Kes tähelepanelikult Reaktorit ja muid meediakanaleid on jälginud, on kindlasti teadlik, et aprillikuu viimasel nädalavahetusel toimus Haapsalu imekaunis linnas järjekorras juba 13. korda Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide festival (HÕFF). Neljapäevasel festivalil näidati ära 24 täispikka filmi, otsatu hulk lühemaid linateoseid, katsuti jõudu mälumängul ning nauditi suurepärast ilma heas seltskonnas.

MV: Minule oli tegemist juba 11. HÕFFiga, ja antud kord jääb meelde ilmselt läbi kahe märksõna – halvad valikud ja imeliselt ilus ilm. Tavaliselt on HÕFFi aegu olnud nimelt ikkagi üsna tuuline ja vilu ilm aga seekord kostitas loodus meid tõelise saunaga ning isegi õhtud olid üllatavalt tuulevaiksed ja sumedad. Võimalik, et see aitas ka kaasa sellele, et kuigi saabusin juba neljapäeval, siis midagi vaatama ma enne reedet ei jõudnud. Tarmo Õuemaa pakkus meile taas ööbimisvõimalust oma suurepärases mereäärses häärberis ja seal läks koheselt lahti filmi, kirjanduse ja ulmeteemalisteks aruteludeks. Mis puudutab aga halbu valikuid, siis millegipärast suutsin ma pidevalt sattuda neile filmidele mis polnud päris minule ning magada maha just need, mis oleks võinud mind huvitada. Nii jäid mul nägemata nii Friigid, Red letter day kui ka One Cut of the Dead – mida kaasvaataja Jüri Kallas nimetas hiljem kogu HÕFFi olulisemaks filmiks. Arvan, et oma osa neis valikutes seisnes ka selles, et kavas leiduvate sisukirjelduste ja netist vaadatud trailerite baasil oli üsna raske otsustada. Näiteks mitmel juhul, kui filmi nimetati mustaks komöödiaks, tundus trailer olevat pärit hoopis mõnest ängist nõretavast draamast ja ka vastupidi. Ahjaa - üks asi, mille pärast HÕFFi mäletada, on kindlasti ka dekoratsioonid ning kaunistused. Kunstimeeskond oli ennast tõesti ületanud ja kaunistusteks polnud üles seatud ainult postereid, vaid nurkades passisid kipsist (või tont teab millest) kummitused ning keset suitsuplatsi lösutas muljetavaldava suurusega ämblik.

Ove: Kahtlemata minu seni kõige huvitavam HÕFF. Algatuseks otsustasin ma panna jalga oma vanad kingad, mida ei olnud 10 aastat kantud ning mis suutsid kahe esimese festivalitunniga jalad korralikult villi hõõruda. Seatud vastamisi selle kohutava olukorraga, otsustasin teha stiilile hädatapu ning läksin ostsin omale poest kroksid. Nendega tagasi festivalile jõudes sain Eesti tuntuimalt kroksi-spetsialistilt Indrek Harglalt võtta, kuna olin teadmatusest ostnud vuhvlid – palju nad ei maksnud ning ega ma osanud küsida ka. Kuna õnnetused käivad ikka paarikaupa, otsustas loodus järgmisel hommikul anda minu telefonile puhkust ning võtta endale vastutus minu äratamise eest. Nimelt otsustas kusagil poole kümne paiku üks priskemat sorti herilane tulla minu magamiskoti peale tolgendama – läbi une sai kätt liigutatud ning järgmisel hetkel vahtisin täiesti ärksana, kuidas seesama putukas oma nõela minu käsivarrest välja kangutab ning ülbelt minema lendab. Ebameeldiv, kuid ääretult tõhus. Ja tagasi mõeldes väga viisakas herilane, et nõnda kaua ootas – usun, et ta keerutas juba viimased tund aega kannatamatult suiseid, oodates, mil äratuseks paslik aeg kätte jõuab. Aga HÕFF suutis kõigest hoolimata oma meluga tuju üleval hoida. Ei morjendanud ka nähtud filmid, korraldajate tehnilised viperused, kavamuudatused ega järjekindlalt tühjenev õllepudel. Reede õhtul saime sõpradega ootamatu lühikontserdi osaliseks, kui trehvasime kojuminekul rock-folk-sült-punk ansamli „Klots“ proovikasse. HÕFFil juhtub...

Méliési lühifilmid

Ove: Mitmeid aastaid toimub HÕFFil Mèliési lühifilmide nn poolfinaal, kus parimate esitatud lühifilmide seast valib kolmeliikmeline žürii välja parima, mis suundub Itaalias toimuvale finaalile.

