sidrunkollaneplaneet

Katkend jutust "Aeg oli selline"


Alfred vaatas illuminaatorisse, mina aga silmitsesin tema õlgu. Mehel oli seljas minu kingitud T-särk kirjaga „If you read this, you are not alone“. Värvid olid korduvast pesemisest pleekinud, „not“ peaaegu täielikult kustunud, kuid mul oli hea meel, et ta kannab minu kingitust.

„Tobe, kas pole?“ pomises Alfred, pööramata pilku Golandalt, planeedilt, mis hõljus suursuguselt meie tähelaeva väljasirutatud päikesepatareide all. Olime rippunud juba pool aastat selle orbiidil. „Loota nii mitu sajandit, et me pole Universumis üksi, võtta viimaks vastu läkitus kolme tuhande valgusaasta kauguselt, ehitada valmis tähelaev, tungida läbi ruumi, kihutada siia... ning leida eest üksnes varemed ja luud?“

Ma hingasin sügavalt sisse – näis, nagu jääks kajutis õhku väheks, tuli tahtmine avada illuminaator nagu õhuaken ja lasta sisse värske tuul kõigilt neilt sügaval meie all ujuvatelt meredelt ja arhipelaagidelt. Kuid meid ümbritses orbiidi vaakum, Golanda õhust aga oli parem sootuks vaikida...

„Sa räägid kogu aeg meist, aga kujuta ette, mis tunne oli neil? Nemad ju lootsid, et keegi mõistusega olend kuuleb nende signaale ja nad polegi enam üksi Universumis.“

Alfred noogutas mõtlikult.

„Aga on ka plussid,“ jätkasin mina.

„Mis plussid?“ imestas Alfred. „Planeet on surnud, tsivilisatsiooni pole, informatsiooni pole, datakeskused on põrmuks pudenenud, Erik püüab õppida keelt teeviitade järgi...“

„On olemas putukad ja molluskid.“

„Need on olemas ka Maal!“ Alfred tõstis käed traagiliselt püsti.

„Aga meie ekspeditsioon?“

Alfred vajus mõttesse.

„Jah,“ tunnistas ta, „see on parim asi minu elus. Me teeme inimkonna ajalugu. Inimesed on suurepärased ja sina oled lihtsalt aare. Ma armastan sind.“ Ta andis mulle plaksuga musi põsele, istus põrandale ja sättis kõrva vastu mu kõhtu. „Kuidas meie Johnny seal elab? Mulle näib, et juba liigutab!“

„Sulle näib...“ ütlesin ma naeratades.

Uks lendas lahti ja kajutisse tormas Jacques. Ta nägi välja nagu sasitud papagoi.

„Alik, Mila, sööklas...“ alustas ta lävelt, kuid jäi äkki vait. „Vau, siin algab ju kohe seks!“ lõpetas ta lugupidavalt.

„Astu sisse, Jacques!“ ütlesin ma naerdes. „Seksi ei tule.“

„Miks küll kõik naised mulle alati seda ütlevad?“ teatas Jacques tehtult.

„Kas isegi Alissa?“ Ma naeratasin.

„Meie Melissaga lihtsalt istusime siin ja rääkisime sellest, kui hea, et me kõik kohtusime...“ ruttas selgitama Alik.

Jacques silus oma juuksepahmakut ja kõndis kajuti teise otsa.

„Te oleksite ju niikuinii kohtunud!“ ütles ta. „Sina, Alfred, oleksid olnud näiteks kasvuhoonete seadistaja! Sina, Mila, aga oleksid kutsunud välja spetsialisti! Tema aga oleks lennanud sinu juurde Kuule, sättinud kõik korda ja öelnud: „Ma’am, töö on valmis! Kuidas tasute?“ Ja siis hakkab Mila ae-eglaselt õlapaela alla laskma...“

„Tola,“ hüüdsin ma naerdes. „Mida siis täna süüa antakse?“

„Süüa?“ ei saanud Jacques aru.

