Üks ajastu on läbi saamas. Suvekodu Räpinas, kus kirjutaja-rahvas Jaagup Mahkra lahkel järelvalvel oma loomepalanguid on võtnud sütitada, otsib - nagu viisakas keeles halvasti öeldakse - uusi väljakutseid. Sel puhul lööme lahti arhiivid, kisume peidikutest koltunud päevapildid ning jagame kohapeal käinute meenutusi. Reaktoris ei ole kõiki Räpinas-kirjutamisi kajastatud, aga mõned viited õnnestus arhiividest leida: november 2011 (ulmeloomemaja esmamainimine Reaktoris), september 2012, juuni 2013, juuni 2015 (pikem kirjatükk), oktoober 2018, september 2019, juuni 2020. Siin kasutatud arhiivikaadrid pärinevad neist postitustest. Arhiivis tuhnis ja mõnede meenutuste detaile udutas Laura Loolaid. Kirjutajate meenutusi aitas koguda Maniakkide Tänav.
Olen peale majaomaniku Priidu vist teine inimene, kes on käinud eranditult kõigil Räpina suvistel üritustel alates 2011 aastast, mil esimest korda see mõte tal pähe tuli.
Naljakal kombel on tagasivaadet neile loendamatutele nädalvahetustele seetõttu ka raskem teha kui nendel kes käisid vaid paar korda, kuna aastatega on kõik päevad omavahel sedavõrd kokku sulanud, et raske neil vahet teha. Igal juhul pole Räpinas käimise peamine eesmärk olnud mulle kunagi tohutus koguses teksti toota, vaid pigem suhtlus, mõtete kogumine ning puhkus. Seetõttu on minu sõnasaak olnud pühapäevaks teistest kõvasti madalam ja tõeline töö on alanud pigem koju tagasi jõudes, et kõiki vahepeal tekkinud ideid rahulikumas keskkonnas üles tähendada.
Meeldejäävamateks asjadeks on aastatega olnud pikad matkad mõisapargis ja järve ümbruses, Mandi ja Hargla öised kitarrikontserdid ning grilli ümber aset leidnud elavad arutelud ulmest, kirjutamisest, mustadest aukudest ning Euroopa ajaloost. Seltskond, mis kõigi nende aastatega läbi astunud, on olnud samuti tõeliselt muljetavaldav ja kirev. Mõned inimesed on tulnud vaid üheks korraks - teised aga jäänud paljudeks aastateks käima ning seetõttu on Räpina täitnud ka teatud mõttes Estconi eelsoojendaja rolli. Üksikutest episoodidest tuleb meelde veel see kui Hargla oma pooleliolnud "Einsteini surma" ette luges, pallimäng järves ning hetk, mil üht kahtlast (kuid väidetavalt legaalset) pulbrit manustades kaks päeva hirmsates vaevades rähklesin.
Väga kahju, et nüüd on see üks ajastu lõppenud, aga kes teab, ehk rapub maja mahamüük meid ulmekirjutajaid ka oma liiga mugavast tsoonist välja ning tekib võimalus mõnes teises ja vähemalt sama põnevas kohas kirjutamas käia. Igal juhul suured tänud Mahkrale, kes meile seda kohta kõik aastad kasutada võimaldas.
Triinu Meres
Olen mõnevõrra nördinud, et loomemaja müüki läheb, sest mul oli kuidagi sees tunne, et KUNAGI lähen sinna veel.
Lihtsalt, noh – kunagi.
Defineerimata ajal.
Tõden küll, et kambale ettelugemine ja üksteise töödesse ideede andmine mulle ei toiminud. Paistis, et ka mitmele teisele mitte – mõte „teised teavad paremini, mis mu loo heaks teeks” kuidagi ei kanna introvertidele, kes kirjutavad eelkõige enda jaoks ja rõõmuks vist.
Aga mulle meeldis hirmsasti õhkkond: tulevad kirjutajad kokku, igaüks töötab omaette, kirjutab, nii et higipull otsa ees, ja siis on ujumine, ekskursioon kaunis Räpinas, kus nii palju vaadata, ja hilisõhtul grillpidu. Mingi stabiilne kord püsis ka, ma isegi ei tea, kuidas. Ei kuhjunud musti nõusid, vaid igaüks päriselt pesigi oma tassi ja taldriku ise ära ja lahkumisel koristasid tõesti kõik – või vähemalt nii suur enamik meist, et teised ei hakanud silma.
Aed lõhnas, oo kuidas lõhnas! Kas ma mäletan pojenge? Vist mäletan.
