süda täitus elevusega. Ta oli mananud esile seitsmepenikoormasaapad!

Jakov aitas Nohlel endale selga ronida. Koer-Jakovi kasukast oli olnud märksa lihtsam kinni hoida. Nohle hoidis kramplikult kätega Jakovi kaelast ja pigistas jalgadega nii kõvasti tema vöökohta, et Jakov kartis pooleks minna. Nohle jälle kartis, et kui Jakov ta maha pillab, jääb temast järele vaid veretomp ...

Jakov hingas sügavalt sisse ja astus esimese sammu. Pöörane kiirus, millega ta liikus, lõi Nohlel kõrvad lukku, ja siis jäi Jakov seisma Nohle maja varemete ees.

„Me tulime liiga kaugele,“ ütles Nohle õhku ahmides. „Kas sa saad sammu võrra tagasi liikuda?“

Jälle kaotas ta peaaegu kuulmise ja kui Jakov uuesti seisatas, ei kuulnud Nohle algul, mida mees talle ütles. Ta neelatas raskelt ja siis tuli kuulmine tagasi.

„... maas!“

„Mida?“ ei saanud Nohle aru.

Sõdurite barakkides valitses kaos. Värav oli maha joostud ja terve õu oli täis erinevas lagunemisastmes ebasurnuid. Õhk oli surma lehast nii paks, et Nohlel hakkas kõhus keerama. „Mida me teeme?“ sosistas Jakov. „Kas läheme neile appi?“

Nohle teadis, et neil ei ole aega, aga nähes kolme surnut üheainsa karjuva mehe kallale sööstmas, astus ta õuele ja võttis noa pihku. Tema jalg lirtsatas millegi sisse, mis enne küljest kiskumist oli olnud inimese nägu. Varem oli keset õue seisnud vanaaegne kahur, praegu aga oli see tükkideks lennanud ja selle ümber vedeles inimpuder. Keegi oli püüdnud ebasurnuid kahurist tulistada ja ühtlasi linnakodanikke hoiatada, aga kui juba garnison oli langenud ja Rootsi riigilt olid piltlikult öeldes saapad jalast kistud, mis lootust oli siis ülejäänud linlastel? Kõikjal vedelesid musketid, üksikud padrunid ja küljest rebitud jäsemed ning enne, kui Nohle arugi sai, oli ta kolm tulirelva endale sülle korjanud. Jakovi seitsmepenikoormasaapad olid oma väe kaotanud ja Jakov kõndis õuel ringi tavaliste sammudega, lüües aeg-ajalt mõnda ebasurnut mõõgaga. Nagu Nohlele, oli ka Jakovile selgeks saanud, et kui ebasurnud kord juba kedagi hammustanud on, siis temast enam elulooma ei saa. Nii vihises tera läbi nii mõnegi kaela ja pea, mille omanik ei olnud veel lõplikult ebasurnuks muutunud. Plahvatanud kahur oli korralikult kahju teinud ja kuulihaavad olid ka nendel sõduritel, keda ei olnud veel hammustatud – ilmselt ei saanud nende kaaslased pimedas aru, keda nad tulistavad, ja ega musketiga sihtimine teab kui lihtne olnudki. Klooster, mille köögis Jakov kunagi oli orjanud – ta oskas keeta ainult erinevaid putrusid ja need tekitasid kõigis sellist õudust, et sellepärast Jakovit mungaks ei pühitsetudki – oli varem mitmel korral piiramise ohvriks langenud ja kõik mungad ja noviitsid pidid oskama püssist lasta. Jakovil oli täpne silm ja ta suutis lasta märki palju täpsemalt, kui keegi teine kloostris, aga tal ei olnud kunagi avanenud võimalust teada saada, kas ta suudab tabada ka liikuvat märklauda. Nohlet hämmastas, kui täpse käega Jakov oli, kuid temagi ei saanud loorberitele puhkama jääda. Kaks musketit endale üle õla riputanud, torkas ta kolmandale täägi otsa ja asus koolnuid täägiga maha lööma. Asja tegi keeruliseks, et nii mõnigi nägu, millest ta täägi läbi pidi lööma, oli talle tuttav. Kui palju kordi oli ta sellel samal õuel seisnud, sõduritele leiba ja saia jaganud ning nendega paar sõna juttu puhunud? Lugematu arv kordi. Tal oli alati hea mälu olnud ja ta teadis isegi nende nimesid, kelle ta nüüd piinadest vabastas. Lars. Gunnar. Jussi. Martti. Kaarle ...

