tõnisEelmise sügise Kreatori-erinumbrist saati olen juttudele kirjutanud raamjutustusi. Need on alati olnud minategelasega, kes on üldjoontes samastatav minuga, ning toimunud maailmas, mis väga sarnane sellele, kus ma neid kirjutan. Seekord olen raamjutustuse pannud toimima kuhugi mujale ning minategelane on ka veidi teine. Tekstis sisalduvad jutumuljetused on siiski täiesti oma. Kaalusin erandkorras tekstile nime andmist, et rõhutada, et ilukirjanduslikku on tõenäoliselt rohkem kui muidu. Otsustasin, et vahe pole siiski sedavõrd suur, et eritleda mingit kategooriaerinevust. Sellegipoolest, jäägu lugejaile see väike eessõna, et ei tekiks tarbetut segadust.


Raamatupoodnik, kelle naine ei suuda korralikult ette lugeda – kas see ei võiks siis olla piisav alus lahutuseks? On mitmeid raamatupoode, kus klientide lugudeotsingu taustaks kõlavad helisalvestised, et meestest ostlejad saaks ebamäärase aimuse, kuidas tema enda naine võiks talle seda või toda ette lugeda, või kus naised saavad hinnata, kas üks või teine lugu sobib tema häälele (sest ette lugeva naise hääl pole kunagi hea ega halb, see saab üksnes olla sobiv – ja isegi kui ongi ebasobiv, võib seegi omal moel olla sobiv selle loo kontekstis). Tootetutvustus, noh, olemata siiski asi ise. Suuremates linnades on ka neid jultunuid, kes selliste salvestiste müümisega endale elatist teenivad. Ent see on ikkagi surnud hääl, ammu loetud, ammu ära tajutud. Ainult tõeliselt ja kohapeal etteloetul on mingit väärtust. Lood on viimseni kogetud ainult siis, kui naine loeb neid sulle ette järjest, otse sinule enesele ja algusest lõpuni. Või noh, mitte ehk ainult siis. See on minu hinnangul siiski parim viis raamatuid nautida.

Põhimõtteliselt on lugusid võimalik ka ise lugeda. Lihtsalt istuda omaette, käia silmadega üle tähemärkide ja naerda või nutta või tunda elevust, täiesti omaette, üksinda... Ei, seda ei sooviks küll kellelegi. Ma pole õigupoolest mõelnudki sellele, et võiks õppida lugema. Mind lihtsalt pole tõmmanud selle oskuse omandamine, eriti mitte pärast abiellumist. Isegi mitte tol õnnetul algusajal, mil Glenda ei osanud õieti lugedagi. Tähendab, loomulikult suutis ta hästi lugeda –ta tundis kõiki tähti, ka oli tal lai sõnavara (laia lugemuseta naise poole poleks ma ilmselt vaadanudki – või kui, siis ehk ainult vaadanud). Ta ei takerdunud kunagi sõnade otsa, isegi pikkasid ulmelisi väljamõeldud sõnu luges ta gaselliliku mänglevusega, peaaegu märkamata nonde sõnade keerukusastet. Lugedes muutusid need sõnad kuulajagi jaoks lihtsateks. Tema lugemisvead tekkisid lausete edastamisel, näiteks pani ta sõnarõhkusid kuidagi meelevaldselt (mitte rõhkusid silpidele sõnades, vaid sõnadele lausetes), mistõttu laused kulmineerusid täiesti asjassepuutumatutes kohtades. Küllap takerdus ta ootamatute lauseehituste otsa, mistõttu pidid sa kuulates lauseid ise oma peas lahti harutama ja tagasi kokku kombineerima, et saada täienisti pihta lausete kogu väele, ent selleks ajaks oli see viimseni lahtunud. Tema esimeste ettelugemiste põhjal tuli hirm, et see kõik lihtsalt ei toimi ja et pean kellegi teisega kokku heitma. Ent raamatute ettelugemine on kunst. Igas kunstis on teatav annus käsitööd. Raamatupoodniku naine peab juba sõrmust sõrme pannes leppima olukorraga, kus tema hääl kannab lugusid päevast päeva, vahel peab ta oma raamatuhullule mehele ka töövälisel ajal ette lugema teoseid, mille tundmine on poodnikule asjatundlikkuse märgiks. Kogu selle harjutamise peale on Glenda vaid mõne kuuga omandanud sellise ettelugejavilumuse, et nii mõnigi klient on arvanud, et tal on tähtedelt omandatud ja sünnist saadud anne.

Võite seega ette kujutada, kui õnnetu ma olin, et Glenda ei saanud täna ette lugeda ühe minu lemmikkirjaniku Brandon Liivatajapoja tuntuima raamatusarja esimest osa. Lihtsalt ühe kliendi pärast.

Mu naine luges just sellest, kuidas Kaladin tuulte räsida jäeti, kui too mees sisenes poodi. Ta teadis kohe, mida soovis, teadis juba enne tulekut. Vaatas korraks üle, mis asub kus kandis – suur saal kahel korrusel, kõik avatud ja sissetulijaile nähtavad, kõrged seinad kõik kaetud raamatuselgadega, keskel suurejooneline trepp, mille keskel oli mu naine lugemispuldi taga, lastes kandval häälel kõlada üle poe – ja üsna kohe noogutas, astus ebaajaloolise kirjanduse riiulisse, haaras millegi pihku ja tõi leti juurde. Siis ütles ta aga sõnad, mis röövisid minult suure osa päevasest lugemiselamusest. Ta ütles: „Ma tahan, et see lugu poeks mulle naha alla.”

Vaatasin Glenda poole, kes oli vait jäänud (ta jälgib alati, kas kliendid minult midagi paluvad, nõuavad või küsivad), siis jälle mehe poole. „Nii et soovite nahaalust protseduuri?”

„Jah. Täit protseduuri.”

Vaatasin tema võetud raamatut. 1100 lehekülge. „See võib võtta omajagu aega.”

„Ma tean, ma olen sellega arvestanud. Mul on aega küll.”

Noogutasin talle. Noogutasin veelkord. Vaatasin jälle Glenda poole. Just oli põnev koht… See oleks ehk natuke ebaprofessionaalne, aga küsima pidi ikkagi. „Kas sobiks ehk, et täna teeme teile esimese poole ja tulete kunagi järele teisele poolele? Või veelgi parem, võime kulleriga saata. See pole mingi probleem.”

See tõbras aga raputas pead. „Ei, ma tahaks tervet raamatut kohe, täna.”