„Sa ju astusid sisse sõnadega, et sööklas...“

Jacques lõi endale peoga vastu laupa.

„Jah!“ hüüatas ta. „Sööklas! Sööklas algab praegu Eriku ettekanne! Neurovõrk sai polaarkäsikirja dešifreerimisega hakkama!“

Alfred lausa vilistas.

Ma tõusin püsti nii järsult, et pea hakkas ringi käima.

„Kas minu neurovõrk dešifreeris polaarkäsikirja?“ küsis Alfred õhinal. „Kas me saame nüüd sellest keelest aru? Kas Erik suutis selle läbi lugeda? Mis seal on?“

„Ootad spoilereid või?“ Jacques viibutas sõrme. „Erik ütles, et seal on täielik põrgu. Ja selgunud on hukkumise saladus.“

Mõnda aega olime vapustatult vait. Seejärel puhkes Alfred naerma ja lõi Jacques’ile vastu õlga.

„Ma oleksin juba peaaegu uskuma jäänud!“

„Kas mängite kokku või?“ küsis Jacques solvunult. „Viskad teiega nalja – usuvad. Räägid tõtt – hirnuvad naerda. Kas ma hakkaksin niisuguste tõsiste asjade üle nalja heitma?“

„Jah!“ hüüdsime Alfrediga nagu ühest suust ja isegi Jacques hakkas naerma.


Sööklasse oli kogunenud oma poolsada inimest. Erik Smolenski seisis projektori kõrval, ta silmad särasid. Viimaks astus otsustaval sammul sisse Mark Johann isiklikult ja istus esimesse ritta. Tema suur kiilas pea õõtsus projektori valgusvihus.

„Hakake peale, Erik!“ kamandas ta.

„Okei,“ alustas Erik. „Noh, nagu te kõik teate, leiti lõunapoolusel jaam, kus mitmemeetrise jääkihi all...“

„Teame, lase edasi!“ hüüdis Alfred.

„Õige!“ toetati teda.

Erik takerdus.

„Kuid alguses pean ma siiski tänama oma kolleege – lingviste, programmeerijaid, kes nägid nii palju vaeva, dešifreerides seda planeedi ainsat...“

„Kuradile need eessõnad!“ hüüti jälle ja Mark Johann koputas vastu tugitooli selga – kas siis nõustumise märgiks või kuulajate korralekutsumiseks.

„Niisiis,“ pahvatas Erik, „täna hommikul leidis neurovõrk võtmestruktuurid ja pani püsti lingvistilise korpuse. Ning käsikiri oligi dešifreeritud!“

Saalis puhkes aplaus.

„Käsikiri on mahukas,“ jätkas Erik. „See on väga ilus. Kuigi me ei saa kunagi teada, kuidas see keel räägituna kõlas. Tekstis on kirjeldatud Golanda katastroofi samm-sammult. Lühidalt: tsivilisatsiooni hukutas ajuparasiit.“

Sööklas võttis maad hauavaikus.

„Seda parasiiti,“ jätkas Erik, „on kirjeldatud väikese sitikana, kellel on ühendus endataolistega. Võimalik, et midagi raadiolainete- või telepaatiataolist. Koos moodustavad nad kollektiivse mõistuse nagu näiteks mesilasperel. See on alternatiivne mõistus, mis on seadnud eesmärgiks tsivilisatsiooni hävitamise. Sitikas tungib märkamatult ajju, laseb välja niidid, kinnitub neuronvõrku ja võtab isendi käitumise oma kontrolli alla. Sellest hetkest muutub parasiidi ohver elusaks relvaks. Golanda inimesed jätkasid tavalist eluviisi ja väliselt polnud neis märgata mingit muutust: nad käisid endiselt tööl, naersid, veetsid aega perekonnaga, tegid karjääri, kuid tegelikult polnud nad enam inimesed – isiksus oli kustutatud ja kõik teod olid suunatud tsivilisatsiooni hävitamisele, võimu haaramisele ja parasiitide levitamisele. Nakatunud tegid pealtnäha tavalisi toiminguid, milles oli raske märgata sabotaaži, kuid igaüks neist täitis oma osa hoolikalt koordineeritud programmis ja selles oli nende jõud. Sellepärast ei märgatudki katastroofi kohe. Aga kui märgati ja püüti vastupanu organiseerida, oli juba hilja: vastupanu peamised koordinaatorid olid muutunud juba ise süsteemi osaks. Ajju kinnistunud sitikas soetas järglasi. See toitus kudedest, paljunes, uued parasiidid lahkusid kehast ja levisid uute ohvrite otsinguil edasi, kuni vallutasid kõik arhipelaagid... Siinkohal käsikiri katkeb.“

