Sulev rühkis järjekindlalt mööda kraaviäärset võsa lagendiku suunas. See oli nende salajane mänguplats, kus täiskasvanud neid tüütamas ei käinud. Tema, Maimu, Kalvi ja Matsi oma. Viimane oli teda eile õhtul vandeseltslaslikult küünarnukiga ribidesse toginud ja käskinud nii vara kui võimalik kohale tulla. Nii oligi ta oma peenrajupi hästi kiiresti ära rohinud, laudapõranda sõnnikust rookinud ja kiirustas nüüd sõjatandrile, nagu nad seda omavahel kutsusid. Kui Mats juba teda eraldi välja kutsus, siis oli selleks üldjuhul põhjust – oli ta valmis meisterdanud mõne uue mõõga, välja mõelnud mõne uue mängu või oli tal plaanis mõni eriti vigurit täis vemp.

Viimastest okstest enne lagendikku murdis ta hooga läbi ja vidutas varasügiseses päikesevalguses silmi ning hüüdis Matsi. Too askeldas põlvili sõjatandri teises otsas miskit ning viipas talle, kuid andis samal ajal kohe märku, et ta vaiksemalt oleks. Ju on tal midagi eriti salajast käsil. Sulev lonkis Matsi juurde ning teda tabas pettumus – Matsi ees lebas vana Triibik. Ühe kõrva, kriimulise näo ja sabaköndiga kõuts oli olnud üle küla kuulus kakleja, kuid vanus oli nõudnud oma ning kui Triibikut ei oldud enam nädal aega nähtud, siis ega teda enam otsima ei tõtatud. „Ju läks kuskile oma kohta ja kärvas seal, mis temast ikka.” Loom oli kassielu lõpusirgel üsna otsa jäänud, temast oli alles jäänud ainult luu ja pulstunud karvaga nahk. Ilmselgelt oli ta juba mitu päeva surnud olnud ja hakkas juba haisema.

„Matame maha?” pakkus Sulev välja. Mida muud oli ühe vana kõutsilaibaga ikka teha? Miks Mats ta üldse siia oli lohistanud, oli omaette küsimus. Korraks kartis Sulev, et äkki viskab Mats teda surnud kõutsiga, aga Mats ei teinud selliseid lollusi. Võib-olla Kalvi, aga mitte Mats.

„Ei mata midagi, vähemalt mitte praegu,” vaidles Mats vastu. „Mul on temaga palju suuremad plaanid.” „Tahad tüdrukuid hirmutada sellega? Ära parem hakka, pärast tuleb Maimu vanem õde ja saad sellise peapesu, et ise ka ei usu.” Sulev jäi plaanide suhtes umbusklikuks. Kassilaip on ikkagi üks üsna kasutu asi.

„Vaata, ma käisin ju hiietargale sinki ja kaalikaid viimas, tema siis kutsus oma onni, puhus mulle mingit suitsu näkku, keerutas kondivurri mu pea kohal ja ütles, et mul olevat annet. Et selliseid ei pruugi igas külas ollagi ja et tema võtab mu oma õpipoisiks, kui ma kõige esimese ülesande ära teen.”

„Ja mis sa siis tegema pidid, talle kassilaiba viima?”

„Peaaegu. Vaata, ta ütles mulle, et ma seda vigurit üksi teha ei prooviks. Et äkki läheb midagi valesti ja siis pärast on jama kui palju. Muidu hakkavad veel mul vanemad targutama, et miks hiietark mind lollusi tegema ajab, parem on kahekesi vaikselt proovida.”

„No ja mida sa siis proovida tahad? Triibiku uuesti hiiri taga ajama ja kaklema panna?”

„Just nii.“ Matsi vastus muutis Sulevi kohmetuks. Surnumanajad olid ju olemas, aga mitte siinsamas. Nemad olid päris lahinguväljadel, kamandasid kooljate haudkondasid, mitte ei tantsitanud kärvanud kõutse. Oli siis hiietark tegelikult hoopis vana surnumanaja?

„Nii, võta nüüd see,” kamandas Mats ja ulatas Sulevile jämeda malaka.

„Mis ma sul sellega tegema hakkan,” vahtis Sulev nõutult käes olevat malakat.

„Hiietark ütles, et ega surnu äratamine ja käsutamine pole kerge, eriti esimene kord. Et ajad küll surnu üles, tema aga läheb sellest rahurikkumisest püha viha täis ja tuleb surnumanajale otsejoones kallale. Sulle meeldib, kui sa pühapäeva hommikul ausat und magad ja siis sahmakas külma vett krae vahele visatakse? Kujuta nüüd seda ette, aga sada korda hullemini.”

