Ta oli proovinud nende teelt kõrvale minna. Ta oli kumaras hiilinud, oli läinud käpukil, keha mätaste vahele hoides, ta oli roomanud kuklani külmas mudas.

Nüüd on ta siin, liikumatu nagu laip. Tema - vaid üks pehme punavereline. Ja need, nad tulid kaugelt üle soo - kollaste tähnide pilv. Neid oli palju ja tema oli kodust liiga kaugel. Ja nüüd läheneb kollaste silmade surm talle läbi öö. Kollane külm lõpp. Ta ei liiguta sõrmeotsagi. Ta pole ju loll! Ta ei tohiks nende peale isegi mõelda, sest temast kauem elus püsinud kütid vannuvad, et silmad, kollased silmad, loevad punavereliste mõtteid. Kui see on tõesti tõsi, on täna mehe surm. Kollased silmad öös on surm, sest muule ei suuda mees mõelda. Neetud, ei suuda!

Mees surub pea veel sügavamale samblasse. Märga soosamblasse. Ta suruks sügavamalegi, kui julgeks - iga liigutus, iga lihasvõbin võib ta ära anda. Ta peab paigal püsima, ta peab pääsema, jõudma tagasi koju. Mees teab - Regina ootab; just praegu piidleb ta seal kinnist ust ja kuulatab öövaikust. Regina teab kõike, mida soost, mida öövaikusest karta on: laukaid ja põhjatuid mädakohti, kremeke – uimasisalike ulma magusat ahvatlust, hammastihaseid, mudamadusid ja õelaid punaverelisi kütte kaugematest soodest. Loomulikult teab Regina ka kollaseid silmi, ja veel teab ta neid - mees lubab endale ühe vargse judina üle selja jooksma - kontkäsi. Suured ja aplad bioloogilised tolmuimejad Berengi süsteemi neljandalt, kes siia planeedile kogemata lahti pääsesid.

Regina pärast ja nende lapse pärast, keda Regina kuuendat kuud oma südame all kannab. Ta peab pääsema, peab jääma liikumatuks, jääma nähtamatuks. Ta peab!

***

Tipp-tipp! Keegi liigub päris lähedal.

Mees ei hinga.

Jälle tipp-tipp. Silmad, nad näevad ainult muutust pildis, seda teab iga kütt. "Seni, kuni püsid liikumatult, nad sind ei näe. Seepärast: mis ka ei juhtuks, ära liiguta end, ning terve kari võib sinust üle kõndida. Seisvat sööki pole nende jaoks olemas!" ütleb küti käsiraamat.

Mees teab seda, ta ei hinga, ta on surnud, ta pole kunagi üldse elanudki, ta on mudakämp, söödamatu plöga. Silmad, kollased külmhõõguvad silmad peavad seda uskuma! Surnud muda - mitte elus punasevereline mees!

"Te pole mingid mudasöödikud. Te pole, üldse pole," julgeb mees mõelda. Küttide hulgas on ta julguse poolest kuulus.

Kerge tuulepuhang toob vihmapihu. Jahe ja märg vemmeldab palja kaela kitsast riba, trügib riietesse, seljale, igale poole.

"Õnnistatud olgu külm ja märg, sest see on sinu eluspüsimine sel sooelajate maal!" Nii seisab küti käsiraamatu kaanel. Mees teab, et külm vaigistab elajate himu, vihm nüristab elajate pilgu - iga kogenud kütt teab seda. Mees teab rohkemgi. "Kodu ja su naisuke, mille nimel sohu minna ja mille nimel taas tagasi tulla, see on su ultrakiust päästeköis. Ilma selleta oled sa sama surnud, kui mägedesse eksinud pime alpinist kuristiku serval." Seda tarkust pole nad kaanele pannud ja kollanokad seda ei tea. Ja need, kes lähevad ja tagasi ei tule, ei saa seda ka kunagi teadma.

Aga mees - ta on siin juba neljandat aastat ja tal on Regina.

Oh, sajaks vaid rohkem! Sajaks vaid ainult veel rohkem, veelgi külmemat vihma! Jäist vihma, lörtsi, lund, tuisku, pöörast lumetormi, kui tohiks paluda. Kui ainult oleks, keda paluda. Aga ei ole, on vaid mees, tema tarkus ja tema ultrakiust päästeköis. Sellest peab piisama.

Tipp-tipp-tipp. Nad jooksevad tema ümber, kollased silmad. Tulevad, riivavad teda ligaste kehadega, astuvad talle peale. Nende lehk on lämmatav, roiskunud liha ja kirbe keemia ving. Kuid mis sellest - nad lähevad mööda. Nad ei märka meest. Nad ei märka saaki, sest neil on temast üle ja mööda sörkides muud tegemist. Nad lõgistavad luulõugu, neil on värske saak seedeõõnes. Nad lahkuvad. Nad lähevad ära. Nad ei ründa. Tõepoolest just nii. Miski soe tärkab mehe sees. Kollased silmad lähevad ära!