Ma sain ka seal muru niita – on nagu meeles. Mingid pisikesed abitööd majapidamisele olid iga kord, kui mina käisin, plaanide sees, ja minu meelest said nad kõik tehtud ja keegi ei surnud nende kätte. Mitmed eri korrad on mu mälus moodustamas ühtset tervikut, millest tõusevad esile üksikud hetked nagu see, kui Mandi autol sai bensiin otsa ja me kaunis suveöös seda bensuka poole lükkasime, või kui me käisime vaatamas kohalikku Täiesti Teisejärgulist Loomemaja, kus käisid koos mingid Ametlikud Kirjanikud, või see kord, kui ma ujusin üle järve ja tagasi ning olin täiega üllatunud, et mitu inimest pärast rääkisid, et neil oli ikka hirm olnud minu pärast ja midagi sellist nad küll ei oodanud, kui juttu oli, et „lähme ujuma”.
Tegelikult meeldis mulle isegi ettelugemise osa. Seltsimehelikkus, ühine „me oleme väljas parima kirjanduse eest!”-suhtumine. Lihtsalt ma ei saanud sealt kunagi abi ega ideid. Nägin, kuidas see või too autor peaaegu tõmblema hakkas, kui tema ülla fantaasialoo sisse soovitati panna rääkiv hobusenäss, ja tõden, et peab ikka olema väga teistmoodi suhtumisega oma kirjutamisse ja kirjutistesse, et sedasorti soovitusi arvesse võtta.
Aga jah, üldise töötegemisõhkkonna pärast oleksin kunagi tagasi võtnud minna ... ja nüüd läheb maja müüki.
Hmh.
HMH.
No ... vaatab. Vbla saab kuskile mingi muu loomemaja tehtud siis!
Heinrich Weinberg
Ma arvan, et esimest korda kuulsin ma Räpinas asuvast ulmekirjanike „töö- ja puhkelaagrist“ ehk Räpina kirjutusmajast millalgi 2017 või 2018 kui juhtumisi ühel järjekordsel kuu teisel reedel Tartu ulmesõprade ringis harjumuspäraseid osalejaid oluliselt vähem oli. Vastuseks küsimusele „kus kõik on“ selgus, et „need, kes kirjutada oskavad“ on Räpinas.
Ja siis ühel päeval juhtus, et sattusin ka mina väljavalitute seltskonda, kellele poetati koordinaadid, kuhu tuleb maailma servale sõita, et müütilist kirjutamise vaimu kohata.
Kesk-Eesti mehe jaoks näib Räpina tõesti sõna tõsises mõttes maailma serval olevat. Mis sest, et kohale jõudes ei tundu see sugugi palju vähem asustatud kohana kasvõi kodulinn Paide.
Nii ma siis jõudsingi kohale, ühel õudpimedal (ilmselt) oktoobriõhtul, reisiseltsilisteks kaasas mõned Tartu Lõunakeskuse juurest leitud kolleegid ulmekirjanikud. Vististi Reidar, Miikael ja võibolla ka Laura. Mälu natuke tõrgub, sest koosseisud on olnud erinevad. Kindlasti on ka Silver ühe korra vähemalt kaasa sõitnud ja ka Tea on olnud kambas. Kirju pilt, sõnaga…
Kokku olen ma sattunud üritusele 3 korda – kaks korda sügisel, üks kord kevadel. 2 korral on olnud kohapeal ohtrasti grillimist ja lugulaulu, sest isand Hargla ja kolleeg Mant on kitarri tinistanud ja lugulaulu veeretanud. On olnud pingelisi diskussioone jutuvõistluse žürii valikute üle ja loomulikult palju kirjutamist.
Nende kolme korra peale on kokku sündinud oluline osa juttudest „Igal pool on parem kui kusagil mujal“ ja „Karma võlg“ ning romaanist „Meeleheite valem“. Nii et ei saa kurta – päris tulemuslikud üritused.
Tagantjärgi veelkord tänu kirjanik Mahkrale, kes on lahkelt maja avanud ja kutsunud osalema.
