sööklaplokkÜle tüki aja sattus lugemislauale jällegi täispikk romaan, milleks seekord oli nostalgiline 1980. aasta suvel pioneerilaagris Tormilind asetleidev õuduslugu, kus lisaks tavapärasele pakasuha’le tuleb rinda pista ka vampiirlusega. Õnneks ei ole siiski tegu kapitalismi pahupoole allegoorilise pajatusega, vaid väikese portsu judinaid tekitava noorteromaaniga. Jutustus kulgeb ladusalt: toimetatud ja tõlgitud igati ontlikult ning suupäraselt. Romaan oleks justkui kirjutatud noortele, samas aga sisaldab väga palju anakronisme, mis apelleerivad just NSVL-i süsteemi näinud inimeste nostalgiale. Ma ise pole pioneer olnud ega ka lastelaagris käinud; lähimad kokkupuuted olid mul igasuvised aiamaale minekud, kus sai erinevate lastelaagrite territooriumitest mööda marsitud ja jalutades kiigatud, et mis järjekordne lastevahetus seal teeb. Seega oli omajagu huvitav kogeda seda kõike mitukümmend aastat hiljem raamatu vahendusel. Negatiivse poole pealt on raamatus üleloomulikku elementi minu jaoks veidi liiga vähe ning õige madin algab tegelikult alles teose viimases kolmandikus.

Autor on väga elavalt maalinud pildi noortelaagri laagrivahetusest, mis toimub Venemaa tähtsündmuse, Moskva olümpiamängude ajal. Lugejani jõuab nii tegelaste elevus suursündmusest kui ka laste pulbitsev nooruslik energia, samuti on loos tunda suure kommunismi mõranemismärke ning tegelaste janunemist muutuste järgi. Lugemiselamust toetavad ja arusaamist lihtsustavad väga detailsed ja asjakohased tõlkija märkused, mis annavad juurde paraja portsu taustainfot, et loo tegevustikku veelgi rohkem nautida. Kirjanik toob kogu tolleaegse elukorralduse välja ilustamata kujul, rõhutades vana süsteemi puudujääke. Näiteks on päris koomiline lugeda, kuidas parimad palad sööklas enne menüüsse jõudmist juba eelnevalt olid töötajate vahel ära jagatud, samas olen ma 100% kindel, et sama vana süsteem toimib ka täna veel muteerunud kujul edasi ning oma kümnise võtavad „sööklatädid” nagunii. Laager kui selline on tegelikult oma loomuselt väga sarnane ükskõik millisele teisele kinnisele asutusele – iga väiksemgi asi muutub väärtuslikuks. Nii lähevad loosi isegi töödessantidel korjatud kommipaberid ning hasartmänge mängitakse igal võimalikul juhul, et vara laste vahel ümber jagada. Paras ports energiat läheb raamatus ka erinevate suhete lahkamiseks – alates eelteismeliste arglikest katsetest läheneda sümpaatsetele kaaslastele kuni tudengiromanssideni ja sealt edasi ka sotsialistlikus ühiskonnas vägagi taunitavate armuafääride ning vabaabieluni.

Tegu on aga ikkagi ulmeromaaniga, kuigi esimene raamatu pool seda väga ei kinnita, kuna ainukesed episoodid on laste omavahelised õudusvinjetid, millega proovitakse ajaviiteks kaaspioneere hirmutada. Loo kulgedes vihjatakse veidi üleloomulikele elementidele ning lisatakse detaile muu jutustuse sekka suhteliselt kasinalt: fookusesse satub õudus tegelikult alles raamatu viimasel sajal leheküljel. Kogu vampiirluse süsteem on suhteliselt hästi ülesehitatud – räägitakse nii põlvnemisest paar saamismüüti kui ka üldist sinna juurde käivat taustainfot, aga seda kõik on justkui liiga vähe. Raamatu lõpplahendus saabub kuidagi ootamatult ning lihtsakoeliselt ning kasutab lahendusi, mille kohta on eelnevalt ainult vihjatud. Veidi harjumatud on ka vampirismiga seotud terminid: stratelaat ja kaan, aga siinkohal ilmselt probleemiks ka minu enda peamiselt ingliskeelse õuduskirjanduse kogemus. Positiivse külje pealt tuleks ära märkida, et autor suudab lugeja panna tegelastele kaasa elama – nii läbib lugejat jutustuse käigus nii mõnigi naerupahvatus, kui noored omal moel maailma probleeme lahendavad, või väikene vihakihvatus, kui suuremad oma privileege ja „laagriseaduseid“ väiksemate peal rakendavad. Muidugi jäetaks raamatu lõpus ka piisavalt tegevusliine lahtiseks, et autor saaks juba tuttavate tegelaste juurde naasta kasvõi juba modernses, postsovetlikus tänapäevas.

Kokkuvõtteks sobib antud romaan väga hästi, põgenemaks hetkeolukorra eest üle neljakümne aasta tagusesse lõõskavasse Venemaa suvesse, et siis raamatu vahendusel kas vanu aegu meenutades või lihtsalt ajaloolisest ja meelelahutuslikust huvist üks õudne pioneerilaagrivahetus kaasa teha.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0262)