Pingutasin, et mitte ohata, aga ei pingutanud sedavõrd, et talle naeratada. Noogutasin Glendale (ta sulges Liivatajapoja raamatu, pani kappi, keeras luku võtmega kinni ja tuli meie juurde), ulatasin talle raamatu (ah, kurat, see oli ju Totilas Gribaldi „Kurjanduse meelendid”! Miks ta nii raske raamatu valis!?) ja lasin tal asuda asja kallale. Enne aga – „Oot, Glenda, ära veel mine. Jürgen, mine ka temaga kaasa. Tutvu selle protsessiga. Las Glenda teeb sulle asja selgeks.”

„Aga ma ju… ma ju ei oska lugeda,” ütles õpipoiss Jürgen, kliendi ees mõningat piinlikkust tundes.

Tahtsin juba küsida, miks ta peakski lugeda oskama, kui Glenda ütles: „Ära muretse,” ja nad hakkasid ühes eemalduma, „selle juures polegi vaja osata lugeda. Tule, ma näitan ette. See on päris mitme etapiga protsess, nii et ära mur…”

Glenda hääl tasapisi hääbus kaupluse taustahelide sekka ära, kui nad läksid nahaaluse protseduuri tegemiseks klaasist seintega kontorisse – et klientuur näeks oma silmaga, et kaup on aus. Glenda pani töölauale paksud prillid endale ja Jürgenile, ultraheliaparaadi, kõrvale uhmrikausi ja -nuia, veidi eemale tindipüti, kõige järel haaras pihku pintsetid ja asus asja kallale. Pöörasin end kliendi poole, kes küsis: „Kuni teie naine mulle Gribaldi raamatut valmis seab, äkki te tutvustate veidi seda, mis on saadaval? Võin ju midagi osta ka paberi peal.” Ta haaras kätte ostukorvi.

Mingi osa minust ei soovinud rohkem selle mehega tegemist teha kui hädapärast vaja, aga kui tal on raha nahaaluseks protseduuriks, on tal ehk piisavalt, et möödaminnes priisata. Kutsusin ühe õpipoisi enda juurde, palusin tal end asendada leti taga ning küsisin kliendilt, mis teda huvitada võiks.

„Ma tahan ulmejutte. Mingeid lühikesi asju, mida oleks hea lasta vabal päeval lugeda, möödaminnes.” Võib-olla isegi ammutada inspiratsiooni ulmelisest meeleolust, kui tarvis endal midagi kirjutada.”


See muutis minu arvamust kliendist. Vaatasin ta poole. Esmapilgul tundus ta olevat pikk ja luider pintsaklipslane, kes on harjunud tegema halastamatuid pliiatsitõmbeid oma märkmikusse, mis saadavad ühe või teise majanduslikku hukatusse. Nüüd vaadates oli aga tajuda, et need olid lihtsalt tema tööriided - ta pilk näis olevat täis kunstnikulikku elu ja ta olek oli… einoh, see polnud ehk vahetu, ei olnud selline igaühega koheselt semutsev laad, aga selles paljastus mingi inimlikkus.


„Lähme sel juhul uute juttude riiuli juurde. Äkki leidub seal midagi.”

Tegime mõned sammud ja küsisin: „Milliseid lugusid te siis ise kuulata sooviksite?”

„Teate, küsiks lihtsalt, mis teil endil viimati läbi võetud? Mis on viimase aja eredaimad pärlid?”

„Ehh… ma ei tea, kas just minu enda jaoks eredaimad pärlid. Viimasel ajal olen hakanud nautima pigem väljamaa loomingut,” (mõtteis nurisesin, et ei saanud Liivatajapoja lugu edasi kuulata,) „aga kodumaisega võiks kah sina peal olla, mistõttu siis julgen pakkuda ulmeajakirja Reaktor jutte.”

„Aa, Reaktor.” Klient noogutas naeratades. „Ma olen Reaktori jutte juba lapsest saati lugenud. Vahepeal on küll jäänud pikk vahe, aga võib-olla oleks tõesti hea uuesti ette võtta. Mis seal siis ilmunud on?”

„Eelmises numbris oli näiteks seitse juttu, millest viis olid hiljutise jutuvõistluse jutud. Kas alustan jutuvõistluse juttudest või neist kahest, mis ei osalenud võistlusel?”

„Võtame algul ette need teised. Millest need räägivad? Mis pealkirjaga, kes on kirjutanud?”

Võtsin riiulilt esimese jutu. Piilusin Glenda poole – ta oli alles sättinud ultrahelilambi raamatu kohale undama, avas esimese lehekülje ning otsis kummikindaid. Jürgen aitas ja ulatas need talle.

„See on Tim Horneti lugu „Toonela õigus”. Kui palju võin ma ette öelda?”

„Kõike. Rääkige kõigest – sisukokkuvõte, sinu hinnang, kas või loopöörded. Mu naine on suurepärane lugeja, tema loetult kõlab ka ammutuntud asi kaunilt ja värskelt.”

„Olgu, sellisel juhul räägin kõigest. „Toonela õigus” on lugu sellest, kuidas kõrtsi nimega Kuut, mille kõrtsmikuks on peninukk, saabub Solomoni-nimeline nõiakütt. Solomon saabub ja paneb oma krati kuivama. Solomon ei räägi peninukiga millestki kuigi palju, sest peninukk on ometigi üks kuratlik olend ja Solomon on kristlikkuse esindaja ja tema on siin missiooniga, millest peninukk palju teadma ei pea, aga nagu ma aru saan, võin ma praegu teile ikkagi öelda – tema on siin selleks, et Toonela nõid maha koksata.

Esimene pool jutust on kõrtsis ja peninuki juures, teine pool jutust on Solomon metsas, suhtlemas mitmeti Toonela nõiaga.”

„Mitmeti suhtlemas? Kõlab kuidagi eufemistlikult. Kas nad ka…?” Ta kergitas kulmu.

„Ei, ei, seda küll mitte. See oleks võib-olla isegi tore olnud, aga ei, siin on teistmoodi. Lihtsalt üks vaenlastevaheline vestlus.
Tekstis kujutatud maailm on küllaltki eestilik, mõjub rehepapiliku või juhanjaigaliku tegevuse ja tegelusena ja seost süvendab see, et kui Solomonist haarab ühel hetkel mingi asi kinni, annab Toonela nõid soovituse: „Lase peeru!” Laseb siis Solomon kõhutuult ja tõesti, tema hinge asemel haaratakse kaasa hoopis tema peer. Vana nali, mida „Rehepapis” juba tehtud, pealegi labasevõitu, torkab veidi silma tekstis, mis on pigem üsnagi hästi väljapeetud stiiliga.
Tjah, tõepoolest, maailm üsna korralikult tehtud. Võib-olla oli pinnuks silmas veidi Solomoni võõrapärasus, sest tema ilmumine ja kogu tema olek jätab mulje, nagu Tim Hornet püüaks kirjutada tüüpilist nõiaküti lugu või lugu nõidur Geralti kohmakast kolleegist… Kui Solomon oleks kas või lihtsalt Saalomon, oleks kogu asi palju stiilipuhtam.
Mingid asjad mulle ses loos meeldisid väga. Näiteks kui Solomon nendib, et oleks arvanud, et nõiduslikkuse ürgkese peaks olema miskine kiviring, peab nõid seda rumalaks, sest hoopis mullast auk on see, muld on ikkagi kõige püham, ta isegi nendib, et mullast oled sa võetud, mullaks pead sa saama – kuidagi otsapidi võiks see olla ju kristliku ja animistliku maailmapildi põimumine. Et jah, mulle mingid ideed meeldisid. Kahju oli vaid sellest, et need ideed olid mingi teksti teenistuses, mis mõjub kokkuvõttes kas näpuharjutuse või käekirjaharjutusena. Olen varem ka arvanud, et Tim Horneti stiil tundub arenevat tõusujoones.
Seegi tekst on juba mingil määral lubav, aga hetkel mõjub veel näpuharjutusena. On lihtsalt seda nüanssi veel vaja, mis tekitaks tunde, et see inimene lisaks käekirja harjutamisele, lisaks kalligraafilise poole lihvimisele, on ka hinge või südamega asja juures.
Viimase märkusena tahaks midagi öelda ka puändi kohta, mis jäi mõneti ebamääraseks mu jaoks. Puändid on toredad asjad küll, aga selle loo oma minu jaoks väga ei töötanud. Nii et lõpus saab ühest Solomoni kratist tema peremees? Ja mida nõid täpsemalt tegi, et see juhtuks? Ühesõnaga, mina hetkel lugesin sellest mööda ja võib-olla mõni ütleks selle kohta, et hea ongi, kui mingid asjad jäävad õhku rippuma või et jääb tõlgendamisruumi, aga jäi siiski mulje, nagu tegemist poleks tahtliku mitmetimõistetavusega, vaid möödaläinud ühetimõistetavusega.”

Pöörasin end kliendi poole. „See lugu on neli tuukanit.”

„Neli, sobib hästi.” Ta pani selle oma ostukorvi. „Mis teil veel on?”

Vaatasin korraks Glenda poole. Totilas Gribaldi raamatu tint oli juba lahti helindatud, nüüd võttis kallis kaasa pintsetid ja hakkas tähti lehtede pealt ära tõmbama. See oli õnneks küllaltki hea kvaliteediga trükk (ega Gribaldit teisiti ostakski), mistõttu tekst tuli väga hästi paberi pealt maha, pikkade lõikude kaupa. Alustasid lehekülje algusest ja tekst hakkas ise lahti hargnema, muutmata siiski seda kuju, mis sel raamatu sees oli. Seejärel otse uhmrikaussi. Nii sujus see töö etapp üsnagi kiiresti.

Pöörasin end jälle kliendi poole. „Autor Maarja Kruusmets kirjutas jutu „Südamesilmad”. Õigupoolest küsisite, millised kaks juttu pole võistlusjutud ja esiti olin kindel, et need oleks Tim Horneti jutt ning Maarja Kruusmetsa oma. Olen mõlemat nime viimaste kuude Reaktorites tihti näinud, nii et arvasin, et tema on teine, kes püüab lihvida kirjutamise käsitööoskust, avaldada järjekordse jutu ajamasinast Onyxist, mida kantakse käekellana randmel. Arvasin, et autor jätkab oma tekstide kiiritamist Reaktori abiga, kuni neist võiks saada tõeliselt tapvad mutandid. Kui sobib selline võrdlus.”

Klient kehitas õlgu.

„Igatahes, Kruusmetsa lugu lugedes tabas mind kolm üllatust – esiteks, polnudki Onyxit. Teine üllatus tuli mingil hetkel, kui kerisin allapoole ja nägin: ohoh, seegi on jutuvõistluse tekst. Kolmas üllatus oli veidi hilisem – nimelt, et loo hädade kiuste oli tegemist käesoleva numbri jutuvõistluse tekstiga, mida oli mingis mõttes kõige nauditavam lugeda. Aga siiski, hädade kiuste – ja kohe asukski hädade juurde, aga enne lühiülevaade tekstist endast peale kõigi nende eelarvamuste kaardistamise. Muuseas… Mul on tunne, et alati, kui ma räägin temast või Tim Hornetist, räägin ma oma eelarvamustest.”

„Minusse see ei puutu, minuga pole sa neist rääkinud.”

„Ah jaa. Olgu, siis vahet pole. Igatahes, lugu algab sellest, et Christina ja Carl tülitsevad. Tavaline „miks sa ei kuula mind” ja üldse, üliklišeeline seep. Tormab Christina välja ja talle sõidab otsa isesõitev auto. See tundub mulle ehk veidi vastuvõetamatu – arvasin, et isesõitvad autod on turvalisemad kui inimjuhtidega autod (ja et kui nendega ongi olnud õnnetusi, on tegemist inimliku faktoriga, näiteks tagant sisse sõitva autoga). Küllap oli see siinses tekstis mõeldud tehnofoobsuse ilminguna, väikse sisemise hoiatusena, et loo probleemiks on tehnoloogia sekkumine inimellu.
Selle isesõitva auto õnnetuse tagajärjel pannakse Christinale pähe implantaat, tänu millele hakkab ta ühest silmast erinevalt nägema. Algul oli see lihtsalt selleks, et tema silmanägemist taastada, aga ta kuidagi on võimeline selle silma abil tajuma, mil jälgitav inimene pole läbini aus. Ta saab uue töökoha KaPos, tal hakkab ka miski asi susisema uue kolleegiga, pärast tuleb välja, et ta on KaPos selleks, et leida seal tegutsev nuhk või muu säärane tõbras.
Minu meelest on ideed üldiselt toredad, ehkki mitte ülimalt värsked – ajuimplantaat, mis muudab tajusid või annab erilise lisavõime, inimese suhe tehnoloogiaga ja tehnoloogia võime muundada meie tajusid, meie tajuvälja – no kas pole siis äge?”

Klient kehitas õlgu. „Mitte väga? Mulle tundub kuidagi argise ulmena...”

