“See on tegelikult üsna lihtne. Sensoritelt tulevaid andmeid kasutatakse järgmise stseeni tõenäosuste kalkuleerimiseks, võimaldades meil sisuliselt vaadata tulevikku.”

Longren kippus akadeemikuna kõlama. Tal oli mitu kõrgema taseme lõputunnistust matemaatikas, füüsikas ja statistilises mehhaanikas – midagi, millele ta tavatses vihjata vähimagi provokatsiooni peale. Tema kuue jala pikkune kogu kõrgus üle Dade’i Päevalehe teadusrubriigi ajakirjaniku Mansfield Crebbsi, kel oli olnud piisavalt ebaõnne, et ta määrataks kirjutama seda reportaaži. Iseenesest lihtne tükk, mis pidi täitma tühimiku päris uudiste ja spordi vahel. Füüsiline kontrast kahe mehe vahel rõhutas sügavat ühiskondlikku lõhet – Longren oli pikk ja sirge, täiesti kiilas ning tal oli silmapaistev kotkanina, samas kui mopsinäoga Mansfield istus toolil kössis, kroonitud “Orb Anni” kärtspunase juuksepahmakaga.

“Seega, eee, mida sa öelda tahad on see, et sa saad valida ükskõik millise aja ja näha, mis siis juhtuma hakkab?” küsis Mansfield.

Longren ohkas raskelt.

“Siin on piirangud. Nagu ma ennist välja tõin, matemaatika ja füüsika nende arvutuste taga on seotud võimalikkuse seadusega. Kui jälgitav sündmus on üsna lihtsakoeline nagu… ütleme näiteks palli põrkamine, siis ennustab süsteem selle asukohta pikema aja jooksul, kuna on üsna ebatõenäoline, et miski palli trajektoori sekkub.”

“Aga see on ju üsna lihtne trikk… põrkav pall. Me kõik teame selle jamatagi, mida see teeb.”

Longreni silmad tõmbusid pahameele ohjamise katse läbi kukkudes kissi.

“Härra Crebbs, protsess on veidi keerulisem. Põrkav pall on näide, mida ma kasutan kontseptsiooni selgitamiseks sellistele inimestele nagu sina.”

Inimestele nagu mina?

Mansfield ajas end sirgu.

Tõusikust persevest. Viis aastat ja ta isegi ei mäleta mind. Füüsika 201 ja ma olin üks tema parimaid õpilasi.

Longren üritas naeratada aga ainus, mis välja tuli, oli halvustav irve.

“Oh, palun, ärge võtke mu väidet solvanguna. Isegi neil, kes valdavad hästi füüsikat, on selle teooriaga mõningasi raskusi.”

Solvanguna?

“Hea küll, hea küll. Võib-olla sa peaksid oma varustust demonstreerima ja siis seletama, mida me näeme.”

Longren astus monitoritagusele mehhaanilisele kaadervärgile lähemale. Klambrid hoidsid kahte palli umbes kolme jala kõrgusel kinni põrandal oleva läbipaistva konteineri kohal.

“Sa märkad, et mitmed kaamerad on suunatud nendele kahele suure tihedusega kummist pallile kohas, millele me viitame kui ennustamise tsoonile.”

Longren näppis hajameelselt ühe käega oma laborikitlit ja lükkas teisega lüliteid. Monitorid ärkasid ellu ja sealt kus ta istus, nägi Mansfield nii tegelikku stseeni kui ka selle kuvandit lameekraanil.

“Pallid lastakse mõne minuti jooksul lahti. Täpne lahtilaskmise aeg on määratud aparatuuri poolt genereeritud suvalise numbriga. Pallid maanduvad konteinerisse, põrkuvad üksteisega ja jäävad lõpuks paigale.”

Niipalju saan ma isegi aru.

“Nii, milleks siis monitor on? Pilt näeb seal üsna samasugune välja nagu sinu… tsoon.”

“Kas ikka näeb?”

Mansfield silmitses mõlemat stseeni, nii tsooni kui kuvatut aga ei näinud kahe asja vahel suurt vahet. Minut hiljem juhtus midagi üsna kummalist.

