Ma tahaksin ülikiirelt joosta. See on isegi parem kui lennata!”

„Olgu, asjade pilguga tõstmine on lahe. Aga kui me võitlema hakkaksime, ma tahaks kontrolli aja üle hoopis. Kui mina suudan ajaga manipuleerida, lõpuks ikka sellise variandi leian, kus mina võidan ja sina kaotad!”

„Minu arust on see tele ... eee ... no asjade pilguga tõstmine lahedam! Ma võiks tõsta NII SUURI asju lihtsalt neid vaadates! Kasvõi allveelaeva!” „Aga ülikiirena ma võiks su eest ära joosta isegi kui sul on plaan, et viskad mind allveelaevaga!

Mõtlik paus.


„See kuritegu ei saa jääda karistuseta! Hukkunuid on liiga palju ja sina, ainus elllujääjaga, oled sinna viinud otsuste tegija. Kas sa võtad süü enda peale, oo prints?!”

„Jah, ikka,” vastas prints rahulikult. „Minu valikud – ja nüüd on kõik need inimesed surnud. Eks ma olen vist süüdi siis.”

„Sinu VALIKUD!” kohtunik hakkas puterdama, ohkas siis ning pööras pilgu ära. Et kuningliku kohtu pidamiseks vajalik kohtunik olla, pidi kuninglikke isikuid tundma, nendega tegelema . Ent sellisel kogenud olemisel olid ka omad varjuküljed.

Näiteks tekivad raskused suhtuda kohtualusesse kui anonüümsesse ühikusse, kellest on olulised ainult ta teod, mitte iseloom, armastus pekanipähklite vastu ning komme kulme kibrutada, kui vihane. Aga kohtunik kogus end peaaegu viivituseta ja teatas pidulikul valjul häälel: „See kuninglik isik on süüdi ja end ka süüdi tunnistanud, las tema rajavõtt algab! Prints Shaka, kui sa nüüd oleksid nii lahke ..?”

Ta oli nii lahke.

Prints nägi välja, nagu ühelt printsilt ikka oodata võiks. Kerkis pika ja sihvakana kõrgusse, laiade õlgade ja kitsaste puusade, julgete silmade ning tugevate kulmudega, must juukselakk kaelani kähardumas, ja tema turvis koosnes ainult mõnest plaadist, mis ilu pärast ta kehale kinnitatud.

Ning ta oli lahke loomuga. Läks vastu vaidlemata kaasa ning kui teised – mitte sõdurid, mida teeksid sõdurid printsi vastu? – peatusid, kogunesid ekraanide ette, mõned vihmakindlamad tüübid ka tribüünidele värava ja müüri taha, läks tema väravast läbi ja lihtsalt ohkas endamisi.

Natuke hirmus oli, aga ta ei osanud karta. Nii et ainult natuke.

Teated olid juba laiali läinud, et teada anda: prints TÕESTI läheb rajale, ning lisaks võttemeeskonnale tuli linnast nüüd iga hetkega rohkem rahvast juurde vaatama. Sest kõige imelisemad, kõige uskumatumad asjad juhtuvad, kui kuningapere liige astub vastamisi katsumustega, mis on loodud just seesuguste hävitamiseks.

Hävitamiseks ehk lihtsalt tapmiseks. Tooreks tapmiseks – sest seal ei saa olla mingit peenemat sihtimist, teha vigaseks, võtta maha midagi, mida vaja ei ole – ei. Kui kuningliku perekonna liige teeb midagi nii halba, et rahvakohtunikud otsustavad, et see on liig, võetakse niisiis eesmärgiks tappa.

Neile ei ole pisikesi karistusi, kas kõik või ei midagi, sest nad on – nemad.

Värav suleti. Mitte niivõrd printsi seeshoidmiseks – ta oli ju vabatahtlikult läinud – vaid nende, kes juba ootel ja varsti lahti päästetakse, seeshoidmiseks.

Värav ning veel enam müür selle väga tähtsa merekalda ümber oli kõrge. Võimas. Sile.

Kui on vaja tappa kuningaperekonna liiget, ei piisa tavalistest kiskjatest. On vaja kedagi, kes võitleks raevukalt, oleks peaaegu surematu, kiire nagu kobra, ja samas suur. Kärp on kiire ja võitleb metsikult, aga mida suudaks ta inimesesuuruse vastase vastu?

Aga on tapjalõuad. Nii et nemad päästetigi lahti, nende koobaste väravad avati ning muidugi olid nad näljased samuti.

Millal ei ole tapjalõuad näljased?

Need siin olid kõik mereloomade kehades. Pealtnäha morsad või suured hülged või isegi midagi haitaolist – aga nad ei olnud ükski neist loomadest, nagu võis aru saada igaüks, kes tapjalõua haardeulatusse sattus.

Nende haardeulatus – või peaks ütlema „hammustamisulatus” – võibolla üldse „kihvaline rebimisulatus” – on palju suurem, kui ühelgi neist loomadest või ka kaladest olla võiks.

Tapajlõuad nendes kehades suutsid ka kuival maal üsna väledalt liikuda. Aga meres – noh, ujumiseks olid need ju loodudki.

Aga et pääseda „patud lunastatud, ole jälle meie prints, printsess, kuningas, kuninganna”-torni, tuli minna esmalt läbi mere. Sest kunagi olid selliseid karmiks pööranud kuninglike juhtumeid käsitlenud inimesed jõudnud otsusele, et just nii on teekond süüdlastele kõige ohtlikum.

Kuiv maa on inimestele siiski kuidagi tuttavam kui märg meri, kus – spetsiaalselt valitud paik – möllavad lained pea alati, kerkivad rannal kõrgeteks vahuharjalisteks rohelisteks koletisteks ning langevad siis sellise mürinaga tagasi, et kui keegi tahaks sel rannal enda kõrval seisva kaaslasega rääkida, peaks ta pantomiimi tegema. Hääl ei kostaks üle lainemürina ka karjudes.

Shaka seisatas korraks märja ja kohutava vee ees ning muigas omaette. Ta ei teadnud, et seal ootavad tapjalõuad – polnud kunagi huvi tundnud, mida tehakse kurjategijatena süüdlasteks mõistetud kuninglikkudega. Polnud iial selle pealegi tulnud, et teda võiks see saatus tabada.

Nagu keegi ta perekonnast kunagi ei arvanud.

Nad polnud sedasi tehtud.

Ettemõtlemine, „igaks juhuks” arvestamine, äkki läheb vaja – see kõik oli neile võõras.