„Ah, vabandust, see oli retooriliselt küsitud. Minu meelest on ideed igatahes head. Lisaks sellele oli see minu arust üks jutuvõistluse tekstide nauditavamaid, sest see oli hästi läbi jutustatud ja kulges hästi, no oli lihtsalt laadna lugeda. Loodan ise, et asi polnud lihtsalt sisu etteaimatavuses – umbes et kui tead, kuhu laev tüürib, siis sa oskad juba ise kohale ujuda – aga ei, arvan, et oligi lihtsalt hästi jutustatud ja seda head jutustamist tuleb ikkagi esile tõsta. Kahju ainult, et see hea jutustamine oli jõletu seebi teenistuses. Kui seda seepi saaks kuidagi vähemaks…”

„Äkki see kõnetab autorit?” küsis klient. „Ükski kirjanik ei tohiks täienisti lähtuda lugejast, ta peab ikkagi kirjutama oma südamest.”

„No aga siin ei jäänud tunnet, et see oleks tulnud südamest, siinne seep polnud isegi mitte jube vältimatu element – on pigem tajuda, et see on lihtsalt kohmakalt improviseeritud odav seep. Teksti alguses toimus tüli peikaga, keda enam ei nähta; implantaatsilma valedetektorit tajub ta esimest korda restoranis, kui näeb ühe truudusetu naise valskust teda armastava mehe suhtes; kui ta näeb noort ja nägusat kolleegi, on esimene küsimus, millele tema uudishimulikult vilavad silmad otsivad vastust: „Kas sõrmusesõrmed on rõngastamata?” Kui see oleks kuidagi ka tegelikult tunnetatud seep või kui see püüaks näiteks öelda midagi olemuslikku inimestevaheliste suhete kohta, oleks teine asi, aga ei, siin ilmselgelt pole nii. Ta vorbib seepi, sest see tuleb mõnuga, vana rasva pealt. Kui teed seepi, tee tunnetatumalt. Kui saad ilma seebita, oleks veelgi parem.”

Klient kergitas kulmu. „Nii et sa ei soovita seda?”

„Ei, soovitan küll. Neli tuukanit.” „No see pole mingi hind,” ütleb klient ja topib sellegi jutu oma korvi. „Aga mis see on?”

Palusin tal näidata. „Aa, Eeva Jeletsky „Inferna”.”

„Mida sa selle kohta öelda oskad?”

„Einoh, lugu algab ja udud, udud, udud, udud… ja veelkord udud. Mingi tarbetu sõnakorduse kamm oli, aga loost endast –tegemist jutuga sellest, kuidas valguseloomad ja pimeduseloomad (või valgusejumal ja pimedusejumal või muud säärast) otsustavad madistada. Toimub suur sõda valguseloomade ja pimeduseloomade vahel ja ühel hetkel see asi lõppeb, sealjuures muinasjutuliku loogikaga, et selle sõja tagajärjel saavad Koit ja Hämarik – või ei, Noktipesta ja Nebul – omavahel koos olla terve päeva jaanipäeval. Seega kuidagi aktuaalne jutt või nii.

Mingi hetkeni mõjub lugu Rooma mütoloogia ilukirjanduslikuks tegemisena, aga siin on mõned väga veidrad nimed sees, Tursiops näiteks, mis on piisavalt veider ja kohmakas nimi, et mõjuda anagrammina, aga millest, ei tea. Üldse terve see jutt mõjub veidra muinasjutuna, umbes nagu loeks mõnda päris võõra väikerahva muinasjuttu – loed ja mõtled, et küll neil on alles veider arusaam loo kujundamisest.
Ka „Inferna” mõjub nõnda, mida võib-olla kuskil võiks müütide pähe tõsiseltvõetavana esitada, aga lugedes ei mõju kuigi tõsiseltvõetavalt, sest psühhologiseeritus on minimaalne.
Mis mõjub siin muinasjutulikult – veider sõda loomariigi eri esindajate ja näiteks ilmakaarte vahel. Ja samas… siin on kuidagi tajuda muinasjutulikku primitiivsust, mis ei lisa loole kuigi suurt väärikust juurde, pigem tekitab tunde, et Lääne kultuur on sellest välja kasvanud.”

Minu sõnu kuuldes raputas klient pead. „Ulme ei pea ju olema klassikaline jutustav narratiiv. Võib-olla ongi parem, kui asi on stiililiselt mitmekesine.”

Jätkasin. „Tjah, igatahes, sõja ja lahingu kirjeldusi oli peaaegu et huvitav lugeda. Oli näha, et nende kallal on vaeva nähtud – hoolt on kantud selle eest, et fauna oleks esindatud piisavalt mitmekülgselt, et jääks tõesti loomariigi kodusõja mulje. Ja siiski, lugedes lauset „Nebul ei suutnud esmapilgul päris hästi aru saada, kes mereelukatest kuulus Okeanose, kes Inferna poolele,” pidid tahes-tahtmata nõustumisi noogutama. Üsna suva, kas parasjagu kaheksajalad saavad kotti või mitte. See oli lihtsalt kirjeldus.
Kui tegemist oleks lihtsalt lühikese muinasjutuga mõne parema teksti sees või muud säärast, oleks ehk palju toredam, aga siin pole ka tavapärastele muinasjuttudele omast käbedust ja sihipärast sõnamahu ärakasutamist. Teksti kirjeldav pool on justkui tänapäevane, aga psühholoogilne või süžeeline pool primitiivne – mis on väga veider kombinatsioon, sest pigem oled ju harjunud nägema filmilikke süžeid, millel on kehvad ja amatöörlikud kirjeldused. Sellegipoolest, kuigi ma tunnustan looduse tundmist või kirjeldustes väljenduvat talenti, pole lõpuks ikkagi tegemist sellega, mis mulle endale ilukirjanduses meeldib.”

„Mine tea, mulle võib meeldida. Mis selle hind on?”

„Neli tuukanit.”

„Jälle neli?” „Mis ma teha saan, ühe numbri kõik jutud on neli.”

„Aga kui ma numbri korraga ostan?”

„See teeks viiskümmend neli tuukanit.”

„Kuidas nii palju?”

„Reaktoris on ju muudki peale juttude. Juba peatoimetaja veerg üksi on väärt kaheksa tuukanit.”

„Teil on imelik hinnakiri. Olgu, mis jutud seal veel on?” Seda küsides pani ta „Infernagi” ostukorvi.

Vaatasin Glenda poole. Üle poole raamatu tindist oli ära katkutud, sealjuures meelevaldselt kiirustamata. Mõnikord võis tekst liigse kiirustamise tõttu loetamatuks muutuda, mispuhul pidi kogu töö otsast peale tegema, aga praegu seda häda polnud, naine oli ettevaatlik. Nagu öeldud, hea trükk. Raamat on küll paks, aga töö läheb kiiresti.

