Ei – siit ei tule mingit lumehelbekese solvumiskultuuri monumentaalteksti ega itkemist teemal kuivõrd masendav ikka kõik see tekstilasu oli, mida võistlustöödena žüriile lugemiseks saadeti. Jutuvõistlus on teadupärast üks tore asi – kõik, kel vähegi kirjutamispisik veres, sahtlisse või kuhu iganes miskit tehtud, samuti need, kes hobi korras või suisa professionaalselt kirjutavad, olgu ilukirjandust või mingit muud teksti, saavad võimaluse anonüümselt, seega võiks ju loota, et eelarvamuste vabalt oma teosed žürii armuliku pilgu alla usaldada. Žüriil on kohustus teksti lugeda. Eks ta muidugi iga žüriiliikme südametunnistuse asi ole, kui põhjalikult võistlustöödesse süvenetakse, kuid põhimõtteliselt saab siiski iga esitatud tekst mingigi tähelepanu osaliseks. See on päriselt ka hea võimalus jala ukse vahele surumiseks.
Isiklikult põdesin enne võistlustööde lugema asumist omajagu – ma pole mingi suurem asi lühijuttude lugeja ja ega varasemate võistluste žüriiliikmete kommentaarid, olgu avalikud või omavahelistes vestlustes poetatud, ka just kuigi julgustavalt ei mõjunud. Seega olgu alustuseks öeldud, et minu meelest oli lugude tase ikka oluliselt parem kui ma kartsin. Noh, selle positiivse mulje üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et ma tõsimeeli eeldasin, et pean end vaevaliselt läbi tõsise verbaalse saasta kaevama, aga tegelikult oli lugemine ikkagi laias laastus positiivne kogemus.
Käesolevas artiklis annan kokkuvõtliku ülevaate võistlusele esitatud lugudest ilma sisusse laskumata, samuti hindamismetoodikast ja mõne sõnaga isiklikust lugemiskogemusest kõige laiemas laastus. Artikli avaldamine Reaktoris enne lõplike tulemuste väljakuulutamist on kooskõlastatud kõigi žüriiliikmetega, kes väljendasid selles osas oma nõusolekut; kuid rõhutan, et lisaks mõningatele faktidele väljendab see minu isiklikke seisukohti, mitte žürii kollektiivset arvamust.
Tegelikult põdesin ma enne juttude laekuma hakkamist kahe omavahel vastuolus oleva asja üle: esiteks, nagu juba ülal öeldud, kuidas ma jaksan ja suudan need läbi lugeda; teiseks, mis siis kui jutte laekub armetult vähe? Ma soovisin kogu südamest, et jutte oleks palju, sest kvantiteet (osalejate paljusus) annab ikkagi mingi ettekujutuse konkurentsist. Kuidas sa ikka valid 10 parimat ütleme näiteks 13 jutust? Puht-tehniliselt muidugi tehtav, aga... Ja kui siis tuli kokku 79 juttu, tekitas see sarnaselt algsetele muredele vastuolulise reaktsiooni: väga lahe, et nii palju; ja – oh õudust, ma pean ju need kõik läbi lugema!
Lihtsalt statistika mõttes olgu mainitud, et tegemist on senise osavõturekordiga. Varasemalt on võistlustöid laekunud 2004.a 77; 2011.a 73; 2014.a 65 ja 2017.a 68 juttu.
Meeldetuletuseks mainin veelkord, et jutud laekusid kõigepealt võistluse koordineerija Iris Jeletski kätte, kelle ülesandeks oli failid üle vaadata (sh kõrvaldada ka rekvisiitidest personaalne info) tagamaks, et tööd oleksid anonüümsed. Žürii hindab teksti, teadmata, kes on selle kirjutanud; kui punktid on koos, võitjad selged, siis lisab Iris ka autorid kõrvale.
Tööde hindamine toimub 2 voorus – esimeses eraldatakse võistlustöödest head ja väga head tekstid eesmärgiga tekitada Top20. Staažikaima žüriiliikmena andis Eva Luts meile ette reeglistiku hindamiseks: iga juttu hinnatakse esimeses voorus skaalal nullist kolmeni. 0 on halb, 1 on pigem halb kui hea, 2 on pigem hea kui halb ja 3 on hea.