***

Tipp-tipp rabistab tihe külm vihm üle soo. Kuskil mitte väga kaugel kiljatab koidutirts, ja siis veelkord, nõrgemalt ja kaugemalt, teine koidutirts. Hetk hiljem on ümbrus kui käsu peale sädinat täis. Planeedi pisilinnud hingavad kergendatult, sest päike on taas tõusmas ja hing ikka veel sees. „Hõisake, sest te elate veel!“ hüüavad nad. „Mida teil veel vaja on!“

"Hing on sees!" hõigub Mees koos lindudega üle soo. Ta seisab. Muda nõrgub jakki mööda alla, kuid see ei loe. Mitte miski ei loe, sest öö on möödas, kollaste silmadega libarebased on läinud ja koduni on vaid poole päeva tee.

"Regiiina!" hüüab mees. "Regi-ina! Ma tulen nüüd. Vaid veidi veel."

Ta rapsib endalt muda, haarab koti saagiga ja peatub äkki. Midagi veidrat on samblal ta ümber, siin ja seal, eemal ka. Ta kummardub, siis kükitab. Sammal mehe ümber on täis väikeseid täppe - libarebaste kondiste jalajätkete jäljed - kõikjal täppide ümber punab aga peenike pihu. Nad on saagi kätte saanud. Punane pihu, punase verega saagi - maise punase verega. Inimene või ehk koer? Muud maist, punase verega elu ju siin pole, surnud liha aga libarebased ei söö. Surnud liha ei ole olemas, surnud liha ei liiguta.

"Raisk!" Raske klomp tõuseb mehele kurku ja pigistab kõri. "Raiskade-raisk! Ei saa olla! Dessantlaste käest smuugeldasin ise maja, kuulikindla. Ei saa olla. Oli tõesti kuulikindel, proovisin. Mitu korda proovisin. Mida kuradit, oli, siiani on!" Mees lööb rusikaga pihku. "See on kellegi teise veri. Või marjade mahl. Libarebaste kudu või siis nende pask. Kuradi jäledikud! Ilmselt said Pauli koerad kätte, raisad. Iga kell Pauli koerad. Need ei oska ju öösel kodus püsida. Selge värk, et Pauli koerad. Vaesed loomad." Mees pöördub. Soo laiub ükskõikselt ta ümber. Kuskil seal eemal, siit üle kuuekümne kilomeetri, seal elab Paul oma kahe koeraga; kedagi teist neljasaja kilomeetri raadiuses ei ole. Mees vaatab rada otsides enda ümber. Laukad, mättad ja siin-seal kontkäte pesakuhjatised, kõik ammu avastatud ja ümberteed leitud. Päeval pole soos midagi hirmsat - kui tead, kust rada läheb, kui tead, kus oht varitseb. Mees teab. Ta läheb tagasi, sammal nõtkub ta taldade all, lastes siin-seal sogast soovett nähtavale tõusta. Ta heidab eelmise päeva uimasisalike saagi selga, sellesama, mis pani teda kui poisikest liiga kauaks soole jääma. Uimainimestele uus laar rõõmu, neile Reginaga aga uus laar raha. Või surma? Mees neelatab. "Põrgut. Just nii - meile Reginaga uus laar raha, uued saapad, uus leegiheitja, parem kohe kaks, ja paisunud arve intergal-pangas. Just, tublisti paisunud."

Mehe silmade ette kerkib Regina. On õhtu, nagu nende turvalises majas ikka õhtu on. Põleb veel vaid öölamp ukse kohal. Leegiheitja punased signaaltuled pilguvad toa nurgas. Naine seisab hämaras, nina peaaegu peeglis, ja kammib end. Kollaste lilledega öösärk voogab ta keha ümber ja naise kõht, see kummub kaunilt õhukese riide all. Vaikne on, vaid generaator möriseb omaette põranda all. Tema ja Regina ja nende laps. Mehe pere, tema ultrakiust päästeköis.

Mees raputab end kujutluspildist välja, heidab pilgu soole. Üks kontkäsi on oma urkast välja roninud ja luristab nüüd sammalt, muda ja soovett sisse. Soopinnale tema taha jääb lai tume vagu. Vagu on lai ja tume - selge see, kontkäsi on näljane, kuid ta on kaugel, ta on veel ohutu, ta ei söösta nii kaugele üle muda, et üks rasvasem amps napsata. On aeg minna. Mees kohendab end ja teeb esimese tõtliku sammu.