Iseenesest võiks isegi arutleda, kas nad olid üldse päris inimlikud.

Tuleb sihtida tuletorni moodi torni poole kesk mäslevat vett, oli kohtunik talle öelnud. Et seal on vastus ja tulevik.

Nii et ta asus teele. Hüppas kergelt kaldalt kivile, sandaale jalast võtmata, ent turvise plaatide vaiksel klõbinal seljast tõmmanud ja kaldale visanud, pikad noad kaasas, mustade kulmude all pingest põlevad kaslase silmad.

„Ta on nagu panter,” ohkasid nii mõnedki ekraanide vahtijad, nii jässakad naised kui haprad malbesilmsed mehed, nii noored tüdrukud kui poolkiilad raugad. Eks ta oli ka. Kuigi möllavas meres ei ole kõige soodsam panter olla.

On tõhusamaid liike.

Vette ta kahlas, kuigi lained ähvardasid endi kõrval nii pisikesena mõjuva kogu pikali paisata. Kuidas pidi ta tornini välja jõudma? Selles meres ujuda ... no ilmselt siiski saab, kui sügavamale jõuda.

Vist.

Maru valitses vaid kalda ääres.

Shaka ise ei mõelnud möllava vee keskel ilmselt midagi muud, kui et mis siin ikka seista, ja pürgis nii kuis suutis sinna, kus ainult pisut lainetas. Kus vaid kumerused liikusid, mitte hammustavad harjad ja lainemurd.

Ta oli noor ja tugev mees, lihased head ka muuks, kui vaatamiseks. Nii et ta raius end lainemurrust läbi, ei kukkunud, ei löönud pead ära ega vigastanud end muudmoodi ja nüüd oli ta ekraanidel paremini. Pilti sai muudki kui vahupritsmete pilve.

Ta ujus.

Siis sukeldus. Arusaamatutel põhjustel, ka kaugelt filmijad ei mõistnud, miks. Lihtsalt pani korraga näo vette ning kadus nii kähku, et selgelt oli näha vaid ta seljalihaste pingestumist.

„Aruaamatu otsus,” märkis reporter. „Aga no kuna tema otsused on täpselt sellised, nagu kuningaperekonna liikmelt oodata võikski, on sel tõenäoliselt põhjus. Kahjuks me vee alt pilti näidata ei saa,” kahetsev ohe, kas kord tulevad ka sellised päevad? „ent mis vähegi pinnal näha on, püüame teile samuti ekraanidele!”

Esialgu ei paistnud seal midagi.

„Pole tõenäoline, et prints Shaka juba hukkunud oleks,” arvas reporter malbelt. „Ootame, ootame ... oot, midagi toimub! Vee all toimub mingi rabelemine, näete seda koha peal keerlevat teistmoodi veelappi?” Osa vett võeti suurde plaani ja tõesti. Seal, lainemurrust natuke edasi lahtise mere poole, kahtlemata toimus midagi, veepinnale tõusid ajuti isegi pritsmed, rabeleti väga pinna lähedal. „Midagi toimub seal vee all ...”

Reporteri mahe hääl tõusis kraadikese, temagi ootas pinevusega. „Ja seal ta ongi! Ahmib õhku! Aga on täiesti elus, ja punane, see punane on kindlasti kellegi veri. Kui see oleks printsi oma, ta ei paistaks nii ergas, sest seda on palju!”

Prints hingeldas, hingeldas – ja siis kadus, ta lihtsalt kadus!

„Miski tõmbas ta vee alla,” konstateeris reporter ilmselget.

Shaka oli vee alla tõmmanud toosama, kes nii hullusti verd jooksis, et meri punane paistis. Sest veri jooksis morsa kehast, ent seal sees ei olnud enam ammu morska. Morsa silmad olid pimedad ning tapjalõua pea, hirmus, peenike ja hambuline pea, vaatas välja tema suust. Ning see tapjalõug oli veel elus – teda läbi morsa kere ei ulatunud kahjustama ükski nuga.

Ent kuna tal polnud korralikke loomaorganeid enam, oli ta rünnak nõrk, ta haare lõtv. Prints ei jäänud mitte jalast ilma, vaid raius, raius nagu kirvega, mille hoog vees palju väiksem, tapjalõua peenikese, morsa suust välja sirutatud ning mehe jalast haaranud pea otsast.

Tõusis taas pinnale hingama, ning kangutas siis pikad peenikesed ning kohutavad lõuad, mis ikka veel ta sääre ümber klammerdusid, vallale. Reportaaži tegev naine ei saanud aru, mida ta seal sehkendab, ent oletas: „Midagi tundub ta küljes kinni olevat ja ta üritab ilmselt sellest vabaneda. Midagi ründajast, ilmselgelt.”


Ülejäänud tapjalõuad tulid korraga.

Nad ei moodusta eal midagi karjataolistki, nad ei ole loomad, vaid midagi väga muud. Hirmsate mälestustena juba vanades lugudes kohal. Sellised kuhugi kinni panna on kohutav ülesanne – kuid ometi oli sellega toime tuldud.

Kõige rohkem on nad halbade unenägude killast. Luupainajatega ühte laadi. Selliseidki olevusi oli mitut sorti.

Mure selle üle, mis juhtub, kui keegi kuningaperekonnas kurjaks pöördub, oli juba vanal ajal Mullamaa inimestes sees, nii et süüdlastega ümber käimine oli hästi läbi mõeldud. Näiteks need tapjalõuad. Need olid meres oodanud kaua, ning iga kord, kui mõned-paljud kaduma läksid, sest kord 15-20-25 aasta jooksul neid ikka tarvis läks, püüti uued.

Hea oli, et tapjalõuad ei sure, kui nad saavad kehi vahetada. Kehi, milles nad elavad, mida toidavad, kuigi algse omaniku elu pole seal enam raasugi alles. Ei raasugi, ei raasugi, eemalda tapjalõug ja sul on vaid korjus.

Küll aga imevad nad elu teistest. Surnud lihaga neid ei toida. Peab elav saak olema.

Inimeste sees nad siiski eriti ei elanud – väga harva tuli teateid sellistest hingetutest.

Aga samas, ega selliseid loomi samuti just palju ei olnud, nii et võibolla murrab tapjalõug printsi maha ning asub tema kehasse elama? Jube siugjas peremeesloom, kes tapab valimatult teisi enda ümber, sest tapjalõug vajab palju toitu?

Vees – kas nad vees võiksid arvata, et inimese keha oleks hea asupaik?