Ma mõtlesin sellele potentsiaalsele „tekstilasule“, mida peaksin läbi lugema ja et ilmselt juba õige ruttu tekkib olukord, kus jutud hakkavad omavahel segi minema ning tekitasin endale tabeli, kuhu lisasin peale ametliku hindamisskaala oma isikliku (10-pallise) ning siis veel lahtrid lühikokkuvõtte ja lugemise käigus tekkivate mõtete-kommentaaride tarbeks. Seega idee kohaselt oleks võimalik minult saada mingisugused kommentaarid iga jutu kohta... Mitte analüüsi! Lihtsalt kommentaarid, mõtted, nii nagu need lugemisel järjepanu pähe turgatasid.
Teine asi, mille ma kohe alustuseks enda jaoks ära otsustasin, oli see, et ma olengi täpselt nii subjektiivne kui mulle meeldib. Ma saan aru, et see pole kirjutajate suhtes võibolla kena või aus või mida iganes. Aga see mind ausalt öeldes väga ei huvita. Jutuvõistlus pole akadeemiline või kirjandusteaduslik (või nimetage kuidas soovite) konkurss. Minu voli ja pädevus žüriis olla johtub lihtsalt sellest, et eelmisel korral osutusime Reidar Andresoniga võitjateks. Ma ei vaata nendele lugudele mitte niivõrd (hobi)kirjaniku mättalt, kuivõrd lihtsalt lugejana – kas mulle meeldis lugeda või mitte. Jah – niipalju võib küll mööndusena öelda, et kui oli tõesti hästi kirjutatud lugu, siis ma ei praakinud teksti välja lihtsalt selle tõttu, et mulle näiteks õudus ja fantasy kui ulme alamžanrid eriti ei meeldi. Seega näete – ma olen isegi omaenda reeglite suhtes selline „suvaline“ – teen täpselt seda, mida ise paremaks pean ja täpselt nii, kuidas mulle sobib.
Minu poolt esimeses voorus juttudele antud punktid tuleks tegelikult „tõlkida“ selliseks: 0 = ei meeldi üldse; 1 = ikka ei meeldi; 2 = täitsa meeldis (või – tundub täitsa kobe tekst, isegi kui eriti ei meeldi); 3 = kohe ikka väga-väga meeldis.
10-palli skaala võtsin enda jaoks kasutusele lihtsalt selle mõttega, et kui pärast peab minema nn eurovisiooni meetodiga (punktid 12; 10; 8; 7 jne) Top20 seast esikümmet selgitama, siis oleks endal lihtsam reastada neid 3 ja 2 punkti lugusid ja vaadata – võibolla peaks mingi (lemmik)loo esikümnesse jõudmise nimel ka mõne teise jutu ohvriks tooma.
Juttude sisusse süüvimata ütleks üldistusena nii, et tekste oli seinast-seina. Oli minu meelest vägagi pöörast fantaasialendu, oli selliseid triviaalseid heietusi, mille puhul ulmeline element oli teise, kolmanda või tont-teab-mitmenda-järguline. Sellest ka minu artikli pealkirjas sõna ’ulmesugemetega’. Oli jutte, kus oli esimese lause, lõigu või esimese paari lehekülje juures juba selge, et autori sooviks ongi kirjutada ulmelugu. Ja siin pole vahet, kas tegemist oli pika, lühikese või alamžanri mõistes SF-, fantasy- või õudusjutuga. Oli lühijutte, mille kohta sobib iseloomustuseks termin ’laast’, kõige suurema osa moodustasid jutud pikkusega ca 5000 – 8000 sõna ning oli tekste, mis kompasid ka maksimumiks seatud 14999 sõna piiri.
Ja rõhutan – minu subjektiivse hinnangu kohaselt on väga erineva tasemega lugusid nii pikkade, keskmiste kui lühikeste hulgas; häid ja halbu lugusid on nii pöörase fantaasialennuga autorite klaviatuurilt kui ka nendelt, kes võibolla üldse ei adu, mis „loom“ see ulme on ja kuidas seda süüa või serveerida.
Ääremärkusena olgu öeldud, et ma olen ise jutte kirjutades teinud täpselt samu asju, mida ma võistlustöid lugedes kriitiliste märkustena kirja panin. Mõnigi jutt on alustuseks pikk tükk heietamist, ulmeks „pöörab ära“ alles teine jutu pool. Näiteks saatsin kunagi 2013.a Raul Sulbile Täheaja kaastööks jutukese, milles oli ulmet ainult viimase lõigu puändi jagu ja ausalt öeldes ei olnud ma kuni praeguseni täielikult mõistnud tema tagasisidet, milles ta ütles, et kardetavasti tunneksid lugejad, kes loodavad Täheajast eest leida ulmejuttu, end minu loo juures petetuna. Samamoodi tundsin minagi end mitmete võistlustööde juures petetuna, sest mulle serveeritakse neid kui ulmejutte, aga tegelikult pole seal muud kui olme.