Koolnuid tuli igalt poolt juurde. Mõned neist olid välimuse järgi otsustades küllap alles eelmisel päeval surnud ja kodudest välja uimerdanud, kui seal enam kedagi süüa ei olnud. Nõid ei olnud tegelikult päris kindel, kas ebasurnud sõid tõesti inimliha või vaevas neid lihtsalt kihk hammustada kõiki, kes elasid ja hingasid. Paljudel neist ei olnud enam ammu silmi peas, aga ometi leidsid nad raskusteta tee lähima sooja kehani. Kas nad tajusid inimestes voolava vere soojust? Üks kuul vihises napilt Nohle kõrvast mööda ja lendas läbi talle liiga lähedale hiilinud ebasurnu pea.

Nohle pööras ümber ja kohkus kohutavalt, kui nägi üheksat kogu, kes olid Jakovi vastu müüri surunud. Jakov tõrjus neid täägiga, aga nende mädanenud suudest välja turritavad hambad naksasid ähvardavalt tema suunas ja Nohle tundis nendes ära üheksa meest, kelle surnuks nõidumises teda süüdistati. Otse loomulikult olid nad lihtsalt palavikku surnud, sest Nohlel ei olnud nendega mingit kana kitkuda. Ta võis ju nõid olla, aga ainult poole kohaga ja ega tema üksi ka kõigis Narva linna õnnetustes süüdi ei olnud, siin elas teisigi nõidu.

Koolnud ei teinud Nohlest väljagi. Üks neist, vististi Anatoli, krahmas Jakovi varrukast ja rebis sellest suure tüki, matsutades selle kallal, nagu peaks seda lihaviilakaks. Hambaid krigistades laadis Nohle kõik kolm musketit, mille ta endale oli võtnud, ning tulistas, aga kolmest kuulist tabas vaid üks ja seegi kõigest koolnu jalga, mitte pead. Jakov hakkas koolnutele alla jääma. Kas Erkki või Anatoli, nii pika aja järel oli raske vahet teha, kiskus hammastega tema püksisäärt ja Nohlel ei jäänud üle muud, kui täägiga relvastatult surnute hordile kallale söösta. „Jätke ta rahule!“

Pärast seda, kui tääk oli läbistanud Anatoli õla, jätsid koolnud Jakovi rahule, ent nüüd oli Nohle ise sisse piiratud. Ta üritas taganeda, kuid komistas ja kukkus ning jäi külakuhja alla. Kellegi hambad riivasid tema kaela, kuid siis tungis sellest samast irevil hammastega suust välja mõõgaots ning Jakov tõmbas Magnuse – või Karli – Nohle pealt ära. Nohle andis ühele koolnule jalaga kõhtu ja tal õnnestus end nende alt välja veeretada. Ta värises õhku ahmides maas, vaadates, kuidas Jakov vaenlasi tükeldab, ja leidis, et Jakov nägi välja veelgi ohtlikum kui ebasurnud. Jakov oli sündinud koolnukütt. Selleks ajaks, kui ta mustaks tõmbunud verest tilkuva mõõga vastu üht maas vedelevat riidetükki puhtaks pühkis, olid alles jäänud veel vaid üksikud ebasurnud, kuigi linnatänavatel pidi neid veel olema, sest kõikjalt kostis karjeid.

Ka Jakov oli krahmanud endale kolm musketit ja hoidis neid pärast laadimist laskevalmis. Nohle teadis, et ei suudaks iial lasta nii hästi nagu tema, aga ta ei tihanud relvi maha jätta, kuna ei olnud selge, mis neid Stahli majas oodata võib. Kas ebasurnud, kellest linnatänavad kubisesid, olid juba majja pääsenud ja kõik elusad inimesed endasarnaseks teinud? Mis siis, kui ta peab Dorothead tulistama? Pastoriproua meeldis talle kangesti ja lisaks Stahlile teadis seda ka Jakov.

„Lähme, enne kui neid juurde tuleb,“ sosistas Jakov, nagu aimaks ta Nohle mõtteid ega julgeks kõvemini rääkida.