Üks pall monitoril kukkus, aga tegelik pall seiskus konteineri kohal, kõheldes hetk enne kukkumist. Konteineris põrkav pall paistis liikuvat täpselt sama trajektoori mööda nagu see, mis oli ekraanil, aga jäi pisut maha. Kukkus teine pall ja taas kord ennetas pilt ekraanil veidi tsoonis põrkavat palli. Kui pallid veeresid ja seisma jäid, hõõrus Mansfield lõuga.

“Mis just praegu juhtus? Kas sul mängis lint veidi tegevusest eespool?“

Longren raputas pead.

“Üldsegi mitte. Mida sa ekraanil nägid, oli arvuti poolt välja pakutud kõrge resolutsiooniga kuvand sündmustest sellisena, nagu nad juhtuvad ennustusetsoonis. Mu süsteem on seatud nii, et see näitab sulle täpselt, mis juhtub kõige tõenäolisemalt üks sekund tulevikus.”

“Üks sekund tulevikus?”

Mansfield tundis nagu ta oleks tagasi Longreni klassis, küsides lolle küsimusi, püüdes samal ajal ignoreerida itsitavaid klassikaaslasi.

Minu lugupeetud klassikaaslased.

Mansfield hõõrus kõvemini lõuga.

“Kuidas sa seda nüüd tegidki?”

Longren ohkas, kehitas meelega liialdatult õlgu, rõhutades kasvavat ärritust.

“Varustus selles ruumis sisaldab hulka kaameraid ja mitmeid teisi sensoorseid instrumente, mis on kujundatud tuvastama kõiksuguseid energia kõikumisi ja liikumisi meie sees ja meie ümber, samuti jõude väljaspool seda ruumi, mis võivad mõjutada sündmusi siin.”

Longren tegi seintele osutamisest etenduse.

“Siia seintesse on paigaldatud sõna otseses mõttes tuhandeid andureid, mis saadavad igal mikrosekundil minu arvutisse biljoneid bitte andmeid. Minu võimalikkuse programm analüüsib kõiki neid andmeid reaalajas ning annab, kasutades muutumatuid füüsikaseadusi, ennustuse, mis juhtub järgmiseks… vähemalt seda, mis juhtub ennustuse tsoonis.”

Mansfield rookis tuulejope taskust välja märkmiku ja pani kirja nii palju kui ta aru sai.

“Vabandust, doktor Fist. Ma arvan, et saan aru kuidas arvuti on võimeline ennustama põrkava palli trajektoori, aga kuidas see välja arvutab, millal pall lahti lastakse? See tegi seda, eks?”

Kuigi Longren oli segamisest häiritud, oli ta rahul Mansfieldi taipamisega.

“Ahhaa. See on nutikas tähelepanek, härra Crebbs. Tõepoolest ennustas mu süsteem lahtilaskmise aega…tegelikult kahekümendiksekundi piires.”

Nähes Mansfieldi avali suud anumas rohkemaid detaile, jätkas Longren rõõmsalt jutlust.

“Nagu ma ütlesin, sisaldab mu süsteem hulgaliselt andureid, mis tajuvad nii elektromagnetvälja kui ka füüsilist liikumist, isegi mikroskoopilisel skaalal. Juhusliku numbri generaator mehhaanilise palli agregaadis peab alluma füüsika seadustele. Kuna selle käitumist jälgitakse elektrooniliselt, on tulemus täielikult prognoositav ja kuvatav nii, nagu see näeks välja ennustustsoonis üks sekund tulevikus.”

Mansfield pani viimased sõnad kirja.

“Ohoh. Seega isegi suvalise numbri generaatori tulemust saab ennustada?”

Longren noogutas. Mansfield nägi tulukest mehe silmis.

“Tegelikult… sellist asja ei ole päriselt olemas. Matemaatikud viitavad sellistele numbritele täpsemalt kui “pseudo”. Need genereeritakse valemite abil. Asja mõte on selles, et looduses ei ole mitte midagi suvalist, ja kui mu sensorid tuvastavad kasutatava matemaatilise võrrandi, järgneb sellele ennustus.”

“Sa vihjad pidevalt oma süsteemile... kas sul on selle asja jaoks mingi nimi, midagi, mida ma loos kasutada saaksin?“

Longren jõllitas instrumente, juhtmeid, kaableid ja paneele ning pöördus tagasi Mansfieldi poole.