Kokkuvõttes ei suutnud ma lugeda 5 juttu ja 2 teksti said läbitud nö diagonaalis – seega on minu isiklik tulemus 91% ehk siis nagu sissejuhatuseski ütlesin – tegelikult oli nende tekstidega töö laias laastus positiivne kogemus. Lõpetades oli tunne, et ma olen vaat’ et kadunud kuhugi alternatiivsesse reaalsusesse, sest niivõrd intensiivselt nii suurt kogust erinevaid jutte pole mul olnud kunagi varem nii lühikese aja jooksul olnud juhust ega põhjust lugeda.
Ulmikud naudivad aeg-ajalt terminoloogilisi vaidlusi ja on püütud leida (häid) maakeelseid vasteid ka inglisekeelsetele terminitele. Viimati saime nautida HÕFFil välja hõigatud sõnause tulemusi 2018.a Estconil, kus muu seal jõudsid laiema publiku ette sellised mõisted nagu ’rupskiooper’, ’uitulme’ ja ’võluvik’ jt. Ülal kirjutatu jätkuks – suure osa selle aasta võistluse tekstidest võiks kvalifitseerida „uitulmeks“.
Riskin sellesse sogasesse vette veel omalt pooltki juurde lisada.
Nagu ikka oli võistlustööde hulgas esindatud „puhtatõuline“ SF (science fiction, või nagu mõni pakub maakeelseks terminiks teaduslik fantastika). Seda oli nii kosmoselendude, military SF’i, küberpungi, düstoopilise tulevikuühiskonna portreteerimise kui aurupungina; nii siinsamas kodusel maakamaral aset leidva kui kusagil kaugel, sootuks võõras maailmas toimuva seiklusena. Teise suure „laevatäie“ lugusid võiks mahutada õuduse (horror) mütsi alla. Eesti keeles on tulnud kasutusele termin ’etnoõudus’ (vahest kasutatakse ka ’etno-horror’). Mõte siis selles, et lugu ammutab ainest meie enda maavillastest pärimustest, mis tihtipeale ongi sulaselged üleloomulikud juhtumised. Selliseid lugusid oli võistlusel terve trobikond. Teine hulk õuduslugusid oli paigutatud väljapoole Eestit, teiste maade-rahvaste kultuuripärandisse või sootuks väljamõeldud keskkonda. Kolmanda seltskonna moodustasid fantasy-jutud. Sarnaselt eelmisele kahele kategooriale toimus osa neist siinsamas koduses Eestis, teine osa jällegi kuskil väljamõeldud „haldja- või päkapikumaal.“
Loomulikult ei puudunud ka alamžanrite piire ületavad tekstid: SF oli miksitud õudusega, etnoõudust vaadeldud läbi SF’i prisma, mitmetes lugudes oli väga tugevalt esindatud hoopis kriminulli element või hoopis oligi tegemist olemuselt krimilooga, mida „vürtsitasid“ ulmelised elemendid või kus keskne probleem oli olemuselt ulmeline.
Ühe tähelepanekuna ütleks, et väga mitmete lugude puhul ei saa ma üle ega ümber mõistest ’folkloor’. Mitmed tekstid tunduvad tõukuvat mingitest kohapärimustest, kohalikust folkloorist. Eks igas külas on oma kummitav maja või neetud järv või ainult täiskuu ajal ilmuv metsarada, mis viib nõia majani või mingi muu selline pärimus. Omaette küsimus on, kas seda ilmtingimata on vaja ulmejutuks vormistada...? Ehk siis paljud lood, milles minul oli raskusi seda nö päris ulmejuttu ära tunda, olidki sellest seltskonnast, mida hakkasin lugemise käigus nimetama ’folk-ulmeks’.
Emotsionaalselt tonaalsuselt oli lugusid samuti seinast-seina. Ei puudunud melanhoolne-nostalgiline meelelaad ja väga stiilipuhtalt oli esindatud ka komöödia ning julgeks isegi öelda, et sotsiaalne satiir.