Heinrich Stahli maja ees avanev vaatepilt tarretas vere nende soontes. Maja ees lausa kihas ebasurnutest! Tänaval ei olnud ainsatki kohta, kus ei oleks seisnud mörisevat ja end ühe koha peal õõtsutavat ebasurnut. Nad üritasid lukustatud väravat lahti saada, aga veel ei olnud tugev värav nügimisele järele andnud. Nohle ja Jakov rajasid ebasurnuid tõrjudes endale teed värava juurde, haarasid väravast kinni ja vinnasid end üles. Vaevalt olid nad üle värava hüpanud ja Stahli maja ees maandunud, kui koolnud senisest raevukamalt väravat ründasid, ja kui Jakov avastas, et on mõõga maha pillanud, oli sellele järele minemiseks juba hilja.

Raske sepisvärav vajus raginal ettepoole ja Nohle prõmmis kõigest jõust uksele. „Tehke uks lahti! See olen mina, Nohle Huyck!“

Uks paotus ja noor Heinrich pistis oma pruunide lokkidega pea ettevaatlikult välja. „Nohle? Kes see on?“ küsis ta Jakovit silmates kahtlustavalt.

„Lase meid sisse, meil pole selleks praegu aega!“ Nohle ja Jakov trügisid noorest Heinrichist mööda ja pugesid majja. „Kus su isa on?“

„Veinikeldris,“ vastas noor Heinrich väsinult ega vaevunud küsima, mis seal väljas õieti toimub, sest kõik oli niigi selge. „Ta ei ole Katharina juurest lahkunud.“

Nohle neelatas. „Mida sa sellega öelda tahad?“

„Katharina suri eile hommikul.“

Nohle aimas, kuidas ebasurnute hordid hauast välja olid saanud. Küllap oli vana Heinrich arvanud, et jumalanna Manaereceser äratab Katharina ellu, aga selle asemel ...

„Lähme keldrisse,“ sosistas ta Jakovile ja avas ettevaatlikult keldriukse.

Ta oli ka korra varem Stahli veinikeldris käinud, aga mitte kunagi siis, kui teda võis oodata ees väike surnud tüdruk ...

Katharina oli laua külge seotud ja urises ning tõmbles, püüdes end köidikuist vabaks rabeleda, kuid isa ei teinud katsetki teda aidata. Mees istus vanal ja kääksuval toolil, nägu kätesse peidetud. „Kas sa ise ka tead, millega sa hakkama oled saanud?“ päris Nohle Katharina kõrvale maha kükitades ja tüdrukut uurides. Ei olnud mingit kahtlust, et ta oli samasugune ebasurnu nagu kõik teised.

„See on minu vere pärast,“ pomises Stahl. „Kui ma ei oleks oma verd andnud ...“

„Sinu veri tegi seda?“ Nohle käed tõmbusid rusikasse. „Aga muidugi! Sa oled superintendent, Narva ja Ingerimaa vaimulik valitseja ja sa andsid äsja kõikide nende inimeste kehad, kes on sellel pinnal kunagi Jumalat oma Issandana tunnistanud, jumalanna Manaereceseri kätte!“ Ta tahtis Stahlile kallale karata, end just sellel hetkel lõi Katharina talle hambad kätte.

О Боже,“ pomises Jakov, viskas musketi põrandale ja haaras Nohle käest, et hambajälgi uurida. „Боже мой!“

Nohle tegi valust grimassi. Katharinal olid küll väikesed hambad, aga tema käsi valutas nii kohutavalt, justkui oleks see mõõgaga läbi torgatud. Noormees aimas, et õige pea on temaga lõpp. „Tee mulle ots peale, enne kui ma temasarnaseks muutun,“ nookas ta peaga Katharina poole. „Muidu oled sina esimene, kelle ma ...“ Jakov ei lasknud tal lauset lõpetada, vaid surus huuled Nohle käehaavale ja hakkas mürgist verd välja imema. See oli kibe nagu koirohi ja põletas Jakovi suu limaskesta, aga ta jätkas oma tegevust seni, kuni ta Nohle veres enam mürgi maitset ei tundnud ja sülitas põrandale suutäie musta ollust. Selle maitse oli nii vastik, et Jakov haaras suu loputamiseks esimese ettejuhtuva veinipudeli, aga isegi pärast ühe Stahli veinikogu parima veiniga kuristamist – pastor Christian Glücki kingitus – ei tahtnud mürgi maitse kaduda ja Jakovi huuled olid kergelt tuimad. „Vaata, et sind rohkem ei hammustata,“ hoiatas ta oma peremeest.