“Ma arvan, et sa võid seda kutsuda süsteemiks, mis baseerub ennustuste resultaatide võimalikkusel.”

Mida võib teha ainult täielik nohkar.

“See on paras suutäis…kuidas oleks midagi sellist nagu…Võimalikkuse Massin?”

Põlguselaine pühkis üle Longreni näo, kiskudes ta suunurgad allapoole.

“Võib-olla töötab see paremini populaarses ajakirjanduses, kus haip ja liialdus massidele meeldib.”

“Seega, Võimalikkuse Massin see on.”

Äge.

“Minnes tagasi selle juurde, mis just juhtus – see üks sekund… ja tulevikku?”

“Täpselt.”

“Kas su ekraan saab isegi veel kaugemale näidata? Nagu mõni sekund rohkem, võib-olla isegi minutid või tunnid edasi?”

“Härra Crebbs, kas te teate midagi kaoseteooriast?”

Ilmselgelt ei mäleta sa mind ega mu semestritööd.

“Kaos? Nagu pandemoonium?”

Vahi, kuis vingerdab.

Longren tõmbas enne vastamist sügavalt hinge.

Kas see on toss, mis ta kõrvadest välja tuleb?

“Mitte päris. Ma viitan tõelisele suutmatusele ennustada kõike absoluutse täpsusega olulise määratumatuse tõttu viisil, kuidas mateeria käitub selles maailmas.”

Mansfield teeskles paari segadusekortsu otsaesisel.

“Las ma seletan seda teistmoodi. Ükskõik kui hoolikalt me asju ka ei mõõda, viib ebakindlus selles mõõtmises väikse veani. Kogumõju on see, et ennustuse täpsus langeb aja jooksul. Muidugi on olemas haruldased erandid, kui säilitatakse selgus, mis tähendab, et võimalused on kõrged ja ebakindlus madal.”

“Seega, kui kaugele Võimalikkuse Massin töötab? Ma pean silmas… kui kaugele tulevikku see näeb?”

Äkiline tõmmelus jooksis üle Longreni näo.

“See sõltub vaatluse keerukusest. Mõne palli, lihtsa süsteemi jaoks, on mõõtmiste täpsus kõrge. Sellisel juhul on tulevikku vaatamine, nagu sa sellele viitad, suhteliselt lihtne.”

Longren astus seinale paigaldatud mustale paneelile lähemale ja osutas ekraanile selle kohal.

“Praegu on minu süsteem seatud ennustama ühte sekundit. Ma võiksin väga lihtsalt seada ennustuse palju kaugemale, näiteks 5 või 10 sekundit ja see töötaks sama hästi.”

Longren keeras numbriketast ja kuva näitas kümmet sekundit. Mansfield kiikas monitori poole ja nägi palle, nii nagu nad olid ennustustsoonis. Kuigi pilt tundus omandavat kerge hägu.

“Ja kui ma sean kuva veel kaugemale, ütleme süsteemi praeguse limiidini… mis on üks minut, mida sa nüüd näed?”

Instrumente täistopitud seinad sumisesid ja kujutis monitoril läks häguseks, moondades objekte pea tundmatuseni. Mingi hetk tundusid pallid olevat rohkem kui ühes kohas, kerged varjud liikumas vaateväljast sisse-välja.

“Mis see on? Seal on rohkem palle ja midagi liigub nende ümber.”

“Sa näed, millised võimalused ilmnevad üks minut tulevikus. Sellest kaugusest või ajaraamist, iga konteineris oleva objekti asukoha määramiseks nõutav arvutusvõimsus on tohutu ja voolutarve kolossaalne… tegelikult on see piiratud sellega, mida instituut mulle võimaldab. Sestsaadik, kui ennustuste määramatus muutub tähtsaks, süsteem üldistab ning monitor tabab hulga võimalikke tulevikustseene samal ajal.”

Longren keeras näidu tagasi nulli ja seinad vaikisid.

“Seega, kui sul oleks rohkem arvutusvõimsust, saaksid sa näha isegi kaugemale?”

