Vähe on inimesi, kes on pühendunud malemuusa Caissa kummardamisele nii jäägitult, kui seda oli filmimees Stanley Kubrick.

Käigud sai Stanley selgeks 12-aastaselt ning üsna kiiresti jõudis Bronxi poiss tasemele, mis lubas igapäevaselt tõsta nuppe nii paljudes Manhattanil asuvais maleklubides kui ka New York Central Parkis, kus nuputõstjatele on lausa eraldi paviljon reserveeritud. Viimane mängupaik on Kubricki elus eriti olulisel kohal, sest 20ndate eluaastate alguses elataski ta end üksvahe ainult pargimaletajana, veerand dollarit partii panuseks, teenides nädalas 20$. Ise on ta hiljem meenutanud seda perioodi nii: „Ma mängisin 12 tundi päevas, keskpäevast südaööni. Kui väljakutsujaid ei olnud, mängisime teiste samasuguste pargimaletajatega omavahel.“ Olgu mainitud, et ta ise pidas end nende seas üheks kõvemaks, olgugi et tema lemmik-avanguks oli tollal kõigile avanguteooria postulaatidele sülitav nn Orangutani avang, mis algab avakäiguga ettur b4 ja mille ainuke eesmärk on sundida vastast oma peaga mõtlema, sest etturikäiku b4 normaalsetes avangutes ei esine!

Statsionaarsed malelauad New York Central Parkis

Male oli tegelikult ka see, mis suunas fotograafiakirega Kubricki filmimaailma. Manhattani maleklubis kohtus ta mehega, kes äratas temas huvi filmitegemise vastu. Selleks oli ajalehe New York Telegram and Sun filmikriitik Alton Cook.

Juba üks tema esimesi filme, pangaröövist rääkiv Tapmine / The Killing sai malemaailma kontekstis hakkama päris fantastilise saavutusega, kui kaader filmist sattus maleajakirja esikaanele, põhjuseks stseen kohas nimega The Academy of Chess and Checkers.

Hollywoodis kiiresti pettunud Kubrick kolis 1960ndate algul Inglismaale ning väntas oma hilisemad filmid kõik seal. Ja muidugi mängis malet nii vabal ajal kui ka filmimise käigus. Selline pilt võtteplatsil oli pigem reegel kui haruldus:

Selle, mis toimus filmi Kosmoseodüsseia 2001 võtteplatsil, on filmi stsenarist Arthur C. Clarke hiljem ohates kokku võtnud järgmiselt: „Hea, et ma malet ei oska. Muidu poleks filmi tegemisest midagi välja tulnud, sest me oleks ainult malet mänginud.“

Kubricku teene on ka malestseeni filmi sisse surumine. Clarke tahtis mänguks matemaatilist nuputamist polüminodega, kuid Kubrick suutis ta ümber veenda. Sealne partii on muide ehtne 1910. aastal mängitud turniiripartii, mille kohta on olemas lausa eraldi Wikipedia artikkel. https://en.wikipedia.org/wiki/Poole_versus_HAL_9000

"I'm sorry Frank, I think you missed it: queen to bishop three, bishop takes queen, knight takes bishop, mate."

Olgu siinkohal mainitud, et filmis arvuti eksib käiguga. Kasutatud inglise notatsioonis oleks korrektne öelda „queen to bishop six“ ja tegelikult oda ei pea lippu lööma, mis venitaks mängu kaks käiku pikemaks. Miks selline malelapsus tehti, on teadmata. Kubrick vaikis sellest elu lõpuni.

Kubricku järgmise ulmefilmi Hiilgus / The Shining võtetel juhtus aga selline kordumatu lugu, et üks võttepäev jäi režissööri malekire tõttu üldse ära! Kõiges oli süüdi näitleja Tony Burton, kes ühel päeval võttis võtteplatsile kaasa malelaua. Kui Kubrick seda nägi, kuulutas ta välja puhkepäeva hoolimata sellest, et võtete ajagraafik oli niigi miinuses ja edasi tõsteti päev läbi nuppe. Kusjuures enamiku allikate kohaselt olla Kubrick kõik partiid võitnud. Vaid nädalase lepinguga Burton jäi aga võtteplatsile rohkem kui kuuks ajaks.

Järelhüüetes Kubrickule võttis sõna terve plejaad Hollywoodi staare, kellest nii mõnigi meenutas hea sõnaga, kuidas nad kahekesi nuppe tõstsid.

Kui tugev maletaja Stanley Kubrick oli? Praktiliselt igas suuremas netimalefoorumis on seda arutatud ja arvamused on seinast seina – suurmeistri tasemest kuni täieliku amatöörini. Kuigi Kubricku sõprade hulgas oli ka malesuurmeistreid ja neist mõni isegi veel pargimaletamise ajast, siis talle suurmeistri mängutaseme omistamine on küll väga kaheldav, sest mitte keegi ei mäleta Kubrickut olema eales pika ajakontrolliga turniiripartiid mänginud, isegi kiirmalevõistlusele olla ta noorest peast vaid korra või paar ära eksinud. Jääb üle vaid välkmale ja niisama nuputõstmine, milles pikaajalise praktikuna oli Kubrick kindlasti lihtharrastajast üle, aga vaevalt ta kasvõi meistrikandidaadi järgu maletajate tasemeni küündis. Vaevalt ta ise oma taseme pärast muretses – tema nuputõstmine käis ikka rohkem rõõmu kui saavutuse või reitingu pärast.