Nohle kummardus vereloigu kohale ja silmitses musti lögakeermeid, mille Jakov tema käest välja oli imenud. „Selline see mürk siis ongi,“ pobises ta. „See satub hammustuse kaudu haava ja ...“ Kuna Nohle ja tema kaaslane olid omavahel vene keeles rääkinud, ei saanud Stahl midagi aru, aga isegi vene keelt oskamata teadis ta, et tundmatu oli äsja Nohle elu päästnud.

„Kes see on?“ päris ta Nohlelt.

Nohle tõstis pilgu veres hulpivalt mürgilt. „Jakov muidugi. Te olete juba kohtunud.“

„Jakov?“ imestas Stahl. „Kas Jakov ei ole mitte minu koera nimi?“

„Jakov oli tõesti kunagi koer,“ nõustus Nohle, „aga praeguseks oleme me oma erimeelsustest üle saanud ja ma kinnitan sulle, et ta meeldib mulle inimesena palju rohkem. Sinu kohta ma seda kahjuks öelda ei saa.“ Ta osutas oma kinnipaistetanud silmale. „Mis sa arvad, kas mul on poolpimedana raske või kerge ebasurnutega võidelda? Mina ja Jakov oleme neid tundide kaupa tükkideks raiunud, aga seda oleks palju meeldivam teha, kui ma vahelduseks näeksin, kas mind paremalt poolt ka rünnatakse!“

Ta kummardus Stahli kohale. „Kuula nüüd hoolega, mida sa tegema pead! Sa lähed tood selle raamatu siia minu kätte! Me viime selle tagasi Jelissei kloostrisse ja hävitame lõpuks!“

Ülevalt lähenesid noore Heinrichi sammud. „Tulge ruttu, nad on ...“ Noormehe hääl värises. „Nad murdsid värava maha ja on kohe majas!“ Ta pistis pea ukse vahelt sisse. „Mis siin ometi toimub? Kas see on viimne kohtupäev?“

Nohle seisis Katharina ette, et vend oma väikest õde sellisena ei näeks, ja turtsatas noormehe sõnade peale. „Ei, see on kõigest põrgu maa peal.“

„Kas need pole siis üks ja seesama?“ imestas noor Heinrich.

Nohle andis Jakovile käega märku, et ta noormehele ühe musketi viiks. Sellal kui noor Heinrich püüdis kangekaelselt Jakovi pakutud relvast keelduda, võttis Nohle Stahlil käe alt kinni ja tõmbas ta tooli pealt püsti. Pastor, kes oli üheainsa ööga otsekui kümme aastat vanemaks jäänud ja kelle juustesse olid tekkinud tihedad hallid salgud, komberdas veelgi abitumalt kui ebasurnud ja Nohlel oli tema trepist üles saamisega tükk tegemist.

Kõik Stahli lapsed ja teenijad olid kogunenud ukse juurde ja ka Dorothea oli seal. Nohle käskis neil kõigil teisele korrusele minna ja end tubadesse lukustada. Siis kutsus ta Jakovi endale appi ning nad kandsid trepile nii palju mööblit kui võimalik, et teha ebasurnutele teisele korrusele liikumine võimalikult raskeks – õnneks jõudsid noor ja vana Heinrich koos jumalanna Manaereceseri raamatuga enne tagasi, kui oleksid pidanud hakkama mööda Dorothea kalleid mahagonist tugitoole ronima. Trepi mööblit täis kuhjanud, seisid nad kõik ukse ette, mis oli iga hetk hingedelt maha tulemas, Nohlel ja Jakovil musketid laskevalmis ning noor Heinrich valmis oma isa täägiga kaitsma.

Uks andis järele ja ebasurnud tungisid majja, kus Jakov neid teravalt tervitas. Peagi oli terve esik täis erinevas lagunemisastmes surnukehi, mis haisesid nii lämmatavalt, et see lehk pidi levima ka teisele korrusele. Nohle jättis Stahli Jakovi juurde ja läks koos noore Heinrichiga vankri järele. Hobused hirnusid hirmunult, ebasurnute lõhn hirmutas neid, aga Nohle sundis nad rahulikuks.

„Nohle, ütle ausalt, kas see kõik on minu isa süü?“ küsis noor Heinrich.