Vastasin kliendile: „Seal üleval pool on näiteks „Inimlikkus”, autoriks Katariina Kilk. Lugu sellest, kuidas hotelliruumis on peategelasel just õnnestunud oma tiivad ära nüsida, misjärel saabuvad tema mitmed tuttavad ükshaaval tema juurde. Kes näpuga viibutama, kes lohutama. Neid vestlusi saadavad peategelase enda nüüd tiivutud tegevused.
Huvitavalt lünkamisi jutustatud lugu, pole kuigivõrd välja kirjutatud, mida üks või teine tegelane peategelase jaoks tähendab. Samas on see kõik selgelt väljendatud, kasutades suhteliselt minimaalseid vahendeid. Ei ole ka välistatud, et oskame nende suhtluste konteksti ära tajuda seepärast, et mingis mõttes pole see kõik ülemäära originaalne – oskame ülejäänud pusle ära täita, sest oleme taolist pilti juba näinud. Sellegipoolest – asjaolu, et autor sunnib lugejat ülejäänud puslet oma peas kokku panema, on siiski teretulnud ja jätab lugejat respekteeriva mulje.
Teine asi – tekst on väga hea stiiliga. Loed ja tunned, et sa oled hoitud. Autor kannab sind… mitte küll nagu last läbi ma ei tea mille... ei poputa. Lihtsalt loed ja usaldad autorit. Mingi alateadlik tunne, mis kaasneb hea stiiliga ja mida siitki võis leida. Võib-olla mingil mikrotasandil on see lihtsalt hästi veenev. Tagantjärele mõeldes ja tajudes ütleks ehk, et selle numbri jutuvõistluse juttudest oli see kõige andekam. Mingil tasandil. Lause? Info doseerimise? Piirdume sõnadega „mingil tasandil” ja ärgem täpsustagem.
Teksti tegi raskesti seeditavaks selle meeleolu. Ühelt poolt enesevihkajalik või gootilik misantroopia, samas on loo teemaks inimeseks pürgimine…? Kui nüüd peategelase eesmärgist õigesti aru sain, on tegemist stiili ja sisu vahelise ebakõlaga. Tekstis on valdavalt mingi mõrkjassünge meeleolu, võib-olla noirilik tundmus, mis oli küll ehedalt saavutatud, aga mis tegi lugemise ebameeldivaks. Ehk oligi see põhjus, miks lugu jäi välja võistluse teisest kümnest. Ehk on see kuidagi paradoksaalne kokkuvõte, et andekas stiil, aga tüütu lugemine, aga nii ta oli. Sellegipoolest, tema kirjutisi tahaks kunagi veel kuulda. Käesolev süžee ja selles peituv suhtumine polnud minu jaoks päris see, aga äkki mõni järgmine…?
Veider kuidagi – mida tähendab üldse misantroopne stiil? Mul on tunne, et Kafkat tuntakse inimesevihkajaliku autorina, aga ta on ju põhimõtteliselt kõike kirjutanud naljaga. Loed ja tajud, kuidas ta on seda muigamisi kirjutanud sõpradele, ette lugenud. Nojah, kohati on neis lugudes sünged kohad, kus Glenda itsitus vaibub ja kui autor oleks juures, küsiks temalt, et kuule Franz, kas kõik on hästi, kas tahad rääkida? Siiski on mingi jagamisnaudingust kantud kirjutamine. „Inimlikkuses” aga… ma ei tea, see viha või vihkamine… kellele see meeleolu on? Mitte lugejatele, mitte kirjutajale. Kas see on lihtsalt „hea kirjutamise” teenistuses? Tõsiseltvõetavuse nimel?”

„Palju maksab?”

„Ikkagi neli.”

„Ah jaa, muidugi.” Ta pani ostukorvi.

Vaatasin Glenda poole, kes Gribaldi raamatuga tegeles. Raamatu tekstitint oli juba lahti nopitud ja uhmrisse pandud, enne vana teksti uhmerdamist pidi ta tühjaks tõmmatud raamatu teksti taastama. Selleks viis ta selle tuhandeleheküljelise tellise tindipüti kohale, hoidis ettevaatlikult kaantest kinni ja kastis raamatu valge sisu musta trükileeme. Kui ta raamatu tõstis, langes lehtede hüdrofoobse materjali pealt enam-vähem kogu tint maha. Tint jäi alles ainult trükivagudesse, kust trükipress oli paberi materjalist sedavõrd läbi tunginud, et pääseda ligi paberi sellele osale, kuhu tint jääb pidama.
Kõigist raamatutest pole trükke, mille juures oleks silmas peetud nahaalust protseduuri. Kui raamat polnud hõlpsasti taastatav tintikastmise meetodi abil, võis vahel olla vaja täielikku ümberkirjutust. See aga tähendanuks kaante eemaldamist, printeri seadistamist nõnda, et tekst tuleks täpselt algsesse kohta, hiljem kaante tagasiliimimist. Ja see on veel heal juhul – kui raamatu koguteksti andmebaasis pole, ei ole välistatud raamatu käsitsi ümbertrükkimine. Õnneks on Totilas Gribaldi selline autor, et iga tema raamat on kiirtaastatava trükitindiga. Sellegipoolest, natuke läheb veel aega - algtekst oli veel vaja ära uhmerdada ja see polnud isegi mitte viimane etapp.

„Kas tahaksite nüüd kuulda jutust, mis pääses selle kuu juttudest ainsana esikahekümnesse?”

„Jaa, ikka. Nii et kõige parem jutt?”

„Teate… Ah, ma parem lihtsalt alustan.” Võtsin riiulist jutu. „Näete, see siin. Autoriks Anneli Vilbaste, loo nimeks „Haigur”.”

„Millest see räägib?”

„See on lugu Belle Birdanist, kelle vanaema oli Marie Birdan, unustusmasina looja, kõigi poolt kasutatud unustuskuubiku Memorex valmistaja. Kui ta suri, jäi palju saladusi selle kohta, milleks võis see masin veel suuteline olla. Mitmed eri instantsid pöörduvad Belle poole, et pääseda selgusele tema vanaema leiutise osas.