“Jah ja ei. CPU võimsus võimaldab meil ligi pääseda rohkemate tõenäosuste funktsioonidele ja saada parem vaade, aga nagu ma ennist mainisin, on kaos vältimatu. Mingil hetkel, eriti keerulisemate stseenide puhul, pilt hägustub, kuna seda lihtsalt ei ole võimalik täpselt välja arvutada.”

Longreni telefon helises. Ta heitis pilgu helistaja nimele.

“Vabanda mind korraks. Ma pean sellele kõnele vastama. Ma olen kohe tagasi.”

Longren astus laboratooriumist välja ja kadus kõrvalkabinetti. Labori uks vajus kiunatusega kinni.

Mansfield tõusis püsti, et musta paneeli paremini näha. Ta kontrollis läbi akna laboriukses, kas koridor on tühi ning keeras seejärel numbreid, kuni ekraan näitas ühte sekundit ja sättis end tsoonis oleva pleksiklaasist konteineri ja monitori vahele. Ta sirutas oma vasakut kätt ja kui see oli konteineri kohal, kiikas tagasi monitorile. Päris kindlasti näitas monitor ta kätt sisenemas tsooni just hetk enne, kui see seda tegelikult tegi. Efekt oli nii segadusseajav, et ta oleks peaaegu konteinerisse kukkunud. Ta proovis seda korra uuesti, sama õõvastava tulemusega.

Kurat. See oli ikka päris imelik või mis? Huvitav, kas ma saan seda teeselda?

Ta tegi näo, et paneb käe tsooni aga selle asemel, et seda päriselt teha, tõmbas käe kiirelt tagasi. Monitorile ei ilmunud midagi. Ta proovis manöövrit veel mitu korda. Kõikidel kordadel ei muutunud ekraanil mitte midagi. Ta istus tagasi toolile, tõmbas välja taskurätiku ja pühkis otsaesist.

Seega, elektroonilised sensorid peavad jälgima mu ajuaktiivsust. Ei ole mingit võimalust seda petta. Või siiski oli?

Ta silmad ekslesid üle ruumi, ning ta teadvustas endale alandlikult kõigi nende keeruliste seinamonitoride kohalolu ja kõik need kütkeis arvutid oma väga jubeda võimega panid ta õlgu väristama.

Ta sörkis üle toa seinapaneeli juurde, väntas ketta kümnele sekundile ning sättis end tsooni ja monitori vahele.

Mis siis kui ma lihtsalt mõtlen sellele, et ma sirutan käe välja? Ma võin ennast veenda, et ma teen seda ja siis on sensorid haneks tõmmatud ning näitavad mu kätt…ja mis siis juhtub, kui ma ei torka oma kätt välja? Longreni Võimalikkuse Massin on läbi kukkunud. See ülbe sitapea lämbub oma sõnu süües.

Ta istus ning jõllitas kaameraid ja ekraani, mis jätkas liikumatute pallide kujutamist. Ta keskendus kõigi oma mõtetega, torutades huuli, hoides hinge kinni ja pikkamööda värvus ta nägu peetpunaseks. Mitte midagi ei juhtunud. Ükskõik kui kõvasti ta keskendus, kujutades ette selget pilti oma käest tsooni sisenemas, ei seganud mitte miski pilti monitoril.

Ta oli peaaegu alla andmas, kui kujutis tema käest vilksatas üle monitori. See oli seal vaid põgusaks hetkeks. Mansfield istus täiesti paigal, surudes alla adrenaliinisööstu.

Kurat. Läbi läks! See saab olema päris huvitav. Ma pean siin lihtsalt istuma ja mitte ühtki lihast liigutama kuni 10 sekundit mööda tiksub.

Mansfield loendas endamisi.

Üks tuhat üks, üks tuhat kaks, üks tuhat kolm…

Ja siis juhtus midagi veidrat. Ta tundis kihku püsti tõusta.

…üks tuhat neli, üks tuhat viis…

Lihased ta jalgades hakkasid värisema. Tema käed, mis klammerdusid tooli käetugedele, hakkasid libisema edasi-tagasi.

…üks tuhat kuus, üks tuhat seitse…

Tema jalad viskusid ettepoole. Higist läbiimbunud peopesad kaotasid oma nõrga pidepunkti ning mõlemad käed tõmbusid krampi. Tool näis liikuvat ise, kratsides üle põrandaplaatide, liikudes tsooni kaamerate poole, suurendades iga tolliga tema ärevust. Mansfieldi käed ja jalad tõmblesid nii, nagu oleks ta olnud hale väike marionett andetu, elajaliku lapse käes, kes teda nähtamatute nööridega sikutas.

…üks tuhat ja üheksa…

Tool paiskus ettepoole, jäi plaadiserva taha kinni ning edasi-tagasi kõikudes – pillas Mansfieldi tsooni. Ta sirutas oma käe ette asjatus katses vältida kukkumist.

…üks tuhat ja kümme.

Tiksusid mööda veel mõned sekundid ja Mansfield hõõrus pead. Ikka veel veidi nõder, tõstis ta tooli ja lohistas selle tagasi algsesse asukohta monitoriekraanide ette. Ta haakis end istmesse ja jõllitas monitore. Mansfieldil oli epilepsia – kergekujuline, mis kestis tavaliselt mõni sekund. Krambid esinesid harva. Täna oli Mansfieldil õnnelik päev.

Kurat. Longreni Võimalikkuse Massin võib isegi mu hooge ette ennustada.

Hääled koridoris.

Numbriketas! Ma pean selle nullima!

Mansfield kargas toolist püsti ja jooksis üle toa seina juurde. Ta andis numbrikettale hoogu. Seinad kumisesid. Käivituvate ventilaatorite heliga ärkasid ellu seintesse monteeritud andmepangad. Releed lülitusid, kõvakettad nurrusid ja LEDid vilkusid. Süttisid mitmed paneelid, saadetuna murettekitava sortimendi piiksudega.

Mis just juhtus?

Mansfield vaatas toas ringi, märkas seinakella ja keskendus numbrikettale ning selle LCD ekraanile.

Viis minutit! Persse!

Kui ta ulatus ketta poole, et seda teisele poole keerata, eksis pilk ekraanile ning ta tardus.

Hägused kujutised kahest mehest üksteise haardes hüplesid üle ekraani. Üks oli pikk ja kiilakas, seljas valge laborikittel. Teine oli lühike ja punapäine ning kandis tuulejakki.

Mina ja Longren! …Kas me kakleme?

Kujutised liikusid edasi, hajudes üle ekraani tantsides sisse ja välja. Kaks kuju kadusid hetkeks, pärast mida hõljus vaatevälja tema kujutis, seistes paigal ja üksi. Longreni kujutis astus tema selja taha, hoides käes midagi hõbedast ja punast.

Mansfield kuulis samme laboriukseni jõudmas. Ta katsus näpuotstega numbriketast. Oli aega veel üheks pilguks enne selle nullimist. Kujutised hägustusid veelgi, aga kui Mansfield keskendus stseenile, tundusid nad fookusesse tagasi kargavat – keereldes tagasi tsooni. Longren hoidis verest nirisevat nuga ja tõstis selle. Ta suskas selle Mansfieldile rindu.

Püha taevas! Püha taevas!

Ta nägi Longrenit libisemas allapoole ja pildist välja. Mansfieldi kujutis jõllitas täpselt kaamerasse, raputades pead, aeglaselt, küljelt küljele. Suu liikus nagu tahtes vaatajat hoiatada.

Vaataja…see olen ju mina! Ma üritan midagi öelda…iseendale!

Sõnade asemel ilmus ekraanile ainult summutatud mõmin enne kui kujutis ära kadus.

Laboriuks avanes kiunatades ja Mansfield nipsas valimi nulli. Elektrooniline undamine seiskus.

“Härra Crebbs. Kas on veel midagi, millega ma teid aidata saan?” küsis Longren laboratooriumi silmitsedes.

Mansfield libistas pliiatsi kõrva taha, püüdes muretu välja näha, ja astus seinapaneelist eemale.

Millegipärast, midagi juhtub järgmise viie minuti jooksul, mis ajab selle maniaki närvi ja see oleks minu lõpp.

“Eh…ma arvan, et sain piisavalt informatsiooni artikli jaoks, doktor Fist. Ma hakkan nüüd minema.”

Longren nuhutas õhku. Terav osoonilõhn hammustas ta nina.

“Üks hetk, mida sa seal paneeli juures tegid?”