Saal vaikis vapustatult.

„Issand,“ sosistas Alissa mu kõrval, „ma juba tunnen, kuidas mul ajus miski ringi roomab!“

„Kas see sitikas on elektrooniline või bioloogiline?“ küsis keegi.

„Bioloogiline,“ vastas Erik. „Teda kirjeldatakse kui väikest koonust, millel on mälumissõrg ja kaks käpakest.“

„Aga see on ju hõõgmardikas!“ hüüatasin ma endalegi ootamatult.

„Jah,“ nõustus Erik. „Käsikirjas räägitakse, et mardika keha helendab öösiti.“

Äkki meenusid mulle fotod Golanda helendavatest varemetest, mida katsid hõõgmardikad nagu pehme samet. Samasugusesse sametisse olid mähkunud ka surnud linnade gigantsed tornid öise taeva taustal... Nüüd ei näinud ma nendes helendavates varemetes enam midagi liigutavat ega ilusat. Võpatasin, peale kippus iiveldus.

„Erik,“ kostis Ignatus Dubois’ pehme hääl. „Aga kuidas siis Golanda inimesed hõõgmardikatest midagi ei teadnud, kuigi elasid nendega samas keskkonnas miljoneid aastaid? Või ilmusid need välja ootamatult? Või muteerusid?“

„Ei tea,“ vastas Erik ausalt. „Parem oleks küsida bioloogidelt. Kuid lingvistina võin öelda, et hõõgmardikat tähistab käsikirjas märk „iš“. See on tuntud kirjamärk, mida oleme kohanud ka varem. Sellel on palju tähendusi. Tänavasiltidel tähistab see valgustust. „Enne pööret lülitage tuled sisse“ või „Valgustite müük“. Tähemärk näeb välja nagu koonus, üleval kaks käpakest. Sellepärast ma arvangi, et sitikas on olnud kogu aeg. Igal juhul veel enne kirjaajastut.“

„Aga kuidas need sitikad omavahel ühendust peavad?“ küsis Alfred.

„Ei tea.“ Erik raputas jälle pead. „Võibolla ei teadnud seda ka käsikirja autor.“

Mark Johann tõstis käe, paludes vaikust.

„Kolleegid, täname Erik Smolenski rühma hiilgava avastuse eest!“

Ovatsioonid ei tahtnud kaua lõppeda.

„Täieliku teksti panen üles teaduslikku baasi. Kui on küsimusi...“ alustas Erik, kuid siis tõstis Alissa käe.

„Kas see mardikas on ohtlik?“

„Muidugi.“ Erik sirutas peod põranda kohale, nagu püüaks ta siit, orbiidilt planeeti silitada. „Tulemust me näeme, tsivilisatsioon on hävitatud.“

„Ei!“ hüüdis Alissa. „Kas see on ohtlik Maa inimestele? Meile?“

Näod tõmbusid naerule, sest Alissa rääkis sageli igasugust jama. Jacque avas juba suu, et nalja heita, kuid Erik jäi tõsiseks.

„Ma ei tea,“ ütles ta.