Algul ilmub lihtsalt keegi pintsaklipslane, kes pöördub ta poole ja küsib, kas saab vanaema asjadele ligi ja Belle keeldub, ehkki on justkui teinud lubaduse võtta vastu kõik tööotsad. Seejärel palub temalt sedasama keegi seksikas naisterahvas, kelle vanusevahemikuks öeldakse 20-60 ja kes küsib eelmisest tunduvalt nõudlikumalt, kas oleks midagigi saada, kas päevikut või suvalisi mõttemõlgutusi, kus oleks vähimatki Marie Birdani saladuste kohta. Kolmas on keegi minu silmis suhteliselt suvaline mees, kellega Belle otsustab minna – ja kõik on nii lähedal sellele, et ta oma teoga pöörab maailma pahupidi.
Sellest tekstist nähtav suhtumine unustusse kui ühiskonna hinnatuimasse väärtusesse mõjus kummastavalt. Tavaliselt, kui on juttu mustade mälestuste eemaldamisest, jõutakse ikka enesestmõistetava lahenduseni, et ainus, millest inimene koosneb, on mälestused ja kogemused ja selle kaotamine tähendab kogu meie olemuse kaotamist. Kes elab ilma minevikuta, see elab tulevikus või muud säärast. Kuidagi näpuga viibutades. Ajalugu tundmata hakkad kordama varasemate põlvede vigu, aga seda siiski psühholoogilisel tasandil. Aga ei, selles tekstis käivad unustuskastide sees väga paljud rikkurid, kes likvideerivad oma nädalavahetuste peosündmusi ja peokahetsusi. Siin käitutakse nii, nagu unustus oleks väärtus eneses, muuseas annab see Marie Birdanile supervõimed. Enne unustuskasti olemasolu oli ta vaoshoitud koduperenaine, meeskolleegide tallaalune, tunnustamata geenius. Memorexi kasutamahakkamise järel on ta enesekindel vamp.
Lugu mõjub kuidagi väga gonzolt. Nagu see oleks laetud mingist kergelt hüsteerilisest narkouimast, toimib mingi seoste ja nõudliku kirjutamise tulevärk ja see on kõik kuidagi teistmoodi. Mitte boheemlaslik (mis oleks pigem selge poosi otsimine ja hoidmine), pigem kumab nagu läbi mingi 1980ndalik Manchesteri vaib, tajun mingit teist „taustamuusikat”. Seda iseloomustab teatav enesega rahulolu, milles ühtlasi mingi nõudlikkuse moodi asi... ? Ma ei väida „enesega rahulolule” viidates, et autor oleks kuidagi oma ego kergitav ja nina püsti ajav – see on pigem haakumine sellise maailmatajumisviisiga, mis ei häälestu ega taha häälestuda klassikalisema õnneotsinguga… Või ei, see jääb kõik kuidagi umbmääraseks. Ma kirjeldan seda mööda. Kuidas öelda, mis on gonzo – või kuidas öelda, miks käivitus minus see märksõna seda teksti lugedes…?”

„Olgu, gonzo, ma vist saan mõttele pihta. Kui see pääses võistluse esikahekümnesse, siis peaks see olema, mis, kuus tuukanit? Kaheksa?”

„Ei. Neli.”

„Miks nii?”

„Sellised on mu hinnad, võta või jäta.”

„Küllap siis tuleb ikka võtta.” Ta haaras loost kinni ja pani oma ostukorvi.

Piilusin jälle Glenda poole. Ta parasjagu tampis algteksti uhmrinuiaga peeneks. See on raske tekst, nii et see võib päris palju aega võtta. Võrreldes mõne teise raamatuga. Ent töö on siiski lõpusirgel.

„Meil on kaks teksti jäänud. Üks on jutuvõistluse tekst, teine mitte.”

Klient naeratas. „Me alustasime jutuga, mis polnud jutuvõistluse tekst. Äkki lõpetame ka sellisega? Sümmeetria mõttes.”

„Tead, aga ma pigem jätaks viimase jutuvõistluse teksti viimaseks. Selle autori teine võistlusele saadetud tekst sai esikoha tänavusel võistlusel ja mul on tunne, et tahaks kuidagi viimaseks jätta.”

„Olgu pealegi. Mis siis järgmiseks?”

„Sealt, paremalt kolmas. Kadri Umbleja „Surmaluuletus”.”

„Ma oleks sellest autorist nagu kuulnud.”

„Võib-olla mainis keegi, kes oli tolle kuu Reaktori numbri kaanepildi autor, mistõttu on Kadri Umbleja nimi tuttav?”

„Aa, mine tea. Võib-olla.”

„Ja samas, võib-olla on nimi jäänud meelde mingitest varasematest tekstidest. Kui lasin Glendal seda ette lugeda, olin ainuüksi nime põhjal veendunud, et jutuvõistluse tekst. Autor kirjutab sellise enesekindlusega, et on tunda, et tegevus pole talle võõras. Loed esimest lõiku ja tunned, et ehe klassikaline looduskirjeldus. Saades teada, et polegi jutuvõistluse tekst, olin mõnevõrra üllatunud, sest pool ajast mõtlesin, et oleks võinud osaleda küll. Ehk oleks pääsenud ka kuskile kümnesse. Samas, ehk ka mitte.

Reaktori kaanepilt võiks ka olla loo illustratsioon. Lugu on kergelt kroonikalik biograafiline ülevaade samuraist, kes oma surma eel peab kirjutama luuletuse, mis võtaks kokku tema elu või olemuse. Ta kirjutabki selle, misjärel hukkub auväärsel kombel.
Jaapani kontekst – samuraid, teenistujad ja ülikud, kes on samuraide seisuses jne – annab psühholoogilise konteksti, mis oma võõruses võiks mõjuda ulmeliselt. Haldjariikidest kirjutades saaks ju kah võtta šnitti sellest traditsioonitruudusest ja kommete otse religioossest järgimisest, mida siingi on kirjeldatud. See tähelepanek on aga suuresti tingitud sellest, et lugedes otsisin ma tükk aega, kus on siin ulme. Lõpuks seda oli küll, aga polnud kuigi olemuslik osa tekstist.
Õigupoolest tunduski kõige olemuslikum biograafiline aines, Mitsunari elu ilukirjanduslikustamine. Mitsunari paistab olevat huvitava elujärjega inimene ja ajaloolise taustaga tutvumise järel pean rohkem lugu tekstist, aga pelgalt teksti vaadates tunnen, et ajalugu pole siin mitte ilukirjanduse, vaid ilukirjandus ajaloo teenistuses.
Minu meelest oli teksti tugevaim osa kõik see, mil autor maalis käesolevat hetke – oli siis käesolev hetk ühe teetseremoonia dramaatiline kirjeldus või loo lõpu hukkamisstseen. Suur osa kõigest muust mõjus ülevaate või kontekstikirjeldusena, mida lugedes jäi närima küsimus, millal jõuame selleni, milleni me jõudma peame. Lugemishetkel toimuva (isegi dramaatiliselt meenutatu) ja ammumöödunu ülevaatuse vahelist tasakaalu tahaks rohkem kallutada lugemishetkel toimuva poole. Aga see on muidugi ainult see, mis mulle endale rohkem meeldib.”

„Nii, nüüd on pilt selge, neli tuukanit…” Ta pani jutu ostukorvi.

Samal ajal avas Glenda klaasukse, saates Jürgeni meie poole teele. Õpipoiss sammus meie poole ilma erilise rututa.