Enne, kui Mansfield suutis välja mõelda piisavalt usutavat valet, seisis Longren tema kõrval, uurides hoolikalt instrumente seinal, pöörates eriti suurt tähelepanu pisikesele paberirulliga salvestajale.

“Härra Crebbs. Mida täpsemalt sa siin tegid?”

Longren tõstis üles käe koos paari prillidega, mida ta hoidis mõne tolli kaugusel silmadest. Ta kummardus kergelt, et saada paberist väljaprindist paremat vaadet, samal ajal takistades Mansfieldi teed ukseni.

Ta teeb seda meelega.

“Ma lihtsalt vaatasin, doktor Fist. Nüüd, palun vabandage mind, ma hakkan minema.”

Fist pöördus Mansfieldi poole. Ta nägu oli hall nagu betoon, suu tõmbunud kitsaks ja värisevaks jooneks.

“Härra Crebbs, sa kruttisid numbriketast, on ju nii?”

Persse. Ja mis siis?

“Ma… ma võisin seda natuke keerata… ”

Longreni silmad tõmbusid kissi ja ta hääl tõusis oktaavi võrra kõrgemaks.

“Veidi? Salvestis näitab, et just esines märkimisväärne voolutarve… piisavalt suur, et mu süsteeme jäädavalt kahjustada.”

Longren liikus Mansfieldi poole, kes hüppas sammu tagasi.

Ta saab mu kätte!

“Vahi seda laga! Kaks mu Venturat on kokku jooksnud!”

Mis kurat on Ventura?

Longren pöördus seinast ja marssis käed puusas Mansfieldi poole, surudes teda iga sammuga aina tahapoole.

“Rahu, rahu, doktor Fist. Ma olen kindel, et mida iganes ma katki tegin, saab korda teha. Ma vannun, et ma ei teinud midagi.”

“Sensorid ei valeta. Sa harimatu tõbras! Sul oli jultumust lollitada instrumentidega, millest sa tuhkagi ei mõista! Rumal, rumal kretiin!”

Mansfield põrkas seljaga vastu kõrvalseina. Tal ei olnud minna kuhugi mujale kui ennustustsooni poole.

Kurat. Ta on täiesti hulluks läinud!   

Mansfieldi peas hakkas tiksuma Big Ben, selle ülekanne ragises ja seierid roomasid – iga sekund tõmbas teda vääramatult lõpule lähemale. Tema lõpule.

…tikk-takk…

Mansfieldi haaras paanika ja ta tõukas Longreni eemale.

“Kao must eemale, sa kuradi tõbras! Ma tõmban siit lesta!”

Longren koperdas tagasi, aga ainult mõni samm.

“Kuidas sa julged! Sa idioot, sa hävitasid mu masina. Mul võttis selle ehitamine aega aastaid ja sina hävitasid selle sekunditega! Sa veel maksad selle eest!”

Ainuke väljapääs oli astuda läbi ennustustsooni, ümber kaamerate ja monitoriekraani. Mansfield kargas tsooni. Longren järgnes tihedalt ta kannul ja kui Mansfield sirutas end monitorini, haaras Longren ta tuulejakist nii tugevalt, et oleks võinud Mansfieldi üle toa visata.

…tikk-takk…

“Kao must eemale! Lase mind lahti! Sa ei saa aru! Lase mind lahti!”

Longren haaras Mansfieldi õlgadest.

“Ma pean siit minema saama!”

Mehed koperdasid ühte kaamerasse ja lendasid uperkuuti põrandale. Longrenil õnnestus mõlemad käed ümber Mansfieldi saada ja kinni hoida.

…tikk-takk…

Mansfield üritas püsti saada, aga asjatult. Nad rullusid üle põranda, nende vehkivad jalad lükkasid ümber pallikonteineri ja aparatuuri. Mansfield vingerdas, püüdes end Longreni haardest vabastada. Ta tõmbas ühe käe välja ja lükkas põrandalt hoogu. Nad veeresid üle põranda kui üks mees ja üheks hetkeks oli ta selili. Ta tundis torkavat valu puusas.

Minu tagumine tasku. Mu taskunuga. Minu tagataskus.

Ta tõukas ennast vaba käega, sirutas käe selja taha ja tõmbas välja noa.