Keskmine tase oli parem kui enamasti, kuid kahjuks ei olnud ühtki sihukest pärlit, mille pärast oleks suu lahti jäänud. Täiesti külmaks jättis neist Andorra "Lumetorm" (The Blizzard), kus ei toimunud suuresti miskit. Ragnar ja Hendrik Novod on teinud sel aastal hea töö ning pettuda ei tulnud.  Äramärkimist vajaks kindlasti lühianimatsioon „Maasikaõgijad“, mis suutis lühikese ajaga ilmatuma pika loo ära rääkida. Itaaliasse kuldset Mèliési püüdma läheb HÕFFilt sel aastal Eesti film „Karv“.

Friigid/Freaks (2018)

Ove: Nägin poolikult, kuid pean tunnistama, et isegi poole pealt oli film parem kui paljud teised nähtud. Nagu ma kusagilt lugesin "Jack Black'i look-a-like püüab kaitsta oma perekonda." Oli inimlikke kannatusi, moraalseid dilemmasid ning parajalt märulit – kokkuvõttes tekkis huvi film algusest peale ära vaadata küll, kuigi ta esialgu olla kippunud venima.

Harpuun/Harpoon (2019)
Metsavana: Kolm hälvikut paadis ehk siis kolm sõpra lähevad kalaretkele ja pööravad selle käigus nii hirmsasti tülli, et elusalt kuivale maale naasmine muutub kahtlaseks. Ilmselt oleks olnud tegemist märgatavalt nauditavama filmiga, kui peategelased poleks olnud nii uskumatult lollid. Nii mina kui kaasvaatajad oigasime pidevalt nende poolt tehtud otsuste pärast ning kohati tundus, et käis pidev ületrumpamine, et kes ikkagi suudab haarata publiku vihatuima tegelase tiitli. Võin väikse spoilerina öelda ka, et võitis lõpuks geenipank.

Abrakadabra (2018)

Metsavana: Giallo sõbrana ainuvõimalik vaatamine, kuigi ahvatleti ka kõrvalsaalis toimuva westerniga. Ilmselt oleks selle filmi kõige suuremaks kiituseks fakt, et mul kulus kuskil pool filmi, enne kui aru sain, et tegemist pole mitte mingi vana ammu unustatud 70. - 80. filmiga, vaid täiesti uue eelmise aasta tööga. Visuaalne stiil oli tõesti fantastiliselt õnnestunud ja loojad tundsid ning kasutasid kõiki giallo atribuute suurepäraselt. Lugu ise ning ka peategelane kippusid aga jääma selle hoolikalt loodud maailma taustal liiga kahvatuks. Samas pettumus see film ka kindlasti polnud, lihtsalt nagu allpool oleva Öövahigagi oleks see saanud olla kõvasti parem.

Öövaht/The Nightshifter (2018)

Ove: Film, mida ma sõbrale kirjeldasin algselt kui "Jonah Hex tänapäevas" ei olnud küll otseselt vale, kuid ega ta selle poolest hea ka ei olnud. Peategelane Stenio töötab surnukuuris ning omab antud ametis kohutavalt head oskust: rääkida surnutega. Päevast-päeva satub ta kokku gängsterikampade konfliktide värskete ohvritega, keda ta vahel isegi aidata püüab. Ühel korral otsustab ta aga aitamiste vahele ka ise kasu saada... Võrdluseks võib öelda, et surnud tunduvad oma saladustega olema veel kaitsvamad kui vabamüürlased.

Lootused kistakse filmi esimese poolega kõrgele, kuid ei suudeta hoida head ning hoogsat liini, vajudes kogu looga poolde säärde suhtedraamasse ning ilmselt maailma kõige halvema naise esitamisse. Ilmatuma hea idee oli raisatud lihtsalt mõttetu postuumse pereterrori esitamiseks. 

Metsavana: Tunne on, nagu oleksin vaadanud kahte täiesti erinevat filmi, kus esimene oli laheda uudse idee, huvitava dialoogi ja killukese musta huumoriga. Ja mille teine pool oli üsna nüri jump-scaredest tihke kollifilm, kus kuri koolnu kiigutab kappe, luurib praeahjus ning nõuab vereohvreid. Esimesele poolele seega täispunktid ja teise poole saadaks heameelega ülefilmimisele. Oleks lavastajatel olnud mõistust püsida edasi koolnute rääkimise teemas, võinuks sellest saada üks HÕFFi säravamaid lugusid.