Klaus Fahri tillukesse kajutisse oli kogunenud hulk rahvast – istuti põrandal, voodil, isegi laual. Klaus naeratas valgete hammaste välkudes, mehe silmad särasid, kuid ma nägin, et ta oli pärast lendu väsinud. Kui poleks olnud musta, aafriklase nahka, oleks Klaus paistnud kahvatuna.

„Ühesõnaga,“ kõmistas Klaus madalal häälel, nagu oleks tema tursunud huulte vahel uidanud kaja, „meile anti ettevalmistusteks kolm tundi, siis – kõik süstikusse ja teie juurde orbiidile. Igasugune töö planeedi pinnal on häireolukorra tõttu lõpetatud. Baas on konserveeritud: maha jäi kõik, ka näidised. Mille nimel? Kuidas ma oma dissertatsiooni lõpetan?“

„Kas see dissertatsioon käsitleb hõõgmardikaid?“

Klaus noogutas.

„Muidugi, sealhulgas. Kuigi hõõgmardikad pole just kõige huvitavam liik. Vaat kiilid! Nende tiivad pöörlevad mingis soomusmuhvis, nad on nagu väikesed helikopterid! Mine või lolliks! Keegi ei osanud arvatagi, et eluslooduses võib sündida pöörlev mehhanism!“

„Aga hõõgmardikad?“ kordas keegi visalt.

Klaus jäi keset kajutit seisma ja hakkas õlgu sirutama.

„Mida siis hõõgmardikatest? Nemad roomavad, helendavad kaunilt. Paned skafandri selga, lülitad muusika sisse, lähed välja varemetesse. Seisad seal ja kõik seinad su ümber hiilgavad...“

Alissa hammustas äkki huulde ja nihutas end kaugemale.

„Kas sa käisid nende juures tihti? Võibolla oled juba ise... seesamune...“

Klaus hakkas kõlatult naerma.

„Mul oli ju skafander seljas!“ kinnitas ta.

„Käi õige Wanda juures ära, las ta kontrollib sind...“ ei andnud Alissa järele, kuigi siit-sealt kostis „tss!“.

„Kuulge, mina ei usu parasiiti,“ jätkas Klaus tõsiselt. „Kas siis hõõgmardikas tappis ära kohalikud inimesed, kohalikud loomad, seejärel mereelukad ja töötab sellest ajast peale kolm tuhat aastat tänavavalgustuses?“ Mehe nägu tõmbus tusaseks.

„Aga miks mitte?“ küsis Alfred.

„Eelmine hüpotees rahuldab mind täielikult. Supernoova purse seletab kõik.“

„Seda pole tõestatud!“ vaidles Alfred vastu. „Me pole leidnud sobivat supernoovat.“

„Leidsime. Ja isegi rohkem kui ühe,“ sekkus jutuajamisse Jafar. „Nii arvab Mark Johann.“

„Tema pole astronoom!“ vaidles Alissa vastu.

Jafar vaatas talle hämmastunult otsa.

„Kapteni pressisekretär ei tea kapteni eriala!“

„Mark Johann on filosoofiadoktor!“ pareeris Alissa jaheda väärikusega.

„Astronoomia.“

„Filosoofia! Ma olen näinud dokumente!“

„See on lihtsalt üldine nimetus!“

„Jafar, sa oled ikka päris loll!“

Vaidlejate jagelusse sekkus taktitundeliselt Ignatus.

„Lapsukesed, me ei tulnud siia vaidlema. Klaus, räägi meile, kas hõõgmardikas võib tungida Maa inimesse?“

„Ei.“

„Miks?“

„Neil on kõik hoopis teine!“

„Aga sealsed inimesed nägid ju välja peaaegu nagu meie!“ vaidles Alfred vastu.

Klaus ohkas häälekalt ja liigutas oma võimsaid sõõrmeid.