***

Puud, rohelise läikiva koorega, laiade karvaste lehtedega. Neid on palju, terve sooäärne põndak on puid täis. Mees peatub. Hullem on selja taga. Jäänud on veel vaid tunnike - läbi võsa laugest nõlvast üles, kuni puud taanduvad ja seal, kõige tipus, lamedal lagendikul on kodu ja Regina. Ta on seal, nad on seal, peavad olema, Regina ja laps, keda mees alguses ei tahtnudki, sest sünnitamiseks tuleb neil linna minna, võib-olla isegi mitu kuud seal elada. Linn on kaugel, linnas on kallis ja seal pole mehele tööd, vähemalt mitte nii tulusat kui pakuvad soo ja uimasisalikud. Ja nende pikalt unistatud unistused, mida kõike võiks rahaga teha, kuid linn ja laps - just nüüd, just sellel sooplaneedil... Nõnda oli mees kord tõesti mõelnud. Kuid nüüd oli see Tema pere, tema kõige kallim, tema ultrakiust päästeköis. Mees suleb silmad. Ta näeb Reginat. Naine piilub aknast. Väljas on ammu valge, erksinised leivalilled õõtsuvad keskpäevases tuules. Murelikult vaatab naine - kas mees juba tuleb? Ta pigistab leegiheitja pidet - nagu alati, kui miski teda õues närvi ajab, olgu noor, veel ringihulkuv kontkäsi, verisammal, mis on uuesti võrseid ajama hakanud, või üksik loid kollaste silmade paar. Sel planeedil on väga palju, millega Reginat närvi ajada.

Mees usub, et nii see just praegusel hetkel on. Neil on parim maja ja parimad relvad, mida siit planeedilt osta saab. Nemad kaks, naine ja laps, on seal, soomusseinte taga kindlalt varjul. Teisiti ei saa see olla!

Mees seisatab teel, uurib tihedat puuderäga, narmjaid lehti ja punaseid rippuvaid õisikuid, tõmbab ninaga sügavalt magus-lääget lõhna. Tundub väga lendkaanide kodu moodi olevat, liigagi väga. Ta pöördub - paremal pool teab ta üht kohta, kus taimed nii lopsakalt ei kasva. See on kindlam tee ja sooserv tema jalge all kannab. Mees võib end veidikeseks lõdvemaks lasta. Päike ja kindel maa - ja kodu on siinsamas. Ta kohendab seljakotti ja läheb.

***

Mets plõksub, sahiseb ja vigiseb ta ümber. Tavalised ohutud hääled, mees tunneb neid. Seal vasakul ülal, paberi käristamise moodi hääl, see kuulub röövrästale. Las kärtsub, mees on talle liiga suur saak. Aga too trillerdus all paremal, oi, neid on täna palju, on aga uniritsikate oma. Nad kogunevad korjuste ja kõduhunnikute ümber. Mõni kohalik kuusjalgne peletis on jälle sussid püsti visanud. Vaene tõbras. Mees noogutab ja pöörab pilgu uuesti üles, tee kohale latvade poole. Alla teele ei taha ta vaadata, ta juba nägi, mis seal on. Palju väikeseid täppe ning peent punast verepihu. Nad on siin olnud, öised kollaste silmadega libarebased. Ta teab, mida see võib tähendada. Ta teab, et see ei pruugi - ei tohi! Regina on ohutus kohas. Jalgrajakäänakul pöördudes mees libastub. Ettevaatamatus on siin planeedil surmav harjumus - kuid täna see ei loe, ta ei hooli, ta on varsti kohal. Veel üks samm, veel üks, veel üks pikem. Ta peaaegu jookseb.

Mees peatub. Välja servalt ei näe just palju. Maja on omal kohal: tuhmroheline soomusteras ning kuppelkatus; seinad on püsti, köögiakna nurk, mis mehele kätte paistab, tundub terve olevat. Mahatallatud rohi, väga palju mahatallatud erksiniseid leivalilli. Ja punane pihu, palju punast värvi, punast maist verd. Aga libarebased ei jätaks ometi head toitu ripakile - ei jätaks ju! See siin on midagi muud. See on…

Mis see on?

Ja kus on leegiheitja jäljed, kõrbenud haavad leivalillede sini-oranžis segadikus? Miks neid ei ole?

"Regina!" hüüab mees. "Mu Regina." Kott uimasisalikega prantsatab seljast räsitud rohule, kott segab, mees jookseb. Üle räsitud rohu, üle punaste täppide, üle meeleheite ja purunevate lootuste.

Punane. Mees peatub kätega vehkides. Maja uks, see on punane.

"Regina!"

Trepp on punane.

Roheline soomusuks liigub vaevumärgatavalt, see pole lukus. Miks?

Mees hüppab, lendab üle viimaste meetrite, üle astmete, üles-üles kodu poole. Ta peatub, libiseb, seisab, käed tõstetud.

