Minut enne koosolekut istus Hugo oma nutilaua taha ning sättis ette VR prillid. Hetkega oli tema ümber nende toimetuseruum, kus pika laua taga istus kümmekond kolleegi. Füüsilises maailmas ei eksisteerinud nende seltskonnal ruume juba üle kümne aasta, kuid VR keskkond oli vanade ruumide mälestuseks kujundatud nende armsa kontori järgi. Enne koosolekule sisenemist oli mees puutetundlikul lauaplaadil valinud tolle päeva riietuse, mille moodustasid tumesinised viigipüksid, peenikese tumeda triibuga valge triiksärk ning samblaroheline kikilips. Virtuaalsel koosolekul ei saanud õnneks keegi aimu, kes töökaaslastest oli viitsinud end üldse riidesse panna ning kes vaid alukate väel oma voodis lösutas.
“Tere, Hugo!” sõnas mehe kõrval istuv naisreporter naeratades, paljastades oma veatu valge hambarivi. Tema pruunid silmad särasid kelmikalt, kui ta lisas: “Ma näen, et sa oled täna riietumist oma tavapärase pühendumusega võtnud.” Ta silus kõrva taha oma pehmelt kuklale puntrasse sätitud heledatest juustest välja libisenud juuksesalgu.Huvitav, kas ta näeb ka päriselt selline välja, mõtiskles Hugo. Ta polnud juba aastaid ühtki oma kolleegi silmast-silma näinud. Vanemaid olijaid ta teadis, kuid Marie oli nendega liitunud vähem kui aasta tagasi. Üldiselt loodi VR tegelased, vähemalt töökohal, ikka reaalse inimese põhjal, kuid mõne tõsisema füüsilise puudujäägi korral oli lubatud virtuaalset töötajat pisut tuunida selleks, et nii tema ise kui kolleegid end kokku saades paremini tunneksid.
Kui ka viimased hilinejad olid koosolekule jõudnud, mõni ilmselt alles otse voodist, jagas peatoimetaja Kristjan välja päevateemad ja -ülesanded.“Ja sulle, Hugo, on mul üks eriline maiuspala varuks,” pöördus ülemus Hugo poole, kelle vahepeal uitama läinud tähelepanu selle peale jälle kiiresti koondus. “Sina saad täna öösel minna väliuurimistööd tegema.”
Hugo võpatas. “Mis mõttes, ma pean inimeste sekka minema või?”“Inimeste sekka jah,” noogutas Kristjan. “Otsi aga oma parim mask ja kindad välja, sest ma tahan, et läheksid ja leiaksid mõne puudutusprostituudi. Tee temaga juttu, osta kasvõi teenet, kui vaja, aga ma tahan homme õhtuks ettekannet sellest, millist elu need mehed ja naised seal tänavatel elavad.”
“Aga see on ju seadusevastane tegevus, nii teenuse pakkumine kui ostmine. Mis siis, kui ma vahele jään?” Hugo süda peksis meeletult rinnus kogu selle plaani peale mõeldes.“Ära muretse, küll ma siis klaarin selle ära. Soov selle loo järele tuli palju kõrgemalt, kui sa oskaksid isegi mõelda. Sina oma tasase ja sõbraliku olekuga suudad neile naha vahele pugeda ning mingitki infot välja meelitada, olen selles kindel. Kui sa ka ühe õhtuga hakkama ei saa, võid tööks lisaaega saada, kuid mitte rohkem kui nädala. Kas on selge?”
Hugo noogutas tummalt, tabades silmanurgast Marie suuresilmse, pisut kohkunud ja kaastundliku pilgu. Koosolek kestis tavapärase hooga veel oma pool tundi, kuid mees ei suutnud sellele keskenduda. Silme ees keerlesid juba kujutluspildid õhtuhämaruses mööda vanalinna luusivatest salapärastest inimestest, kelle ta tavakodanike vahelt kuidagi ära tundma peaks. Ta otsustas öösel igaks juhuks pipragaasi taskusse pista - mine neid hulle tea, äkki kargavad veel ilma loatagi kallale.Kohtumise lõppedes olid Hugo närvid ikka pingul. Ta vahetas riided ning istus oma velotrenažöörile, sättides jälle VR prillid pähe. Spordisaalid oli lõplikult suletud peaaegu seitsme aasta eest, mil enamik elust peale tõsist linnugripilainet virtuaalreaalsusesse kolis. Spordivarustust sai koju rentida, samuti kasutada reaalse treeneri virtuaalteenuseid. Kokkuvõttes ei erinenud kogemus kuigi palju sellest, mida ta füüsiliselt spordiklubis kohal käimise aegadest mäletas. VR prillid olid muutunud väikeseks, pisut päikeseprillidest kogukamaks, ning nende küljes olid elektroodid, mis meelekohtadele kinnitudes suutsid edastada ajuimpulsse VR keskkonnale, mis kohandus sujuvalt indiviidi füüsilise reaalsusega. Nii nägi treener täpselt, kui palju Hugo pingutas ning millal tal puhata oli vaja. Seekord otsustas ta treenerist loobuda ning sõita omaette, keskendudes silma ette kerkivale maanteele.