Klient küsis: „Mis siis nüüd jäänud on, viimane lugu?”

„Jah, selle kuu viimane jutt.”

„Ja see on võistluse võitjalt?”

„Jah, selle autori teine tekst oli võistluse kõige edukam. Praegu me tolle jutuga ei tegele, praegu on juttu loost, mis ei pääsenud esikahekümnesse. Sellegipoolest, tekst… Jah, Jürgen?”

„Härra peremees, Glenda küsib, mis lisandeid klient soovib.”

„Mis valikus on?”

„Maasikas, vaarikas, mustikas, punasõstar, banaan, ananass ja muna.”

„Muna?” küsis klient.

„Selge,” ütles Jürgen, „mida veel?”

„Ei, ma ei soovi muna. Mulle on alati läinud banaani-mustika-maasika kombinatsioon. Võimaluse korral olgu kultuurmustikad ja neid võiks olla vähe.”

„Selge.” Jürgen läks Glenda poole.

Nentisin kliendile: „Minu hinnangul on muna aidanud teksti siduda.”

„Ei, Totilas Gribaldi puhul pole seda minu meelest vaja. See võib isegi segama hakata. Ja mustikad mulle endale niiväga ei meeldigi, aga need annavad värvi. Muidu tunduks süsimust jook alateadlikult vastuvõetamatu.”

„Olgu, jah. Igaühele oma. Igatahes, kuhu ma jäingi… Jah, see tekst ei pääsenud küll esikahekümnesse, aga minu meelest see ilmutab kenasti autori kirjanduslikku käsitööoskust ja sellega võiks küll lõpetada eelmise Reaktori numbri juttude ülevaate.”

„Kõik teised jutud on juba kirjeldatud, nii et hakka aga peale.”

Glenda läks tagasi läbi klaasukse ja jätkas oma tööd. Läksin juttuderiiuli juurde, võtsin loo kätte ja näitasin kliendile. „Autor Häli Kivisild, jutu nimi „Kohtumõistmine Aethelgreni üle”.
Lugu algab sellest, kuidas Aethelgren kogub end, enne kui läheb kohtusaali. Seal on näha palju hämmastavat – esiteks muinasjutulise ilma kõiksugu eri loomi ja olendeid, kes seal kõik on: väga palju iiripärast (Aethelgren ise on Sidhe printsess, tema isa on kuningas Finfarra, ema Una, ühtlasi on seal Iiri mütoloogiast pärinevad banshee’d), nendele lisaks on seal ees ootamas džinnid, Hiina draakonid, Norra trollid ja muud olendid, kõik kogunenud sinna, et saada osa Aethelgreni kohtuasjast. Kõige viimaks vaatab Aethelgren kohtunikupingi poole – ja erinevalt oodatust nägi ta seal „tumehalli humanoidikujulist suitsukogu, kelle sombused kihid rahutukstegeval moel lainetasid.” See oli Surm. Mis on siis temp, millega Aethelgren hakkama sai?
Pärast mõningat seisukohtade õigustamist ja mõningat draamat Aethelgreni õega selgus, et noor haldjaprintsess oli inimsoole pärandanud haldjaliku taimeteaduse. Nii et tegemist on haldjaliku variandiga Prometheuse-loost. Võrdlus tuntud Kreeka müüdiga polegi kuigi kohatu, sest lühijutus eneseski on viidatud tulevaimudele, kelle tõttu inimkond sai tule. Pigem tahaks siinkohal seostada lugu Kirkega, lähtudes Madeline Milleri suhteliselt ulmelisena mõjuvast raamatust, milles Kirke mõjus ohuna Kreeka vägevaimatele jumalatele, sest ta suutis taimede tundmise ja rohtudega selliseid väetegusid, millel oli maailma muutev mõju. Esiti on Aethelgreni tegu justkui mõeldud selleks, et inimkond võiks vastu võtta ravivalt mõjuva taimetee, aga ometi jõutakse selleni, et taimede tundmise ja osava käsitlemisega võib kummuli keerata terve senise inimeksistentsi.
Milleks andis Aethelgren inimkonnale taimede tundmise? Tulevike Peegel, mille ta laenas oma vanematelt, näitas, et üks mees, kelle last ta päästa püüab, ei nõustu vastu võtma tema nõialeent (teetassikest?). Selleks, et laps elama jääks, peaks ta selle teetassikese andma mitte sellele mehele üksi, vaid inimsoole, et mees oleks võimeline sellega leppima kui loomuliku ja mittenõialiku leemega. Kõik on väga pahased ja pettunud, inimene on ju alistamatu loodusjõud või taifuun, teadvuslike olendite eksistentsis katk. Tema põhjendus oli ühelauseline ja emotsionaalne – ükski vanem ei tohiks kaotada oma last kõikides tulevikes.
Muidu võiks mõte, et ükski vanem ei peaks olema abitu oma lapse surma suhtes, olla väga tugev tegelaste tegutsemist motiveeriv emotsioon, aga selles loos ei mõju see kahjuks viimseni veenvalt… Haldjalik taimeteadus toob kaasa palju negatiivseid tagajärgi (millest kõige kohatumalt selle teksti kontekstis kõlas nii: „Nii mõneski tulevikus oli ta näinud, kuidas ahnus varjutas inimeste meele, mille tulemusena nad keelasid teatud taimede kasutamise ravi eesmärgil ainult selleks, et meeleheitel inimesed maksaksid ülikõrgeid summasid sünteetiliste ravimite ees orgaaniliste ravimite asemel.”). Ent sel kõigel oli tasakaalustav asjaolu: tüdruk (kelle isa oli küll kirjeldatud, aga kelle suhe Aethelgreniga jäi ebaselgeks – poolõde süüdistas mehe ülelöömises, aga Aethelgreni käitumine ei andnud alust arvata, et see olnuks ligilähedaseltki tema motiiv) jäi ühes tuhandetest tulevikest elama. Ühesõnaga, mingi teatav rahulolu jäi lahendusest saamata. Mees ja tema tütar lihtsalt ei läinud kuigivõrd korda mulle lugejana. Üleüldine põhjendus või tees, mis anti, on iseenesest tugev, aga mitte piisavalt, et olla loo moraalne tugisammas.
Samas on tekst läbivalt stabiilselt heal tasemel välja kirjutatud, hea kirjutuse nõuetele vastav tekst, iga uus avastus tuleb kuidagi hästi doseeritult ja vastab heale maitsele. Ainus erand oli see, et lõpus oli mingi tarbetu lisastseen, mingi inimolendi päästmine rohuga, mille äratoimimisele on juba viidatud korra ja mis mõjub seega juba olnud sündmuse kordamisena. Maailm ja selle toimimise mehhanismid on huvitavalt kujundatud, autoril on huvitav maailmaloomevõime. Käekiri on hea, käsitöömeisterlikkus on igatahes olemas, ootan põnevusega võidujutu lugemist.”