Toit on see kindlasti. Imevad nad elu elusatest kehadest? Võibolla.

Tapjalõuad olid kindlasti sellised, kes lihtsatele reeglitele ei allunud. Neil olid omad normid, kuigi inimesed neid täpselt ei teadnud. Luupainajatele kohased.

Oh, prints Shaka kindlasti ei teadnud ...

Ta ei teadnud paljusid asju. Näiteks miks talle tundus hea mõttena sukelduda otse põhja ning sealt muda ja liiva koguda, see kõvasti rusikatesse pigistada ning siis taas hingama tõusta. Kui tal tuli selline mõte, ju see oli millekski hea.

Ta ei kõhelnud. Oma tunnete ja ideedega kaasa minna, see oli tema perekonna oskuste seas kõrgel kohal.

Aga samas tõi see vahel nii paljudele teistele surma kaasa ... nii paljudele!

„Õpi mõtlema!” oli ositi tolle hukatuslikele kuninglikele mõeldud katsumuse mõte. Kuigi tapmine olnuks samuti küllalt hea.

Morsa silmad enam ei näe, tagus Shaka ajus valjult nagu gongilöögid. Tajub vaid tapjalõug temas. Hai silmad ei näe, hai on surnud. Tajub tapjalõug.

Aga tapjalõuad ei liigu ainult lõhna järgi, nad toetuvad nägemisele, see on kuival maal ju selge?

Nii et neile saab liiva silma visata.

Hämmastav, aga printsi pihud olid liiva täis – ainult see oli ju märg. Ja vees visata ei saa, sest vesi uhub liiva enne minema, kui see kellegi silmadeni jõuab.

Ta mühatas, toppis liiva vöökotti ja asus kalda poole ujuma. Rabelemises tuli väike vahe sisse teha ja puhata. Pealegi oli see vesi külm ning parem on puhata keskkonnas, mis temperatuuriga ei tapa.

Ja kus saab vabalt hingata.

Lainemurrust tuleb end läbi võidelda, ent prints Shaka ei olnud harjunud mõtlema, et ta midagi ei suuda.

„Küll kõik õnnestub, mul on kaldale vaja minna,” võiks tema peas toimunu ehk kokku võtta. „Neetult külm on, võideldes ma ei pannud seda tähelegi, aga nüüd küll panen!”

Ta ei teadnud, et ülejäänud tapjalõuad tema poole sööstavad, ei tundnud vähimatki huvi kaamerate vastu, mis kaugelt teda jälgisid ja pilti edastasid, ta tahtis kaldale.

Nii et kaldale ta ka läks.

Loomulikult oli murdlainetest läbiminek keeruline. Kuid kaamerapilt näitas, kuidas korra tõukas ta end jalaga edasi justnagu olematusest enda taha tekkinud tahkelt milleltki, ja pääses lainest läbi, tahkele pinnasele. Kui vesi taas merre valgus, tohutu jõud taga, rühkis prints raevukalt vastassuunas ning oligi juba päris kuival.

Rebenemiseni väsinud, ent nüüd võis veidi puhata. Oma teada üsna turvalises kohas.

Reporteril oli raske empaatiat mitte välja näidata – avalikke hukkamisi seal maal ei peetud, kui need kuninglikud katsumised välja arvata, ning neid tuli harva ette. Mitte isegi igal aastakümnel. See inimene tema ees – noh, oli ju siiski inimene. Aga endale meelde tuletanud, kuidas too märg lainetes heidelnu, kelle rind õhku ahmides tõusis ja vajus, sinnamineku pälvinud oli, suutis kaamerapilti kommenteeriv meediainimene isegi veidi nalja teha.

Sest kuninglikku päritolu isikud – need ei olnud päris tavalised inimesed siiski. Mõni ütleks, et ei olegi päris inimesed. Nad olid vabad inimeseks olemise üdist, tähendusest, vajadusest elada midagi ette teadmata, ette tundmata, teha oma parim pimeda mineku sees.

Nemad olid vahest küll pimedad, aga ... MIDAGI imelist neil oli, mis ei lasknud komistada.

Nojah. Isegi võibolla-mittepäris-inimene olemine ei tekitanud rahva seas kuninglike vastu vaenu, pigem leebet lõbusat üleolekut, umbes nagu tunnevad mängivate laste osas täiskasvanud.

Meie elame, jah. Meie kuninglikud on nagu lapsed, jah. Ainult – vägevamad. Kaitsevad meidki oma lapse kombel tehtud valikutega – enamjaolt.

Vahel tuleb sul aga mõnest vägevast lapsest loobuda. Kui ta kõik ülejäänud hukka tahab saata, näiteks.

Shaka ei värisenud külmast, ent ta juuksed rippusid näo ümber nagu märjad lõngad, krussis ja tilkuvad ning ta silmad püsisid mitu hetke suletuna. Ta tõmbas hinge.

Need olid ikka veel suletud, kui veest tõusis hiiglaslik kombits teda haarama, tagant paistmas mäslev kuhi samasuguseid.

„Hiigelkaheksajalg!” kommentaaris ajakirjanik erutatult. „Veest tõuseb hiigelkaheksajalg! Kas meie panime ta sinna? Ilmselt!”

Printsi silmad olid ikka veel kinni, nahk läikis tumedalt, vesi ei olnud veel kuivanudki. Ta ei saanud midagi kuulda, sest lained mürisesid ta ümber hullemine kui hiigelsuur mootor.

Kaheksajala kombits – hallikassinine, iminapad suuremad kui inimpea – liikus tema poole, nii kindlalt ja kiirelt kui vähegi saab – kui prints, ikka suletud silmil, tõukas kätega end piki randa veerema, pöördus kaks korda ja kaheksajala kombits matsatas liiva otse tema kõrval, paar sentimeetrit eemal.

Seda oli vist kuulda. Või tunda liiva liikumisest. Igatahes lõi prints silmad lahti. Märkas kombitsat ja enne, kui midagi mõelda jõudis, põrkas sellest veel veidi eemale, rabeles jalule, taandus – ning kohast, kus ta hetk tagasi lebanud oli, kerkis prahvatuse ja liivalennuga koos üles peenike pea. „Tapajalõug!” kommenteeris reporter väriseva häälega. „See on tapjalõua pea – kelle kehas ta on, et sedasi maa all liigub? Mis toim-...” ta ei jõudnud lauset lõpetada, kui kaheksajalg lõi uuesti, teise kombitsaga, mis tabas täpselt toda identifitseeritud tapjalõua pead ja seepeale haarati kombitsast muidugi kinni. Hiidkaheksajalg tõmbas vette tagasi tapjalõuga, kelle keha liiva alt välja rebituna näis olevat mingi tohutu musta ussi või miljonijalgse oma, ning nende omavaheline võitlus lainetes algas.


Ent kaamerad ei jälginud neid, vaid hoopis Shakat.

Too raputas pead, pomises midagi endamisi ning ronis käte ja jalgade peal natuke kaugemale kuivale maale. Mitte et imelikud maa-alused ussid teda seal ei võiks varitseda, aga kuidagi tundus merest kaugemalt minek hea mõttena. Ja tegi oma hetkeajede järgi, ta oli niimoodi harjunud ju.

Kaheksajalg ja tapjalõug olid sügavamasse vette jõudnud, ja enam polnud nende lahingust suurt midagi näha. Muidu võiks arvata, et tapja võidab, aga kaheksajalg oli lihtsalt nii üüratult suur ja samas selline mõnevõrra mittetraditsioonilise kehaehitusega, et tema pea juurde jõudmiseks tuli kombitsast alustanul suuri jõupingutusi teha. Ning see keha, milles tapjalõug oli, polnud veelooma keha.

Shaka oli taas rahulik ning pigistas juukseid kuivaks. Kuna kaamerad keskendusid just tema isikule ning tegevusele, märkasid vaid kaks operaatorit, midagi – õigemini kedagi – väga sobimatut, ning neil läks kolm välkmomenti aega, et see fookusse saada ja filmima asuda.

Kohtumisemoment jäi pildile.

Sest keegi kõrvaline oli samuti teisel pool hukatuseväravat ja kuidas ta sinna saanud oli, jäi tol momendil vaatajatele täiesti mõistetamatuks. Väike tüdruk, pehme ja pruunipõsine, mustade juuste ja pikaripsmeliste silmadega lõi käed selja tagant Shakale ümber ja karjus: „Üllatus!”

Printsi näol viivleski hetke tohutu üllatus ja seejärel asus platsi õudus – õudus, mida ükski kaamera ega võibolla inimenegi polnud iial varem sel palgel tuvastanud.

„Nandi! Nandi, miks sa siin oled?! Kuidas sa siin oled?! Mis juhtus?!”

„Ma hiilisin välja ja siis siia, sest mul oli tunne, et sa tuled! Olin peidus.”

Tunne ... Shaka oleks neednud, kui tal oleks pähe tulnud, mida või keda. Et Nandi seal oli, muutis kõik raskeks. Hirmsaks ja raskeks, nagu ta iial varem arvanud polnud. Õekest kaitsta, mitte näidata talle venna võibolla-teoreetiliselt võimalikku hukkasaamist, oli tema isiklike prioriteetide seal kõrgel kohal olnud.

„Mitte keegi poleks oodanud, et näeb siin meie pisikest printsessi,” kommenteeris reporter, kelle häälgi katkes hetkeks – ent ta oli professionaal. „Printsess Nandi muudab vast oma venna kõik teod nüüd kaalukamaks. Nii tema hukkumise kui pääsemise – sest loomulikult ei saa enam väravat avada ja last välja tuua. Kui saaks, loomulikult tehtaks seda, aga no – pole võimalik. Selle võimaluse on välistanud need, kes karistuskompleksi kunagi projekteerisid ja ehitasid, sest kui saaks lihtsalt väravast välja kõndida, kui see enne avatav oleks, poleks ühelgi kuningapere liikmel raske seda teha. Oo ei.”


„Ma teadsin, et sa tuled, aga mis nüüd saab?” küsis too kõne all olnud pisike printsess Shakalt.

„Ma pean sinna tornini ujuma, aga meres on koletised,” vastas prints üsna fantaasiavaeselt tõsiasjadele keskendudes ning muud kõne alt välja jättes. Oh, ta pisiõde siin?!

„Ma võiksin proovida neid koletisi ära nõiduda,” vastas Nandi tõsiselt, isegi veidi kulmu kortsutades. „Või nende kodu, õieti. Näiteks võiksin muuta vee neid kinni hoidvaks, mingiks kissellitaoliseks olluseks.”

Väike paus, kuni printsi teadvusse jõudis, mida Nandi just ütles. Siis vangutas ta pead.

„MINA pean sealt ka üle ujuma, neiu!” Shaka hääl seda öeldes oli leebe, isegi natuke naerune. Ta ei suutnud hirmule kaua keskenduda, ent armastas oma tillukest õde üsna naeruväärselt väga ja see tuli hoopis niimoodi ilmsiks.

„No siis ...” väike tüdruk mõtles, nii et kulmud tõmbusid päris kokku. „Ma võiks teha pimedaks ja lõhnatundetuks kõik, kes vee all vaatavad ja ... haistavad!?” Ta oli päris uhke selle keerulise sõna õigesti kasutamise üle.

„Kas sa saad tõesti nii teha? Tornini välja?!”

Shaka ise ei olnud võluja, tal olid teised anded ja prioriteedid.

Nandi noogutas natuke kõhklevalt.

„Nojah. Kui mul on midagi merepõhjast. Oot, ma toon kohe rannast, see toimiks!”

Shaka sai tal käsivarrest kinni, kui tüdruk juba jooksis. „Ei! Seal on koletised, mäletad? Pisike tüdruk nagu sina ei peaks rannas jõlkuma, isegi kui ta ON nagu sina. Aga näe,” ta kobas oma vöökoti järele. „Ma ei teadnud ennist, milleks, aga võtsin pihutäie kivikesi ja muda kaasa, kui vees olin. See kulub nüüd ära.”

Nandi noogutas üldse mitte üllatunult.

„Siis on hästi,” lausus ta autoriteetselt. „Anna siia!”

Shaka kobas oma vöökotis ja tõmbas välja üsna armetu koguse kivikesi, liiva ja veetaimetükke. Ent Nandi noogutas rahulolevalt oma ilusat peakest, nii et ülesköidetud kräsujuuksed tantsisid. Noormees pani olluse tüdruku pisikestesse pihkudesse – seda polnud ikkagi nii vähe, et need pooleldi täis ei saanuks – ning astus sammu tagasi.

Temal endal nõiavõimeid polnud – või noh, niivõrd, kui üks kuningapere laps sai neist vaba olla – kuid ta teadis, et nüüd on Nandil vaja rahu, sest ta püüab oma mõistuse lahti lasta ning siis saada merepõhjaks, veeks. Saada millekski muuks ning see uus nähtus veel kolmandaks ja neljandaks asjaks muutumisse vedada.