Teemade ring oli samuti lai: käsitlust leidsid nii zombid, vampiirid, haldjad, päkapikud, näkid, libahundid, deemonid, reinkarnatsioon, revolutsioon, sarimõrvad, üleloomulikud nähtused, kummitused, tondid, samaaegselt inimestega teised Maal elavad mõistuslikud rassid, inglid, evolutsioon, mustad augud, tulnukad, sõda, kolonisatsioon, propaganda, ravitsemine, teadmiste ja maagia suhe, armastus, vihkamine, kättemaks jne. Erinevalt varasemate jutuvõistluste kokkuvõttest meelde jäänud tähelepanekuna ei olnud praktiliselt ühtegi klassikalises mõistes „elu pärast surma“ juttu. Võibolla see mood on mööda läinud...?
Niisama loba-vormis olen teiste ulmikutega erinevates foorumites ja kohtumistel lõõpinud teemal, kuidas tuleks kirjutada selline tekst, mis võidaks jutuvõistluse.
Andri Riidi jaoks tuleks kirjutada sisse õilsad krahvid, Maniakkide Tänavale küberpunkarid-häkkerid, mõlemad seltskonnad peaks Weinbergi rõõmuks ohjeldamatult kohvi larpima; Reidar Andresoni jaoks oleks oluline kaelamurdvad tehnoloogilised ideed, eriti mingi biotehno-värk, Eva Lutsule tuleks pakkuda midagi nunnut ja õrnatundelist ning kui tahta, et Raul Sulbi selle kõik Täheaja kaante vahele paneks, peaks see jäljendama 1940. aastate angloameerika ulme kuldajastu stiili. Või midagi muud taolist...
Natuke küünilisemas võtmes on avaldatud arvamust, et tulenevalt nn eurovisiooni punktisüsteemist osutuvadki edukamateks need tekstid, mis kõige vähematele žüriiliikmetele otseselt vastu hakkavad ehk siis kõige enam keskmisi või natuke kõrgemaid kui keskmisi hindeid teeninud võistlustööd.
Minu hinnangul on sellel võistlusel mitu võidutasandit ja palju võitjaid. Esiteks on juba kõik oma tööd esitanud autorid saanud võitu iseendist – nad on teinud teoks endale püstitatud ülesande, kirjutades valmis ja saates žüriile loo, olgu see siis milline tahes. Teine oluline võit ongi žürii tähelepanu: keegi peale sinu enda loeb su juttu ja arvab sellest midagi. Ma toon täiesti teadlikult välja sellised ehk pealtnäha triviaalsed asjad, sest minu meelest ei ole jutuvõistluse peamine eesmärk „avastada“ see üks-kaks hindamatut jooksva aasta ilukirjanduslikku pärlit. Pigem tuleks jutuvõistlust vaadata kui „värbamisüritust“ – kui me saavutame tulemuse, et igalt võistluselt tuleb juurde paar-kolm uut autorit, kes ka edaspidi avaldavad häid või suurepäraseid ulmetekste, siis olemegi juba midagi võitnud. Loomulikult võib targutada selle üle, kas ikka on vaja neid kirjanikke ja raamatuid nii palju. Mina arvan jätkuvalt, et mida rohkem, seda parem. Mida laiem on püramiidi vundament, seda suuremaks ja kõrgemaks saab seda ehitada.
Mu isiklik veendumus on, et võidutöö (nagu tegelikult iga hea ulmetekst) tuleks kirjutada uhkelt, selgelt, häbenemata ulmejutuna. Sõltumata konkreetsest žanrist. See ei peaks olema „uitulme“, kogemata muu jutu sekka eksinud ulmeliste elementidega, millel pole tekstis kandvat rolli, vaid peaks minema julgelt sinna, kus on ees ootamas ulmikute poolt kõrgelt hinnatud vanemad ja modernsemad klassikud ja staar-autorid.
Kui esimesed žüriiliikmed olid oma lugemismaratoniga ühele poole saanud, siis tekkis juba mõttekohti, arvamusi ja saime hakata ilma põhjalikumalt sisusse süüvimata esimese vooru punkte võrdlema ja mõne jutu kohta teistelt arvamusi küsima. Olgu siis õrrituseks öeldud, et ilmselt nagu alati, on jutte, mille osas hindajate arvamused lähevad kokku ja teisi, mille osas need lahknevad. Põnevaid arutelusid ja esikümne nimel rebimist ilmselt tuleb.
PS. Kõik, kes lootsid siit nüüd leida mingeid vihjeid võidutöödele või oma jutu välja praakimisele – lootke edasi! Peate kannatlikult „praadima“ kuni 11.maini, mil kohtume kl 12 Tartus, Linnaraamatukogu neljanda korruse saalis tulemuste välja kuulutamisel.