Millal oli viimane kord, kui ta reaalses elus mõnele inimesele otsa vaatas? Hugo ei mäletanud. Juba aastaid oli kehtinud maskikandmisnõue, mis sujuvalt läks üle kohustuseks töötada kodunt igal võimalikul juhul. Peale kümme aastat tagasi üle käinud koroonalaineid tuli gripipandeemia, seejärel hakkasid pead tõstma juba ammu unustatud haigused, mille vastu üha enam inimesi oma lapsi vaktsineerimast keeldus. Ja kui viie aasta eest kohutav Marburgi viiruse puhang Aafrikast üle maailma rullus, viies endaga mõne kuu jooksul kaasa miljoneid inimelusid, oli selge, et tagasiteed endise elu juurde ei ole. Lisaks maskile pidid inimesed avalikus ruumis kandma ka ühekordseid kindaid. Toidupoed olid ammu suletud, esmatarbekaupu pakkusid apteegid. Riided, elektroonika, meelelahutus, haridus - kõik käis läbi veebi. Ja punkt, mis Hugole tema ülesande juures kõige rohkem muret tekitas - väljaspoole enda leibkonda jäävate inimeste puudutamine oli keelatud, vahele jäämise korral võis korrarikkujat oodata isegi kuni üheaastane vanglakaristus. Ja niisugustes tingimustes pidi ta minema keset ööd raha eest puudutusi ostma!Hugo ohkas, viskas VR prillid trenažööri kõrvale lauale ja pühkis laubalt higi. Trenn ei olnud tema meeleseisundit kuidagi parandanud. Ta tõusis, et õhtuks riided välja otsida. Seejärel käis ta duši all, seadis äratuse kella kümneks õhtul ning lasi suhu doosi unerohtu. Parem end välja puhata, magades ei saa närveldada.
Kella helina peale oli Hugo hetkega voodist väljas. Tema uni oli olnud rahutu, täis nägudeta inimesi, kes, käed õieli, tema poole tammusid, et teda oma embusse haarata. Tema süda peksis ikka veel.
Väljas oli juba pime. Hugo oli selle eest tänulik. Vähemalt varjas teda selle õhtu ülesande täitmisel öö ise. Ta tõmbas selga mustad teksad ja tumesinise jope, valis kõige suurema ja tumedama näomaski, mida suutis enda kogust leida. Ka kindad olid mustad. Kapuutsigi pähe tõmmanud, tundis ta end selles justkui kaitseriietuses palju kindlamalt.Tema kodust Liivalaia tänaval ei olnud palju maad Tatari tänavale, kus kuulujuttude järgi mitmeid puudutusprostituute luusimas võis kohata. Ta lonkis mööda tänavat ning hoidis silmad lahti. Tal polnud aimugi, kuidas neid inimesi ära tunda. Inimesi oli väljas vähe, enamik neist astus sihikindlal sammul enda ümber pilke heitmata. Kõle tuul puhus Hugo kapuutsi vahelt sisse ning algav vihmasadu lisas ebamugavust.
Peale tundi tulemusteta jalutamist oli mehel külm ning tema tennistes jalad olid niisked. Ta oli just otsustavalt otsa kodu poole pööranud, kui märkas järsku ühe kangi all seismas naist, kes ei kandnud kindaid. Naine oli ümarik, pikkade pruunide juustega, mis valgusid tema mütsi alt õlgadele. Rohelised silmad tema maski kohal sihtisid enesekindlalt Hugot.Mees võpatas sisimas. Tal polnud ühegi võõraga enam kuid silmkontakti tekkinud. Ta ei mäletanudki, kui omapärane tunne kellelegi päriselt silma vaatamine oli. Ta pööras pilgu kähku kõrvale, kuid naine ei kavatsenudki teda niisama mööda lasta, vaid tegi paar tõtakat sammu ning jäi tema kõrvale kõndima.