Nõiaoskusteta inimesele võimatult keerulisena näiv ülesanne, kuid Nandi, viieaastane laps, sai sellega täiesti rahulikult ja peaaegu mängeldes hakkama.

Aga jah, mingi aine, millest alustada, oli talle tähtis. Et oleks konkreetne miski.

Välja ei paistnud midagi. Isegi reporter oli veidi segaduses, kuigi ta teadis võlumisest nii mõndagi: „Nüüd nad lihtsalt istuvad seal, isegi ei räägi omavahel. Ega see pisitüdruk muidugi pea tornini jõudma, et rehabiliteeritud olla. Kui Shaka kas surnud või seal kohal on, saab tema lihtsalt väravast jälle välja ... aga see õelik-vennalik vastastikkune vaikimine ... oot! Aga äkki Nandi võlub midagi?! Tal on ju see anne.” Reporter noogutas endamisi. „Kuningapere asju nii palju teame ja teate ju ikka. Vaatame, võibolla toob ta oma vennale sel moel tulugi oma sealolekuga?”

Ta tõmbas hinge. Paar hetke vaikust. Seejärel: „Ilmselt tõesti. Mida nad seal koos vaikivad ja midagi ei tee muidu. Noh, ootame, mida ta muudab – kui see muidugi välja paistab. Shaka ilmselt lõikab tõesti kasu, et printsess seal on – no midagi muud polnudki arvata, eks ju?”

Ei, midagi muud polnud tõesti arvata.

Nii et Nandi nõidus oma kakskümmend minutit, mida ajakirjanik täitis printsi hullumeelsete valikute kirjeldamisega. Need valikud tõid viimaks tema enda rõõmsalt koju, aga mitmele tuhandele sõdurile surma.

Praktiliselt kõigile temaga kaasas olnutele.

Ning nii lihtsalt ei või: sõdurid peavad oma ülema peale loota saama. Kui too käitub neile hukutavalt, mitte parimat tahtes, vaid nürist enesekesksusest, peab järgnema karistus. Et ta on prints? See ei muuda muud, kui et karistuseks saab olla ainult surmaohtlik proovilepanek.

Aga mis tavainimesele surm, sealt võib kuningliku pere liige veel välja tulla, see on tõsiasi.


Pika seletamise hea külg oli, et reporter sai taas vihaseks ning ei tundnud enam Shakale kaasa. Inimnäoline või mitte, ta oli siiski vaid prints. See tähendas, et tema teed olid palju vähem konralikud kui normaalsete inimeste omad.


Nandi pilk tõmbus taas selgeks vahepealse udususe järel.

„Nüüd on korras,” teatas ta rõõmsameelselt. „Kas sa vaatad pärast, kuidas ma puzzlesid kokku panen?”

Shaka ohkas. Kibrutas musti kulme üsna samamoodi, kui ta õeke ennemalt. „Natukene aega. Kaua ei jaksa.”

„Mhmh,” leppis Nandi ning naeratas säravalt, nagu lapsed, kes pole iial kartnud, naeratada oskavad.

„Ma nüüd lähen ja ujun sinna tornini,” lisas prints ning naeratas samuti. Tema naeratuses oli ikka leebus. Talle selgesti meeldis ta pisiõde. Mida ka ajakirjanik märkas ning ära mainis.

„Oma pere on ikka kallis,” lisas ta sapiselt.

Prints kahlas uuesti vette, võitles end läbi lainemurru – nii tugev! – ja asus torni pooole ujuma. Ükski kaheksajalg ega tapjalõug ei tulnud tema ligi, sest läbi vee nad orienteerusid levivate aineosakeste ehk lõhna järgi, ent sellele oli Nandi nad pimedaks teinud.

„Nii et prints lõikab nüüd laineid ning näib, et tal pole ainsatki muret siin ilmas,” kommenteeris reporter süngelt. Mitu kaamerat üritasid samal ajal lainete vahelt vaid hetketi paistvast Shakast lähivõtet saada. Tumedad käsivarred, mis välkusid ajuti õhus, ja must kräsukrunni keeratud juustega kukal paistsid olevad ainus, mida neil jäädvustada õnnestus.

Kotkas laskus nii kiiresti, et kaamerad ei saanud temast pilti, enne kui ta Shakal juba kallal oli. Nii suur, nii kaunis, nii raevukas – haakija nagu haakijad ikka on. Ega neid palju olnud, aga oli – kui mõtlema hakata OLI loogiline, nagu reportergi kinnitas, hääl erutusest kile – et kuningapere liikmete karistusala mõne haakijapesapaiga juurde tehti.

Haakijad püsivad põlvkondade kaupa samas elupaigas ning arvestades, kui kaua neil juba üks põlvkond kestab, sadu aastaid kindlasti, oli kohavalik pesa lähistele üsna kindla peale minek. Sest nad peavad jahti eranditult merel – aga jahivad või võitlevad seal kõigega, mis pinnale tõuseb.

Olgu, mitte päris igal hetkel. Aga piisavalt pidevalt, et peaaegu otse merest kerkiva tornini ujujat näha ja rünnata? Oojaa.

Haakijakotkas märkas printsi veepinnal ja ründas. Sedasi haakijad teevad.

Et ujuja teda märganud polnud ja ehmus, kui talle ootamatul – ja karmil, haakija rünnak pole mitte juukseidrebestav tüütus, vaid tema küüned on poole sõrme pikkused ning nokk suudab vajadusel delfiini kolpa mõrad lüüa – moel veepinna poolt kallale tungiti. Ent ta ei olnud ilmselt saanud nokahoopi pähe, sest ta sukeldus – ning haakijakotkas ilmselt polnud ka oma küüniseid temasse päriselt kinni haakinud, sest mees kadus tema alt veest ära ning kotkas tõusis mõnevõrra pettunult taas õhku.

„Paistab, et Shakal on nüüd probleem. Vee all on tapjalõuad ning ta ei saa hingata, vee peal on haakija ja temaga jõudu katsuda keeruline, kui samas ujud ja sind tõenäoliselt ründavad koletised.”

Reporter polnud kursis, mida Nandi just täpselt tegi, nii et täiesti mõistlik olukorrakirjeldus. Ent Shaka ise teadis, et vee alt pole tal väga midagi karta ning keskendus niisiis kotkale. Tolle küüned olid kohutavad, Shakal polnud ju vees turvist kaasas. Et ta polnud neid küüsi sügavale lihasse saanud, oli lihtsalt pime vedamine.

