Hoiatus: järgnev ei pretendeeri ühestki otsast objektiivsusele. Subjektiivsus puhtal kujul.
Tunnistan ausalt, alustasin Maniakkide Tänava uue romaani „Newtoni esimene seadus“ lugemist kahetiste tunnetega. Ühest küljest kiitev eelinfo – olevat põhjalikult läbi töötatud ja parem kui varasemad raamatud. Teisest küljest, andku nüüd Agur mulle andeks, aga pahatihti on nii, et tema teoseid lugedes tuleb mulle tahtmatult meelde omaaegne Kalmer Tennosaare hitt:
„… ruum on täis
… villaste sokkide lõhna
nurgas mustendab kaaneta klaver
keda lokkides lontkõrv piinab
vana klaver teeb meele nii haledaks
et võtaks või peatäie viina.“
Ehk siis see maavillasus halvas mõttes: ilmsed kiirustamise märgid ja nagu Jyrka seda väljendas: „Jüri ja Mari kosmoses“. Nimedest ma ei räägigi. Küllap see on pigem minu viga, et lugedes nimesid Süümet ja Meelend, tulevad mulle kohe meelde sellised nimed nagu Tõivet ja Urmas-Armas Pilukelluke. No ei suuda mina seda tõsiselt võtta.
Õnneks nii villaste sokkidega see tekst ei olnud.
Tuleb tunnistada, et kiirustamise märke selles raamatus ei ole (kui jätta kõrvale korrektuuri- ja küljendusvead, mis pole autori süü). Jah, autor on näinud vaeva stiiliga ja pole tema süü, et minule lugejana ei ole olemuslikult kunagi meeldinud olevikuvormis kirjutatud teosed. Nii et mõistes autori taotlusi tuleb siiski tunnistada, et täit lugemiselamust ma ei saanud. Aga igal juhul tuleks autoril kogemusest õppust võtta ja edaspidi avaldada korralikult läbitöötatud tekste – kasu on silmaga näha.
Peatükkide alguses olevad sissejuhatavad lõigud olid toredad (eriti kui tead esitluselt, et need põhinevat autentsetel tekstidel – mida raamatu lugeja jällegi ei tea). Samas mõned neist ei haakunud kuidagi romaaniga ja mõjusid võõrkehadena, olles ilmselt mõeldud vaid õhustikku looma. Teised seevastu haakusid otseselt sündmustikuga või avasid kaudselt taustu. Nii et pigem oleks tulnud mingi läbiv lähenemine valida ja üritada siis seda järgida. Praegu kiskus minu jaoks liiga harali.
Peamine häda minu jaoks oli aga hoopis see, et teksti oli soovitud korraga panna liiga palju, samas kui osad ääretult intrigeerivad teemad jäeti kasutamata. Edison, Darwin, Newton, Einstein, valgustusajastu ja humanism… kõik oleks nagu korraga, mis ei lase lugejal kuidagi pidepunkti leida. Esitluselt kuuldud info, et romaani maailmas kehtib Maavalla kalender, mis arvestab aja alguseks Eesti mandrijääst vabanemist, tegi asja veelgi segasemaks. Maavalla kalendri järgi on praegu aasta 10232. Leheküljel 136 toodud dateeringu järgi peaks romaani tegevus leidma aset aastal 10235 ehk siis 2022. aastal, mis ei ole enam üldse loogiline (ka romaani enda sisemise loogika järgi).
Millest mul lugejana aga kõige enam kahju oli, on see, et kõige põnevamad aurupungilikud liinid jäid romaanis täiesti välja arendamata. Ma pean silmas neid üleskeeratavaid vedruhobuseid (ehk üldistatult tehnikat), millest lõputult jahutakse, aga mis väga lavale ei pääsegi ja eriti hiidusid ja hiiukutsikat. Milline kasutamata potentsiaal! Selle asemel keskendub suur osa romaanist suhtedraamale, mis tõukub naispeategelase soolisest identiteedist. Nii et väga kaasaegne romaan, vaatamata tegevusajale. Ehk liigagi.
Nii et pärast raamatu lugemist olen ma sama kahetiste tunnete küüsis, kui ennegi. Ühest küljest (stiililiselt, vormiliselt) oli küpsem ja ühtlasem. Teisest küljest (sisuliselt) oli konstruktsioon minu jaoks siiski nõrgavõitu. Nii et tahtmine pärast lugemist võtta üks peatäis viina, ei ole lõplikult kadunud, kuigi on vähenenud.