„Tont, ma ei tea nüüd...” Sulevi jaoks hakkas asi üsna imelikuks kiskuma.

„Ära põe, Triibik oli juba vana ja vilets. Ja hiietark ütles, et ega esimesel korral niikuinii ei õnnestu. Ja kui õnnestubki, siis heal juhul siputab natuke ja jääb jälle vakka.” Mats tahtis küll enesekindlalt kõlada, kuid ka tema hääl värises natuke. Ta võttis takuse särgi taskust väikese kondivurri. Sellele olid rohmakalt kraabitud ruunimärgid ning puuritud väikesed augud. Mats hakkas omaette loitsusõnu pomisema ja tõmbas vurri keerlema.

Sulev hoidis hinge kinni ja jälgis Triibikut. Hatune kassiraibe vedeles kindlalt oma kohal. Isegi tuul, mis pani puude varjud koltunud rohul tantsima, ei suutnud tekitada illusiooni, et kass hüppaks kohe püsti ja hakkaks ringi jooksma.

„Nii, proovime uuesti.”

Matsi nägu oli muutunud tõsiseks ning kui eelmine kord oli ta loitsu lausunud pehmelt pomisedes, siis nüüd keerutas ta vurri vihaselt ja otsekui raius loitsusõnu välja.

Triibikul oli Matsi pingutusest ükskõik.

„Äkki ta on juba liiga kaua surnud olnud?” Sulevil ei tulnud ühtegi muud mõtet pähe, kuidas Matsi lohutada. Parema meelega oleks ta kogu selle ettevõtmise siinsamas pooleli jätnud.

„Mis sellest, õige surnumanaja ajab sul ka kõik kondikud üles, Triibik on nende kõrval veel värske liha.” Mats kortsutas kulmu, uuris kondivurri üht- ja teistpidi, pomises veel korda loitsusõnad läbi ja siis näis otsusele jõudvat.

„Tead, mul oli vurr vist valepidi käes. Mõtled küll, et mis vahet on, kumbapidi sa vurri keerutad, aga äkki ikka on”

Sulev ohkas juba kergendunult. Ta tõesti ei olnud tahtnud siin kassilaibaga kaklema hakata. Ei usu, et nüüd vurri ümberpööramine enam midagi teeb.

Mats tõmbas vurri uuesti vilisema ning hakkas loitsu lausuma. Seekord rahulikult ja mõõdukalt. Võib-olla kujutas Sulev seda endale ainult ette, aga vurri heli tundus seekord kuidagi kimedam, see tundus summutavat puude kahina ja vareste kraaksumise.

Nähtamatud loitsuniidid põimisid end Triibiku kehas, äratasid tardumusest tema kondid ja sõtkusid ta ihu, pingutasid kõõluseid ja pungitasid sooni. Esimese asjana tõmbus kassiraibe looka ja värises, siis kostus selle suust kananahka ihule ajav räme kräunatus. Rohmakate jõnksatustega ajas Triibik end püsti ja kiskus küünistega kamarat.

„Töötas,” sosistas Mats enda ette nii vaikselt, et Sulev seda vaevu kuulis. „Ja töötaski, päriselt ka.”

Poisid said imet vaadelda ainult silmapilgu, sest Triibik pööras end ähvardavalt poiste poole, tõmbas ainsa kõrva lidusse, turja küüru ja urises tigedamalt kui kunagi elusast peast.

„Ai kurat,” jõudis Mats öelda, enne kui kassivolask tema suunas sööstis. Siiski oli Sulevi malakas kassist kiirem ning tabas Triibikut sellise jõuga, et kass lendas mitu meetrit eemale. Sulev oleks võinud vanduda, et kuulis murduvate ribide raginat. Triibik aga kohkus sellest ainult mõneks hetkeks ning oli kohe jälle jalul ja valmistus uuesti ründama. Löök oli küll vist mingit mõju avaldanud, sest kime kräunumine lõppes tigeda sisinaga ning kõutsi suust paiskus pahvakas tumedat haisvat löga

Mats pomises omaette koolja vabastamise loitsu, kuid kassikräun kostus sellest selgelt üle ning Triibik oli paari kiire hüppega tagasi poiste juures, põikas Sulevi malakast osavalt kõrvale ning surus oma küüned ja hambad vihaselt Matsile kintsu sisse. Selle peale sai ta aga vastu raske malakahoopide rahe, mis purustas enamuse tema hapraid kassiluid, kuni murdunud kondiotsad nahast välja turritama hakkasid ning roiskunud sisikond mööda Matsi jalga alla voolas. Siiski kiskus ebasurnud kõuts edasi oma ohvri jala kallal, endal rupskirida järel. Mats üritas jõletisest vabaneda, kuid see ei õnnestunud enne, kui Sulev lükkas oma malaka kõutsi kõhu alt läbi, haaras malakal mõlemast otsast kinni ja kiskus küünistava ja ikka veel sisiseva tombu toore jõuga lahti. Mõlema õuduseks viskles raibe maas edasi ning üritas tagasi Matsi juurde jõuda. Isegi pärast seda, kui mõlemad poisid olid malakatele valu andnud ning Triibikust oli alles jäänud kontide ja naharäbalate puder, tõmbles see edasi.

„Kõikide jumalate nimel, oli seda nüüd siis vaja,“ ohkas Sulev ja pühkis laibalt higi. Vere kohin tema kõrvus rauges hetkeks, et asenduda pööritusega ja korraks uuesti tugevneda. Järgmisel hetkel kohtus Sulev hommikul söödud kaalikahautisega uuesti, kui see temast Triibiku kõrvale maha paiskus. Neljakäpukil öökis Sulev mitu minutit, enne kui rampväsinult pikali maha vajus. Alles siis tuli tal Mats meelde.

Mats oli vahepeal oma räbaldunud püksid jalast rebinud, kraavikaldale koperdanud ning hõõrus nüüd veritsevaid kohti värske mudaga. Nähes, et Sulev oli end jalule ajanud, hõikas ta reipalt: „Ära tegin! Ära tegin! Ärkas üles ja puha!”

„Mida sa rõkkad, kuradi tainapea, oleks sul jala otsast närinud!” sõimas Sulev teda vastu, kuid sai aru, et sõber ei tunne suures joovastuses mingit valu, veel vähem häbitunnet. „Mis sa nüüd teha plaanid, jätad selle hunniku siia lurtsuma ja tõmblema?”

„Oota nüüd natuke, ma proovin loitsu uuesti.” Mats suutis erutust vaevu varjata.

„Uuesti? Mis sa ajad ta uuesti püsti? Loll oled või?” Sulev mõtles, et kas äkki peaks Matsile malakaga piki pead andma, äkki loksutab midagi paika.

„Ei, ei, kooljale antud väe äravõtmise loitsu muidugi. Ma proovisin neli korda seda lausuda, aga see kuradi peletis läks selle peale ainult kurjemaks ja lõi küüned-hambad veel vihasemalt mulle liha sisse.”

Mats liipas kassiraipe jäänuste juurde tagasi ja keerutas oma kondivurri selle kohal, samal ajal loitsu lausudes. Proovis ühe korra, proovis teise korra. Kolmandal korral proovis vurri teistpidi, aga kasu ei miskit. Rupskihunnik maas jätkas tõmblemist.

Mats mõtles veidi asja üle järgi ja jõudis otsusele. „Tõin Triibiku laiba koti sees siia, lükkame kotti tagasi ja viime hiietarga juurde. Äkki ma loitsusin midagi valesti.“

Plaan oli lihtne, aga selle teostamine osutus keerulisemaks kui arvatud. Kotisuu oli väike ning kooljakass puikles sinna toppimisele niipalju vastu, kui suutis. Veelgi hirmsam, endine rupskihunnik hakkas järjekindlalt aina rohkem taas kassi kuju võtma. Õõvastava naginaga surusid murdunud luud ennast kokku tagasi, väljavoolanud soolikad volksasid võigaste lurtsatuste saatel kõhuõõnde tagasi ja sellel hetkel, kui peletise üks silmadest uuesti avanes, haarasid poisid uuesti oma malakad ja peksid raibet uuesti. Isegi Matsi vallanud põnevus hakkas aeglaselt lahtuma ja varsti oli ta sama hirmul kui Sulev. Kuna kumbki ei tahtnud lögast tilkuvat ja tõmblevat kotti käes kanda, murdsid nad võsast pika kaika ja riputasid koti kahe vahele ning asusid teele hiietarga onni poole, mis asus tagatipuks teisel pool küla, nii et uudishimulike pilkude vältimiseks pidid nad minema pika ringiga põldude tagant.

Mats tundis, kuidas haavad ta jalas aina rohkem tuikama hakkasid. Pea käis ringi ja üha tihedamini tuli puhkamiseks peatuda, kuid lõpuks jõudsid nad hiietarga juurde. Too popsis maja ees trepil piipu ja jälgis mornilt lähenevaid poisse.

„Läks nihu?” küsis ta otse. Samal hetkel vajus Mats õuele pikali ning hiietark Lembit hüppas kännult püsti. Siis togis ta kepiga kotti, sellest kostus vihast sisisemist.