Haakija nokalöökidest teadis ta samuti. Kuidas ta vees ja poolpime olles (sest vesi silmis takistas hetkel nägemist veelgi enam kui tavaliselt) teadis, et ründaja on haakijakotkas, poleks ka ta ise osanud selgitada, aga et noka eest tuleb hoiduda, oli talle selgemast selgem.

Õhus lendava vastasega võidelda pole vees just kerge, kuitahes hea ujuja ka noa hambusse võtab ja oma parima annab.

Shaka ei teinud vee all silmi lahti, kui noa hammaste vahele võttis. Ta üritas mitte pinnale tõusta, ent samas ka mitte liiga sügavale sukelduda ning raske, raske oli tal mingitki strateegiat mõttes plaanida. Ent võidelda tuleb, see oli selge. Ei ole võimalik läbipaistmatus vees edasi ujuda tuletorni suunas, sest ta ei saa kuidagi suunda määrata, kui vaja nii pikalt vee all püsida, et haakija teda vahepeal rünnata ei saaks. Noh, ja loetud kordade jagu hingamiseks suud veest välja kallutades.

Vist.

Ta ei kartnud proovida.

Mees tõstis noa koos käega veest ähvardavalt välja ning pilku haakija ning kauguse vahel liigutades pani umbes suuna paika. Kotkas kõrguses (kuigi mitte väga suures kõrguses) planeeris, kuid prints juba sukeldus tema eest pagemiseks ning ujus vee all kaugele, enne kui taas hingama tõusis.

„Jaa, ta on päris hea ujuja,” kommenteeris reporter. „Seda ei saa eitada. Aga haakijakotkaid ei saa nii lihtsalt alt vedada. Varsti oskab too juba arvestada, millal prints taas veepinnale õhku võtma tuleb ja kui kaugel ta selleks ajaks on!”

Esimesel korral laskus kotkas liiga hilja, Shaka sukeldus uuesti, enne kui haakija jaole sai. Siis liiga vara, liiga lähedale. Võibolla hoidis prints isegi sihilikult oma pinnaletõusude vahemikku ebaühtlasena?

Ka kolmandal korral läks tal õnneks, aga ajakirjanik märkis: „Ta on kursist mõnevõrra kõrvale kaldunud. Huvitav, millal on Shakal mahti seda märgata? Kui kaugele valesse suunda ta jõuab, enne kui avastab, et on teisel teel kui lühim rada tornini?”

Igatahes veel seda ei juhtunud. Ega prints ranna poole tagasi kah ujunud. Ta tüüris avamere suunas, mitte sinna, kus imeväikesel saarel, mis kunagi poolsaar oli, matsakas ja kartmatu torn seisis ning laskuvas hämaruses nähatavalt juba hägusat valgust eemale paiskas.

Jaa, päike loojus, ent juba varem oli ilm pilves olnud, nii et hämarus sai laskuda natukene rahulikumalt, mitte et valge päev lööb veerandi tunniga pimedaks ööks, nagu vahel.

Jama oli selles, et Shaka peal polnud mingit valgustust. Pimedat merd näidata ja selle taustaks rääkida, mis toimub, ei olnud just repoter Sibiya unistuste töö. Samas – tal oli elus hullemaidki olnud.

Pealgi oli ta toimuvaga siiski kursis. Oma kaamerapiltide ja lähendajatega sai ajakirjanik siiski enam-vähem teada, mis toimub ja kuni printsi mõnigi kaamera jälgida suudab, tuli teave inimestele edasi anda. Ja kui teda oma pool tundi enam leida ei suudeta, on prints ilmselt uppunud. Millest siis ka teada anda. Kuigi kindel olla ei saanud, sest need kuningapere liikmed ...

Oh, ja mida oli printsess Nandi teinud? Ta tegi mingit nõiavärki, see oli selge, ent mida just?

„Shaka ujub ikka veel päris lahtise mere poole. Kuid päike loojub. Haakijakotkas pimedas ju ei lenda? Kas ta pääseb lindründajast vabaks ning kui õige suuna võtab, jõuab tornini? Kus on tapjalõuad ning kaheksajalg? Tapsid nad tõesti üksteist ära? Nii palju küsimusi, ent peagi saame vähemalt mõned vastused.”

Reporter pidas lühikese pausi.

„Hetkel ei paista midagi – haakija pole veel pessa tagasi pöördunud, nii et ta on ilmselt väga vihane. Aga kui ta enam ei näe, ei ole tal ka mõtet vee kohal niisama lehvida. Ah, oodake, seal on taas prints Shaka õhku võtmas!”

Prints oli kiire. Kotkas küll langes nagu kivi, ent isegi ta küüned vaid riivasid, kohutavat nokka ei saanud ta üldse tööle pandud.

„On ta inimene või morsk?” arutas ajakirjanik. „Ma arvasin, et niimoodi vee all ujuda ei suuda keegi, kes päris veeloom pole, kuid tema ujub – kahjuks ... või on see nüüd õnneks? Igatahes ujub vales suunas, eemale kaldast, ent juba ka tornist. Mina arvan, et tema valikud olid andestamatud, nii palju meie inimesi suri – jah, ma arvan, et see on „õnneks”, et ta on võtnud suuna avamerele. Pole tal vaja pääseda, kui ta ei oska kulutada oma kuninglikku valikuvõimet teiste heaks peale iseenda!”

Aga torn oli „pääsemine”.

Ajakirjanik jutustas sel teemal edasi. Mõtles vahele ja muudkui rääkis. Sest no mida sa pimeda mere kohta ütled?! Laias laastus rääkis ta järgmist:

Isegi need, kes kunagi selle kuninglike isikute kontrollimise meetme loonud olid, olid jätnud pääsetee. Miks, mis mõttega? Sest ... ma ei tea, mõni kuninganna kunagi oli rääkinud kellegagi, mõni kuningas olnud võibolla kellegi armuke, mõni sõna kuskil oli langenud vilkajasse mõttesse ...?

Ja nüüd oli pääsemine karistuse osa. Samas, lihtsalt nüri surmamine poleks võibolla selline asi, kuhu keegi vabatahtlikult läheks ja asjaga innukalt pihta hakkakski? Vist ei, eks ole. Samas kui isik ei oleta kindlat surma ja on harjunud alati ja igalt poolt, kust vähegi saab, puhtalt välja tulema, on ta vast varmas ära proovima, mis saatusel talle varuks?