“Hei, kuidas läheb?” küsis ta. Tema hääl oli madalapoolne ja nurruv, kõditades Hugo kuklakarvu.“Pole viga,” ühmas mees. Võõra lähedus oli harjumatu ning ta sundis end mitte eemale tõmbuma.
“Mida sa siin öösel ka teed? Ma märkasin sind juba ennist, kui minust esimest korda mööda jalutasid.” Hugo tundis endal naise pilku, kuid ignoreeris seda.“Niisama hingan värsket õhku. Ega päevad läbi ei saa ju kodus istuda.” Mehele hakkas kohale jõudma, et äkki oligi ta leidnud selle, keda otsis. Ajakirjanikuinstinkt hakkas tööle ning aitas tal mõtteid koondada.
Naine turtsatas. “Ei saa jah, aga ometi seda ju inimesed tänapäeval ainult teevadki. Ma näen vaid ühtesid ja samu nägusid õhtust-õhtusse, need on eesliinitöötajad, kes paratamatult peavad ka nüüd tööl käima. Teised,” ta viipas valgustatud akendega eluhoonete suunas, “käivad heal juhul vaid aknast välja vaatamas.”“Õhtust-õhtusse?” uudishimutses Hugo ja vaatas nüüd sihilikult naisele otsa. “Kas oled ka eesliinitöötaja?”
Üle naise näo valgus kaval naeratus. “Mulle meeldib end selleks pidada küll.” Nad olid peatunud ühe suure kastani all, mis kõvemate tuulepuhangute ajal neid väikeste okaskeradega pildus. Naine pööras end kehaga mehe poole. “Ma pakun inimestele midagi eluks ja terviseks hädavajalikku, millest nad viimastel aastatel ilma on jäetud.”Hugo tundis kehatemperatuuri tõusmas, kui ta naise pilku hoidis ja küsis: “Mida siis?”
Naine sirutas käe Hugo näo suunas ja vabastas tema maski ühe kõrva tagant. Siis puudutas ta peoga mehe põske. Tema käsi oli kinnaste puudumisest hoolimata soe, saates üllatavalt meeldiva judina läbi Hugo keha.Naise pöial silitas õrnalt mehe põske. “Kuidas meeldib?” küsis ta pärast hetke, mil Hugo oli unustanud kõik muu peale selle ebahariliku kontakti. Mees suutis vaid noogutada.
Naine naeratas. “See on vaid eelmaitse. Korralik elamus on aga hinnaline.”Hugo tundis, et on valmis maksma ükskõik, mida naine vaid küsiks. “Ma tean,” vastas ta. “Tahaksin proovida.”
Naine astus talle nii lähedale, et Hugo võis tunda sügisõhtus tema nahalt õhkavat soojust. Juba see omaette oli midagi erakordset. Siis aga kaotas naine vahe nende vahel ja asetas oma käed ümber mehe. Hetkeks ei teadnud Hugo, mida teha, kuid siis meenus talle midagi aastatetagusest ajast. Ta tõstis samuti käed ning embas naist vastu. Nii nad seal seisid, inimtühjal tänaval, külm vihm krae vahele valgumas, samas kui mehe seest kerkis esile midagi suurt ja sooja, mis levis tema keskmest üle kogu keha sõrme- ja varbaotsteni välja. Kallistus lõppes kiiremini, kui ta oleks tahtnud. See oli justkui suussulav koogitükk, millest tal lubati võtta vaid üks amps.“See teeb kakskümmend viis eurot.” Naise häälde oli sugenenud asjalik noot, mis Hugo jalamaid unelusest välja tõi.
“Ma annan sulle viiskümmend, kui sa lihtsalt minuga veel pisut juttu ajama nõustud,” vastas mees. “Ma pole ammu ühtegi päris inimest näinud.”Naise silmad maski taga naeratasid. “Olgu pealegi.”
