MeelisKraft äramärgitud 01

Õkva enne jaani tõid ulmikutele rõõmusõnumi, et sind on romaanivõistlusel ära märgitud. Kõigepealt palju õnne! Ja tunnista nüüd puhtsüdamlikult üles, kuidas need asjad nii kaugele jõudsid?

Esiteks tänan südamest kõiki õnnitlejaid, nii ulmikuid kui “normaalseid inimesi”, keda on viimastel päevadel tõesti palju olnud.

Kuidas asjad nii kujunesid, et žanriulme kuue parima töö hulka sattus, tuleb vist žürii liikmetelt küsida. Ma usun jätkuvalt, et teise vooru pääsemine on kõige kriitilisem hetk. Esimeses voorus loeb töid kaks žüriiliiget ja kui sulle satub kaks põhimõttelist ulmevihkajat, ei ole vahet kui hea on käsikiri. Loodetavasti on sellised määratlused siiski minevik ja kõike hinnatakse objektiivselt.

Enesetunne on ülev. Õde märkis, et nüüd pead sa lõpuks ennast ise ka kirjanikuks nimetama hakkama. Keeldusin siiski viisakalt ja jäin endale kindlaks, et kirjanik on inimene, kelle sulest on ilmunud vähemalt kaks raamatut (nagu näeb ette Kirjanike Liidu liikmeks astumise statuut).

Sinu võistlustöö olla puhas žanriulme. On su veealused midagi folkloorilist või hoopis sõjalist-kosmilist?

Kui sa niimoodi küsid, siis kaldub rohkem sinna sõjalis-kosmilise poole. Seal on ohtralt tulevikutehnoloogiat ja -relvi. Ei puudu ka kosmilised sündmused, kuigi tegevus toimub planeedil Maa. Jan Kaus, kes kuulutas “Veealused” välja pidulikul tseremoonial, väitis, et tegemist on avara düstoopiaga, mille kohta ei saa peaaegu midagi öelda. See on hästi öeldud, ma ei oskaks midagi lisada.

MeelisKraft äramärgitud 03

Romaanivõistlust ei vallutata ühe päevaga. Räägi meile pisut, kuidas toimus töö Veealuste käsikirjaga - missugune oli sinu päevakord, kus sa kirjutasid, mida edaspidiseks kõrva taha panid?

Käsikiri valmis kahes osas. Tartu kirjutamistoas oleme kahel viimasel aastal korraldanud üritust LÜRONOPA (lühiromaan novembris paberile). See tähendab, et kuu aega tuleb igal päeval kirjutada keskmiselt 600 sõna ja novembri lõpuks peab olema 18 000 sõna kirjas. “Veealused” ongi peamiselt kahe novembriga kirjutatud, kuigi hoog oli sees ja minu isiklik LÜRONOPA venis poolde detsembrisse. Mulle sobib selline projektipõhine kirjutamine just aja broneerimise seisukohalt. Kui tead, et kuu aja pärast ei ole igal hommikul kuuesaja sõnalist painet, on lihtsam keskenduda.

Kirjutan ma peamiselt varahommikuti, kuna siis on vaikus. Suvel see ei kehti, linnud kipuvad akna taga karjuma ja üldse on keeruline kirjutamiseks aega leida. Pean mingi uue päevakava välja mõtlema.

Kirjutamise juures on see tore asi, et kirjutaja ei ole kunagi liiga tark. Mida rohkem kirjutad, seda rohkem näed, mida juurde õppida. Usun, et meie kõigi ümber hõljub igal ajahetkel umbes miljon äratundmist ja kinni püüdmist ootavat ideed. Ma ei ole suutnud midagi paremat välja mõelda kui investeerida tööriistadesse ja lihvida püügitehnikat.

Mis saab käsikirjast edasi?

Kõige esimene asi, mis saab, on kirjaniku poolne luubiga üle lugemine. Lõpp on hetkel ainult skeem, mida tuleb alles kirjanduseks voolima hakata. Vaatan üle kirjastuste pakkumised. Siis tuleb toimetamine ja muu säärane. Müügilettidele jõudmise surmajooneks määrasin 1. detsembri.

MeelisKraft äramärgitud 02
 


Fotod: Kris Moor (Kirjanike Liidu FB-albumist), Diplomit pildistas Meelis ise,  



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0585)