KadriKosk Tõnise luuletuse juurdeKalevipojale tuli kord pähe
Soomemaa sortsiga katsuda jõudu.
Otsustas, et põhja poole siis läheb,
et tema nimi neil’ tekitaks õudu.


Peagi siis jõudiski ta lossi juurde
Seejuures mõnel ehk pitsitaks põis
Sest et sorts seadnud end lossi, nii suurde,
Sangar ent naeris! Ja uksele lõi.

Hüüdis: „Ma saabund! Su maha nüüd koksan!"
Hiiglaslik sorts kohe uksele tuli.
„Kuka mind häiritsee? Kes tömbab oksa!”
(Veits segakeelne on soomlase mulin.)


„Ah, see ju sina! Sa sisse nüüd astu!
Puhka veits, läbisid lahe ju jalul.
Enne, kui sinuga jöudu ma katsun,
pakuks ma Sulle üht tilgakest ölu."


Muidu me sangar eal õlut ei põlga –
Kui seda pakutakse, võta heaks!
Seekord ta otsustas, tahtmist et salgab:
Soomlaste õlu ju pole nii hea!


Sorts ütles: „Tundud mul ikka veits pödur,
kuigi sa eestlaste võitmatu hiid.
Langend su läbi ehk mõnigi södur,
neil aga turvise all ainult siid.


Sortside lastel on meillä üks mäng,
millega hakkama võiksid ehk saada.
Võta nüüd kätte ja vääna see kang,
muidu Su, väeti, siit minema saadan!”


Võttis siis sangar ja painuta' püüdis
Aga sel kangil on miskit vist viga...
Vähene trenn või on miski muu süüdi,
kang, raisk, ei paindu - no on alles siga!


Sorts õlgu kehitas, pomises: „Nörk...
Aimasingi, nähes öblukest keha
ja väikseid käsi, mis äbarusmärk.
Vöid oma töestuseks miskit muud teha.


Muide, nüüd taipan, miks Sa jahi ajal
ennast ei usalda. Ütlen nii, sest Sa jahiretkedel koeri ju vajad,
nii Irmit kui Armit kui ka Mustukest.”


Kalevipoeg veidi hämmingus oli -
polnud tal' ealeski öeldud veel „nõrk".
Ütles siis sortsile: „Uus katse vali!
Kõike võin teha, ei ole ma kõrk."


Sorts õlgu kehitas: „Hädine oled,
pole sust vördväärset vastast küll mulle.
Kui tahad kakelda, sisse sa tule,
alista algul mu vaartädi Julle.”


Sisse kui läksid, siis vaartädi nägid -
oli ta vana ja krimpsus ja puha.
Kui ütles: „Terrrrve," siis kostus vaid kägin
Tundus, et ainuski puude teeks tuhaks.


Kalevipojale tundus see kerge -
„Võtan ja alistan, nii et käib raks!"
Kisklema asudes tundus ent nõrgem
ta eide kõrval kui mõnigi laps.


Kanguta' proovis ja peksta ta püüdis.
Miski siin tundus ent veits imelik.
Viga ei teinud, vaid valu käes hüüdis,
kui tabas teda üks hea roundhouse-kick.


Kalevipoeg küsis: „No mis siin on lahti?
Kuidas ma täna siin tundun nii nõrk?"
Kuidas on mul täna nii vähe mahti?"
Sorts ainult naeris: „Oh, oleks sa tark!


Ainult siis taibanuks, valesti miski.
Teadsin, su jõud on ju päratu suur.
Kuulsin, et tuled, ja võtsin ma riski,
öelda nüüd võin, kus su nurjumisjuur.


Alguses kartsin, et õlut ei võtnud -
kuidas saan tembuta' sinuga siis?
Seda polnd tarviski üksnes seetõttu,
et oled rumalam kui mõni siil.


Mõtlesid, kangi jaoks tarvis vaid jõudu.
Su kahjuks nõnda see siiski ei ole.
Oh, kuidas Sul silmad täis läksid õudu.
Lõpuks võin põhjuse öelda Sull’ nüüd.


Jumalik leppimus kangi sees peitus:
eelarvamuseta avatud meel.
Kangist ei saanudki saada Sa võitu,
ei seda leidu siinilmas ju veel.


Aga see mammi, kes võitmatu oli,
see, kes su hõlpsasti virutas porri -
kuna mul öelda nüüd sulle on voli -
oli maskeerunud härra Chuck Norris."


Muidugi! Selgitus selgitas kõik!
Polnudki tugevus jätnud ta hätta.
Siiski, jääks mõttetuks see külaskäik,
kui ta ei annaks nüüd sortsile tappa.


Kalevipojal neist tempudest villand.
„Sorts, raibe, hakkame kisklema nüüd!
Tahaksin lõpuks ma teada, raisk, millal -
millal võiks kostuda su surmahüüd!"


Sorts aga tema ees minema hajus:
oli see viimne tüng teab mitmekordne.
Kalevipoeg ohkas, vaikides tajus:
kui pole vägevam - ehk siis on võrdne.

KadriKosk Tõnise luuletuse juurde

Joonistas Kadri Kosk

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0594)