Nohle patsutas hobuse külge ega tahtnud Stahli vanimale pojale ja perekonna uhkusele tõtt tunnistada. „Mis sa nüüd, sa ju tunned oma isa.“

Noore Heinrichi silmades välgatas midagi. „Kas ikka tunnen?“

„See ei juhtunud selle pärast, et sinu isa oleks halb inimene,“ kinnitas Nohle silmanurgast ümbrust jälgides, juhuks kui mõni ebasurnu peaks noore Heinrichi maitsvat säärt sihtima. „Kas halb inimene hakkaks siis õigeusklike raamatuid päästma? See ei olnud tema süü, et kloostris oli üks raamat, mida mitte keegi lugeda ei oleks tohtinud. Su isa võib ju olla Narva ja Ingerimaa superintendent, aga ta on eelkõige inimene ja inimesed on ekslikud. Ära pane talle seda pahaks, sest kord tuleb päev, kui ka sina võid mõne vea teha ja siis on hea, kui ka sulle andeks antakse.“

Nad jõudsid maja ette, mille Jakov koolnutest oli puhastanud. Stahl ronis vankrisse, raamat tugevasti vastu rinda surutud, ega julgenud oma pojale otsa vaadata. Noore Heinrichi suu oli tihedaks kriipsuks tõmbunud, nagu hoiaks ta tagasi hukkamõistvaid sõnu, aga ta suutis need kuidagi enda teada jätta. „Olge ettevaatlikud,“ palus ta.

Jakov istus pukki ja Nohle seisatas hobuste ees, hoides käsi mõlema looma pealael ja pomisedes manamissõnu, mis tulid nagu iseenesest. Otsekohe võtsid hobused paigalt ja Nohle suutis suurivaevu pruuni täku kaela külge klammerduda. Palju ei puudunud, et ta oleks maha pudenenud ja hobused oleksid temast kapjadega üle trampinud. „Ettevaatust!“ hõikas Jakov.

Nohle vinnas end suurte raskustega hobuse selga ja haaras tema valjastest, juhtides teda Jelissei kloostri suunas. Puud, majad ja tänavakivid vihisesid neist mööda nii kiiresti, et silm neid vaevu hoomata jõudis, ja mütsatuste järgi otsustades sõitsid nad korduvalt mõnest ebasurnust vankriga üle. Üks koolnu oli pisut visam ja püüdis vankrisse tulla, aga Stahl silmas teda ning äsas talle jalaga näkku, lennutades ta tagasi teele, kus ta plärtsti vastu maad põrkas. Kiirus läks nii suureks, et hobuste kapjade alt lõi sädemeid ja Stahl hakkas tundma kerget iiveldust, kui vanker õhku tõusis. Kui vanker viimaks seisma jäi, avas superintendent kohe ukse ja peaaegu kukkus vankrist välja, öökides jubedalt, kuni viimaks normaalselt hingata suutis.

Kloostri ees tervitas neid uhke vastuvõtukomitee – kõik kloostri surnuaeda maetud kadunukesed, kelle puhul ei olnud enam võimalik aru saada, kas nad olid mungad või nunnad, seisid kloostri värava ees ja hakkasid nende poole loivama. Nii mõnigi nendest oli relvastatud. Relvastatud ebasurnud olid teistest vähem lagunenud ja nende rüünartsud olid kunagi olnud punast värvi, jumalanna värvi. Nad hoidsid käes kõveraid ornamentidega kaunistatud mõõku ja Stahl märkas, et mõõkadele paistis olevat kirjutatud ...

Eyyer ärventea. Igavene teenistus.

„Vaadake, et teid nende mõõkadega ei lööda,“ hoiatas ta. „Vastasel juhul saavad teist ...“

„Tema teenrid?“ parastas Nohle. „Mis vahet sel on, kas olla tema teener või ori? Ma ei kavatse kummakski saada!“ Ta lasi esimesele mõõka hoidvale kogule kuuli kahe silma vahele, kuid juhtus midagi, mida ta ei olnud osanud ette näha. Kiire liigutusega, mis oli inimsilmale hoomamatu, pöördus kuul õhus ringi ja vihises otse läbi Nohle käe, pritsides verd Jakovi riietele.

Nohle vandus sõnadega, mille tähendust ei mõistnud keegi peale Heinrich Stahli, kes eestlaste vandesõnadega väheke kursis oli, ning siis tegi ta ainsa mõistliku käigu ja taganes Jakovi selja taha.

„Mul on plaan,“ ütles Nohle Jakovile, kui oli vandumise lõpetanud.

„Mis plaan?“ teritas Stahl kõrvu, kuigi oli saanud aru ainult sõnast „plaan“.

„Murrame läbi nii, et meil kõigil on pärast käed ja jalad alles.“

Üks mõõgamees astus Stahli juurde ja tõstis terariista, et teda pea jagu lühemaks teha, kuid Stahl lõi talle raamatuga näkku ja paiskas ta teisele mõõgamehele otsa, nii et nad mõlemad uperkuuti lendasid. Nohle hõiskas võidurõõmsalt. „Mis ma ütlesin? Murrame läbi!“

Nad suutsid tääkidega torgates endale tee vabaks teha ning pääsesid kloostriõuele, kuid jälitajad ei andnud neile armu ning Nohle ei julgenud enam tulistada, peljates, et tagurpidi lendav kuul võib kedagi tõsiselt vigastada. Stahl äsas enda kannule kippuvatele olenditele raamatuga ja õige pea ei julgenud nad enam talle läheneda, kartes ilmselt raamatut vigastada, aga Nohlet ajasid nad ikka taga. Nõid püüdis ühele neist täägiga äsada, kuid sellel koolnul olid pikemad käed kui teistel, ta tiris musketi Nohle käest ära ja torkas täägi talle jalga. Kohe lõi Jakov teise täägi jumalanna teenri kaela ja raius sellega nii jõhkralt, et mehe pea küljest tuli ja üle põranda veeres. Mõõk kukkus teenri käest maha ja Jakov korjas selle üles ...

Jakov karjatas, kui mõõk tema nahka põletas ja põletushaavast paiskus õhku aurupilv, kuid Jakov pani valule vapralt vastu ega lasknud mõõgast lahti. See vihises läbi õhu ja lõi maha veel ühe pea, ja veel ühe ning veel ühe, kuni ühelgi jumalanna teenril ei olnud enam pead otsas ning mõõk oli Jakovi käe peaaegu käsivarreni mustaks põletanud. Jakovi silmad olid valupisaratest märjad ja kui Nohle õrnalt tema kätt puudutas, röögatas ta nii kõvasti, et Nohle ei olnud elus midagi nii kohutavat kuulnud. Selle ainsa süütu puudutusega oli ta põhjustanud Jakovile rohkem piina kui kõigi eelnenud kuudega kokku; koeraelu oli selle kõrval midagi erakordselt meeldivat. Jakovi mustaks tõmbunud nahale tekkisid villid, mis lõhkesid ja hakkasid verd jooksma, ning kui Heinrich Stahl Jakovile appi tõttas ja püüdis tema haava kinni siduda, ligunes kangas läbi veel enne, kui ta sidemele sõlme peale jõudis teha. Jakov ei olnud enam võimeline rääkima, vaid suutis ainult nutta, ning vihast vahutades võttis Nohle Stahli kõrvalt raamatu, tegi selle keskelt lahti ja hakkas seda jalaga peksma. „Tule välja!“ karjus ta jumalannat hüüdes. „Tule välja ja aita Jakovit või ma põletan su raamatu ja hävitan sind igaveseks! Kus sa oled, vana mõrd? Tule siiiaaaaaaaaaaaaa!“ Mida valjemaks tema hääl muutus, seda kummalisemaid asju sündima hakkas. Kõik ikoonid kukkusid seintelt maha ja kõik küünlad, isegi väikesed jupid, mis olid nii ära lõpnud, et neil vaevalt tahti jätkus, lõid heleda leegiga loitma, enne kui kustusid.

Siis oli naine nende keskel.

„Kelleks sa end pead, Nohle Huyck, et võtad endale vabaduse mind käsutada?“ küsis jumalanna Manaereceser, kuid Nohle ei vastanud, vaid vaatas naist üksisilmi ja tema huuled vormisid sõnu, millest ta ainsatki kuuldavale ei toonud.

Jumalanna oli võtnud tema noorelt surnud õe Oda kuju. Oda nägi välja täpselt samasugune nagu päeval, mil Nohle teda viimast korda nägi: päeval, mil kole haigus oli võtnud nii tema kui Nohle ema. Jumalanna andis Oda kuju võttes Nohle kallile õele uue hingamise, kuid temas oli midagi ebamaist ja üleloomulikku.

Jumalanna Manaereceser hakkas Oda suu läbi naerma ja tema hääl oli Nohlele võõras, kuigi see tuli Oda suust.