Klient noogutas, pani sellegi jutu oma ostukorvi ning läks kassa juurde ootama.

„Arvan, et seegi neljatuukanine läheb õigesse kohta.”

Üsna pea tulid Jürgen ja Glenda. Mu naise käes oli väike sügav kausike musta joogiga. See ei näinud ka välja nagu kohv – selleks oli see liiga paks, liiga püdel. „Siin.”

„Väga hea, väga hea…” Klient pani ostukorvi maha, võttis Glendalt jooginõu ja hoidis seda sõrmeotstega – seega mitte nagu sooja teetassikest külmal talveõhtul, vaid nagu eremiit hoiaks kaussi vihma ajal enda pea kohal. Üks vanem proua, kes oli poes oma lapselapsega, nägi, et varsti juuakse naha alla pugev jook, mistõttu otsustas ta lapsega ümber keerata ja teisele poole minna.

Klient ütles: „Head isu!” ja jõi kausi ühekorraga tühjaks. Jooginõu pind oli kaetud sellesama vedelikke tõrjuva materjaliga, mis Gribaldi raamatki, mistõttu ei jäänud sellesse tilkagi. Klient ootas hetke, siis ajas silmad pärani. „HHhöööäähhhh!” tegi ta valulikult.

Jürgen tahtis talle appi tormata, aga raputasin pead. „Ära muretse, see on tavaline.”

Mõned ümberolijad vaatasid ka kliendi poole, kui ta vajus hingeldades põlvili. Ta pingutas, et mitte kõõksuda ega oksendada – muidu väljuks jook tema kehast. Tema nahale ilmusid süsimustad kirjatähed, otsekui oma kohta otsivad tätoveeringud, ja ta hakkas värisema. Neid tätoveeringutaolisi sõnu tuli aina rohkem ja rohkem, kuni ühel hetkel oli ta üleni kaetud salapärase kirjaga. Ta külmavärinad tasapisi lakkasid, vähenedes üksikute tõmblusteni. Lõpuks sai ta enda üle täieliku kontrolli. Kui ta tõusis jälle püsti, kadusid kirjatähed ükshaaval tema naha pinnalt, otsekui lahustudes sellesse.

Klient naeratas ja ütles: „Ma polegi nii paksu raamatut veel ahminud. Oli see alles… Oh, vau.” Ta raputas oma pead, justkui vabanedes viimastest külmavärinatest (või ehk selleks, et end raamatuelamusest välja raputada). Ta tõmbas parema käise üles, et paremini näha oma kätt. Kuni ta vaatas, ilmus tema käele putukalik tekstiriba, mis jooksis peost küünarnuki poole, kuhu see kadus. “Vaatame, kas see on ikka kõikjal…” mõmises klient ja tõstis püksisäärt, laskus põlvele ja tõmbas sokki üles. Nüüd jooksis tekstiriba laisa süsimusta tuhatjalgsena kanna juurest põlveõndla poole üles. Mees noogutas, tõusis püsti ja küsis rahulolevalt: „Olgu, mis ma teile võlgnen?” „Neli korda seitse Reaktori juttude eest, sada kolmkümmend üheksa Totilas Gribaldi „Kurjanduse meelendite” eest, üheksakümmend üheksa protseduuri eest, nii et kakssada kuuskümmend kuus.”


Ajasime rahaasjad kõik ühele poole ja klient lahkus. Jürgen küsis: „Mis see siis nüüd oli?”

“See oli protseduur, tänu millele raamat on tal nüüd naha all. Ta ei pea enam selle raamatu järele haarama, see on temaga alati kaasas.”

“Nii et 1100 lehekülge läks lihtsalt ühe klõmmiga alla?”

“Jah. Nüüd on tal tundide… ei, see on ju Totilas Gribaldi, pigem vast päevade kaupa lugemisvara, mida ta naine saab talle tema naha pealt ette lugeda.”

“Oot, nii et ta ei olegi seda ise lugenud?”

“Ei, mis, millal ta seda jõudis? Ta ju alles sai raamatu.”

“Aga see värisemine. See šokk. Inimesed ju vaatasid.”

Glenda itsitas. “Eks see paneb jah inimesi vahtima. Rikkurite edevus.”

“Jürgen,” vastasin õpipoisile, “ see oli vaid selleks, et tal poleks vaja füüsilist koopiat sellest raamatust. Nüüd on see raamat kõikjal temaga kaasas ja naine saab seda lugeda talle kus tahes, vähimagi vaevata.”

“Aga… milleks?”

Ei, siin polnud midagi öelda: “Jürgen, sa oled veel noor. Küll kunagi näed, et mõnda raamatut on niimoodi enam-vähem ainuõige lugeda. Glenda, kuidas Jürgen protseduuriga hakkama sai?”

„Ta praegu vaatas pealt ja tutvus protsessi iga etapiga, aga ise ei saanud midagi teha. Ilmselt tuleb paar korda veel ette näidata, siis võib lasta tal endal katsetada. Näiteks mõne lühema raamatuga, millegi veidi kergemaga kui Gribaldi.”

„Olgu, suurepärane. Kuidas tunne on, kas tahaksid proovida?”

„Ma ei tea. Ilmselt peab. Ikkagi tundub, et on paremaid viise raamatuid nautida. Pigem õpiks ise lugema, enne kui midagi sellist läbi teeks.”

„Ah, ära ole naeruväärne. Kui vanemaks saad, tahad ka ilmselt proovida mõnda raamatut naha alla saada. Praegu aga – ole hea, Glenda, kas oled nõus jätkama Liivatajapojaga.”

Ta ohkas. „No olgu. Loeme siis edasi Liivatajapoega ja tema pinnapealsete tegelaste seiklusi ja tema maailmapildi lihtlabast optimismi…”

„Glenda, sa loed neid nii hästi, klientidele meeldib ja minu enda jaoks on sellest saamas üks lemmikraamatuid.”

„Sinule võiks see jah meeldida…” Ta siiski ei jätkanud seda vestlust, vaid läks tagasi lugejapulti, lukustas lahti kapiukse ning võttis raamatu välja. Ta jätkas lugemist – ja kuigi ta ei väljendanud raamatust rääkides mingitki elevust, luges ta seda nii, et lugu säras ja sillerdas kuulaja kõrvus. Tõepoolest, pole paremat viisi raamatu nautimiseks, kui lasta oma kallil kaasal seda sulle ette lugeda, sinule isiklikult, kas või poes, kus käib sadu inimesi.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0926)