Esimese asjana pean ma ikka endast rääkima. Olen ära vaadanud kõik Avengersid, hulga Deadpooli, X-Men, Wolverine’i filmid ning lugenud isegi umbes viis koomiksiraamatut. Otsa veel Invincible’i autori, Robert Kirkmani varasema teose, The Walking Deadi, põhjal tehtud mängu mänginud. Kõiksugustest koomiksipõhistest adaptsioonidest olen aga ringiga mööda käinud. Kahel põhjusel, mis on minu jaoks samad, mis hoiavad keskmist ulmehuvilist eemal superkangelaste filmidest: Marveli omad tunduvad naiivsed (animeeritud lausa titekad), DC omad aga jube diiplevad. Selgitan: eks me kõik ole kunagi TV3 pealt näinud Raudmeest ja Ämblikmeest ning muud sarnast ja oleme ausad: täiskasvanult ei viitsiks. DC puhul aga, kui sattusid kinosse vaatama Orbude kaklust või Suitsiidisalka, siis pooleteist tunni jagu veel kannatas, aga sarjana? Tänan, ei. Kokkuvõtvalt: minu ootused ei olnud kõrged ja kui ma nüüd mainin midagi uudset, mis on vanadele fännidele ammututtav, siis vabandan oma ignorantsuse pärast.Millest räägib meile Amazon Prime'is ilmunud Invincible?
Troop on iseenesest jube tuttav: Maale sattunud alieen on kohalikest tugevam ja peab oma supervõimetega maailma päästma. Superman tuleb esimesena mõttesse, järgmisena Dragonballi animest Son Goku. Eks neid näiteid ole veelgi, Omni-Man on selles suhtes kõige klassikalisem kandilise torsoga lükrakangelane eales. Siiski on peategelaseks tema poeg, kellel tärkavad samuti supervõimed, kes peab nüüd pärast justiitsliigast inspireeritud Guardians of the Globe nimelise superkangelaste tiimi hukkasaamist koos teiste tiinekatega maailma turvalisena hoidma. Raske koorem noore kuti jaoks, kes samal ajal tahaks sõpradega hängida ja tibisid sebida.
Kuidas ma seda vaatama sattusin?
Väga lihtsalt - rümbarebu. Komistasin videoklipi otsa, kus Omni-Man põrutab läbi dimensioonidevahelise portaali tulnukate planeedile ja lausub kurjakuulutavalt: “Maa ei ole teie vallutada” ning tambib põhimõtteliselt kogu võõrtsivilisatsiooni ürgmudasse tagasi. Lisada juurde detail, et see oli hästi animeeritud, ning võis esimese episoodi jooksma panna. Kas ma pettusin, kui 90% esimesest episoodist oli täpselt see, mida ma olin kartnud: suvaline tiinekaelu (üsna vähese ängiga sealjuures), võimete avastamine ja muu tavaline mudru? Muidugi. Aga episoodi lõpus selgus, et vaatajat oli edukalt ninapidi veetud ning loetud minutitega hävitati kõik illusioonid keskpärasusest. Süütenöör oli pikk, aga vägev avapauk oli eelmainitud Guardians of the Globe veresaunaga antud.
Edasi saame vaheldustega kaasa elada Marki elule. Kuidas tulla toime nii tsiviil- kui superkangelase eluga. Taas kord, kulunud teema, aga hästi lahti kirjutatud. Invincible teeb nimelt kaht asja väga hästi: tegelased ja visuaal. Esimene on minu jaoks haruldane kiitus: ma jälgin taustal mürisevat tehnikat, ulmelisi elemente, asjade haakuvust, häälenäitlejaid, heliriba ja sadat muud asja, tegelased huvitavad mind indiviididena harva. Siin olid aga omad positiivsed ja negatiivsed karakterid, kelle igasugune, ka ekstravagantne käitumine tundus neile omane ja õige. Häid tegelasi on palju ning ka tüütud ja totrad tegelased sobivad oma rolli, mitte ei ole papist välja lõigatud maketid. Samuti tuleb kiita supertegelasi – ei ole nende võimetega üle võlli mindud, aga pole ka seda, et üheülbalised steroidiambaalid lihtsalt tümitavad üksteist. Eraldi äramärkimist vääriksid kindlasti “Kaksikud”, ehk siis üks geniaalne pahalane, kes valmistab endast esimesel võimalusel identse koopia, et siis tollega vaielda, kumb neist on originaal.
Teine osa, ehk visuaal, mängib kokku erinevatest komponentidest. Muidugi on kõik hästi animeeritud. Lisaks aga peab kiitma kõikvõimalikke detaile, koreograafiast värvide valikuni. Kõik töötab, kõik on selge ja ilus. Eriti just lahingud, mida on lausa lust vaadata. Oma panuse annab muidugi ka võigas vägivald. Absurdne, kuid mitte ülepingutatud, emotsioonidele rõhuv vägivald. Korduvalt sai teleka pihta hõigatud: “mis sellel multikal viga on?” Seda siiski positiivses võtmes.
Kas ulmet jagub? Muidugi jagub! Lisaks läbivale superkangelaste elemendile käib Mark Marsil ära, ajab Kuu peal tulnukatega juttu, Robot ehitab roboteid, igasugust tehnomöla on ka mõnuga. Sekka ka deemondetektiiv.
Vaatasin ka paari võrdlust koomiksi ning ekraniseeringu vahel. Mitmes rõhutati, et koomiksiversioon oli toores ja kiirustav. Näitena toodi kohalikku kangelastiimi, kes lüüakse esimeses episoodis maha - koomiksis olid nad lihtsalt nimed, kuulsamate versioonide karikatuurid. Sarjas olid neist saanud nii põhjalikud tegelased kui napi ajaga oli võimalik välja joonistada. Sellest piisas, seda ei olnud vaja palju, tundide kaupa diipi taustalugu, kuid seda oli täpselt piisavalt, et neile pöialt hoida ja kaasa tunda. Eriti kuna enamus hooajast vemmeldab peas küsimus: miks nad surma said?
Halvad küljed? Eks ikka. Üks peamine on muidugi kaljurippumine, kui kasutada toortõlget. Nii kui asi huvitavaks läheb, saab episood otsa. Teiseks, ja palun, need kellel on solvumine varuks, ärge palun solvuge. Invincible kannatab omaenda ajastu käes: sellesse on pakitud natuke liiga palju ning natuke liiga halvasti varjatult meie moodsat üliprogressiivsust. Ma ei ole moodsate voolude vastane, aga Invincible ei suuda ühtegi neist sõnumitest päris sirge seljaga välja öelda. Natuke jääb hambutu nina alla pomisemise mulje sellest. Võib-olla olen mina ajast maha jäänud ja vales kultuuriruumis.
Invincible’i viimane panus oli meie ajastule omase meemipõhja pakkumine. Kontekstiks: isa ja poeg läksid kaklema ning Omni-Man, olles pojale korralikult nüplit andnud, käratab: “Mõtle, Mark, mõtle!”. Sellest on nüüdseks tehtud sadu erinevaid versioone, kus üks tegelane üritab teist osapoolt järele mõtlema panna. Suur galerii:
