Sõnaloome ei ole nali nagu ei ole ka kirjandus nali. Nagu ei sünni head kirjandust n-ö. kolhoosikorras, üheskoos õlut juues ja koomilisi ideid tulistades ning jämekoomilisi karaktereid leiutades, nii ei saa ka töötavat ja oma eesmärki täitvat sõnaloomet teha eelkõige humoorikusest ja teravmeelsusest juhindudes. Mingi valdkonna omakeelse terminoloogia mõte on võimaldada sel alal emakeelset suhtlust arendada. Selleks peab terminiloome olema aga eelkõige loogiline ja arusaadav, mitte humoorikas ega teravmeelne. Olen eestikeelsest ulmealasest terminoloogiast ja süüdimatust sõnaloomest kirjutanud pikemalt almanahhi «Täheaeg 5. Süütalastepäev» (2009) juhtkirjas «Terra fantastica kartograafid» ja soovitan seda kirjatükki siinkohal kõigile: ei hakka seal sõnastatud postulaate praegu üle kordama.
Aastapäevad tagasi kuulutati HÕFFil välja ulmeteemaline sõnavõistlus, mille parimaid tunnustati möödunud suvel Estconil. Näidetena süüdimatust ja teravmeelitsevast või lihtsalt läbimõtlemata sõnaloomest tooksin välja võistlusel äramärgitud sõnad ’rupskiooper’, mis peaks siis asendama eesti keeles ’splatterõudust’, ja ’võluvik’ ’fantasy’ tähenduses.
Omakeelne terminoloogia peaks ideaaljuhul olema iseennast selgitav ja arusaadav ka väljaspool valdkonna fantaatikute ja spetsialistide kitsast ringi. Lisaks siis võimalikult täpsele originaaltermini mõtte ja sisu edasiandmisele. Rupskiooper pole lühidalt öeldes neist mitte ühtegi. Kui väga konkreetselt selle sõna tähendust ei tea, siis ei tea ja ongi kööga, pole midagi teha. Selle tähendust sõnast endast lähutavalt ega selle kasutuskontekstist naljalt tuletada ei saa.
Lisaks kõigele otsib sõna miskipärast analoogiat terminiga ’kosmoseooper’ (space opera), mis omakorda on tuletatud analoogia alusel ingliskeelsest fraasist ’horse opera’. Mõlemad terminid on küll algselt olnud pilkava tagamõttega, kuid ometi tähendavad mingeid selliseid kirjandusteoseid ja raadio/telesarju, mille ambitsioon oli olla mastaapne, suursugune, pühalik, tähtsust täis. Splatteri puhul sellist ambitsiooni paraku kunagi olnud pole: termini õuduskirjanduses tarvitatav vaste ongi ju ’splatterpunk’. Punk ja ooper on üsna vastandlikud nähtused. Splatter on aga olemuselt just punk-nähtus.
Nii et siis sõna, mis on sündinud põhjalikumalt läbi mõtlemata, taustsüsteemi adumata ja konteksti tundmata.
Võluvad, võlujad ja võlutud
Võluvikki on sama õnnetu sõna, lihtsalt teistel põhjustel. Eks terminile ’fantasy’ eestikeelse suupärase vaste otsimisest saaks varsti juba terve raamatu kirjutada. Miskipärast ei meeldi kellelegi parim, arusaadav ja täiesti loogiline termin fantaasiakirjandus, fantaasiaromaan, fantaasiafilm. Selle asemel on välja pakutud kummalisi leiutisi nagu muinasjutuline fantastika, muinasfantastika, imeulme, lihtsalt fantastika (saamata aru, et see ei ole fantasy tõlge eesti keelde, vaid katustermini ulme sünonüüm) jmt.
Nüüd siis püütakse võluvikuga, justkui oleks fantaasiakirjanduse defineeriv element võlukunst, võluvägi. (Näiteks «Troonide mängule» mõeldes küll see sõna ja seos pähe ei karga.) Pole vaja olla oraakel, et näha analoogterminina juba nõukogude ajal levinud sõna ’põnevik’. 1980ndatel hakkas ilmuma lausa sellenimeline sari, kuigi raamatusarjas ilmusid valdavalt ajaloolise ja geograafilise taustaga seiklusromaanid. Üldiselt on põnevik hilisemal ajal siiski hakanud tähendama eelkõige thrillerit (mis erinevalt telekavade koostajate arusaamast ei ole triller, see sõna tähendab hoopis midagi muud, vaadake «Võõrsõnade leksikonist» ise). Põnevik on lühend sõnadest põnevusromaan, põnevusfilm ja sellisena väga loomulik ning loogiline.
Aga stopp. Kas me kujutame ette termineid võluvusromaan, võluvusfilm, võluvuskirjandus? On need koketeerivad armastuslood? Või hoopis «Ella Enchanted»? «Bedazzled»?
Nii et paraku lähevad nii rupskiooper kui võluvik samasse patta imeulme, kõvaulme ja teiste sajandivahetusel leiutatud jabur-terminitega, mis õnneks pole juurdunud ja millest eestikeelse ulmeterminoloogia kontekstis mingit tolku pole. Kui ehk, siis vaid mõnes seltskonnas koomilise mälestuskillu ja naeruväärse vahepalana...
Sõnaloojatele soovitaks aga edaspidiseks rohkem rahulikku ja läbimõtlevat meetodit, mitte teravmeelseid seoseid ja naerukihinaid tekitavaid leiutisi.