„Alik, vaat sina oled programmeerija, kujuta ette oma programme. Sarnaste ülesannete jaoks on ühesugune disain, sees aga on erinevad programmeerimiskeeled, erinev kood või mis seal on...“

„See pole päris nii,“ ütles Alfred, „aga ma sain aru, millest sa räägid. Kas see peab tähendama, et meisse hõõgmardikas tungida ei suuda?“

„Täielikult välistatud,“ kinnitas Klaus. „See on ju fluoril põhinev orgaaniline elu. Kõik on teistsugune! Isegi kitiini asemel on neil fluorfungiin. Hapnik on neile kahjulik.“

„Mitte alati,“ sekkusin mina. „Nad vajavad ka hapnikku, metabolismi jaoks. Taimed taluvad üldse hästi hapnikku, minu kasvuhoone maises atmosfääris õitseb terve peenratäis kohalikke liaane. Ka paljud valgud on meil sarnased. Kohalikud putukad aga, kui ma õigesti mäletan, pidasid Schulzi katsetel vastu hapnikurikkas atmosfääris tund aega ja vaakumis ööpäeva.“

Klaus vaatas tagasi.

„Mila! Oled ikka sina kah! Vastu pidama ja ellu jääma – need on kaks eri asja. Mina suudan hingamist kinni pidada kaheksa minutit, see aga ei tähenda, et mul õnnestuks veekogu põhjas ellu jääda! Metabolism on teistsugune, teistsugused on proteiinid ja rakumembraanid! Sa oled ise bioloog, vaata hõõgmardikat, mis parasiit see on? Ta on loodud nii, et närib kivisse augukese, pressib oma keha sisse ja tõstab kaitseks välja käpakesed!“

Kõik vajusid mõttesse.

„Kas nad närivad hästi?“ küsis Jafar. „Kas nad skafandri suudavad läbi närida?“

„Jama!“ hüüatas Klaus ja hüppas püsti.

„Aga miks ta niiviisi märatseb?“ küsis Alissa kahtlustavalt. „Võibolla ongi juba läbi närinud?“

Klaus kaotas lõplikult kannatuse. Ta tormas kapi juurde, võttis sealt oma skafandri ja sirutas Alissa poole, kuid too põrkas õuduses tagasi. Siis andis Klaus skafandri Jafarile.

„Uurige!“ kisendas ta. „Minu juuresolekul! Et enam poleks mingeid küsimusi! Otsige auke! Puhuge! Kas taskulampi vajate?“

Ignatus köhatas.

„Lapsukesed, meil kõigil oleks aeg... Klaus on pärast lendu väsinud“

„Ma pole väsinud!“ pahvatas Klaus. „Mul on kõrini! Teist! Hõõgmardikas ei suuda midagi läbi hammustada! Tal pole hambaid! Tal on mälumissõrg, mis teritab ja jahvatab! Teie, teoreetikud, istute orbiidil, te pole kordagi planeedile laskunud ja räägite muinasjutte meile, välirühmale, kes on pool aastat seal all elanud ja töötanud! Kas teist keegi on hõõgmardikat üldse näinud? Elusat, mitte fotol?“

Klaus libistas pilgu üle kokkutulnute.

„Anna õige!“ Ta sirutas otsustavalt käe ja võttis Jafarilt skafandri. Sobras taskus, siis teises, õngitses välja tillukese läbipaistva katseklaasi ja tõstis võidurõõmsalt üles. „Vaadake ise!“

Keegi ei liikunud.

Ma tundsin jälle iiveldust.

„Sina...“ surus Alissa läbi hammaste. „Kas sa tõid hõõgmardika laeva?“

„See on surnud ! Valisin spetsiaalselt välja juba kärvanud sitika!“ seletas Klaus. „Ta on keramiidist katseklaasis! Ma töötasin nendega kolm kuud, nad roomasid mul töölaual, teie aga räägite siin muinasjutte...“

Taas võttis maad hauavaikus, kõik vaatasid katseklaasi ja selle põhjale kerra tõmbunud tumedat mügarat.

Kõik peale minu.