„Mida pärglit te kokku käkkisite?”

Sulev rääkis kogu jutu algusest peale ära ning Lembit sügas mõtlikult habet.

„Et proovisite vurri ühtepidi ja siis teistpidi? Nojah, ise ma olen loll, ei öelnud Matsile, et sedasi ei tohi. Väga hea, et selle roju siia tõite, muidu oleks väga pahasti läinud. Aga vanakuradi perse, poisile on väge ikka kapaga antud, et kohe esimese korraga sellise naljaga hakkama sai. Sulev, säti Mats vähe mugavamalt, meil läheb siin nüüd aega.”.

Lembit läks tagasi oma onni ja kolistas seal midagi otsides. Sulev sättis Matsi paremini samblale pikutama, kuid märkas selle juures, et sõber oli üleni külma higiga kaetud ja hingeldas kui palavikus, mis ta hirmu ainult suuremaks ajas.

Hiietark tuli onnist tagasi nikerdatud oinakolbaga ja pani selle koti kõrvale maha. Koti ümber aga valas peenikesest mustast liivast ringi ja luges sellele loitsu peale. Siis joonistas söetükiga koti peale mitu ruuni ja lõi heleda plaksuga käsi kokku.

„Nii, sunnik on nüüd kinni seotud, enam ei saa ta Matsist jõudu välja kangutada. Nüüd aga peab Mats ise kooljalt väe ära võtma.“ Selle peale süütas ta mõned oma rohtudest põlema ja puhus Matsile kirbet suitsu näkku, mille peale viimane nägu krimpsutas, kuid silmad avas.

„Üles, poiss, hakkame nüüd su kurakäe loitsu maha võtma. Mine kolba juurde, võta kondivurr välja ja korda minu järel loitsu.” Mats noogutas kahvatu näoga ja kõndis longates oinakolba juurde. Värisevate kätega tõmbas ta kondivurri käima ja kordas hiietarga loitsu. Kotist kostuv sisisemine läks aina vihasemaks, kuid katkes loitsu viimaste sõnade peale nagu noaga lõigatult. Lembit ulatas Matsile ruunidega pihukirve ja käskis sellega vurr puruks lüüa. Purunenud kondikillud pudenesid samblale.

„Sulev, mine too metsa alt hagu, põletame selle roju siinsamas ära, siis on kindel. Mats, sinus on rohkem surnumanaja väge kui sulle paras on, aga seda võin ma sulle kohe öelda, et õnn on sul üks kuradima pirtsakas preilna, hea, et sa talle vähemalt lõpuks meelde tulid. Napilt, liiga napilt pääsesid. Oleksite ta sinna maha jätnud ja niisama siia lonkinud, oleks ta kooljana mööda metsa ringi luusinud ja sinult elujõudu varastanud, kuni sa ise oleks kokku kuivanud ja kärvanud. Aga seda ma ei suuda mõista, kuidas sul kurakäe loits õnnestus. See õnnestub heal juhul korra paarikümne aasta tagant. Ja kes tahakski endale kooljat, kes sõna ei kuula ja elujõudu sööb? Seda tehakse ainult käsukorras mõne suure sõdalase tagasitoomiseks ja siis posivad mitu surnumanajat seda mitu päeva. Läks hästi, et sa sedasi ainult ühe tohletanud kassiroju üles tõstsid, see ei jõudnud sul nii lühikese ajaga kogu elujõudu ära võtta.”

Selleks ajaks, kui päike puudelatvu riivama hakkas, oli tulease hiietarga onni ees tuhaks põlenud koos selle sees olnud kassilaibaga. Sulev vandus, et tema ei proovi kunagi oma elu sees sellist tempu teha. Hiietark aga sügas mõtlikult habet ja tossutas piipu. Seda, et temasugune vana nõid endale veel kõrges eas nii andeka poisi leiab, poleks ta osanud isegi unistada. Iseasi, kas poiss pärast kõike seda kunagi veel loitsukonti keerutada tahab.

Mats aga üritas aru saada nägemusest, mis oli teda tabanud sellel ajal, kui ta onni ees oimetult lebas. Kas see tohutu kooljate sõjavägi, mida ta oli oma vaimusilmas näinud, oli loitsust saadud õudusunenägu? Ei võinud ju olla, tema saab olema kõikide nende ülesaetud kääpajalgade selja taga ning keerutab rohekaid sädemeid pilduvat kondivurri.


Laanetaguse kõige vägevama surnumanaja teekond oli sellel päeval alles alanud.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.4163)