Nad jalutasid aeglaselt mööda ümberkaudseid tänavaid. Hugo hoidis end tagasi, et mitte siseneda oma harjumuslikku ajakirjanikuhoiakusse, mis oleks naise ilmselt eemale peletanud. Selle asemel jutustas ta pisut endast ning oma igavatest nelja seina vahel veedetud päevadest. Tasapisi avanes ka naine ning tema jutust korjas mees kild killu haaval kokku piisavalt materjali oma artikli jaoks.Kell oli juba üle südaöö, kui Hugo lõpuks end kodu poole asutas.
“Ma olen ikka siin,” sõnas naine talle veel hüvastijätuks. “Oled alati teretulnud.”Mees noogutas ja tõstis hüvastijätuks käe. Minekule pöördudes polnud ta küll naise ütluses kindel. Tal polnud aimugi, millisel eesmärgil oli temalt artikkel tellitud või mida võimud selle infoga peale hakata kavatsesid. Igal juhul plaanis ta oma kirjutisest välja jätta täpse kirjelduse, mis võiks kedagi selle konkreetse inimeseni juhatada.
Järgmise hommiku koosolekul oli Kristjan väga rõõmus, kuuldes, et Hugol õnnestus juba esimesel ööl artikliks vajalik info koguda. Kolleegide tungival nõudmisel jutustas ta lühidalt oma eelmise õhtu kogemusest. Kuid kui Marie talle sügavalt silma vaatas ja küsis, kuidas puudutus tundus, oli ta kiivas oma südant avama.“Polnud viga,” kehitas ta õlgu. “Ma saan aru, miks valitsus on sellised asjad keelanud, kuid mulle isiklikult ei tundunud selles midagi halba.”
Päeva jooksul artikli kallal töötades ei saanud Hugo kuidagi rahu. Kirjutamine sundis teda möödunud sündmusi läbi elama ning ta tundis tänaval kohatud võõrast naisest kummaliselt puudust. Õigupoolest tundis ta puudust tema kätest enda ümber ning tema soojusest oma naha vastas. Ei arvukad snäkid, lemmikmuusika ega trenn täitnud mehes seda tühimikku, mille olemasolust tal enne eelmist õhtut aimugi polnud. Vägisi hoidis ta end tagasi, et mitte tänavale toda naist otsima joosta. Oli ebanormaalne, et midagi nii head oli seadusevastane, nii et seda pidi otsima pimedates nurgatagustes ning maksma ühe hetke eest kallist hinda.Õhtu jõudes nokitses Hugo ikka veel oma loo kallal. Tal polnud ammu ükski töö nii kaua aega võtnud. Ta tahtis, et see oleks täiuslik.
Poole üheksa paiku helises ootamatult Hugo uksekell, pannes teda võpatama. Ta ei oodanud ühtki saadetist. Heitnud pilgu uksekaamera ekraanile, avas ta üllatunult ukse. Marie pruunid silmad ning ettevaatlik tervitusnaeratus UV-valguse maski taga olid päriselus sama ehedad kui virtuaalses koosolekuruumis.Mees vaatas kärmelt koridoris ringi ning kutsus naise sisse alles siis, kui oli veendunud, et keegi neid pealt nägemas ei ole.
“Mida sa siin teed?” küsis ta Marielt vist pisut järsemalt kui vaja, sest naise naeratus sulas tema näolt ning tema hääl värises pisut, kui ta vastas:“Vabandust, ma ei oleks pidanud tulema. Ma parem lähen ära.” Tema käsi oli juba ukselingil, kui Hugo sellest instinktiivselt kinni haaras.
“Ei, oota, ma ei mõelnud seda nii. Ma olin lihtsalt üllatunud ja pisut mures. Sellest võib pahandus tulla.” Marie vaatas mehe kätt oma käsivarrel ning Hugo lasi temast kähku lahti. “Vabandust,” lisas ta rutakalt.Naine pöördus tagasi tema poole. “Ära vabanda. Selle pärast ma tegelikult tulingi.” Tema hääl oli kõhklev. “Viimati puudutas mind mu ema viis aastat tagasi, enne kui ma Tallinna kolisin. Ma pole kõikide nende haigustega julgenud oma vanematele kogu selle aja jooksul isegi külla sõita.” Ta silmad tõmbusid uduseks ning ta pööras pilgu mehelt ära. “Ma lihtsalt nii väga igatsen, et keegi mind kasvõi korraks hoiaks.”
Hetkeks oli Hugo üllatusest tumm. Siis osutas ta riidekapile. “Võta mantel seljast, ma lähen teen teed.”
