Kaidi Kangur on tuntust kogunud luuletusi ja laulusõnu kirjutades. Tal on ainulaadne oskus maalida kirjanikusulega fantaasiaküllaseid pilte. Tema meeliköitev jutustamislaad ja kujutlusvõimet tiivustavad kirjeldused põimuvad kaasahaarava süžeeliiniga, mis viib lugeja müstilisse võlumaailma. Fantaasiaromaani „Tumedam poolus“ eelkäija „Tumedam pool“ jõudis esmakordselt lugejate ette juba kümme aastat tagasi kirjandusportaalis e-raamatukogu.com. Kahjuks vajus see üllal eesmärgil loodud internetilehekülg kiiresti unustuse hõlma ja „Tumedamast poolest“ jäi ainsa mälestusena alles kirje Eesti rahvusbibliograafia lehel. Pärast hoolikat töötlemist, uuendamist ja täiustamist jõudis romaani teine versioon „Tumedam poolus“ paberkaante vahele ja on nüüd kättesaadav kõigile lugejatele. Kindlasti ei tohiks seda teost pidada laste muinasjuturaamatuks. Võlukunsti varjukülgi tutvustavat kummalist lugu tasuks kindlasti lugeda kõigil, hoolimata vanusest. Juba ainuüksi selle pärast, et omandada meeliköitvat kogemust, mis looks helina meeltesse ja vahelduse halli argipäeva. Raamatusse põimitud manasõnad on kirja pandud nii kõlavalt, rütmiliselt ja kaasahaaravalt, et huuled tahtmatult loitsu lugema hakkavad. Raamatu peategelane, käskjalg Ronk, on oma nimele vastavalt sünge, mustade lehvivate riietega naine, kes suudab kohale kutsuda deemoneid, salvata valusalt nii sõnade kui võlujõuga ning kasutada ära inimlikku lihtsameelsust. Teda kardetakse, austatakse, vihatakse ja armastatakse, kuid viimast ainult nende inimeste hulgas, keda ta endale tõeliselt lähedale laseb. Ronga järjekordseks tööotsaks on kohale toimetada Diana, kes näeb välja nagu tütarlaps, kuid pärineb veealusest riigist ning on sünni poolest roosiõis. Teel kauba tellija, võimujanus valitseja Tähkaja juurde, peab Ronk läbima erinevaid maailmu, ületama ees ootavad takistused ning kohtuma põlisvaenlaste ja ustavate liitlastega. Sugugi kergemaks ei muuda ülesande täitmist Diana lapselik käitumine ja lakkamatu jutuvada, mis neile mõlemale probleeme põhjustab. Miks ihkab Tähkaja nii väga roosinupust sündinud tütarlast, jäägu juba lugejale avastada.
Lisaks Rongale ja Dianale figureerivad raamatus oluliste tegelastena Kratt, Keeruk ja Pahtar. Kratt on osavalt maskeeruv, kuid üleliia jutukas spioon, Pahtar on natuke ebakindla loomuga manaja ning endine hingenõutaja Keeruk suudab oma rahuliku meele ja kaine mõtlemisega kaaslasi enamasti vaos hoida, et nad uisapäisa tegutsedes ennast ja teisi ohtu ei seaks. Lisaks kõnnivad neil kannul tumedad varjud ja kõikjal luuravad Kirstunaelad – luupainajad, kes meelsasti oma ohvri kirstu kinni naelutavad.
Otsustav pööre saabub raamatu keskpaigas, kui rollid vahetuvad ning Ronk ja tema kaaslased peavad ühendama jõu, võitlemaks kellegi vastu, kes algselt kõige ohutum näis. Algab pingeline võidujooks ajaga ning mängu tuleb panna nii võluvõimed kui iseenda elu.
„Tumedas pooluses“ on palju võõrapärase ja kodumaise kõlaga nimesid. Sugugi mitte kõik nimekandjad ei osutu tähtsateks tegelasteks. Mõned lihtsalt tulevad ja lähevad. Kohati see natuke häiris, kuid sündmuste arenguga kaasa minnes ununesid läbilipsanud kõrvaltegelased kiiresti ja asemele tulid uued, kes natuke kauemaks püsima jäid. Eelpool mainitud peategelaste karakterid on hästi välja joonistatud ning lugejal saavad kergesti tekkida oma lemmikud, kelle käekäigule rohkem kaasa elada.
Enne „Tumedama pooluse“ lugema hakkamist jätsid mind lood võluritest, ordudest, maagiast ja muust taolisest suhteliselt ükskõikseks. Ainult mõned üksikud kirjanikud suutsid selle teema minu jaoks piisavalt huvitavaks muuta. Kaidi Kangur on ainus kodumaine autor, kes nende väheste hulka kuulub. Imeulmet on kirjutatud palju, kuid Eesti kirjandusmaastikul leidub seda žanri vähe, kui mitte arvestada arvukaid tõlkeromaane. Nõnda jääb üle vaid soovida nobedat sulge ja kõrget fantaasialendu ka edaspidiseks ning jääme huviga ootama uusi raamatuid!