Nagu Shakast ka näha oli ju mõne aja eest.

Hakata niisama hukkama, ilma et kuninglik ise valiks asjas osaleda aga oleks hukkajatele väga ohtlik. Ükskõik, mis meetodid nad ka ei valiks. Püss plahvatab näkku, kukuksid mõõga otsa, komistaksid mürgisüstla iseendale sisse, gaas lekib ning plahvatab tunduvalt hullemini kui püss – kui õnn on üleni teisel poolel, on väga ohtlik hukkaja olla.

Ja nende õnn on vähemalt üheksakümnel juhul sajast üle tavainimese omast. Või pigem üheksakümne kuuel.

Vähemalt oleks üritus kuninglikke tappa täiesti mõttetu. Jah, muidugi õnnestuks nii siiski mõni selline likvideerida. Aga oi-kui-palju-rohkemad jääksid elama ja oleksid pärast veel neetult tigedad samuti.

„Tegelikult olen ma arusaamatuses, miks pole printsi rohkem rünnatud. Haakija lahkus, sest päike loojus, aga tapjalõuad? Aga hiidkaheksajalg? Ja kui ammused printside ja printsesside kontrollile pühendunud inimesed just päris naiivsed polnud, siis midagi peaks ju veel olema?”

Et katsumused vahelduvad, oli iseenestmõistetav. Ilmselt vaheldusid pealegi suvaliselt, pliks-plaks meetodil.

„Samas, ta ujub vales suunas, eks ole. Päris pikalt juba. Võibolla oleks õiges suunas ujudes pääsenud lahti lõks, mis nüüd suletuks jääb? Me ei saa teada. Vaevalt ta isegi. Tema lihtsalt ujub.”

Shaka ujus. Ta polnud veel väga väsinud, aga mõnevõrra siiski. Inimene ei ole veeloom. Ujumine kurnab isegi väga head ujujat ja ujumine merelainetes veel enam. Kui need merelained läbi ei paista – huvitav, kui kaugele Nandi nõidus ulatub? - veelgi enam.

Aga kotkas enam ei tulnud. Hea aeg see ööaeg, oleks ta võibolla mõelnud, kui tal mõtlemiseks mahti olnuks.

Kuigi pimeduses olid muidugi omad ohud. Näiteks varjud.

Mitte et varju olnuks võimalik vangistada ja siis ühte kohta lahti lasta. Nemad lihtsalt tõusid pimedusest (ega olnud seega üldse päris varjudega seotud, nood on palju selgemad valguses), ent nad armastasid üksikuid inimesi. Tükkideks rebida. Nii et öösel ei liigutud kaugetel teedel üksinda või võeti taskulamp kaasa. Soovitatavalt mõlemat.

Valgust varjud samuti ei armastanud. Kuupaistestel ööl oli teekäijal automaatselt ohutum – ent kui rada läks läbi metsa, polnud eriti lootust varjudest pääseda. Nii tihedast lehekattest ei pääsenud ükski taevane valguskiir läbi. Ka päeviti oli seal väga hämar.

Tõsi, kaaslasega ringi käia või valgematesse kohtadesse hoida sai, kui isik polnud just pimedas meres ujumas, eesmärgiga võimalikult kiiresti vabadustornini jõuda.

Tornis oli muuseas süttinud tuli.

Aga väike ja hämar.

Ega see majakas polnud, andis lihtsalt märku, kuspool torn, ning selleks, et varjuohust pääseda, pidi sinna päris lähedale jõudma.

Ilm oli pilvine. Oli ka päeval pilves olnud, hall taevas ja hall vesi. Nüüd oli must taevas ja must vesi. Hämarus ei kesta ju kaua, vast seni, kuni roheämblik saagi niitidesse mähib, ning pärast seda on täiesti pime.

„Igatahes nüüd on prints Shaka lõpuks märganud, kus torn on ja ujub sinnapoole endiselt jõudsalt, oma haavadest hoolimata. Meresool peaks need küll väga kipitama panema, ent ju tal pole märkamiseks mahti. Ja printsess Nandi,” kaamerapilt näitas väikest tüdrukut suuril silmil merre vahtimas. Valguse sai ju müürilt tema peale suunata ja seda oli tehtud, „ootab juba värava avanemist ja tagasi koju pääsemist – ilma oma suure vennata küll, ent seda, on too uppunud, hukkunud või jõuab eluga tornini, ei saa praegu teada ei tema, ei meie.”

Kuna printsess Nandi oli talle suunatud valguses hästi nähtav ning sobivalt hingestatud ilmega, puhkas kaamerasilm tükk aega temal. Vaatajale kaugelt huvitavam kui pime meri, näisid operaatorid ja pildikokkupanejad arvavat. Mikrofoniga ajakirjanik aga ütles erutatud toonil: „Oh, suuname pilgu taas merele. Kaamerad võtavad nii lähedalt, kui annab, sest tundub, et printsi on taas rünnatud! Nii lähedal tornile – aga, kui nüüd ründajat oletada, siis nende jaoks piisavalt kaugel valgusest!” Lähivõte. Üpris palju pimedust. Aga osa pimedusest tumedam kui teine osa. „Jah, see on varjurünnak!”

Varjud. Varjudega ei saa võidelda muidu, kui nende peale valgust näidates. Varju eest ei anna merre sukelduda, talle pole vahet, kes veel all või tee peal. Ja nad on ääretult tugevad, jõud ilma lihasteta, ilma mõtteta, keegi ei teagi päriselt, mis nad on või kuidas eksisteerivad.

Jälle ühed teiste elust elajad nagu tapjalõuadki? Võibolla.

Üks neist oli lainete kohal heljudes ligi heljunud ning Shaka käe haardesse saanud. Venitas seda eemale. Prints röögatas, niigi pingul keha veest juba pooleldi väljas.

Vari polnud veel teiselt poolt haaret saanud, printsi teine käsi oli vaba. See avas vöökoti, kobas seal ning kui ta tundis varju end ümber ta alakeha mähkimas, lülitas taskulambi (muidugi veekindel, kuninglikele isikutele alati parim!) sisse.

Valgus süttis, ent jäi kuidagi ositi Shaka enda keha, ositi tema tilkuvate juuste taha. Ei tabanud kohe. Taskulambi heidetav kuma möödus varjust täpselt ning Shaka tundis, kuidas kohutav jõud teda aeglaselt pooleks rebib, korraga ta õlga ja kätt kehast eemale kisub, ning tal jätkus vaid vaevu sitkust lampi pöörata.