Ma panin käe Alfredi kaela ümber, tõmbasin ta endale ligi ja sosistasin vaikselt kõrva: „Ta liigutas...“

„Liigutas?“ Alfred tardus ja suunas pilgu katseklaasile.

Võtsin ta käe ja surusin oma kõhu vastu.

„Johnny liigutas...“

Alfred vaatas mulle otsa, mõistmata, millest ma räägin, kuid siis äkki pistis Alissa kõrvulukustavalt kisama ja tormas nagu püssikuul kajutist välja.


Ma istusin Alissa kajutis ja hoidsin tal õlgade ümbert kinni. Enam ta ei värisenud, hüsteeriahoog hakkas mööduma.

„Ma ei taha surra!“ kordas Alissa. „Mulle tundub, et miski juba roomab mu pealael!“

„Seal ei rooma keegi, see olen mina, ma paitan sind.“

„Miski liigutab end mu lauba taga!“ habises Alissa nutuselt.

„Need on hirmud, mis sul seal liigutavad,“ selgitasin ma kannatlikult. „Ära küta end üles. Hõõgmardikas on ohtlik ainult neile, kohalikele. Ma olen bioloog.“

„Sa oled botaanik!“ märkis Alissa ikka veel nuuksudes. „Te ei näe oma katseklaasidest kaugemale! Isegi Mark Johann ei tea, mida nüüd teha!“

„Küllap tema juba teab...“

„Ta oli täna ise nutma puhkemas!“

„Alissa, kaptenid ei nuta!“

„Sa lihtsalt ei kuulnud tema häält, kui ta Wandaga rääkis!“

„Miks Wandaga?“ küsisin ma nõutult.

„Nad on ju klassikaaslased, lapsepõlvesõbrad!“

„Mul polnud aimugi...“

„Muidugi sa ei tea! Ta peaaegu nuttis, kui rääkis: „Wandake, mis küll teha? Mul lasub kohutav vastutus, ma vastutan inimeste eest, mul on olemas kõik instruktsioonid – kuidas toimida sõja puhul, avarii puhul, mässu puhul, isegi infektsiooni puhul, aga niisugust õudust üheski instruktsioonis pole! Meil puudub side Maaga ja Maa on kolme tuhande valgusaasta kaugusel! Me ei tohi tagasi minna, kui on väikseimgi võimalus, et oleme muutunud ohuks inimkonnale! Me ei saa ka jääda, sest Maa saadab välja päästelaeva, siin aga on vastas Tema. Käsikirja ja kõik jäljed on ta selleks ajaks muidugi hävitanud!“.“ Alissa pööras oma äranutetud näo minu poole ja ma kallasin talle uuesti vett.

„Kes on hävitanud?“

„Inimkonna vaenlane! Parasiit, kes hakkab meie hulgas levima! Käsikirjas on öeldud, et keegi ei tea, kuidas teha vahet terve...“ Äkki jäi Alissa vait, vaatas mulle kahtlustavalt otsa, lükkas mu käe põlglikult oma õlalt ja tõusis.

„Jäta mind, Mila,“ ütles ta kõlatult. „Praegu pole õige aeg mööda kajuteid käia, praegu hoolitsegu igaüks enda eest.“

Ma ohkasin, soovisin talle head ööd ja astusin koridori.

Kõndisin sillani.

Siin oli vaikne, hiigelsuure illuminaatori taga hõljus jälle Golanda päevane külg. Planeet nägi välja nagu tohutu taldrik. Hiigelsuur ja ääretult Maad meenutav, ainult et kontinentide asemel paistsid seal arhipelaagide tihedad külvid. Justkui oleks keegi purustanud mandrid nagu pruunid kuivikud ja puru kollase supi sisse puistanud.

Selja tagant kostis sahisev heli. Ma pöörasin end järsult ringi ja pistsin talumatust õudusest röökima: minu ees koridori pimeduses seisis inimesekasvu kohutav koletis, kombitsatekimbud põrandani rippumas...


Tõlkinud Arvi Nikkarev

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.3482)