See ei olnud tema õde, ent Nohle ei suutnud teda ikkagi vaadata. Ta jooksis Jakovi juurde, põlvitades tema kõrvale maha. „Oh, Jakov, ma ei suuda,“ sosistas ta. „Palun aita mind veel üks kord!“ Jakovi käest oli jooksnud põrandale nii palju verd, et Nohle tundis oma soovi pärast meeletut süüd ... kuid peale tema ja Jakovi oli kirikus veel keegi.

„Jeesuse Kristuse nimel, sinu tund on tulnud!“ hüüdis Heinrich Stahl valjusti ja kui Nohle pead pööras, nägi ta pastorit jumalanna Manaereceseri raamatu kohal põlvitamas, käes ruumi viimane põlev küünal. „Mida sa teed?“ karjatas jumalanna Manaereceser, kahetsedes, et oli raamatust välja tulnud, ja sööstis Stahli poole, kuid oli juba hilja.

Stahl laskis küünlast lahti ning raamat võttis tuld nagu kuiv heinakuhi. Üheainsa silmapilgu jooksul kerkis leek laeni ning neelas endasse nii raamatu, jumalanna Manaereceseri ... kui ka Stahli. Nad seisid eredalt põleva tulesamba keskel, mis lõi katusesse augu, ja kõikjal ruumis sadas maha katuse tükke. Jumalanna Manaereceseri raamat kriiskas viimases surmaagoonias. Jumalanna raamatukeha oli suremas ja Oda kuju võtnud ilmutus kadus. „Heinrich!“ karjatas Nohle, sööstis tulesamba juurde ja tõukas pastori sellest välja. Olgugi et see lõõmas kuumalt, ei teinud leegid Nohlele haiget. Jakov haaras neist mõlemast kinni ja vedas õue, kus oli tõusnud nii ere päike, et see tegi silmadele valu. Kloostrist kostsid ikka veel ühes raamatuga sureva paganliku jumalanna südantlõhestavad karjed, siis aga varises kloostri auklik katus sisse, tõmmates endaga kaasa ka kloostrihoone tagumise seina, ning kõik jäi vaikseks.


Väga palju inimesi oli ärganud 29. mai ööl sõdurite barakkidest kostva kahuripaugu peale ja nendele, kes olid julgenud oma soojast voodist tõusta ja asja uurima minna, oli langenud osaks hirmus saatus. Need, kes nii julged ei olnud, olid saanud vaid aknast jälgida, kuidas hullunud inimesed mööda tänavat ringi kaaberdavad ja oma nina õue pistnud linlasi ründavad ja tapavad. Nii Narvas kui ka Ivangorodis ja Ingerimaa külakestes liikusid jutud ebasurnutest, kes olid öösel hauast tõusnud ja inimesi hammustanud, et nad endasugusteks muuta. Narvas tõttasid linnavõimud neid jutte kiiresti ümber lükkama ja väitsid, et garnisonis oli pääsenud valla mingi võigas taud, mis pani sõdurid viirastusi nägema ja üksteise elu kallale kippuma ning see, kes mõnelt nakatunud sõdurilt hammustada sai, hakkas ka ise hullu kombel käituma ja teisi inimesi taga ajama. Hommikul ei olnud ju ainsatki ebasurnut näha! Tänavatel olid vaid need kadunukesed, kes äsja surnud olid, kokku kuuskümmend kaks inimest, kellele lisandusid veel peaaegu kõik sõdurid. Kordnik korraldas kõigi surnute tuvastamise, seejärel korraldati nende mälestamiseks saksa kirikus pidulik jumalateenistus ja nende kehad põletati suurel tuleriidal, et vältida taudi kandumist surnutelt elavatele, mis tavaliste matuste puhul kindlasti juhtunud oleks .... ent piisavalt inimesi oli näinud, kuidas taevas eemal valgeks lõi ja kõik ebasurnud korraga tuhaks pudenesid, ning nad jäid endale kindlaks, et sellel öösel olid elavad surnud süütute hingede järele suud vesistanud ja neile kallale tunginud ning mingit taudi ei olnud. Mõned väga patused inimesed olid neile selle häda kaela tõmmanud, täpsemalt kaks väga patust inimest, üks raamatuvaras ja neetud nõid. Kui Heinrich Stahl suutis veel kuidagi saksakeelse ülemkihi tagasi enda poole võita, siis lihtrahvas sõna otseses mõttes sülitas tema peale ja Nohle pidas paremaks koos Jakoviga võimalikult kiiresti linnast lahkuda.