Ent jätkus. Esmalt vabanes liigesest välja pööramise raksuga käsi, siis lasti ka kehal minna ning ta kukkus vette tagasi.

Võibolla oligi just vee külmus tema teadvuselhoidja.

Edasi ujus ta väga aeglaselt, selili- ja rinnuliolekut sageli vahetades. Ent põlev taskulamp oli tal hambus ning kuigi visalt, jõudis ta järjest lähemalt päästvale tornile.

„Vist teebki ära,” ütles ka reporter ning tema toonist aimus siiski kaasaelamist, kuitahes vihane ta ka oli. „Võibolla on ta nüüd vähemalt midagi õppinud? Näiteks et teiste hukkasaamine võib ka talle endale halvasti mõjuda?”

Iga tõmme tegi haiget. Mitte et tõmmete vahepeal poleks valus olnud, aga nende ajal eriti väga jõledalt hirmsalt. Aga torn oli nii lähedal! Natukene veel ...

Shaka pööras jälle selili – kui liigutusi vaheldada, oli väga veidi vähem valus. Ja kui valgus liiikus, peletas see varje tõhusamalt, nad ei saanud talle ligi pidevalt pimedana püsivast küljest.

Vähemalt peaaegu ei saanud . Jalgadest käis ajuti tunne läbi, nagu oleks neist haaratud, ent siis taas lahti lastud.

Valgussõõr tema ümber püsis, Püsis seni, kuni ta torni enda valgusringi jõudis. Peaga peaaegu vastu kive põrutas, aga siiski päriselt mitte. Värisevatel jalgadel sellele napile eendile vankus, mis veel torn polnud, ent meri samuti enam mitte.

Pääsenud.

Tal oli vahepeal päriselt tekkinud tunne, et võibolla ei pääse.

See oli talle uudne, väga, väga vastik ja hirmus.

Kas teised inimesed elavad lakkamatult sellise tundega?

Kangelased, neetud!

Tema ise ei suudaks.

Vist.

„Ja Shaka on tornijalamil väljas! Vigastatud – näete, kuidas nüüd, kui lained tast üle ei uhu, veri silmade kohal allapoole nõrgub? Kuidas õlg on valesti keha küljes ja juba paistes? Aga ta on seal. Kohe peaks nõidus väravatelt hajuma ning kui ta torni sisse läheb, saab ta kuivatada, leiab aseme ning paadivõtmed. Ja siis oleneb vaid tema jaksamisest ja tahtest, kas ta põrutab kohe lossi tagasi, nagu poleks midagi juhtunud või puhkab enne.” Ta vaikis korraks. „Aga võibolla siiski on midagi muutunud. Juhtunud. Kuninglike isikute karistamist ei plaaninud rumalukesed ja kõik, kes on selle seni läbi ja üle elanud, ON kujunenud headeks valitejateks, ka siis, kui nad ei valitsenud riiki, vaid ainult üht maakonda. Või juhtisid sõjaväeosa.”

Reporteril oli korraga taas palju sõnu öelda. Vast oli temagi pisut kergendunud. Empaatia ka kuninglike suhtes, sest nad on ju inimesed. Või vähemalt peaaegu.

„No me loodame parimat, eks ole. Ta jäi ellu, nii et võibolla on see siis hea asi.”


Nandi võttis kuhjast puzzletükke ja ladus neist järjest pilti. Ladus sügavalt mõtlemata, sobitamata, valesid tükke kõrvale jätmata – järjest. Kuigi puzzle tema ees hooletus kuhjas oli täiesti segamini, ei olnud taeva tükke eraldi, ei savanni või lebavate lõvide omi eraldi sorteeritud.

Tüdruk naeratas Shakale ja võttis järgmise.

Ainult et see ei sobinud tema senise ladumise külge. Ega ühegi teise tüki jätkuks, mis juba nähtaval.

Väike printsess sattus segadusse. Tema siledad mustad kulmud kahe puhvis patsi all, mis pealael kroonisis, tõmbusid kipra.

„Aga ... see ei taha minna!” Ta proovis uuesti, aga see tõesti ei sobinud. Nandi ohkas nagu täiskasvanu. „Oeh, mida ma siis nüüd õppima pean? Sest ega need tükid mul niisama klappimast ei keeldu. Alati on mingi õppetund.” Viimast sõna ütles ta sellise põlgusega, nagu ainult lapsed õppetundide osas tunda võivad.

Shaka naeris. „Sa oled jube tark, väike õde. Mingi õppetund, alati. Näita, mis tükk see on!” Ta hoidis seda vasaku käega ja veidi ettevaatlikumalt, kui tavaline oleks. Parem käsi ja õlg olid sidemetes, käsi linguga kaelas, kuid printsi silmad olid selged ning soojad. „See on kusagilt altpoolt. Näed, rohulible? Sellised libeldega tükid võiks koguda ühte, siis on sul pärast kergem nende hulgast valida, kui ladumisega nii kaugele jõuad!”

„Et õppetund on eri sorti tükid omaette kuhjadesse koguda?” Peaaegu mossis skepsis, ent samas ka ind – laps olla on vastuolude hunnik, eks ju?

„Võib olla. Proovime! Meile on iga ebaõnn alati õppetund, eks”

Palju rohkem, kui tavalistele inimestele.

Kel võib ka lihtsalt halb õnn olla.

Tavalised inimesed on kuramuse kangelased!


No kui sa saaksid ajaga suvaliselt manipuleerida, oleks sul kõikvõimsus. Võtad kusagilt ajast tornaado välja – no mingil ajal on igal pool mõni ju olnud – ja lased vallale siis, kui tahad. Aga kui sa pead enne otsima, siis võtab see liiga kaua võibolla?”

„Hmmm ... Aga kui ajaga suvaliselt manipuleerimine, õigete hetkede otsimine ise aega ei võta, on see ikkagi lahedam! Õiged valikud on nii igavad!

„Jaa ... et ajaga manipuleerimine nõuaks vahest ise aega? Arusaadav, siis oleks jama. Aga kui ma liigutaksin ajas ainult iseennast, ikka saaksin ju sulle ära teha! Piisavalt palju eri variante proovides üks ikka toimib!” „No siis oleks ju juba mõttekam see supervõime, mis kuningaperel on. Alati õigesti, endale kõige kasulikumalt valida. Siis poleks isegi proovida vaja, nagunii teeksid kõike kohe kõige edukamalt!”



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.3168)