Katrin Topkin
Suvi 2020. Võtan julguse rindu ja uurin Agurilt: “Loodan, et jaanipäev läheneb soovitud kiirusel ja ilmaga. Mul jäi kribelema see mõte, et suvel teha mingi pundiga koos väike loomenädalavahetus. Kas see plaan lendas täiega vastu taevast või on sellest midagi ka alles?” Just olid ranged koroonapiirangud, Eesti oli pärast II ms esimest korda eriolukorras – mine sa tea, mis vahepeal on otsustatud. „Jah, õigel ajal kirjutad.“ Ta saatis mulle kuupäevad ja koordinaadid. Sel lõõskaval pärastlõunal istun oma, paraku mittetoimiva kliimaga, minibussi ja kärutan Tartu poole, et sealt Laura peale võtta. Pärast minu teatavaid kõrvalepõikeid jõuame suht viimastena Räpinasse. Küll on ilus aed! Ma ei suudaks sellist pidada ka siis, kui mu elu sellest sõltuks. Mul pole kirjutamise kõrvalt selliseks hobiks enam aega. Minu jaoks on kõik võõras, aga püüan välja näidata, et see üldse ei häiri mind. Viimasena tulija õnn ja rõõm on saada magamiskoht, mis teistest üle jäänud – lahtikäiv tugitool. Hiljem tuleb välja, et see tuleb koos samast ja kõrvaltoast kostuva traktorimootori imitatsiooniga. Õhtul istume õues ning lisaks grillitud erinevatele lihatoodetele ja õlule, saan teada kui jonnakad on kaaskirjanike vaated kirjutamisele ning sellele, mis on õige ja väär lugemine. Vahva! Järgmisel päeval leian, et keskenduda on raske– nii neetud palav on! Pingutan veel, mul on hea hunnik märkeid, mille Tuuli minu käsikirja tegi. Ei raisk, palav on! Läki maja kõrval üle tee olevasse tanklasse, millegi, ükskõik mille järele, mis on natuke külm. Õhtu poole saab ka teistel kõrini ning saabub hetk, mil kogu seltskond otsustab, et on aeg end järve kasta. Panime maha toreda lahingu – kui mälu ei peta, siis üle 40 korra palli ringiratast põrgatada. Hasart oli nii suur, et ... Võõristus hakkab lahtuma ja veidi rohkema märjukese kõrvale vaidleme igat sorti kirjanduslike teemade üle, mille käigus õpin ka, et Hargla kiuste tuleb kusagil oma tekstis kasutada sõna „piidlema“. Ma ei oska nimetada, kuivõrd produktiivne ma sel nädalavahetusel olin, aga kogemus oli kulda väärt. Aitäh!
Meelis Kraft
Tundub, et mina jõudsin Räpina loomemaja rongile vahetult enne lõpp-peatust. Vaid kaks korda õnnestuski sellest suurepärasest üritusest osa võtta. Alguses olin väga elevil. Lootsin, et tuleb nädalavahetus täis seanaha vedamist ja lõputut mokalaata, ulmeklatši, kultuuripoliitika kirumist, lõbu, nalja ja niisama vedelemist, aga võta näpust. Tuli välja, et teised tublid ulmeautorid olid range vaikse tunni reegli kehtestanud ja vihtusid usinasti kirjutada. Maniakkide Tänav isegi ähvardas enne, et kui ma läpakat kaasa ei võta, annab ta mulle paberi ja pastaka. Eks ma siis ikka üritasin miskit kirja saada. Avastasin, et loomepalavikust laetud õhkkond soodustas kõige paremini plottimist e. süžee kavandamist (väljendile plotting ei ole eesti keeles head vastet).
Õhtupoole sai siiski tundide viisi säriseva liha lõhnades kümmelda. Üks loomemajalistest, kes on muuseas ka pisut ulme kirjutamisega flirtinud, aga kelle tõeline anne peitub siiski liha küpsetamises, Hargla, valmistas harvaesineva kirega järjest uusi värskeid grillsuupisteid. Öö poole lõbustasid meid kaks ennast Chuck Norriseks joonud kohalikku, kes korraga kõrvalasuvasse bensiinijaama ära ei mahtunud ja valjuhäälselt puid, maid ja jumal teab mida jagasid. Pikisilmi oodatud võitlusstseenideni asi ei jõudnudki, episood elust enesest (inspiratsioon, mille järele kõik kirjanikud permanentselt janunevad) kujunes lõpuks siiski filosoofiliseks arvamuste vahetamiseks, mis turvafirma patrulli saabumisel kahjuks pooleli jäi.
Eredalt on meelde jäänud ka veepallilahing eelmisel suvel. Alguses oli plaanis teha kolm nais/meeskonda - teadusliku fantastika tiim, õuduse meeskond ja fantasy esindus, ning väravate peale mängida aga siis tekkis segadus, kuna peaaegu kõik on teadusulmet ja õudust kirjutanud ning fantasy meeskonna oleks moodustanud Topkin üksinda. Lõpuks olime ringis lõugadeni vees ja üritasime niisama kõksida. Iga poole minuti järel virutas keegi palli ulgujärvele triivima ning keegi pidi pool kilomeetrit roosale kerale järgi ujuma. Kuigi parimat ulmeveepallurit ei selgunud, oli siiski väga lõbus, Jekimov tegi vist isegi sellest mõne uduse foto.
Iga asi siin maailmas jõuab ükskord kollapsini, isegi Universum. Kahjuks läks nii ka Räpina Loomemajaga. Loodetavasti lahvatab supernoovana kusagil teises kohas ja teisel ajal uus loomemaja, kuid Räpina oma on igavesti mu parimate mälestuste kausta salvestatud ega kuulu kustutamisele isegi kui kõvaketas täis saab.
Viimatisest, juuni alguse Räpinast võtsin kaasa pisut pildi-ilu.
Päris lõpetuseks aga üks väike video-vinjetike.