3. juunil tulid Nohle ja Jakov viimast korda Heinrich Stahli maja juurde, et tema ja noore Heinrichiga hüvasti jätta.

„Mul on väga kahju, et see kõik niimoodi läks,“ ütles Heinrich Stahl ja ja haaras Nohle käed oma pihku. „Kas sa suudad mulle andestada?“

Nohle parema silma paistetus oli vahepeal piisavalt taandunud, et ta suutis silma avada, kuid paraku nägi ta sellega nüüd vaid udukogusid, kuidas ta ka ei pingutanud. Tema vasakut kätt kaunistasid Katharina hambajäljed, mis olid hakanud armistuma.

Noormees pilgutas korraga mõlemat silma ja ohkas. „Muidugi ma andestan sulle, Heinrich.“ Tema pilk vilksas Stahli töötoa aknale, kus ta jumalanna Manaereceseri raamatut tõlkides palju aega oli veetnud. „Sa oled hea mees, kuigi su jutlused ei ole suuremad asjad,“ ütles ta mahedalt naeratades. „Sa pead nendega rohkem vaeva nägema, kui sa tahad, et inimesed sind armastaksid ...“

Ette hoiatamata haaras Stahl Nohle oma käte vahele ja embas teda südamlikult. „Sina päästsid meid kõiki,“ ütles ta. „Ma ei suuda sulle selle eest kunagi tasuda!“

„Ära püüa enam kunagi kedagi surnuist üles äratada,“ palus Nohle temalt, „see on mulle piisav tasu.“

Nohle ja Jakov jätsid Heinrich Stahli, noore Heinrichi ja Dorotheaga hüvasti ning asusid teele, et minna Hollandisse, kuhu isa, kes Nohle pärast tema ema ja õe surma maha oli jätnud, oma ainsat poega aastaid külla oli oodanud.

„Oled sa kindel, et sa tahad minuga kaasa tulla?“ küsis Nohle viimast korda.

Jakov lükkas ettevaatlikult Nohle liiga pikaks kasvanud juuksed tema vigastatud silma eest kõrvale. „Ma ei saa sind jätta. Ma võin olla sulle teise silma eest.“

„Ah, sellel pole mõtet, ma näen ühe silmaga ka hästi,“ luiskas Nohle, „pealegi öeldakse, et oma silm on kuningas, ja seni, kuni mul veel üks silm peas on, leian ma Hollandi kõige kaunimad naised ka ise üles!“

Jakov oli seda nägu, nagu kavatseks öelda, et Nohle üks silm viib ta kindlasti mõne teise pastoriproua juurde, kuid Nohle ei andnud talle selleks võimalust.

„Kuidas oleks, kui sa oleksid lihtsalt minu sõber, mitte minu teine silm? Üks hea sõber kuluks mulle praegu palju rohkem ära.“

Jakovi näole ilmus siirast heameelest lai naeratus. „Hea küll, aga ainult sel juhul, kui sa lubad, et ei muuda mind enam kunagi koeraks, isegi kui ma seda palun.“

„Aga mõneks teiseks loomaks?“ pahvatas Nohle ja kui Jakov silmad maha lõi, otsustas ta oma sõpra veel pisut tögada.

„Meil on pikk tee ees ja võõrastemajades, kus me peatume, ootavad meid kahtlemata kohtumised avalike naistega, kes meile läheneda püüavad!“ Nohle muigas Jakovi kimbatust märgates. Jakov oli ikkagi kloostris noviits olnud ja vaevalt et tal oli seal olnud aega õppida tütarlastega ümber käima. „Kas sa eelistaksid luterlasest prostituuti, õigeusklikku prostituuti, katoliiklikku prostituuti või juudit-“

„Ma eelistan kedagi, kes oskab teha paremini süüa kui mina ise,“ pomises Jakov oma väga väikesi nõudmisi paljastades ja selle peale ei osanud Nohle enam midagi iroonilist kosta.

„Kas tead, Dorothea valmistas jõuludeks imelist lambaliha ...“

Hollandi poole veerevas vankris jätkus juttu kauemaks ning lõunalauda istunud Heinrich Stahlil hakkasid kõrvad hirmsasti sügelema.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0677)