Uskumatu/The Unthinkable (2018)

Ove: Kavakirjelduse, mis väitis, et miski aeg tuleb lõuapärasid põrandalt otsida, ning festivali endise juhi Maria lubadused enne filmi lasid oodata palju grandioossemat filmi kui linal näidati. Põhirõhk oli autismimaiguga poja ning vägivaldse isa suhete lahkamisel. Teise liini liitis filmile noorte inimeste õnnetu armastus. Fantaasiat oli filmis vaid vihma näol, mis tekitas amneesia. Tegelased olid moraalselt eemaletõukavad, tegevus meenutas oma juhuslikkuselt 20-tahulist täringut ning lubatud WTF-moment oli lõpus, kui sa said aru, et oled korralikult petta saanud.

Metsavana: Hüsteerilisi inimesi pole huvitav vaadata ei päriselus ega ka filmilinal ning õnnetuseks terve esimene tund muud seal näha ei saanudki. Kannatasin siiski hambad ristis edasi, sest teadsin, et mingi hetk jõutakse ka actioni ja ulmeni. Ent mingil põhjusel ei suutnud ka see kaasa tõmmata ja kuskil 20 minutit enne filmi lõppu jõudsin äratundmisele, et mind ei huvita absoluutselt, mida need tegelased mõtlevad, teevad või mis neist saab. Andsin seega filmile loobumisvõidu ja läksin koridori sõpru otsima. Kui otsida mingit analoogi, siis kõige rohkem meenutas ekraanil toimuv  Happening (2008) uusversiooni.

Kosmonaut, ärgake! Külla tuleb Vladimir Tarassov

MV: Tarassoviga oli nii, et kõige huvitavam osa oli tema kõne ja Jürka täiendav jutt. Multikaid olin ma valdavalt näinud (eriti muidugi Mäekuru) ja kuna seanssi kippusid kummitama ka mitmed lõbusad aga pikapeale tüütavad tehnilised probleemid, siis hiilisin tasakesi järgmisele seansile ning loodetavasti kirjutab Tarassovi muljetest Jürka ise juba pikemalt ja põhjalikumalt.

Surma keskpunkt/The Dead Center (2018)

Ove: Kahjuks tuleb öelda, et see oli festivalil nähtuist kõige parem film, hoolimata Tamula-suurustest plot-hole'idest. Surnukuuri tuuakse laip, kes on hommikuks kadunud. Samal hommikul leitakse haiglast üks tundmatu kontaktivõimeline mees, kes saadetakse psühhiaatriaosakonda. Noor doktor hakkab teda ravima, saamata isegi aru, kuhu ta ennast selle käigus tirib. Mõnusalt hoogne, mitmete põnevustpakkuvate tegevusliinidega ning pärast eelnevat filmi meeldiv värskendus.

Metsavana: Pärast „Uskumatut” mõjus nagu sahmakas värsket õhku. Jah, oli venivaid kohti, oli ebaloogilisusi, aga samas oli ka head näitlemist, huvitavaid karaktereid ning tugevat pinget. Minu jaoks päästis see film ilma mingi naljata kogu laupäevase päeva ja taas kaduma kippuva usu õudusfilmidesse.

Peakütt/The Head Hunter (2018)

Ove: Pean tunnistama, et ei suutnud antud teost lõpuni vaadata - u 20 minutit enne filmi lõppu otsustasin loobuda. Vaiksed kaadrid, vaid üks peategelane, kes kogu nähtud filmi ei rääkinud sõnagi, hägune tegevusliin ning mõnus atmosfäär, mis meenutas Witcheri ja Game of Thronesi kombinatsiooni. Alles järgmisel päeval sain teada, et tehniliste probleemide tõttu olid kaks heliriba kolmest puudu ning sellest ei antud ei teada ega osatud seda jooksvalt lahendada. Mul on hea meel, et ma filmi lõpuni ei vaadanud, kuna nüüd saan ma seda teha hiljem koos heliga, kuna lootust film isegi andis.

Vestlusring “Eesti õudusfilm?! Kellele ja miks”

MV: Minu jaoks lõbus ja huvitav paneel, kuna seal selgus üsnagi ilmekalt, et zanrikino kimbutavad täpselt samad probleemid mis ka ulmikuid. Riigipoolne toetus on kehv, vaatajate ring on kitsas (kuskilt vestlusest käis läbi, et maksimaalselt 30 000 inimest) ning oma ala tegijatel on vähe praktiseerimiskogemust ja täiesti seinast-seina arusaam, mida tuleks siis täpselt teha. Kokku olid saanud täiesti eriilmelised loojad. Kaks noort ja ideedest ja huvist pungil noort meest, üks hea rahastuse peale saanud tädike oma pisut hämarulmeliste ideedega ning täiesti sõge B filmilooja. Seda, kellele ja miks õudusfilmi vaja on, ma aru ei saanudki, aga lõbus oli kuulata ikka ning kindlasti ei nõustu ma ülalnimetatud tädi arvamusega, kes ütles saalist lahkudes, et tegemist oli täiesti mahavisatud ajaga.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0583)