Ma pean lihtsalt vabaks saama, ma pean siit minema saama. Aeg saab otsa.

“Lase mind lahti!”

Mansfield tegi noa lahti ja vehkis seda Longreni moonutatud näo ees.

“Lase lahti, või ma tapan su!”

Lase mind lihtsalt lahti, kuradi tõbras ja ma lasen siit jalga.

“Ära ole suurem idioot kui sa juba oled, Crebbs! Sa ei lähe mitte kuhugi! Sa maksad selle eest, mis sa tegid!”

…tikk-takk…

Big Ben hakkas varsti lööma.

Longren väänas järsku, lükates nad järjekordsele ringile. Mansfield kuulis kiunatust, sarnast laboriukse avanemisele, ainult et see tuli tema alt. Miskit sooja valgus ta käele – sellele käele, mis hoidis nuga. Longreni silmad jõllitasid ettepoole ja tatti valgus poolavatud suust. Käed lõtvusid ja kukkusid küljele. Nuga turritas ta rinnust välja.

Püha taevas. Issand jumal. Ma ei teinud seda! Ta ei lasknud lahti. Ta lihtsalt ei lasknud lahti!.

Mansfield tõusis värisedes püsti. Ta seisis keset ennustustsooni.

Ennustuse masin tegi vea! Ma tegin sellele kuradi masinale ära.

Ta vaatas laborikella.

Kas viis minutit oli möödas?

Kusagil sügaval Mansfieldi peas läks tiksumine edasi, krigisedes, neelates igat sekundit. Big Beni nägu moondus klouni idiootseks naeratuseks, mis sosistas…tikk-takk…

Mansfield raputas pead selguse saamiseks. Ta mõtles loole, mida ta võmmidele kokku keerab. Ta pööras, et vaadata viimast korda laipa, kuid leidis selle asemel enda kohal terendamas Longreni kolakat kogu. Laborikittel oli ikka veel nööbitud, aga nüüd kattis selle rinnaesist hiiglaslik tumepunane lärakas. Longren lükkas noa Mansfieldile rindu. Ta lasi tera lahti ja kukkus põrandale. Big Ben lõi – hääbuvalt kauguses.

Mu nuga.

Labori tuled hämardusid kui Mansfieldi maailm kahanema hakkas. Ta silmad püüdsid kinni plinkiva punase kuma – üks kaameratest tsoonis, kõigest mõni jalg eemal.

Ma pean teda hoiatama… ennast.

Mansfield vaatas alla oma rinnale. Veri immitses noaservi pidi välja, joostes särgiesist mööda alla, määrides jakki, leotades pükse. Ta koperdas kaamera poole. Sõnad polnud rohkemat kui lühikesed, kriipivad norsatused.

Unustus.

***

Saalis olevast publikust kostis pominat.

“Mida sa nüüd arvad?”

Mansfield tõstis pilgu ekraanilt ja hõõrus enne vastamist lõuga.

“See oli päris paras etendus.”

Longren noogutas

“Rohkem kui etendus, Mansfield. Mida sa nägid, oli prognoosi järgi võimalik, võib-olla

tõenäoline resultaat.”

Longren tõusis toolilt ja seisis näoga vaatajate poole, oma labori raamidest piiratud.

“Daamid ja härrad, pressi- ja meie uurimiskogukonna liikmed, ma loodan, et suutsime teid ja teaduslikku kogu veenda selle tehnoloogia ohtlikkuses. Kuigi Võimalikkuse Massin on suur läbimurre, tuleb seda kasutada hoolika järelvalve all ning kohaldada intensiivset teaduslikku kontrolli ja inspekteerimist.“

Põgus aplaus katkestas hästi esitatud seminari kokkuvõtet. Longren viipas rühmale kui ta laboriukse poole jalutama hakkas.

Mansfield jäi istuma ja vaatas rongkäiku ukse poole. Kui kõik olid lahkunud, tõusis ta toolilt ja sirutas selga. Ta vaatas üles monitorile, mis oli nüüd vaikne ja pime. Ukseni jõudes jäi ta seisma. Ta silmad ekslesid üle musta seinapaneeli ja jäid ümmargusel numbrikettal pidama.

Tõlkinud Tuule Iil