Midagi heledat on seal, uksepraos.

Regina? Regina. Seal!

Ta hingab, ta on elus! Kummuv kõht kollaste lilledega öösärgis - ultrakiust päästeköis. Mees tõukab ust, sirutab käe.

„Regina,“ sosistab mees. „Sa oled elus.“

Regina silmad on kummalised. Need on tühjad. Ei, mitte tühjad. Neis on… kahetsus?

„Sina?“ Naine pigistab valusalt uksepiita. „Oled see ikka päriselt sina?“ Naine langetab pea. „Ma ei saanud… Silmad - need kollased. Ma ei saanud, ei saanud... Anna andeks...“

Mees ei mõista, millest naine räägib, kuid sellest pole midagi. Mitte midagi! Regina on elus ja mees on õnnelik. Ta tõstab käe, et naise pikki juukseid silitada, nagu alati koju naastes. Kuid ei, naine vajub, tõmbub kokku, kukub. Nüüd istub ta trepil, käed silme ees.

„Ma ei saanud.“ Naise hääl kõlab tuhmilt, ta on pea põlvedele surunud. „Ei julgenud. Öösel… Nad tulid sinu ümber. Aga ma kartsin. Kartsin sinu pärast ja enda pärast... ja lapse.“ Väike kollane kägar trepil vabiseb. „Ust... ma tahtsin ust… kartsin avada. Nad oleksid tuppa pääsenud. Meie laps…“ Naine nuuksub, vajub veelgi kokku, päris väikeseks nuuksuvaks puntraks.

Regina - ta ei nuta ju kunagi? Mõtleb mees. Pole kunagi nutnud.

„Nad tulid äkki, korraga, kõik suurde kuhja,“ kostab kägarara seest. „Kõik kohe suurde kuhja. Sina hüüdsid ja hüüdsid. Sa hüüdsid mind appi, aga ma ei saanud, ei saanud avada. Anna… andeks. Leegid... Leegiga põletanud. Palun, palun.“ Naine vakatab, ta vappub. „Ma oleksin su leekidega ära põletanud. Ma ei saanud... leekidega.“

Mees langetab käe, pöördub. Ta näeb räsitud punasetäpilist rohtu. Ta näeb muudki. Poolik matkasaapa tald, päris ukse kõrval. Saapatallal uhkeldab kiri „Supersport“ ja talda pressitud number 47. Suur jalg, mõtleb mees. Suur nagu Paulil. Trepi kõrval läigib midagi metalset. Ta läheb ja vaatab. Ketist koera kaelarihm, ilma kahtluseta. Mees on kindel, et kuskil siinsamas on teine samasugune veel. Kindlasti on, pole teist võimalust. Paul ja tema kaks koera.

Vaikne hääl piniseb mehe kõrvus, peenike ja pinget täis. Üks ultrakiust päästeköis on viimseni pingule tõmmatud.

Paul oli siin. Ta ei käi kunagi siin. Või käib? Miks ta tuli? Mees pöördub. Seal ta on, uksel, väike ja valge-kollane tomp, tema Regina. Tema - või kellegi teise?

Mees vaatab punast õue, poolikut saapatalda. Aga. Siinkandis võib paljugi juhtuda. Haigus või õnnetus – võib-olla varises onn hapusipelgate käes kokku, mõtleb mees. Paul tuli hädas ja Regina ei lasknud teda sisse.

Ei... Regina arvas, et see olen mina. Ta ei lasknud mind sisse! Ta jättis minu surema! Minu, mitte Pauli. Minu!

Mehel on valus. Maailm eemaldub temast, Ta nagu kukuks. Mina oleksin teinud kõik, et teda päästa. Ma oleksin oma elu andnud. Mitu korda oleksin andnud. Tema eest. Nende kahe eest. Aga tema? Ta vaatab naist trepil - kollases öösärgis kumera kõhuga kägar. Regina teadis ju, et mees annaks oma elu...

Ei, pole õige! Tema Regina teab siiani, teab et mees annaks oma elu, kaitseks neid kahte seal kollase öösärgi sees. Ja ta andiski! Eile öösel, siin siniste leivalillede keskel - Regina teada oli see tema, kes kollaste silmade kuhjas suri. Tema, mitte Paul.

Mees kummardub ja murrab Pauli mälestuseks ühe terveks jäänud leivalilledest.

„Regina. Ma olen siin. Päriselt.“ Mees astub üle verepihu trepi juurde. „See oli Paul, kes öösel suri, Paul ja tema koerad, mitte mina. See oli Paul, kes hüüdis. Mina ei oleks hüüdnud, Regina. Mina armastan sind. Mina ei oleks hüüdnud, ei oleks, poleks tahtnud, et sa ukse lahti teed, sest mina armastan sind! Ja libarebased olgu neetud!“